Ele Liiv (eesistuja), liikmed Reet Allikvere, Indrek Soots
Tsiviilasi
Otsuse tegemise aeg ja koht
Osaühing KATRI hagi Riverside OÜ vastu kahjuhüvitise 33 650,95 euro ja viivise nõudes 13.10.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Riverside OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind Apellatsioonkaebuse hind 39 889.83 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
21.09.2015
nende Hageja osaühing KATRI (registrikood 10028382), seaduslik esindaja Artur Kasak ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Tamm Kostja Riverside OÜ (registrikood 10951725), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma, nõustaja Tarmo Look
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11.03.2015 otsus lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Riverside OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Riverside OÜ kanda.
3.Mõista Riverside OÜ-lt välja Osaühing KATRI kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks kokku 943.30 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses
sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu Põhja Eesti Regionaalhaigla B korpuse fassaaditööde teostamiseks. Lepingu lisa 1 punkti 2 kohaselt oli töö teostamiseks vajalike tellingute (koos kattevõrkudega/fassaadikiledega), tellinguvintside ja tõsteliftide paigaldamine, samuti kilealuste pindade kütmine kostja kohustuseks. Pooled olid lepingu p-s 3.1 tööde teostamise algusajaks leppinud kokku 18.11.2013 ning tööde lõpptähtajaks 30.05.2014. Kokkulepitud tööde maksumuseks oli lepingu järgi 115 397 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja peatas 2013. aasta detsembri alguses hageja töö teostamise objektil ebasoodsate ilmastikutingimuste ettekäändel, mis ei võimaldanud kostjal täita oma kohustusi pindade kütmisel. Hiljem seadis kostja tööde jätkamise eelduseks lepingu hinna vähendamise, millega hageja ei nõustunud. Kostja tegi 03.04.2014.a. hagejale ettepaneku lõpetada leping poolte kokkuleppel. 07.05.2014.a. edastas hageja kostjale lepingu erakorralise lõpetamise hoiatuse ja 15.05.2014 lepingu ülesütlemise avalduse, tuginedes lepingu rikkumisele VÕS 652 lg 2 mõttes ning VÕS § 652 lg-st 3 tuleneva nõude. Kostja nõudis, et hageja asuks lepinguga võetud kohustusi täitma järgmisel päeval ehk 30.05.2014. 30.05.2014.a. käis hageja esindaja aadressil Sütiste tee 21 asuval ehitusplatsil, et selgitada välja, kas tööfront on loodud ja kas on võimalik töid jätkata. Ehitusplatsil selgus, et kostja on vahepealsel ajal lasknud enamuse hageja lepingulistest töödest teostada kolmandal isikul. Hagejal jäi kokkulepitud tasust seni saamata 75 886,2 eurot. Hageja hoiab lepingu ülesütlemisega seoses kokku järgmiseid kulud: tarnimata jäävad materjalid (9081,75 eurot), palgafond (36 304,8 eurot), ehitusplatsi korraldus- ja üldkulud (620 eurot) ning garantiikirja kulu garantiiaegseks tagatiseks (970 eurot). Arvestades nimetatud summad maha seni maksmata tasust, ilmneb, et hagejal jääb lepingu erakorralise ülesütlemise tõttu saamata 28 909,65 eurot (ilma käibemaksuta). Seoses lepingu lõppemisega on hagejal õigus nõuda ka kostjale deponeeritud ehitusaegse tagatise tagastamist summas 4 741,3 eurot koos käibemaksuga. Seega on hageja nõude suuruseks, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab 33 650,95 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viivist määras 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni arvutatuna summast 33 650,95 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning palub kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu summas 850 eurot, hagi tagamise riigilõivu kokku summas 150 eurot ja õigusabikulu summas 5 845,50 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Lepingu võimaliku lõpetamise ja muutmise korra leppisid pooled kokku lepingu punktides 11.1 – 11.8. Lepingu punkti 11.3 kohaselt võib töövõtja lepingu üles öelda üksnes juhul, kui kuulutatakse välja tellija pankrot või kui tellija viivitab alusetult lepingu hinna väljamaksmisega rohkem kui 30 päeva. Hageja ei ole 15.05.2014.a. ülesütlemise avalduses kummalegi lepingus kokkulepitud alusele tuginenud. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et hageja 15.05.2014.a. ülesütlemise avaldus on tühine ning leping on endiselt jõus. Kuna hageja 15.05.2014.a. lepingu ülesütlemise avaldus on tühine ja leping on jõus, on hageja nõue VÕS § 652 lg 3 alusel alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
