Tolmet Eesti OÜ hagi Aspen Grupp OÜ vastu põhivõla ja leppetrahvi väljamõistmiseks ning Aspen Grupp OÜ vastuhagi Tolmet Eesti OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tolmet Eesti OÜ ja Aspen Grupp OÜ apellatsioonkaebused
Apellatsioonkaebuse hind
Tolmet Eesti OÜ apeallatsioonkaebuse hind 84 055,47 eurot Aspen Grupp OÜ apellatsioonkaebuse hind 662 139,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Tolmet Eesti OÜ (registrikood 11105162), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Kostja: Aspen Grupp OÜ (registrikood 11104843), lepinguline esindaja advokaat Geidi Sile
Kohtuistungi toimumise aeg
09.11.2015, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.03.2014 otsus Tolmet Eesti OÜ viivisenõude osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Aspen Grupp OÜ-lt välja leppetrahv 40 784,79 eurot (nelikümmend tuhat seitsesada kaheksakümmend neli eurot ja seitsekümmend üheksa senti) Tolmet Eesti OÜ kasuks.
2.Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta 10 % ulatuses Tolmet Eesti OÜ kanda ning 90 % ulatuses Aspen Grupp OÜ kanda.
3.Tolmet Eesti OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Aspen Grupp OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
4.1 Rahuldada Tolmet Eesti OÜ hagi Aspen Grupp OÜ vastu põhivõla ja leppetrahvi väljamõistmiseks osaliselt. 4.2 Välja mõista Aspen Grupp OÜ-lt Tolmet Eesti OÜ kasuks põhivõlg 40 784,79 eurot (nelikümmend tuhat seitsesada kaheksakümmend neli eurot ja seitsekümmend üheksa senti) ning leppetrahv 40 784,79 eurot (nelikümmend tuhat seitsesada kaheksakümmend neli eurot ja seitsekümmend üheksa senti). 4.3 Jätta rahuldamata Aspen Grupp OÜ vastuhagi Tolmet Eesti OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. 4.4 Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta 10 % ulatuses Tolmet Eesti OÜ kanda ning 90 % ulatuses Aspen Grupp OÜ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tolmet Eesti OÜ (hageja) esitas 16.08.2013 Aspen Grupp OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 48 280,35 eurot ning viivise tarnimata kauba lepingujärgselt hinnalt. Hageja palus välja mõista 14.08.2013 sissenõutavaks muutunud viivise 85 701,73 eurot ja alates 15.08.2013 viivise 0,1% tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast (s.o 1201,34 eurot) päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.03.2013 lepingu nr 1/2013, mille järgi kohustus kostja andma hagejale üle musta ja värvilist vanametalli ning hageja kohustus vanametalli eest tasuma. Lepingu p 5.2 järgi maksis hageja lepingu sõlmimise järel 400 000 euro suuruse ettemakse.
3.Lepingu p 4.2 järgi pidi kostja tarnima hagejale 1. juuniks 2013 80% kokkulepitud kogusest, kuid ei teinud seda, mistõttu juhtis hageja 24.05.2013 kostjale saadetud e-kirjas tähelepanu kostja rikkumisele ja andis kostjale kuni 06.06.2013 täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Samas e-kirjas märkis hageja, et kui kostja ei täida lepingut täiendava tähtaja jooksul, soovib ta lepingust taganeda. 06.06.2013 oli kostja tarninud üksnes 1944 t 132 kg ning 9. juuliks 2013 lisaks 575 kg 59 g. Kuna lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui kostja hilineb vanametalli tarnimisega üle 30 kalendripäeva, edastas hageja 10.07.2013 kostjale avalduse, millega taganes alates 11.07.2013 lepingust. 10.07.2013 seisuga oli hageja ettemakse jääk 118 765,60 eurot ning kostjale arvete alusel
tasumata kokku 70 485,25 eurot. Hageja tasaarvestas kostja nõude ettemakse jäägiga, mille tulemusel jäi kostja kohustuseks tagastada hagejale ettemakse 48 280,35 eurot.
