A.K. kaebus Rae valla kohustamiseks väljastada kaebaja 23.11.2020 teabenõudes küsitud teave Kaebaja: A.K., volitatud esindaja Janek Ranniste Vastustaja: Rae vald, seaduslik esindaja Madis Sarik Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.K. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.12.2021 (kuivõrd 04.12.2021 on laupäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.K. esitas 23.11.2020 Rae vallale teabenõude. Rae vald vastas 27.11.2020 kirjaga, et ei väljasta kaebajale soovitud dokumenti.
2.Kaebaja esitas 26.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse teabe väljastamisest keeldumise peale paludes kohustada Rae valda väljastada kaebaja 23.11.2020 teabenõudes küsitud teave.
3.Kohus võttis 05.01.2021 määrusega kaebuse menetlusse. Kohus määras 15.09.2021 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub kohtul kohustada Rae valda väljastada kaebaja 23.11.2020 teabenõudes küsitud teave (väljastada taotletud kodukülastuse akt).
4.1.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole teabenõude läbi vaatamisel järginud hea halduse tava, uurimispõhimõtet ega kohaldanud kaalutlusõigust.
4.2.Vastustaja on oma vastuses viidanud isikuandmete kaitse üldmääruse preambulis sisalduvale selgituspunktile 38, mis ei ole kaebaja hinnangul asjakohane. Esiteks ei ole EL määruse selgituspunkt iseseisev õigusnorm vaid pigem abiks määruse sätete tõlgendamisel. Teiseks ei reguleeri isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 8, mille tõlgendamisel on abiks preambuli selgituspunktid 38 ja 58, käesolevat olukorda. Artikkel 8 sätestab tingimused, mida kohaldatakse lapse nõusolekule seoses infoühiskonna teenustega. Vastustaja on viidanud ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõikele 4, mis sätestab, et sama artikli lõikes 3 osutatud koopia saamise õigus ei kahjusta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Artikli 15 lõige 4 piirab üksnes sama artikli lõikes 3 nimetatud isikuandmete koopia väljastamist, mitte töödeldavate isikuandmetega tutvumise võimalust. Sellest lähtuvalt on vastustaja keeldunud andmete väljastamisest vaid otsistud põhjustel.
4.3.Asjakohaseks ei saa kaebaja arvates lugeda ka vastustaja viidet PKS § 142 lõikele 2. PKS § 142 reguleerib tervikuna seda, kuidas toimitakse, kui vanem või hooldaja ei ole hooldusõiguse lõppemisest või peatumisest teadlik. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei ole hooldusõiguse peatumisest teadlik.
4.4.Kaebajal on õigus saada informatsiooni Põhiseaduse (PS) § 44 lõike 2 ja AvTS alusel. Riigi või kohaliku omavalitsuse asutusel lasub kohustus väljastada teave, mis on seotud asutuse tegevusega. Vastustajal on kohustus avaldada teave, mis ei kahjusta kolmandate isikute õigusi. Kaebaja soovis lisaks sellele, et kaitsta enda õigusi kohtus ja saada teavet laste eluolu kohta, saada teavet vastustaja teostatud kodukülastuse üksikasjade kohta, kuna need näitavad ära, kas kodukülastus teostati ja kas see oli pelgalt formaalsus või koguti teave eesmärgiga anda maakohtule arvamus laste elamistingimuste kohta. AvTS § 15 lg 2 kohaselt on teabevaldaja ametnik või töötaja kohustatud igakülgselt abistama teabenõudjat teabenõude esitamisel ning teabenõudjale vajaliku teabe, selle asukoha ja teabenõudjale sobivamate võimalike juurdepääsuviiside väljaselgitamisel. Olukorras, kus vastustaja teadis, et kaebaja kahtleb, kas väidetav toiming on teostatud, oleks vastustaja pidanud tegema kõik endast oleneva, et selgitada kaebajale, millised on võimalused ja millises ulatuses on võimalik väljastada kaebajale teave selle kohta, et vastustaja on kodukülastuse teinud ja vaadelnud laste elamistingimusi. Paraku vastustaja seda ei teinud.
4.5.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja rikkus tema õigust saada informatsiooni sõltumata sellest, kas andmete väljastamist vaadatakse AvTS või IKS alusel. Kaebajal on õigus saada kodukülastuse akt ka isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse alusel, kuna need andmed puudutuavad ka teda ennast. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegium 21.02.2019 lahendi nr 3-16-2348/21 p 18 ning märgib, et vastavad põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas asjas hoolimata sellest, et Riigikohus on käsitlenud IKS vana versiooni. Sarnane regulatsioon on ka kehtivas IKS § 24 lg 2 punktis 2. Vastustaja oleks pidanud esmalt kindlaks tegema, kas ta töötleb juurdepääsu taotleja isikuandmeid. Tegu on taotleja bioloogiliste laste
kodust elu ja olukorda kirjeldava ning hindava dokumendiga, mis kvalifitseerub nii kodus elavate andmesubjektide kui ka juurdepääsu taotleva teise vanema isikuandmeteks isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses. Hinnang isiku bioloogiliste laste ja nende teise vanema, kellega lapsed koos elavad, kodustele oludele on kaudselt ka hinnang taotlejale, tema rollile ja panusele (või selle puudumisele) tema laste elus. Hinnang kannab endas ka profiilianalüüsi tunnuseid isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lõike 4 tähenduses, kuna hinnangust on võimalik teha järeldusi nt juurdepääsu taotleja usaldusväärsuse ja käitumise kohta ning teda iseloomustada. Hinnangul on taotleja jaoks ka õiguslikud tagajärjed, sest vastutaja koostatud kodukülastuse aktil on eeldatav mõju kohtuotsustele, mida kohus on taotleja suhtes teinud ja/või võib tulevikus teha. Samuti on vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 15 kaebajal kui andmesubjektil õigus tutvuda oma andmetega, ehk antud juhtumil andmetega, mis teda iseloomustavad ning mille edastamine kohtule mõjutab suure tõenäosusega kohtu poolt tehtavaid otsuseid. Seega on oluline, et akti väljastamise või sellest keeldumise puhul hindaks vastustaja kaebaja õigust teavet saada koos negatiivse mõjuga, mida andmete väljastamine peaks kaebaja lastele põhjustama.
