Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

on võlgnik tegelenud tulutoova tegevusega, töötades alates 15.09.2010 AS-is S projektijuhi ametikohal ning saades töötasu 440 eurot kuus. Võlgnik on hariduselt mäeinsener, kuid vanus ei soosi võimalusi leida kõrgema sissetulekuga tööd, kuna tööturul on konkurets väga tihe. Taotluse esitamise ajaks on võlgnik täielikult tasunud võlgnevuse 96,61 eurot Eesti Vabariigi ees. Võlausaldajale Bank DNB A/S on võlgnik teinud tagasimakse summas 1026,83 eurot, mis on tasutud tulumaksutagastusest saadud tulust. Võlgnik oli seisukohal, et sellega on ta kõnealuse võlausaldaja nõude arvestatavas ulatuses täitnud. Arvestades võlgniku töötasu suurust ja majanduslikku olukorda oli võlgnik seisukohal, et kohustustest vabastamise menetluse jätkamisel ei ole perspektiivi ning seega on alus tema kohustustest vabastamiseks. Usaldusisik toetas võlgniku taotlust, märkides, et usaldusisiku hinnangul on võlgnik kõik endast oleneva enda kohustuste täitmiseks teinud ning talle tuleks anda uus võimalus eluga edasi minna ja vabastada ta täitmata jäänud kohustustest. Usaldusisiku hinnangul ei ole LR süüliselt rikkunud PankrS § 173 toodud kohustusi ning kahjustanud võlausaldajate huve, seega puudub alus usaldusisiku hinnangul LR kohustustest vabastada ja tema kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Võlausaldaja Bank DNB Nord A/S leidis, et võlgniku ennetähtaegne kohustustest vabastamine on põhjendamatu. 10.01.2012 „Äripäevas“ ilmunud artiklis on võlgniku ametikoha suhtes avaldatud, et LR on AS S direktor. Seega on võlgniku esitatud andmed vastuolulised. Samuti ei nähtu võlgniku taotlusest ega usaldusisiku aruandest, kas võlgnik on kaalunud tulutoovama ametikoha valimist. Esimese astme kohtu määrus 02.10.2015 määrusega lõpetas Harju Maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgniku kohustustest vabastamisest, vabastas Terje Eipre usaldusisiku kohustustest ja määras avaldada teade kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 175 lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. LR leiab, et käesoleval juhul esineb alus PankrS § 175 lg 11 kohaldamiseks, kuna ta on tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega töötades AS-is S, ei ole varjanud saadud tulusid ega vara ning on andnud usaldusisikule teavet oma tegevuse, sissetulekute ning vara kohta ja on täitnud oma kohustused ühe võlausaldaja (Eesti Vabariigi) ees täielikult ning teise võlausaldaja (Bank DNB Nord A/S) ees arvestatavas ulatuses. Harju Maakohtu 07.06.2012 määrusest (II köide, tlk 40 – 46), millega kohus kinnitas lõpparuande, nähtub, et Bank DNB Nord A/S-il on tunnustatud nõude eest jäänud saamata 343 620,68 eurot. Kohtu hinnangul ei saa kolme aasta jooksul 1026,83 euro tasumist 343 620,68 euro suurusest võlast lugeda arvestatavas ulatuses kohustuse täitmiseks. Asjaolu, et võlgnik on kolme aasta jooksul teise võlausaldaja nõude summas 96,61 eurot täielikult tasunud, ei tähenda, et Bank DNB Nord A/S-i nõude rahuldamist 0,3% ulatuses võiks nimetada nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Seega ei ole kohtu hinnangul PankrS § 175 lg 11 sätestatud alused täidetud ning alus antud sätte kohaldamiseks puudub.

