Hageja: XxxxAS (reg.k. xxxx asukoht xxxx, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kaupo Lepasepp ja Veikko Puolakainen, e-post [email protected] ja [email protected]) Kostja: XxxxOÜ (reg.k. xxxx, asukoht xxxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Taimar Erlich, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Viimane kohtuistung 06.mai 2015
RESOLUTSIOON
Jätta XxxxAS hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
1.Jätta menetluskulud hageja kanda.
2.Määrata kindlaks kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude rahaline suurus eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.XxxxAS (edaspidi hageja) on esitanud 05.06.2014 Harju Maakohtusse hagi XxxxOÜ (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 7728,22 euro nõudes (I tl 5-14). 18.09.2014 avaldusega suurendas hageja oma nõuet 138,02 euro võrra, st summani 7866,24 eurot (II tl 5-6).
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja maagaasiseaduse (MGS) § 4 tähenduses gaasiettevõtja, kelle põhitegevus on maagaasi import ja müük. Kostja on samuti MGS § 4 tähenduses gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on gaasi jaotamine ja müük. Kostjale väljastatud tegevuslubadest nähtuvalt tähendab gaasi müük seda, et kostjal on kohustus müüa oma tegevuspiirkonnas kõigile võrguühendust omavatele võrguettevõtjatele ja tarbijatele gaasi vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele (MGS § 9 lg 1). Gaasi jaotamise teenuse osutamine tähendab kostja tegevusloa järgi seda, et kostja on kohustatud tagama oma tegevuspiirkonnas võrguühendust omavate isikute suhtes varustamise gaasiga MGS ja sõlmitud lepingu kohaselt ning arendama võrku selliselt, et oleks tagatud tema võrgupiirkonnas olevate tarbijapaigaldiste võrku ühendamine (MGS § 22 lg 1 ja lg 3). Kostja tegevuspiirkond koosneb kahest võrgupiirkonnast Nõmme linnaosas Tallinnas, millest üks asub Vabaduse pst–Valdeku tn –Mahla tn –Männiku tee vahelisel maa-alal ja teine vastavalt Männiku tee ja raudtee vahelisel alal hõlmates kinnistuid Männiku tee 123/1, 123/2, 123/3 kuni raudteeni välja ja ulatudes Tallinna linna piirini. Tegevuspiirkond maagaasi müügil hõlmab kogu Eesti Vabariigi territooriumi. Praktikas toimub gaasi jaotuse teenuse osutamine selliselt, et hageja tarnib maagaasi kostjale, kes jaotab hagejalt ja teistelt gaasi müüjatelt saadud gaasi edasi (s.t sisuliselt vahendab) lõpptarbijale.
3.Hagejal endal gaasi jaotamise teenuse osutamise tegevusluba ei ole, kuna MGS § 81 lg 2 nõuete täitmiseks peab üle 100000 tarbijaga võrguettevõtja eristama oma tegevuses gaasi jaotust ja müüki, luues jaotuseks ja müügiks eraldi äriühingud. Gaasi jaotamise teenust osutas kostjale 27.08.2007 sõlmitud maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu alusel hagejast eraldiseisev äriühing AS EG Võrguteenus. Praegusel ajal osutab maagaasi jaotamise teenust kostjale AS Xxxx(edaspidi GV), mille hallatav gaasivõrk kuulub hagejale ning millel on hagejaga omakorda sõlmitud võrguteenuse vahendamise leping. Hagejal on müügileping gaasi müügiks sõlmitud vaid lõpptarbijatega. Kostjale jaotatud maagaasi kogus fikseeritakse GV mõõtepunktis. GV toimetab gaasi kostja liitumispunktini, kus see antakse tarbijateni toimetamiseks üle kostjale. Kostja toimetab gaasi tarbijateni ning esitab hagejale tarbijapaigaldiste näidud, mille alusel hageja esitab tarbijatele arved. Seega jõuab GV vahendusel hageja poolt müüdav gaas esmalt kostjani ja seejärel juba kostja vahendusel lõpptarbijani. Arved võrguteenuse eest esitab kostjale hageja. Hagejal ja kostjal omavahel kirjalikku lepingut maagaasi müügiks sõlmitud ei ole.
4.Hageja poolt kostjale tarnitud maagaasi koguste mõõtmine toimub kahes mõõtepunktis. Esimene mõõtepunkt on hageja ja kostja vahelise võrgu ühenduskoht, kus gaas siseneb kostja hallata olevasse gaasivõrku (GV mõõtepunkt). Teised mõõtepunktid on kostja võrgu ja lõpptarbijate tarbijapaigaldiste vahelised ühenduskohad tarbijapaigaldiste asukohas (tarbijate mõõtepunktid). Käesoleval juhul on hageja kostja võrgupiirkonnaga seonduvalt maagaasi müüjaks (MGS § 2 p 10 mõttes) ka lõpptarbijate suhtes, kellel on maagaasi müügilepingud sõlmitud otse hagejaga ning kostja osutab lõpptarbijatele gaasi jaotamise teenust (võrguteenust MGS § 23 lg 1 mõttes). Lõpptarbija maksab seega gaasi enda eest tasu otse hagejale, aga kostja võrgus tarbijale osutatud võrguteenuse eest otse kostjale. Hageja ja lõpptarbija omavahelise arvlemise aluseks gaasikoguste osas on lõpptarbija asukohas fikseeritud tarbija mõõtepunktide näidud, mille edastab hagejale kostja ning näitude alusel teeb hageja lõpptarbijatele arved tarbijale müüdud ja tarbitud gaasi eest. Võrguteenuse eest arvlemise aluseks (mis eeldab samuti kindla koguse fikseerimist) on aga võrguteenuse eest GV mõõtepunktis fikseeritud koguste näit.
