XX avaldus lepitusmenetluse läbiviimiseks sunnivahendi kohaldamiseks YY suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
YY määruskaebus Avaldaja: XX (isikukood lepinguline esindaja Jüri Asari
ja
XXXXXXXXXXX),
Puudutatud isik 1: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Merilin Ojasaar Puudutatud isik 2: AA (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik 3: BB (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28.11.2019 määrus menetluskulude jaotuse, rahalise suuruse kindlaksmääramise ja tasumise korra määramise osas. Teha uus määrus, millega jätta avaldaja esialgse õiguskaitse taotluste esitamisega seonduvad kulud 372 eurot avaldaja enda kanda ja ülejäänud menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda ning vähendada puudutatud isikult 1 avaldajale väljamõistetavaid põhjendatud menetluskulusid kokku 714 euro võrra. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
2.Kohtumääruse resolutsiooni terviktekst: 2.1 Tunnistada XX ja YY lepitusmenetlus ebaõnnestunuks.
2.2 Muuta tsiviilasjas 2-17-11670 Harju Maakohtu 20.02.2018.a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2019 määruse p-i 3 i.) ja sõnastada see järgmiselt: YY-l ja XX-l on õigus minna AA-ga ja/või BB-ga reisile väljaspoole Eesti Vabariiki 1 kord aastas kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada vähemalt 1 kuu. 2.3 Muus osas jätta Harju Maakohtu 20.02.2018.a määrus, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2019.a määrusega, muutmata. 2.4 Käesolev kohtumäärus on sundkorras täidetav. 2.5 Käesoleva kohtumääruse täitmise rikkumise korral võib YY-le määrata sunniraha TMS § 261 sätestatud korras ning kui nimetatu ei anna tulemust kohtumääruse täitmise tagamisel, on kohtutäituril õigus kasutada ka jõudu kohtumääruse täitmise tagamiseks TMS § 179 lg 4 alusel. 2.6 Jätta maakohtus XX poolt esialgse õiguskaitse taotluste esitamisega seonduvad kulud tema enda kanda ja ülejäänud maakohtus kantud menetluskulud YY kanda. Määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. 2.7 Välja mõista YY-lt XX kasuks 1320 eurot XX menetluskulude katteks. 2.8 Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb YY-l tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja avaldus
1.Harju Maakohtu 20.02.2018 määrusega, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 määrusega, määrasid kohtud järgmist: 1) lõpetada YY ja XX ühine hooldusõigus osaliselt nende alaealiste laste AA ja BB suhtes ja anda laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise küsimuses Eesti Vabariigi piires hooldusõigus nende emale XX-le; 2) jätta rahuldamata YY ja XX avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste hariduse ja tervise küsimustes; 3) määrata kindlaks YY ning AA ja BB suhtluskord järgmiselt: a) kuni laste kooli minekuni viibivad lapsed isa juures iga kuu paaritul (1. ja 3.) nädalavahetusel nii, et isa võtab lapsed reede õhtul hiljemalt kell 17.00 kas lasteaiast või nende elukohast ja toob tagasi laste ja ema elukohta pühapäeva õhtul kella 20.00-ks; b) lisaks punktis a) märgitule viibivad lapsed isa juures ka iga kuu paaris (2. ja 4.) nädala teisipäeva ja neljapäeva õhtul nii, et isa võtab lapsed lasteaiast või kodust hiljemalt kell 17.00 ja viib lapsed järgmisel hommikul lasteaeda; c) alates laste kooli minekust kehtib isa ja laste suhtlemine sama korra alusel nagu punktides a) ja b) märgitud, kuid sel juhul võtab isa lapsed kas koolist
pärast laste koolipäeva lõppu või kodust ja viib nad suhtluskorra lõppemisel samuti kas kooli või koju; d) nii lasteaia kui kooli suvevaheajast viibivad lapsed isa juures 2 kahenädalast järjestikust perioodi. Täpsed perioodid, mil lapsed isa juures on, lepivad vanemad kokku hiljemalt jooksva aasta 1. aprilliks; e) kevadise koolivaheaja veedavad lapsed paaris aastal isaga ja paaritul aastal emaga; f) sügisese koolivaheaja veedavad lapsed paaritul aastal isaga ja paaris aastal emaga; g) talvisest koolivaheajast veedavad lapsed paaris aastatel esimese nädala isaga ja teise nädala emaga ning paaritutel aastatel vastupidi; h) emadepäeva veedavad lapsed alati emaga ja isadepäeva alati isaga; i) YY-l ja XX-l on õigus minna AA-ga ja/või BB-ga reisile väljaspoole Eesti Vabariiki kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada vähemalt 1 kuu; j) ajal, mil lapsed on ema juures, on isal õigus lastega suhelda telefoni, Skype või muude sidevahendite kaudu, samuti on emal õigus suhelda lastega telefoni, Skype või muude sidevahendite kaudu ajal, mil lapsed on isa juures.