PankrS § 175 lg 5 kohaselt kohus võib omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. PankrS § 175 lg 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Vastavalt PanrkS § 175 lg 8 kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus leidis, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. LR on kohtule teatanud, et ta töötab alates 15.09.2010 AS-is S projektijuhina, 23.12.2014 seisuga oli tema töötasu 363,94 eurot kuus ning nüüd 440 eurot kuus. Vastusena järelepärimisele on AS S kohtule teatanud, et LR peamised tööülesanded on vagunite remondi teostamise, selle õigeaegsuse ning kliendile tagastamise jälgimine ning lepinguliste klientidega suhtlemine. Teisi analoogilisi ametikohti AS-is S ei ole. Kuigi igakuise töötasu suurus ei sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest palju tööandja on valmis pakutava töö eest maksma, ei saa mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks nimetada aastaid vastutusrikkal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest. PankrS § 173 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmise ka tasuda võlausaldajate nõudeid. Seega oleks võlgnik käesoleval juhul pidanud otsima lisatööd või parema palgaga töökoha. Võlgniku väited, et tema vanus ei võimalda kõrgema sissetulekuga tööd leida ning puudub võimalus Eestis erialase tööga tegeleda, on kohtu hinnangul põhjendamatud. Võlgniku (sünd 1962) iga ei ole nii kõrge, et see takistaks aastate jooksul miinimumpalgast kõrgema töötasuga töökoha leidmist, kui võlgnik aktiivselt sellist võimalust otsinud oleks. Samuti pole võlgnikul kohustust tegeleda erialase tööga, vaid tal on võimalus leida rakendust teisel erialal. Võlgniku ärakuulamisel esitatud väited, et töö leidmist takistab ka asjaolu, et ta on pankrotis olev isik, on paljasõnalised. Juhul, kui võlgniku seisund ei sobi juhtivale ametikohale kandideerimiseks, siis on kindlasti saadaval töökohti, milles võlgniku seisund ei ole takistuseks, kuid millel makstav töötasu on miinimumpalgast suurem. Võlgnik on võlausaldajatele väljamakse teinud võlgniku ja tema abikaasa ühisest tuludeklaratsiooni tagastusest. Võlgniku 2012-2014. aasta tuludeklaratsioonides esitatud andmed ei kajasta aastate lõikes mingeid muudatusi. Kuivõrd võlgnik leidis võimaluse viimase tuludeklaratsiooni tagastusest tasuda võlausaldajate nõudeid, siis oleks ta võinud seda teha ka varasematel aastatel. Võlgnik pole oma taotluses ega ka ärakuulamisel selgitanud, miks ta varasematel aastatel tuludeklaratsiooni tagastusest saadud raha arvelt võlausaldajatele väljamakseid pole teinud. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud võlausaldaja huve, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on oma taotluses märkinud, et ta on elanud nii kasinalt kui võimalik ning arvestades tema töötasu suurust ja majanduslikku olukorda ei näe ta kohustustest vabastamise menetluse jätkamisel perspektiivi. Võlgniku taolisest avaldusest võib järeldada, et ta ei kavatse ka edaspidi suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega soovi leida paremaid võimalusi võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Kohus nõustus võlgniku seisukohaga, et sellisel juhul on kohustustest vabastamise menetluse edasine jätkamine perspektiivitu. Eeltoodust tulenevalt

pidas kohus põhjendatuks lõpetada LR kohustustest vabastamise menetlus ning keelduda LR kohustustest vabastamisest. Kuivõrd kohus lõpetas LR kohustustest vabastamise menetluse, leidis kohus PankrS § 172 lg 4 teisele lausele tuginedes, et Terje Eipre tuleb vabastada usaldusisiku kohustustest. Määruskaebus 12.10.2015 esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada Harju Maakohtu 02.10.2015 määruse täies ulatuses, rahuldada võlgniku kohustustest vabastamise taotlus PankrS § 175 lg 11 alusel ja lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus või alternatiivselt jätkata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust PankrS § 175 lg 1 alusel. Samuti palub võlgnik mitte vabastada Terje Eipret usaldusisiku kohustustest. Kaebuses tugineb võlgnik PankrS § 172 lg-tele 1, 2 ja 4, § 173 lg-tele 1, 3, 4 ja 6 ning samuti § 173 lg-le 5, mille järgi ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. PankrS § 175 lg-le 11 viidates märgib võlgnik, et kirjas pole, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võib ennetähtaegselt lihtsalt lõpetada võlausaldaja soovil. Kohus pole kogutud tõendeid õigesti hinnanud ning määrus on motiveerimata. Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgnik täitnud kõiki määruses ja PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi: tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega, töötab AS-is S (ametikoht projektijuht), ei ole varjanud saadud tulusid ning vara, on usaldusisikule andnud teavet oma tegevuse, oma sissetulekute ja vara kohta, on loovutanud oma tulumaksutagastusest saadud tulu täies ulatuses usaldusisikule, millest on saadud rahuldada arvestavas ulatuses, so summas 1026,83 eurot (usaldusisikule ülekande teenustasuks 0,38 eurot), võlausaldaja Bank DNB Nord A/S nõuet ja rahuldanud täies ulatuses, summas 96,61 eurot, võlausaldaja Maksu-ja Tolliamet nõude. Võlgnik märgib, et on vanemas eas kõrgharidusega mäeinsener, kuid vanus ei soosi võimalusi leida kõrgema sissetulekuga tööd, kuna tööturul on konkurents väga tihe. Perekonnaseisult on võlgnik abielus ja tal on üks alaealine ülalpeetav laps KCR (sündinud XXXX). Igakuine töötasu AS-is S on 440 eurot. Seisuga 23.12.2014, mil usaldusisik esitas aruande võlgniku tegemiste kohta oli töötasu 363,94 eurot ühes kuus. Võlgniku töötasule ei olnud võimalik seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet. TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Võlgnik on teinud kõik endast oleneva, et töötasu suurendada, kuid leida mäeinsenerina Tallinnas tööd on võimatu ning põlevkivi valdkonnas on tööjõu turul madalseis. Samas on võlgnik abikaasaga ühiselt esitatud tuludeklaratsioonist täies ulatuses teinud väljamakse võlausaldajale. Arvestades töötasu suurust ja majanduslikku olukorda, leiab võlgnik, et kohustustest vabastamise menetluse jätkamisel ei ole perspektiivi. Oma kohustusi on võlgnik nõuete kohaselt täitnud ja talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada. Maakohus leidis, et juhul kui võlgniku seisund ei sobi juhtivale ametikohale kandideerimiseks, siis on väidetavalt kindlasti saadaval töökohti, milles võlgniku seisund ei ole takistuseks, kuid millel makstav töötasu on miinimumpalgast suurem. Võlgnik märgib, et ta pole neid töökohti leidnud ning ei oska neid ka kuskilt enam otsida, sest pankrotis olnud isikut tööle ei soovita, kuna ta polevat usaldusväärne. Põhiseaduses §-le 29 tuginedes märgib võlgnik, et võlgniku üheks põhiõiguseks on vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning kedagi ei tohi sundida mingil kindlal tegevusalal, elukutsel või töökohal töötama. Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud, et kuivõrd võlgnik on leidnud, et menetluse jätkamisel ei ole perspektiivi, siis kohtu hinnangul võlgnik ei kavatse ka edaspidi suuremat

sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega soovi leida paremaid võimalusi võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks lõpetada LR kohustustest vabastamise menetlus ning keelduda LR kohustustest vabastamisest. Võlgnik aga nii ei mõelnud. Arusaamatu on, missugustel alustel ja konkreetsetel asjaoludel ning tõenditel on maakohus otsustanud, et võlgnik ei kavatse edaspidi suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega soovi leida paremaid võimalusi võlausaldajate nõude rahuldamiseks. Võlgnik on rahuldanud ühe võlausaldaja nõude täies ulatuses ning teise võlausaldaja nõude arvestavas ulatuses. Samuti leiab võlgnik, et maakohus ei ole tõendanud, milles seisneb LR süüline või pahatahtlik käitumine, mis on aluseks keelduda PankrS § 175 lg 2 alusel võlgniku kohustustest vabastamast. Tuginedes kaebuses Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-46-13 p-le 10 märgib võlgnik, et Riigikohus on selgitanud, et võlgadest vabastamise menetluse alus võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamine on täidetud juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: võlgnik on toime pannud teo, mille