5.Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ja kostja vahel tekkinud vaidlus asjaolust, et GV mõõtepunktis ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi kogused alati omavahel ei kattu. Nimelt on
2-14-21395 teatud kuudel GV mõõtepunktis kostjale tarbijatele edastamiseks üle antud ning mõõdetud gaasi kogus suurem kui see, mille fikseerivad ja mille eest tasuvad maagaasi lõpptarbijad, st kostja edastab oma võrgus asuvatele maagaasi tarbijatele väiksema koguse maagaasi kui see, mis kostja võrku siseneb ja milline kogus fikseeritakse GV mõõtepunktis. Sellistel juhtudel on hageja esitanud kostjale GV mõõtepunkti ja tarbijate mõõtepunktide näitude vahe eest arved. Kostja on nõustunud GV mõõtepunktis fikseeritud ja talle tarbijateni toimetamiseks üle antud gaasi kogusega, kuivõrd tasub igakuiselt GV-le võrguteenuse eest GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi koguse alusel esitatud arved. Seevastu on kostja keeldunud tasumast hageja poolt koos võrguteenuse arvetega esitatud arveid talle üle antud gaasi ja tarbijapaigaldiste näitude vahe eest.
6.Hageja on arvamusel, et hageja ja kostja vahelise õigussuhte aspektist ei oma tähtsust, kas tarbijate mõõtepunktis fikseeritud kogus on väiksem kui GV mõõtepunktis. Samuti sätestab MGS § 24 lg 1, et võrguettevõtja tagab võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust. Siinjuures ei oma õiguslikku tähendust, kas võrguteenuse vahendaja on ise ka samal ajal gaasi tarbija MGS-i tähenduses või mitte. Tähtsust omab, et gaas on reaalselt kostjale edastamiseks lõpptarbijale üle antud ning selle kogus on üleandmise hetkel fikseeritud. Hageja leiab, et pooltevahelises õigussuhtes tuleb lähtuda GV mõõtepunktis fikseeritud kogustest ja kostja peab hagejale nimetatud vahe hüvitama, kuna gaas on reaalselt kostjale üle antud. Kui kostja valduses olevas võrgus tekivad gaasikaod tulenevalt temperatuurist või rõhust vms, siis kannab gaasi vähenemise riisikot kostja, mitte hageja, kuna võrgu korrashoiu ning tarbitud koguste mõõtmise kohustus lasub kostjal (MGS § 22 lg 2). Hageja ei saa omapoolselt tagada kostja omandis olevate võrkude korrasolekut, seda enam, et võrgus asub ka selliseid tarbijaid, kellele hageja otse gaasi ei müü. Hageja on GV mõõtepunktis fikseeritud koguse gaasi reaalselt edastanud kostjale, et viimane saaks osutada oma tegevusloaga määratud piirkonnas võrguteenust ning hageja leiab, et ta on õigustatud selle gaasi eest tasu saama. Hageja hinnangul on kostja mõõteseadmete näitude alusel tarbijatele müüdud ning GV mõõtesõlmes fikseeritud maagaasi koguste vahe arvelt jätnud esitatud arved tegelikult saadud gaasi koguste eest põhjendamatult tasumata. Hageja soovib kostjalt saada tasu gaasi eest, mille kogus on kostjale reaalselt edastatud ning selle kogus mõõtepunktis fikseeritud.
7.Hageja leiab, et tema ja kostja vahel on vaatamata omavahelise kirjaliku lepingu puudumisele lepingulaadne võlasuhe, mis on olemuslikult sarnane gaasi müügilepinguga (VÕS § 208 lg 3). Sisuliselt müüb hageja kostjale gaasi selleks, et kostja saaks täita oma kohustusi lõpptarbijate ees ja edastada oma võrgu kaudu hagejalt saadav gaas lõpptarbijani. Hageja maagaasi müügitingimuste kohaselt tuleb kostjat, kes omab gaasi edasimüügiluba, käsitleda samuti gaasi ostjana. Varasem pooltevaheline kirjalik leping, mis reguleeris hageja poolt kostjale müüdud gaasi edasimüüki, oli sõlmitud 28.08.2007 ja kehtis 1 aasta. Peale seda on hageja üritanud sõlmida sarnase sisuga lepingut, kuid kostja on sellest keeldunud. Kuna vaidlust ei ole, et kostja on tarbijatele edastamiseks ettenähtud gaasi kätte saanud, kuid keeldub selle eest täies mahus tasumast, siis saab hageja nõuda kostjalt nimetatud vahe tasumist (kuna tarbijad on oma näitude alusel hagejale tasunud). Hageja põhinõue kostja vastu tulenevalt GV mõõtepunktis ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi koguste vahest on 7866,24 eurot. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et temapoolset raha maksmise nõuet on võimalik käsitleda ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena (VÕS § 1018 jj), millega palub hageja arvestada vaid juhul, kui kohus leiab, et pooltevaheline suhe ei tulene lepingust või lepingulaadsest suhtest.
8.Hageja leiab täiendavalt, et kostja vastuväited hagile ja hageja seisukohtadele on põhjendamatud (I tl 168-175, II tl 47-51, 98-103). Kostja taotluse osas aegumise kohaldamiseks hageja leiab, et hagi enne 2012.a. tekkinud nõuete osas ei ole aegunud, juhul kui lähtuda alternatiivselt ka käsundita asjaajamise sätetest.
2-14-21395 Kostja vastuväited hagile
9.Kostja oma vastuses hagile hageja nõudeid ei tunnista (I tl 113-124). Kostja vastuväidete kohaselt põhineb hagi ebaõigel ja eksitaval käsitlusel, justkui toimuks kostja Xxxxvõrgu-piirkonnas gaasi müük kostjale ning enne kostja võrgu liitumispunkti toimunud gaasikoguse mõõtmise ja kostja võrguga liitunud hageja tarbijate juures toimunud gaasikoguste mõõtmise vahe eest vastutab kostja. Kostja vastuse kohaselt puudub tal nimetatud võrgupiirkonnas gaasi müügi kohustus ning seda ta faktiliselt ka ei tee. Kostjale määratud kahe võrgupiirkonna - Xxxxja Xxxxvõrgupiirkonna – puhul on esimese osas ainsaks gaasi müüjaks hageja, samas kui Xxxxvõrgu-piirkonnas müüb gaasi kostja ning ostab selleks seda hagejalt. Kuna MGS § 9 lg 1 kohaselt on gaasi müümiseks kodutarbijatele kohustatud võrgupiirkonnas suurimat turuosa omav gaasimüüja ning Xxxxvõrgupiirkonnas omab suurimat turuosa hageja, siis on selles võrgupiirkonnas gaasi müügi kohustus üksnes hagejal, mitte aga kostjal. Kuigi kostja tegevusluba tõepoolest võimaldaks tal maagaasi kogu Eesti Vabariigi territooriumil müüa, ei tulene sellest ei seda, et kostja ka tegelikult kogu Eesti Vabariigi territooriumil maagaasi müüks või et ta selleks kohustatud oleks. Ebaõige on hageja väide, justkui oleks kostja Xxxxvõrgupiirkonnas asuvate tarbijate suhtes, kellel on hagejaga sõlmitud maagaasi müügilepingud, MGS § 2 p 10 mõistes maagaasi müüjaks. Müüja on ettevõtja, kes gaasi müüb, kostja aga Xxxxvõrgupiirkonnas tarbijatele gaasi ei müü ning osutab üksnes hageja klientidele võrguteenust ning saab neilt selle eest tasu.