Kuid isegi juhul, kui lepingu ülesütlemine oleks kehtiv (millega kostja ei nõustu), on hageja nõue alusetu, kuna see on tõendamata. Asjas on tõendatud, et hageja täitis lepingust 39 510,80 eurot ning lepingu kogumaksumus oli 115 397 eurot, mistõttu täitmata on 115 397 - 39 510,80 = 75 886,20 eurot. Arvestades hageja 2013. majandusaasta tegevuse kasumlikkust, oleks hageja teeninud töödelt maksumusega 75 886,20 eurot kasumit maksimaalselt 75 886,20 x 6,47 % = 4909,83 eurot. Kostja vaidles vastu kõikidele hageja poolt esitatud kokkuhoitud kulupunktidele, v.a tarnimata jäänud materjalile. Kostja hinnangul ei ole hageja käitunud heas usus. Kuna leping on jätkuvalt jõus ning hageja ei ole töid lõpetanud ega lõppakti alusel kostjale üle andnud, ei ole tagatissumma tagastamise nõue 4 741,30 eurot muutunud sissenõutavaks ja nõue tuleb jätta rahuldamata. Nõude puudumisel ei ole võimalik arvestada viiviseid. Lepingu punkti 10.5 kohaselt on viivise määr 0,05% viivitatud summast päevas kohaldatav üksnes lepingu hinna maksmisel. Antud juhul on hageja esitanud kahju hüvitise nõude, mis ei ole käsitletav lepingu punktis 10.5 toodud lepingu hinna maksmise nõudena. Seetõttu oleks viiviste arvestamine võimalik üksnes VÕS § 113 lg 1 toodud määras. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning palub hagejalt kostja kasuks väljamõista õigusabikulu summas 4 095 eurot (käibemaksuta). Maakohtu otsuse põhjendused
3.Maakohus rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 33 650.95 eurot ja viivise 0.05 % nimetatud summalt alates hagi kohtusse esitamisest 04.06.2014. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras kindlaks menetluskulude suuruse. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ehituse alltöövõtuleping 13 – PERH -27 on lõppenud ning kas ja millises ulatuses saab hageja nõuda kostjalt kokkulepitud tasu. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja vahel on 28.11.2013 sõlmitud ehituse alltöövõtuleping 13 – PERH27, mille kohaselt pidi hageja teostama fassaaditöid, lepingu hind oli 115 397 eurot ja sellele lisandus käibemaks. 2013 detsembrikuus peatusid lepingus märgitud objektil hageja poolt teostatavad tööd ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu. Maakohus tuvastas, et kostja peatas ebasoodsate ilmastikuolude tõttu PERH B korpuse G ja otseseina fassaaditööd (eeltöötlusest kuni lõppviimistluseni) kuni kevadeni 2014. Hageja uuris kevadel 2014 kostjalt korduvalt, kas ja millal saab hageja jätkata tööde teostamist. Kostja ei vastanud. 03.04.2014 tegi kostja hagejale e-kirjaga ettepaneku lõpetada leping poolte kokkuleppel. 07.05.2014 esitas hageja kostjale lepingu erakorralise lõpetamise hoiatuse, millises on palutud kolme tööpäeva jooksul teatada, kas kostja soovib lepingut lõpetada või võimaldada tööde jätkamist. Kuivõrd kostja eelpool osundatule ei reageerinud, teatas hageja 15.05.2014 kirjaga lepingu ülesütlemisest ning palus kostjal tasuda hüvitis summas 38 618,51 eurot. Sellele vastas kostja 29.05.2014 kirjaga ning nõudnud hagejalt lepinguga võetud kohustuste täitmist mitte hiljem kui 30.05.2014. Samas tuleneb poolte vahelisest e-kirjavahtusest, et 30.05.2014 objektil viibides avastas hageja, et hageja lepinguliste tööde hulka kuulunud tööd on kolmas isik suures osas teostanud. Kohus tuvastas, et tööde jätkamiseks tegi kostja hagejale ettepaneku hinda muuta, millega hageja ei nõustunud, misjärel kostja laskis tegemata tööd teostada kolmandal isikul. Kostja selline toimimine kvalifitseerub tellija kohustuse rikkumisena (VÕS § 652 lg 2), sest kostja kohustuseks oli anda hagejale selged juhised tööde jätkamiseks ning paigaldada tellingud. Kohus järeldas, et kostja rikkus kohustust tahtlikult. Hageja on põhjendatult lepingu kostjaga üles öelnud ning sellest tulenevalt on tal õigus nõuda kostjalt kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku
kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada (VÕS § 652 lg 3). Kokkulepitud tasust on saamata 75 886,20 eurot, millest hageja on maha arvestanud järgmised kulud: tarnimata jäänud materjalid summas 9 081,75 eurot, palgafond summas 36 304,80 eurot, ehitusplatsi korraldus- ja üldkulud summas 620 eurot ja garantiikirja kulu summas 970 eurot. Hageja nõuab kostjalt 33 650,95 euro tasumist, mis sisaldab ka deponeeritud tagatist summas 4 741,30 eurot. Tasunõuet vähendavaid asjaolusid peab tõendama tellija. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud hageja väidetavaid kokkuhoitud kulusid materjalile summas 9 081,75 eurot ning garantiikirja kulule 970 eurot, siis tuleb nimetatud summad ka kokkulepitud tasust maha arvestada. Kostja ei ole ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude osas põhistanud, millele tema arvutus tugineb. Hageja poolt kohtu ette toodud ja põhistatud summa 620 eurot on põhjendatud ning see tuleb maha arvestada kokkulepitud tasust. Objektijuhile TM-le teostatud väljamaksete väljavõttega, töötajate PB, TJ ja KB kinnitustega ja isikutele töötasu maksmist kajastava konto väljavõttega luges maakohus tõendatuks hageja väited palgakulu kohta. Kostja vastuväited hageja palgakulu osas on üldsõnalised ning keskmisele statistikale tuginevad ning ei anna alust hageja poolt tõendatud ning põhistatud summa muutmiseks. Sellest tulenevalt tuleb kokkulepitud tasust maha arvestada palgafond summas 36 304,80 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada 28 909,65 eurot (115 397 – 39 510,80 – 9 081,75 – 36 304,80 – 620 – 970). Garantiitagatise nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Antud juhul on asja kohtulikul arutamisel tuvastatud, et leping on lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega. Seega ei ole võimalik seoses lepingu lõppemisega ka töid lõppakti alusel kostjale üle anda. Sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada hagejale tagatissumma 4 741,30 eurot. Vastavalt lepingu p. 10.5 on pooled kokku leppinud, et lepingu hinna maksmisega viivitamisel peab tellija maksma töövõtjale viivist 0,05 % viivitatud summast päevas. Hageja nõuab kokkulepitud tasu maksmist, millest on tehtud mahaarvamised kooskõlas VÕS § 652 lg 3. Seega tuleb ka viivise väljamõistmisel hageja taotluse alusel lähtuda lepingu p-s 10.5 kokkulepitud viivise määrast alates hagi kohtule esitamisest 04.06.2014. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Asja õigel lahendamisel omab olulist tähendust, kas esinesid asjaolud, mis andsid hagejale õiguse leping VÕS § 652 lg 3 alusel üles öelda ning kas ülesütlemine oli kehtiv. Maakohus jättis hindamata tunnistaja OV ütlused ning otsuses põhjendamata, miks ta seda tõendit ei arvesta. Tunnistaja OV ütlustega on tõendatud, et hagejaga 2014 märtsis kokkusaamiste tegelik põhjus oli tööfrondi ülevaatamine ja kahjude kindlakstegemine, samuti ajagraafiku koostamine. Enne 2014 aprilli ei olnud tööde teostamine võimalik seetõttu, et tellija ja omanikujärelevalve ei andnud selleks nõusolekut. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud asjaolu, et alates aprilli algusest jätkusid objektil koosolekud, kuid hageja nendel ei osalenud ning ei ilmunud ka ehitusplatsile. Samas ei kinnitanud tunnistaja, et hageja tööde jätkamise eelduseks oleks olnud lepingu hinna vähendamine 50 000 euro võrra. Vastupidi, tunnistaja OV ütluste kohaselt palus ta hagejal hinna üle vaadata, kuna oli täiendav front või maht, mis esialgu hinnas ei sisaldunud. Tõendi analüüsimata jätmine viis valele järeldusele, nagu ei oleks kostja võimaldanud hageja tööde jätkamist. Tegelikkuses oli kostja täitnud kõik omapoolsed kohustused selleks, et hagejal oli alates 1.aprillist 2014 võimalik töödega jätkata. Nii C teljele kui ka G teljele olid paigaldatud tööde tegemiseks
