Aktsiaseltsi Haljas hagi Veiniladu OÜ ja AA vastu põhivõlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Veiniladu OÜ ja AA apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
49 489 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: aktsiaselts Haljas (registrikood lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik
10040963),
Kostja I: Veiniladu OÜ (registrikood 12394091), lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach Kostja II: AA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Yulia Klyukach Kohtuistungi toimumise aeg
12.10.2015, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 26.06.2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud solidaarselt Veiniladu OÜ ja AA kanda.
Välja mõista Veiniladu OÜ-lt ja AA-lt solidaarselt ringkonnakohtu menetluskulud summas 450 (nelisada viiskümmend) eurot aktsiaseltsi Haljas kasuks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.14.04.2014 esitas aktsiaselts Haljas (hageja) Veiniladu OÜ (kostja I) ja AA (kostja II) vastu hagi, millega palus mõlemalt kostjalt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse ja viivise kokku summas 42 000 eurot ning täiendavalt kostjalt I viivise 7489 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 07.06.2013 müügilepingu nr 54, mille alusel müüs hageja kostjale I toidukaupu. Vastavalt lepingu punktile 4.2 kohustus kostja I tasuma kaupade eest 10 kalendripäeva jooksul arvates arve-saatelehe väljastamisest ning vastavalt lepingu punktile 8.2 pidi ta tasuma lepingust tulenevate rahaliste kohustuste rikkumise korral viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Lepingu punkti 12 kohaselt andis kostja II isikliku käenduse lepingust tulenevate kostja I rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks. Käendaja vastutuse maksimumsummaks oli lepingus kokku lepitud 42 000 eurot. Kostja II oli lepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige.
3.10.06.2013 ostis kostja I hagejalt suhkrut 20 592 euro eest (arve nr 84083 maksetähtajaga 20.06.2013) ning 17.06.2013 suhkrut 20 592 euro eest (arve nr 84650 maksetähtajaga 27.06.2013). Arve nr 84083 eest tasus kostja I kokku 6000 eurot, jättes tasumata 14 592 eurot ning arve nr 84650 jättis kostja I täielikult tasumata. Kostja II on korduvalt andnud lubadusi võlgnevuse likvideerimiseks, kuid ei ole seda teinud. 27.03.2014 on äriregistris tehtud kanne, mille kohaselt ei ole kostja II enam kostja I juhatuse liige. Hageja põhinõude suurus on 35 184 eurot, viiviseid nõuab hageja summas 14 305 eurot. Kostjate vastuväited
4.Kostjad hagi ei tunnistanud ning vaidlesid sellele vastu. Kostja I märkis, et ta ei ole hagejalt kaupu saanud. Kostjate vastu esitatud nõude õiguslik alus on ebaselge. Isegi kui hageja nõue on põhjendatud, ei saa nõuda käibemaksu tasumist, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja saab kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
5.Kostja II palus jätta hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 järgi läbi vaatamata või hagi läbivaatamisel jätta see rahuldamata, sest ta vastutas ainult nende nõuete eest, mis olid tema vastu esitatud ajal, mil ta oli kostja I juhatuse liige. Hageja pidi oma nõuded maksma panema ajal, mil kostja II oli kostja I juhatuses. Käendusleping on kestusleping ning teistel tingimustel ei oleks ta käenduslepingut sõlminud. Kuna kostja II
ei ole enam käendajaks, jääb ebaselgeks tema suhtes esitatud nõude õiguslik alus. Kohtuväliselt ei ole hageja nõuet kostja II vastu kunagi esitanud, mistõttu tuleks rahuldamata jätta ka viivise nõue. Kuna nõue on esitatud koos käibemaksuga, kuulub see võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 5 tulenevalt maha arvamisele. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 26.06.2015 otsusega rahuldamata kostja II taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks ning rahuldas hagi. Maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 42 000 eurot, millest 35 184 eurot on põhivõlgnevus ja 6816 eurot hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena täiendavalt 7489 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 1667 eurot, millest 817 eurot on hageja õigusabikulud ning 850 eurot riigilõiv.
