Tsiviilasi A.A.i, B.B. ja C.C. hagi V.K. vastu elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 24. märtsi 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.K. apellatsioonkaebus A.A.i, B.B. ja C.C. vastuapellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind A.A. nõude osas 2430 eurot, B.B. nõude osas 2430 eurot C.C. nõude osas 2430 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind A.A. nõude osas 810 eurot, B.B. nõude osas 810 eurot, C.C. nõude osas 810 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): A.A. (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Hageja (vastustaja):
XXXXXXXXXXX)
B.B.
(isikukood
1(10)
Hageja (vastustaja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja K.N., lepinguline esindaja Aivar Haava Kostja (apellant): V.K. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Natalja Kutepova Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 24. märtsi 2020. a otsus ning saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada A.A.i, B.B. ja C.C. vastuapellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
A.A., B.B. ja C.C. (hagejad) esitasid Virut Maakohtule 7. augustil 2019 hagi V.K. (kostja) vastu elatise 270 euro saamiseks kuus iga lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, alates 7. augustist 2019 kuni laste täisealiseks saamiseni.
Hagiavalduse kohaselt elavad hagejad koos emaga, kostja elab ja töötab XX. Kostja käib hagejate juures igal nädalavahetusel, kuid laste ülalpidamises osaleb ta minimaalsel määral, tasudes pool korteri kommunaalkuludest, kus hagejad koos emaga elavad, ning ostes aeg-ajalt toiduaineid. Kostja ei maksa hagejatele elatist. Hagejad esitasid kohtule tõendid, millest nähtub, et hagejad A.A. ja B.B. on raske puudega lapsed, hageja C.C. on astma. Vastusena kostja väidetele märkisid hagejad, et õige ei ole kostja väide, mille kohaselt täidab ta ülalpidamiskohustust täiel määral ja vahetult. Valdav osa kostja kulutustest ei ole mitte kuidagi seotud hagejate ülalpidamiskohustuse täitmisega. Kuigi puudega laste 2(10)
kasvatamisega kaasnevad tavapärasest suuremad kulud (nt lastele koera soetamine, mis oli psühholoogi soov), on hagejad piirdunud elatise nõudmisega miinimummääras. Kostja sissetuleku puhul ei ole elatise vähendamine põhjendatud. Lisaks igapäevastele vajadustele tasub hagejate seaduslik esindaja laste kulud seoses täiendõppega. Lapsed käivad ka huviringides ja trennis. Hagejate ema sissetulekuks on töötasu ca 900 eurot kuus, lisaks tasutakse talle riigi poolt erinevaid toetusi.
Kostja vaidles hagile vastu.
Kostja täidab laste ülalpidamiskohustust täiel määral ja vahetult. Kostja alaliseks elukohaks on XXXXXXX, kus ta elab koos perega. Kostja töötab XX ja viibib seal tööpäeviti. Kostja annab lastele ülalpidamist vahetult: maksab eluasemekulud täies ulatuses, ostab toitu, riideid ja koolitarbeid, käib lastega sanatooriumis. Kostja oli seisukohal, et hagejad ei pea seoses puudega kulusid ise kandma. Elatis kolmele lapsele kokku summas 810 eurot on põhjendamatult suur. Juhul, kui kohus leiab, et kostja peab täitma ülalpidamiskohustust, palus ta vähendada elatise summat poole võrra. Kostja sissetulekuks on töötasu 1866 eurot kuus ja sotsiaaltoetus 41 eurot 70 senti kuus. Kostjal on tuvastatud keskmine puue. Kostja tasus 2019. a novembris lastele elatist 810 eurot, 2019. a detsembris 810 eurot ning 2020. a jaanuaris 876 eurot. 11. veebruaril 2020 tasus kostja lastele elatist 876 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 24. märtsi 2020. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast alates 1. novembrist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus jättis hagi rahuldamata ajavahemiku alates 7. augustist kuni
31.oktoobrini 2019 eest. Kohus määras, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb tasuda hagejate ema K.N. arveldusarvele igakuiselt hiljemalt kuu 10. kuupäevaks. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et 2019. a novembris tasus kostja lastele elatist 810 eurot, 2019. a detsembris 810 eurot, 2020. a jaanuaris 876 eurot ning 2020. a veebruaris 876 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud otsuse kohaselt puuduvad. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et kostja on kuni 1. novembrini 2019 osalenud laste ülalpidamises vahetult. Tõendeid koosmõjus hinnates tuleb asuda seisukohale, et pere elas kuni 1. novembrini 2019 koos ning kostja osales laste kasvatamises ja ülalpidamises vahetult. Paljasõnaline ja tõendamata on hagejate väide, et kostja poolt antud ülalpidamine kuni 1. novembrini 2019 oli ebapiisav. Pooled ei vaidle, et alates 1. novembrist 2019 elavad lapsed emaga, kostja elab lastest eraldi. Pooled ei vaidle ka selles, et alates 1. novembrist 2019 on kostja tasunud hagejatele elatist miinimummääras kuus. Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.