vajalikud tellingud. Kostja ei olnud fassaaditöödeks sobilike ilmade saabumisel alates 1.04.2014 vastuvõtuviivituses ning hagejal oli võimalik jätkata 2013 detsembris ebasoodsate ilmastikuolude tõttu peatatud tööde tegemist 2014.a aprillis. Seetõttu ei saanud hagejal kostjast tulenevalt mingisugust kahju tekkida. Asjaolu, et hageja ei asunud töid teostama, loobus tööliste palkamisest ning esitas kostjale nõude tegemata tööde eest kokkulepitud tasu maksmiseks, näitab, et hageja ei ole käitunud heas usus ning soovib kostja arvel alusetult rikastuda. Kuna kostja ei olnud vastuvõtuviivituses, rääkimata süülisest vastuvõtuviivitusest, kohaldas maakohus vääralt VÕS § 652 lg 3, leides, et hageja ütles lepingu põhjendatult üles. Samuti jättis kohus hindamata kostja 17.07.2014 vastuses esitatud vastuväite, et VÕS § 652 regulatsioon on dispositiivne ning võimaldab majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatel pooltel s.o. tellijal ja töövõtjal, teistmoodi kokku leppida. Lepingu punkti 11.3 kohaselt võis töövõtja lepingu üles öelda üksnes juhul, kui kuulutatakse välja tellija pankrot või kui tellija viivitab alusetult lepingu hinna väljamaksmisega rohkem kui 30 päeva. Eeltoodust tulenevalt on hageja 15.05.2014 ülesütlemise avaldus tühine. Isegi kui oleks täidetud VÕS § 652 lg 3 eeldused, ei saaks hageja kahju olla 28 909.65 eurot. Kostja kordab hageja kokkuhoituga seoses maakohtus esitatud väiteid. Kohus on jätnud analüüsimata OV ütlused vaidlusaluste kolmanda isikute poolt teostatud tööde ajakulu kohta. Kohus tugines kokkuhoitud palgafondi kindlaksmääramisel ilmselt ebausaldusväärsetele tõenditele – poola töötajate kinnitustele. Tegemist on kunstlikult loodud ja ilmselt ebausaldusväärsete tõenditega. Kostja kui ehitusvaldkonnas tegutsev äriühing on seisukohal, et tegelikele turutingimustele vastav objektijuhi töötasu on vähemalt 1,5 korda suurem, kuna tegemist oli keeruka objektiga, mille juhtimisel tuli teha normtööajaga võrreldes ületunde. Kui objektijuhi tegelik kuu netotasu oleks olnud 975x1,5=1462,50 eurot ja 2,5 kuu eest netotasu 3656,25 eurot, siis koos maksudega oleks hageja kulutus (palgafond) objektijuhile pidanud seega olema 6406.71eurot. Kohus on vääralt hinnanud hageja poolt esitatud konto väljavõtet objektijuhi TM-le väljamakstud summade osas. Nimetatud tõendist nähtub, et objektijuhile on makstud igakuiselt tasu perioodil 10.12.2013 kuni 10.11.2014, mis tõendab asjaolu, et hagejal oli võimalik kasutada objektijuhti vaidlusalusel perioodil (aprill kuni juuni 2014) teistel objektidel. Seega pidi hageja tööjõu teistsuguse kasutamisega teenima tulu, kuid hageja on jätnud kohtule sellekohased tõendid esitamata. Hageja seadusliku esindaja vande all antud tunnistustega on tõendatud, et objektijuht tegi vaadeldaval perioodil reaalselt tööd, koormus oli küll väiksem, aga inimene tegi tööd. Kui väikse koormusega objektijuhi töötasu oli 975.54 eurot kuus, siis täiskoormusega objektijuhi tasu pidi olema vähemalt 1,5 korda suurem. Ehitustööliste ja objektijuhi palgafond kokku pidi seega olema vähemalt 57 360.21 eurot (50953.50+6406.71=57360.21), mitte 36 304.80 eurot, nagu väidab hageja. Hageja on oluliselt vähendanud kokkuhoitud ehitusplatsi korraldus- ja üldkulusid, sh transpordikulusid, näidates kulutustena kahe kuu eest 620 eurot, s.o. 310 eurot kuus. Ehitusplatsi korraldus- ja üldkulud olid vähemalt 1000 eurot kuus, mis teeb kokku 2,5 kuu eest 2500 eurot. Kostja vastuväiteid tõendab ka auditeeritud hageja 2013 majandusaasta aruanne ja kostja kordab maakohtus esitatud sellekohaseid väiteid. Hageja oleks teeninud vaidlusaluste tööde kvaliteetsel teostamisel kasumit ca 5000 eurot. Kuna hagejal oli võimalik kasutada vaidlusalusel perioodil tööjõudu teistel objektidel, oli tal võimalik teenida samas suurusjärgus kasumit ning hagejal puudub alus kostja vastu nõude esitamiseks.
