2-13-36647/48 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja tunnistas hagi summas 19,17 eurot. Alternatiivselt palus kostja tunnistada 03.07.2008 ja 27.03.2009 kokkulepete tühisust ning 17.01.2007 tarbijakrediidilepingu tühisust intressimäära osas. Kostja vastuväidete kohaselt anti 17.01.2007 tarbijakrediidilepingu alusel kostjale laenu 15 000 krooni ja 11.05.2007 kokkuleppega täiendavalt 36 000 krooni, kokku 51 000 krooni ehk 3259,49 eurot. 22.11.2007, 03.07.2008 ja 27.03.2009 kokkulepete alusel kostjale raha üle ei kantud. Krediidilimiiti küll suurendati, kuid see tasaarvestati intressivõla, viivise, lepingu sõlmimise tasu ja võla sissenõudmise kuludega, aga ka teisest lepingust nr 0724356/96rk tuleneva krediidijäägi, leppetrahvi ja sissenõudmiskuludega. Selliselt laenult on arvestatud intressi, mis ei ole kooskõlas seadusega. Kokkulepped nr 2, 3 ja 4 on tühised vastuolu tõttu heade kommetega, kuna kostja teadmatust ja kogenematust ära kasutades seati kostja teda täiendavate rahaliste kohustustega koormates õigustamatult materiaalselt raskesse olukorda. Kokkulepped nr 3 ja 4 on tühised ka heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu (intress on laenust 2,9 korda suurem, viies poolte vastastikused kohustused tasakaalust välja). Vastuolu tõttu heade kommetega on tühine ka tarbijakrediidileping intressimäära osas. Intressimäär on tõstnud intressi rahalise väärtuse ülikõrgeks, viies poolte vastastikused kohustused tasakaalust välja ning koormates kostjat ebamõistlikult ja ülemääraselt. Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, tuleb maksta intressi seadusjärgses määras. Ka viivist saab nõuda seaduses sätestatud määrast lähtudes. Kostja on hagejale tasunud 4169,34 eurot. Kuivõrd tasutud summa katab saadud laenu 3259,49 eurot, on kostja tasunud ka 909,85 eurot intressi. Kolmest viimasest kokkuleppest tulenev intressivõlg moodustas 15 513,45 krooni, kuid 27.03.2009 seisuga oli kostjal enam makstud 5611,13 krooni, mis tuleb intressivõlast maha arvata, nagu ka 909,85 eurot. Seega 27.03.2009 seisuga puudus kostjal intressivõlg, moodustades 276,98 eurot kostja kasuks. Ülaltoodust tulenevalt puudub kostjal võlgnevus krediidi eest. Kuna kolm viimast kokkulepet on tühised, ei ole õige ka viivisearvestus ega põhjendatud lepingu sõlmimise tasu nõue, v.a 11.05.2007 kokkuleppe eest 300 krooni ehk 19,17 eurot. Kuna kostjal puudus võlgnevus 27.03.2009 kokkuleppe sõlmimise ajal, on alusetud võla sissenõudmisega seotud kulud. Võrreldes algse lepinguga on kostja kohustuste maht järjest suurenenud, samas pidi hagejale selge olema, et kostja ei ole võimeline oma kohustusi täitma. Krediidilepingu selline refinantseerimine on vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega. Hagejal kui oma ala asjatundjal oli võimalus kostjat hoiatada, teda suuremate võlgadega mitte koormata, kuid hageja pakkus võimalust laenu tagasimakse tähtaega pikendada. Selle tulemusena kasvas intress pea kolmekordseks võrreldes põhilaenuga. Poolte vahelistes võlasuhetes on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

