3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes V.K. kanda.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
4.1.Jätta V.K. hagi K.N. vastu alusetult saadu tagastamiseks rahuldamata.
4.2.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes V.K. kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.K. (hageja) esitas K.N. (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 7754 euro suuruse alusetult tasutud elatise ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni võla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt mõistis Viru Maakohus 14. juuni 2021. a otsusega (elatiseotsus) tsiviilasjas nr 2-19-11844 hagejalt tema ja kostja kolmele ühisele lapsele elatisena välja kokku 549 eurot kuus
2-22-13886 (igale lapsele 183 eurot) alates 7. augustist 2019 kuni laste täisealiseks saamiseni. Elatiseotsuses hindas kohus hageja ja kostja sissetulekuid ja varalist seisu ning tuvastas, et laste igakuised vajadused olid 366 eurot (183 × 2) lapse kohta ehk kokku kolme lapse peale 1098 eurot (366 × 3). Elatiseotsus jõustus 2. mail 2022, kuid hageja tasus menetluse ajal 7. augustist 2019 kuni 2. maini 2022 lastele elatist tol ajal seadusega sätestatud minimaalses suuruses talle langevas osas (iga kuu kokku 876 eurot). Kohus tuvastas elatiseotsuses, et kõik kostja kantud kulud ei olnud seotud laste vajadustega, mistõttu mõistis kohus hagejalt välja elatise seaduses sätestatust väiksemas summas. Hageja sõnul tasus ta kohtumenetluse ajal elatist ettenähtust 7754 eurot rohkem, kui temalt elatiseotsusega välja mõisteti, mistõttu peab kostja talle enam makstud elatise tagastama.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei täitnud kostja asemel laste ülalpidamise kohustust ega panustanud laste ülalpidamisse rohkem kui kostja. Seega ei saa ta nõuda tasutud elatist tagasi käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja ei rikastunud hageja arvel. Kostja kulutas raha laste vajadustele, mistõttu on rikastumine ära langenud ja ta ei pea saadut tagasi maksma. Kuna hageja tasus elatist, täitis ta sellega kõlbelist kohustust VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes ja ei saa seega kostjalt ega lastelt tasutud elatist tagasi nõuda. Hagi rahuldamine oleks ka ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Õiglane ei ole olukord, kus lastega elav vanem peab elatise teisele vanemale tagastama seetõttu, et pikaajalise kohtumenetluse tulemusena määratud elatise suurus on väiksem, kui menetluse kestel iga kuu vabatahtlikult tasutud summa.
3.Viru Maakohus rahuldas 10. detsembri 2024. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7370 eurot 80 senti ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
10.detsembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda. Maakohus hindas esitatud arvutusi ja tuvastas, et kostja sai hagejalt 7370 eurot 80 senti õigusliku aluseta. Hageja tasus kostja kontole ajavahemikus 2019. a oktoobrist kuni 2022. a aprillini (k.a) kokku 25 487 eurot 80 senti ehk 7370 euro 80 sendi võrra rohkem elatist, kui temalt elatiseotsusega välja mõisteti. Hageja tasus elatiseasja menetluse ajal elatist summas, mis vastas tol ajal seadusega ettenähtud elatise miinimummäärale. Perekonnaseaduse (PKS) § 105 lg 3 järgi täidavad vanemad lapse ülalpidamise kohustust osavõlgnikena, millest tulenevalt peavad nad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lastele ülalpidamist võrdsetes osades. Maakohus märkis, et hageja ei saa kostjalt nõuda alusetult makstu tagastamist käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS § 1018 lg 1). Selle välistab VÕS § 1018 lg 2, kuna asjaoludest nähtuvalt on ilmselge, et hagejal ei olnud tahet tegutseda kostja kasuks. Küll aga on hagejal kostja vastu nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, ei täitnud hageja elatiseotsusega väljamõistetust suuremat elatist makstes mittetäielikku kohustust. Elatise maksmise kohustus on vanema seadusest tulenev ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes. Laps saab sellise kohustuse täitmist oma vanemalt nõuda ning see nõue on ka sundtäidetav. Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel nende endi kanda.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
2(8)
2-22-13886 Kostja arvates tuleb hagi jätta VÕS § 78 lg 4, § 1028 lg 1 ja PKS § 105 alusel rahuldamata. Hagejal ei olnud tahet tegutseda kostja huvides, hageja täitis elatist makstes iseenda, mitte kostja kohustust. Kandes elatise kostja kontole, tegi hageja soorituse lastele, kellel oli seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tulenevalt õigus hagejalt raha saada. Kostja ei ole rikastunud. Ettenähtust suurema elatise maksmine ei peaks kaasa tooma olukorda, kus laps või temaga elav vanem peavad selle hiljem tagastama.
