Viimane kohtuistung 05.06.2014 / kirjalik menetlus
vastu
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood XXX) XXX(isikukood XXX) ja XXX(isikukood XXX) kasuks kokku 41 757,16 eurot (nelikümmend üks tuhat seitsesada viiskümmend seitse eurot ja 16 senti), millest põhivõlgnevus on 31 877,39 eurot ja 22.10.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 9 879,77 eurot.
3.Välja mõista XXXOÜ-lt (registrikood) XXX(isikukood XXX) ja XXX(isikukood XXX) kasuks lisanduv viivis põhinõudelt (31 877,39 eurot) alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-13-26973 Hagi tagamise abinõud
4.Jätta jõusse Harju Maakohtu 31.05.2013 kohtumäärusega hagi tagamise korras hagejate kasuks kostja arvelduskontode arestimine 40178,81 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
6.Välja mõista kostjalt XXXOÜ-lt hagejate XXXja XXXkasuks menetluskuluna 10 536,16 eurot (kümme tuhat viissada kolmkümmend kuus eurot ja 16 senti), millest õigusabikulud on 9 536,16 eurot ja riigilõiv 1000 eurot.
7.Välja mõista kostjalt XXXOÜ-lt hagejate XXXja XXXkasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Õiend menetluse käigu kohta
1.XXX (edaspidi hageja 1) ja XXX (edaspidi hageja 2, mõlemad koos hagejad) esitasid 28.05.2013 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ (edaspidi kostja) vastu hoonestusõiguse tasu ja viivise maksmise nõudes (I tl 34-37, 80-83).
Koos hagiavaldusega esitasid hagejad kohtule taotluse hagi tagamiseks (I tl 1-5).
3.Harju Maakohus rahuldas 31.05.2013 määrusega hagejate taotluse hagi tagamiseks ning hagi tagamise abinõuna arestis kostja arvelduskontod kõigis Eesti tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ning välisriigi krediidiasutuste filiaalides 40 178,81 euro ulatuses hagejate kasuks (I tl 93-98). Harju Maakohtu 31.05.2013 määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 23.08.2013 määrusega, millega kohus jättis Harju Maakohtu määruse muutmata (I tl 251).
Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 10.06.2013 (I tl 105-108).
5.Harju Maakohtu 25.09.2015 kohtuotsusega rahuldas kohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja võlgnevuse 1 589,64 eurot ning viivise põhinõude 1 328,80 eurot
2-13-26973 tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.05.2013 kuni põhinõude täitmiseni (III tl 67-83).
6.Hagejad esitasid maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 22.05.2015 määrusega tühistati Harju Maakohtu 25.09.2014 otsus osas, millega maakohus on jätnud hagi osaliselt rahuldamata ning tühistanud osaliselt hagi tagamise ja otsustanud menetluskulude jaotuse. Harju Maakohtu kohtuotsus on jõustunud kostjalt hagejate kasuks põhivõla 1 328,80 eurot, viivise 260,84 eurot ja alates 29.05.2013 VÕS § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud määras viivise saamiseks. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks (III tl 122-124).
Harju Maakohus võttis tsiviilasja nr 2-13-26973 menetlusse 29.06.2015 (III tl 125).
8.Kohus andis pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning määras kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks 22.10.2015 (III tl 131, 175).
Hagi asjaolud ja hagejate nõue
9.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hagejad kostja ja OÜ-ga Roomapark 14.04.2008 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu lõpetamise lepingu, hoonestusõiguse seadmise lepingu ja reaalkoormatise seadmise lepingu (edaspidi leping), mille punkti 3.1. kohaselt koormasid hagejad neile kuuluva kinnisasja (Harju maakonnas XXX külas asuv XXX kinnistu pindalaga 40,66 ha) hoonestusõigusega kostja kasuks 33 aastaks alates hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmisest. Hoonestusõigus kanti kinnistusraamatusse 28.04.2008. Lepingu p-s 4.1. algab hoonestaja hoonestusõiguse tasu maksmise kohustus tagasiulatuvalt alates 01.01.2008. Lepingu p-de 4.6. ja 4.6.1. tulenevalt kohustub hoonestaja tasuma hoonestusõiguse aastatasu hoonestusõiguse kinnistusraamatusse kandmisest kuni ehitusloa väljastamiseni summas 173 188 krooni, s.o 11 068,73 eurot,. Lepingu p-st 4.8. tulenevalt kohustub hoonestaja tasuma hoonestusõiguse tasu maksmisega viivitamisel viivist 0,05% aastas. 17.11.2009 sõlmisid hagejad ja kostja hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p-ga 3.2. muudeti hoonestaja kohustusi selliselt, et hoonestaja kohustus tasuma aastatasu iga jooksva aasta 20. detsembriks. Kostja ei ole tasunud hoonestusõiguse aastatasu 2010., 2011. ja 2012. aastate eest. Hagejad leiavad oma 04.04.2014 seisukohas, et pooled leppisid kokku viivisemääras 0,05% päevas, sest lepingu olemusest ja eesmärgist tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et lepingupooled soovisid leppida kokku viivisemääras 0,05% aastas . 17.08.2015 seisukohas leiavad hagejad, et leping ei ole kostja poolt 22.09.2010 avaldusega kehtivalt üles öeldud, kuivõrd kostja 22.09.2010 lepingu muutmise ettepanek ei sisalda tahteavaldust lepingu ülesütlemiseks ega ei ole mõistlikule inimesele mõistetav selliselt, et hoonestusõiguse lepingud on käsitletavad ülesöelduna juhul kui maaomanikud ei nõustu kostja lepingu muutmise ettepanekuga, samuti viitab kostja käitumine peale 22.09.2010 soovile lepingut jätkata. Samuti ei ole hagejad nõus kostja vastuväitega nagu oleks hoonestusõiguse tasu 2010.a. eest makstud. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista võlgnevus summas 31 877,39 eurot ning viivised kindla summana, mis on arvestatud kuni otsuse tegemise päevani järgnevalt: summalt 9 739,93 eurot alates 20.12.2010 kuni otsuse tegemise päevani 0,05%-line viivis kalendripäevas; summalt 11 068,73 eurot alates 20.12.2011 kuni otsuse tegemise päevani 0,05%-line viivis kalendripäevas; summalt 11 068,73 eurot alates 20.12.2012 kuni otsuse
2-13-26973 tegemise päevani 0,05%-line viivis kalendripäevas. Lisaks paluvad hagejad kostjalt välja mõista viivise määras 0,05% kalendripäevas põhinõudelt alates otsuse tegemisele järgnevast päevast kuni otsuse täitmiseni.
