1.Tühistada Viru Maakohtu 27. septembri 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-13886 osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast V.K. hagi alusetult saadu tagastamiseks ja jaotas menetluskulud ning saata asi selles osas maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Jätta maakohtu määrus muutmata osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast V.K. hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 066/2022/1670, 066/2022/1671, 066/2022/1672.
3.Rahuldada V.K. määruskaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib hageja esitada määruskaebuse Riigikohtule osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse, millega maakohus keeldus menetlusse
võtmast hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (resolutsiooni p 2). Muus osas ei saa määruse peale määruskaebust esitada. Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaeg on 15 päeva alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.K. (hageja) esitas hagi K.N. (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 066/2022/1670, 066/2022/1671, 066/2022/1672 täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel ning alusetult saadu tagasisaamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt mõisteti hagejalt Viru Maakohtu 14. juuni 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-11844 välja igakuise elatisena kolmele lapsele 549 eurot (igale lapsele 183 eurot) alates 7. augustist 2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Lahend jõustus 2. mail 2022, kui Riigikohus keeldus hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Hageja tasus 7. augustist 2019 kuni 2. maini 2022 aga igakuise elatisena 876 eurot. Hageja püüdis saavutada kostjaga kokkulepet enamtasutud elatise tasaarvestamiseks, kuid kostja loobus sellest. Hageja tasus 17. juunil 2022 viidatud täiteasjade raames elatisevõlgnevuse 1193 eurot 19 senti, misjärel nimetatud täitemenetlused lõpetati. Hageja on 7. augustist 2019 kuni 2. maini 2022 kokku tasunud elatist ettenähtust rohkem 7754 eurot. Hageja leidis, et sundtäitmine on selles osas lubamatu ning palus enamtasutud elatis 7754 eurot kostjalt enda kasuks välja mõista.
MAAKOHTU LAHEND
2.Viru Maakohus keeldus 27. septembri 2022. a määrusega hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel, leides, et hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning tagastas hagiavalduse koos lisadega hagejale. Maakohus selgitas, et hagi on esitatud vale isiku vastu, sest TMS § 221 lg 1 kohaselt tuleb hagi esitada sissenõudja vastu. Sissenõudja ei ole elatisevõlgnevuse korral mitte kostja, vaid lapsed. Kostja on laste seaduslik esindaja. Samuti märkis maakohus, et hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada, sest TMS § 221 lg 3 kohaselt saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada kuni täitemenetluse lõpuni, kuid hageja väljatoodud asjaoludel on vaidlusalused kolm täitemenetlust juba lõppenud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Hageja leiab, et sundtäitmine vaidlusalustes täitemenetlustes on lubamatu, sest ta on tasunud kogu võla ning täiendavalt veel 7754 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt enammakstud elatise tagastamist võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1027 ja 1028 kohaselt. Hagi on esitatud põhjendatult kostja vastu, sest tema on alusetult rikastunud. Elatise maksmise aluseks oleva kohtulahendi järgi pidi hageja tasuma elatist kostja arveldusarvele. Lisaks ei ole kostjale üle kantud raha käsitatav lastele makstud elatisena osas, milles see ületab kohtulahendiga välja mõistetud summat. Isegi juhul, kui hageja oleks esitanud hagi ebaõige isiku vastu, ei saaks see olla aluseks hagi menetlusse võtmisest keeldumisele. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagi esitatakse
vale kostja vastu, tuleb kohtul hagejale selgitada, et hagi saaks menetleda, kui see esitatakse õige kostja vastu. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada (Riigikohtu 7. oktoobri 2020.a. otsus tsiviilasjas nr 2-19-16249/17). Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust ning rikkus sellega oluliselt menetlusõigust.