4.Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus nõuda viivist 0,1% võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni võla kustutamiseni. Kuna hageja andis kostjale täitmiseks täiendava tähtaja, muutus kohustus sissenõutavaks 07.06.2013 ning alates sellest päevast kuni hagi esitamiseni tuleb kostjal maksta hagejale viivist 85 701,73 eurot. Hageja lähtus viivist arvutades tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast, mis on 1 201 342,27 eurot. Menetluse kestel märkis hageja, et esitatud viivisenõue on olemuselt leppetrahv ja sellest tulenevalt soovis ta kostjalt välja mõista leppetrahvi. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Õige on see, et 1. juuniks 2013 ei olnud kokkulepitud koguses vanametalli hagejale üle antud, kuid viivitus oli tingitud hagejast. Kogu lepingu kehtivuse ajal oli kostjal üleandmiseks valmis piisavalt vanametalli, kuid hageja ei andnud kokkulepitud koguses vanametalli äraveoks kostjale piisavalt autosid ette. Hageja keeldus korduvalt vanametalli vastu võtmast ning rohkem kui kümnel tööpäeval ei vedanud üldse vanametalli ära.
6.Hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud. Müügilepingust taganemist ei õigusta müügilepingu eseme üleandmisega viivitamine olukorras, kus hageja ise oli vastuvõtuviivituses ja algusest peale teadlik, et vanametalli väljavedu ei toimu kokkulepitud mahus.
7.Kuna hagejal ei olnud alust lepingust taganeda, andis kostja hagejale täiendava tähtaja vanametalli vastuvõtu taastamiseks hiljemalt 22.07.2013. Kuna hageja ei asunud vanametalli ära vedama, rikkus hageja oluliselt lepingut ja kostja taganes lepingust 24.07.2013. Seega lõppes leping kostja, mitte hageja taganemisavaldusega.
8.Hageja ei saa nõuda kostjalt viivist, sest lepingu järgi oli viivis nähtud ette üksnes rahalise kohustusega viivitamise puhul. Õige ei ole lähtuda tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast, vaid lähtuda tuleb hageja põhinõude suurusest. Kui kohus leiab, et hagejal on kostja vastu viivisenõue, tuleb viivist vähendada nullini. Hageja ei saa nõuda enam leppetrahvi, sest see oleks hagi muutmine, millega aga kostja ei nõustu. Hageja ei saa nõuda samal ajal lepingu täitmist ja kasutada lepingust taganemist kui õiguskaitsevahendit. Kostja vastuhagi
9.Kostja esitas 06.12.2013 hageja vastu vastuhagi, milles palus mõista hagejalt välja põhivõla 560 678,40 eurot, alates vastuhagi kättetoimetamisest hagejale kuni kohtuotsuse tegemise päevani seaduses sätestatud määras viivise kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni seaduses sätestatud määras viivise.
10.Hageja keeldus alusetult lepingu esemeks olnud vanametalli vastu võtmast, mistõttu pidi kostja lepingust taganema ja võõrandama vanametalli kolmandatele isikutele. Kuna selleks ajaks oli vanametalli hind langenud, tekkis kostjal hageja lepingurikkumise tõttu kahju. Lähtudes vanametalli lepingujärgsest hinnangulisest kogusest ja vanametalli turuhinnast ajal, mil kostja taganes lepingust, on hageja tekitanud kostjale kahju 560 678,40 eurot.