2.22.07.2019 esitas XX (avaldaja, ema) Harju Maakohtule avalduse lepitusmenetluse alustamiseks põhjendusel, et YY (puudutatud isik 1, isa) ei pea kinni määratud suhtluskorrast, s.o ei too lapsi ema juurde tagasi suhtluskorra lõppemise järgselt, ei vii lapsi lasteaeda, ei võimalda emal lastega suhelda ajal, mil lapsed tema juures, mis tähendab, et laste isa rikub määrusega kindlaks määratud suhtluskorda. Avaldaja palus kohaldada puudutatud isiku 1 suhtes TsMS § 563 lg 7 p 1 ja TMS § 179 lg 4 alusel sunnivahendina jõudu kohtumääruse täitmise tagamiseks.
3.03.09.2019 toimunud ärakuulamisel avaldas avaldaja, et puudutatud isik 1 hakkas suhtluskorra määrust rikkuma alates Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 määruse tegemisest. Isa hoidis lapsi enda juures iga kuu 2 nädalat ja sel ajal lapsi lasteaeda ei viinud. Samas ei võtnud ta lapsi nädala sees nagu suhtluskorra kohaselt võimalik oli. Alates 02.08.2019 ei ole puudutatud isik 1 enam lapsi ema juurde lubanud, ükski pöördumine tema poole, sh politsei ja lastekaitsetöötajate vahendusel talle mõju ei avalda. Puudutatud isiku 1 seisukoht
4.Puudutatud isik 1 ei ole suhtluskorra määrust rikkunud, vaid on kasutanud võimalust viibida lastega reisil, mis tal kohtumääruse kohaselt lubatud on. Nii viibiski ta lastega reisil igas kuus 2 nädalat ja oleks võinud teha seda kuni 30 päeva kuus. Puudutatud isik 1 ei vaidlustanud asjaolu, et ta on võtnud lapsi kahe nädala kaupa enda juurde pärast Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 määruse tegemist, kuid seda sisuliselt ema nõusolekul, mistõttu alust sunnivahendite kohaldamiseks tema suhtes ei ole. Puudutatud isik 1 kinnitas, et lapsed on alates augustist 2019 tema juures viibinud, sest avaldaja on lapsi väärkohelnud. Nimetatust tingituna esitas puudutatud isik 1 kohtule ka avalduse laste hooldusõiguse muutmiseks, s.o laste viibimiskoha määramise hooldusõiguse isale üleandmiseks.
Esimese astme kohtu määrus
5.Maakohus tunnistas 28.11.2019 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja muutis tsiviilasjas 2-17-11670 Harju Maakohtu 20.02.2018 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 (maakohtu määruse resolutsioonis ekslikult 20.06.2019) määruse punkti 3 alapunkti i) ja sõnastas selle järgmiselt: YY-l ja XX-l on õigus minna AA-ga ja/või BBga reisile väljaspoole Eesti Vabariiki 1 kord aastas kuni 30 päevaks ilma teise vanema nõusolekuta, kuid reisi sihtkohast ja kestusest tuleb teist vanemat ette teavitada vähemalt 1 kuu. Muus osas jättis maakohus muutmata Harju Maakohtu 20.02.2018 määruse, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 (maakohtu määruse resolutsioonis ekslikult 20.06.2019) määrusega. Ühtlasi määras kohus, et kohtumääruse täitmise rikkumise korral võib YY-le määrata sunniraha TMS § 261 sätestatud korras ning kui nimetatu ei anna tulemust kohtumääruse täitmise tagamisel, on kohtutäituril õigus kasutada ka jõudu kohtumääruse täitmise tagamiseks TMS § 179 lg 4 alusel. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku 1 kanda ja mõistis puudutatud isikult 1 avaldaja kasuks välja 2044 eurot ja viivise kuludelt.