4.6.Kaebajal on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega ning küsida neid enda õiguste kaitseks teistes menetlustes. Seaduse alusel võib seda õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Kaebajal on õigus saada vastustajalt kodukülastuse akt enda õiguste kaitsmiseks kohtumenetluses, milles tema hooldusõigus peatati. Vastustaja väide, et kuna kaebaja hooldusõigus on piiratud, ei või kaebaja selle piirangu lõpetamiseks tõendeid koguda, on absurdne. Sellise eeldusega rikutakse juba ennetavalt kaebaja õigust esitada tsiviilkohtule enda väidete kinnitamiseks tõendeid. Seega ei ole vastustaja välja selgitanud menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolusid. Samuti ei ole vastustaja kaalunud kaebaja põhjendatud huvi koguda kohtumenetluse jaoks tõendeid. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja rakendanud haldusmenetluse seaduse § 6 sätestatud uurimispõhimõtet ega §-s 4 sätestatud kaalutlusõigust, mistõttu on kodukülastusakti väljastamisest keeldumine välja toodud põhjustel põhjendamatu.
4.7.Kaebaja selgitab, et ta ei ole saanud juba 11 kuud informatsiooni enda laste kohta. PS § 27 sätestab, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Nimetatud säte annab põhiõiguse kandjale õiguse oodata riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt positiivset tegevust, millele vastab riigi või kohaliku omavalitsuse kohustus tegutseda. Vastustaja on selle asemel, et hoolitseda kaebaja ja tema laste sidemete säilimise eest, on sisuliselt julgustanud (teise vanema õigusvastasele käitumisele järgnemata jäänud käitumine tegevusetuse näol) teist vanemat neid sidemeid lõhkuma ja mitte täitma ka PKS § 144 sätestatud kohustust. Sealjuures keeldub vastustaja ka ise kaebaja laste kohta informatsiooni andmast. Sisuliselt ei tunne kaebaja, et vastustaja soovikski kaitsta kaebaja ja tema laste perekondlikke sidemeid.
4.8.Vastustaja on keeldumise põhjendusena toonud hulgaliselt põhjendusi. Samas on vastustaja tähelepanuta jätnud, et isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lõige 1 sätestab, et piirangud artiklites 12 – 22 sätestatud õigustele ja kohustustele, sh artiklis 15 sätestatud õigusele tutvuda oma andmetega, peavad olema sätestatud seadusandliku meetmega liidu või liikmesriikide õiguses. AvTS eesmärk on tagada andmetele ligipääs võimalikult suurel määral ja IKS eesmärk piirata kolmandate isikute ligipääsu andmetele vaid nii palju, kui on vajalik andmesubjekti õiguste kaitseks. Kui vastustaja hinnangul kahjustab kodukülastuse akti koopia väljastamine laste ja teise vanema õigusi ja vabadusi isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõikele 4 tähenduses, siis tuleb vastustajal kui vastutaval töötlejal hinnata, kas juurdepääsu andmiseks leidub muid võimalusi kui kodukülastuse akti koopia väljastamine. Näiteks võib pakkuda
võimalust tutvuda kodukülastuse aktiga vallavalitsuse ruumides. Seega on vastustaja keeldumine ja piirang tutvuda kaebaja taotluses toodud andmetega muul viisil vastuolus kehtiva õigusega.
4.9.Vastustaja arvamusest võib aru saada, et hooldusõiguse peatamisega kaotab vanem, kelle hooldusõigus peatati, automaatselt ka teabe saamise õiguse. Kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu. See, et vanem ei või last puudutava otsuse tegemisel või hoolduse teostamisel kaasa rääkida, ei tähenda vähimalgi määral seda, et vanemal ei ole õigust lapsest midagi teada või seda, et vanema isolatsioon lastest on õigustatud. Eriti absurdne on vastustaja viide väidetavale rikkumisele olukorras, kus teine vanem on lapsi juba rohkem, kui aasta võõrandanud ja vastustaja on võõrandamise heaks kiitnud. See näitab, et vastustajal on laste heaolust kummaline arusaam, nagu võrduks laste heaolu nende vanemast võõrandamisega. Hoolimata vastustaja seisukohast, ei anna kaebaja hooldusõiguse peatumisest alust keelduda kaebajale väljastamast kaebaja laste ja teise vanema isikuandmeid, kui nende andmete kaebajale väljastamine on laste heaolu seisukohalt oluline. Vastustaja on enda keeldumist 04.02.2021 vastuses põhjendades argumenteerinud keeldumist arusaamatute asjaoludega. Vastustaja sõnul rikkus kaebaja suhtluskorda ja ei tagastanud lapsi emale, mistõttu laste ema ei olnud maakohtu määruse tegemise ajaks lapsi näinud kolm kuud. Kaebaja juhib tähelepanu, et selliste süüdistuste esitamine kaebaja suhtes märkimata, et kaebaja ei ole oma lapsi näinud juba üle aasta, mis on oluliselt pikem aeg, on ilmselgelt laste ema toetav, mistõttu jätab vastustaja tõenäoliselt just valitud poole tõttu kaebajale väljastamata andmed, mis kahjustavad laste ema positsiooni hooldusõiguse vaidluses. Lisaks märgib vastustaja, et kaebaja esitas laste ema vastu kuriteoteate laste ema suhtes kriminaalasja algatamiseks laste väärkohtlemise süüdistusega, kuna kaebajal oli tulenevalt laste jutust kahtlus, et ema väärkohtleb lapsi. Ometi jättis vastustaja samas märkimata, et laste ema esitas kaebaja kohta väärteomenetluses teadlikult valeandmeid, et näidata kaebajat halva vanemana, kes seab ohtu laste elu. Seega on vastustaja asunud selgelt laste ema poolele ja varjab ka seda, et laste tingimused laste ema juures on lapsi kahjustavad. Seetõttu keeldub vastustaja ka taotletud kodukülastuse akti väljastamisest. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja on viinud hooldusõiguse vaidluse meediasse. Vastustaja on seisukohal, et laste probleemide meedias arutamine laste isikuid tuvastada võimaldaval viisil kahjustab lapsi. Vastustaja sellekohane väide on vastuolus vastustaja alluvuses töötava ametniku ja tema lähedaste käitumisele. 07.10.2020 astus saates „Pealtnägija“ üles Mari Minn ja samas saates oli nähtav ka Martin Minn, kes on Rae Vallavalitsuse vallasekretär. Saates avaldati laste andmeid lapsi tuvastada võimaldaval viisil. Seetõttu on kummaline, et Rae Vallavalitsus, kus on teenistuses ametnik, kes osales ka laste isikuid tuvastada võimaldaval viisil „Pealtnägijas“, esitab selliseid etteheiteid.
