Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 16.08.2013 esitas OÜ Tolmet Eesti (hageja) hagi OÜ Aspen Grupp (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhinõude 48 280, 35 eurot, seisuga 14.08.2013 viivise (leppetrahvi) 85 701, 73 eurot ja alates 15.08.2013 viivise protsendina (0,1% ehk 1201, 34 eurot päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 08.03.2013 leping nr 1/2013, mille kohaselt kohustus kostja andma hagejale üle musta ja värvilist vanametalli ja hageja kohustus kauba eest tasuma. Lepingu punkti 4.2 kohaselt lepiti kokku 80% kauba tarnimise tähtajaks 01.06.2013, mida kostja nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on 09.07.2013 seisuga tarninud 2519,722 tonni kaupa, kuigi oleks pidanud tarnima 6300 tonni. Seega on kostja tarninud kaupa 3780,278 tonni vähem. Hageja juhtis kostja rikkumistele tähelepanu juba 24.05.2013 e-kirjas ja andis täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 06.06.2013. Samas kirjas osundas hageja, et kauba tähtajaks üle andmata jätmisel soovib ta lepingust taganeda. Lisaks on pooled lepingu punktis 7.3 kokku leppinud, et kui kostja hilineb kauba tarnimisega üle 30 kalendripäeva, on hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada, ilma et teisel lepingupoolel oleks õigus pretensioone esitada. Hageja ootas ära 30-päevase täiendava tähtaja ja edastas kostjale 10.07.2013 lepingust taganemise avalduse, milles teatas, et taganeb lepingust 11.07.2013. Lepingu sõlmimise järgselt teostas hageja kauba eest esmalt ettemaksu 400 000 eurot. Seda summat asuti iga järgneva kauba eest esitatud arvete alusel osaliselt tasaarvestama. Seisuga 10.07.2013 oli hageja poolt tasutud, kuid tasaarvestamata ettemaksu jääk 118 765, 60 eurot. Hageja poolt on kostja arvete alusel tasumata kokku 70 485, 25 eurot. Hageja tasaarveldas ühepoolselt kostja nõude 70 485, 25 eurot hageja poolt tasutud ettemaksu summaga 118 765, 60 eurot. Tasaarvestuse tulemusel jäi kostja kohustuseks hageja ees 48 280, 35 eurot. Kuivõrd hageja andis kostjale oma kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja, siis muutus kohustus sissenõutavaks 07.06.2013. Tulenevalt lepingu punktist 7.3 on hageja õigus nõuda viivist 0,1% päevas iga viivitatud päeva eest. Perioodi 07.06.2013-14.08.2013 eest arvestas hageja viivist 85 701, 73 eurot. Tasaarvestuse tulemusel on jäänud kostja kohustuseks tasuda küll 48 280, 35 eurot, kuid tarnimata kauba lepingujärgseks hinnaks on 1 201 342, 27 eurot, millest hageja on viivise arvestuses ka lähtunud. Viivitus vanametalli üleandmisel ei olnud tingitud hagejast. Lepingu punkti 4.3 kohaselt tarnitakse kaup hageja veokil ja kauba pealelaadimise korraldab kostja. Lepingu punkti 4.1 kohaselt tarnitakse kaup tingimusel EXW autokaal (Ida-Virumaal Maidla vallas asuv Aidu karjäär), kooskõlas tarneklausliga Incoterms 2010. Seega oli hageja ülesandeks üksnes tagada lepingus kokku lepitud mahus veokite olemasolu pealelaadimiskohal ning hageja on seda teinud. Lepingu punkti 4.5 kohaselt kohustus kostja kooskõlastama hagejaga kauba nädalase ärasaatmismahu ja veokite etteandmise kauba pealelaadimiseks. Seega oli kostja kohustuseks hagejat jooksvalt informeerida, kui palju ja millistel päevadel on autosid vaja läinud. Kostja seda

kohustust ei täitnud, mingeid nädalasi ärasaatmismahtusid ta ei esitanud ja informatsiooni vahetasid poolte esindajad jooksvalt telefoni ja elektronposti teel. Lepingu esemeks oli Aidu karjääri toomishoonete ja seadmete demonteerimise tulemusena saadav vanametall. Lepingu sõlmimise ja selle täitmise käigus asus kostja alles vanametalli demonteerima ja seega sai vanametalli ära viia üksnes siis, kui see oli kostja töötajate poolt demonteeritud ja paigutatud metallikonteineritesse, mille hageja poolt tellitud autod ära vedasid. Seega sõltus vanametalli väljavedu eelkõige kostja töötajate demonteerimiskiirusest, kui hageja võimalusest kaup ära vedada. Ka ei saanud lepingu tingimuste täitmiseks lugeda igasuguse vanametalli toomist, vaid üksnes lepingu lisas nr 1 toodud spetsifikatsioonis näidatud metalli (3A, 3AR, 5A, 17A või 12A), mille tarnitud kogus, lisandudes eelnevalt üle antud kogustele, ei ületa spetsifikatsioonis osundatud limiiti. Antud juhul oli kostja toonud äravedamiseks vanametalli (5A), mille limiit oli juba täitunud. Järelikult oli hagejal õigus keelduda täiendava vanametalli vastuvõtmisest, sest selle tarnelimiit oli lepingu järgi täitunud. Esitatud viivisenõude puhul on tegemist sisuliselt leppetrahvi nõudega. Hageja vastav nõue tugineb lepingu punktile 7.3. Hageja on põhjendatult võtnud trahvisumma arvestamisel aluseks tarnimata kauba lepingujärgse hinna. Viivise vähendamiseks ei ole alust. Viivis on arvestatud kauba väärtusest, mis jäi tarnimata. Arusaamatu on kostja väide, et kui hageja jätab kauba eest raha üle andmata, siis on kohane rakendada viivist, kuid kui kostja jätab kauba üleandmata, siis sanktsioone rakendada ei saa. Hageja ei ole aktsepteerinud senist keskmist tarnete hulka. Hageja ei ole sellekohast nõustumust mingil viisil väljendanud, vastupidi, 24.05.2013 avaldas hageja muret, kas kostja sellise tempo juures ikka suudab lepingut täita ja rõhutas, et tema jaoks on tarnitavad kaubakogused oluliseks lepingu tingimuseks ning hoiatas lepingu lõpetamise suhtes. Kostja vastuväited hagile Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et 01.06.2013 ei olnud hagejale üle antud kokkulepitud mahus vanametalli. Vanametalli üleandmisega kaasnenud viivitus ei olnud tingitud kostjast, vaid hagejast. Lepingu punkti 4.1 kohaselt oli vanametalli tarnetingimuseks EXW autokaal. Tarnetingimuse EXW autokaal kohaselt on müüja täitnud omapoolse lepingulise kohustuse, kui lepingu esemeks olev vanametall on Aidu karjääris tehtud ostjale kättesaadavaks. Kostja