krediidisumma, 325,37 eurot intress, 25,56 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 2946,83 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 9. veebruari 2015 seisuga. Poolte menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 62% ulatuses Katrin Silveti kanda ja 38% ulatuses BIGBANK AS kanda ning Katrin Silveti riigi õigusabi kulud riigi kanda. Maakohus määras BIGBANK AS menetluskulude rahaliseks suuruseks 500 eurot (riigilõiv) ja mõistis Katrin Silvetilt välja BIGBANK AS kasuks menetluskulud 310 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja saanud krediiti 3259,49 eurot (51 000 krooni) ja teinud oma lepinguliste kohustuste katteks hagejale tagasimakseid 4199,07 eurot. Vaidlusaluse lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. VÕS § 401 lg-st 1 tulenevalt on tegemist tasulise lepinguga, kuivõrd oma majandusvõi kutsetegevuses tegutseva krediidiandja (hageja) poolt tarbijast krediidivõtjale (kostja) võimaldatava krediidi eest makstakse tasu ehk intressi. Nii tarbijakrediidileping kui selle kokkulepped on sõlmitud tüüptingimusi kasutades. Tüüptingimusi kasutades sõlmitud lepingut tuleb lähtudes VÕS § 39 lg-st 1 tõlgendada selliselt, nagu mõistlik tarbijast krediidivõtja sellest aru pidi saama. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Nii hageja põhinõudes kui alternatiivnõuetes tuginetakse tarbijakrediidilepingu ja selle raames sõlmitud nelja kokkuleppe rikkumisele kostja poolt. Kokkulepetes nr 2, 3 ja 4 on pooled märkinud võlgnetava summa koosseisus ka varasemad intressi- ja viivisevõlad. Kuna VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keelust tulenevalt on refinantseerimislepingus lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt, jättis kohus hageja põhinõude, kus intressi ja viivist on arvutatud ka summadelt, millega refinantseeriti varasemad viivise- ja intressivõlad, rahuldamata. Kokkulepete nr 2, 3 ja 4 sõlmimise ajal 22.11.2007, 03.07.2008 ja 27.03.2009 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohtupraktikast (3-2-1-140-07, p 30) tuleneb, et heade kommete vastaseks tuleb eelkõige pidada ebamoraalset (üldiselt hukkamõistetud) ja ebaõiglast tehingut. Heade kommete vastasuse sisustamisel on kostja tuginenud põhiliselt enda teadmatusele ja kogenematusele, sundolukorra ära kasutamisele hageja poolt seoses kostja makseraskustega ning kokkulepete äärmiselt ebasoodsatele tingimustele, mille tulemusena on poolte vastastikuste kohustuste väärtus ebamõistlikult tasakaalust väljas. Kostja esile toodud asjaolud olid kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 alusel tehingu tühistamise aluseks. Riigikohus on toonitanud, et tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92; 94; 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (3-2-1-140-07, p 32). Kostja esitatud asjaoludel tulnuks seega kõne alla kokkulepete tühistamine kostja poolt TsÜS § 97 alusel. Selleks pidanuks kostja esitama hagejale tühistamisavalduse (TsÜS § 98 lg 1) kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas (TsÜS § 99 lg 1 p 1). TsÜS § 99 lg 2 kohaselt ei või raskete asjaolude ärakasutamisel sõlmitud tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Tegemist on õigust lõpetavate tähtaegadega. Võlgnevuse ümbervormistamine uueks laenuks ei ole iseenesest õiguskorras taunitav ega too kaasa tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenu refinantseerimine ei pea tingimata toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Võlgnevuse ümbervormistamise kokkulepetes nr 2, 3 ja 4 tingis lepingu rikkumine. Heade kommete vastane ei ole see, kui lepingu rikkumisega ei kaasne lepingut rikkunud poolele kasulikud tagajärjed (3-2-1-72-01). Krediidiandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta krediiti annab, seadus siin piiranguid ei tee. Kostja on tarbijakrediidilepingut ja kokkuleppeid sõlmides hageja intressimääradega nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama

oma õiguste ja kohustuste üle. Kohtupraktika järgi ei saa ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (3-2-1-137-06, p 22). Kostja ei ole hagejale tähtaegselt tühistamisavaldust esitanud. Kuigi pooled on vabad leppima kokku intressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intressi arvestatakse, on antud juhul pooled leppinud kokku vaid intressimääras (tuleneb lepingu ja kokkulepete põhitingimustest), mitte selle arvutamise viisis (tuleneb üldtingimustest). Tarbijakrediidilepingu järgi oli intress 29,28% krediidisummast aastas, kokkuleppe nr 1 järgi 26,34% uuest krediidisummast aasta kohta, kokkuleppe nr 2 järgi 26,21% uuest krediidisummast aasta kohta, kokkuleppe nr 3 järgi 29,42% uuelt krediidisummalt aasta kohta ja kokkuleppe nr 4 järgi 29,2676% uuelt krediidisummalt aasta kohta. Hageja krediidiasutusena on sätestanud oma lepingu üldtingimustes S (mõisted), s.o tüüptingimustes, et tarbijakrediidilepingutes arvestatakse intressi krediidisummalt, mitte krediidisumma jäägilt. Tarbijakrediidilepingutes tuleb pidada üldjuhul lubatavaks arvestada intressi krediidisaaja kasutusse antud krediidisumma jäägilt. Hageja tüüptingimuse kasutajana ei ole tõendanud, et pooled rääkisid lepingus ja kokkulepetes sätestatud intressi arvestamise tingimused eraldi läbi ning et kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada. Tüüptingimus, mille kohaselt peab tarbija kokkulepitud aja jooksul laenumakseid osamaksetena tasudes maksma intressi ka sellelt summalt, mille ta on pangale juba tagastanud, kahjustab tarbijast krediidivõtjat ebamõistlikult. Kuigi intressi arvestamine krediidisummalt on tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine, jääb leping VÕS § 41 järgi kehtima ja intressi tuleb tasuda protsendimääras, milles pooled kokku leppisid, kuid seda tuleb arvestada krediidisumma jäägilt. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõude lahendamisel nii põhi- kui kõrvalnõuete osas lähtuda alternatiivnõudest II. Poolte vahel sõlmitud lepingu ja kokkulepete alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kostjale on antud krediiti 3259,49 eurot, millest põhinõudena on tagastamata 2946,83 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja nõuab alternatiivnõudes II lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 325,37 eurot. Kostja on hagejaga lepingut ja selle muutmise kokkuleppeid sõlmides nendes märgitud intressimääraga nõustunud. Seega mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja intressi katteks 325,37 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud (63,90 eurot) on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulu. Hageja hinnakirjas määratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Mõistlik ja põhjendatud meeldetuletuskirja, lepingu ülesütlemise hoiatuse ja ülesütlemise teate maksumus on 100 krooni ehk 6,39 eurot, mistõttu tuleb kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude katteks välja mõista 25,56 eurot (4×6,39). Viivise arvutamisel on hageja lähtunud intressimäärast 29,26% aastas ja perioodist 01.09.2011 kuni 09.02.2015 ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma 2946,83 eurot. Seega nõuab hageja viivist põhinõudega samas ulatuses. Kohtupraktika kohaselt viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (3-2-1-120-08, p 12). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud kokkuleppes nr 4, s.o 29,26% suuruses intressimääras. Kuivõrd kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist vaatamata kohtu selgitusele, et kohus saab viivist vähendada üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel, mõistis kohus kostjalt välja 09.02.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 2946,83 eurot.