3(10)
Hagejate ema esitas laste kulude nimekirja ning osaliselt ka kulutõendid. Kostja nõustus
22.jaanuari 2020 kohtuistungil, et laste vajadused on miinimummääras kuus. Poolte vahel ei ole seega vaidlust, et laste kulud on seaduses sätestatud miinimummääras. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et kuivõrd ta on asunud tasuma elatist lastele vabatahtlikult, siis tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohus oli seisukohal, et kostjalt elatise väljamõistmine on praegusel juhul põhjendatud, kuna laste vanemal, kelle juures lapsed elavad, peab olema kindlustunne, et tal on olemas iga kuu piisavalt raha laste ülalpidamiseks ning seda sõltumata kostja tujust, vanemate vahelisest läbisaamisest jne. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejad on varem esitanud kostja vastu hagi elatise saamiseks, seejärel on vanemad ära leppinud ning hagejad hagist loobunud. Poolte vahel on seega ka varem olnud elatise saamise osas probleeme, mis küll hiljem lahenesid, kuid seejärel tekkisid uuesti. Hagejate vanemate vahel on olnud ka vägivalla juhtumeid, kostja suhtes on kohaldatud lähenemiskeeld. Kohus oli seisukohal, et vanemate vahelised konfliktid ning lahkarvamused ning pidev kohtus asjade lahendamine ei ole kindlasti laste õiguste ega huvidega kooskõlas. Lastel peab olema kindlustunne, et kostja tasub neile elatist ka edaspidi. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole mistahes mõjuva põhjuse olemasolule tuginenud. Mõjuva põhjuse olemasolu elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära ei tuvastanud ka kohus. Kostja omandis on mitu kinnisasja, tema sissetulekuks on töötasu 1866 eurot kuus (neto) ning sotsiaaltoetus seoses puudega 41 eurot 70 senti kuus. Kostjal ei ole teisi lapsi peale hagejate. Kostja on seega võimeline oma majanduslikust seisundist tulenevalt tasuma lastele elatist miinimummääras. Kostja nõustus, et laste vajadused on seaduses sätestatud miinimummääras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas 20. aprillil 2020 apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. 19. mail 2020 esitatud täpsustuse kohaselt vaidlustab kostja maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja ei vaidlusta otsust osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hagejate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt täidab kostja ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Seega puudub õiguslik alus kostjalt elatise väljamõistmiseks. Kohus on tuvastanud, et kostja elas koos lastega kuni 1. novembrini 2019 ning andis nendele ülalpidamist vahetult ja nõuetekohaselt. Ka alates 1. novembrist 2019 on kostja täitnud laste ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Kostja ei ole rikkunud laste ülalpidamiskohustust. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on kostja ülalpidamiskohustust rikkunud.
4(10)
Väljamõistetud elatise suurus ei ole põhjendatud. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et praeguseks ajaks võib ka poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning jõukohane elatis tuleks välja mõista väiksemas ulatuses. Kohus ei selgitanud välja, millised on laste tegelikud vajadused ja kulutused. Kostja hinnangul tuleb arvestada, et kolme ühes peres elava lapse ülalpidamisele kulub üldjuhul vähem raha kui kolmele eraldi perekondades elavale lapsele. Tuvastamata on laste ema panus laste ülalpidamisse. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja on nõustunud, et lapsed vajavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras.
Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata.
