aktsiaseltsi Eesti Gaas hagi Osaühingu TALLINNGAAS vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse aktsiaseltsi Eesti Gaas apellatsioonkaebus liik Apellatsioonkaebuse hind
7866,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: aktsiaselts Eesti Gaas (registrikood 10178905), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Kostja: Osaühing TALLINNGAAS (registrikood 10941324), lepinguline esindaja advokaat Taimar Erlich
Kohtuistungi toimumise aeg
12.10.2015, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta aktsiaseltsi Eesti Gaas kanda.
4.Jätta rahuldamata Osaühingu TALLINNGAAS taotlus 12.10.2015 toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.05.06.2014 esitas aktsiaselts Eesti Gaas (hageja) Harju Maakohtule hagi Osaühingu TALLINNGAAS vastu võlgnevuse 7728,22 euro nõudes. 18.09.2014 avaldusega suurendas hageja oma nõuet 138,02 euro võrra, st summani 7866,24 eurot.
2.Hageja põhitegevus on maagaasi import ja müük. Kostja põhitegevuseks on gaasi jaotamine ja müük. Kostja tegevuspiirkond koosneb kahest võrgupiirkonnast Nõmme linnaosas Tallinnas, millest üks asub Vabaduse pst–Valdeku tn –Mahla tn –Männiku tee vahelisel maa-alal ja teine vastavalt Männiku tee ja raudtee vahelisel alal hõlmates kinnistuid Männiku tee 123/1, 123/2, 123/3 kuni raudteeni välja ja ulatudes Tallinna linna piirini.
3.Hagejal on maagaasi müügilepingud lõpptarbijatega. Hagejale osutab maagaasi jaotamise teenust AS Gaasivõrgud (AS Gaasivõrgud hallatav võrk kuulub hagejale), kes toimetab müüdava gaasi kostja liitumispunktini, kus see antakse tarbijateni toimetamiseks üle kostjale. Kostja jaotab hagejalt saadud gaasi edasi lõpptarbijale.
4.Hageja poolt kostjale tarnitud maagaasi koguste mõõtmine toimub kahes mõõtepunktis. Esimene mõõtepunkt on hageja ja kostja vahelise võrgu ühenduskoht, kus gaas siseneb kostja hallata olevasse gaasivõrku (GV mõõtepunkt). Teised mõõtepunktid on kostja võrgu ja lõpptarbijate tarbijapaigaldiste vahelised ühenduskohad tarbijapaigaldiste asukohas (tarbijate mõõtepunktid). Hageja ja lõpptarbija omavahelise arvlemise aluseks on lõpptarbija asukohas fikseeritud tarbija mõõtepunktide näidud, mille edastab hagejale kostja ning näitude alusel väljastab hageja lõpptarbijatele arved. Võrguteenuse eest arvlemise aluseks on aga võrguteenuse eest GV mõõtepunktis fikseeritud koguste näit.
5.Hageja ja kostja vahel on tekkinud vaidlus tulenevalt asjaolust, et GV mõõtepunktis ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi kogused alati omavahel ei kattu. Nimelt on teatud kuudel GV mõõtepunktis kostjale tarbijatele edastamiseks üle antud gaasi kogus suurem kui see, mille fikseerivad ja mille eest tasuvad maagaasi lõpptarbijad. Sellistel juhtudel on hageja esitanud kostjale GV mõõtepunkti ja tarbijate mõõtepunktide näitude vahe eest arved. Kostja on nõustunud GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi kogusega, kuivõrd tasub igakuiselt AS-ile Gaasivõrgud võrguteenuse eest GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi koguse alusel esitatud arved. Seevastu on
kostja keeldunud tasumast hageja poolt esitatud arveid talle üle antud gaasi ja tarbijapaigaldiste näitude vahe eest. Hageja leiab, et poolte vahelises õigussuhtes tuleb lähtuda GV mõõtepunktis fikseeritud kogustest ja kostja peab hagejale nimetatud vahe hüvitama, kuna gaas on reaalselt kostjale üle antud. Kui kostja valduses olevas võrgus tekivad gaasikaod, siis kannab gaasi vähenemise riisikot kostja, mitte hageja, kuna võrgu korrashoiu ning tarbitud koguste mõõtmise kohustus lasub kostjal.