4.Katrin Silvet esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. veebruari 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus ebaõigesti kohaldamata TsÜS §-i 86. Alates 01.05.2009 kehtiva TsÜS § 86 lg 1 redaktsiooni kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuni 01.05.2009 kehtinud TsÜS § 86 kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 97 järgi võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kehtiv TsÜS § 86 lg 2 redaktsioon avab tehingu heade kommete vastasuse mõiste. TsÜS § 86 lg 2 p 1 koosseisus on ka varemkehtinud TsÜS § 97 sisu. Lisandunud on alternatiivina tingimus, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Viimatinimetatu ei kuulunud varasemalt kehtinud TsÜS § 97 regulatsiooni alla. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 365 SE III seletuskirjas on lahti kirjutatud, mida mõeldakse ebasoodsatel tingimustel sõlmitud lepingu all ning mida tähendab tehing, kus vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Kuni 01.05.2009 oli tehingu heade kommete vastasuse mõiste määratlemata ja oli praktika kujundada. Alates 01.05.2009 on see mõiste ühemõtteliselt lahti kirjutatud. Eelnõu seletuskirjas on antud ka suunis, milline tehing on vastastikuste kohustuste väärtuste tõttu tasakaalust väljas. Nimetatud kriteeriumite alusel tuleks hinnata ka käsitletavaid lepinguid. See ei tähenda TsÜS § 86 lg 2 p 2 normi kohaldamist, vaid seadusandja väljendatud põhimõtete kohaldamist

tehingule hinnangu andmisel. Aja möödudes muutuvad hinnangud ka õigussuhetele. Seetõttu ei saa praegu lähtuda hinnangutest, mida seadusandja avaldas 2006., 2007. või 2008. a. Kuna antud juhul erinevad poolte kohustuste väärtused peaaegu kolmekordselt, ei ole poolte kohustused tasakaalus. Ülaltoodust tulenevalt on kohaldatav lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86, mille järgi on heade kommete vastane tehing tühine. Sel juhul kohalduvad intressi arvestamisel VÕS § 97 ja viivise arvestamisel VÕS § 113 lg 1 sätteid. Kuna kohus on lähtunud heade kommete vastasest intressimäärast, on kostjalt väljamõistetud summa ebaõige. Kohaldades aastatel 2006–2009 kehtinud EKP intressimäära, kostjal võlgnevus puudub; 2) arvatakse hageja laenulepingu tüüptingimuste järgi lepingu täitmisel laekunud summad esmalt võla sissenõudmisega seotud kulude, teises järjekorras viivise ja muude kohustuste, seejärel intressi ja lõpuks laenusumma katteks. VÕS § 415 lg 2 kohaselt oleks hageja pidanud laekunud summadest esmalt kustutama võla sissenõudmise kulud, seejärel võlasumma ning alles siis intressi ja viivise. Kostja väites VÕS § 415 sätete kohaldamise kohta ei ole kohus seisukohta võtnud. Ei ole arusaadav, millisest põhimõttest kohus hagisumma arvestamisel lähtus. Võib oletada, et kohus lähtus üldtingimustest, mis on vastuolus seadusega. Võlgnevuse esinemisel on võla arvestus ebaõige, sest see on vastuolus VÕS § 415 sätetega; 3) pidi kohus hindama, kas hageja rikkus krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohus heitis asjas nr 3-2-1-169-13 kohtutele ette kostja väidete käsitlemata jätmist selles, et laenulepingu sõlmimisel pidi hagejale kui krediidiasutusele olema selge, et kostja ei suuda laenu tagastada ja et täiendava intressikohustuse, lepingutasu maksmise ja käsunduslepingute järgi tasu maksmise kohustuse panekuga kostjale suurendas hageja tema võlakoormust, teades, et kostja ei suuda lepingut täita. Hagejale olid kokkulepete sõlmimisel teada kostja makseraskused, sest kostjal oli tekkinud võlgnevus. Hagejal oli võimalus laenulepingut mitte pikendada ja mitte koormata kostjat täiendavate kohustustega. Kõrge intressiga laenu andmisel on käibes vajalikuks hooleks vähemalt teise poole majandusliku olukorra tuvastamine. Kui jätta see tegemata (või teha lohakalt), siis on käibes vajalikku hoolt olulisel määral rikutud ning tehing on seetõttu tühine.