7.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et hageja ja kostja I sõlmisid 07.06.2013 müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale I toidukaupu ning mille eest pidi kostja I hagejale tasuma 10 kalendripäeva jooksul alates arve-saatelehe esitamisest ja maksete tasumisega viivitamisel viivist 0,15% tasumata summast päevas. Sama lepingu alusel käendas kostja II hageja ees kostja I kohustusi ning tema kui käendaja vastutus oli piiratud kuni summani 42 000 eurot. Kostja I tasus hagejale arve nr 84083 osaliselt. Kostja II oli kostja I juhatuse liige kuni 27.03.2014.
8.Hageja esitas kohtule kaks arve-saatelehte. 10.06.2013 arve-saatelehe nr 84083 alusel on kostjale tellimuse nr 1040490 alusel tarnitud 24 euroalust peedisuhkrut. Koos käibemaksuga tuli kauba eest tasuda 20 592 eurot. Kauba vastuvõtmise eest on allkirja andnud Antoni nimeline isik. 17.06.2013.a arve-saatelehe nr 84650 alusel on kostjale tellimuse nr 1040840 alusel tarnitud 27 euroalust peedisuhkrut. Arve alusel tuli kostjal koos käibemaksuga tasuda 20 592 eurot. Kauba vastuvõtmise kohta on allkirja andnud sama isik, kes allkirjastas eelmise arve-saatelehe. Vaidlus puudub selle üle, et ühe kahest eelviidatud arve-saatelehest tasus kostja I osaliselt, esitamata vastuväiteid kauba kättesaamisele.
9.Kohus leidis, et arve-saatelehed nr 84083 ja nr 84650 on käsitletavad täitmise kviitungitena VÕS § 95 lg 1 mõistes, milliste kohaselt on kostjat I esindanud isik kinnitanud kauba kättesaamist. Kuivõrd kostja on osaliselt tasunud ühe arve-saatelehe alusel, mille on allkirjastanud Antoni nimeline isik, on kohtu hinnangul kauba vastuvõtja näol tegemist isikuga, keda kostja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 mõistes kasutas pidevalt oma majandus- ja kutsetegevuses ning kelle eest ta vastutab TsÜS § 132 lg 2 mõistes. Kohtu hinnangul läks arve-saatelehtedel kauba kättesaamise kinnituse andmisega kostjale I üle kohustus tõendada, et kaup ei ole kätte saadud. Kostja I ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta ei esitanud hagejale arve-saatelehtedel märgitud tellimusi kauba saamiseks. Lepingu kohaselt tuli kostjal esitada vastuväited üle antud kauba koguse kohta hiljemalt 72 tunni jooksul alates kauba üleandmisest, kuid kostja seda ei teinud. Esimesed vastuväited kauba üleandmisele esitas kostja alles vastuses hagiavaldusele, milliseks ajaks oli kostja VÕS § 220 lg 3 alusel minetanud oma õiguse tugineda puudustele üle antud kauba koguses.
10.Hageja ja kostja I juhatuse liikme (s.o kostja II) vahelisest e-kirjade vahetusest nähtub, et kostja I on korduvalt kinnitanud võlgnevuse olemasolu hageja ees. Korduvad e-kirja teel antud lubadused võlgnevus tasuda on kohtu hinnangul samuti käsitletavad täitmise
kviitungitena VÕS § 95 mõistes. Kuivõrd kostja on korduvalt kinnitanud võlgnevuse olemasolu, on ta järelikult kinnitanud kauba täielikku kättesaamist. Vastupidist ehk puudusi üle antud kauba koguses või kauba mittekättesaamist oleks käesolevas menetluses pidanud tõendama kostja. Kostja I ei ole tõendanud, et ta ei ole kaupa vaidlusaluste arve-saatelehtede alusel kätte saanud. Kuivõrd kostja I sai kauba kätte ning jättis osaliselt selle eest tasumata, kuulub hageja nõue tema suhtes rahuldamisele. Kuivõrd kohus rahuldab hageja põhinõude, kuulub rahuldamisele ka viivisenõue.