Kostja vastuväited
10.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata ulatuses, mis ületab 1 328,80 eurot. Kostja leiab, et ta on hagejate sõlmitud lepingud kehtivalt üles öelnud ja need on alates 01.01.2011 lõppenud, mistõttu hagejatel ei saa olla kostja vastu mingeid nõudeid 2011 ja 2012 hoonestusõiguse tasude osas. 2010.a. hoonestusõiguse tasu osas kostja osundab, et hoonestusõiguse aastatasuks oli kokku 22 572,50 eurot, st 11 068,73 euro suurune aastatasu ning lisanduv 958,67 euro suurune kuutasu, seega aasta peale täiendavalt (958,67 x 12) 11 504,10 eurot. Samas olid nimetatud lepingus olid sätestatud hoonestusõiguse tasud määratud brutosummadena, mis ei sisaldanud tulumaksu. Hagejatelt kinnipidamata tulumaksu arvestades tasus kostja 2010. aasta kvartaalset hoonestusõiguse tasu iga kuumaksega kummalegi hagejale 4 725 krooni enam kui lepingujärgne kuumakse ette nägi, s.t kokku 2 415,80 eurot rohkem. Võttes arvesse kinnipidamisele kuuluvat tulumaksu oleks kostja pidanud tasuma 2010.a. hoonestusõiguse aastatasu lepingu p 4.6.1. alusel netosummana mitte 11068,73 eurot, vaid 8744,3 eurot (11068,73 eurot – tulumaks). Samuti on kostja tasunud hagejale 2010 aasta hoonestusõiguse tasu maksmise kohustuse täitmiseks 09.08.2011 maksega 5 000 eurot, mille tulemusena hagejate nõue 2010.a. lepingu p 4.6.1. alusel võib olla 3744,3 eurot. Võttes arvesse, et kostja on täinud lepingu punkti 4.6.4. järgset kohustust summas 2415,8 eurot enam, milline summa tuleb arvestada lepingu p 4.6.1. kohase täitmisena, tunnistab kostja hagejate nõuet summas 1328,80 eurot. Lisaks eeltoodule on kostja leiab, et hagejad on arvutanud viivist ebaõigesti, kuna lepingu p 4.8. kohaselt tasub hoonestaja hoonestusõiguse tasu maksmisega viivitamisel omanikule viivist 0,05% tasumata summalt aastas, mitte aga päevas, nagu on arvestanud hageja. Kostja leiab samuti, et hagi esitamine hagejate poolt on olnud pahatahtlik ning on kantud kostja ning tema omanike ( XXXOÜ ja OÜ XXX) ja hagejate vahelistest lahkhelidest. Kostja leiab, et juhul kui kohtu arvates ei ole kostja lepingut alates 01.01.2011 kehtivalt üles öelnud, tuleks hagejate nõue 2011 ja 2012 aastate hoonestusõiguse tasu osas jätta rahuldamata hea usu põhimõtte rikkumise tõttu (TsÜS § 138 lg 1 või lg 2).
Kohtuotsuse põhjendused
11.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
12.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 241 lg 1 esimese lause kohaselt kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. AÕS § 254 lg 1 kohaselt hoonestaja maksab kinnisasja omanikule hoonestusõiguse eest tasu, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on hagejate nõude eeldusteks, et hoonestusõiguse seadmise leping oleks kehtiv, et kostja kui hoonestaja oleks oma kohustust tasuda hoonestusõiguse tasu rikkunud ning et selline rikkumine ei oleks vabandatav.