11.Kuna hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud, lõppes poolte leping kostja taganemisavaldusega 24.07.2013 ja alles sel päeval tekkis kostjal kohustus tagastada
hagejale ettemakse jääk. Seetõttu ei ole kehtiv ka hageja ettemakse tasaarvestus. Hageja on arvutanud vääralt ettemakse jäägi ja sellest tulenevalt ka nõude suuruse. 10.07.2013 oli ettemakse jääk 111 282,03 eurot, mitte 118 765,60 eurot. Samuti ei ole hageja ettemakset tasaarvestades arvestanud kahe arve alusel kogunenud kostja viivisenõuet. Kuna lepingu lisa 1 järgi loeti ettemakse arvel tasutuks 50% hagejale esitatud arvetest ja hageja ei olnud kahe arve alusel kostjale ülejäänud osa (25 918,75 eurot ja 9323,87 eurot) tasunud, tuli hagejal nende arvete tasumata jätmise tõttu tasuda kostjale ka 463,37 eurot viivist. Seega oli kostjal hageja vastu lepingust taganemise aja seisuga nõue 35 705,99 eurot ning hageja ettemakse jääk 76 036,41 eurot. Kostja tasaarvestas vastuhagiga poolte vastastikused nõuded ja keeldus ülejäänud 40 33,423 eurot hagejale tasumast, sest hageja ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja vastuväited
12.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole lepingut rikkunud ega põhjustanud viivitust. Kostja pidi lepingu p 4.3 järgi vanametalli tükeldama ja paigutama konteineritesse. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust täita konteinerid vanametalliga, tekkis viivitus kostja tõttu. Objektil olid kogu aeg olemas hageja tellitud autod, mille kandevõime oli u 20 t, kuid millele laaditi poolikuid koormaid, sest kostja ei suutnud tagada piisavas koguses vanametalli. Seega on meelevaldne süüdistada hagejat lepingu rikkumises ja autode etteandmisega viivitamises. Leping lõppes hageja, mitte kostja taganemisavaldusega.
13.Kostja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Kostja esitatud dokumentidest ei saa üheselt
järeldada kahju suurust ega vanametalli turuhinda. Kostja ettemakse jäägi arvutus ei ole õige. Kostjal ei oleks alust keelduda ettemakset tagastamast isegi juhul, kui leping ei oleks lõppenud 11.07.2013. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
14.Harju Maakohus rahuldas 31.03.2014 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48 280,35 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1646,26 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras viivise. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskuludest jättis kohus 62,74% hageja kanda ja 37,26% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kohus täielikult kostja kanda.
15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled müügilepingu, mille järgi kohustus kostja andma hagejale üle Aidu karjääris asuva vanametalli ja hageja kohustus kauba vastu võtma ja selle eest tasuma. Lepingu p 1.3 järgi oli vanametalli ligikaudne kogus 9000 t. Lepingu p 4.5 järgi pidi kostja kooskõlastama hagejaga igal nädalal vanametalli koguse ja autode etteandmise, sh pidi hageja tagama, et korraldab iga päev vähemalt 100 t vanametalli äraveo. Sellest tulenevalt pidi kostja omakorda tagama, et hageja saab iga päev ära vedada vähemalt 100 t vanametalli. Lepingu p 1.4 järgi tuli kauba kvaliteet, hind ja tarnetähtajad kooskõlastada lepingu lisaks olevas spetsifikatsioonis. Spetsifikatsioonist nähtub, et kostja oli kohustatud võimaldama hagejale erineva kategooria vanametalli erinevas koguses (3A – 5800 t, 3AR – 1000 t, 5A – 1000 t, 17A – 1000 t ja 12A – 200 t). Seega olid pooled kokku leppinud, kui palju soovib hageja iga kategooria vanametalli saada, ja hagejal oli õigus keelduda selle kategooria vanametalli äraveost, mille kogus oli juba täitunud. Asjas on nii tunnistajate ütluste kui ka poolte kirjavahetusega tõendatud, et kostjal oli küll objektil vanametalli valmis lõigatud, kuid mitte nendes kategooriates, mille lepinguline kogus veel
täis ei olnud. Seega rikkus kostja lepingu p-st 1.4 ja 4.2 ning lepingu spetsifikatsioonist tulenevaid kohustusi.