6.Hageja leiab, et tema ja kostja vahel on vaatamata omavahelise kirjaliku lepingu puudumisele lepingulaadne võlasuhe, mis on olemuslikult sarnane gaasi müügilepinguga. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et temapoolset raha maksmise nõuet on võimalik käsitleda ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena, millega palub hageja arvestada juhul, kui kohus leiab, et poolte vaheline suhe ei tulene lepingust või lepingulaadsest suhtest. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles sellele vastu. Kostja tegevuspiirkond koosneb kahest võrgupiirkonnast - Mahla 14 võrgupiirkonnast ja Mahla 83 võrgupiirkonnast. Käesolev hagi on seotud Mahla 14 võrgupiirkonnaga ning selles võrgupiirkonnas kostja gaasi ei müü. Mahla 14 võrgupiirkonnas on ainsaks gaasi müüjaks hageja.
8.Arvesse tuleb võtta, et mõõtepunkt kostja võrku edastava maagaasi koguse fikseerimiseks asub AS-i Gaasivõrgud võrgus enne kostja liitumispunkti AS-i Gaasivõrgud võrguga. Kostjal puudub juurdepääs hageja omandis olevale mõõtevahendile. Võrguteenuse eest arvlemise aluseks ei ole mitte GV mõõtepunktis fikseeritud näit, vaid Mahla 14 võrgupiirkonna tarbijate mõõtepunktide näitude summa, kuna see näitab, kui palju gaasi on tarbijad kasutanud.
9.Kostja hinnangul on eksitav hageja väidetu, justkui esineks GV mõõtepunkti andmete ja kostja võrgus asuvate tarbijate mõõtepunktide näitude vahel üksnes selliseid mittekattuvusi, mille korral tarbijad on kokku tarbinud väiksema koguse gaasi, kui GV mõõtepunktis fikseeriti. Tegelikult esineb ka perioode, mil kostja võrgus asuvate tarbijate mõõtepunktide kohane summaarne tarbimine ületab GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi kogust. Kostja ei aktsepteeri arveid Mahla 14 võrgupiirkonna gaasikoguste mõõtetulemuste vahe ja sellele vastava võrguteenuse osas, kuna ta ei osta ega tarbi Mahla 14 võrgupiirkonnas gaasi, samuti ei esine gaasi lekkeid. GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi koguse ja tarbijate mõõtepunktide summeeritud andmete mittekattuvusel on erinevad põhjused ning pelgalt näitude mittekattuvus ei anna alust kostja vastu nõude esitamiseks.
10.GV mõõtepunktis toimub seal mõõdetud gaasikoguse elektrooniline teisendamine vastavalt tarbijatega sõlmitud lepingutes kokkulepitud tingimustele. Tarbijate mõõtepunktides sellist teisendamist aga ei toimu. See tingib mõõdetud gaasikoguste erinevuse, kuigi tegelikkuses AS-i Gaasivõrgud võrgust edastatud gaasi ja tarbijate poolt tarbitud gaasi kogus erineda ei pruugi. Samuti ei ole hageja arvestanud lubatud mõõteveaga. Mõõtetulemuste erinevus ei esine üksnes kostja võrgus, vaid ka teiste gaasiettevõtjate võrkudes.