Hagejad ei nõustu sellega, et kostja on täitnud ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis piisavalt hagejate ülalpidamiskohustust ajavahemikul alates 7. augustist kuni 31. oktoobrini 2019. Hagejate ema on juba varem esitanud hagi elatise saamiseks. Hiljem hageja ema loobus esitatud hagist kostjapoolse surve tõttu. Alates
1.novembrist 2019 hakkas kostja maksma hagejatele ülalpidamist elatisrahana, kuid hilinemisega. Kostja ei tasu elatisraha kalendrikuu eest ette, vaid kalendrikuu jooksul, mis on hagejate ülalpidamiskohustuse rikkumine. Kohtuistungil 22. jaanuaril 2020 nõustus kostja, et hagejate kulud on seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja majanduslik seis võimaldab maksta hagejatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad paluvad jätta kostja 19. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuse täpsustuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel menetlemata, kuna apellatsioonkaebust saab muuta kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.
Hagejad esitasid 7. mail 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta kostja kanda.
Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu käsitlus, et vanema ja laste nädalavahetusel samas eluruumis elamise korral tuleb jätta elatishagi rahuldamata olukorras, kus ei ole arusaadav, kui palju täpselt vanem laste peale kuulutas. Hagejad ei pidanud tõendama, et kostja poolt antav ülalpidamine kuni 1. novembrini 2019 on olnud ebapiisav. Ebapiisava ülalpidamise andmine annab aluse elatise väljamõistmiseks. Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid ei kinnita kostja väidet, et ta täitis piisavalt laste ülalpidamist ajavahemikul alates 7. augustist kuni 31. oktoobrini 2019.
Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
5(10)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuste ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded ning jätnud tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg 1). Hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas on otsus ka nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendamata. Nimetatud vead võivad olla mõjutanud asja lahendamise tulemust.
10.Kohtul on TsMS § 392 lg 1 ning § 351 lg-te 1 ja 2 järgi ulatuslik selgitamiskohustus. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtus toimunud menetlus ega vaidlustatud kohtulahend ülalkirjeldatud nõuetele ei vasta. Lisaks ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud poolte esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.
11.PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lõike 1 ja lõike 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes. Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused. Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu
16.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).
12.Hagis on palutud mõista välja elatis kolme lapse kasuks seaduses sätestatud miinimummääras (PKS § 101 lg 1) alates hagiavalduse esitamisest, s.o 7. augustist 2019. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud. Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole kõik vaidluse 6(10)
lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata. Eelkõige jättis kohus vajalikul määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväite, et temalt hagejate kasuks väljamõistetava elatise suurus on ebamõistlikult suur, aluseks olevad asjaolud ja tõendid.
12.1.Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja 23. septembril 2019 esitatud kirjalikus vastuses (I kd, tl-d 39–45) sellele, et praeguseks ajaks võib ka poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Riigikohus on 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-s 30 asunud seisukohale, et miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Seadusandja peaks Riigikohtu hinnangul kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku. Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hagejate vajaduste suuruse ning väitnud, et hagejate ema osa laste kulude kandmises on olnud väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostja tugines viidatud vastuses ka sellele, et laste kulutused on miinimumelatisest väiksemad mh mastaabisäästu tõttu. 15. detsembril 2019 esitatud menetlusdokumendis on kostja mh avaldanud, et jääb varem esitatud seisukohtade juurde (II kd, tl-d 59 pöördel).
12.2.Ringkonnakohus märgib, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad ning kui sellised asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 9. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kirjeldatud aluste esinemine tuleb kostjal välja tuua ja vaidluse korral enda vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid ka tõendada. Riigikohus on 9. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud otsuse p-des 20.1 ja 20.2 leidnud, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi hinnata eraldi. Lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele, mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad.