16.Hageja taganes lepingust VÕS §-des 116 ja 114 sätestatud ning lepingust tulenevaid nõudeid järgides. Lepingu p 7.3 järgi oli hagejal õigus lepingust taganeda, kui kostja hilineb tarnimisega rohkem kui 30 kalendripäeva. Hageja teatas 24.05.2013 e-kirjas kostjale, et tulenevalt spetsifikatsioonist on tema jaoks oluline saada iga kategooria vanametalli kokkulepitud koguses, ning ta palus kostjal täita oma tarnekohustuse lepingu p-s 4.2 sätestatud mahus 6. juuniks 2013. Kuna kostja lepingut täiendava tähtaja jooksul nõutud mahus ei täitnud, esitas hageja kostjale 10.07.2013 lepingust taganemise avalduse.
17.Õige ei ole kostja väide, et hageja ei korraldanud objektil nõuetekohaselt äravedu. Lepingu p 4.5 järgi pidi kostja hagejaga kooskõlastama, milline on vanametalli kogus nädalas ja kui palju on selle äraveoks autosid vaja. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja töötaja kooskõlastas hageja töötajaga vanametalli äraveo koguse. Samuti on tõendatud, et hageja sõlmis veolepingu vedajaga, kes andis objektile kaks autot, mis suutsid vedada kuni 140 t vanametalli päevas. Vedaja ütlustega on tõendatud, et kordagi ei tekkinud olukorda, kus neil ei oleks olnud autot ette anda. Seega ei rikkunud hageja lepingu p-st 4.5 tulenevat kohustust anda kostjale ette piisavalt autosid.
18.Asjas on tõendatud, et vanametalli väljavedu ei viibinud hageja tõttu. Asjaolu, et hageja ei põhjustanud tarne viivitust, on tõendatud ka ehitusregistri väljavõttega, millest ilmneb, et kostja sai alles 26.03.2013 ehitusloa Aidu karjääris asuva ehitise täielikuks lammutamiseks. Seega ei ole kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi täitnud, kuna jättis kokkulepitud koguses ja omadustega vanametalli hagejale tähtajaks tarnimata. Kuna hageja taganes kostja rikkumise tõttu lepingust, tuleb VÕS §-de 188 ja 189 alusel lepingu alusel üleantu tagastada. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tasus kostjale 400 000 euro suuruse ettemakse, millega tuli tasaarvestada kostja arvete alusel hagejale tarnitud vanametalli eest tasumisele kuuluvad summad. Lepingu lõpetamisel oli hageja ettemakse jääk 118 765,60 eurot ning kostjale arvete alusel tasumata kokku 70 485,25 eurot. Hagejal oli õigus nõuded tasaarvestada ning nõuda ülejäänud ettemakse tagastamist, sest kostja ei olnud talle selle eest kaupa tarninud.
19.Pooled leppisid lepingu p-s 7.3 kokku, et kui müüja ei tarni kaupa lepingus ja selle lisades kindlaksmääratud ajaks, on ta kohustatud maksma ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast päevas iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Viidatud sättes leppisid pooled kokku leppetrahvi maksmises. Kuna hageja ei esitanud hagis leppetrahvi nõuet, vaid taotles kostjalt viivise väljamõistmist, ning märkis alles hiljem, et soovib kostjalt leppetrahvi, ei saa kohus lahendada leppetrahvinõuet, sest viivisenõude muutmine leppetrahvinõudeks oleks hagi muutmine, millele kostja on vastuväite esitanud ja millele kohus nõusolekut ei anna. Hagejal on VÕS § 113 lg 1 ja § 189 lg 1 kolmanda lause järgi õigus saada seaduses sätestatud määras viivist alates ettemakse ülekandmisest 13.03.2013 kuni ettemakse tagastamiseni. Seega oli hagi esitamise aja seisuga kostja viivituses 155 päeva. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes summalt, mille tasumisega on kostja viivituses (48 280,35 eurot). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kuni hagi esitamiseni välja mõista viivis 1646,26 eurot ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni seaduses sätestatud viivis. Seaduses sätestatud määras viivis ei ole ebamõistlikult suur ja seetõttu ei ole alust seda vähendada.