4.10.Kaebaja nõustub vastustaja väitega, et lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid ja p 4 kohaselt on igal lapsel õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Samas jääb kaebajale arusaamatuks, miks vastustaja sellele viitab. Olukorras, kus vastustaja soodustab laste võõrandamist kaebajast, on ilmselge, et vastustaja ei tegutse laste huvides. Laste huvides oleks see, kui kaebaja teaks, millistes tingimustes tema lapsed elavad, millised on laste mured ja rõõmud, kuidas neil läheb jne. Nagu kaebaja aru saab välistab vastustaja, et kaebaja saaks teavet oma laste kohta. Seetõttu on kaebaja seisukohal, et sellisel viisil ei tegutse vastustaja ilmselgelt laste huvides. Mis puudutab vastustaja viidet Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) preambuli punktile 38 ja artiklike 15 lg 4, siis on kaebaja seisukohal, et laste andmete väljastamine olukorras, kui see võib kahjustada laste huve, on tõesti põhjendatud, kuid käesoleval juhul ei ole vähimalgi määral alust arvata, et kaebaja kahjustaks
laste huve. Kaebaja mõistab, et vastustaja on teistsugusel arvamusel, kuna vastustaja toetab laste ema, kes lapsi võõrandab.
4.11.Vastustaja viitab vastuses avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ja p 13 kohaselt teabe, mis sisaldab perekonnaelu üksikasju kirjeldavaid andmeid. Kaebaja ei vaidle vastu, et vastustaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks isikuandmeid ja perekonnaelu üksikasju kirjeldavad andmed. Samas on selliste väidetega laste andmete väljastamisest keeldumine kaebajale mõistetamatu, kuna lapse perekonna hulka kuuluvad nii ema kui isa. Kaebaja ei nõustu vastustaja seiskohaga, et laste perekonnaliikmete hulka pärast vanemate lahku minekut kuulub vaid ema, kuid isa, kes enam lapse perekonda ei kuulu tuleb lapsi puudutavast teabest eemale hoida. Vastustaja väidab, et asjaolude muutumisel ja kaebaja esindusõiguse taastamisel laste suhtes tekib kaebajal õigus esindada lapsi seaduses ettenähtud korras, mh õigus saada Rae Vallavalitsuselt teavet oma laste kohta. See vastustaja väide on vale. Vastustaja on esitanud käesoleva aasta juunis maakohtule seisukoha, et kaebaja õigusi ei tuleks taastada ning kaebaja ja laste suhtlus kaebajaga tuleb säilitada senisel viisil. Nagu kaebaja on varem välja toonud ei ole ta saanud lastega juba üle aasta suhelda. Sellest võib järeldada, et kaebaja ei saa tänu vastustaja tegevusele enam laste kohta mitte mingisugust teavet, kuna vastustaja on enda maakohtule antud seisukohas soovinud välistada kaebaja õiguste taastamise.
4.12.Kaebaja on ka jätkuvalt seisukohal, et vastustaja ei saanud keelduda nimetatud dokumendi väljastamisest, kuna vastustaja ei ole nimetatud informatsioonile käskkirjaga ligipääsu piiranud. Riigikohus on 10.09.2021 otsuses haldusasjas nr 3-19-2069 (p 13) asunud seisukohale, et AvTS § 35 lõike 1 punkt 12 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. AvTS § 35 lõikes 1 sätestatud aluste esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada (AvTS § 34 lõige 2). Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise kord on sätestatud AvTS §-s 41. Ilmselgelt tuleb juurdepääsupiirang kehtestada haldusaktiga. Vastustaja ei ole jätkuvalt esitanud kaebajale teavet, millise haldusaktiga on kaebaja soovitud teave tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Sellest tulenevalt on kaebaja seisukohal, et taotletud dokumendile ei ole juurdepääsupiirangut kehtestatud ja puudub alus keelduda sellel põhjusel dokumendi väljastamisest. Riigikohus on eeltoodud lahendi punktis 15 asunud seisukohale, et kui asutus on veendunud, et asjaolusid arvestades esineb seadusest tulenev kohustus juurdepääsupiirangu kehtestamiseks, tuleb see kehtestada enne teabenõude uut lahendamist. Sellisel juhul annab see aluse teabenõude täitmisest keelduda. Arvestades, et käesoleva haldusasja asjaolud on viidatud kohtuasja asjaoludega sarnased ja võib esineda vajadus, et vastustaja kehtestab mingile osale teabest juurdepääsupiirangu, esitab põhjendused, miks on parem, kui kaebaja on enda laste suhtes teadmatuses ja jätab teabe väljastamata. Kuigi see on jätkuvalt kaebaja õigusi riivav ja vastuolus laste huvidega, puudub kohtul võimalus sekkuda haldusorgani diskretsiooniõigusesse ja seda piirata. Seetõttu muudab kaebaja esialgselt esitatud kaebuse taotlust ja palub, et tema teabenõue vaadataks uuesti läbi.