11.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 sätestatust tulenevalt on aegunud nõuded mis tulenevad enne 2012. a. esitatud arvetest. Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus jättis 30.06.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Maakohtus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: - hageja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on maagaasi import ja müük; - kostja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on maagaasi jaotus ja müük ning kelle tegevuspiirkond koosneb kahest võrgupiirkonnast Nõmme linnaosas Tallinnas, millest üks asub Vabaduse pst–Valdeku tn –Mahla tn –Männiku tee vahelisel maa-alal (Mahla 14 võrgupiirkond) ja teine Männiku tee ja raudtee vahelisel alal hõlmates kinnistuid Männiku tee 123/1, 123/2, 123/3 kuni raudteeni välja ja ulatudes Tallinna linna piirini (Mahla 83 võrgupiirkond); - hageja tütarettevõtte AS Gaasivõrgud jaotab hageja poolt müüdavat maagaasi kostja võrkudesse Mahla 14 ja Mahla 83, kust kostja jaotab gaasi edasi lõpptarbijatele; - Mahla 14 võrgupiirkonna osas on gaasi müüjaks lõpptarbijatele hageja (gaasi müügi-lepingud on sõlmitud hageja ja lõpptarbijate vahel) ja Mahla 83 võrgupiirkonna osas on gaasi müüjaks lõpptarbijatele kostja (gaasi müügilepingud on sõlmitud kostja ja lõpptarbijate vahel); - 28.08.2007 sõlmitud tähtajatu maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu alusel osutas kostjale Mahla 14 võrgu osas gaasi jaotamise teenust kuni 11.07.2013 AS EG Võrguteenus ja pärast 11.07.2013 osutab AS Gaasivõrgud. - AS Gaasivõrgud Mahla tn 14 mõõtepunkt Tallinnas asub ca 4,7 m kaugusel kostja liitumispunktist AS Gaasivõrgud võrguga; - Kostja on jätnud perioodil 06.03.2008 kuni 04.06.2014 hageja poolt esitatud arved osaliselt, st GV mõõtepunktis ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikoguste vahe eest kogusummas 7866,24 eurot, tasumata.
14.Kohus nõustus hagejaga selles, et hageja ja kostja vahel on Mahla 14 võrgupiirkonna gaasiga varustamise osas vaatamata omavahelise kirjaliku lepingu puudumisele lepingulaadne võlasuhe. Ei ole välistatud hageja seisukoht, et poolte vaheline õigussuhe vastab müügilepingu tunnustele vastavalt VÕS § 208 lg-le 3, kuid vaidlusaluse Mahla 14 võrgupiirkonna puhul tuleb siiski arvesse võtta, et gaasi müüjaks lõpptarbijatele on selles võrgupiirkonnas mitte kostja, vaid hageja, kes saab tarbitud gaasi eest tasu vahetult lõpptarbijatelt. Seetõttu asus kohus arvamusele, et poolte vaheline õigussuhe sarnaneb võlaõiguse mõttes enam vastastikusele käsunduslepingule (VÕS § 619), mille puhul mõlemad pooled osutavad teisele teatud teenuseid. Käsunduslepingu puhul peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud (VÕS § 626 lg 1). Seega kostja, võttes hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel endale kohustuse toimetada hagejalt saadud maagaas hageja klientidele ja osutada neile võrguteenust, on kohustatud hagejale välja andma (hüvitama) selle koguse gaasist, mida ta lõpptarbijatele ei jaotanud.
15.Maakohus leidis, et oluline on tuvastada, kas kostja on täitnud oma kohustuse toimetada kogu hageja poolt üle antud gaas lõpptarbijateni või mitte. Eeltooduga seonduvalt ei nõustunud kohus hageja ja kostja seisukohtadega, et pooltevahelises õigussuhtes omab tähtsust ainult see, milline kogus gaasi on üle antud kostja võrku (GV mõõtepunkti mõõteandmete kohaselt) või milline kogus gaasi on ära tarbitud tarbijate poolt (vastavalt tarbijate mõõtepunktide andmetele). Kuivõrd hageja nõue tuleneb mõlemate mõõteandmete näitajatest (ühelt poolt GV mõõtepunkti andmed ja teiselt poolt tarbijate mõõtepunktide andmed), on oluline tuvastada, kui õiged, objektiivsed ja võrreldavad on mõlema mõõtepunkti andmed ja kas nende alusel saab teha põhjendatud järelduse selle kohta, et tarbijatele on üle antud vähem gaasi kui hageja kostja võrku tarnis.
