3.C.C. (hageja III) (isikukood XXXXXXXXXXX) vastustajate esindaja Harland Paas
RESOLUTSIOON
1.Muuta Viru Maakohtu 30. oktoobri 2019 otsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust jättes resolutsioonist välja „või kuni vanema varalise seisundi või laste vajaduse muutumiseni.“. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
Lugeda kohtulahendi resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
2.1.„ A.A., B.B. ja C.C. hagi rahuldada osaliselt.
2.2.Mõista M.Ü.lt välja A.A. kasuks elatis 150 eurot kuus alates
4.juunist 2019 kuni XX.
2.3.Mõista M.Ü.lt välja B.B. kasuks elatis 150 eurot kuus alates 4. juunist 2019 kuni XX.
2.4.Mõista M.Ü.lt välja C.C. kasuks elatis 150 eurot kuus alates 4. juunist 2019 kuni XX.
2.5.Igakuised elatisemaksed tuleb tasuda A.Ü. arvelduskontole.
2.6.Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada kohtumenetluse ajal (so alates 04.06.2019.a.) tasutud elatisemakseid.
2.7.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.“
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta M.Ü. kanda. Mõista M.Ü.lt välja menetluskulude katteks 85 eurot solidaarselt A.A., B.B. ja C.C. kasuks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (hageja I), B.B. (hageja II) ja C.C. (hageja III) esitasid hagi M.Ü. (kostja) vastu, milles palusid mõista välja alates hagi esitamisest iga hageja kasuks elatise 200 eurot kuus, kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Hagi kohaselt elavad kostja ja hagejad eraldi. Kostja maksab igale hagejale elatist 100 eurot kuus, kuid sellest ei piisa ülalpidamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tasub vanemate kokkuleppe kohaselt elatist 100 eurot kuus. Sellest piisab hagejate vajaduste rahuldamiseks. Hagejad saavad peretoetust 520 eurot kuus, seega on iga hageja vajadused kaetud 173 euro ulatuses kuus. Kostja varaline seis ei võimalda rohkem elatist maksta. Korter, kus elab hagejate ema, on ostetud kostja välismaal teenitud raha eest. Kostja viibis novembrist 2018 kuni aprillini 2019 välismissioonil; 10 000 eurot seal teenitud rahast kulus korteri ostmiseks. Remondi ja mööbli ostmiseks võttis kostja laenu 7000 eurot. Kostja sissetulek on 1100 eurot kuus, samas suuruses on ka kulud. Autot vajab kostja tööle sõitmiseks, auto on valmistatud 2001. aastal.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohtu rahuldas osaliselt hagi 30. oktoobri 2019 otsusega ning mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja elatise 150 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni või kuni vanema varalise seisundi või hagejate vajaduse muutumiseni. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Vastavalt PKS § 101 lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 leidnud, et perekonnaseadusega sätestatud minimaalne elatis on lapse minimaalsete vajaduste osas ligilähedane tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis kui vanemad elavad lahus. Kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel ning elatise nõudja ei pea selles osas lapse vajadusi eraldi tõendama. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär on 2019. aastal 540 eurot, elatise miinimummäär ühele lapsele 270 eurot. Kuna hageja nõuab elatise väljamõistmist alla miinimummäära, ei ole lapse vajaduste eraldi tõendamine vajalik. Vastavalt PKS § 102 lg 1 vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja ei ole esile toonud PKS § 102 lg 2 teises lauses loetletud asjaolusid. Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on mingil määral kaetud riiklike toetustega. Maakohus pidas vajalikuks siiski rõhutada, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (RKTKo 3-2-1-174-16, p 14). Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna automaatselt alust elatise vähendamiseks/väljamõistmiseks alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (RKTKo 3-2-1-35-17, p 28.2). Arvestades hagiavalduses hagejate seadusliku esindaja poolt toodud laste vajaduste hinnangulist suurus, kummagi vanema igakuise sissetuleku suurust, sotsiaalkindlustusametilt saadavat peretoetust, jõudis maakohus seisukohale, et hagis nõutud 200 eurot kuus iga lapse kohta (kokku 600 eurot kuus) ei ole kostja olemasolevat sissetulekut arvestades võimeline tasuma kahjustamata seejuures enda toimetulekut.
Asjas kogutud vanemate varalist seisundit iseloomustavatele andmetele tuginedes on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis laste ülalpidamiseks 150 eurot kuus ehk 450 eurot kolmele lapsele kokku.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada väljamõistetud elatise suuruse osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja iga hageja kasuks elatis 100 eurot kuus. Maakohus rikkus määruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Maakohus ei analüüsinud laste ema majanduslikku seisundit. Laste emal on lisaks elukohana kasutatavale korterile veel üks korteriomand. Maakohus jättis ka tähelepanuta, et laste ema annab eesti keele tunde ja teenib sellega lisatasu. Maakohtu lahendi järgi peab isa kandma laste ülalpidamiseks suuremat kulu kui ema. Iga lapse vajadused on kaetud peretoetusega 182 eurot lapse kohta. Maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kostja maksab hagejatele järelmaksuga ostetud külmkapi eest 34 eurot kuus. 150 euro väljamõistmine igale lapsele paneb kostja olukorda, kus tema rahaline toimetulek on kahjustatud.