4.13.Kaebaja palub mõista Rae vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 561 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjale ja kohustada Rae Valda kandma välja mõistetud menetluskulud H. P. arveldusarvele nr xxxxxxxxxx.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja ei nõustu kaebuse põhjenduste ja nõuetega. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ning kaebajale kodukülastusakti esitamata jätmine on õiguspärane teabenõude vastuses toodud põhjustel.
5.1.Rae Vallavalitsus ei väljastanud soovitud dokumenti ning viitas Harju Maakohtu 27.11.2019 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-17-11670, mille kohaselt kohus pidas vajalikuks A.K.u hooldusõiguse tema laste suhtes tervikuna asja menetlemise ajaks peatada. Määrus jõustus 14.04.2020. Tallinna Ringkonnakohus toob oma 14.04.2020 määruses kohtuasjas 2-1912769 lisaks välja, et TsMS § 378 lg 3 p 2 järgi on hooldusõiguse peatamine äärmiselt piirav meede ning selle kohaldamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus lapsevanem on hooldusõigust oluliselt kuritarvitanud. Ühtlasi selgitas Tallinna Ringkonnakohus oma määruses (tsiviilasja nr 2-19-12769) A.K.ule, et ta on rikkunud Harju Maakohtu 29. juunil 2018. aastal jõustunud kohtulahendit, millega kohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ning määras, et laste emal on laste elu- ja viibimiskoha määramise õigus. Samuti määras kohus kindaks laste ja A.K.u vahelise suhtluskorra. Isa rikkus suhtluskorda ja ei tagastanud lapsi emale. Avaldaja esitas laste ema vastu kuriteoteate laste ema suhtes kriminaalasja algatamiseks laste väärkohtlemise süüdistusega. Kriminaalmenetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu 22. novembril 2019. Maakohtu määruse tegemise ajaks ei olnud laste ema lapsi näinud kolm kuud. A.K. on viinud hooldusõiguse vaidluse meediasse. Laste probleemide meedias arutamine laste isikuid tuvastada võimaldaval viisil kahjustab lapsi.
5.2.Perekonnaseaduse § 142 lg 2 kohaselt on hooldusõiguse peatamise tulemusena avaldajal peatunud ka laste esindusõigus. Lapse andmeid on õigus saada üksnes lapse seaduslikul esindajal (lapse vanem või eestkostja). Seega puudus kaebajal õigus saada Rae Vallavalitsuselt lapsi puudutavat teavet. Kaebaja on kaebuses kinnitanud, et ta on hooldusõiguse peatamisest teadlik. See tähendab, et kaebaja on teadlik ka oma esindusõiguse peatamisest, mistõttu tal puudub õigus saada teavet laste kohta. Lastekaitseseaduse § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid ja p 4 kohaselt on igal lapsel õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ja p 13 kohaselt teabe, mis sisaldab perekonnaelu üksikasju kirjeldavaid andmeid. AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust.
5.3.Vastustaja selgitab lisaks, et kodukülastuse käigus fikseeritakse juhtumipõhiselt kodune olukord ja kaardistatakse kliendi heaolu. Lastekaitsespetsialistid rakendavad lapse heaolu hindamisel ja koduse olukorra kaardistamisel Sotsiaalkindlustusameti poolt väljatöötatud juhendeid, nt „Lapse heaolu kolmnurka“. Sotsiaaltöötajad selgitavad kliendi sotsiaalkaitse vajaduse ja ulatuse lähtudes sotsiaalhoolekandeseadusest ja kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud vastava määruse nõuetest. Kogu saadud teave fikseeritakse Sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistris. Lastekaitsespetsialistid saavad vajadusel info kogumiseks kasutada Sotsiaalkindlustusametipoolt soovitatud kodukülastusakti vormi.
Oma vastuses kaebajale oleme lisaks lähtunud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) preambuli punkt 38, mille kohaselt väärivad laste isikuandmed erilist kaitset, kuna lapsed ei pruugi olla piisavalt teadlikud asjaomastest ohtudest, tagajärgedest ja kaitsemeetmetest. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15 lõike 4 kohaselt võib isikuandmete vastutav töötleja keelduda isikuandmetest koopia väljastamisest, kui selline väljastamine võib kahjustada isikute õigusi ja vabadusi.
5.4.Kõik oma senised seisukohad on Rae Vallavalitsus koostanud ning edastanud tsiviilasja lahendada määranud kohtuniku korraldusel ja palvel.
5.5.Vastustaja selgitab veel, et asjaolude muutumisel ja kaebaja esindusõiguse taastamisel laste suhtes tekib kaebajal õigus esindada lapsi seaduses ettenähtud korras, mh õigus saada Rae Vallavalitsuselt teavet oma laste kohta.
5.6.Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja keeldus õiguspäraselt kaebaja teabenõudele vastamisest.