5.Hageja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotust ja nende kindlaks määramata jätmist käsitlevas osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2025. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja nõuet ei saa rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, kuid hagi on võimalik rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hagejal kui lastest lahus elaval vanemal oli laste vastu seadusest tulenev rahaline elatise maksmise kohustus (PKS § 97 p 1, § 100 lg 1). Lapsed nõudsid hagejalt elatist seadusjärgses miinimummääras alates hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni. Seega oli hagejal kohustus tasuda lastele elatist seadusjärgses miinimummääras. Kui kohus mõistis elatiseotsusega välja miinimummäärast väiksema elatise, langes kohtuotsuse jõustumisega alates otsuses märgitud kuupäevast ära hageja kohustus tasuda elatist väljamõistetust suuremas summas. Elatiseotsusega mõisteti hagejalt laste kasuks välja väiksem summa, kui hageja tegelikult menetluse ajal iga kuu kostja kontole tasus, mistõttu kostja rikastus hageja arvel alusetult. Nõudes laste nimel teiselt vanemalt enda kontole elatise tasumist põhjendamatult suures summas või jättes kohtumenetluses vajalikud asjaolud tõendamata, võtab laste nimel elatisehagi esitanud vanem riski, et tal tuleb alusetult saadu hiljem tagastada. Lapsi kohtus esindaval vanemal on kohustus nõude põhjendatuses mõistlikult veenduda, arvestades seejuures enda ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Kui elatist maksma kohustatud vanem keelduks elatise suurust kindlaksmäärava kohtuotsuse jõustumiseni lastele elatist tasumast, peaks ta riskima sellega, et tema vastuväidete tõttu võivad lapsed juhul, kui nõue siiski osutub täies ulatuses põhjendatuks, jääda ilma vajalikust ülalpidamisest. See oleks vastuolus vanema ülalpidamiskohustust sätestavate normide eesmärgiga ja piiraks ebaproportsionaalselt elatisehagi menetluse kostja õigust esitada hagile vastuväiteid. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna ta on raha ära kulutanud, ei ole ta hageja arvel rikastunud ega pea VÕS § 1033 lg 1 kohaselt saadut tagastama. Elatiseotsusega on hageja kohustuse suurus tuvastatud ja hagejalt on laste kasuks välja mõistetud väiksem summa, kui ta tegelikult menetluse ajal kostja kontole tasus. Seega on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad asjaolud sellele, et kostja kasutas hageja enam makstud elatist endal lasuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks (PKS § 105 lg 3). Alternatiivselt võib kostja ise olla täitnud laste ees mittetäielikku kohustust, kulutades lisaks enda muul viisil antud vajalikule ülalpidamisele ka hagejalt enam saadud raha laste huvides. See aga ei välista tema kohustust enamsaadu hagejale tagastada.