lepingujärgseks kohustuseks oli tagada, et karjääris on piisavalt vanametalli, mida hageja poolt saadetud veokitele laadida. Lepingu punktidest 4.3 ja 4.5 tulenes üheselt, et hageja kohustuseks oli kauba äraveo korraldamine, sh tuli hagejal tagada piisava hulga veokite etteandmine. Kogu lepingu kehtivuse ajal oli kostja poolt vastuvõtmiseks valmis rohkem vanametalli, kui hageja jõudis ära vedada, mistõttu ei ole kostja lepingut rikkunud. Autode tellimine ei olnud kostja ülesanne. Hageja saatis veokeid enamjaolt vastavalt oma soovile ning sageli sai kostja alles autojuhtidelt teada, mitu sõitu nad objektile päeva jooksul teha plaanivad. Vanametalli ära vedamise tempo ja kogused sõltusid otseselt hagejast. Hageja ei taganud sellise hulga veokite etteandmist, et saaks järgida lepingus kokkulepitud mahtu. Selle asemel katkestas hageja korduvalt ning aluselt vanametalli vastuvõtu. Alates tarnete alustamisest oli hageja tempo selline, millega ei oleks jõudnud kogu lepingujärgset mahtu kokkulepitud tähtajaks tarnida. Lisaks esines üle kümne tööpäeva, mil ühtegi hageja veokit objektil ei käinud. Kogu lepingu täitmise perioodi vältel oli vaid 4 päeva, mil hageja suutis tagada piisava väljaveo (ühe päevaga 100 tonni kaupa). Esmakordselt avaldas hageja tarnete kiiruse osas rahulolematust 24.05.2013. Tarnetähtaja pikenemine ei saanud olla hagejale üllatus, arvestades, kuidas lepingu täitmine senini oli toimunud. Enne 24.05.2013 oli keskmiseks tarnekiiruseks 47,68 tonni vanametalli päevas. Hageja oli sellest teadlik, aktsepteeris seda ning pealegi sõltus just hagejast kogu tarnegraafik.

Hageja ei ole lepingust kehtivalt taganenud ning 10.07.2013 tasaarvestus ei ole kehtiv. Hageja oli vanametalli vastuvõtmisega vastuvõtuviivituses võlaõigusseaduse (VÕS) § 119 lg 1 mõttes, mistõttu ei vastuta kostja lepingurikkumise eest. Hageja poolt lepingust taganemine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Müügilepingust taganemist ei õigusta müügilepingu eseme üleandmisega viivitamine ning seda ka täiendava tähtaja andmise korral. Hageja on kuritarvitanud oma õigusi, mistõttu esineb ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 tulenevalt alus lugeda taganemisavaldus tühiseks. Viivitus ei õigustanud hagejapoolset lepingust taganemist ka VÕS § 118 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Hageja oli tarnete esimesest päevast alates viivitusest teadlik. Esimese viie tööpäevaga tarniti vaid 161,08 tonni vanametalli, s.o ca 32% kavandatust. Arvestades pooltevahelise lepingu täitmise praktikat, ei tuginenud hageja mõistliku aja jooksul vanametalli üleandmisega viivitamisele kui lepingurikkumisele ning seetõttu ei ole lepingust mõistliku aja jooksul taganetud. Hageja 10.07.2013 taganemisavaldus on tühine. Samuti ei ole kehtiv hageja poolt tehtud tasaarvestus (VÕS § 197 lg 1). Pooltevaheline leping lõppes 24.07.2013 kostja poolt lepingust taganemisega. Hageja katkestas korduvalt ja alusetult vanametalli vastuvõtu. Kostja andis hagejale täiendava tähtaja kauba vastuvõtu taastamiseks hiljemalt 22.07.2013 ning selgitas, et kauba vastuvõtu mittetaastamine on lepingu oluline rikkumine. Kuna hageja kauba vastuvõttu ei taastanud ning teatas, et jääb varasemalt avaldatud seisukohale, taganes kostja pooltevahelisest lepingust. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud kõrvalnõudega. Hageja on viivise arvutamisel lähtunud „tarnimata kauba lepingujärgsest hinnast” (1 201 342, 27 eurot). Viivitusintressi saab nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Seega, kui hageja põhinõue on 48 280, 35 eurot, saab viivitusintressi nõuda üksnes sellelt summalt ja selle summa tasumisega viivitamise eest. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on kostja vastu viivisenõue, palub kostja tasumisele kuuluvat viivist vähendada, seda kuni nullini. Ka on hageja avaldanud, et esitatud viivisenõude puhul on tegemist sisuliselt leppetrahvi nõudega. Kostja hinnangul muutus hageja sellega hagi. Hageja esitas selgelt ettemaksu tagastamise ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressi tasumise nõude. Leppetrahvinõuet hagiavalduses ei sisaldu. Hageja on esitanud lepingu täitmise nõude, tuginedes samal ajal sellele, et ta on lepingust kehtivalt taganenud. Lepingu täitmise nõude ja lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi üheaegne kasutamine on võimatu (VÕS § 101 lg 2). VÕS § 186 p5 kohaselt lõpetab lepingust taganemine võlasuhte, mistõttu on lepingu täitmise nõude rahuldamine välistatud. Ettemaksu kohta märkis kostja, et müügilepingu alusel tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja sama müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju vahel on piisav seos VÕS § 110 lg 1 mõttes, kuna hageja ja kostja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, samuti on kohustuste vahel selge majanduslik ning ajaline seos. Kostja kahju hüvitamise nõue ei ole mis tahes muul viisil tagatud. Kostja leidis, et tal on õigus keelduda ettemaksu tagastamisest VÕS § 110 lg 1 alusel, kuna tal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Kostja ei ole pakkunud hagejale vanametalli, mis ei ole lepingu ese. Pooled leppisid siduvalt kokku erinevate kategooriate vanametalli hinnas, kuid kauba maht oli ligikaudne. Hageja tõlgendus lepingus sisalduvatele „limiitidele” on seetõttu ainetu. Tegemist oli objektipõhise kokkuleppega. Vastuhagi ja selle põhjendused 06.12.2013 esitas kostja vastuhagi põhivõlgnevuse 560 678, 40 euro ja viivise saamiseks. Kostja palus hagejalt välja mõista kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise (560 678, 40 eurolt) kindla summana ning edasi viivise VÕS § 113 lg teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt iga viivitatud päeva eest kuni kohustuse täitmiseni.