Seoses lepingu lõppemisega ei olnud hagejal õigus tagasi saada tagatissumma 4741.30 eurot, kuna hageja ütles lepingu üles ja töid ei olnud võimalik lõppakti alusel üle anda. Vastavalt lepingu punktile 9.10 pidi hageja esitama lepingu lõppemisel garantii 3% lepingu lõplikust hinnast, mis kehtib vähemalt 60 päeva möödumiseni ehitusgarantii lõppemiseni, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda tagatissumma tagastamist, kuna ehitusgarantii kehtib kuni 30.05.2019. Kohus on ka selle asjaolu osas hinnanud vääralt tõendeid ning teinud väära järelduse. Hageja viiviste nõue on alusetu, kuna hagejal puudub põhinõue, millest viiviseid arvestada. Lepingu punkti 10.5 kohaselt on viivise määr 0,05% viivitatud summast päevas kohaldatav üksnes lepingu hinna maksmisel. Antud juhul on hageja esitanud kahju hüvitise nõude ja viiviste arvestamine oleks võimalik üksnes VÕS § 113 lg 1 toodud määras. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks ei ole alust.
7.Maakohus on õigesti tuvastanud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise ja lepinguliste tööde peatumisega seonduva. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled, kas kostja oli süüliselt vastuvõtuviivituses, kas hagejal oli tulenevalt lepingu p-st 11.3 leping üles öelda ja kas hagejal on õigus nõuda lepingujärgset tasu tema poolt taotletud ulatuses. I
8.Osaliselt on põhjendatud apellandi etteheide maakohtule seoses tunnistaja OV ütluste hindamata jätmisega, samas ei ole nimetatu toonud kaasa maakohtu ebaõiget hinnangut asjaoludele. Tunnistaja OV ütlustest märtsist toimunud töökoosolekute kohta tööfrondi ülevaatuseks ja kahjude kindlakstegemiseks ei saa järeldada asjaolu, et kostja taotles hagejalt tööde jätkamist konkreetsest kuupäevast või informeeris hagejat muul moel. Tunnistaja ütlused on kõhklevad („mingid kohtumised olid vist hagejaga ka enne 01.aprilli“), üldist laadi ega võimalda kohati järeldada, et tunnistaja räägib fassaaditöödest. Nii räägib tunnistaja eelmisel aastal toimunud töövõtja pankrotistumisest ja asenduste otsimisest märtsis uutele töölõikudele. Konkreetsele küsimusele hagejaga toimunud suhtluse kohta vastab aga: „Ei mäleta, kuidas edasi suhtlus hagejaga toimus, leping oli meil minu teada kehtiv ja temperatuurid ei olnud õiged.“ Tunnistaja ütlustest „Hageja ei ilmunud platsile. /.../ Hageja esindaja ei osalenud 2014 objektikoosolekutel. Otsisime ära kukkunud tööfrontidele uusi tegijaid ja ühel hetkel olime sunnitud hageja lepingus oleva tööfrondi katma, reaalselt võis asi käima minna mai alguses. /.../ Ma ei mäleta, kas hageja saatis mulle märtsis 2014 sõnumeid või e-kirju. Materjalidest lugesin, et ta saatis, aga ju ma siis ei pidanud vajalikuks nendele vastata, kuivõrd need küsimused ei olnud minu pädevuses. Ma ei vastanud nendele küsimustele. /.../ Aprilli alguses ei olnud võimalik töid teha, kuna temperatuurid ei olnud õiged“ ei saa teha järeldust, et kostja informeeris hagejat tööde taasalustamise võimalusest alates aprilli algusest 2014 ja vastas hageja sellesisulistele päringutele. Mis põhjusel ei olnud enne aprilli algust töö tegemine võimalik, see asjas iseenesest tähendust ei oma. Pooled ei vaidle, et esialgsed tööd peatati kuni aprillini 2014. Seega, isegi kui 01.04.2014 olid tellingud kostja apellatsioonkaebuses märgitud telgedel, tuleneb OV ütlustest, et töid ei olnud võimalik alustada õigete temperatuuride puudumise tõttu.