10.Kostja vastuväidete kohaselt tuleb arvesse võtta, et mõõtepunkt kostja võrku edastava maagaasi koguse fikseerimiseks asub GV võrgus enne kostja liitumispunkti GV võrguga (GV mõõtepunkt). Kostjal puudub juurdepääs hageja omandis olevale mõõtevahendile – rootor-gaasiarvestile Elster RVG G100 ja leppekoguse mõõturile temperatuuri teisendusega Elster EK260. Hageja võrgust kostja võrku väljunud lepingutingimustele vastava gaasi koguse teatab kostjale hageja, leppekoguse mõõturi muid näitajaid hageja kostjale ei teata. GV mõõtepunkt asub ligikaudu 4,7 meetri kaugusel kostja liitumispunktist GV võrguga. Kostja võrgu ühenduskohaks GV võrguga on kõnealune liitumispunkt, mitte aga GV mõõtepunkt. Selline mõõtepunkt, milles mõõdetaks kostja võrku siseneva maagasi mahtu või massi, tegelikult puudub. Võrguteenuse eest arvlemise aluseks ei ole mitte GV võrgus asuvas GV mõõtepunktis fikseeritud näit, vaid Xxxxvõrgupiirkonna tarbijate mõõtepunktide näitude summa, kuna see näitab, kui palju gaasi on tarbijad kasutanud.
11.Kostja hinnangul on eksitav hageja väidetu, justkui esineks GV mõõtepunkti andmete ja kostja võrgus asuvate tarbijate mõõtepunktide näitude vahel üksnes selliseid mittekattuvusi, mille korral tarbijad on kokku tarbinud väiksema koguse gaasi kui GV mõõtepunktis fikseeriti. Tegelikult esineb ka perioode, mil kostja võrgus asuvate tarbijate mõõtepunktide kohane summaarne tarbimine ületab GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi kogust. Kostja ei ole nõustunud ka mõõteandmete vahel põhineva gaasikogusega seotud võrguteenuse eest tasumisega. Hageja ei esita eraldiseisvaid arveid Xxxxvõrgupiirkonna näitude vahe osas, vaid ühtseid arveid Xxxxvõrgupiirkonna ning Xxxxvõrgupiirkonna osas, milles nii gaas kui ka võrguteenuste maksumus on esitatud summeeritult. Kostja ei aktsepteeri arveid Xxxxvõrgupiirkonna gaasikoguste mõõtetulemuste vahe ja sellele vastava võrguteenuse osas, kuna ta ei osta ega ka tarbi Xxxxvõrgupiirkonnas gaasi, samuti ei esine gaasi lekkeid. Hageja poolt gaasikoguste ja võrguteenuse arvete esitamine võrgupiirkondade osas summeeritult tekitab segaduse ning toob kaasa kostja vajaduse täiendavate arvutuste tegemiseks.
12.Kostja arvates on põhjendamatu hageja seisukoht, justkui tuleks pooltevahelises suhtes pöörata tähelepanu üksnes GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi kogusele ning jätta tähelepanuta muud asjaolud, sealhulgas tarbijate poolt tarbitud gaasi kogus. GV mõõtepunktis fikseeritud gaasi koguse ja tarbijate mõõtepunktide summeeritud andmete mittekattuvusel on erinevad põhjused ning pelgalt näitude mittekattuvus ei anna alust kostja vastu nõude esitamiseks. Samuti on asjakohatu käsitlus, justkui toimuks gaasi edastamine kostja võrku võrgupiirkonnas Xxxxselleks, et kostja saaks
2-14-21395 võrguteenust osutada. Hageja müüb ise kõnealuses võrgupiirkonnas gaasi ning edastab seda oma tütarettevõtte GV kaudu kostja võrku oma kohustuse täitmiseks oma klientide, s.o. tarbijate ees. Kostja ei vaja seda gaasi ega tarbi seda ka ise, vaid üksnes edastab selle oma võrgu kaudu hageja klientidele, tarbijate puudumisel mingit võrguteenuse osutamist ei toimuks. Samuti ei vasta tegelikkusele hageja väide, justkui asuks Xxxxvõrgupiirkonnas ka selliseid tarbijaid, kellele hageja gaasi ei müü. Xxxxvõrgupiirkonnas ei müü tarbijatele gaasi peale hageja mitte ükski teine isik. Kuigi tarbijad saavad gaasi osta ka teistelt isikutelt, on vastupidiselt hageja poolt väidetule kõik tarbijad Xxxxvõrgupiirkonnas hageja kliendid.