7(10)
12.3.Vaidlustatud otsuses on maakohus märkinud, et vaidlust ei ole selles, et laste vajadused kuus on miinimummääras. Apellatsioonkaebuse kohaselt on see maakohtu järeldus ebaõige. Maakohus on kostja hinnangul ebaõigesti leidnud, et laste igakuised kulutused kuus on miinimummääras. Maakohtu järeldus vaidluse puudumise kohta laste vajaduste osas tugineb kostja lepingulise esindaja poolt 22. jaanuari 2020. a kohtuistungil kohtu küsimusele antud jaatavale vastusele, et laste peale kulub hagejate poolt märgitud miinimumelatis kuus (II kd, tl 74 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud kostja esindaja poolt istungil väljendatust ennatliku järelduse, arvestades, et kostja oli menetluses eelnevalt läbivalt esitanud vastuväiteid elatise suurusele ning leidnud, et elatis miinimummääras kõigile kolmele lapsele on ebamõistlikult suur. Kostja eelnevaid vastuväiteid arvestades oleks kohtul tulnud istungil välja selgitada, kas ja millises ulatuses kostja varem esitatud vastuväidetele tuginemisest loobub. Istungi protokollist nähtuvalt ei ole maakohus kostja esindajale asjakohaseid täpsustavaid küsimusi esitanud. Lisaks ei nähtu hagejate poolt 14. novembri 2019. a menetlusdokumendis esitatud arvestustest (I kd, tl-d 184–185), et kõigi kolme lapse vajaduste katmiseks kulub kahekordne elatise miinimummäär.
13.Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud välja selgitamata, kui palju andis kostja hagejatele vahetult elatist alates hagiavalduse esitamisest, s.o 7. augustist 2019 kuni vanemate lahku kolimiseni, s.o kuni 31. oktoobrini 2019. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga selles, et maakohus ei ole otsuses jälgitavalt põhjendanud, kas kostja on rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ning millisel määral. Hagejad nõuavad elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kuivõrd elatist ei nõuta tagasiulatuvalt (PKS § 108), on maakohus tähtsustanud üle asjaolu, et kuni 31. oktoobrini 2019 elas kostja hagejatega koos. Elatisenõude rahuldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse rikkumine ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt. PKS § 100 lg 2 esimeses lauses on toodud üksnes näitlik loetelu juhtudest, millal vanem peab täitma ülalpidamises kohustust elatise maksmise teel. Senise kohtupraktika järgi ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2156-15, p 11). Järelikult ei saa vaidluse korral üksnes hagejate ja kostja koos elamise faktist teha järeldusi, kas kostja on andnud ülalpidamist piisavas ulatuses. Maakohtul on võimalik alles pärast ülalviidatud asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas ja millises ulatuses on põhjendatud elatise väljamõistmine ajavahemiku eest alates
7.augustist kuni 31. oktoobrini 2019.
Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada. Kuivõrd maakohus on jätnud eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata, ei saa ringkonnakohus hagi ise sisuliselt lahendada. Asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise esmakordsel tuvastamisel apellatsiooniastmes rikutaks kassatsioonimenetluse eripära, arvestades poolte 8(10)
õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
Maakohtul tuleb asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud. Asja lahendamiseks peab kohus välja selgitama, kas kostja on rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust ning kas esinevad alused kostjalt seadusest tulenevas miinimummääras nõutava elatise vähendamiseks.
Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
16.1.Kostja on menetluses läbivalt leidnud, et ta ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Ringkonnkohus rõhutab sellega seoses juba eespool märgitut, et vanem rikub ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses. Alates hagiavalduse esitamisest teadasaamisest pidi kostja arvestama, et hagejad nõuavad temalt ülalpidamise andmist elatise tasumisega. Asjaolu, et kostja on alates 1. novembrist 2019 lastele elatist tasunud, ei muuda olematuks võimalikke varasemaid rikkumisi ülalpidamiskohustuse täitmisel. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik tuvastada, kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud.
16.2.Hagejad on palunud jätta menetlemata kostja poolt 19. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuse täpsustuse, kuna apellatsioonkaebust saab muuta kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Ringkonnakohtu hinnangul puudub viidatud 19. mai 2020. a täpsustusel (II kd, tl 119) apellatsioonimenetluse seisukohalt sisuline tähtsus. Kuigi kostja on algses apellatsioonkaebuses (II kd, tl-d 105–107) taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses, ei nähtu siiski apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja oleks soovinud vaidlustada maakohtu otsust osas, milles kohus jättis hagejate nõude elatise saamiseks ajavahemiku alates 7. august kuni 31. oktoober 2019 eest rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldamata jätmine ei riku kostja subjektiivseid õigusi, puudus ringkonnakohtul ka alus eeldada, et kostja sooviks nimetatud osas maakohtu otsust vaidlustada. Seega ei muuda viidatud täpsustus seda, millises ulatuses ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust kontrollib.
Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus käesolevas otsuses apellatsioonkaebuste muudele väidetele.
TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
9(10)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.