13.Kohus on tuvastanud, et hagejad ja kostja on 14.04.2008 sõlminud notariaalselt tõestatud hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille punkti 4.1. kohaselt on seatud hagejate kasuks tasuline hoonestusõigus (tagasiulatuvalt alates 01.01.2008) ning punktide 4.6 ja 4.6.1 kohaselt kohustus kostja kui hoonestaja tasuma hagejatele hoonestusõiguse eseme aastatasu summas 11068,73
2-13-26973 eurot (173188 krooni, I tl 39-48). Lepingu p-st 4.8. tulenevalt kohustus hoonestaja tasu maksmisega viivitamisel tasuma viivist 0,05% aastas. Lepingu punkt 8.1. kohaselt on hoonestajal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada (taganeda) ning nõuda hoonestusõiguse kinnistusraamatust kustutamist, teatades sellest omanikule ette vähemalt kolm (3) kuud, juhul, kui tuuleenergia tootmine on muutunud majanduslikult või muul põhjusel ebaotstarbekaks ja/või võimatuks ning hoonestaja on eemaldanud lepingu esemelt lepingu alusel püstitatud tuulepargi, kui omanik ei soovi hüvitada hoonestajale selle (harilikku) väärtust. Lepingu lõppemisel eelnimetatud tingimusel lepingu alusel tasutud rahasummasid ei tagastata (I tl 3948). Samuti on kohus tuvastanud, et 17.11.2009 sõlmisid hagejad ja kostja notariaalselt tõestatud hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega lisati 14.04.2008 lepingule punkt 4.6.4., mille kohaselt lisaks hoonestusõiguse aastatasu maksmisele kohustus hoonestaja (kostja) tasuma perioodil 01.11.2009-3.12.2010 omanikule (hagejad) hoonestusõiguse tasu 958,67 eurot (15000 krooni) kuus, millise summa kohustus hoonestaja tasuma kvartaalsete ettemaksetena (45 000 krooni 4 x aastas) hagejate pangakontodele võrdsetes osades. Samuti kohustus kostja tasuma hoonestusõiguse aastatasu iga jooksva aasta eest sama aasta 20. detsembriks (p 3.2 ja 4.7. I tl 50-54).
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas leping kehtis poolte vahel ka pärast 01.01.2011 ning kas sellest tulenevalt on hagejad õigustatud nõudma hoonestusõiguse tasu ka 2011 ja 2012 aastate eest, samuti kas hagejate poolt esitatud nõude suurus ja viivisearvestus on õige ning kas hagejad on käitunud nõude esitamisel heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138).
15.Kostja leiab, et tema poolt hagejatele 22.09.2010 esitatud avaldust pealkirjaga „Lepingu muutmise ettepanek“ (I tl 156), milles ta andis hagejatele tähtaja (30.09.2010) seisukohtade avaldamiseks lepingute muutmise osas ning millele hagejad nimetatud tähtajaks ei vastanud, tuleb tõlgendada kostjapoolseks lepingu ülesütlemise avalduseks. Tulenevalt hagejate ja kostja vahelise lepingu punktist 8.1. on kostja poolseks lepingute ülesütlemise tähtajaks 3 kuud. Seega leiab kostja, et mõlemad lepingud (14.04.2008 ja 17.11.2009) olid kehtivad kuni 31.12.2010, st 3 kuud pärast 30.09.2010, millal möödus hagejate tähtaeg teatada oma seisukohtadest seoses kostja 22.09.2010 avaldusega ning millest tulenevalt kostja arvates on lepingud on alates 01.01.2011 üles öeldud, järelikult ei saa hagejatel olla kostja vastu mingeid nõudeid 2011. ja 2012. aasta hoonestusõiguse tasude osas. Kostja arvates kinnitavad arusaama, et leping oli 2010.a. lõpuks lõppenud ka asjaolud, et hagejad ei esitanud kostja vastu hoonestustasu osas järgneva kahe aasta jooksul kuni hagejate poja XXXi ja kostja osanike vahelise tüli tekkimiseni 2012.a. lõpus (I tl 194-219) mingeid nõudeid, samuti tõlgendas lepingu ülesütlemisavaldusena analoogilist avaldust kolmas isik XXX, kellega kostja oli samuti sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu (I tl 141-146, 157-158, 227-229). Mis puudutab asjaolu, et hoonestusõiguse seadmise märkeid kostja kasuks ei ole kinnistusraamatust kustutatud ja kostja on tasunud ka pärast 01.01.2011 XXX kinnistu eest maamaksu ning et XXX tuulepargi projektiga seoses teostati tuulemõõtmisi veel 2011.a., siis kostja märgib, et kinnistusraamat ei ole õigustloova tähendusega ning hoonestusõiguse kannete puhul on tegemist tegelikkusele mittevastavate kannetega, samuti ei olnud kostja vaatamata 22.09.2010 avalduse esitamisele XXX tuulepargi projektist veel täielikult loobunud ning pidas seda XXXOÜ võrguga liitumistingimuste võimalikul muutmisel otstarbekaks.