13.Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et justkui esineks kostja võrgus gaasikaod ning selle eest on vastutav kostja. Hageja poolt tarbijatega sõlmitavate gaasi müügilepingute kohaselt müüakse neile gaasi kokkulepitud näitajatega milleks on gaasi temperatuur +20 C ning gaasi absoluutne rõhk 1,01325 baari. GV-lt saadud andmetest nähtuvalt ei vasta aga GV võrgu kaudu kostja võrku edastatav gaas nendele näitajatele. GV mõõtepunktis toimub seal mõõdetud gaasikoguse elektrooniline teisendamine vastavalt tarbijatega sõlmitud lepingutes kokkulepitud tingimustele. Tarbijate mõõtepunktides sellist teisendamist aga ei toimu. See tingib mõõdetud gaasikoguste erinevuse, kuigi tegelikkuses GV võrgust edastatud gaasi ja tarbijate poolt tarbitud gaasi kogus erineda ei pruugi. Samuti ei arvesta hageja lubatud mõõteveaga. GV mõõtepunktis ning tarbijate mõõtepunktides kasutatavate mõõteseadmete mõõtetäpsus on erinev ning mõõtetäpsusest tulenevalt on võimalikud mõõtetulemuste erinevused. Tulenevalt mõõteandmete erinevusest ei esine mitte alati olukord, kus tarbijad oleks justkui tarbinud hageja mõõtepunktis mõõdetust väiksema koguse gaasi, vaid ka seda, kus tarbijad on kuu jooksul tarbinud hageja mõõtepunktis kohaselt kostja võrku edastatud gaasi kogusest suurema koguse gaasi. Kostja märgib, et mõõtetulemuste erinevus ei esine üksnes kostja võrgus, vaid ka teiste gaasiettevõtjate võrkudes. Gaasiettevõtjad on selle sageli lahendanud korrigeerimisvalemi kasutamisega tarbija mõõteseadme mõõdetud gaasikogustel. Kasutades tarbijate mõõtepunktides saadud mõõteandmetel valemit korrigeeritakse tarbitud koguseid ning tarbijad tasuvad gaasimüüjale mõõteandmete vahe. Kostja ei ole soovinud taolist valemit kasutada, kuna sisuliselt on tegemist tarbijatele täiendava rahalise kohustuse panemisega olukorras, kus mõõteandmete erinevuse põhjuseid on mitmeid (gaasi tegelike näitajate mittevastavus lepingutingimustele, mõõteviga) ning tarbijad ei ole tegelikkuses nende mõõtmispunktis mõõdetust suuremat kogust gaasi tarbinud. Hagejalt 24.07.2013 pankrotihoiatuse saamise järgselt esitas kostja Konkurentsiametile (KA) taotluse võrguteenuse tüüptingimuste muutmiseks ja neis tarbijate mõõteandmete korrigeerimisvalemi kasutamiseks, mille osas KA teatas, et tulenevalt erinevatest seisukohtadest riiklike institutsioonide vahel korrigeerimisvalemi kasutamise suhtes on võrguteenuse tüüptingimuste kooskõlastamise haldusmenetlus peatatud kuni korrigeerimisvalemi kasutamise lubatavuse selgumiseni.
14.Kostja leiab samuti, et kuivõrd hageja on MGS § 12 lg 2 kohaselt Xxxxvõrgupiirkonnas bilansihalduriks, siis MGS § 12 lg 7 ja lg 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste vahel erinevuste esinemisel tegema vastavalt tehinguid süsteemihalduriga. Seega juhul, kui võrgus on tarbitud vähem gaasi kui hageja on võrku andnud, on ta õigustatud saama selle eest tasu süsteemihaldurilt, mitte esitama nõudeid kostja vastu. Kostja samuti ei nõustu, et hageja ja kostja vahelistes suhtes oleks kohaldatav müügilepingu regulatsioon või et poolte vahel tuleks vastav müügileping sõlmida, kuna kostja ei soovi gaasi omandada ega ole kohustatud sellise lepingu sõlmimiseks. Kostjale saaks lugeda gaasi juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üle läinuks tema liitumispunktis, kus gaas kostja võrku jõuab, kuid seal selle kogust ei ole määratletud, mistõttu hageja viide VÕS § 213 lg 1 on asjakohatu. Ka käsundita asjaajamise regulatsioon ei anna alust nõude esitamiseks kostja vastu, kuna antud juhul pole tegemist sellega, et kostja on huvitatud hageja teenuste kasutamisest ning kasutaks neid lepinguta. Kostja ei ole gaasi tarbija ega ole seetõttu hagejalt teenuse saaja ning soodustatud isik. VÕS § 1018 lg 1 ja lg 2 sätestatud käsundita asjaajamise suhte eeldused ei ole täidetud, kuna gaasi edastamisel kostja võrku ei tegutse hageja kostja huvides
2-14-21395 ja kostja kasuks, vaid enda kohustuste täitmiseks. Hageja ei aja mitte kostja, vaid enda asja ning gaasi edastamine kostja võrku toimub üksnes hageja kohustuse täitmiseks, mitte kostja huvides ja kostja soodustamiseks, ning võrguteenuse osutamine kostja poolt üksnes kaasneb hageja kohustuse täitmisega oma klientide ees. Hageja väide maagaasi lõpptarbijale müügi / vahenduse vastavusest avalikele huvidele on põhjendamatu. Samuti ei oma gaasi müügi või vahenduse avalikele huvidele vastavus tähtsust, kuna kostja gaasi ei müü ega vahenda. Kostja arvates ei kuulu hageja nõue lisaks eeltoodule rahuldamisele ka aegumise tõttu. Kui võtta eelduseks hageja väide, et hageja on õigustatud mõõtetulemuste erinevusest tuleneva gaasi koguste vahe eest kostjalt tasumist nõudma (millega kostja ei nõustu), ja lähtuda hageja poolt arvete esitamisest, siis oleks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 sätestatust tulenevalt aegunud nõuded mis tulenevad enne 2012. a. esitatud arvetest.
15.Kostja täiendavate seisukohtade kohaselt ta ei nõustu hageja vastuväidetega kostja vastuse ja täiendavate seisukohtade suhtes (I tl 196-203, II tl 30-34, 63-67, 91-95).
Kohtu seisukoht
16.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
17.Hageja nõuab kostjalt lepingulaadse kohustuse täitmise eest ettenähtud tasust puuduoleva osa (hageja poolt kostja võrku üle antud gaasi ja tarbijate poolt tarbitud gaasi maksumuse vahe) hüvitamist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-44-11 selgitanud (p 24), et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
18.Kostja on esitanud hageja nõude suhtes osalise aegumisvastuväite, leides, et hageja nõuded, mis tulenevad enne 2012.a. esitatud arvetest, on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Riigikohtu lahendist 3-2-1-101-07 tulenevalt (p 11) vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Riigikohtu lahendist 3-2-1-54-13 tulenevalt (p 11) tuleb nõude aegumise tuvastamiseks esmalt hageja nõue kvalifitseerida.
