4.Välja mõista XXX OÜ-lt menetluskulud summas 2 055 (kaks tuhat viiskümmend viis) eurot XXX kasuks.
5.Välja mõista XXX OÜ-lt XXX kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt (2 055 eurot) alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue 1.Kohtule 07.08.2014. a esitatud hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 12. veebruaril 2014.a tsiviilasjas nr 2-13-9840 määruse, millega kuulutas välja XXXOÜ pankroti ning määras pankrotihalduriks Tarvo Lindma. Hageja teise järjekoha nõue XXXOÜ (pankrotis) vastu pankroti väljakuulutamisel kuupäeva seisuga 12. veebruaril 2014.a on 1 219 284,94 eurot. Hageja esitas tähtaegselt 04. märtsil 2014.a pankrotihaldurile nõudeavalduse ning nõude aluseks on 29. veebruaril 2008.a sõlmitud laenuleping, mille alusel võlausaldaja kandis võlgniku arveldusarvele
14.märtsil 2008.a ühe maksena 500 000,00 eurot ning 15. oktoobril 2009.a sõlmitud laenuleping, mille alusel võlausaldaja kandis võlgniku arvele 140 000,00 eurot, millele lisanduvad intressid ja viivised. Eelviidatud laenulepingutest tulenevate kohustuste ja hageja poolt esitatud pankrotiavalduse alusel kuulutati Harju Maakohtu poolt 12. veebruaril 2014.a tsiviilasjas nr 2-139840 välja võlgniku pankrot kuna kohus leidis, et hageja ja võlgniku vahel 29. veebruaril 2008.a sõlmitud laenulepingust tulenev nõue on piisavalt selge. Hageja ja võlgnik sõlmisid 29. veebruaril 2008.a laenulepingu, mille alusel hageja kandis võlgniku arveldusarvele 14. märtsil 2008.a 500 000,00 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks vastavalt Lepingu punktile 3.1. oli kaks aastat Lepingu sõlmimisest ehk võlgnik oleks pidanud laenu tagastama hiljemalt 28. veebruariks 2010.a. Võlgnik ei asunud laenulepingust tulenevate kohustusi täitma ning hagejale on täies ulatuses tasumata nii põhivõlgnevus kui laenulepingust tulenevad kõrvalnõuded. Lepingu punkti 2.1. kohaselt leppisid pooled kokku, et laenusummalt arvestatakse intresse viis protsenti kalendriaastas kuni laenu tagasimaksmise tähtajani ning intresside arvutamise aluseks 365 päevane periood. Lepingu punktist 2.3. tulenevalt pidi võlgnik tasuma intressid ühe osamaksena laenu tagastamise tähtajal. Võlausaldaja on arvestanud intresse lepingust tuleneva laenu kasutamise tähtaja eest perioodil 14. märts 2008.a kuni 28. veebruar 2010.a kokku 716 päeva eest summas 49 041,10 eurot. Lepingu punkt 4.1. sätestas, et juhul kui võlgnik ei tasu hagejale laenu tagasi tähtaegselt, siis on hagejal õigus arvestada viiviseid alates viivitusse sattumisest 0,1% 3 kalendripäevas tasumata laenusummalt kuni selle tagastamiseni. Võlausaldaja on arvestanud viiviseid alates 01. märtsist 2010.a kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 12 veebruaril 2014.a kokku 1444 päeva eest summas 722 000,00 eurot kuid vähendas viiviste nõuet vastavalt kohtupraktikale võrdeks põhinõudega summas 500 000,00 eurot. Hageja kandis laenulepingu alusel võlgniku arveldusarvele 15. oktoobril 2009.a laenuna 140 000,00 eurot, mille tähtaeg saabus võlgniku pankroti väljakuulutamisel 12. veebruaril 2014.a. Kuna pooled ei leppinud kokku intresside tasumises, siis tuleb nimetatud laenusuhtele kohaldada tulenevalt VÕS § 397 lg 2 harilikku määra, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi. Antud juhul on hariliku määrana põhjendatud 5% intressimäära kohaldamine kuna sellist intressimäära kohaldati 29. veebruaril 2008.a sõlmitud laenulepingus. Võlausaldaja on sellisel viisil arvestanud intresse kokku 1577 päeva eest summas 30 243,84 eurot. Hageja palub tunnustada oma nõuet XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses II järgu nõudena summas 1 219 294,94 eurot.