11.Kohus leidis, et kostja II vastutab käendajana kostjal I tekkinud võlgnevuse eest lepingus toodud piirmäära ulatuses. Kohus ei nõustunud kostja II väidetega, et käenduslepingu näol oli tegemist kestuslepinguga ning kõik kostja II kui käendaja kohustused lõppesid hetkest, mil ta enam ei olnud kostja I juhatuse liige. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kohustus, mille täitmist hageja hagiavalduses nõuab, tekkis kostjal I ajal, mil kostja II oli nimetatud äriühingu juhatuse liige. Riigikohus on leidnud, et reeglina ei saa käenduslepinguid pidada kestuslepinguteks ning kestuslepingutega oleks tegu vaid siis, kui käendataks mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki pikaajalistest suhetest tulenevaid kohustusi (RKTKo 3-2-1-102-07, p 11). Antud juhul ei olnud kostja II kui käendaja vastutus suunatud korduvate ja pikaajaliste kohustuste täitmise tagamisele, mistõttu ei olnud käenduslepingu näol tegu kestuslepinguga. Kohus leidis, et müügilepingu punktis 12 toodud tingimus käenduse kehtivuse kohta on hinnatav käenduse kehtivuse tähtaja piiranguna, mille puhul kehtib VÕS § 153 lõikest 3 tulenev eeldus ehk kohustused, mis tekkisid kostjal I ajal, mil kostja II oli juhatuse liige, on käendusega hõlmatud. Kostja II ei ole tõendanud asjaolusid, mis sellise seadusest tuleneva eelduse ümber lükkaksid.
12.VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtu hinnangul oleks lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendanud lepingut viisil, kus kostja II on ajaliselt kohustatud vastutama käendajana nende kohustuste eest, mis kostjal I tekivad ajal, mil ta on juhatuse liige. Tegemist on ajalise piiranguga, mis määratleb, millise perioodi jooksul tekkivate kohustuste eest on käendaja vastutav. Samas ei oleks mõistlik isik tõlgendanud lepingut viisil, kus kostja II kui käendaja kohustused lõppevad automaatselt tema juhatuse liikme staatuse lõppemisega ning sealhulgas lõpevad kohustused, mille võtmisele ja täitmata jätmisele on ta ise juhatuse liikmena kaasa aidanud. Kirjeldatud juhtumil oleks kostjal II endal ühepoolselt võimalik mistahes ajal loobuda oma lepinguliste kohustuste täitmisest, esitades avalduse enda juhatuse liikme ametikohalt vabastamiseks. Lõppastmes tuleb kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus summas 35 184 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise võlgnevus summas 6816 eurot, kokku summas 42 000 eurot. Kostjalt I tuleb hageja kasuks täiendavalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivisena 7489 eurot.
13.Kostjate vastuväidetega selle kohta, et nad ei pea tasuma hageja ees tekkinud võlgnevust koos käibemaksuga, kohus ei nõustunud. Sisendkäibemaksu mahaarvestamise õigusest sõltumatult oli kostjatel kohustus tasuda arved koos käibemaksuga.