Hageja keeldus alusetult lepingu esemeks olnud vanametalli vastuvõtmisest. Kostja on pooltevahelisest lepingust kehtivalt taganenud ning sunnitud asuma lepingu esemeks olnud vanametalli võõrandama asendustehingute raames kolmandatele isikutele. Kostjale on tekkinud kahju, mis seisneb hagejaga sõlmitud lepingu hinna ning vanametalli turuhinna vahes. Hageja asus pooltevahelist lepingut täitma alles 27.03.2013 ning sedagi pärast korduvaid kostjapoolseid meeldetuletusi ja nõudmisi. Praktikas oli hageja tempo vanametalli äravedamisel äärmiselt madal. Keskmiselt viidi ära ca 45 tonni vanametalli päevas. Etteheited selle kohta, et kostja ei ole taganud piisava vanametalli etteandmise, ei vasta tõele. Ei ole vale, et vanametalli väljavedu sõltus muu hulgas ka hoonete ja seadmete demonteerimise kiirusest, kuid ka kostjal ei olnud mõistlik lammutada rohkem, kui hageja jõuab karjäärist ära vedada. Selliselt vanametalli n-ö ootele jätmine toob kaasa kõrgendatud valvekulud, samuti varguseriski. Eelduslikult jahenes hageja huvi lepingu täitmise vastu seetõttu, et vanametalli turuhind oli järjest langemas. Hageja oli lepingu täitmisega vastuvõtuviivituses ning vanametalli väljavedamata jätmisega rikkus hageja kauba vastuvõtmise kohustust. Kuivõrd hageja keeldus lepingut täitmast ja vanametalli vastu võtmast, oli kostja sunnitud asuma vanametalli võõrandama kolmandatele isikutele. Kostja teavitas hagejat, et tal ei ole muud võimalust kui võõrandada metall kolmandatele isikutele ning et sellisel juhul vastutab hageja asendustehinguga tekkinud kahju eest. Kahjuhüvitise arvutamisel on kostja lähtunud vanametalli lepingujärgsest hinnangulisest mahust. Kostja esitas päringu kahele vanametalli kokkuostu, töötlemise ja realiseerimisega tegelevale äriühingule ning nendelt saadud andmete põhjal oli vanametalli turuhind Eesti Vabariigis lepingust taganemise ajal (24.07.2013) järgmine: 3A kategooria vanametalli turuhind 195 eurot/tonn, eeldusel, et müüakse ca 5 000 tonni vanametalli; 3AR(5A) kategooria turuhind 185 eurot/tonn, eeldusel, et müüakse ca 1 000 tonni vanametalli ja 17A kategooria turuhind 170 eurot/tonn, eeldusel, et müüakse ca 1 000 tonni vanametalli. Kostjale tekkinud kahjuarvestus on järgmine: 4 815, 35 x (275 – 195) + 848, 80 x (268 – 185) + 1000 x (275 – 170) = 560 678, 40 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista ka seadusjärgse viivise põhinõudelt iga viivitatud päeva eest alates vastuhagi kättetoimetamisest hagejale. Hagejal puudus 10.07.2013 õigus tasaarvestada tasumata arvete summa ettemaksu tagastamise nõudega. Kuna hageja ei taganenud pooltevahelisest lepingust kehtivalt, ei olnud tal ka ettemaksu tagastamise nõuet. Seetõttu on tuleb tasumata arvetelt arvestada viivitusintressi vähemalt kuni 24.07.2013, mil kostja taganemise avaldusega leping lõppes ning kostjal tekkis ettemaksu tagastamise kohustus. Tulenevalt lepingu punktist 7.2 oli viivist 24.07.2013 seisuga kogunenud 463, 37 eurot (25 918,75 eurot x 15 päeva x 0, 1% + 9 323,87 eurot x 8 päeva x 0,1%). Seega oli kostjal hageja vastu 24.07.2013 seisuga arvete nr 213105 ja nr 213108 ning viivise tasumise nõue kogusummas 35 705, 99 eurot (25 918,75 + 9 323,87 + 463,37). Hageja poolt tasutud ettemaksu jääk oli lepingust taganemise hetkel 76 039, 41 eurot. Käesolevaga tasaarvestas kostja poolte vastastikused nõuded summas 35 705, 99 eurot ehk 50% arvete nr arvete nr 213105 ja nr 213108 põhisummast ning viivise nende kahe arve tasumisega viivitamise eest kohustuse sissenõutavaks muutumise hetkest kuni 24.07.2013. Ülejäänud ettemaks 40 333, 42 euro (76 039,41 – 35 705,99) tagastamisest keeldus kostja viitega VÕS § 110 lg-le 1. Ühtlasi esitas kostja vastuväite hageja poolt esitatud arvestustele. Seisuga 10.07.2013 ei olnud hageja poolt kostjale tasutud ettemaksu jääk 118 765, 60 eurot nagu on märgitud hagiavalduses, vaid 111 282, 03 eurot. See muudab ebaõigeks hagiavalduses sisalduvad arvutused hageja nõude suuruse kohta.