19.Selleks, et tuvastada, milline on pooltevaheline õigussuhe, tuleb kindlaks teha vaidlusega seonduvad faktilised asjaolud. Kohus loeb poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - hageja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on majandustegevuse registri kohaselt maagaasi import ja müük (I tl 18-198); - kostja on gaasiettevõtja, kelle põhitegevuseks on tegevuslubade ja majandustegevuse registri kohaselt (I tl 20-27) maagaasi jaotus ja müük ning kelle tegevuspiirkond koosneb kahest
2-14-21395
-
-
-
-
-
-
võrgupiirkonnast Nõmme linnaosas Tallinnas, millest üks asub Vabaduse pst–Valdeku tn – Mahla tn –Männiku tee vahelisel maa-alal (Xxxxvõrgupiirkond) ja teine vastavalt Männiku tee ja raudtee vahelisel alal hõlmates kinnistuid xxxxx kuni raudteeni välja ja ulatudes Tallinna linna piirini (Xxxxvõrgupiirkond); hageja tütarettevõtte AS xxxx (GV) jaotab hageja poolt müüdavat maagaasi kostja võrkudesse Xxxxja Xxxx, kust kostja jaotab gaasi edasi lõpptarbijatele; Xxxxvõrgupiirkonna osas on gaasi müüjaks lõpptarbijatele hageja (gaasi müügi-lepingud on sõlmitud hageja ja lõpptarbijate vahel) ja Xxxxvõrgupiirkonna osas on gaasi müüjaks lõpptarbijatele kostja (gaasi müügilepingud on sõlmitud kostja ja lõpptarbijate vahel); 28.08.2007 sõlmitud tähtajatu maagaasi võrguteenuse osutamise lepingu XXXX alusel (kehtivusega alates 01.10.2007) osutas kostjale kui ostjale Xxxxvõrgu osas gaasi jaotamise teenust kuni 11.07.2013 AS Xxxxja pärast 11.07.2013 osutab AS Xxxx(võrguettevõtja). Nimetatud lepingu ültingimuste p 2.1. kohaselt võrguteenust müüakse arvestusperioodis tarbitud maagaasi koguse alusel, mida mõõdetakse mõõtepunkti paigaldatud mõõtevahendiga. Ostja tagab oma gaasipaigaldisel asuva mõõtesüsteemi ja plommide ning kleebiste puutumatuse ning teatab viivitamatult mõõtesüsteemi plommide ja kleebiste kahjustustest, kaotsiminekust, puudumisest või hävimisest, samuti mõõtesüsteemi rikkest, näitude mõjutamisest ja/või moonutamisest. Lepingu üldtingimuste p 2.4. kohaselt on võrguettevõtja sõlminud hagejaga kokkuleppe võrguteenuse müügi vahendamiseks ostjatele. Hageja kui müüja on võrguettevõtja poolt volitatud isik, kes korraldab müügiks vajalike mõõteandmete kogumise ja töötlemise (I tl 125-127); AS Xxxx Xxxxmõõtepunkt Tallinnas asub ca 4,7 m kaugusel kostja liitumispunktist GV võrguga (I tl 127); 28.08.2007 oli hageja kui müüja ja kostja kui ostja vahel sõlmitud Xxxxvõrgupiirkonna osas maagaasi müügileping nr xxxx tähtajaga kuni 30.09.2008. Lepingu p 4.1. kohaselt ostetud ja müüdud gaasikoguse mõõtmine toimub ostja tarbimiskoha mõõte-punktides võrguettevõtja mõõtevahenditega lähtuvalt kehtivatest seadustest ja võrguteenuse osutamise tingimustest. Müüja korraldab gaasi ja võrguteenuse koguse määramiseks vajalike mõõteandmete töötlemise (I tl 40-45); alates 25.08.2009 on hageja üritanud sõlmida kostjaga maagaasi müügilepingut nii Xxxxkui ka Xxxxvõrgupiirkondade osas (lepinguprojekt nr xxxx), kuid kostja pole neid omapoolselt allkirjastanud. Lepinguprojekti nr xxxx p 2.2. kohaselt ostja tarbimiskohad on Xxxxja Xxxxgaasimõõdusõlme järgses võrgupiirkonnas. Punkt 4.1. kohaselt toimub ostetud ja müüdud gaasikoguse mõõtmine ostja tarbimiskoha mõõte-punktides võrguettevõtja mõõtevahenditega lähtuvalt kehtivatest seadustest ja võrguteenuse osutamise tingimustest. Müüja korraldab gaasi ja võrguteenuse koguse määramiseks vajalike mõõteandmete töötlemise (I tl 46-84); 19.07.2013 edastas hageja kostjale pankrotihoiatuse ja teavituse, milles viitab lepingu puudumisele ning sellest tulenevale võimalikule ebaseaduslikule gaasi tarbimisele (tl 85); 24.07.2013 kirjaga vastas kostja hageja pankrotihoiatusele, et kuigi poolte vahel puudub kirjalik leping, siis tulenevalt MGS § 25 lg 2 ei ole kostja poolt tegemist ebaseadusliku tarbimisega, kuna hageja on esitanud gaasi eest arveid ja kostja on need tasunud. Samas kostja märgib, et Xxxxmõõtepunktis fikseeritud gaasi kogused ei ühti võrgupiirkonnas tarbijatele müüdud gaasi kogustega. Xxxxmõõtesõlmes fikseeritud kogused ei ole kostja arvates tarbijate poolt tegelikult tarbitud kogused ja seetõttu ei pea kostja neid enda sõnul tasuma ( I tl 86-87); 02.01.2014 on hageja kui müüja ja AS Xxxxkui võrguettevõtja sõlmitud võrguteenuse müügi vahendamise leping nr XXXX, mille alusel hageja vahendab ostjatele võrguettevõtja poolt osutatava võrguteenuse müüki ja maagaasiaktsiisiga arvlemist lepingus kokkulepitud tingimustel (I tl 30-33) ;
2-14-21395 -
Kostja jätnud perioodil 06.03.2008 kuni 04.06.2014 hageja poolt esitatud arved osaliselt, st GV mõõtepunktis ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikoguste vahe eest kogusummas 7866.24 eurot, tasumata (I tl 8, II tl 7-12).