8.Avalik teave on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites (AvTS § 3 lg 1). AvTS § 3 lõikes 1 nimetatud teabele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud korras (AvTS § 3 lg 2). Seega on avalike ülesannete täitmise käigus talletatud teave reeglina avalik teave, millele juurdepääsu võib piirata seaduses sätestatud alustel. AvTS § 4 sätestab avalikule teabele juurdepääsu võimaldamise põhimõtted. Muuhulgas on sätestatud, et demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks on teabevaldajad kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele seaduses sätestatud tingimustel ja korras (AvTS § 4 lg 1). Seejuures peab teabele juurdepääsu võimaldamisel olema tagatud isiku eraelu puutumatus (AvTS § 4 lg 3). Seega konkureerivad avalikule teabele juurdepääsu võimaldamisel ühest küljest igaühe õigus teabele ning teiselt poolt isiku eraelu puutumatuse kaitsmise vajadus.
9.Vastustaja on keeldunud väljastamast kaebaja poolt palutud kodukülastuse akti kaebajale viidates asjaolule, et tegemist on juurdepääsupiiranguga teabega ning kaebajal puudub taotletavale teabele juurdepääsuõigus. Juurdepääsupiirangu alusena on vastustaja viidanud AvTS §-le 23 lg 1 p 1 ning perekonnaseaduse (PKS) 142 lg 2 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) preambuli p 38 ja art 15 lg
4.Ühtlasi on vastustaja märkinud, et kuivõrd kaebaja nõutav teave on seotud kolmandate isikutega (kaebaja lastega ning nende emaga), ei saa vastustaja seda teavet väljastada, kuna kaebaja hooldusõigus on laste suhtes Harju Maakohtu 27.11.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 määrusega peatatud. Vastuses kohtukaebusele on vastustaja täiendavalt selgitanud, et kodukülastuse akt ja selle koostamisel saadud teave registreeritakse Sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistris.
10.AvTS § 23 sätestab teabenõude täitmisest keeldumise alused. Teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust (AvTS § 23 lg 1 p 1).
Sotsiaalkaitseministri 27.12.2017 määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ § 17 lg 1 kohaselt on register piiratud juurdepääsuga ja registriandmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks registri eesmärgis sätestatud ülesannete täitmisel. Vaidlus puudub selles, et kaebaja nõutav dokument (kodukülastuse akt) on väljavõte sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist ehk nn STAR. Eelviidatud STAR põhimääruse säte paneb paika, et registriandmetele on ette nähtud piiratud juurdepääs ametiülesannete täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kaebaja seisukoht selles, et andmetele ei ole juurdepääsupiirangut kehtestatud. STAR põhimääruse § 5 lg 2 p 2 kohaselt on kohalik omavalitsus registri volitatud töötleja. Seejuures on kohalik omavalitsus muuhulgas kohustatud volitatud töötlejana vastutama isikuandmete töötlemise nõuete ja vastutava töötleja antud suuniste täitmise eest (STAR põhimääruse § 7 lg 2 p 1), tagab andmete töötlemise volitatud töötleja juures ainult selleks määratud isikutele tööülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses (p 3), menetleb isikute avaldusi registriandmete ühekordseks väljastamiseks (p 5). Seega tuleb vastustajal kui registri volitatud töötlejal registriandmetele juurdepääsu taotluste esitamisel järgida isikuandmete töötlemise nõudeid ning mitte väljastada andmeid selleks õigust mitte omavatele isikutele.
11.Vastustaja ei ole oma 27.11.2020 vastuses nr 15-15/10375-1 viidanud „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärusele“ ega ka konkreetsele AvTS § 35 alusele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et isik ei peaks iseseisvalt hakkama otsima juurdepääsupiirangu õiguslikku alust, vaid vastav konkreetne viide õigusakti sättele peaks sisalduma vastuses teabenõude täitmisest keeldumisel. Vastustaja on viidanud oma vastuses juurdepääsupiirangu sisulisele alusele ehk AvTS § 23 lg 1 p 1 ning selgitanud, mis põhjusel ja alusel ta teabenõude täitmisest keeldub. Kohus möönab, et konkreetse AvTS § 35 sätte viite puudumine läheb mh vastuollu hea halduse põhimõttega. Sellegipoolest leiab kohus, et vastav puudus ei too kaasa veel kohustamisnõude rahuldamist. Vastustaja on vastuses kaebusele täiendavalt selgitanud, et ta tugines otsustamisel AvTS § 35 lg 1 p 12, mis sätestab, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ning p 13, mille kohaselt teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab perekonnaelu üksikasju kirjeldavaid andmeid.
12.Kohus selgitab, et AvTS eristab asutuse dokumendiregistrit (AvTS § 11 lg 1 - asutuse dokumendiregister on digitaalselt peetav andmekogu, mida asutusse saabunud ja asutuses koostatud dokumentide registreerimiseks ja neile juurdepääsu tagamiseks peab riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus või avalik-õiguslik juriidiline isik) ning andmekogu (AvTS § 431 lg 1 - andmekogu on riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku infosüsteemis töödeldavate korrastatud andmete kogum, mis asutatakse ja mida kasutatakse seaduses, selle alusel antud õigusaktis või rahvusvahelises lepingus sätestatud ülesannete täitmiseks). STAR põhimääruse § 1 lg 1 kohaselt on sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregister riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu avaliku teabe seaduse tähenduses. Seega ei ole vaidlusalune dokument registreeritud asutuse dokumendiregistris (AvTS § 35 lg 2 p 3), vaid andmekogus. STAR põhimääruse § 5 loetleb STAR-i vastutava töötleja ning volitatud töötlejad, st asutused, kelle ametiülesannete täitmisel on STAR andmekogusse kantud andmete töötlemine vajalik. STAR põhimääruse § 2 loetleb STAR-i pidamise eesmärgid, milleks on mh sotsiaalteenuste ja -toetuste ning muu abi osutamise menetlemine ja dokumenteerimine, juhtumikorralduse põhimõttel tehtava sotsiaaltöö toimingute läbiviimine ja dokumenteerimine jne. Sotsiaalteenuste ja -toetustega seonduva korraldamine ja koordineerimine toimub tihtipeale mitme asutuse üleselt, sh Sotsiaalkindlustusameti ja kohaliku omavalitsuse omavahelise koostöö kaudu. Seega on kodukülastuse akti näol tegemist asutusesisese teabega.