Ebatäpne on väide, et kostja ei saanud teostada objektil lammutustöid enne 27.03.2013 ning seetõttu oleks viibinud lepingu täitmisega alustamine. Enne hoonete lammutamisele asumist veeti hoonetest välja vanametallist tehnoloogilist sisseseadet. Nagu nähtub hageja enda poolt esitatud dokumentidest, ei olnud Eesti Energia Kaevandused AS-ga sõlmitud lepingu esemeks üksnes hoonete lammutamisel saadav vanametall, vaid ka hoonetes sisalduvate seadmete demonteerimisel saadav vanametall. Ka hagejaga sõlmitud lepingu esemeks oli muuhulgas tootmishoonetes sisalduvate seadmete demonteerimise tulemusel saadud vanametall. Seega ei takistanud lammutusloa puudumine lepingu täitmist. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja hinnangul ei võimalda vastuhagis esitatud dokumendid teha ühest järeldust kahju ega vanametalli turuhinna kohta. Objektil olid kogu aeg olemas hageja poolt tellitud autod. Autod, mille kandevõime oli ca 20 tonni, laadisid aga kõnealusel objektil peale poolikuid koormaid, sest kostja ei suutnud tagada piisavas koguses kauba etteandmist. Sellist olukorda, kus auto oli täis laaditud, kuid seda objektilt ära ei transporditud, ei esinenud. Meelevaldne on süüdistada hagejat selles, et viimane ei teinud pingutusi lepingu täitmiseks (autode etteandmiseks). Tegelikkuses oli hageja vägagi huvitatud võimalikult kiirest kauba saamisest ja oleks vajadusel olnud võimeline nii oma autodega kui erinevate lepingupartnerite firmasid kasutades kauba ka kolm korda kiiremini välja vedama. Viimast tõendab muu hulgas lepingu punkti 5.2 kohaselt tasumisele kuulunud ettemaksu kiire tasumine. Pooled olid kokku leppinud, et ettemaks tasaarvestatakse osaliselt ja iga koorma lõikes. Tõele ei vasta kostja väide viivitusele lepingu täitmisega alustamisel. Tegelikkuses oli osundatud kuupäeval, 27.03.2013, lepingu täitmisega alustamine tingitud sellest, et kostjal ei õnnestunud kohalikult omavalitsuselt saada varem lammutusluba. Leping ei ole lõppenud kostja taganemisavaldusega, sest avalduse materiaalsed eeldused ei ole täidetud, kuivõrd hageja on põhjendatult katkestanud vanametalli vastuvõtu, sest lepingujärgne tarnelimiit oli ületatud, mistõttu ei olnud hagejal kohustust metalli vastu võtta. Hageja ei nõustunud kostja poolt esitatud ettemaksu arvestusega. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud, mistõttu oli tal õigus teha tasaarvestus. Kostjal ei ole alust keelduda ettemaksu tagastamisest isegi juhul, kui ta leiab, et pooltevaheline leping ei lõppenud 11.07.2013, vaid hiljem. Igal juhul ei saa kostja jätta tagastamata hageja poolt tasutud ettemaksu. VÕS § 110 lg 1 ei rakendu, sest kostjal puudub eelnevalt esitatud põhjustel kahjunõue hageja vastu. Põhjendamatu on kostja teostatud tasaarvestus. Kostja viivisnõue on võrreldes võimaliku kahjuga põhjendamatult suur. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 48 280, 35 eurot, viivis 15.08.2013 seisuga 1646, 26 eurot ja viivis alates 16.08.2013 protsendina VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõudes summas 84 055, 47 eurot. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Hagiga seotud menetluskulud jättis kohus 62,74% ulatuses hageja kanda ning 37,26% ulatsues kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda. Lepingu punktis 1.4 olid pooled kokku leppinud, et kauba kvaliteet, hind ja tarnetähtajad kooskõlastatakse lepingu lisaks olevas spetsifikatsioonis. Lepingule lisatud spetsifikatsioonist nähtuvalt oli kostja kohustatud hagejale võimaldama vanametalli vastavalt kategooriatele 3A –

5800 tonni, 3AR – 1000 tonni, 5A – 1000 tonni, 17A – 1000 tonni ja 12A – 200 tonni. Seega oli lepingu spetsifikatsioonis kindlaks määratud, millist kogust hageja iga konkreetse vanametalli liigi puhul soetada soovib. Tunnistajate KR ja HS ütluste kohaselt oli objektil alati metalli, mida peale laadida ning et umbes mai teisest poolest palus hageja töötaja üksnes gabariitset metalli peale laadida. Kohtu hinnangul on eelviidatud tunnistajate ütlustega tõendatud üksnes asjaolu, et kostjal oli objektil metalli valmis lõigatud, kuid tõendamist ei ole leidnud, et kostjal oli hagejale alati pakkuda vanametalli nendes kategooriates, mille lepinguline maht veel täis ei olnud. Tunnistajate ütlused kinnitavad ka asjaolu, et mittegabariitset metalli oli kostja hagejale selleks ajaks juba lepingule vastavas mahus üle andnud. Sama asjaolu nähtub ka hageja ja kostja esindajate kirjavahetusest. Hageja seaduslik esindaja on 20.05.2013 e-kirjas teatanud, et kostja on selleks hetkeks hagejale tarninud üle 1000 tonni mittegabariitset 5A vanametalli, mistõttu ülejäänud kogused peavad vastavalt kokkuleppele olema gabariitsed. Samuti on hageja esindaja teatanud, et seoses sellega 5A metalli väljavedu enam ei toimu. Kostja on hagejale vastanud, et ei nõustu hageja poolse lepingu tõlgendusega ning leiab, et hagejal ei ole alust metalli vastuvõtmisest keeldumiseks. Nähtuvalt e-kirjavahetusest ei ole kostja eitanud asjaolu, et kostja oli 20.05.2013 seisuga hagejale tarninud üle 1000 tonni mittegabariitset 5A vanametalli. Kohus ei nõustunud kostja e-kirjast ilmneva väitega, et hageja peaks 5A kategooria vanametalli vastu võtma suuremas mahus, kui lepingu spetsifikatsioonis ette nähtud. Kohus leidis, et pooled on lepingu punkti 1.4 ja lepingu spetsifikatsiooni koostoimes kokku leppinud, millise kategooria vanametalli ning millises konkreetses mahus hageja soovib soetada. Hagejal oli olukorras, kus mittegabariitse 5A vanametalli lepingujärgne maht oli täitunud, õigus nõuda, et kostja tarniks edaspidiselt hagejale gabariitset vanametalli. Hagejal oli pärast 1000 tonni täitumist õigus keelduda 5A vanametalli vastuvõtmiseks, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tarninud