14.Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel hageja menetluskulud kostjate kanda. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja 16.06.2015 ehk pärast kohtuvaidluste lõppemist ja viimase kohtuistungi toimumist. Kohus leidis, et esitatud nimekirja alusel saab hageja menetluskulud kindlaks määrata, sest kohus andis kostjatele võimaluse esitada vastuväiteid kõigi hageja menetluskulude kohta. Lisaks tuleneb TsMS § 174 lõikest 1 kohtule kohustus määrata menetluskulud kindlaks asja materjalide alusel sõltumata poolte esitatud taotlustest
ja nimekirjadest. Maakohus luges hageja esindaja mõistlikuks ajakuluks 8 h 09 minutit. Arvestades hageja esindaja tunnitasu suurust 100 eurot (ilma käibemaksuta), on hageja esindaja mõistlikud õigusabikulud 815 eurot. Nimetatud summale lisandub 2 eurot, mis on seotud äriregistrist päringute tegemisega, samuti tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõiv 850 eurot. Kogumis tuleb kostjatelt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista solidaarselt 1667 eurot. Apellatsioonkaebus
15.27.07.2015 esitasid kostjad Harju Maakohtu 26.06.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega paluvad maakohtu otsuse kogu ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
16.Apellatsioonkaebuse kohaselt andis kohus eelviimasel kohtuistungil hagejale juhiseid, mille kohaselt pidi hageja tõendama, et ta on kostjale kauba üle andnud. 26.06.2015 kohtuotsuses asus kohus seisukohale, et puudusi üle antud kauba koguses või kauba mittekättesaamist oleks käesolevas menetluses pidanud tõendama kostja I. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ei saa kohus oma otsuse argumentidega pooli üllatada. Antud juhul andis kohus pooltele mõista, et tegemist on hageja tõendamiskoormusega, kuid kohtuotsuses taganes kohus oma seisukohast, millega üllatas pooli. Kauba väljastamise tõendamine oli TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt hageja tõendamiskoormus ning kostja I poolne kauba vastuvõtmine on hageja poolt tõendamata.
17.Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt on käendusega hõlmatud kohustused, mis tekkisid kostjal I ajal, mil kostja II oli juhatuse liige. Kostja II esitas kohtule taotluse enda vande all ülekuulamiseks, kuid kohus jättis nimetatud taotluse rahuldamata. Kostja II vande all antavate ütlustega soovisid kostjad tõendada asjaolu, et poolte vahel oli kokkulepe, et kostja II käendus on ajaliselt piiratud ning käendus kehtib ajavahemikus, mil ta tegutseb juhatuse liikmena. Niipea kui kostja II on juhatusest tagasi kutsutud, kostja II käendus ei kehti. Kostjad selgitasid kohtule, et teistel tingimustel ei oleks kostjad 07.06.2013 lepingut sõlminud.
18.Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et antud käenduslepingu näol ei olnud tegemist kestuslepinguga. Vaidlusaluse müügilepingu puhul oli tegemist nn raamlepinguga, mille täitmise tagatiseks oli sõlmitud ka käendusleping. Antud juhul oli kostja II kui käendaja vastutus suunatud korduvate ja pikaajaliste kohustuste täitmise tagamisele. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte tegeliku tahte väljaselgitamiseks esitas kostja II taotluse enda vande all ülekuulamiseks, kuid kohus jättis selle rahuldamata.
19.Kostjad ei nõustu ka menetluskulude jaotusega. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja 16.06.2015 ehk pärast viimase kohtuistungi toimumist, seega hilinemisega. Kohtu argument, et esitatud nimekirja alusel saab hageja menetluskulusid kindlaks määrata, sest kohus andis kostjatele võimaluse esitada vastuväiteid kõigi hageja menetluskulude kohta, ei põhine seadusel (TsMS § 176). Vastus apellatsioonkaebusele
20.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
22.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige kostjate seisukoht, et maakohus on tõendamiskoormise jaotamisega neid üllatanud. Maakohtu 01.04.2015 istungil, s.o pärast arve-saatelehtede ja e-kirjade esitamist, selgitas kohus hagejale, et tema kohustus on tõendada, kes on kauba vastu võtnud. Kohtuotsuses on aga maakohus sedastanud, et arve-saatelehtedel kauba kättesaamise kinnituse andmisega ja e-kirjades võlgnevuse tasumise lubamisega, läks kostjale I üle tõendamiskoormis, et ta ei ole kaupa saanud. Kolleegiumi hinnangul ei tingi aga osundatud rikkumine maakohtu otsuse tühistamist. Kostjad ei ole selgitanud, kuidas see tõi kaasa ebaõige lahendi. Kostjad ei ole väitnud, et neil oli kauba mittesaamise kohta esitada tõendeid, mis jäid kohtu selgituse tõttu esitamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kauba üleandmine kostjale I on tõendatud. Nimetatut tõendavad arve-saatelehtede allkirjastamine Antoni nimelise isiku poolt, ühe arve osaline tasumine ning e-kirjades korduvalt võlgnevuse tunnistamine. Kostjate esindaja selgitus, et võlgnevust tunnistati seetõttu, et kostja I raamatupidamises valitses segadus, ei ole veenev. Kuna kauba eest on osaliselt tasumata, siis on maakohus põhjendatult võla välja mõistnud.