6.Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, kuna vanemad ei saavutanud kokkulepet, kuidas isa peaks lastega suhelda saama. Laste isa rikub alates esialgse suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse jõustumisest lastega suhtlemise korda ja tõlgendab seda endale sobival viisil, sest avaldaja sõnul ei ole ta kunagi nõus olnud sellega, et lapsed on isa juures igas kuus 2 nädalat, nagu puudutatud isik 1 väidab, ning isa hoiab lapsi enda juures alates augustist 2019, lubamata neil emaga suhelda.
7.Kohtu hinnangul oli puudutatud isiku 1 poolt kohtumääruse punkti 3 alapunkti i) tõlgendamine viisil, et ta võib lapsed igas kuus kaheks nädalaks enda juurde jätta, sest kohtumääruse kohaselt on tal õigus lastega reisida, meelevaldne. Puudutatud isik 1 ei ole tõendanud, et ta oleks lastega reisil käinud ning pealegi peaks kohtumääruse kohaselt üks vanem teisele vanemale 1 kuu ette teatama kuhu ja kui kauaks lastega reisitakse. Vältimaks edaspidi kohtumääruse punkti 3 alapunkti i) erinevat tõlgendamist vanemate poolt, täpsustas maakohus nimetatud punkti ja määras, et vanematel on lastega õigus reisida Eestist välja kuni 30 päevaks 1 kord aastas.
8.Muus osas pidas kohus põhjendatuks jätta isa ja laste suhtlemine samaks nagu esialgses kohtumääruses märgitud, sest kohtu hinnangul arvestab kohtumäärustes märgitud suhtluskord nii laste kui vanemate huve ega piira isa õigust osaleda lahus elava vanemana laste elus. Kohus pidas aga vajalikuks puudutatud isikule 1 selgitada, et kui ta jätkuvalt rikub kohtumäärusega kindlaks määratud tema ja laste suhtluskorda, hoides lapsi eemal nende emast, võib kohus piirata tema suhtlusõigust lastega või selle üldse lõpetada, kui suhtlemine isaga laste huve kahjustab.
9.Arvestades, et puudutatud isik 1 on rikkunud suhtluskorra määrust pikka aega ja ulatuslikult, ta ei hooli lastekaitse töötajate ettekirjutustest ega korrakaitsjate sekkumistest, mida kinnitavad kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, vaid kuritarvitab oma õigusi lastega suhtlemisel, hoides lapsi lubamatult enda juures neid emale tagastamata, vaatamata kehtivale kohtumäärusele, mille kohaselt on avaldajal ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise küsimuses, asus maakohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada TsMS § 563 lg 7 alusel esimese sunnivahendina puudutatud isiku 1 suhtes sunniraha määramist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 261 sätestatu kohaselt, kuid kui
nimetatu ei anna tulemust kohtumääruse täitmise tagamisel, on kohtutäituril õigus kasutada ka jõudu kohtumääruse täitmise tagamiseks TMS § 179 lg 4 alusel, et tagada laste heaolu.
10.Menetluskulude jaotamisel juhindus maakohus TsMS § 172 lg-st 1. Kohus asus seisukohale, et kuigi käesolev kohtumäärus tehakse eelkõige laste huvides, põhjustas avaldaja kohtusse pöördumise lepitusmenetluse läbiviimiseks puudutatud isik 1, kes rikkus kohtumäärust, millega tema ja laste suhtluskord kindlaks määrati. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks ja õiglaseks jätta kõik käesoleva asja menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda.
11.Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel leidis maakohus, et avaldaja menetluskulud 2044 eurot (riigilõiv 10 eurot ja õigusabikulud 1695 eurot, millele lisandub käibemaks) on põhjendatud ning kooskõlas kohtule esitatud menetlusdokumentide mahu, nende koostamiseks kulunud aja ning kohtus ärakuulamisele kulunud ajaga, millest tulenevalt mõistis kohus puudutatud isikult 1 välja avaldaja menetluskulude katteks 2044 eurot. Määruskaebus
12.Puudutatud isik 1 esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja kulude kindlaksmääramise osas ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Alternatiivselt tühistada maakohtu määrus menetluskulude kindlaksmääramise osas, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku 1 kanda avaldaja menetluskulud mitte suuremas summas kui 1322 eurot.