Kostja vastus 2.Kohtule 26.11.2014. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Hagiavalduse p-dest 1, 3 ja 6 nähtuvalt tuleneb hageja väitel tema nõue hageja ja XXXOÜ vahel sõlmitud: 29.02.2008
laenulepingust, mille alusel olevat hageja kandnud 14.03.2008 võlgniku arveldusarvele 500 000 eurot tähtajaga 28.02.2010 ja 15.10.2009 laenulepingust, mille alusel olevat hageja kandnud 15.10.2009 võlgniku arveldusarvele 140 000 eurot tähtajaga 12.02.2014 (võlgniku pankroti väljakuulutamine). Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid, s.o kehtivalt sõlmitud laenulepingute olemasolu ning nende alusel ülekannete toimumist tõendanud. Hageja väitel on 1 049 041,10 euro (500 000,00 eurot põhiosa; 49 041,10 eurot intress; 500 000 eurot viivis) ulatuses tema väidetava nõude aluseks 29.02.2008 kuupäeva kandev laenuleping. Lepingu I kohaselt allkirjastas lepingu I võlgniku juhataja Vallo Paal. Vallo Paal on kinnitanud, et tema lepingut I ei allkirjastanud. Seega peab hageja selgitama, kes ja millal ning millisel alusel võlgniku poolt lepingu I allkirjastas. Lepingu I sissejuhatuse kohaselt sõlmiti leping I olukorras, kus „Laenuandja [hageja] on Ettevõtte [võlgnik] osanik“ („the Lender is a shareholder of the Company“). Hageja sai võlgniku osanikuks 13.11.2008. Enne 13.11.2008 hageja võlgniku osanik ei olnud ja hagejal lepingu I sissejuhatuses ja p-s 1.2 märgitud huvi võlgniku kasvu, majandusliku heaolu ja tegevuse arendamise vastu olla ei saanud. See tähendab, et hageja sai anda lepingust I nähtuva kinnituse ning sõlmida lepingu I kõige varem 13.11.2008. Lepingus I märgitud kuupäev on vale. 14.03.2008 ülekanne ei saanud toimuda lepingu I alusel ja tingimustel. Kostja märgib, et juhul kui 14.03.2008 mingisugune ülekanne toimus, ei toimunud see mitte lepingu I alusel, vaid hageja poolt veebruaris 2008 allkirjastatud dokumendi alusel. Hageja on veebruaris 2008 allkirjastatud dokumendi p-des a, e ja f märkinud, et talle on tehtud ettepanek osaleda kinnisvaraarenduse tehingus Valgeranna asunduses ning et kinnisvaraarenduse finantsiliste vajaduste rahuldamiseks on vajalik omakapital kuni 7 500 000 eurot. Hageja on veebruaris 2008 allkirjastatud dokumendis kinnitanud otsustavust omandada võlgniku osakapitalist kaks osa ning kohustunud tasuma iga osa kohta investeeringuna 250 000 eurot (st kokku 500 000 eurot) pangakontole EE402200221038693019. Kostja eeldab, et hagiavalduse lisa 4 tõendabki just nimelt hageja poolt veebruaris 2008 võetud tulevase osaniku investeerimiskohustuse täitmist summas 500 000 eurot pangakontole XXXXXXXXXX. Võttes arvesse, et hageja on märkinud hagi alusena lepingu I alusel toimunud makset, kuid ei ole lepingu I alusel makse toimumist tõendanud, tuleb jätta hagi lepingu I osas rahuldamata. Hageja väitel on 170 243,84 euro (140 000,00 eurot põhiosa; 30 243,84 eurot intress) ulatuses tema väidetava nõude aluseks 15.10.2009 sõlmitud laenuleping. Hageja ei ole lepingu II olemasolu kohta mitte ühtegi tõendit esitanud. Kohtu põhjendused 3.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 4.Kohus on tuvastanud, et Harju Maakohus kuulutas hageja ja XXXOÜ (pankrotis) vahel 29.02.2008. a sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude alusel 12. veebruari 2014. a määrusega välja XXX(pankrotis) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Tarvo Lindma (tl 32). Hageja esitas 03.03.2014. a haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 1 219 284,94 euro tunnustamiseks (tl 21). Nõue tuleneb hageja ja XXXOÜ (pankrotis) vahel 29.02.2008 ja 15.10.2009. a sõlmitud laenulepingutest (tl 20). 5.Hageja nõue jäi XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata, sest kostja vaidles sellele vastu (tl 12-14). PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus.
6.Hageja nõudeavalduse kohaselt tuleneb tema nõue 29.02.2008. a sõlmitud laenulepingust, millega hageja laenas XXXOÜ-le (pankrotis) 500 000 eurot, tagastamise tähtajaga 28.02.2010. a (tl 20-21, 23-29, 166-167, 190-191, 194-195) ning 15.10.2009. a sõlmitud laenulepingust, mille alusel hageja kandis XXXOÜ (pankrotis) arvele 140 000 eurot (tl 30-31, 168-169, 192-193, 196-197).