otseseks eesmärgiks on võlausaldajate huvide kahjustamine ning toimepandud tegu on sooritatud tahtluse või raske hooletuse tulemusena. Seega oleks maakohtul tulnud tõendada võlgniku eesmärgipärast tegevust. Seega juhul, kui võlgnik on aktiivselt otsinud tulutoovat tegevust ning andnud endast kõik oleneva, et seda leida, on käesolev eeldus täidetud ning kohus ei saa seetõttu võlgniku kohustustest vabastamisest keelduda. Võlgnik märgib, et sisuliselt ei näe võlgadest vabastamise regulatsioon ega vastav kohtupraktika ette „miinimumtasu“, mida saaks lugeda tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik on seisukohal, et sisuliselt tuleks tõlgendada antud juhul mõistlikult tulutoovaks tegevuseks seda, et võlgnik ei tohi ettenähtud perioodi vältel lõpetada enda töölepingut ja mida võlgnik teinud ei ole, vaid kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnikul olnud töökoht. Võlgniku hinnangul oleks kohtul tulnud määruses põhistada, kuidas võlgnik oleks olnud võimeline kogu kolme aastase kohustustest vabastamise perioodi tegelema suuremas mahus või tasuvama tööga. Kohus ei ole selgitanud võlgnikule, mida võlgnik oleks pidanud konkreetselt tegema teistmoodi või milles seisneb võlgniku pingutuste ebapiisavus, seda enam, et kehtiv regulatsioon ei selgita mõistet mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine. Maakohtu lahendist ei selgu, mil moel võlgnik jättis täitmata oma kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Seoses võlgniku ja tema abikaasa ühisest tuludeklaratsiooni tagastusest võlgniku poolt võlausaldajatele väljamakse tegemisega selgitab võlgnik, et enamus tuludeklaratsiooni tagastusest raha kuulub tema abikaasale ja mitte temale. Kohus ega võlausaldaja ei saa nõuda, et võlgniku abikaasa tasuks enda vahenditest pankrotimenetluses võlausaldaja nõudeid. Seesuguse nõude puhul on tegemist sekkumisega võlgniku abikaasa eraellu. Lisaks selgitab võlgnik, et eelnevatel aastatel määras süsteem ühisdeklaratsiooni esitamisel ise, kumma arvestusse summa läheb ja olenes deklratsiooni kinnitamisest ja ühisdeklaratsiooni esitamise järjekorrast. 2014. aastal oli programmimuudatus, millega lisati võimalus määrata, kumma poole nõuetesse deklaratsiooni tulumaksu tulemus tuleb kanda. Isegi kui maakohus leidis, et puudub alus vabastada võlgnik kohustustest PankrS § 175 lg 11 alusel, puudus maakohtul alus kohustustest vabastamise menetlusest keeldumiseks, kuivõrd võlgniku käitumises ei ole tuvastatud süülist tegevust. Võlgniku hinnangul oleks tulnud maakohtul taotluse rahuldamata jätmisel pikendada kohustustest vabastamise menetlust ja anda võlgnikule konkreetseid juhiseid edaspidiseks käitumiseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et võlgnikku ei tule vabastada kohustustest PankrS § 175 lg lg 11 alusel menetluse kolme aastase tähtaja jooksul, so ennetähtaegselt, palub võlgnik alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise menetlust viie aastase perioodini vastavalt PankrS § 175 lg 1. Vastused määruskaebusele

Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu teatas vastuseks kaebusele, et alates 18.06.2014 võlgnikul puuduvad tasumata maksukohustused ning sellest tulenevalt ei ole Maksu- ja Tolliamet enam LR suhtes võlausaldaja. Võlausaldaja Bank DNB Nord A/S Bank DNB Nord A/S Eesti filiaali kaudu oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Võlgniku usaldusisik esitas vastuse võlgniku määruskaebusele 10.11.2015, milles leidis, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse ajal täitnud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Usaldusisiku hinnangul tuleks juhul, kui kohus siiski leiab, et täidetud ei ole PankrS § 175 lg 11 alused võlgniku kohustustest vabastamiseks, siiski jätkata võlgniku kohustustest vabastamise menetlust PankrS § 175 lg 1 alusel. Menetluse edasine käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 02.10.