3(8)
2-22-13886 Ringkonnakohus jättis maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotuse muutmata, leides, et maakohus ei ületanud menetluskulusid poolte enda kanda jättes diskretsioonipiire.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates kohaldasid kohtud ebaõigesti VÕS § 78 lg-t 4, § 1028 lg-t 1 ja PKS § 105 lg-t 3. Hageja ei soovinud elatist tasudes täita kostja kohustust. Kandes elatisraha kostja kontole, tegi hageja sooritusi oma lastele nende vahel oleva seadusest tuleneva võlasuhte alusel, mille kohaselt on just lastel õigus raha saada. Kostja ei ole rikastunud ega pea seega elatist ka tagasi maksma. Ettenähtust suurema elatise maksmine ei peaks kaasa tooma olukorda, kus laps või temaga elav vanem peavad tasutud elatise tagastama. Elatise vabatahtlik maksmine kohtuotsust ületavas osas, kuid miinimumi piires, on kõlbelise kohustuse täitmine ja sel eesmärgil makstut ei saa tagasi nõuda. Hageja otsustas ise kohtuasja menetluse ajal tasuda elatist seadusega sätestatud määras, s.o samas summas, nagu lapsed hagis nõudsid, kuid esitas samas kohtumenetluses erinevaid vastuväiteid. Vastuolulise käitumisega (elatise vabatahtliku tasumisega ja samal ajal vastuväidete esitamisega) põhjustas hageja ise olukorra, et vabatahtlikult tasutud elatis ületas kohtuotsusega väljamõistetut. Kostja ei pidanud ootama elatise summat määravat kohtuotsust, et hakata kulutama hageja tasutud elatisraha laste huvides. Kostja ei pea kandma riski, et kohus ei mõista elatist välja miinimummääras.
9.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja kulutas hagejalt saadud raha valdavalt enda huvides. Hageja maksis elatist nii palju seetõttu, et soovis vältida elatisevõlga, mis oleks tekkinud juhul, kui kohus oleks kostja nõude täies ulatuses rahuldanud. Hageja enam makstud summadele ei kohaldu mittetäielikku kohustust reguleerivad normid.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ning lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu andmise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11.Hageja nõuab kostjalt tagasi elatist, mida ta maksis vabatahtlikult ja elatisevaidluse kohtumenetluse ajal kehtinud miinimummääras kostja kontole rohkem, kui oli elatis, mille kohus temalt lõpuks elatiseotsusega laste kasuks välja mõistis. Kohtud pidasid hageja nõude aluseks VÕS § 1028 lg-t 1, mis näeb ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
12.Kolleegium märgib esmalt, et ettenähtust suurema elatise maksmist ei saa käsitada mittetäieliku kohustuse täitmisena VÕS § 4 mõttes. VÕS § 4 lg 1 järgi on mittetäielik selline kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist võlausaldaja ei saa temalt nõuda. Sama paragrahvi lg 2 loetleb mittetäieliku kohustuse liigid ning VÕS § 1028 lg 2 p 1 välistab sellise kohustuse täitmisena üleantu tagasinõudmise. Lapse ülalpidamise kohustus ei ole aga mittetäielik kohustus, vaid põlvnemissuhtel põhinev, seadusest tulenev ja kohtulikult maksmapandav kohustus. Asjaolu, et kohustatud vanem maksab elatist rohkem, kui on laste kohtulahendiga kindlakstehtud vajadused, ei muuda
4(8)
2-22-13886 elatisemakseid mittetäieliku kohustuse täitmiseks, seda ka mitte lapse hiljem kindlakstehtud vajadusi ületavas osas.
13.Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus lastest lahus elav vanem on maksnud elatist vabatahtlikult (st ilma teda selleks kohustava kohtulahendita) lapsi kasvatava ja nendega koos elava vanema kontole, ei pruugi liigselt tasutud elatise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasinõudmise eeldused olla täidetud. Nimelt nõuab VÕS § 1028 lg 1 ehk alusetu rikastumise soorituskondiktsiooni kohaldamine, et rikastumine on toimunud soorituse kaudu, kusjuures üleantu saab selle sätte alusel tagasi nõuda isikult, kes oli soorituse saaja (RKTKo 29.11.2017, 2-16-8456/31, p 18). Seaduse mõtte kohaselt ei tee vanem, kes tasub oma lastele elatist, sooritust mitte teise vanema, vaid laste kasuks, sest PKS §-de 96 ja 97 järgi on ülalpidamisvõlasuhe vanema ja tema alaealiste laste vahel. Vanem, kelle kontole elatis laekub, on selles olukorras esmajoones laste kui elatise saajate seaduslik esindaja. Tasudes elatist lapsi kasvatava vanema kontole, ei täida lahuselav vanem kohustust elatisemakseid vastu võtva vanema suhtes ja seega ei saa enammakstut viimaselt üldjuhul VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda.