20.Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei ole lepingut rikkunud. Kuna hageja taganes lepingust, ei saanud kostja enam samast lepingust hiljem taganeda. Hagejal oli õigus nõuded tasaarvestada ja kostja käsitus hageja nõude suuruse kohta ei ole põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebus
21.30.04.2014 esitas hageja Harju Maakohtu 31.03.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
22.Hageja märgib, et ta on hagi esitamisest alates nõudnud lepingus toodud sanktsiooni – trahv 0,1% võlgnetavast summast iga kauba tarnimisega viivitatud päeva eest – rakendamist, nimetades antud nõuet algselt tõesti viiviseks, kuid hiljem täpsustanud, et õiguslikult on siiski tegemist leppetrahvi nõudega. Sisuliselt hageja sellega oma nõuet ei muutnud, vaid on nõudnud jätkuvalt lepingu punkti 7.3 kohase võlgnevuse tasumist. Kohus ei ole seotud sellega, kas hageja on võlgnevust nimetanud viiviseks või leppetrahviks, vaid pidi hindama nõude kui sellise põhjendatust. Kostja apellatsioonkaebus
23.30.04.2014 esitas kostja Harju Maakohtu 31.03.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, vastuhagi jäeti rahuldamata ning menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi.
24.Müüja lepingujärgseks kohustuseks oli tagada, et karjääris on piisavalt vanametalli, mida ostja poolt saadetud veokitele laadida. Lepingu punktidest 4.3 ja 4.5 tuleneb üheselt, et ostja kohustuseks oli kauba äraveo korraldamine, sh tuli ostjal tagada piisava hulga veokite etteandmine. Kostja ei ole lepingut rikkunud, kuna karjääris oli hageja poolt vastuvõtmiseks valmis rohkem vanametalli, kui hageja jõudis ära vedada. Hageja ei saatnud piisaval hulgal autosid kauba äravedamiseks. Seega oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja on lepingust tulenevad kohustused kohaselt täitnud.
25.Kohtu tõlgendus lepingu punktile 1.4 ja lepingu spetsifikatsioonile, mille kohaselt oli hagejal pärast 1000 tn 5A kategooria vanametalli vastuvõtmist õigus keelduda selle kategooria vanametalli vastuvõtmisest, on ebaõige. Maakohus ei ole lepingut tõlgendanud kui tervikut, arvestamata on jäetud lepingu olemus ning poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lepingu spetsifikatsioonis kategooriate kaupa märgitud vanametalli kogused on üksnes esialgsed hinnangulised mahud. Pooled leppisid siduvalt kokku erinevate kategooriate vanametalli hinnas, kuid kauba maht oli ligikaudne. Kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtub üheselt, et hageja võttis 5A kategooria vanametalli vastu ka pärast seda, kui selle kategooria vanametalli lepingujärgne kogus oli väidetavalt juba täis. Hageja on oma käitumisega näidanud, et tegelikkuses ei olnud vanametalli kategoorial lepingu täitmisel tema jaoks tähtsust.
26.Hageja ei ole lepingust nõuetekohaselt taganenud. Asjaolu, et lepingu punktis 7.3 on reguleeritud ostja õigus lepingust taganeda, kui müüja hilineb tarnimisega üle 30 päeva, ei välista hageja taganemise vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja ei ole kunagi teavitanud asjaolust, et lepingu punktis 4.2 sätestatud tähtaja ületamisega võiks kaasneda tema huvi kaotus lepingu täitmise vastu. Hageja käitumine ja pooltevaheline praktika viitab sellele, et hagejal ei olnud lepingu täitmisega kiiret.
