Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 09.11.2015

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-13-28873/61
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 09.11.2015
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1680

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

Swedbank AS10060701(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-13-28873

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi AU vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.11.2015, Tallinn

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.11.2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AU apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

100 000 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

19.10.2015

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja Indrek Kumm Kostja AU (isikukood XXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 27.11.2014 otsus muutmata.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.Poolte maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AU kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule, alternatiivselt teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 86 ning ebaõigesti sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellandiga sõlmitud käendusleping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 mõttes. Apellant kordab maakohtus esitatud väiteid selle kohta, et tema käenduslepingust tulenevad kohustused olid ebaproportsionaalselt suured. Apellandi maksevõimet ei hinnatud. Vastustaja seadis laenu andmise sõltuvaks käenduse andmisest, apellant oli sundolukorras, sest vastasel juhul ei oleks apellandi äriühingu laene refinantseeritud ning äriühingut ähvardas maksejõuetus. Kohus on ebaõigesti sisustanud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle kohaldamist isikule, kes on äriühingu juhatuse liige ja ainuosanik. Tagatise realiseerimisel on käendaja kohustatud krediidilepingu täitmise üle võtma. Põhivõlgnikuga laenulepingu sõlmimise hetkeks oli kostja teinud olulisi kulutusi tuginedes eeldusele, et vastustaja annab põhivõlgnikule laenu. Sealjuures oli laenu saamise eesmärgiks refinantseerida juba olemasolevaid laene ning ühtlasi teostada põhivõlgnikule kuuluvatel kinnistutel renoveerimistöid. Apellant sõlmis kokkuleppeid ehitustöövõtjatega ning alustas renoveerimistöödega. Laenulepingu sõlmimise päeval teatati aga apellandile vajadusest sõlmida lisatagatisena eraisiku käendusleping. Krediidiandjal on oluliselt suurem hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks kui teistel (Riigikohtu lahend 3-2-1-49-11). Selline hoolsuskohustus kehtib ka käenduslepingu sõlmimisel. Kuna apellant oli positsioonis, kus valida ettevõtte pankrotistumise ning ebamõistliku käenduslepingu sõlmimise vahel, ei saanud apellant riske adekvaatselt hinnata. Apellandi olukord oli seda keerulisem, et otsus tuli teha kohapeal, st laenulepingu allkirjastamisel. Maakohus on rikkunud TsMS § 348 lg-t 2, TsMS § 351 lg-t 1 ja TsMS § 392 lg 1 p 4. Varasem kohtu koosseis täitis 14.05.2014 eelistungil oma selgituskohustust ning apellant mõistis, et muuhulgas oleks vajalik tõendada seda, kas ja kuidas hinnati apellandi krediidivõimekust ning millal teavitati apellanti käenduslepingu sõlmimise vajadusest. Apellant heidab maakohtule ette e-kirjavahetuse ja muu dokumentatsiooni (nt käendaja isikuandmete lehe) hagejalt välja nõudmata jätmist. Selle kaudu oleks kohus saanud veenduda, et kostja maksevõimet ei kontrollitud. Kohus ei ole asja ammendavalt arutanud, sealjuures on jäetud välja nõudmata ja uurimata asjast tähtust omavad tõendid. Kohtu käitumine asja arutamisel on olnud vastuoluline, sealjuures on olenevalt

6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis õigesti, et kostja sõlmitud käendusleping ei ole vastuolus heade kommetega. Käenduslepingu sõlmimise ajal 23.10.2008 kehtis TsÜS § 97, mis käsitles füüsilise isiku poolt tehingu tegemist tema poolt äärmiselt ebasoodsatelt tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi. Norm kaotas kehtivuse alates 01.05.2009. TsÜS § 97 näol oli tegemist erinormiga TsÜS § 86 suhtes ja see käsitles lepingu tühistamist. Alates 01.05.2009 kuulub kohaldamisele TsÜS § 86 lg 2 p 2. Kuigi kostja on tuginenud asjaolule, et sõlmis käenduslepingu erakorralisest vajadusest, ei ole kostja tuginenud asjaolule, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 p 1, mis käsitleb tehingu tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, on kohaldatav lepingutingimustele, mis ei tulene vastastikustest lepingutest või on kõrvalkohustused (VÕS VIII peatüki mõttes). Käenduslepingust tulenev raha maksmise kohustus selline kõrvalkohustus ei ole. Seega tuleb tehingu tühisuse hindamisel esmalt vaadata, kas tehingu pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja seejärel kontrollida, kas kostjal esinesid erakorralised vajadused laenulepingu lisa sõlmimiseks. Kostja ei ole toonud esile asjaolu, et tema ja panga tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mistõttu ei ole võimalik väita, et esineb TsÜS § 86 lg 2 p-s 2 märgitud olukord. Eeltoodu välistab iseenesest vajaduse kontrollida kostjal erakorralise vajaduse olemasolu tehingu tegemiseks. Seetõttu pole ka oluline, mis asjaoludel ja millal käendusleping sõlmiti. Maakohus jättis põhjendatult vastavad tõendid hagejalt välja nõudmata. Riigikohus on märkinud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-157-14, p 11). Krediidiasutusel on selline kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käesoleval juhul ei saanud põhivõlgniku majanduslikku seisundit puudutav informatsioon olla kostjale teadmata, kuna ta oli põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega ei ole kostja käendusleping tühine ja kostja vastutab käenduslepingu järgi põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kuna käendaja krediidivõimekus vaidluse lahendust tähendust ei omanud, ei pidanud maakohus kostjalt välja nõudma tõendeid selle kohta, kas käendaja krediidivõimekust kontrolliti.