20.Pooled vaidlevad selle üle: 1) kas hageja ja kostja vahel on Xxxxvõrgupiirkonna maagaasiga varustamise osas müügilepingulaadne õigussuhe; 2) milliste mõõtepunktide - kas GV või lõpptarbijate - mõõteandmete alusel tuleb kindlaks määrata hageja kostja võrku üleantud gaasi kogused; 3) kelle kanda peaks jääma GV mõõtepunktis fikseeritud kostja võrku antud gaasi ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi tarbimise mõõteandmete vahele vastava gaasikoguse eest tasumine.
21.Kohus nõustub hageja arvamusega, et hageja ja kostja vahel on Xxxxvõrgupiirkonna gaasiga varustamise osas vaatamata omavahelise kirjaliku lepingu puudumisele lepingulaadne võlasuhe. Lepingu sõlmimine eeldab kahe või enama isiku tahteavalduste kaudu saavutatud kokku-lepet mingi pooltevahelise õigussuhte tekkimiseks, muutmiseks või lõpetamiseks (VÕS § 8 ja 9). Kohus leiab, et kuivõrd faktiliselt hageja poolt kostja varustamine gaasiga ja kostja poolt lõpp-tarbijate varustamine gaasiga toimib, on poolte vahel kaudsete tahtevalduste (TsÜS) § 68 lg 3) teel saavutatud kokkulepe üheltpoolt selles, et hageja varustab kostjat piisavas mahus maagaasiga, võimaldamaks kostjal kui tarbijapaigaldistega ühendatud võrku omavat gaasiettevõtjat tagada talle seaduses ettenähtud kohustust - tarbijate varustamist gaasiga (MGS § 8 lg 1), teiseltpoolt aga selles, et kostja osutab hageja klientidest tarbijatele tasulist võrguteenust, toimetades hageja poolt talle üleantud gaasi lõpptarbijateni ja võimaldades hagejal kui võrgupiirkonnas suurimat turuosa omavat gaasi müüjal täita oma seaduses ettenähtud kohustust - müüa vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele kõigile selles võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele kodutarbijatele, kes seda soovivad, maagaasi (MGS § 9 lg 1). Kohtu hinnangul pole välistatud hageja seisukoht, et pooltevaheline õigussuhe vastab müügilepingu tunnustele vastavalt VÕS § 208 lg 3, st energia müügile ühendusvõrgu kaudu, mille puhul on müüja kohustuseks maagaas üle anda ja ostja kohustuseks see vastu võtta ja selle eest tasuda. Vaidlusaluse Xxxxvõrgupiirkonna puhul tuleb siiski arvesse võtta, et gaasi müüjaks lõpptarbijatele on selles võrgupiirkonnas mitte kostja, vaid hageja, kes saab tarbitud gaasi eest tasu vahetult lõpptarbijatelt. Seetõttu on kohus arvamusel, et pooltevaheline õigussuhe sarnaneb võlaõiguse mõttes enam vastastikusele käsunduslepingule (VÕS § 619), mille puhul mõlemad pooled osutavad teisele teatud teenuseid. Käsunduslepingu puhul peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud (VÕS § 626 lg 1). Seega kostja, võttes hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel endale kohustuse toimetada hagejalt saadud maagaas hageja klientidele ja osutada neile võrguteenust, oli kohustatud hagejale välja andma (hüvitama) selle koguse gaasist, mida ta lõpptarbijatele ei jaotanud.
22.Kuivõrd süsteemi gaasivõrk - tarbijapaigaldised puhul on eelduslikult tegemist suletud süsteemiga, sõltub kostja kohustus hüvitada hagejale gaasi, mida lõpptarbijatele ei jaotatud, sellest, kas kostja poolt lõpptarbijatele üleantud gaasi kogused summaarselt vastavad hageja poolt kostjale üleantud gaasi kogusele või mitte. Juhul kui nimetatud kogused on kokkulangevad, puudub ka kostjal kohustus gaasi eest täiendavalt tasumiseks, kuivõrd vastav kohustus lasub täielikult lõpptarbijatel. Juhul kui nimetatud kogused mingil seadusliku tarbimise välisel põhjusel kokku ei lange (puudused ja lekked võrgus, gaasi ebaseaduslik tarbimine jne) lasub puuduoleva koguse eest tasumise kohustus kostjal. Hagiavaldusest nähtuvalt ongi hagi aluseks asjaolu, et kostja võrku üleantud ja tarbijate poolt äratarbitud gaasi kogused alati omavahel ei kattu, st teatud kuudel on GV mõõtepunktis kostja võrku tarbijatele edastamiseks üleantud ning mõõdetud gaasi kogus suurem kui see, mis on mõõdetud lõpptarbijate mõõtepunktides ja mille eest tasuvad maagaasi lõpptarbijad. Nimetatud asjaolust on hageja järeldanud, et kostja on edastanud tarbijatele väiksema koguse
2-14-21395 maagaasi kui see kogus gaasi, mis on kostja võrku sisenenud, mistõttu ta nõuab vastava vahe eest tasu kostjalt.
23.Lepingust tuleneva nõude rahuldamise eeldusteks on lepingu kehtivus, lepingulise kohustuse rikkumine võlgniku poolt ja võlgniku vastutus lepingurikkumise eest. Seega on käesoleva vaidluse osas oluline tuvastada, kas kostja on täitnud oma kohustuse toimetada kogu hageja poolt üleantud gaas lõpptarbijateni või mitte. Eeltooduga seonduvalt ei saa kohus nõustuda vastavalt hageja ja kostja seisukohtadega, et pooltevahelises õigussuhtes omab tähtsust ainult see, milline kogus gaasi on üleantud kostja võrku (GV mõõtepunkti mõõteandmete kohaselt) või milline kogus gaasi on äratarbitud tarbijate poolt (vastavalt tarbijate mõõtepunktide andmetele). Kuivõrd hageja nõue tuleneb mõlemate mõõteandmete näitajatest (üheltpoolt GV mõõtepunkti andmed ja teiseltpoolt tarbijate mõõtepunktide andmed), on oluline tuvastada, kui õiged, objektiivsed ja võrreldavad on mõlema mõõtepunkti andmed ja kas nende alusel saab teha põhjendatud järelduse selle kohta, et tarbijatele on üle antud vähem gaasi kui hageja kostja võrku tarnis.