13.Puudutatud isik 1 ei nõustu, et käesoleval juhul oli õiglane jätta menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda, kuna viimane on rikkunud suhtluskorda. Avaldaja poolt lepitusmenetluse alustamine oli tingitud sellest, et avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isik 1 rikub kohtumäärust, kuna tõlgendab Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 tehtud suhtluskorra määruse punkti 3 alapunkti i) selliselt, et selle punkti alusel on tal võimalik piiramatu arv kordi aastas reisida. Samas selliselt oli kohtumääruse resolutsioon sõnastatud ning puudutatud isikule 1 ei ole alust teha etteheiteid, et ta on kasutanud kohtumäärusega ettenähtud õigust ja reisinud lastega 2 nädala kaupa. Seda, et puudutatud isiku 1 tõlgendus oli kooskõlas kohtumääruse sõnastusega, kinnitab ka asjaolu, et maakohus pidas vajalikuks vaidlusalust suhtluskorra punkti täpsustada. Seega olid vanemate vahel suhtluskorra osas tekkinud erimeelsused tingitud kohtu ebatäpselt sõnastatud määrusest.
14.Maakohus ei arvestanud, et avaldaja esitas hulgaliselt asjakohatuid taotlusi, mis põhjustasid mõlemale poolele asjatuid menetluskulusid. Nimelt esitas avaldaja kohtule esialgse õiguskaitse taotlused, mille maakohus jättis rahuldamata. Seega on oluline osa avaldaja ja puudutatud isiku 1 menetluskuludest seotud avaldaja alusetute taotlustega.
15.Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei esinenud alust jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi puudutatud isiku 1 kanda. TsMS § 172 lg 1 esmane eeldus on, et kulud jäävad asjast huvitud isiku või poolte enda kanda ning käesoleval juhul ei esine erandlikke asjaolusid, millest tingituna oleks põhjendatud jätta kulud puudutatud isiku 1 kanda. TsMS § 172 lg 1 viimase lause alusel tulnuks kulud jätta avaldaja kanda, kuna avaldaja esitas hulgaliselt põhjendamatuid taotlusi.
16.Juhul kui kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku 1 kanda, ei vasta avaldaja menetluskulud TsMS § 175 lg-s 1 toodud põhimõtetele. Maakohus ei täitnud uurimiskohustust ja seetõttu on puudutatud isikult 1 välja mõistetud menetluskulude hüvitis ilmselgelt ebamõistlik.
17.Kohus oleks pidanud vähendama hüvitist kulude võrra, mis on seotud avaldaja erinevate esialgsete õiguskaitse taotlustega.
18.Kohus ei pööranud tähelepanu menetluskulude nimekirja kantud tegevuste ajalisele põhjendatusele. Olenemata kohtumääruse pikkusest on avaldaja esindajal kulunud iga määrusega tutvumisele 15 min. Olukorras, kus kõik asja menetluses tehtud määrused olid sisu mõttes ca 0,5-1,5 lk pikad, ei saa iga määrusega tutvumisele kuluda rohkem kui 5 min.
19.Põhjendatuks ei saa pidada hüvitada sellises mahus suhtlust kliendiga. Seda olukorras, kus puudub võimalus kontrollida, mida kohtumisel arutati ja kas see kohtumine oli seotud käesoleva tsiviilasjaga (sama esindaja esindab avaldajat veel 2 teises tsiviilasjas). Seetõttu saab pidada konsultatsioonidele/arutlustele kulunud põhjendatud kuluks mitte rohkem kui 1-2h (4,1h asemel). Menetluse edasine käik
20.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
21.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
22.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kõik menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda ja mõistis puudutatud isikult 1 välja avaldaja kasuks menetluskulud 1320 eurot ületavas osas ning määras menetluskulude tasumise korra. Tühistatud osas teeb kolleegium uue määruse, millega jätab avaldaja poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotlustega seoses maakohtus kantud menetluskulud 372 eurot avaldaja kanda ja ülejäänud menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda ning vähendab puudutatud isikult 1 avaldaja kasuks välja mõistetavate menetluskulude hüvitist kokku 714 euro (372 + 342) võrra. Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku 1 määruskaebuse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 ja § 659 alusel esitab ringkonnakohus määruse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 koosmõjus TsMS §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlustatud määrusega tunnistas maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, täpsustas suhtluskorda ja määras, milliseid sunnivahendeid võib kohtumääruse täitmise rikkumise korral rakendada, jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku 1 kanda ja määras kindlaks avaldajale hüvitatavad menetluskulud. Puudutatud isik 1 vaidlustab maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja temalt avaldaja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas. Lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud. Seega on määrus nimetatud osas TsMS § 463 lg 2 koosmõjus § 456 lg-ga 4
järgi jõustunud ja ringkonnakohus kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotuse ja kulude suuruse osas.