16.Kohus leidis, et nii GV kui ka kostja võrgud ning nendes kasutatavad mõõtevahendid vastavad ettenähtud tehnilistele nõuetele, mistõttu tuleks eeldada nii GV mõõtepunkti kui ka tarbijate mõõtepunktide mõõteandmete usaldusväärsust. Tõendatud on ka, et kostja omandis olev võrk on Mahla 14 võrgupiirkonnas alates liitumiskohast kuni tarbijapaigaldisteni korras ja toimib nõuetekohaselt.
17.Samas ei saa jätta arvestama, et hageja on arvestanud Mahla 14 võrku üleantud gaasi koguseid mitte temperatuuri ja rõhu faktiliste näitajate alusel, vaid leppekoguse mõõturi EK 260 abil kokkuleppeliste näitajate alusel. Tarbijate mõõtepunktides analoogilisi mõõtureid ei kasutata. Konkurentsiameti tellimusel valminud Tallinna Tehnikaülikooli ekspertarvamuse kohaselt ei saa tarbijatega sõlmitud lepingutingimustele vastavatele näitajatele teisendatud mõõteandmeid kõrvutada tarbijate juures toimunud mõõtmiste andmetega, millisel juhul sellist teisendamist ei toimu.
18.Maakohtu hinnangul ole võimalik nõustuda hageja seisukohaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamine või mittekasutamine tarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal vastavaid täpsemaid mõõteseadmeid kasutada ei ole võimalik, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid. Kohus leidis, et ilma kokkuleppeta ei saa selliseid kohustusi kostjale panna. MGS § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. Kohus leidis, et kehtivate õigusaktide kohaselt on tarbitud gaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aktsepteerinud ka majandus - ja kommunikatsiooniminister 04.10.2013 kirjas Konkurentsiametile.
19.Maakohus leidis, et vaatamata tõsiasjale, et GV mõõtepunkti andmed ja tarbijamõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale õiguslikult ette heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega, mille eest kostja ei vastuta. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kuivõrd vastavalt MGS § 22 lg 2 vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest,
siis lasub ka eeltoodud põhjusel (näilised gaasikaod tulenevalt gaasi erinevast temperatuurist ja rõhust) vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse eest kostjal. Kostjalt ei saa nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel perioodil (06.03.2008 kuni 04.06.2014) gaasi tarbitud teisiti kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu ja tarbimise kogused on õigusaktides lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud, ei saa lugeda tõendatuks väidet, et kostja on tarbijatele üle andnud gaasi mahuliselt vähem, kui ta seda on hagejalt saanud. Järelikult ei ole tõendatud, et kostja oleks oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni) rikkunud, mistõttu hagejal puudub alus kostjalt lisaks tarbijatelt saadud tasule mingite täiendavate summade (võrku antud gaasi ja tarbijate kulutatud gaasi vahe) sissenõudmiseks. Seonduvalt küsimusega, kas on põhjendatud jätta nn süsteemsest puudusest tulenev puudujääk hageja kanda, nõustus kohus kostjaga, et kuivõrd hageja on MGS § 12 lg 2 kohaselt Mahla 14 võrgupiirkonnas bilansihalduriks ja MGS § 12 lg 7 ja lg 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema vastavalt tehinguid süsteemihalduriga, siis hageja peab lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga.
20.Hagist nähtuvalt tugineb hageja nõue kostja poolt ajavahemikul 06.03.2008 kuni 04.06.2014 täielikult tasumata arvetele (arvete järgi tasumata summadele). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuivõrd hagi on esitatud 05.06.2014, olid 2008-2010 arvetest tulenevad nõuded kogusummas 2391,91 eurot hagi esitamise ajaks aegunud.