24.Asjas esitatud tõendite alusel kohus leiab, et kuigi GV mõõtepunkt, mis asub 4,7 m kaugusel GV võrgu ja kostja Xxxxvõrgupiirkonna liitumispunktist, ei asu vahetult võrguettevõtja GV ja kostja võrkude liitumiskohas ja lisaks esineb teatud lubatud mõõtemääramatus nii GV mõõtepunktis kasutataval arvestil RVG 100 kui ka leppekoguse mõõturil EK 260 (I tl 208), saab GV mõõtepunkti lugeda MGS § 24 lg 1 ja lg 3 kohaseks mõõtesüsteemiks, mis võimaldab mõõta GV võrgust kostja Xxxxvõrgupiirkonnas võrku antud gaasi koguseid ja mille tehniline korrasolek on olnud nõutavalt tagatud (I tl 193-194). Samuti kohus leiab, et hageja poolt kostja võrku üleantud gaasi kogused on GV mõõtepunktis korrektselt ja õigesti fikseeritud (AS Xxxxe-kirjad I tl 176-183) ning et nende näitude alusel on hageja esitanud kostjale võrguteenuse arveid võrguteenuse eest (hageja arve 03.01.2014 nr 150584 koos lisaga I tl 184). Kohus loeb samuti tõendatuks kostja vastuväited, et kuigi hageja esitab arved GV võrguteenuste eest GV mõõtepunkti andmete alusel, ei ole kostja Xxxxvõrgupiirkonna osas aktsepteerinud hageja arveid võrguteenuse osas näitude vahe ulatuses ning on seda maksekorraldustel väljendanud, sh 15.03.2012, 17.03.2014, 19.05.2014 (I tl 128-135, 204). Ühtlasi loeb kohus tõendatuks, et ka kostja omandis olev võrk on Xxxxvõrgupiirkonnas alates liitumiskohast kuni tarbijapaigaldisteni korras ja toimib nõuetekohaselt, mida on kinnitanud Inspecta Estonia OÜ nii 27.07.2014 protokollis kui ka varasemalt (I tl 136, 205-212), samuti vastavad kostja võrguga ühendatud lõpptarbijate mõõtepunktides kasutusel olevad memb-raanarvestid Gallus 2000 mõõtetäpsusega +/- 3 % (I tl 209-212) Majandus- ja kommunikatsiooni-ministri 15.05.2006 määruse nr 46 „Direktiivi 2004/22/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate mõõte-vahendite olulised ja erinõuded, nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise kord ning mõõte-vahendite märgistamise nõuded” § 43 ettenähtud gaasiarvesti nõuetele.
25.Seega kohus leiab, et nii GV kui ka kostja võrgud ning nendes kasutatavad mõõtevahendid vastavad ettenähtud tehnilistele nõuetele, mistõttu tuleks eeldada nii GV mõõtepunkti kui ka tarbijate mõõtepunktide mõõteandmete usaldusväärsust. Samas ei saa kohtu hinnangul tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikoguste puhul jätta arvestama, et olukorras, mil hageja on arvestanud Xxxxvõrku üleantud gaasi koguseid mitte temperatuuri ja rõhu faktiliste näitajate alusel, vaid leppekoguse mõõturi EK 260 abil kokkuleppeliste näitajate (temperatuur + 20 o C, absoluutne rõhk 1,10,325 baari) alusel (AS Xxxx andmed I tl 137-148, Xxxxmõõtesüsteemi fotod II tl 37-40), siis tarbijate mõõtepunktides lisaks gaasi mahtu (m3) mõõtvatele membraanarvestitele leppe-koguse mõõturile EK 260 analoogilisi mõõtureid ei kasutata. KA tellimusel valminud Tallinna Tehnikaülikooli ekspertarvamuse kohaselt tarbijatega sõlmitud lepingutingimustele vastavatele näitajatele teisendatud mõõteandmeid ei saa kõrvutada tarbijate juures toimunud mõõtmiste andmetega, millisel juhul sellist teisendamist ei toimu (I tl 214-223. Sama seisukohta on väljendanud ka Tehnilise Järelevalve Amet (14.10.2014 e-kiri II tl 35-36). TTÜ Soojustehnika Instituudi 2009.a. uurimistöö „Membraanarvestiga mõõdetud maagaasikoguste leppetingimustele teisendamise
2-14-21395 metoodika“ väljavõtte kohaselt tuleks membraanarvestiga mõõdetud gaasikohuste leppetingimustele teisendamiseks välja arvestada ja kasutusele võtta teisendamistegurid (II tl 52-53). KA 23.04.2014 kirja kohaselt Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumile „Konkurentsiameti pöördumine Majandus - ja kommunikatsiooniministeeriumi poole seoses maagaasikoguste mõõtmistega“ kuupmeetrites gaasi kogust mõõtvad membraanarvestid ei võimalda arvesse võtta gaasi temperatuuri ja rõhu mõju. Täpse gaasikoguste mõõtmise tagab leppekoguse mõõturiga gaasiaarvesti, mis võtab arvesse gaasi tegelikku temperatuuri ja rõhku. Samas on sellise mõõtevahendi hind väga kõrge ning kasutamine majanduslikult põhjendatud vaid suurte gaasikoguste mõõtmisel vabatarbijate (sh võrguettevõtjate) juures. KA seisukoha kohaselt gaasiarvestite asendamine gaasi temperatuuri ja rõhku arvestavate leppekoguse mõõtjatega tõstab oluliselt võrguteenuse hinda ilma positiivse majandusliku efektita tarbijate juures (II tl 76-88).