23.Ebaõige on kostja II seisukoht, et tema kohustused käendajana lõppesid hetkest, mil ta lahkus juhatusest. Käenduslepingu kohaselt kehtib käendus ajavahemikus, mil ta tegutseb kostja I juhatuse liikmena (t lk 8). VÕS § 153 lg 3 sätestab, et tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Seega kehtib eeldus, et tähtajalise käenduse puhul lõpeb käendusleping tuleviku suhtes ning käendaja vastutus käenduse lõppemise hetkeks juba tekkinud kohustuste eest säilib ka pärast käenduse lõppemist (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 522). Kostja II ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käenduslepingut ei saa tõlgendada viisil, et nõue tuli maksma panna ajal, mil kostja II oli juhatuse liige. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja II vastutab käendajana.
24.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesolev käendusleping ei ole kestusleping ning sellekohased põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07 p 11 märkinud, et käendusleping võib olla kestuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi. Antud juhul käendas kostja II hageja ning kostja I vahel 07.06.2013 sõlmitud müügilepingust tulenevaid kohustusi. Müügilepingust nähtuvalt on lepingu näol tegemist tähtajatu nn raamlepinguga, kus lepiti kokku konkreetselt määratlemata kaupade ostmise üldised tingimused. Sellise lepingu tagamiseks sõlmitud käenduslepingut saab pidada kestuslepinguks. Eeltoodu ei mõjuta aga järeldust, et kostja II vastutab VÕS § 153 lg 3 alusel nende kohustuste eest, mis kostjal I tekkisid ajal, mil kostja II oli juhatuse liige ning ta vastutab nende eest ka pärast juhatusest lahkumist.
25.Kostjad on apellatsioonkaebuses leidnud, et hageja esitas maakohtu menetluskulude nimekirja hilinemisega. Kolleegium märgib, et maakohus andis 15.06.2015 istungil hagejale menetluskulude nimekirja esitamiseks aega 18. juunini 2015. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 16.06.2015. TsMS § 176 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude
nimekiri enne kohtuvaidlusi. Menetluskulude nimekirja esitamiseks kulude kohta, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, määrab kohus tähtaja. Toimikust nähtuvalt ei ole kostjad aga esitanud vastuväidet kohtu tegevuse peale, millega anti hagejale kohtuistungile eelnenud menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaeg 18.06.2015. Tuginedes TsMS § 333 lg 2 ja 3 ei saa kostjad seetõttu apellatsioonkaebuses tugineda asjaolule, et menetluskulude nimekiri esitati hilinemisega.
26.Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
27.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole põhjust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Maakohus ei ole lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire.
28.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja kulutanud maakohtu otsusega tutvumisele, apellatsioonkaebusega tutvumisele, sellele vastuse koostamisele ja apellatsioonikohtu istungil osalemisele kokku 4,5 tundi. Esindaja tunnihind on 100 eurot (käibemaksuta). Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kolleegium leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetlus tehtud toimingutele kulutatud aeg on vajalik ja põhjendatud. Ka esindaja tunnitasu määr on mõistlik. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud summas 450 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.