16.Hageja leiavad, et kostja 22.09.2010 lepingu muutmise ettepanek ei sisalda tahteavaldust lepingu ülesütlemiseks ning ei ole igale mõistlikule inimesele mõistetav selliselt, et hoonestusõiguse lepingud on käsitletavad ülesöelduna juhul kui maaomanikud ei nõustu kostja poolt väljastatud hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise ettepanekuga. Hagejad juhivad tähelepanu, et kostja poolt viidatud kolmas isik XXX kinnitas kostjapoolset tähendust kostja analoogilisele avaldusele (I tl 157-158) alles 06.05.2013, st ajal mil kohus juba lahendas
2-13-26973 hagejate pankrotiavaldust kostja vastu (I tl 180-188, 191-193, II tl 153-157), samuti oli kostja ja XXXi vahelise 06.05.2013 kokkuleppe tingimuseks, et kostja tasub XXXile hiljemalt 18.06.2013 võlgnevuse 2010.a. hoonestusõiguse tasu eest summas 2579,27 eurot (I tl 227-228). Hagejad juhivad samuti tähelepanu, et kostja on esitanud hagejatele saadetud 22.09.2010 avaldusele analoogilised avaldused ka maaomanikele XXXja XXX OÜ-le, kes on samuti sõlminud kostjaga viimase kasuks hoonestusõiguse seadmise lepingud (I tl 147-155, 159-160), kuid kes on ilmselt tõlgendanud kostjapoolset lepingute muutmise avaldust analoo-giliselt hagejatega, kuna kinnistusraamatus on omanike kinnistule kostja kasuks seatud hoonestusõigus endiselt kehtiv (II tl 152). Täiendavalt hagejad osundavad, et kostja enda käitumine peale 22.09.2010 avaldust viitab soovile lepingut jätkata, kuna kostja jättis nõudmata hoonestusõiguse seadmise kustutamise kinnistusraamatust (I tl 49), samuti on avaldanud veel 2011.a. soovi tuulepargi rajamiseks hagejatele kuuluvale XXX kinnistule, kuna kostja palvel korraldas hageja 2 kostja eest käsunduslepingu alusel XXX tuulepargi rajamiseks vajalikke tuulemõõtmisi, koostades kostjale 04.08.2011 lühiülevaate XXX tuulepargi arendusest (II tl 3233), millest võib järeldada, et tuulepargi rajamine oli kostja jaoks endiselt aktuaalne ning kostja kavatses kasutada XXX kinnistule seatud hoonestusõigust tuule-pargi rajamisel, samuti edastas Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi (TTÜ) teadur XXX18.10.2011 hagejale 2 XXX masti tuulemõõtmiste aruande, millest nähtuvalt hõlmab TTÜ aruandes kajastatud planeeritava tuulepargi ala muuhulgas ka hagejatele kuuluvat XXX kinnistut (II tl 39-41) ning veel 09.11.2011 on kostja esindaja XXX pöördunud hagejale 2 poole e-kirja teel küsimusega TTÜ poolt läbiviidava uuringu kohta (II tl 61). Veel osundavad hagejad sellele, et ka peale 01.01.2011 on kostja tasunud XXX kinnistu eest maamaksu 2011-2013 aastate eest (II tl 2425).
17.Kohus hinnates poolte väiteid ja eeltoodud tõendeid nõustub hagejatega, et kostja 22.09.2010 avaldust ei saa hinnata lepingu(te) ülesütlemise avaldusena. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1-2 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kostja 22.09.2010 avaldus pealkirjaga „Lepingu muutmise ettepanek“ (I tl 156) on sõnastatud järgmiselt: „Antud olukorras ei pea me võimalikuks jätkata hoonestusõiguse tasu maksmist Lepingu punktis 4 sätestatud määras. Teeme ettepaneku muuta Lepingu punkti 4 nii, et meie poolt Teile makstava summa suurus oleks 12 000 (kaksteist tuhat) krooni aastas. Kui võrguettevõtte XXXOÜ liitumistingimused muutuvad ja projekti jätkamine muutub taas majanduslikult võimalikuks, siis oleme valmis Lepingut taas muutma ja maksma tasu kõrgemas määras. Juhul kui Te ei ole nõus tasu vähendamisega, siis peame Lepingu vastavalt punktis 8.1. sätestatule üles ütlema.“ Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et kuigi avaldus sisaldab viidet tulevikus tekkivale võimalikule vajadusele leping üles öelda, ei saa sellest välja lugeda võlgniku samaaegset tahteavaldust lepingu ülesütlemiseks. Kohtu hinnangul on tegemist siiski ainult ettepanekuga lepingu muutmiseks ja lepingu ülesütlemiseks oleks kostja pidanud esitama täiendavalt VÕS § 195 lg 1 kohase avalduse. Et 22.09.2010 avalduse esitamise ajal ei pidanud ka kostja ise seda avaldust tegelikult lepingu ülesütlemise avalduseks, viitavad ka asjaolud, millele on juhtinud tähelepanu hagejad ja millele kohus on eelnevalt viidanud ning millega kohus nõustub. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja poolt 22.09.2010 hagejatele saadetud avaldust ei saa pidada lepingu ülesütlemise avalduseks ning kostja lepingulised kohustused kehtisid jätkuvalt ka 2011 ja 2012 aastate osas.
18.Eeltoodust tulenevalt oli hagejatel õigus nõuda kostjalt hoonestusõiguse tasu maksmist lepingupunkt 4.6.1. alusel mitte ainult 2010, vaid ka 2011-2012 aastate, st kolme aasta eest.
2-13-26973 Poolte vahel ei ole vaidlust, et 2010.a. eest oli kostja kohustatud tasuma hagejatele hoonestusõiguse tasuna kokku 22572,50 eurot, sh 11068,73 eurot aastatasu (lepingu p 4.6.1) ja lisanduvat kuupõhist tasu kokku 11504,10 eurot (lepingu p 4.6.4.). Kostja poolt esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja on tasunud hagejatele 30.11.2010, 15.07.2010, 07.04.2010, 05.04.2010, 05.01.2010 kaheksa osamaksena kokku 11504,10 eurot (180 000 krooni = 8 x 22 500, I tl 163-170). Maksete selgituseks on märgitud „XXX, HÕ leping 4.6.4.“ Lisaks eeltoodule on kostja tasunud 09.08.2011 hageja II kontole 5 000 eurot, selgitusega „XXX,“ (I tl 162) ning 26.11.2009 kummagi hageja kontole 958,67 eurot (15 000 krooni), selgitusega „XXX, HÕtasu, 11-12.09“ (I tl 171-172).