13.STAR põhimääruse § 7 lg 2 p 5 kohaselt saab kohalik omavalitsus volitatud töötlejana menetleda isikute avaldusi andmete väljastamiseks. Seega ka juhul, kui andmed on kantud STAR andmekogusse, on isikutel põhjendatud juhtudel võimalik sealt andmetele päringu alusel juurdepääsu taotleda.
14.Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12769 peatati tsiviilasja menetlemise ajaks kaebaja hooldusõigus tema kahe lapse suhtes. Nimetatud määrus oli jõus, kui vastustaja keeldus kaebajale vaidlusalust teavet (kodukülastusakti) väljastamast. Teave puudutas kaebaja lapsi ning laste ema. Kaebaja hooldusõiguse peatamise tõttu on kaebaja lapsed tema jaoks õiguslikus mõttes kolmandad isikud. Seega on tegemist kolmandaid isikuid kui andmesubjekte puudutava teabega. Otsekohalduva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 artikli 6 p 1 a kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik ainult juhul, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma andmeid. Vaidlust ei ole selles, et kolmandad isikud ei ole käesoleval juhul vastavat nõusolekut andnud. Vastustaja viitas oma 27.11.2020 kirjas põhjendatult, et kaebaja esindusõigus on laste suhtes peatunud ning lapse andmeid on õigus saada üksnes lapse seaduslikul esindajal. Vastustaja viitas mh PKS § 142 lg 2 ja AvTS § 23 lg 1 p 1. Lisaks viitas vastustaja laste isikuandmete erilise kaitse vajadusele. Eeltoodust saab järeldada, et vastustaja asus vastuses seisukohale, et küsitav dokument sisaldab kolmandate isikute eraelulisi isikuandmeid, mida ei saa ilma vastava isiku nõusolekuta väljastada. Järelikult esines ka alus tunnistada teave asutusesiseseks teabeks AvTS § 35 lg 1 p 12 ja p 13 alusel - teave, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ning teave, mis sisaldab perekonnaelu üksikasju kirjeldavaid andmeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja jättis põhjendatult väljastamata kaebaja taotletud kodukülastusakti STAR andmekogust, kuivõrd tegemist oli kolmandate isikute isikuandmeid sisaldava teabega.
15.Kaebaja tõi veel oma kaebuses välja, et vastustaja on oma vastuses viidanud isikuandmete kaitse üldmääruse preambulis sisalduvale selgituspunktile 38, mis ei ole asjakohane. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Tegemist on otsekohalduva määrusega. Nimetatud p 38 esimeses lauses on märgitud, et laste isikuandmed väärivad erilist kaitset, kuna lapsed ei pruugi olla piisavalt teadlikud asjaomastest ohtudest, tagajärgedest ja kaitsemeetmetest ning oma õigustest seoses isikuandmete töötlemisega. Kohus leiab, et vastav viide ei ole vale ega muuda kuidagi vastust õigusvastaseks ega vastustaja põhjendusi teabe väljastamisest keeldumiseks otsituks. Õige on aga kaebaja poolt välja toodud märkus, et vastustaja on viidanud ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 15 lõikele 4, mis sätestab, et sama artikli lõikes 3 osutatud koopia saamise õigus ei kahjusta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ning leiab, et vastav viide ei ole asjakohane, kuna artikli 15 lõige 4 piirab üksnes sama artikli lõikes 3 nimetatud isikuandmete koopia väljastamist, mitte töödeldavate isikuandmetega tutvumise võimalust laiemalt. Lisaks sätestab artikkel 15 andmesubjekti õiguse saada vastutavalt töötlejalt kinnitust selle kohta, kas teda käsitlevaid isikuandmeid töödeldakse. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kodukülastusaktis ei töödelda kaebaja isikuandmeid, millest tulenevalt oli vastav viide asjakohatu. Samas ei too vastav eksimus kaasa kohustamiskaebuse rahuldamist, kuivõrd kaebajal puudus sellest sõltumata õigus saada kolmandate isikute isikuandmeid.
16.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et asjakohaseks ei saa lugeda vastustaja viidet PKS § 142 lg 2. PKS § 142 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et vanem võib jätkata lapse isikuhoolduse ja varahooldusega seotud asjaajamist, kuni talle saab teatavaks või peab teatavaks saama tema
hooldusõiguse lõppemine. Kolmas isik ei või vanema õigusele tugineda, kui ta tehingu tegemise ajal teadis või pidi teadma hooldusõiguse lõppemisest. Lõiget 1 kohaldatakse ka vanema hooldusõiguse peatamise korral. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on ja oli teadlik vastustaja 27.11.2020 vastuse saamisel enda hooldusõiguse peatamisest. Seega viitas vastustaja teabenõude täitmisest keeldumisel asjakohaselt mh PKS § 142 lg 2.