24.TsMS § 172 lg 1 alusel kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27; 20.03.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804, p 25).
25.TsMS § 172 lg 1 teine lause võimaldab kohtul jaotada menetluskulud lähtudes õigluse põhimõttest. Ringkonnakohtu hinnangul võib käesoleval juhul maakohtule ette heita diskretsiooni piiride ületamist osas, milles maakohus jättis avaldaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlustega seonduvad menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda. Avaldaja esitas lepitusmenetluse avalduse, millest nähtuvalt soovis avaldaja, et laste isa suhtleks lastega vastavalt määratud suhtluskorrale. Seevastu 28.08.2019 (menetluskulude nimekirjas märgitud teenuse osutamise aeg 08.08.2019), 04.09.2019 ja 11.09.2019 esitatud esialgse õiguskaitse taotlused on kantud huvist, et isa ei saaks edaspidi üldse lastega suhelda (II kd, tl-d 124, 134 – 135 ja 140 – 141). Maakohus selgitas mõlema taotluse rahuldamata jätmisel, et avaldaja taotluste eesmärk on vastuolus lepitusmenetluse avaldusega (II kd, tl-d 138 – 139, 145 – 146). Menetlusosalistel on õigus enda huvide kaitseks esitada erinevaid taotluseid ja üldjuhul ei anna menetlusosalise taotluse rahuldamata jätmine alust pidada taotluse esitamisega seotud esindaja kulusid ebavajalikeks või põhjendamatuteks. Samas võimaldab TsMS § 172 lg 1 teine lause rahuldamata jäänud taotluse esitamisega seotud menetluskulud jätta menetluse tulemusest sõltumata menetlusosalise kanda, kes edutu taotluse esitas. Seega taotluste, mis ilmselgelt ei aita menetlusele kaasa, s.o praegusel juhul lepitusmenetluse läbiviimisele, koostamisega kaasnevaid avaldaja esindaja kulusid ei ole põhjendatud välja mõista vastaspoolelt. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja 28.08.2019 (0,35 tundi), 04.09.2019 (0,75 tundi) ja 11.09.2019 (1,5 tundi) esitatud menetlusdokumentide koostamisega ja esialgse õiguskaitse taotluste rahuldamata jätmise 06.09.2019 ja 12.09.2019 määrustega tutvumisega (0,25 + 0,25 tundi) seonduvad kulud 372 eurot (3,1 x 120) tuleb jätta avaldaja enda kanda. Maakohus puudutatud isikult 1 seoses eelnimetatud taotlustega seisukohti ei küsinud, seega puudutatud isikul 1 puuduvad menetluskulud, mida avaldaja peaks hüvitama.
26.Ülejäänud menetluskulude jaotuse osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga ja leiab vastupidiselt puudutatud isiku 1 seisukohale, et avalduse aluseks olevaid asjaolusid ja menetluse lõpplahendit arvestades on õiglane jätta menetluskulud puudutatud isiku 1 kanda. Riigikohus on selgitanud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt nt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Menetluskulude jaotuse otsustamisel tuleb arvesse võtta, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud ja milline on lõpptulemus pooltele. Arvestades, et maakohtu tuvastatu kohaselt oli puudutatud isik 1 suhtluskorda rikkunud, leiab ringkonnakohus, et
puudutatud isik 1 põhjustas kohtuvaidluse. Seega tegi maakohus lahendi puudutatud isiku 1 kahjuks, mistõttu on õiglane, kui menetluskulud jäävad tema kanda (v.a esialgse õiguskaitse taotlustega kaasnevad kulud, mis jäid avaldaja kanda).