19.Kostja vastuväidete kohaselt on hagejate nõue põhjendatud summas 1328,80 eurot, kuna kostja on hagejatele lepingute punkti 4.6.4 kohast hoonestusõiguse kuutasu (8 x 22500 krooni e 1438,01 eurot) tasunud 2415,8 eurot enam, kui kostja oli lepingute järgi kohustatud, kuna lepingus olid sätestatud brutosummad, mis ei sisaldanud tulumaksu, mida kostja pidi iga hagejatele tehtud väljamakse puhul summas 4725 krooni kinni pidama, kuid ei teinud seda, samas kui tulumaksu on kostja nimetatud summadelt tasunud (I tl 173-177). Kostja arvates tuleb tulumaks maha arvata ka lepingu p 4.6.1 järgi arvestatavalt hoonestusõiguse aastatasult brutosummas 11068,73 eurot, mistõttu hagejatele väljamakstavaks netosummaks kujuneks 8744,30 eurot. Samuti tuleb 2010.a. aastatasu kohustuse täitmisena arvesse võtta kostja poolt 09.08.2011 hageja 2 kontole summa 5000 eurot tasumist, kuna kostja hinnangul pole hagejad tõendanud oma väidet, et nimetatud summa oleks olnud hagejale 2 tasutud eraldi käsunduslepingu alusel. Kokkuvõttes kostja leiab, et tema võlgnevus 2010.a. hoonestuseõiguse aastatasu eest (lepingupunkt 4.6.1.) on 1328,80 eurot (8744,3-5000-2415,8).
20.Hagejate hinnangul on lepingu punktides 4.6.1 ja 4.6.4. märgitud summad esitatud netosummana, st hagejatele väljamakstava summana ning kostja väide, et neid tuleks vähendada summadelt kinnipeetava tulumaksu arvel, on ebaõige. Käesoleval juhul oli kostjal kui hoonestusõiguse eest füüsilisele isikule tasu maksval juriidilisel isikul kohustus tasuda tulumaks ja kanda hagejatele üle lepingu punktis 4.6.4. märgitud summa, mis on netosumma. Seda kostja ka faktiliselt tegi, millest võib järeldada, et pooled mõistsid lepingut selliselt, et kostja poolt tasutava summa puhul ei olnud tegemist brutosummaga, vaid lepingus märgitud summa tuligi hagejatele üle kanda. Summa 5000 euro tasumise osas hagejale 2 09.08.2011 hagejad märgivad, et see on tasutud kostja poolt mitte lepingupunkt 4.6.1. alusel, vaid kostja ja hageja 2 vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevalt, kuna hageja 2 korraldas kostja palvel kostja eest XXX tuulepargi rajamiseks XXX mobiilimastis vajalikke tuulemõõtmisi, mida kinnitab hageja 2 ja kostja vaheline kirjavahetus aastatel 2010-2011 koos juurdekuuluvate lepingute ja arvetega (II tl 32-40 ,42-78). XXX piirkonnas tuulemõõtmiste läbiviimiseks puudus sobiv mast ning eraldi masti paigaldamine ei olnud kostja jaoks vastuvõetav, mistõttu arutati mobiilimasti kasutamise võimalikkuse üle. Muuhulgas küsis kostja esindaja Andres Lõhmus hageja 2 arvamust sellise lahenduse sobivuse kohta ning tuulemõõtmiste tarbeks sõlmiti üürileping AS-ga XXX mobiilimasti kasutamiseks tuulemõõtmiste läbiviimisel, kus-juures AS XXX ja kostja vahel sõlmitava lepingu projektist nähtub, et kostja poolseks esindajaks lepingust tulenevate kohustuste täitmisel oli hageja 2 (II tl 34-36). Lisaks esindas hageja 2 kostjat ka Tallinna Tehnikaülikooli Soojustehnika Instituudi ja kostja vahel sõlmitud lepingu täitmisel (II tl 39-40, 42-62), samuti suhtluses XXX AS-ga ja XXX AS-ga (II tl 34-38). Asjaolule, et makse summas 5000,00 eurot ei ole seotud hagi esemeks oleva lepingu punktis 4.6.1 nimetatud kohustuse täitmisega, viitavad ka kõnealuse summa tasumise aeg ning summa ise, mis ei ole kuidagi seostatav lepingu punktis 4.6.1 toodud kohustuses rahalise määraga. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks pidi kostja juhul, kui ta tahtis tasuda hagejatele hoonestusõiguse aastatasu, tasuma summa 5000,00 eurot, mis on lepingu punkti 4.6.1 valguses täiesti suvaline summa.
2-13-26973 Teiseks on tähelepanuväärne, et summa on tasutud ajal, mil kostjad olid enda väidete kohaselt lepingud üles öelnud, mis seab samuti kostjate väite kahtluse alla.
21.Kohus nõustub hagejate seisukohaga, et lepingu punktide 4.6.1 ja 4.6.4. tasumisele kuluvaid summasid tuleb käsitleda n.ö. hagejale väljamakstava netosummana ja summadelt arvestatava tulumaksu tasumine, mida kostja 2010.a. lepingupunkti 4.6.4. alusel tasutud summade puhul tegigi, on kostja kohustuseks. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 40 lg 1 kohaselt on tulumaksu kinnipidaja residendist juriidiline isik, riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, samuti Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes teeb füüsilisele isikule, mitteresidendile või lepingulisele investeerimisfondile TuMS 3., 5. ja 51. peatüki kohaselt tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. TuMS § 16 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse tulu kinnis- või vallasvara või selle osa üürile või rendile andmisest, tasu hoonestusõiguse seadmise või kinnisasja ostueesõigusega, kasutusvaldusega, isikliku kasutusõigusega või servituudiga koormamise eest. TuMS § 41 p 7 kohaselt peetakse tulumaks kinni mitteresidendile või residendist füüsilisele isikule makstavalt üüri- või renditasult või tasult asja piiratud asjaõigusega koormamise eest (§ 16 lõige 1, § 29 lõike 6 punktid 1 ja 2) ning residendist füüsilisele isikule makstud litsentsitasult (§ 16 lõiked 2 ja 3). Seega oli kostjal kui hoonestusõiguse eest füüsilisele isikule tasu maksval juriidilisel isikul kohustus tasuda tulumaks. Kohus leiab, et kuivõrd lepingutes on märgitud konkreetne hagejatele tasumisele kuuluv summa (vastavalt aastatasu 173188 kooni ja kuutasu 15000 krooni), ja kostja on vastavalt sellele ka tasunud, siis võib järeldada, et pooled mõistsidki lepingut selliselt, et kostja poolt tasutava summa puhul ei olnud tegemist brutosummaga, vaid lepingus märgitud konkreetne summa tuligi hagejatele üle kanda. Summa 5000 eurot osas peab kohus hagejate põhistust ja esitatud tõendeid selle kohta, et tegemist oli eraldi tasuga hageja 2 poolt täidetud ülesannete eest samuti põhjendatuks. Samuti ei ole kohtu hinnangul 2010.a. hoonestusõiguse tasuna käsitletavad kostja poolt kummagi hagejale kontole summas 958,67 eurot 26.11.2009 tasutud maksed, kuivõrd hagejad nõuavad hoonestusõiguse aastatasu 2010.a. eest, mitte 2009. aasta eest.