27.Kohus ei ole käsitlenud kostja vastuväidet, mille kohaselt ei õigustanud viivitus hagejapoolset lepingust taganemist ka VÕS § 118 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Hageja ei tuginenud mõistliku aja jooksul vanametalli üleandmisega viivitamisele ning seetõttu ei ole lepingust mõistliku aja jooksul taganetud. Kuna leping ei lõppenud 10.07.2013 taganemisavalduse tõttu, ei olnud hagejal nimetatud kuupäeval õigus nõuda kostjalt ettemaksu tagastamist. Juhul, kui hagejal oleks tõepoolest kostja vastu ettemaksu tagastamise nõue, on kohus eksinud hageja nõude suuruse osas. Kohus on täielikult jätnud arvestamata, et 10.07.2013 seisuga ei olnud hageja poolt kostjale tasutud ettemaksu jääk 118 765, 60 eurot, vaid 111 282, 03 eurot.
28.Kohus on viivisearvestusel jätnud tuvastamata, millal muutus hageja ettemaksu tagastamise nõue sissenõutavaks. Maakohus on alusetult sidunud intressi- ja viivisenõude ning arvestanud tulemusena viivist perioodi 13.03.2013-16.08.2013 eest. Maakohus on eksinud, kuivõrd viivist saab nõuda alates ettemaksu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise hetkest. Intressinõuet hageja esitanud ei ole. Vastused apellatsioonkaebustele
29.Vastustes kaebustele paluvad pooled jätta teineteise apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluse edasine käik
30.Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.11.2014 otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 31.03.2014 otsuse kostjalt viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas, samuti vähendas kostjalt väljamõistetavat põhivõlgnevust 7495,56 euro võrra. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude viivise saamiseks ning jaotas ümber menetluskulud. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Maakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus 1/3 ulatuses hageja kanda, 2/3 ulatuses kostja kanda ning apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
31.Riigikohus rahuldas 03.06.2015 otsusega kostja kassatsioonkaebuse ja hageja vastukassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2014 otsuse leppetrahvinõude ja menetluskulude jaotuse osas ja saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata.
32.09.11.2015 täpsustas hageja leppetrahvi nõuet ning palus kostjalt välja mõista leppetrahvi perioodi 07.06.2013 – 10.07.2013 eest 40 854,56 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Tulenevalt Riigikohtu 03.06.2015 otsusest vaatab ringkonnakohus maakohtu otsuse läbi üksnes hageja leppetrahvi (viivise) nõuet puudutavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada hageja viivisenõude osas. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse. Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
34.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja on esitanud viivise nõude. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lepingu punkti 7.3 alusel viivise, mida ta hiljem nimetas leppetrahviks. Hageja lähtus tarnimata kauba maksumusest ning soovis sellelt saada lepingujärgset trahvi 0,1 % päevas alates 07.06.2013. Hageja ei esitanud kostja vastu nõuet viivise saamiseks ettemaksu tagastamata summalt, mistõttu ei olnud kohtul alust ka seda nõuet
lahendada. Seega tuleb maakohtu otsus viivisenõude osas tühistada. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et hageja on muutnud hagi eset – muutnud viivise nõude leppetrahvi nõudeks. Hageja on hagiavalduses viidanud lepingu punktile 7.3, mis sätestab leppetrahvi nõudeõiguse, kuid ekslikult nimetanud seda hagis viiviseks. Hilisemat täpsustust mõistete osas ei saa käsitleda hagi muutmisena.
35.Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 4.2 kohaselt kohustus kostja tarnima kauba täies mahus
31.augustiks 2013, seejuures 80 % kaubast tuli tarnida 1. juuniks 2013. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus poolte vahel 08.03.2013 sõlmitud lepingut, kuna ei tarninud 80 % kaubast 1. juuniks 2013 ega ka hageja poolt täiendavalt antud tähtajaks (06.06.2013) ning, et hageja taganes lepingust kehtivalt 10.07.2013 avaldusega.