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei pea hageja elatise alammääras väljamõistmise nõude esitamisel tõendama vajalike ülalpidamiskulude suurust ja põhjendatust. Kostja ei esitanud ja ei tõendanud maakohtus ühtki mõjuvat põhjust, mis annaksid aluse elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära PKS § 102 lg 2 teise lause kohaselt. Kuna elatis mõisteti välja niigi alla alammäära, pole põhjust elatise veelgi suuremaks vähendamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2, lisades resolutsiooni hagejate täisealiseks saamise aja, ning jätab sealt välja „või kuni vanema varalise seisundi või laste vajaduse muutumiseni“. Kohtuotsus peab olema vajaduse korral sundtäidetav ning täitemenetluse formaliseeritusse põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäitur pädev otsustama, kas vanema varaline seisund on muutunud ja kui on, siis kuidas seda elatise suuruse juures arvestada. Ringkonnakohus täiendab otsuse resolutsiooni hagejate täisealiseks saamise aja märkimisega. Resolutsioonis tuleb täitmise selguse tagamiseks välja jätta ka hagejate ema arvelduskonto number.
8.TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud kostja palgateatised 2019 juuli, augusti ja septembrikuu kohta.
Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on asjakohased. Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 alusel asja juurde võtmata kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud kuvatõmmise sõnumist ja XX OÜ arve. Tegemist on tõenditega, mis ei ole apellatsioonimenetluses elatise suuruse hindamisel asjakohased, kuna kuvatõmmisel puudub kuupäev ning esitatud arve ei oma määratud elatise õigsuse hindamisel tähtsust.
9.Kostja on vaidlustanud väljamõistetud elatise suuruse põhjusel, et maakohus ei arvestanud piisavalt teise vanema majanduslikku olukorda ja ei selgitanud välja tema sissetuleku suurust. Hagejad vaidlesid vastu märkides, et kuna nad ei nõua elatist üle miinimummäära, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, siis ei pea laste kulutusi ega ema majanduslikku olukorda eraldi tõendama. Ringkonnakohus möönab, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks on ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada ja tõendamisele kuuluvad üksnes suuremad kulud (Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). Ringkonnakohus märgib vastuseks kostja väitele, et ta tasub külmkapi osamakseid, et esemete ostmine laste elukohta või ka lastele, ei asenda elatise maksmise kohustust, välja arvatud juhul, kui vanemad lepivad kokku teisiti.
10.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kostja majanduslik olukord võimaldab elatist tasuda ning elatis on väljamõistetud oluliselt väiksemas summas, kui miinimum elatis, ei sõltu kostjalt väljamõistetava elatise suurus teise, hagejatega kooselava, vanema majanduslikust olukorrast. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on võimeline tasuma igale lapsele 150 eurot elatist. Maakohus võttis kostja sissetuleku määramisel aluseks MTA andmed. Kostja esitas maakohtule ka oma töötasu õiendi 2018 juuni kuni 2019 mai kohta. Nimetatud tõendi kohaselt on kostja töötasu suurus kuude lõikes muutuv, kuid 12 kuu keskmine töötasu oli kostjal 2354 eurot/bruto (dtl 65). Kostja väitel kasutas ta nimetatud tulust 10 000 eurot korteri ostmiseks. Tegemist on ühekordse väljaminekuga, mistõttu saab eeldada, et kostja sissetuleku suurenemisel tulevikus kostja majanduslik olukord paraneb. Kostja poolt ringkonnakohtule esitatud palgatõendite kohaselt on kostja 2019 nelja kuu eest saanud tasu järgmiselt: juulis 1296 eurot (bruto) (tööpäevi 10); augustis 1348,27 eurot (tööpäevi 19); septembris 945 eurot (tööpäevi 11) ja oktoobris 1695 eurot (tööpäevi 23). Kostja deklareeris maakohtus, et tal on vältimatud kulud kuus summas 800 eurot, millele lisandub seni tasutud elatis 300 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt väljamõistetud elatis summas 450 eurot ei pane kostja keskmist sissetulekut arvestades teda raskesse materiaalsesse olukorda. Kostja suudab elatist tasuda ka siis, kui ta töötab osalise tööajaga.
11.Kostja apellatsioonkaebuse põhjendus, et maakohus ei võtnud arvesse, et laste vajadused on suures osas kaetud peretoetustega, mistõttu ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista 150 eurot lapse kohta kuus, ei ole õige. Peretoetustega on alus arvestada, kui esinevad mõjuvad põhjused. Maakohus hindas kostja sissetulekut ning laste vajadusi ning määras põhjendatult elatise suuruse hageja nõutud suurusest väiksemana, summas 150 eurot lapse kohta. Kostja sissetulek ja majanduslik olukord ei anna alust elatise suurust vähendada. Peretoetustega arvestamiseks võib alust anda ka see,
kui lapse tegelikud kulud on keskmisest väiksemad. Hagejad tõid hagis esile iga hageja kulude suuruse, mis on ligilähedane lapse vajaduspõhise ülalpidamiskulude suurusele (ca 388 eurot; vt https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf).
Ringkonnakohus leiab, et maakohus võttis põhjendatud ulatuses arvesse peretoetusi ja mõistis kostjalt välja vähem kui pool lapse igakuiseks ülalpidamiseks vajaminevast summast.
12.Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (kostja) kanda. Hagejate esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskulu suurus 85 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude kandmine 85 euro ulatuses oli põhjendatud ja vajalik.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.