21.Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja nõuet võimalik käsitleda lepingust tuleneva nõudena, ei arvestanud kohus hageja alternatiivse taotlusega lahendada vaidlus käsundita asjaajamise sätete alusel. Apellatsioonkaebus
22.30.07.2015 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
23.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu käsitlusega, mille kohaselt kvalifitseeris kohus poolte vahelise võlasuhte käsunduslepinguks. Kohus oleks müügilepingu sätteid rakendades pidanud jõudma järelduseni, et hagejalt saadud gaasi eest tasumise kohustus lasub kostjal alates sellest hetkest, kui gaas antakse üle hagejalt kostjale, mitte muudele isikutele. Käsunduslepingu regulatsiooni rakendades seadis kohus aga kostja kohustused hageja ees sõltuvusse kostja kohustuste täitmisega lõpptarbija ees, mis on põhimõtteliselt väär. Kostja kohustused hageja ees ei sõltu kolmandatest isikutest. Samuti on kohus ebaõigesti taandanud vaidluse mõõteandmete võrdlemisele. Antud asjas on kohtu poolt tuvastatud lepingulaadse võlasuhte poolteks hageja ja kostja ning seega tulnuks kohtul tuvastada, millised on kostja kohustused hageja ees, mitte oma lõpptarbijate ees. Kuivõrd kohus leidis, et lepingulaadse võlasuhte rikkumiseks saaks lugeda seda, kui kostja jätab talle üle
antud gaasi üle andmata lõpptarbijale, on sellest põhimõtteliselt väärast eeldusest kantud ka kohtu ülejäänud lõppjäreldused. Hageja leiab, et kohus on jätnud poolte vahelise õigussuhte sisu lõpuni välja selgitamata. Hageja ja kostja vahelise õigussuhte sisu piirdub hageja poolt gaasi üleandmisega kostjale ning kostja poolne kohustuse rikkumine seisneb selles, et ta jättis täitmata oma kohutuse tasuda võrgutegevuse osutamiseks vajaliku kauba eest.
24.Hageja poolt gaasi edastamine kostjale on olemuslikult sarnane gaasi müügilepinguga. Seejuures viitas hageja konkreetsetele tõenditele, et selline kirjalik müügileping oli hageja ja kostja vahel sõlmitud, kuid kostja keeldus hilisemalt sarnast lepingut uuesti sõlmimast. See kinnitab, et poolte vahel on müügilepinguline võlasuhe ning hageja on õigustatud kostjalt nõudma rahalise kohustuse täitmist. Hageja märkis, et kostjal tuleb gaasi eest tasuda sõltumata kirjaliku lepingu olemasolust, sest vastasel korral on tegemist gaasi ebaseadusliku kasutamisega MGS § 25 lg 1 p 3 mõttes.
25.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et käsitles vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid mõlemast poolest erinevalt. See tõi endaga kaasa üllatusliku otsuse. Maakohus märkis lahendis, et ta ei nõustu ei hageja ega kostja käsitlusega vaidlusaluse õigussuhte sisust. Maakohus leidis, et nõude maksmapaneku eelduseks tuleb tuvastada, kas kostja on oma kohustusi rikkunud, kusjuures kohus seostas selle rikkumise kostja kohustustega kolmandate isikute ees. Samas ei ole maakohus eelmenetluses ega ka istungil sellise õigusliku käsitluse võimalikkust pooltega arutanud. Kohtu käsitlus erineb mõlema poole enda käsitlusest ja nähtus sellisel kujul alles kohtuotsusest. Selliselt on kohtulahend põhjenduste osas vähemalt hagejale üllatuslik.
26.Maakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et ei võtnud seisukohta hageja alternatiivse õigusliku käsitluse suhtes. Kui kohus ei pidanud hagi rahuldamist võimalikuks lepingulisel alusel, pidanuks ta nõude rahuldamise võimalikkust analüüsima lepinguväliste sätete alusel. Hageja esitas hagiavalduses ka teise õigusliku käsitluse, mille kohaselt on tema nõuet võimalik käsitleda käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena VÕS § 1018 jj mõttes. Hageja jääb selle käsitluse juurde.