lepingus ettenähtud koguses ka teistes kategooriates vanametalli. Seega on kostja rikkunud lepingu punkte 1.4 ja 4.2 ning lepingu spetsifikatsiooni. Hageja 10.07.2013 lepingust taganemise avalduse kohta märkis kohus, et olukorras, kus pooled on lepingus üheselt kokku leppinud, et enam kui 30 kalendripäeva jooksul tarnimisega hilinemine on oma olemuselt sellise raskusega rikkumine, mis annab aluse lepingust taganemiseks, ei saanud kostjale tulla üllatusena või tunduda hea usu põhimõttega vastuolus olevana hageja väited, mille kohaselt tarnimise kiirus ning tähtaegadest kinnipidamine on hageja jaoks olulised. Hageja on lepingust taganenud seadusest ja lepingust tulenevaid nõudeid järgides. Kohus hindas põhjendamatuiks kostja väiteid, mille kohaselt hageja ei võimaldanud objektile piisavalt autosid kauba äravedamiseks. See on tõendatud tunnistaja VM ütlustega ning hageja ja OÜ Männikäbi ja Puit vahel 25.02.2013 sõlmitud lepinguga. Seega ei rikkunud hageja talle lepingu punktist 4.5 tulenevat kohustust piisaval hulgal autode tagamiseks. Tunnistajate VA ja HS ütlustega on tõendatud, et kostja töötaja kooskõlastas hageja töötajaga vanametalli äraveoks vajalike veoautode hulga ning ütles, mitu autot igaks päevaks vaja on. Kohus leidis, et USS turvapäevikutest nähtuv asjaolu, et mõnel päeval viibis objektil veoautosid väga väheseid kordi, oli tingitud sellest, et kostja esindaja ei olnud rohkem veoautosid tellinud, sest laadimiseks ei olnud valmis lõigatud piisaval hulgal sellist metalli, mis oleks kooskõlas lepingus ettenähtud mahtude ja kvaliteediga. Ka tunnistaja HS on andnud ütlusi, et esines olukordi, kus ei olnud valmis metalli pealelaadimiseks, samuti on ta hageja töötajale helistanud seoses ekskavaatori katkiminekuga ning öelnud, et nii palju autosid ei vajata. Kostja 10.07.2013

e-kirjale, millest nähtuvalt kostja on hagejale teada andnud, et objektile on tarvis saata auto, on hageja vastanud selgitusega, et autojuht sai aru, et sellel kuupäeval ei ole objektile autot vaja. Kohus leidis, et ka juhul, kui hageja poolt jäi vahetult enne lepingust taganemist auto ekslikult objektile saatmata, ei tõenda see, et hageja ei ole eelneva perioodi jooksul vajalikus koguses veoautosid võimaldanud. Kostja on esitanud vastuväite, et lepingus nimetatud mahus vanametalli ei olnud võimalik 01.06.2013 tähtpäevaks üle anda, kuna hageja ise põhjustas lepingu täitmise viibimise, kui lubas kolmandatel isikutel (AK) objektilt seadmeid välja vedada. Tunnistaja VA ütluste kohaselt lubati AK-l objektilt seadmeid demonteerida kostja nõusolekul ning tegemist ei olnud suure kogusega – umbes 10 tonni. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et AK töö ei seganud kuidagi teisi töid, kuna ta demonteeris ise ja vedas välja oma masinaga. Ka tunnistaja HS on kinnitanud, et kostja tuli selles osas hagejale vastu, st asi pidi olema kostjaga kooskõlastatud ja tema poolt aktsepteeritud. Asjaolu, et tööde viibimine ei olnud tingitud hagejast tulenevast asjaolust, on tõendatud ka ehitusregistri väljavõttega, millest ilmneb, et kostja sai alles 26.03.2013 ehitusloa Aidu karjääris asuva ehitise täielikuks lammutamiseks. Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole oma kohustusi täitnud, kuna ta jättis tähtajaks tarnimata vanametalli vastavalt kokkulepitud kategooriatele ja mahule. Kohus leidis, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 108 lg 2, vaid VÕS § 188 ja § 189. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ettemaksu tagastamist summas, mille ulatuses kostja ei ole hagejale kaupa üle andnud, s.o summas 48 280, 35 eurot. Võttes arvesse, et kostja ei ole hagejale nimetatud summa ulatuses kaupa üle andnud, ei ole hagejal kostjale kauba tagastamise kohustust. Kohus leidis, et lepingu punktis 7.3 on pooled kokku leppinud leppetrahvi arvestamise suuruse. Seda kinnitab ka asjaolu, et pooled on kasutanud väljendit „kohustatud maksma trahvi“, samas, kui lepingu punktis 7.2, mis käsitleb ostja viivitusse jäämist, on kasutatud väljendit „kohustatud maksma viivist“. Käesoleval juhul ei ole hageja leppetrahvi nõuet hagiavalduses esitanud, vaid on selgesõnaliselt esitanud taotluse kostjalt viivise saamiseks. Hageja on küll hiljem märkinud, et nõuab kostjalt leppetrahvi, kuid sel juhul oleks tegemist hagi eseme muutmisega. Antud juhul on kostja esitanud hagi muutmisele vastuväite, samuti ei ole selleks nõusolekut andnud kohus (VÕS § 376). Eeltoodust tulenevalt lahendas kohus üksnes hageja viivisenõuet, mitte leppetrahvi nõuet. Kohus leidis, et antud juhul on pooled lepingus kokku leppinud üksnes leppetrahvi arvestamise määra, mitte intressimäära, mis oleks viivise arvestamise aluseks. Seega on hagejal käesoleval juhul õigus nõuda viivist üksnes seadusest sätestatud määras. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda viivist üksnes põhinõudelt. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 1646, 26 eurot järgmise arvestuse kohaselt: 48 280, 35 (põhinõue) x 0,022% (VÕS § 113 lg-st 1 tulenev viivisemäär päevas) x 155 (viivituses oldud päevade arv) = 1646, 26 eurot. Maakohus jättis viivisenõude summas 84 055, 47 eurot rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt välja viivise protsendina VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 16.08.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Viivise vähendamise taotluse jättis kohus rahuldamata ning märkis, et olukorras, kus kohus on kostjalt välja mõistnud viivise seaduses sätestatud määras ning viivis ei ületa põhinõuet, ei ole tegemist ebamõistlikult suure viivisega. Samuti puudub alus asuda seisukohale, et kostjalt seadusjärgses määras viivise väljamõistmine on kostja suhtes tema majanduslikku seisundit arvestades ebaõiglane.