17.Kaebaja leidis veel, et tal on õigus saada informatsiooni põhiseaduse (PS) § 44 lg 2 ja AvTS alusel. PS § 44 lg 2 sätestab, et kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. See on lihtne seaduse reservatsiooniga õigus. Seega tuli antud juhul kontrollida, kas seaduses esines alus kaebajale teabe väljastamisest keeldumiseks või mitte. Nagu kohus juba ülal märkis, siis antud juhul oli vastav alus olemas ning vastustaja keeldus õiguspäraselt kaebajale teabe väljastamisest. Kaebaja heitis vastustajale ette veel selgitamiskohustuse rikkumist vastustaja poolt viidates AvTS § 15 lg 2, mille kohaselt teabevaldaja ametnik või töötaja on kohustatud igakülgselt abistama teabenõudjat teabenõude esitamisel ning teabenõudjale vajaliku teabe, selle asukoha ja teabenõudjale sobivamate võimalike juurdepääsuviiside väljaselgitamisel. Kaebaja tõi seejuures välja, et olukorras, kus vastustaja teadis, et kaebaja kahtleb, kas vastav toiming on teostatud oleks vastustaja pidanud kaebajale selgitama, millised on võimalused ja millises ulatuses on võimalik väljastada kaebajale teave selle kohta, et vastustaja on kodukülastuse teinud ja vaadelnud laste elamistingimusi. Esiteks märgib kohus, et kusagilt ei nähtu, et vastustaja oleks pidanud teadma, et kaebaja kahtleb selles, et toiming läbi viidi. Sellest tulenevalt jääb ka arusaamatuks kaebaja etteheide sellest, et vastustaja teda ei abistanud ega suunanud sobivamate võimalike juurdepääsuviiside väljaselgitamisele olukorras, kus vastustaja oli seisukohal, et kaebajal puudub õigus vastavate andmete saamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vastustaja on rikkunud omapoolset selgitamiskohustust.
18.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tal oli õigus saada kodukülastuse akt isikuandmete kaitse seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse alusel, kuna need andmed puudutuavad ka teda ennast. Nimelt leiab kaebaja, et kodukülastuse akt hinnanguna kannab endas ka profiilianalüüsi tunnuseid isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 lg 4 tähenduses, kuna hinnangust on võimalik teha järeldusi nt juurdepääsu taotleja usaldusväärsuse ja käitumise kohta ning teda iseloomustada. Kohus selgitab, et isikuandmete kaitse üldmääruse art 4 lg 4 sätestab mõiste „profiilianalüüs“ – igasugune isikuandmete automatiseeritud töötlemine, mis hõlmab isikuandmete kasutamist füüsilise isikuga seotud teatavate isiklike aspektide hindamiseks, eelkõige selliste aspektide analüüsimiseks või prognoosimiseks, mis on seotud asjaomase füüsilise isiku töötulemuste, majandusliku olukorra, tervise, isiklike eelistuste, huvide, usaldusväärsuse, käitumise, asukoha või liikumisega. Kodukülastuse akt ei saa sisaldada kaebaja suhtes profiilianalüüsi isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses, kuivõrd esiteks ei ole tegemist isikuandmete automatiseeritud töötlemisega. Teiseks ei viidud kodukülastust läbi ju kaebaja kodus, millest tulenevalt ei kogutud andmeid kaebaja kohta. Kodukülastus viidi läbi kaebaja laste, kelle suhtes oli teabenõudele vastamise ajal kaebaja hooldusõigus peatatud, ja nende ema kodus. Eeltoodust tulenevalt on vastavad kaebaja seisukohad valed ning viidatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel käesolevas asjas ei kohaldu. Teiseks rõhutas kaebaja, et hinnangul on taotleja jaoks ka õiguslikud tagajärjed, sest vastutaja koostatud kodukülastuse aktil on eeldatav mõju kohtuotsustele, mida kohus on taotleja suhtes teinud ja/või võib tulevikus teha. Samuti on vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 15 kaebajal kui andmesubjektil õigus tutvuda oma andmetega, ehk antud juhtumil andmetega,
mis teda iseloomustavad ning mille edastamine kohtule mõjutab suure tõenäosusega kohtu poolt tehtavaid otsuseid. Seega on oluline, et akti väljastamise või sellest keeldumise puhul hindaks vastustaja kaebaja õigust teavet saada koos negatiivse mõjuga, mida andmete väljastamine peaks kaebaja lastele põhjustama. Kohus nõustub sellega, et hinnangul võib olla mõju kohtuotsusele, mille kohus taotleja suhtes teeb, kuid see ei tähenda veel automaatselt seda, et külakülastuse akt sisaldab kaebaja kui andmesubjekti andmeid. Viimasega kohus ei saa nõustuda. Kodukülastus on läbi viidud kaebaja laste ja nende ema kodus, mitte kaebaja kodus. Kaebaja suhtes on Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-12769 peatatud tsiviilasja menetlemise ajaks kaebaja hooldusõigus tema kahe lapse suhtes. Seega ei ole tegemist kaebajat käsitlevate isikuandmetega ning ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15 siinkohal ei kohaldu. Kohus kordab, et tegemist on kaebaja suhtes kolmandate isikute andmetega.
19.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga selles, et tal on õigus saada kodukülastuse akt, kuna ta soovib sellega kaitsta enda õigusi kohtumenetluses ning et vastustaja ei ole toestanud sellest tulenevalt nõuetekohaselt uurimispõhimõtet ega ka kaalutlusõigust. Arvestades, et kaebajale kodukülastusakti ei väljastatud, on kaebajal õigus taotleda tsiviilkohtult, et viimane vastava akti tõendina välja nõuaks ning otsustaks, millises osas on kaebajal vastavale tõendile juurdepääs piiratud. Kaebaja õigused ei jää sellega kaitseta. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja ei ole selgitanud välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolusid ega kaalunud kaebaja põhjendatud huve ja on sellega rikkunud uurimis- ja kaalutlusõigusepõhimõtet. Vastustajal puudus kohustus hakata välja selgitama, kas kaebajal võib vastavat tõendit vaja minna kohtumenetluses, kuna selliseid andmeid ka teabenõudest ei nähtu. Kohus leiab, et vastustaja on muuhulgas hinnanud seda, kas andmed käivad kaebaja enda kohta ning leidnud, et nii see ei ole ning seetõttu puudub seadusest tulenev alus kaebajale vastavate andmete väljastamiseks.