14.Kõnealune nõue on VÕS § 1028 lg 1 alusel võimalik esitada vaid erandjuhul ja selle maksmapanekuks peab elatisemakseid tagasi nõudev vanem (hageja) viidatud normi kohaldamiseks tooma esile asjaolud, millest nähtuks, et teine vanem (kostja) sai soorituse saajana hagejalt midagi ilma õigusliku aluseta. Selliseid asjaolusid ei ole hageja praeguses asjas esitanud. Hageja väidab sisuliselt üksnes seda, et ta maksis menetluse ajal kostja kontole seadusjärgset miinimumelatist ning et hiljem mõistis kohus temalt elatise välja väiksemas summas. Need asjaolud ei võimalda aga järeldada, et kostja oleks olnud hageja soorituse adressaat või et kostja oleks hageja arvel alusetult rikastunud.
15.Samuti ei tulene hageja nõude alus sellest, et elatiseasjas leidis kohus hiljem, et kõik kostja tehtud kulutused ei olnud seotud laste vajadustega. Kõnealune hinnang oli oluline hageja ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel, kuid sellest ei järeldu veel, et menetluse ajal seadusjärgses miinimummääras tasutud elatise saaks tagasiulatuvalt lugeda kostjale tehtud alusetuks soorituseks. Elatise eesmärk on katta laste jooksvaid vajadusi. Kui lastest lahus elav vanem maksab menetluse ajal vabatahtlikult seadusjärgset miinimumelatist, tuleb seda käsitada laste ülalpidamise kohustuse täitmisena, mitte teisele vanemale tehtud maksena, mille puhul viimane peaks arvestama, et see võidakse temalt tagasi nõuda.
16.Kui lahuselav vanem maksab lapsi kasvatava vanema kontole elatist seadusjärgses miinimumsummas, siis saab vanem, kelle kontole elatist tasutakse, eeldada, et tegemist on rahaga, mida ta võib kasutada laste vajaduste rahuldamiseks. Kuigi PKS § 102 lg 2 kolmas lause võimaldab mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud summa, ei pea vanem, kelle kontole teine vanem elatist tasub, kohtumenetluse ajal ette nägema, et selline mõjuv põhjus kohtu arvates esineb. Lõpliku hinnangu sellele, kas kohustatud vanema esile toodud põhjus on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses mõjuv, annab elatiseasja lahendav kohus. Laste huvides elatist kasutaval vanemal peab olema mõistlikult võimalik lastele tehtavaid kulutusi planeerida. Seda põhimõtet väljendab ka PKS § 100 lg 4, mille kohaselt tasutakse elatist iga kalendrikuu eest ette.
17.Ringkonnakohus leidis, et nõudes laste nimel teiselt vanemalt enda kontole elatise tasumist põhjendamatult suures summas, võtab elatisehagi esitanud vanem riski, et tal tuleb alusetult saadu hiljem tagastada. Kolleegium märgib, et kui vanem nõuab laste nimel üksnes seadusjärgset miinimumelatist, siis ei ole põhjust rääkida riskist, et elatise nõue oleks üle paisutatud. Lisaks oleks elatisemakseid saavalt heauskselt vanemalt ebamõistlik eeldada, et ta hoiab tema kontole laekunud 5(8)
2-22-13886 elatise alles ega kasuta seda laste ülalpidamiseks, kartuses, et osa sellest võidakse temalt hiljem tagasi nõuda. Samasugust alusetu rikastumise üldpõhimõtet väljendab ka VÕS § 1033 lg 1, mis välistab tasutu tagasinõude ulatuses, milles rikastumine on ära langenud.
18.Kokkuvõttes oli menetluse ajal tasutud seadusjärgne miinimumelatis mõeldud laste jooksva ülalpidamise tagamiseks ega ole käsitatav kostjale tehtud alusetu sooritusena üksnes seetõttu, et kohus mõistis hiljem hagejalt elatise välja väiksemas summas. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu ette toodud asjaoludel hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevat tagasinõuet VÕS § 1028 lg 1 alusel.