22.Asjaolusid, et kostja poolt oleks oma lepingulise kohustuse rikkumine vabandatav (VÕS § 103), ei ole kostja välja toonud. Kostja vastuväidete osas, et hagi on esitatud pahatahtlikult (TsÜS § 138 lg 1 ja 2), kuna hagejate nõue on kantud väidetavatest kostja ja tema omanike ning hagejate vahelistest lahkhelidest (milles on osalised OÜ XXX, XXX OÜ, OÜ XXX hagejate poja XXXi eestvedamisel, OÜ XXX, OÜ XXX, XXX OÜ I tl 196- 219,222-226) ning hagejad ei ole oma 2011-2012 aastate hoonestusõigustasude nõudeid pärast kostja 22.09.2010 avaldust kahe aasta jooksul maininud, kohus nõustub hagejatega, et kuivõrd hagiavaldus on esitatud seaduses ettenähtud aegumis-tähtaja piires, ei ole põhjust rääkida hagejatepoolsest õiguste kuritarvitamisest. Seega kuivõrd varasema jõustunud kohtuotsusega on 2010.a. hoonestusõiguse tasu osaliselt st summas 1328.80 eurot, hagejate kasuks välja mõistetud, tuleb kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista 2010.a. hoonestusõiguse tasu (lepingupunkt 4.6.1 alusel) summas 9 739,93 eurot, samuti 2011. aasta hoonestusõiguse tasu summas 11 068,73 eurot ning 2012. aasta hoonestusõiguse tasu summas 11 068,73 eurot, st kokku 31 877,39 eurot.
23.Lisaks põhinõudele paluvad hagejad kostjalt välja mõista viivise arvestusega 0,05 % päevas, samas kui pooltevahelise lepingu punkt 4.8. sätestab viivise 0,05 % tähtajaks tasumata summalt aastas. Kostja on seisukohal, et lepingus märgitud viivisemäär 0,05% tähtajaks tasumata summalt aastas on õige ja pooled on selles määras sõnaselgelt kokku leppinud. Hagejad on seisukohal, et viivisemäär 0,05 % tähtajaks tasumata summalt aastas on eksitus ning õigeks viivisemääraks on 0,05% tähtajaks tasumata summalt päevas. Hagejate hinnangul ei ole eluliselt usutav, et lepingupoolte ühine tahe oli leppida kokku viivisemääras 0,05% aastas, kuna aastatepikkuse rikkumise tagajärjel ei ületaks viivis määraga 0,05% aastas 50 eurot.
2-13-26973 Viivise kui õiguskaitsevahendi olemusest tulenevalt on majandus- või kutsetegevuses tegutsevale võlgnikule seadusjärgsest viivisemäärast madalama viivisemäära seadmine võlausaldajale liigselt kahjustav. Kostja on sõlminud hoonestusõiguse lepingu oma majandustegevuse raames, mistõttu on lepingule seatud viivisemäär tavatu. 14.04.2008 sõlmitud hoonestusõiguse lepingu punkti 4.8. tõlgendamisel koos teiste lepingu punktidega nähtub, et poolte tegelik tahe oli leppida kokku viivise määras 0,05% päevas. Enne hoonestusõiguse lepingu sõlmimist hagejatega, on kostja sõlminud hoonestusõiguse lepinguid hagejate naaberkinnistu omanikega selliselt, et kinnistu omanikel on õigus hoonestustasu maksmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi määras 0,1% päevas ja 0,029% päevas. Seetõttu ei ole usutav, et hagejad ja kostja on sõlminud hoonestusõiguse lepingu sarnastel tingimustel, kuid leppinud kokku viivitusintressi määras, mis on sadades kordades väiksem seadusjärgsest viivisest ning sellest, milline viivisemäär lepiti kokku teste kinnistu omanikega.