7.Kostja vastuväite kohaselt ei saanud 14.03.2008. a ülekanne toimuda 29.02.2008 a sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel, 15.10.2009. a sõlmitud laenulepingu kohta ei ole hageja tõendeid esitanud.
8.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kohtule on esitatud 29.02.2008. a hageja ja XXXOÜ (pankrotis) vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel hageja laenas XXXOÜ-le (pankrotis) 500 000 eurot kaheks aastaks intressiga 5% aastas. Hageja on kohtule esitanud laenusummade üleandmise kohta maksekorraldused (tl 28-31). Kohus ei nõustu kostjaga selles, et tõendatud ei ole rahasummade ülekandmine laenuna. Riigikohus on lahendis 3-2-1-95-11 leidnud, et ka nõude tunnustamise hagi menetlemisel on võimalik ja tuleb tehingut sisuliselt hinnata, olgugi et üks tahteavalduse teinud lepingupool ei pruugi kohtumenetluses osaleda. Kohtule esitatud 14.03.2008. a maksekorraldusel on itaalia keelne selgitus „finanziamento socio“, mis tõlkes tähendab osanikupoolne finantseering (tl 195), inglise keelsest täpsustavast selgitusest „long term loan“ nähtub kohtu hinnangul üheselt, et laenuandja tahe oli rahasumma üle kanda laenuna (tl 29). Kuigi 15.10.2009. a makse selgitus on üksnes „osanikupoolne finantseering“, ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist, et XXXvõi XXXOÜ (pankrotis) tahe raha ülekandmise majandusliku sisu osas oleks muutunud. XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses kohtule esitatud ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnik ise pidanud investorite makseid laenudeks (tl 34, 37). Tsiviilasjas 2-13-9840 on Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et XXX29.02.2008. a laenulepingust tulenev nõue XXXOÜ (pankrotis) vastu on üheselt selge ja sissenõutav (tl 35). Kuivõrd mõlemad vaidlusalused rahasummad on tehtud osanikupoolse finantseeringuna ning tehingu pooled on pidanud ülekantud raha laenuks, on kohtu hinnangul tõendatud laenulepinguline suhe hageja ja XXXOÜ (pankrotis) vahel.
9.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. 29.02.2008. a sõlmitud laenulepingu punktis 2.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et laenusummalt arvestatakse intresse 5% aastas. Hageja on arvestanud intresse perioodil 14.03.2008-28.02.2010 716 päeva eest summas 49 041,10 eurot. 15.10.2009. a laenulepingu puhul palub hageja kohaldada tulenevalt VÕS § 397 lg 2 harilikku määra, mis on tavaline sama liiki laenude puhul. Kohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada 5% intressimäära, kuna 29.02.2008. a laenulepingus olid tehingupooled pidanud seda mõistlikuks intressimääraks. 140 000 euro tagastamise tähtaeg saabus võlgniku pankroti väljakuulutamisel 12.02.2014. a. Hageja on arvestanud intressi kokku 1 577 päeva eest summas 30 243,84 eurot. Kohus on seisukohal, et intressinõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
10.VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu punkt 4.1. sätestas, et juhul kui võlgnik ei tasu hagejale laenu tagasi tähtaegselt, siis on hagejal õigus arvestada viiviseid alates viivitusse sattumisest 0,1% 3 kalendripäevas tasumata laenusummalt kuni selle tagastamiseni. Hageja on arvestanud viiviseid
alates 01. märtsist 2010.a kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 12 veebruaril 2014.a kokku 1444 päeva eest summas 722 000,00 eurot kuid vähendas viiviste nõuet vastavalt kohtupraktikale võrdeks põhinõudega summas 500 000,00 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud.
11.Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud, hageja on oma nõuet tõendanud ning hageja nõuet tuleb XXXOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustada teises järgus summas 1 219 294,94 eurot. Menetluskulud
12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
13.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
14.Hageja menetluskulude nimekirja järgi moodustavad menetluskulud 2 055 eurot, millest lepingulise esindaja tasu on 1 755 eurot ning riigilõiv 300 eurot.
15.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasutaotlus käesoleva asja keerukusele, kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Hagejale osutas õigusabi vandeadvokaat Anto Variku. Käesoleval juhul kohtul puudub alus kahelda selles, et menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu on tegelikkuses kantud. Hageja esindaja toimingute kestvuse loeb kohus põhjendatuks ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas olevaks.
16.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud, mistõttu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 055 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.