26.Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul lugeda põhistatuks väite (TsMS § 235), et GV mõõtepunkti andmeid ja tarbijate mõõtepunktide andmeid gaasi mahtude kohta omavahel vahetult võrrelda ei saa. Sellest annab ka tunnistust poolte poolt vaidlustamata asjaolu, et vaidlusalusel perioodil on esinenud ka olukordi, kus tarbijad on näiliselt tarbinud gaasi rohkem kui võrku antud. Kohus loeb siinkohal tõendatuks hageja väite, et sellise olukorras on hageja nimetatud vahe tasaarvestanud (hageja arve 06.08.2014 nr 156919 I tl 185). Samas ei ole kohtu hinnangul võimalik nõustuda hageja seisukohaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamine või mittekasutamine tarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal vastavaid täpsemaid mõõteseadmeid kasutada ei ole võimalik, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid, mida kasutavad KA nõusolekul praktikas teised gaasiettevõtjad (vt XxxxAS maagasi võrgulepingu tüüptingimused II tl 101-111). Kohus siiski leiab, et vastava pooltevahelise kokkuleppe puudumisel kehtivas õigusruumis selliseid kohustusi kostjale tarbijate poolt tarbitud gaasi mõõtmiseks panna ei saa. MGS § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. MGS § 24 lg 11 kohaselt on mõõtmistulemuste teisendamine lubatud üksnes tarbimiskoguste energiaühikutesse teisendamisel. MGS § 24 lõike 12 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 01.02.2013 määruse nr 8 Gaasikoguste energiaühikutesse teisendamise metoodika § 2 lg 1 p 1 kohaselt on energiaühikutesse teisendamise lähteandmeks arvestusperioodil mõõdetud gaasi kogus kuupmeetrites (m3). Seega kohus leiab, et õigusaktide kohaselt on tarbitud gaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aksepteerinud ka majandus - ja kommunikatsiooniminister (ministri 04.10.2013 kiri Konkurentsiametile I tl 149-151). Samuti võtab kohus arvesse, et kostja 12.09.2013 taotlusele kostja võrguteenuse tüüptingimuste muutmiseks ja neis tarbijate mõõteandmete korrigeerimisvalemi kasutamiseks (I tl 152-157) teatas Konkurentsiamet 09.10.2014, et tulenevalt erinevatest seisukohtadest riiklike institutsioonide vahel korrigeerimisvalemi kasutamise suhtes on võrguteenuse tüüptingimuste kooskõlastamise haldusmenetlus peatatud kuni korrigeerimisvalemi kasutamise lubatavuse selgumiseni (I tl 158).
27.Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et vaatamata tõsiasjale, et GV mõõtepunkti andmed ja tarbijamõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale õiguslikult ette heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega, mille eest kostja ei vastuta. Kohus ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et kuivõrd vastavalt MGS § 22 lg 2 vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest, siis lasub ka eeltoodud põhjusel (näilised gaasikaod tulenevalt gaasi erinevast temperatuurist ja rõhust) vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse eest kostjal. Nii ei saa kostjalt nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete
2-14-21395 teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Seega juhul kui puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel perioodil (06.03.2008 kuni 04.06.2014) gaas tarbitud teisiti kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu (nagu see käesoleval juhul kohtu hinnangul on, kuna hageja vastupidised väited on paljasõnalised) ja vastavalt tarbimise kogused on õigusaktidega lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud ning milliste andmete fikseerimise tõepärasuses pole alust kahelda (nagu ka GV mõõtepunkti andmete fikseerimise tõepärasuses), leiab kohus, et väidet, et kostja on tarbijatele üle andnud gaasi mahuliselt vähem (mille maksumus vastab summale 7866,24 eurot) kui ta seda on hagejalt sel eesmärgil saanud, ei saa lugeda tõendatuks. Järelikult ei ole ka tõendatud, et kostja oleks oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni - hageja klientideni) rikkunud, mistõttu hagejal puudub ka alus kostjalt lisaks tarbijatelt saadud tasule mingite täiendavate summade (võrku antud gaasi ja tarbijate kulutatud gaasi vahe) sissenõudmiseks. Seonduvalt küsimusega, kas on õiglane jätta sellisel juhul nn süsteemsest puudusest tulenev puudujääk hageja kanda, nõustub kohus kostjaga, et kuivõrd hageja on MGS § 12 lg 2 kohaselt Xxxxvõrgupiirkonnas bilansihalduriks ja MGS § 12 lg 7 ja lg 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema vastavalt tehinguid süsteemihalduriga, siis hageja peab lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga.
28.Tagasi tulles kostja poolt esitatud aegumisvastuväite juurde kohus märgib täiendavalt, et taotlus aegumise kohaldamiseks hageja poolt ajaperioodi enne 2012.a. käsitletavate nõuete suhtes on samuti osaliselt põhjendatud. Hagist nähtuvalt tugineb hageja nõue kostja poolt ajavahemikul 06.03.2008 kuni 04.06.2014 täielikult tasumata arvetele (arvete järgi tasumata summadele). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab nõude aegumistähtaeg sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses pole sätestatud teisiti ning TsÜS § 147 lg 3 sätestab, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega algas hageja arvete 3-aastane aegumistähtaeg 2008.a. arevete puhul 31.12.2008 kl 24:00, 2009.a. arvete aegumistähtaeg 31.12.2009 kl 24:00 ja 2010.a. arvete aegumistähtaeg 31.12.2010 kell 24:00. Kuivõrd hagi on esitatud 05.06.2014, olid 2008-2010 arvetest tulenevad nõuded kogusummas 2391,91 eurot järelikult hagi esitamise ajaks aegunud.
29.Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole hageja ja kostja vahelises lepingulises suhtes kostja poolne lepinguliste kohustuste rikkumine tõendamist leidnud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja nõuet võimalik käsitleda lepingust tuleneva nõudena, ei arvesta kohus ka hageja alternatiivse taotlusega lahendada vaidlus käsundita asjaajamise sätete alusel.
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
30.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda.
31.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
32.Kohus leiab, et kuivõrd on tõenäoline, et käesolev kohtuotsus kaevatakse edasi, samuti on poolte menetluskulud hagi hinda arvestades suured ja menetluskulude nimekirjad mahukad, on otstarbekas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.
2-14-21395
33.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.