24.Kohus nõustub hagejaga, et hoonestusõiguse lepingu punktis 4.8. märgitud viivisemäär 0,05% aastas ei oma kompensatsioonilist ega sanktsioonilist iseloomu. Viivise eesmärk on hüvitada eelduslik kahju, mis tekib võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tagajärjel. Viivis väljendab minimaalselt eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Kohtu hinnangul viivisel 0,05 % aastas sellist iseloomu ei ole. Samas kuigi kohus asub seisukohale, et lepingupoolte ühine tegelik tahe ei olnud kokku leppida viivise määras 0,05% tähtajaks tasumata summalt aastas, siis vaatamata sellele ei nõustu kohus, et kokku oli lepitud viivisemääras 0,05 % päevas. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille põhjal saaks kindlaks teha lepingupoolte ühise tegeliku tahte viivisemäära osas. Seetõttu eeldab kohus, et pooled ei ole lepingus kokku leppinud viivisemääras ja kohus kohaldab selles osas seadust. VÕS § 113 lg 1 esimese lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
25.17.11.2009 sõlmitud lepingu punktiga 3.2. muudeti 14.04.2008 lepingu puntki 4.7. Punkt
4.7.sätestab, et punktides neli kuus üks (4.6.1. ja neli kuus kaks (4.6.2.) toodud hoonestusõiguse tasu kuulub tasumisele alates esimesest jaanuarist kahe tuhande kaheksandal aastal (01.01.2008.a.) iga jooksva aasta eest sama aasta kahekümnendaks (20.) detsembriks (12.). Seega hoonestusõiguse tasu esimese aasta eest kuulub tasumisele kahekümnendal detsembril kahe tuhande kaheksandal aastal (20.12.2008.a.). Eeltoodud lepingupunktist tulenevalt saabus 2010. aasta hoonestusõiguse tasu maksmise tähtaeg 20.12.2010, 2011. aasta hoonestusõiguse tasu maksmise tähtaeg 20.12.2011 ja 2012. aasta hoonestusõiguse tasu maksmise tähtaeg 20.12.2012. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tulenev võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Sama paragrahvi lõike 7 esimene ja teine lause sätestavad, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega muutus kohustus sissenõutavaks järgnevast päevast (s.t päevast, mil kostja rikub lepingust tulenevat kohustust) ehk vastavalt alates 21.12.2010, 21.12.2011 ja 21.12.2012.
26.Enne 15.04.2013 kehtinud VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause sätestasid, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks
2-13-26973 loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).
27.Referentsintressimäär 01.07.2010 kuni 31.12.2010 ja 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli Eesti Panga teatel 1% (aastas). Seega oli 2010. aasta teisel poolaastal ja 2011. aasta esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas. Ajavahemikul 21.12.2010 kuni 30.06.2011, s.o 192 päeva eest oli 9 739,39 euro suuruselt nõudesummat arvestades viivis 409,85 eurot (9739,39x8%/365x192=409,85).
28.Referentsintressimäär 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas). Seega oli 2011. aasta teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,25+7=8,25% aastas. Ajavahemikul 01.07.2011 kuni 20.12.2011, s.o 173 päeva eest oli 9 739,39 euro suuruselt nõudesummalt arvestades viivis 380,84 eurot (9 739,39x8,25%/365x173=380,84). Ajavahemikul 21.12.2011 kuni 23.12.2011, s.o 11 päeva eest oli 20 808,12 euro (9 739,39+11068,73) nõudesummalt arvestades viivis 51,74 eurot (20 808,12x8,25%/365x11=51,74).
29.Referentsintressimäär 01.01.2012 kuni 30.06.2012 ja 01.07.2012 kuni 31.12.2012 oli Eesti Panga teatel 1% (aastas). Seega oli 2012. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1+7=8% aastas. Ajavahemikul 01.01.2012 kuni 20.12.2012, s.o 355 päeva eest oli 20 808,12 euro suurust nõudesummat ja 366-päevast aastat arvestades viivis 1 614,62 eurot (20 808,12x 8%/366x355=1 614,62). Ajavahemikul 21.12.2012 kuni 31.12.2012, s.o 11 päeva eest oli 31 877,39 euro (9 739,39 + 11 068,73 + 11 068,73) suurust nõudesummat ja 366-päevast aastat arvestades viivis 76,65 eurot (31 877,39x8%/366x11=76,65).
30.Referentsintressimäär 01.01.2013 kuni 30.06.2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% (aastas). Seega oli 01.01.2013-14.04.2013 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75+7=7,75% aastas. Ajavahemikul 01.01.2013 kuni 14.04.2013, s.o 104 päeva eest oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 703,92 eurot (31 877,39x7,75%/365x104=703,92).
31.Alates 15.04.2013 kehtiva VÕS § 113 lg 1 teine lause sätestab, et viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
32.Referentsintressimäär 01.01.2013 kuni 30.06.2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% (aastas). Seega oli 15.04.2013-30.06.2013 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75+8=8,75% aastas. Ajavahemikul 15.04.2013 kuni 30.06.2013, s.o 77 päeva eest oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 588,42 eurot (31 877,39x8,75%/365x77=588,42).
33.Referentsintressimäär 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli Eesti Panga teatel 0,5% (aastas). Seega oli 01.07.2013-31.12.2013 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,5+8=8,5% aastas. Ajavahemikul 01.07.2013 kuni 31.12.2013, s.o 184 päeva eesti oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 1 365,92 eurot (31 877,39x8,5%/365x184=1 365,92).
34.Referentsintressimäär 01.01.2014 kuni 30.06.2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% (aastas). Seega oli 01.01.2014-30.06.2014 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,25+8=8,25% aastas. Ajavahemikul 01.01.2014 kuni 30.06.2014, s.o 181 päeva eesti oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 1 304,13 eurot (31 877,39x8,25%/365x181=1 304,13).
35.Referentsintressimäär 01.07.2014 kuni 31.12.2014 oli Eesti Panga teatel 0,15% (aastas). Seega oli 01.07.2014-31.12.2014 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,15+8=8,15% aastas.