20.Kohus leiab, et kõik kaebaja väited, mis puudutavad seda, et kaebaja ei ole saanud 11 kuud infot laste kohta mh vastustajalt, siis vastavad väited väljuvad käesoleva kaebuse esemest ning kohus jätab need tähelepanuta. Nimelt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt HKMS § 41 lg 1).
21.Kaebaja viide sellele, et vastustaja on jätnud tähelepanuta isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 23 lg 1, ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna esiteks ei sisalda kodukülastuse akt andmeid kaebaja kohta. Teiseks on vastustaja oma keeldumisel tuginenud AvTS § 23 lg 1 p 1, mitte üksnes isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 15 lg 4, milline viide ei ole kohtu arvates aga asjakohane (vt ülal). Samuti ei nõustu kohus sellega, et vastustajal tuli kaaluda kaebaja poolt esitatud teabenõudele vastamisel, kas juurdepääsu andmiseks leidub muid võimalusi kui kodukülastuse akti koopia väljastamine. Esiteks ei ole kaebaja sellekohast taotlust vastustajale esitanud. Teiseks arvestades seda, et vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et kaebajal puudub küsitud teabele juurdepääsuõigus, siis puudus vajadus vastavate kaalutluste esitamiseks. Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud põhjendatult ka keeldumise alusena AvTS § 35 lg 1 p 12 ja p 13. Kohus möönab, et õige oleks olnud viidata nimetatud sätetele ka vastuses teabenõudele, kuid vastava õigusliku viite puudumine ei mõjuta lõppastmes keeldumise õiguspärasust.
22.Kohus leiab, et kaebaja väited sellest, et vastustaja on väärarvamusel nagu oleks hooldusõiguse peatamisega kaotanud vanem, kelle hooldusõigus peatati, automaatselt ka teabe saamise õiguse, on valed. Kohus nõustub siinkohal veelkord vastustajaga ja leiab, et konkreetset kodukülastuse akti kaebajale väljastada ei tulnud. Mis puudutab kaebaja ja vastustaja muid väited (poolte valimine, kuriteoteadete esitamine, meedia kaasamine jms), siis need väljuvad
jällegi kaebuse esemest (vt HKMS § 41 lg 1) ning kohus jätab need tähelepanuta. Vastavad seisukohad ei oma mingit tähtsust käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt.
23.Kaebajale jäi veel arusaamatuks, miks vastustaja viitab oma vastuses kaebusele lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p 3 ja p 4 ning isikuandmete kaitse üldmääruse preambuli p 38 ja art 15 lg 4, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vähimalgi määral alust arvata, et kaebaja kahjustaks laste huve. Kaebaja leiab, et vastustaja oma tegevusega soodustab laste võõrandamist kaebajast, mis ei ole aga laste huvides. Kohus märgib, et vastustaja vastuses teabenõudele ei ole LasteKS § 5 p 3 ja p 4 viidatud. Vastuses kaebusele on vastustaja tõepoolest nimetatud sätetele viidanud ning märkinud, et laste huvid tuleb seada esikohale. Ka isikuandmete kaitse üldmääruse preambuli p 38 ja art 15 lg 4 tuleneb sama põhimõte. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et laste huvid on ka käesolevas asjas kõige tähtsamad. Arvestades, et Harju Maakohtu 27.11.2019 kohtumäärusega nr 2-19-12769 ning Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 määrusega samas asjas on otsustatud peatada tsiviilasja menetlemise ajaks kaebaja hooldusõigus tema laste suhtes, tuleb nõustuda vastustajaga selles, et ka küsitud teabe väljastamine ei ole laste huvides. Nii kaebusest kui teabenõudest nähtub otseselt, et kaebaja on teabenõude esitanud eelkõige enda huvides, mitte laste huvides. Kõik väited sellest, et vastustaja soodustab oma tegevusega laste võõrandamist nende isast väljuvad jällegi käesoleva kaebuse raamest. Kohus hindab käesolevas asjas üksnes seda, kas vastustaja on kaebaja teabenõude täitmisest keeldunud õiguspäraselt ehk lähtudes seaduses sätestatud alustest või mitte, mitte ei võta seisukohta vastustaja muu väidetava tegevuse osas.
24.Nagu ka kaebaja ise oma kaebuses välja toob, viitas vastustaja vastuses põhjendatult AvTS § 35 lg 1 p 12, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust ja p 13 kohaselt teabe, mis sisaldab perekonnaelu üksikasju kirjeldavaid andmeid. Kaebaja ei vaidle seejuures vastu, et vastustaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks isikuandmeid ja perekonnaelu üksikasju kirjeldavad andmed. Kodukülastuse akt ongi tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks (juurdepääsupiirang tuleneb Sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregistri põhimäärusest). Küll aga ei nõutu kohus kaebajaga selles, et kaebajat, kelle suhtes on laste hooldusõigus peatatud, tuleks käsitleda hetkel pereliikmena. Samuti ei saa nõustuda sellega, et vastustaja on esitanud valeväite, et asjaolude muutumisel ja kaebaja esindusõiguse taastamisel laste suhtes tekib kaebajal õigus esindada lapsi seaduses ettenähtud korras. Vastav seisukoht on õige ning esindusõiguse taastamise üle saab otsustada üksnes kohus, mitte vald. See, et vald on teises kohtumenetluses avaldanud oma seisukohta, et kaebaja õigusi ei tuleks taastada, eeltoodut ei muuda.
25.Kaebaja esitas oma 28.09.2021 menetlusdokumendis kohtule taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja märgib, et muudab esialgselt esitatud kaebuse taotlust ja palub, et tema teabenõue vaadataks uuesti läbi. Kohus selgitab, et HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Seega ei ole tegemist kaebuse muutmisega.
26.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.