27.Kohus on vääralt sisustanud tõendamiskoormise. Hageja ei pea tõendama, et kostja on tarbijatele gaasi üle andnud mahuliselt vähem. Hageja ja kostja vahelise õigussuhte sisu silmas pidades peab hageja tõendama seda, et ta on üle andnud gaasi kostjale. Selle faktilise asjaolu suhtes aga pooltel endal vaidlust ei ole. Pooltel on vaidlus selles, milline mõõtepunkt ja mõõtmise metoodika tuleks poolte endi vahelises arvlemises aluseks võtta. Poolte vahelise arvlemise seisukohast omab tähtsust hageja poolt kostjale üle antud gaas, mille kogus ja maht on mõõdetud GV mõõtepunktis. Hageja märkis, et kasutab koguste mõõtmisel täpset leppekoguse mõõturiga gaasiarvestit ning ei vastuta võimalike võrgukadude eest sõltumata selle põhjusest. Kui tekib vahe nõuetekohase mõõtevahendi ja kostja võrgus kasutatavate mõõtevahendite vahel, tuleb see hüvitada kostjal. Võimaliku gaasikao eest vastutab kostja kui gaasi transportija.
28.Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja peab gaasi koguste erinevuste esinemisel lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga. Kohus lähtus väärast eeldusest, nagu oleks hageja Mahla 14 piirkonnas kostja bilansihalduriks. Igal turuosalisel on bilansivastutus (MGS § 12 lg 1). Hageja on tulenevalt MGS § 12 lõikest 2 bilansihalduriks üksnes Mahla 14 piirkonnas paiknevatele kodutarbijatele, kellel on hagejaga sõlmitud gaasi müügileping. Võlaõiguslikus mõttes ei oma hageja suhted süsteemihalduriga antud asjas õiguslikku tähendust ega lahenda konkreetset elulist vaidlust.
29.Isegi kui valdkonna õiguslikus regulatsioonis esineks nn süsteemne puudus, siis ei tähenda see seda, et hageja peab tegutsema kahjumlikult. Hageja ei saa majanduslikult lubada olukorda, kus ta sama gaasikoguse eest saab oma lepingupartneritelt lõppkokkuvõttes vähem tasu. Kui võrguteenuse osutamisel esineb gaasikadu vms, siis peab sellega seonduv kulu kajastuma kostja võrguteenuse hinnas, mille kujundamisse hageja aga sekkuda ei saa.
30.Hageja leiab, et kohus peab võlasuhte tõlgendamisel arvestama vastava valdkonna praktikaga. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt esile toodud asjaolu ja väited, et sarnases olukorras kasutavad mitmed teised võrguettevõtjad olukorra lahendamiseks gaasi koguste korrigeerimist. Lisaks on kostjal võimalik paigaldada korrektoriga mõõtearvestid. Seega on kostjal praktiline võimalus olukorra lahendamiseks olemas. Vastus apellatsioonkaebusele
1.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Poolte vahel ei ole üksmeelt küsimuses, milline on nende vaheline õigussuhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlust järgnevates asjaoludes: Tallinnas, Mahla 14 võrgupiirkonnas müüb lõpptarbijatele maagaasi hageja; lõpptarbijad maksavad gaasi eest hagejale; AS Gaasivõrgud jaotab hageja poolt müüdavat gaasi kostja võrku; kostja jaotab maagaasi edasi lõpptarbijatele; kostja edastab hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näidud; kostja osutab lõpptarbijatele võrguteenust; lõpptarbijad maksavad kostjale võrguteenuse eest. Eeltoodust järeldub, et poolte vahelises suhtes on hageja huviks müüa tarbijatele kostja võrgu kaudu maagaasi ja saada selle eest tarbijatelt raha. Kostja huviks on jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja saada viimastelt tasu võrguteenuse osutamise eest.
4.Kohus ei nõustu hagejaga, et poolte vahel on müügileping. Lõpptarbijatele müüb maagaasi hageja, mitte kostja. Kostja ei osta hagejalt midagi. Seega ei saa poolte vahel olla müügilepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et poolte vahel on käsundusleping. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid
(täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kolleegiumi hinnangul on käsunduslepingu sisuks kostja kohustus jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja edastada hagejale lõpptarbijate näidud. Lepingulise suhte olemasolu kinnitab asjaolu, et kostja on jaotanud tarbijatele hageja maagaasi vähemalt 2008. aastast.
5.Asja materjalidest nähtuvalt fikseeritakse kostja gaasivõrku edastatava maagaasi kogus GV mõõtepunktis. Lõpptarbijatele müüdavat maagaasi kogust mõõdetakse tarbijapaigaldiste asukohas. GV mõõtepunktis ja lõpptarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikogused alati ei kattu, sageli on GV mõõtepunktis fikseeritud gaasikogus suurem kui tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikogus kokku.