4.Kostja ei esitanud hageja määruskaebuse kohta tähtaegselt vastust.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 kohaselt tühistada osaliselt. Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast hagi alusetult saadu tagastamiseks, ning maakohtu määratud menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata osas, milles maakohus keeldus TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt menetlusse võtmast hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 066/2022/1670, 066/2022/1671 ja 066/2022/1672. Hageja määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohtus on küsimuse all see, kas maakohus keeldus põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 mõttes, mis oli esitatud eespool märgitud täitemenetluste kohta, ning kas maakohus keeldus põhjendatult samal alusel menetlusse võtmast hagi, milles hageja soovib, et kostjalt mõistetaks tema kasuks VÕS §-de 1027 ja 1028 alusel välja enamtasutud elatis 7754 eurot.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus põhjendatult TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast hagiavalduses esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, mille hageja oli esitanud kostja vastu. Maakohus leidis põhjendatult, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitatakse TMS § 221 lg 1 kohaselt sissenõudjate ehk praegusel juhul laste, mitte teise vanema vastu. Iseenesest märgib hageja õigesti, et kui hagi on esitatud vale kostja vastu, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-1916249/17). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei selgitanud maakohus hagejale, et ta on esitanud hagi vale isiku vastu ega andnud hagejale TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus rikkus sellega menetlusõigust.
9.Lõpptulemusena jättis maakohus siiski põhjendatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas hagiavalduse menetlusse võtmata, kuna hagiavalduses välja toodud asjaolude järgi on täitemenetlused, millega seoses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitati, lõppenud. TMS § 221 lg 3 kohaselt saab aga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõppemiseni. Arvestades asjaolu, et hagiga taotletavat eesmärki ei ole seega võimalik saavutada, jättis maakohus põhjendatult TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmata.
10.Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus keeldus põhjendamatult menetlusse võtmast hagi osas, milles hageja palus kostjalt VÕS §-de 1027 ja 1028 alusel mõista välja alusetult tasutud 7754 eurot. Hagi ei ole selles osas TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes õiguslikult perspektiivitu. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et lapsel on õigus nõuda vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab. PKS § 105 lg 3 kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises
vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (Riigikohtu 27. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082/74, p 11; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517, p 22; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seega peavad vanemad andma võrdse sissetuleku korral lastele ülalpidamist samas ulatuses.
11.Hagiavalduse kohaselt tasus hageja lastele elatisevaidluse kestel igakuist toonast seadusjärgset miinimumelatist kokku vastavalt 810 või 876 eurot. Elatiseajas tehtud maakohtu lahendi jõustumisel mõisteti aga hagejalt laste kasuks välja igakuise elatisena 549 eurot (igale lapsele 183 eurot). Kui vanemate sissetulek oli võrdne, võisid PKS § 105 lg 3 mõttes laste igakuised vajadused vanemate sissetulekute võrdsuse korral olla 366 eurot (183 × 2) lapse kohta ehk kokku 1098 eurot (366 × 3). Kui hageja tasus laste elatisena vastavalt 810 või 876 eurot, võib ta 549 eurot (1098 : 2) ületavas osas täitnud ülalpidamiskohustust kostja eest kolmanda isikuna, misjuhul ei ole välistatud tema nõue kostja vastu.
12.VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, sh alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Seega ei ole õiguslikult välistatud, et hagejal võib olla õigus esitada enamtasutud elatise tõttu kostja vastu tagasinõue. Riigikohus on selgitanud, et kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (VÕS § 78 lg 4) (Riigikohtu 12. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491/96, p 14.2).
13.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole õiguslikult välistatud, et hagejal, olles ajanud käsundita kostja asja või täites kolmanda isikuna kostja ülalpidamiskohustust laste ees, võib potentsiaalselt olla kostja vastu käsundita asjaajamise normide alusel (VÕS § 1018 jj) või alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1028 jj) tulenev nõue. Maakohus leidis ekslikult, et hagi menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt õigusliku perspektiivituse tõttu keelduda. Elatise tagasinõuet puudutavas osas on hagi esitatud ka õige isiku vastu. Eeltoodut arvestades tuleb asi alusetult saadu tagastamise nõude osas saata tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
14.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohus.
15.Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva määruse peale võib hageja esitada TsMS § 372 lg 5 kohaselt määruskaebuse Riigikohtule osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse, millega maakohus keeldus menetlusse võtmast hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 066/2022/1670, 066/2022/1671 ja 066/2022/1672. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 698 lg 2 järgi 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Käesoleva määruse peale ei saa pooled esitada määruskaebust osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja saatis asja tagasi alusetult saadu tagastamiseks esitatud hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ja menetluskulude jaotuse osas, sest TsMS § 372 lg 5 piirdub kaebeõigusega hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. Ringkonnakohus tegi aga alusetult saadu tagastamise nõude kohta määruse, millega ta saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks, mitte määruse, millega ta oleks hagi menetlusse võtmisest keeldunud. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.