2-13-26973 Ajavahemikul 01.07.2014 kuni 31.12.2014, s.o 184 päeva eesti oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 1 309,68 eurot (31 877,39x8,15%/365x184=1309,68).
36.Referentsintressimäär 01.01.2015 kuni 30.06.2015 oli ja 01.07.2015 kuni 31.12.2015 on Eesti Panga teatel 0,05% (aastas). Seega on 01.01.2015-31.12.2015 kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,05+8=8,05% aastas. Ajavahemikul 01.01.2015 kuni 22.10.2015, s.o 295 päeva eesti oli 31 877,39 euro suurust nõudesummat arvestades viivis 2 074,00 eurot (31 877,39x8,05%/365x295=2 074,00).
37.Kokku viivisenõue seadusjärgses määras hoonestusõiguse tasult ajavahemikul 21.12.201022.10.2015 on 9 879,77 eurot.
38.Hagejad on palunud kostjalt välja mõista ka viivise alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni otsuse täitmiseni. Kohus rahuldab hageja nimetatud nõude ning mõistab kostjalt alates 23.10.2015 (kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast) kuni täitmiseni hagejate kasuks välja viivise tasumata põhinõudelt (31 877,39 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Hagi tagamise abinõude jõussejätmine
39.Maakohtu 31.05.2013 määrusega kohus rahuldas hageja hagi tagamise avalduse ja arestis hagejate kasuks kostja arvelduskontod Eesti krediidiasutustes 40178,81 euro ulatuses (I tl 9398). Kuna kohus rahuldab hagi, jätab kohus hagi tagamise abinõu jõusse (TsMS § 386 lg 4).
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
40.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
41.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
42.Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (RKTKm 14.10.2013, 3-2-1-107-13, p 13). TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 14).
43.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise
2-13-26973 esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
44.Hagejad on 17.08.2015 kohtule esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks ning menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hagejate menetluskuluks õigusabikulu summas 12 589,76 eurot (ilma käibemaksuta, 108 h 31 min) ning sellele täiendavad riigilõivud 1 000 eurot suuruses summas ja registripäringud kinnistusraamatusse.
45.Kohus edastas hagejate menetluskulude nimekirja kostjale seisukohavõtuks. Kostja vaidleb hageja menetluskulude nimekirjale vastu osaliselt. Kostja leiab, et hagejate põhjendatud menetluskuluks käesolevas menetluses oli maksimaalselt 4 520,91 eurot (ilma käibemaksuta, millele lisandub riigilõiv ning registriväljavõtted).
46.Kohus, tutvunud menetluse käigus esitatud dokumentidega, leiab, et hagejate menetluskulude nimekiri on osaliselt põhjendamatu, sh: -
-
-
õigusabikulu osas seonduvalt 10.01.2014 toimingutega Nõupidamine XXX, XXX summas 115 eurot, kuna nimetatud isikud ei ole seotud käesoleva kohtumenetlusega; õigusabikulu osas seonduvalt 28.02.2014 toimingutega Materjalide analüüs. Taotluse koostamine täiendavate tõendite esitamiseks. Kohtukõne kirjalike teeside koostamine. Nõupidamine XXX. Ajakuluga 5 tundi 54 minutit. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nimetatud ajakulu näol on tegemist üksnes osaliselt põhjendatud ja vajaliku kuluga, kuivõrd 20.03.2014 kulurida juba hõlmab kohtuistungiks ettevalmistamist ning samuti ei ole põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks büroosisene nõupidamine. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja 30 min, mis vastab hagejate lepingulise esindaja kulule summas 200 eurot; õigusabi osas seonduvalt 03.03.2014 toimingutega materjalide analüüs, töönõupidamine XXX summas 8 eurot. Kohus leiab, et büroosisese nõupidamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga; õigusabikulu osa seonduvalt 24.03.2014 toimingutega Hageja seisukohtade koostamine viivise osas. Büroosisene nõupidamine: XXX ajakuluga 1 tund 41 minutit. Kohus leiab, et nimetatud kulu ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja seisukohtade koostamine viivise osas on hõlmatud 20.03.2014, 21.03.2014, 25.03.2014, 27.03.2014, 31.03.2014 ja 01.04.2014 toimingutega ning samuti ei ole põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks büroosisene nõupidamine; õigusabikulu osa seonduvalt 29.09.2014 kuni 27.10.2014 toimingutega, ajakuluga kokku 25 tundi ja 1 minut (tunnihinnaga 115 eurot, millele lisandub käibemaks). Kohus nõustub kostja seisukohaga, et nimetatud ajakulu ei saa lugeda täielikult põhjendatuks (nt hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse ajakulu oli kokki 9 tundi ja 22 minutit). Kohus loeb põhjendatud ajakuluks 29.09.2014 kuni 27.10.2014 toimingutega seonduvalt 12 tundi, mis vastab hagejate lepingulise esindaja kulule summas 1380 eurot.
47.Ülejäänud osas, loeb kohus hagejate õigusabikulu põhjendatuks. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13) ja tunnitasu 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-15, p 14). Eeltoodut arvesse võttes peab kohus hagejate esindajate tunnitasu määra 115 eurot ja 80 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Seega loeb kohus põhjendatuks hagejate õigusabikulu 89 tunni ja 19 minuti ulatuses, summas 9 536,16 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et
2-13-26973 ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 03.06.2013 lahend nr 3-2-1-65-13, p 16). Hagejad ei ole sellekohast kinnitust andnud. Seega mõistab kohus hagejate menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
48.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hagejad vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (9 536,16 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hagejate taotluse mõista välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaksmääramise lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
49.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.