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, mille kohaselt on maakohtu määrus motiveerimata ja lahendist ei selgu, mil moel jättis võlgnik täitmata oma kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuvad põhjendused, millele tuginedes on maakohus leidnud, et võlgnik on rikkunud võlausaldaja huve, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et aastaid vastutusrikkal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest ei saa pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus käesolevas asjas esiletoodud asjaoludel ja tõendite hindamisel õigesti järeldanud, et käesoleval juhul puuduvad pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-s 11 sätestatud alused võlgniku vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnik toonud määruskaebuses esile asjaolusid, mis võimaldaksid maakohtu seisukohti väärata. Võlgniku poolt rõhutatu, et ta on täies ulatuses, s.o summas 96,61 eurot, rahuldanud võlausaldaja Maksu-ja Tolliamet nõude, ei tähenda, et teise võlausaldaja Bank DNB Nord A/S 343 620,60 euro suuruse nõude rahuldamist 1026,83 euro ulatuses võiks nimetada nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Määruskaebusest nähtuv võlgniku käsitlus, mille kohaselt tuleks antud juhul sisuliselt tõlgendada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks seda, et võlgnik ei ole ettenähtud perioodi vältel lõpetanud enda töölepingut, vaid tal on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul olnud töökoht, on põhjendamatu. Üksnes töökoha olemasolu, sellel makstavat töötasu suurust arvestamata, ei saa ringkonnakohtu arvates käsitelda mõistlikult tulutoova tegevusena. Vastupidisele seisukohale ei võimalda jõuda ka kaebuses osundatu, mille kohaselt ei ole seaduses ega kohtupraktikas ette nähtud miinimumtasu, mida saaks lugeda tulutoovaks tegevuseks. Võlgniku töötamist sisuliselt miinimumpalga eest, mis on võimaldanud võlgnikul tasuda kolme aasta jooksul võlausaldaja Bank DNB Nord A/S nõude üksnes 0,3% ulatuses, ei saa pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt

otsinud lisatööd või senisest kõrgema töötasuga tööd, mis võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kahjustanud võlausaldaja huve ja takistanud tema nõude rahuldamist. Põhjendamatu on määruskaebuse väide, mille kohaselt on võlgnik teinud kõik endast oleneva, et töötasu suurendada, kuid leida mäeinsenerina Tallinnas tööd on võimatu ning põlevkivi valdkonnas on tööjõu turul madalseis. Vastuseks võlgniku eeltoodud väitele kordab ringkonnakohus maakohtu märgitut, mille kohaselt puudub võlgnikul kohustus tegeleda erialase tööga ning tal on võimalus leida rakendust teisel erialal. Seega ei saaks üksnes mäeinsenerina töö otsimist pidada piisavaks jõupingutuseks võlausaldajate huvide järgimisel. Samuti ei pea ringkonnakohus usutavaks, et võlgnik ei ole tulenevalt tema vanusest (sünd 1962) ja pankrotis olekust aastate jooksul vaatamata aktiivsele otsimisele leidnud miinimumpalgast kõrgema töötasuga töökohta. Kaebuses viidatud võlgniku põhiõigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei oma võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ega kohustustest vabastamise otsustamise seisukohalt tähendust, kuivõrd nimetatud menetluse läbi uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohutustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1). Võlgnik on nii kohtule esitatud taotluses kui ka määruskaebuses leidnud, et arvestades töötasu suurust ja majanduslikku olukorda ei ole kohustustest vabastamise menetluse jätkamisel perspektiivi. Maakohus on võlgniku nimetatud avaldusest põhjendatult järeldanud, et võlgnik ei kavatse ka edaspidi suuremat sissetulekut võimaldavat tööd otsida ega soovi leida paremaid võimalusi võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Maakohus nõustus võlgniku seisukohaga, et sellisel juhul on kohutustest vabastamise menetluse edasine jätkamine perspektiivitu. Arvestades eelnimetatud võlgniku avaldust ja samuti asjaolu, et võlgnik ei ole kolme aasta jooksul kohustustest vabastamise menetluse algatamisest tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, ei ole kohustustest vabastamise menetluse jätkamine ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlgniku kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 04.05.2016 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.