19.Kui lahuselav vanem on maksnud lastele elatist suuremas määras, kui hiljem temalt kohtuotsusega välja mõistetakse, võib iseenesest olla kohaldatav VÕS § 78 lg 4, mis reguleerib kohustuse täitmist kolmanda isiku poolt. Teisisõnu saab elatist maksnud vanem tugineda sellele, et ta on väljamõistetust enam elatist tasudes täitnud vähemalt osaliselt ka teisel vanemal lasuvat laste ülalpidamise kohustust. Sellisele võimalusele on Riigikohus viidanud, käsitledes enam makstud elatise tagasinõudmist teiselt vanemalt olukorras, kus vanem tasub lastele elatist hagi tagamise määruse alusel, mis hiljem tühistatakse, ning kus lapsed viibivad vaheldumisi olulise aja kummagi vanema juures, st neil on vahelduv elukoht (vt RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96). Riigikohus märkis selles kohtuasjas, et juhul, kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu, arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (vt viidatud lahendi p 14.2).
20.Lapsi kasvatava vanema asemel tema kohustuse täitnud lahuselav vanem võib esitada elatise tagasinõude üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või vanemate vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (VÕS § 78 lg 4). Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et vanemad oleksid sõlminud kokkuleppe, millest tuleneks kostjale kohustus maksta enam saadud elatis hagejale tagasi. Seega saaks hageja nõude alusena kõne alla tulla käsundita asjaajamist reguleerivad VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 või (lisaks eespool juba käsitletud VÕS § 1028 lg-le 1) alusetu rikastumise regressikondiktsiooni reguleeriv VÕS § 1041, eelkõige koostoimes VÕS § 1024 lg-ga 4. Alusetu rikastumise nõue on seejuures võimalik esitada vaid juhul, kui sama nõuet ei saa esitada lepingu ega käsundita asjaajamise sätete alusel (RKTKo 13.12.2017, 2-15-15138/56, p 29; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19.2).
21.Käesolevas asjas on maakohus tuvastanud, et hagejal ei olnud elatist tasudes tahet tegutseda kostja kasuks. Seda maakohtu seisukohta ei ole pooled hilisemas menetluses kahtluse alla seadnud. Ka hageja ise on kassatsioonkaebusele vastates märkinud, et ta tegi elatisemakseid seetõttu, et soovis vältida elatisevõlga. Seega tegi ta makseid omaenda oletatava kohustuse täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu nõuet VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 alusel, kuna VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isikul ei ole tahet tegutseda teise isiku kasuks.
22.Kolleegiumi arvates ei saa hageja praeguses asjas nõuda enam makstud elatist kostjalt tagasi ka VÕS § 1041 ehk regressikondiktsiooni alusel. VÕS § 1041 näeb ette, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. VÕS §-s 1041 sätestatud nõudeõiguse 6(8)
2-22-13886 eeldusena peab üks vanem olema täitnud teise vanema kohustuse ning see vanem, kelle kohustust täideti, peab olema selle tulemusena rikastunud. Kuna hageja on selgelt väljendanud, et ta täitis elatisemakseid tasudes enda oletatavat kohustust, siis VÕS § 1041 ei kohaldu.
23.Kohtud põhjendasid hagi rahuldamist sellega, et elatiseotsusest tulenevalt olid laste vajadused väiksemad kui miinimumelatise summa, mida hageja maksis elatiseasja menetluse ajal kostja kontole. Seejuures kohaldasid kohtud valesti VÕS § 1028 lg-t 1 ja andsid asjas tuvastatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Eelnimetatud põhjustel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada. Asjas ei vaielda selle üle, et summa, mida hageja elatisehagi menetluse ajal kostja kontole tasus, oli tol ajal kehtinud elatise miinimummäär. Kolleegium on seisukohal, et eeltoodut arvestades on asjas võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, kuna kohtud on tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu, rikkumata seejuures menetlusõiguse norme (TsMS § 691 p 5).
24.Õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks märgib kolleegium järgmist.