36.Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumise tõttu leppetrahvi. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkt 7.3 sätestab, et kui müüja ei tarni kaupa lepingus ja selle lisades kindlaksmääratud ajaks, on ta kohustatud maksma ostjale trahvi 0,1 % võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevuseni vastavas mahus.
37.Lepingu punkti 1.3 kohaselt on kauba ligikaudne maht 9000 tonni. 80 % sellest on 7200 tonni. Kostja esitatud tarnete koondtabelist nähtub, et 06.06.2013 seisuga oli tarnitud 1966,22 tonni metalli ja 09.07.2013 seisuga 2541,81 tonni metalli (I kd lk 136-137). Eeltoodust tulenevalt oli 06.06.2013 seisuga jäetud tarnimata 5233,78 tonni metalli ning 09.07.2013 seisuga 4658,19 tonni metalli. 09.11.2015 istungil väitis kostja esindaja, et metalli keskmine hind oli 265 eurot/tonn. Hageja esindaja seda ei vaidlustanud. Eeltoodule tuginedes oli 06.06.2013 seisuga tarnimata jäetud kauba maksumuseks 1 386 951,7 eurot ja 09.07.2013 seisuga 1 234 420,3 eurot. Hageja on lähtunud leppetrahvi arvestamisel tarnimata kauba maksumusest 1 201 342,27 eurot. Kuna hageja esitatud tarnimata kauba maksumus on väiksem kohtu tuvastatust, siis lähtub kohus hageja esitatud tarnimata kauba maksumusest. Seega on leppetrahvi suuruseks päevas 1201,34 eurot (0,1 % 1 201 342,27 eurolt) ning leppetrahvi summaks perioodi 07.06.2013 – 10.07.2013 eest 40 845,56 eurot.
38.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et kuna kostja pidi iga päev üle andma 100 tonni metalli, siis on maksimaalne leppetrahv ühe päeva eest 26,5 eurot (265 x 100 x 0,001). Kolleegium leiab, et kuigi lepingu punktist 4.5 tuleneb, et hageja pidi olema valmis ära vedama igal tööpäeval 100 tonni metalli, on tarne lõpptähtajad sätestatud lepingu punktis 4.2. Selle kohaselt pidi kostja 80 % kaubast üle andma 01. juuniks 2013, mistõttu tuleb ka leppetrahvi arvestada punktis 4.2 sätestatud kogustest ja tähtaegadest lähtudes.
39.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja ei ole leppetrahvi nõudest teatanud mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on leppetrahvi nõudest teatanud 10.07.2013 esitatud taganemisavalduses (I kd lk 11-12). Kuigi hageja räägib taganemisavalduses viivise nõudmisest, viitab hageja lepingu punktile 7.3. Nimetatud lepingupunkt käsitleb leppetrahvi nõuet. Hoolimata sellest, et hageja on eksinud mõistetes, ei muuda see asjaolu, et hageja on kostjat leppetrahvinõudest teavitanud. Eeltoodule tuginedes on hageja leppetrahvi nõudest teatanud mõistliku aja jooksul.
40.Kostja on palunud leppetrahvi suurust vähendada. Kolleegium leiab, et see taotlus on osaliselt põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud, et lepingu rikkumisega temale tekitatud kahju ületab põhivõla suurust. Seega tuleb leppetrahvi vähendada 40 784,79 euroni, s.o põhinõude suuruseni. Leppetrahvi täiendavaks vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 sätestatud alused puuduvad.
41.Ülaltoodule tuginedes on hageja leppetrahvi nõue põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 40 784,79 eurot. Menetluskulude jaotus
42.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 teisest lausest tuleb ringkonnakohtul esitada kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Hageja hagi rahuldati osaliselt. Sealjuures on hageja pärast Riigikohtu lahendit oluliselt vähendanud oma leppetrahvi nõuet. Kostja vastuhagi jäeti rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium menetluskulud kõikides kohtuastmetes 10 % ulatuses hageja kanda ning 90 % ulatuses kostja kanda.
43.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.