Kostja vastuhagi osas asus kohus seisukohale, et VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 kohaldamine on võimalik üksnes eeldusel, et võlgnik on oma kohustust rikkunud. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja ei ole lepingut rikkunud. Kuna kohus tuvastas, et hageja taganes lepingust 11.07.2013, ei olnud kostjal võimalik samast lepingust enam 24.07.2013 taganeda. Kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud, jättis kohus vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis kostja nõude rahuldamata ka osas, mis puudutas arvete nr 213105 ja 213108 tasumist ja vastavatelt summadelt viivise väljamõistmist, kuna hageja taganes lepingust nõuetekohaselt, mis tähendab, et hagejal esines alus tasaarvestuse teostamiseks. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud hagi kostjalt kokku 133 982, 08 euro väljamõistmiseks ning kohus on hagi rahuldanud 49 926, 61 euro osas, s.o 37,26% ulatuses. Seega tuleb seoses hagiga tekkinud menetluskuludest jätta hageja kanda 62,74% ja kostja kanda 37,26%. Vastuhagiga seotud menetluskulud jättis kohus tervikuna kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 162 lg 1). Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja märgib, et ta on hagi esitamisest alates nõudnud lepingus toodud sanktsiooni – trahv 0,1% võlgnetavast summast iga kauba tarnimisega viivitatud päeva eest – rakendamist, nimetades antud nõuet algselt tõesti viiviseks, kuid kostja vastuse osas antud seisukohtades täpsustanud, et õiguslikult on siiski tegemist leppetrahvi nõudega. Sisuliselt hageja sellega oma nõuet ei muutnud, vaid on nõudnud jätkuvalt lepingu punkti 7.3 kohase võlgnevuse tasumist. Kohus ei ole sellele tähelepanu pööranud, vaid on arvanud ekslikult, et hageja on oma nõuet muutnud. Käesoleval juhul on tegemist TsMS § 376 lg 4 p 1 sätestatud olukorraga – põhilised asjaolud (rikkumine ja sellest tulenev nõue sanktsiooni kohaldamiseks) on jäänud samaks. Kohus ei ole seotud sellega, kas hageja on võlgnevust nimetanud viiviseks või leppetrahviks, vaid pidi hindama nõude kui sellise põhjendatust. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Kuna kohus on ekslikult asunud seisukohale, et lepingut rikkus kostja, on kohus jätnud ebaõigesti lahendamata kostja kahju hüvitamise nõude. Kostja jääb vastuhagis toodud seisukohale, et ta on kehtivalt pooltevahelisest lepingust taganenud ning nõuab jätkuvalt hinnavahe summas 560 678, 40 eurot hüvitamist ning viivist. Hinnates, kumb lepingupool on lepingut rikkunud, on maakohus poolte lepingujärgsed kohustused jätnud tuvastamata. Maakohus on jätnud andmata hinnangu lepingu punktile 4.1, mille kohaselt oli vanametalli tarnetingimuseks EXW autokaal. Tarnetingimuse EXW kohaselt on müüja täitnud omapoolse lepingulise kohustuse, kui lepingu esemeks olev vanametall on Aidu karjääris tehtud ostjale kättesaadavaks. Müüja lepingujärgseks kohustuseks oli tagada, et karjääris on piisavalt vanametalli, mida ostja poolt saadetud veokitele laadida. Lepingu punktidest 4.3 ja 4.5 tuleneb üheselt, et ostja kohustuseks oli kauba äraveo korraldamine, sh tuli ostjal tagada piisava hulga veokite etteandmine. Kostja ei ole lepingut rikkunud, kuna karjääris oli hageja poolt vastuvõtmiseks valmis rohkem vanametalli, kui hageja jõudis ära vedada. Seda tõendavad ka tunnistajate KR-i ja HS ütlused. Seega oleks maakohus pidanud tuvastama, et kostja on lepingust tulenevad kohustused kohaselt täitnud.

Kostja ei nõustu, et hageja saatis objektile piisaval hulgal autosid kauba äravedamiseks. Maakohus on jätnud arvesse võtmata HS ütlused selle kohta, kuidas ta pidi isegi oma ülemustelt masinaid juurde küsima, kuivõrd vanametalli ei veetud objektilt ära. Tähelepanuta on jäänud tunnistaja poolt avaldatu, et tema sekkus autode tellimisse üksnes siis, kui „toimusid muutused metallivedudes“. Tunnistaja VM ütlused ei tõenda, et hageja oma kohustust nõuetekohaselt täitis ning et OÜ Männikäbi ja Puit lepingut tegelikkuses ka täitnud oleks. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja KR ütlused, mille kohaselt „Olukorda, et üldse metalli ei olnud, polnud. Oli aga olukordi, kus polnud konteinereid, kuhu laadida. Alati on olnud metalli, mida peale laadida“, samuti punktis 2.1.2 viidatud HS ütlused. Oluline on märkida, et tunnistaja VM lähtus ütluste andmisel temale kolmandate isikute poolt väidetavat antud infost, kui KR viibis objektil isiklikult iga päev. Vanametalli vastuvõtmise kohustuse täitmist ei saa tõendada hageja ja OÜ Männikäbi ja Puit 25.02.2013 lepinguga. Isegi juhul, kui seda lepingut oleks täidetud igapäevaselt maksimaalses kokkulepitud ulatuses, ei oleks hageja olnud võimeline täitma lepingust nr 1/2013 tulenevat kohustust kohaselt. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et esmakordselt avaldas hageja tarnete kiiruse osas rahulolematust 24.05.2013. Tarnetähtaja pikenemine ei saanud olla hagejale üllatus, arvestades lepingu senist täitmist. Maakohtus ei leidnud tõendamist hageja väited arvukate tühisõitude ega poolikute koormate vedamine. Samuti ei ole tõendatud hageja väidetud viivitused koormate pealelaadimisel. Maakohus on asja lahendamisel jätnud arvesse võtmata turvafirma väravapäevikud. Neist nähtuvalt ei teinud OÜ Männikäbi ja Puit veokid Aidu karjääri arvukaid tühisõite ega viibinud seal ebamõistlikult kaua. Kogu lepingu täitmise perioodil esinesid vaid üksikud juhtumid, mil OÜ Männikäbi ja Puit veok oleks väljunud karjäärist ilma vanametalli koormata. Kuivõrd hageja oli vanametalli vastuvõtmisega viivituses VÕS § 119 lg 1 tähenduses, on kostja vastutus VÕS § 119 lg-st 2 tulenevalt välistatud. Kostja ei nõustu, et AK poolt seadmete demonteerimine ei seganud kostja tööd. Tunnistaja VA ütlustest nähtuvalt lasi kostja AK-l seadmeid demonteerida sisuliselt hageja ülesandel, kes oli huvitatud osade seadmete müügist muul viisil, kui pooled olid kokku leppinud. Kostja ei nõustu kohtu poolt 26.03.2013 ehitusloale antud hinnanguga. Ehitusloa väljastamine ei tõenda mingil viisil asjaolu, et tööde viibimine ei olnud tingitud hagejast tulenevast asjaolust. Enne ehitise lammutamiseks loa saamist demonteeriti hoonetest seadmeid. Teiseks ei ole kohus arvestanud tunnistaja HS ütlustega: „Seadmete demontaaž segas kostja pika noolega kraana tööd. Mulle näidati seadmeid, milliseid on soov demonteerida. /.../ kostja tuli hagejale vastu“. Kohtu tõlgendus lepingu punktile 1.4 ja lepingu spetsifikatsioonile, mille kohaselt oli hagejal pärast 1000 tn 5A kategooria vanametalli vastuvõtmist õigus keelduda selle kategooria vanametalli vastuvõtmisest, on ebaõige. Maakohus ei ole lepingut tõlgendanud kui tervikut, arvestamata on jäetud lepingu olemus ning poolte käitumine enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lepingu spetsifikatsioonis kategooriate kaupa märgitud vanametalli kogused on üksnes esialgsed hinnangulised mahud. Kuna vanametalli kategooria ei ole kauba kvaliteedi näitaja, ei reguleeri lepingu punkt 1.4 mingil viisil kauba kogust. Lepingu punktis 1.4 viidatud kauba kvaliteedi all on peetud silmas spetsifikatsioonis kokkulepitud maksimaalset prügiprotsenti, mis vanametalli kategooria 3A puhul on kokkuleppe kohaselt 1%, 3AR puhul 1, 5% jne. Pooled leppisid siduvalt kokku erinevate kategooriate vanametalli hinnas, kuid kauba maht oli ligikaudne. Kohtu tõlgendus lepingus sisalduvatele limiitidele on seetõttu ekslik. Tegemist oli objektipõhise kokkuleppega. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud lepingu punkte 1.1, 1.3, 1.4 ja spetsifikatsiooni.

Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta hageja juhatuse liikme poolt antud ütlused ning kostja poolt hagejale üleantud metalli kohta esitatud arved. Hageja seadusliku esindaja ütlustest tuleneb, et oluline ei olnud see, mis kategooria vanametalli hagejale üle antakse, vaid metalli kogukaal. Väide, justkui ei oleks kostja olnud enam nõus vanametalli gabariiti lõikama, ei vasta tõele. Kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtub üheselt, et hageja võttis 5A kategooria vanametalli vastu ka pärast seda, kui selle kategooria vanametalli lepingujärgne kogus oli väidetavalt juba täis, s.o pärast seda kui hageja 20.05.2013 e-kirjas teatas, et kostja on hagejale tarninud üle 1000 tonni mittegabariitset 5A kategooria vanametalli. Hageja on oma käitumisega näidanud, et tegelikkuses ei olnud vanametalli kategoorial lepingu täitmisel tema jaoks tähtsust. Apellant ei nõustu maakohtu etteheidetega seoses 5A kategooria vanametalli vastuvõtmisest keeldumise õigustatuse kohta, kuna kategooriat 3AR ei eksisteeri ja olemuslikult on tegemist kategooriaga 5A. 3AR (5A) kategooria vanametalli osas jäi leping täitmata mahus ca 850 tonni. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja katkestas vanametalli vastuvõtmise täielikult, mitte üksnes ühe või mõne kategooria osas. Vaatamata 24.05.2013 e-kirjas väljendatud rahulolematusele tarnete kiirusega, vedas hageja ka pärast nimetatud kuupäeva vanametalli objektilt välja vaid ühe autoga päevas. Hageja ei ole kostjapoolset lepingurikkumist tõendanud, st hageja ei ole tõendanud, et kostja ei ole talle vastava kategooria vanametalli objektil kättesaadavaks teinud. Kohus on tõendamiskoormuse jaotanud ebaõigesti. Asjaolust, et kostja oli hagejale andnud üle 1000 tn 5A kategooria vanametalli, ei järeldu, et kostjal ei olnud vanametalli hagejale pakkuda teistes kategooriates. Hageja ei ole lepingust nõuetekohaselt taganenud. Asjaolu, et lepingu punktis 7.3 on reguleeritud ostja õigus lepingust taganeda, kui müüja hilineb tarnimisega üle 30 päeva, ei välista hageja taganemise vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja ei ole kunagi teavitanud asjaolust, et lepingu punktis 4.2 sätestatud tähtaja ületamisega võiks kaasneda tema huvi kaotus lepingu täitmise vastu. Hageja käitumine ja pooltevaheline praktika viitab sellele, et hagejal ei olnud lepingu täitmisega kiiret. Hageja on kuritarvitanud oma õigusi, mistõttu esineb ka TsÜS § 138 ja VÕS § 6 tulenevalt alus lugeda taganemisavaldus tühiseks. Kohus ei ole käsitlenud kostja vastuväidet, mille kohaselt ei õigustanud viivitus hagejapoolset lepingust taganemist ka VÕS § 118 lg 1 p-st 1 tulenevalt. Hageja ei tuginenud mõistliku aja jooksul vanametalli üleandmisega viivitamisele ning seetõttu ei ole lepingust mõistliku aja jooksul taganetud. Kuna leping ei lõppenud 10.07.2013 taganemisavalduse tõttu, ei olnud hagejal nimetatud kuupäeval õigus nõuda kostjalt ettemaksu tagastamist. Juhul, kui hagejal oleks tõepoolest kostja vastu ettemaksu tagastamise nõue, on kohus eksinud hageja nõude suuruse osas. Kohus on täielikult jätnud arvestamata, et 10.07.2013 seisuga ei olnud hageja poolt kostjale tasutud ettemaksu jääk 118 765, 60 eurot (nagu on märgitud hagiavalduses ning kohtuotsuse punktis 70), vaid 111 282, 03 eurot. Kohus on viivisearvestusel jätnud tuvastamata, millal muutus hageja ettemaksu tagastamise nõue sissenõutavaks. Maakohus on alusetult sidunud intressi- ja viivisenõude ning arvestanud tulemusena viivist perioodi 13.03.2013-16.08.2013 eest. Maakohus on eksinud, kuivõrd viivist saab nõuda alates ettemaksu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise hetkest. Intressinõuet hageja esitanud ei ole. Vastused apellatsioonkaebustele Vastustes kaebustele paluvad pooled jätta teineteise apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht

Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab kostjalt väljamõistetavat summat 7495, 56 euro võrra, jätab kostjalt hageja kasuks viivise (leppetrahvi) välja mõistmata ning jaotab ümber menetluskulud. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga kohtu ette toodud asjaoludele ning nende tõendamiseks esitatud tõenditele. Kohus ei jätnud käsitlemata poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi ega hinnanud lepingu täitmist puudutavaid menetlusosaliste väiteid ebaõigesti. Kostja kaebuses sisalduv käsitlus hageja kohustustest kauba äraveo korraldamisel on ühekülgne ega vasta lepingu tegelikule sisule. Kohtul ei olnud võimalik teha tuvastatud asjaolude põhjal järeldust, et hageja oleks lepingut rikkunud. Kostja tõlgendus tunnistajate ütlustele ei ole õige. Maakohus hindas kõiki esitatud tõendeid kogumis ning jõudis nende alusel igati põhjendatud järeldusele, et kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud, mistõttu oli hagejal õigus leping lõpetada. Maakohus on käsitlenud vaidlusaluseid asjaolusid äärmiselt põhjalikult ja igakülgselt, hinnates seaduse nõuetele vastavalt nii dokumentaalseid tõendeid kui tunnistajate ütlusi. Kuna kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, siis ta neid üle ei korda (TsMS § 654 lg 6). Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse etteheide lepingu kui terviku tõlgendamata jätmise kohta. Maakohus on oma sisulise hinnangu poolte lepingulistele kohustustele andnud. Ringkonnakohtul ei ole alust ka selles osas teha maakohtust erinevat järeldust. Lepingust ei tulenenud üksnes hageja kohustus vanametalli ära vedada, vaid selles reguleeriti ka seda, kuidas seda teha tuli. Maakohus on oma lõppjärelduse tegemisel neid asjaolusid arvestanud. See, et turvafirma väravapäevikutest ei nähtu tühisõite, ei võimalda teha järeldust, et kostjal oli üleandmiseks valmis metalli rohkem, kui hageja jõudis välja vedada. Lepingust tulenevalt lasus vajaliku hulga veokite tellimise ja kauba neile laadimise kohustus kostjal (lepingu punktidest 4.3 ja 4.5 tulenevalt lasus kostjal kui müüjal kohustus väljaveoks vajalike toimingute korraldamine). Kui kostjaga ka nõustuda, et lepingu täitmise seisukohalt ei olnud oluline, millist liiki vanametalli üle anti, vaid selle maht tervikuna, ei võimalda see teha järeldust kostja poolsest lepingu nõuetekohasest täitmisest. Ka metalli kogumahu osas on kostja lepingut rikkunud. Hageja ei pidanud tõendama, et kostja ei olnud talle vastava kategooria vanametalli objektil kättesaadavaks teinud, vaid kostjal tuli tõendada, et hageja jättis selle välja vedamata. Vaatamata sellele on hageja tõendanud, et tal puudus tegelik võimalus teostada väljavedu kokkulepitud mahus. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormust ebaõigesti. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, nagu oleks hageja taganenud lepingust ebamõistliku aja jooksul. Kuigi juba varem oli ilmne, et lepingut tõenäoliselt tähtaegselt täita ei suudeta, ei olnud see asjaolu siiski üheselt selge. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et ettemaksu kasutamata jäägi tagastamise nõue ei muutnud sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, vaid mõistliku aja jooksul pärast seda. Samuti tuleb nõustuda kostja poolse arvestusega nimetatud summa suuruse kohta, millele hageja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud. 15.10.2013 menetlusdokumendile on kostja lisanud kauba kohta esitatud 16 arvet (tl 119-135, I köide), milles üks on kreeditarve summas -988, 01 eurot, mille järgne kogusumma on 645 280, 14 eurot (646 268,15988,01). 06.12.2013 esitatud menetlusdokumendis (tl 16-22, II köide) on kostja korranud oma väiteid tagastamisele kuuluva ettemaksu ebaõige arvutamise kohta, väites ettemaksu suuruseks 09.07.2013 seisuga 111 282, 03 eurot. Kuigi kostja on rõhutanud hageja poolset ettemaksu arvestamise ebaõigsust, on ta lisanud andmed tarnitud kauba ja tasutud summade kohta tervikuna. Nimetatud dokumendi lk 6 on kostja märkinud, et lisaks 400 000 euro suurusele

ettemaksule on hageja tasunud ülekannetega veel kokku 286 782, 90 eurot, viidates ühtlasi ka oma varasemale menetlusdokumendile ja sellele lisatud arvetele. Hageja ei ole kostja arvestusele mingeid sisulisi vastuväiteid esitanud, märkides küll, et kostjal ei ole alust ettemaksu tagastamisest keelduda või teha mingit tasaarvestust ning et VÕS § 110 lg 1 rakendamiseks ei ole alust. Ka vastuses kostja apellatsioonkaebusele ei ole hageja selles osas vastuväiteid esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtul seetõttu alust kahelda kostja esitatud andmetes ja muudab hagejale tagastamisele kuuluva, s.o kostjalt väljamõistetava, kasutamata ettemaksu summat. Arvestades, et saadud kauba eest kuulus tasumisele kokku 645 280, 14 eurot, hageja oli tasunud 686 064, 93 eurot, siis vahe, mis kostjalt tuleb välja mõista, on 40 784, 79 eurot. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja lepingu punkti 7.3 alusel viivise, mida ta hiljem nimetas täpsustavalt leppetrahviks. Hageja lähtus nõutud summa arvestamisel tarnimata kauba maksumusest, mis hagiavalduse kohaselt oli 1 201 342, 27 eurot, soovides saada lepingujärgset trahvi 0,1% päevas alates 07.06.2013 (kindlas summas kuni 14.08.2013). Eeltoodust nähtuvalt ei olnud hageja hagiavalduses esitanud kostja vastu nõuet viivise saamiseks ettemaksu tagastamata summalt, mistõttu ei olnud kohtul ka alust seda nõuet lahendada. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga aga ka selles, nagu oleks hageja esitanud hagiavalduses viivise nõude, mis ei tulenenud lepingust, ning tema hilisem seisukoht selle nõude kui leppetrahvi osas on käsitletav hagi eseme muutmisena. Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja oma vastavas nõudes lepingu punktile 7.3, mis räägib trahvist, mida tuleb maksta kauba tarnetega hilinemisel. Nimetatud sätte kohaselt kui müüja ei tarni kaupa lepingus ja selle lisades kindlaksmääratud ajaks, on ta kohustatud maksma ostjale trahvi 0,1% võlgnetavast summast iga tarnimisega viivitatud päeva eest kuni tarne sooritamiseni võlgnevusele vastavas mahus. Seega on tegemist sanktsiooniga müüja korrale kutsumiseks, s.o viivise tunnustega trahviga, mille tõenäoliseks eesmärgiks oli kostja kui müüja mõjutamine tarneid jätkama (kiirendama). Samas sättes on ka teine osa, mis annab ostjale õiguse leping ühepoolselt lõpetada, s.o siis, kui tarnimisega hilinemine on kestnud üle 30 kalendripäeva. Nõustuda tuleb kostjaga, et kui hageja otsustas kasutada võimalust leping ühepoolselt lõpetada, ei ole alust rääkida kostja poolsest kestvast tarnetega hilinemisest. Kuni lepingu lõpetamiseni ei pidanud hageja vajalikuks lepingu punktis 7.3 sisalduvat trahvi kostjalt nõuda, mõjutamaks teda tarneid kiirendama, vaid asus seda nõudma alles siis, kui nimetatud sanktsioon oli oma sisulise eesmärgi kaotanud. Kohtu hinnangul ei ole mõlema viidatud sanktsiooni üheaegne rakendamine kooskõlas ka hea usu põhimõttega: hageja, kes on kaotanud huvi lepingu vastu, nõuab kostjalt lepingu täitmist (ajas suurenevat summat trahvina lepingu mittetäitmise eest, mille vältimine ei ole enam kostja mõjualas). Juba üksnes seetõttu tuleb hageja vastav trahvinõue jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus Ka menetluskulude osas tuleb maakohtu otsust muuta. Kuna praegusel juhul on esitatud hagi ja vastuhagi, mida on menetletud ühiselt, ei ole võimalik jaotada menetluskulusid kahe hagi osas eraldi. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ning seda, et vastuhagi jääb rahuldamata, jätab kohus esimese astme kohtu menetluses kantud menetluskulud 1⁄4 osas hageja ja 3⁄4 osas kostja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab osaliselt kostja kaebuse, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

I. Nõmm

I. Sidok-Toomsalu

Otsus osaliselt tühistatud Riigikohtu otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.