24.1.Kui lastest lahus elav vanem on ilma teda selleks kohustava kohtulahendita tasunud elatist seadusjärgsest miinimummäärast märkimisväärselt suuremas ulatuses, võib põhimõtteliselt tulla kõne alla elatisemakseid vastu võtnud vanema rikastumine VÕS § 1028 lg 1 alusel – seda siiski vaid osas, milles makstu ületas elatise miinimummäära. Kuid ka sel juhul ei saa rikastumist jaatada üksnes seetõttu, et makstud summa oli seadusjärgsest miinimumist suurem või et laste vajadusi hinnati hiljem väiksemaks. Elatisemakseid vastuvõtva vanema rikastumine saab kõne alla tulla üksnes ulatuses, milles miinimumelatist ületav summa ei kulunud ära laste ega pere üldisteks eluvajadusteks, vaid jäi makseid vastu võtnud vanema varasfääri või muutus tema kasuks muuks varaks. Sellisel juhul oleks nõude esemeks makseid vastu võtnud vanema enda püsiv varaline eelis, mitte laste ülalpidamiseks tasutud maksed. Näiteks võib elatisemakseid vastu võtnud vanema varaline eelis seisneda selles, et ta omandas ülemääraste elatisemaksete arvel vara, mida ta muidu ei oleks saanud omandada, või selles, et ta tegi maksete arvel kulutusi, mis ilmselgelt ei seostunud pere tavapäraste vajadustega.
24.2.Seega ei ole ainuüksi asjaolu, et vabatahtlikult tasutud elatis ületas tagantjärele hinnatuna laste vajadusi, piisav jaatamaks elatisemakseid vastu võtnud vanema rikastumist. Lastega koos elav vanem annab lastele vahetut ülalpidamist (vrd PKS § 100 lg 2) ning tema majapidamises kaetakse laste vajadusi sageli pere ühiste kulude kaudu, mistõttu ei ole laste ülalpidamiseks tehtud kulutused alati selgelt eristatavad muudest tavapärastest majapidamiskuludest. Seetõttu ei too laste ülalpidamiseks ja pere tavapäraste ühiste vajaduste katmiseks kasutatud elatisemaksed üldjuhul kaasa lastega koos elava vanema vara püsivat suurenemist. Ka hilisemast hinnangust, et laste vajadused olid makstud summast väiksemad, ei saa seega automaatselt järeldada, et elatisemakseid vastu võtnud vanem rikastus VÕS § 1028 lg 1 mõttes.
24.3.TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega lasub ülemääraseid elatisemakseid tagasi nõudval vanemal hagejana kohustus tõendada VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused. Kui hagi on esitatud lastega koos elava vanema vastu, ei saa hagejalt siiski nõuda, et ta tõendaks detailselt asjaolusid, mis on peamiselt kostja mõjusfääris. Sellises olukorras piisab kolleegiumi arvates hageja tõendamiskoormuse täitmiseks sellest, kui hageja lisaks maksete tegemisele ja nende ilmselgele ülemäärasusele põhistab, et vaidlusalune ülejääk rikastas kostjat isiklikult. Hageja saab kostja isiklikku rikastumist usutavaks teha asjaoludega, millest nähtub, et vaidlusalune ülejääk ei kulunud laste ülalpidamiseks ega pere tavapäraste vajaduste katmiseks, vaid suurendas kostja vara. Selliseks asjaoluks võib olla näiteks säästude teke või see, et vaidlusalune ülejääk võimaldas kostjal täita perekonna tavapäraste vajadustega mitteseotud isiklikke kohustusi või omandada vara, mis jäi väljaspoole laste ja pere ühise majapidamise vajadusi. Kui hageja on loonud sellise esmase usutavuse, peab kostja omakorda 7(8)
2-22-13886 tõendama, et vaidlusalune osa elatisest kasutati siiski laste vajadusteks ja et kostja isiklikku varalist eelist ei tekkinud või et kostja vara suurenemine ei olnud põhjuslikus seoses hageja ülemääraste elatisemaksetega. Teisiti öeldes on kostjal seejärel võimalik esitada VÕS § 1033 lg 1 alusel rikastumise äralangemise vastuväide ja tõendada selle aluseks olevaid asjaolusid.
25.Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
26.Kuna kohtud ei ole kostja menetluskulusid kindlaks määranud, määrab menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.