6.Kolleegiumi hinnangul on tõendamata, et mõõteandmete erinevuse põhjuseks on gaasikaod. Inspecta Estonia OÜ 03.09.2014 gaasipaigaldise tehnilise kontrolli aktist nähtub, et hageja gaasipaigaldis vastab nõuetele (I kd lk 193). 28.07.2014 on Inspecta Estonia OÜ viinud läbi kostja gaasipaigaldise tehnilise kontrolli ning akti kohaselt vastab ka see gaasipaigaldis nõuetele (I kd lk 136). Eeltooduga on tõendatud, et mõlemad gaasivõrgud on nõuetekohased ning puudub alus arvata, et võrkudes esineks lekkeid.
7.Maakohus on tuvastanud, et nii hageja gaasimõõtja kui ka lõpptarbijate mõõtevahendid vastavad tehnilistele nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
8.Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et mõõtetulemuste erinevus on tingitud asjaolust, et GV mõõtepunkti gaasimõõtur ja tarbijapaigaldiste gaasimõõturid mõõdavad gaasi erinevate meetodite alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et GV mõõtepunktis lähtutakse gaasikoguse mõõtmisel gaasi temperatuurist 20 oC ja rõhust 101,325 kPa. Tarbijapaigaldiste mõõteseadmed viidatud temperatuuri ja rõhu näitajaid arvesse aga ei võta.
9.VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Kolleegium leiab, et kostja on täitnud käsundi vajaliku hoolsusega, kuna on toimetanud maagaasi tarbijateni ja edastanud tarbijapaigaldiste näidud hagejale. Gaasikadude esinemist tõendatud ei ole. Mõõtmismeetodite erinevusest tingitud gaasikoguste erinevus ei ole aga kostjale etteheidetav. Kostjale kuuluvad lõpptarbijate gaasimõõturid vastavad tehnilistele nõuetele. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik sellest, milline on tarbijapaigaldiste mõõteseadmete mõõtemetoodika, s.t ta oli teadlik sellest, milliste mõõteseadmetega kostja käsundit täidab. Hagejal ei ole alust eeldada, et käsundi täitmiseks peaks kostja mõõtseadmed välja vahetama GV mõõturiga sarnaste mõõtseadmete vastu, seda eriti veel olukorras, kus see on väga kulukas. Konkurentsiameti 23.04.2014 kirja kohaselt on selliste mõõtevahendite hind väga kõrge ja nende kasutamine majanduslikult põhjendatud vaid suurte gaasikoguste mõõtmisel (II kd lk 78, 85-86). Samuti ei ole kostjal võimalik mõõdetud gaasi kogust korrigeerida vastava valemiga, kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 01.02.2013 määrus nr 8 „Gaasikoguste energiaühikutesse teisendamise metoodika“
ei võimalda teostada mõõteseadme tegeliku näidu korrigeerimist. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei ole käsunduslepingut rikkunud.
10.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on 20082010 esitatud arvetest tulenevad nõuded aegunud.
11.Vastuseks hageja väitele, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, märgib ringkonnakohus, et kolleegium ei tuvastanud menetlusnormide sellist rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.
12.Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on jätnud õigesti hagi rahuldamata.
13.Kostja esitas taotluse 12.10.2015 toimunud istungi protokolli parandamiseks. Kostja palub täiendada tema esindaja sõnavõttu järgneva lausega „Riketega seotud protseduurides pole ma kindel, kuna küsimus ei ole eelneva menetluse käigus tõusetunud“. Hageja vastas, et temale ei meenu, kas kostja esindaja seda ütles. Ringkonnakohus jätab TsMS § 53 lg 4 alusel taotluse rahuldamata. Protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 sätestatud nõuetele, s.o protokoll kajastab menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokoll kajastab kohtuistungil kostja esindaja väljendatu põhisisu. Protokoll ei ole stenogramm. Menetluskulude jaotus
14.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.