27.Vastuseks puudutatud isiku 1 ekslikule seisukohale, et ta ei ole suhtluskorda rikkunud ega lepitusmenetlust põhjustanud, märgib ringkonnakohus järgmist. Vaatamata sellele, et maakohus pidas vajalikuks täpsustada erimeelsusi tekitanud suhtluskorra punkti, ei saa puudutatud isik 1 väita, et ta on suhtluskorda korrektselt täitnud. Puudutatud isik 1 ei ole tõendanud, et ta alates augustist 2019 on lastega väljaspoole Eesti Vabariiki reisinud ja need reisid igakordselt 1 kuu varem laste emaga kooskõlastanud. Suhtluskorda reguleeriva kohtumääruse punkti 3 alapunkt i) on selgelt mõeldud üksnes välisriiki reiside kooskõlastamise ja planeerimise lihtsustamiseks, mitte alternatiiviks punkti 3 teistes alapunktides kehtestatud suhtlusgraafikule.
28.Puudutatud isik 1 palub oma alternatiivnõudes tühistada maakohtu määrus menetluskulude kindlaksmääramise osas, ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku 1 kanda avaldaja menetluskulud mitte suuremas summas kui 1322 eurot.
29.Seoses hagita menetluse eripäraga selgitab ringkonnakohus puutuvalt menetluskulude suurusesse, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses. Seda seisukohta kinnitab hagita menetluses kohtu laialdasem asjaolude selgitamise kohustus, kus kohus selgitab ise välja asjaolud ja kogub vajadusel tõendeid (vt TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477) (vt hagimenetluse ja hagita menetluse eristamise kohta ka Riigikohtu 17.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Lisaks ei lahendata perevaidluses toimuvas hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja õigusabi kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Samas iga konkreetse hagita menetluse asjaolusid arvestades on kohtule jäetud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu 31.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19).
30.Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on avaldaja lepinguline esindaja 01.04.2019 konsulteerinud avaldajaga ja selgitanud õiguslikku olukorda (2,1 tundi) ning 08.04.2019 tutvunud dokumentidega ja kujundanud seisukoha (0,75 tundi). Arvestades, et avaldaja esitas lepitusmenetluse avalduse 22.07.2019 (menetluskulude nimekirjas märgitud teenuse osutamise aeg 10.07.2019) ja kulutas selle koostamiseks 4,5 tundi, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hüvitada sellises mahus (2,85 tundi) konsultatsioone ja dokumentidega tutvumist ligikaudu 4 kuud enne lepitusmenetluse algatamist. Avalduse mahtu ja sisu arvestades on 4,5 tundi piisav aeg kliendiga konsulteerimiseks, asja materjalidega tutvumiseks ja avalduse koostamiseks. Seega ei ole põhjendatud avaldajale hüvitada menetluskulu 342 eurot (2,85 x 120).
31.Muus osas on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu määrus puudutatud isiku 1 poolt vaidlustatud avaldaja lepingulise esindaja õigusabiteenuse osutamise ajakulu osas,
arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud ning ringkonnakohtul puudub alus maakohtu diskretsiooni sekkumiseks ja põhjendatuks peetud ajakulu vähendamiseks.
32.Eelpool tulenevast väheneb puudutatud isikult 1 avaldaja kasuks välja mõistetavate menetluskulude hüvitist kokku 714 euro võrra, s.o 372 eurot menetluskulude jaotust muutes ja 342 eurot menetluskulude kindlaksmääramisena.
33.Maakohus määras vaidlustatud määruses, et menetluskulud tuleb hagejal tasuda kostjale viivitamatult pärast määruse jõustumisest. Otsustust ei ole maakohus põhjendanud. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb eeltoodud osas tühistada, kuna otsustus menetluskulude viivitamatu tasumise kohta ei tulene seadusest ega rajane poole taotlusel määruse täitmise korra määramiseks (TsMS § 445).
34.Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teeb tühistatud osas uue määruse, on kolleegiumi hinnangul TsMS § 172 lg 1 järgi õiglane jätta selles osas kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Seega jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.