9.Maakohus leidis põhjendatult, et kostja kohustus oli anda hagejale selged juhised tööde jätkamiseks. Selliste juhiste andmist kostja ei tõendanud. Kostja väited, et hageja võis millal tahes alates aprilli
algusest objektile tulla, ei ole eluliselt usutavad ega kooskõlas asjas esitatud teiste tõenditega. Eelkõige tuleneb see hageja 2014 märtsi lõpus tööde jätkamisele suunatud teadete ignoreerimisest kostja poolt, märtsis esitatud kostja soovist tööde hinda alandada, kostja 03.04.2014 ettepanekust leping lõpetada poolte kokkuleppel ja kolmanda isiku tööde teostamiseks palkamisest enne 30.05.2014. II
10.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut kostja väitele, et lepingu ülesütlemine töövõtja poolt oli lepingu p 11.3 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui kuulutatakse välja tellija pankrot (p 11.3.1) või tellija viivitab alusetult lepingu hinna maksmisega rohkem kui 30 päeva (p 11.3.2). Nimetatud maakohtu minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada, hinnates kostja väiteid.
11.Vaidlust ei ole selles, et hageja ei öelnud lepingut üles lepingu p-des 11.3 märgitud alustel. Hageja on selgitanud, et ütles tööd üles, kuna tal ei võimaldatud tööde jätkamist ja kontrollimisel selgus, et kostja oli lasknud kolmandal isikul tööd suures osas teostada. Maakohus tuvastas õigesti, et tegemist oli tellija vastuvõtuviivitusega TsMS § 652 lg 2 mõttes. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei andnud hagejale teada, millal võib töid jätkata, kuigi hageja seda korduvalt küsis.
12.Sisuliselt väidab kostja, et hageja ei saanud lepingut tellija süül tekkinud vastuvõtuviivituse tõttu üles öelda. Isegi, kui kostja rikkus lepingulist kohustust (VÕS § 100), ei saa hageja kostja hinnangul kasutada lepingulise kohustuse rikkumiseks ettenähtud õiguskaitsevahendit ehk ülesütlemist (VÕS § 101 lg 1 p 4), kuna pooled on kokku lepingu ülesütlemise õiguses üksnes kahel lepingus märgitud tingimusel. Ringkonnakohus nimetatud käsitlusega ei nõustu. VÕS § 106 lg 1 kohaselt võivad võlgnik ja võlausaldaja eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Ülesütlemise kui õiguskaitsevahendi kasutamise piirangud on lubatavad, kui need ei takista võlausaldajat kasutamast kõiki või enamikku teisi õiguskaitsevahendeid. Seega sõltub piirangu kehtivus sellest, kas kokkulepituga välistatakse võlausaldaja õiguste reaalne kaitse. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja rikkus oma kohustust võimaldada hagejal töid alustada ja need lõpuni viia tahtlikult (VÕS § 104 lg 5). Tulenevalt asjaolust, et tööd olid olulises osas teostatud kolmanda isiku poolt, polnud lepingu täitmine enam võimalik. Seega tuleks vastata küsimusele, kas hagejal oli võimalik kasutada muid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid pakkunud sarnast õiguskaitset ja mida võiks lugeda hageja jaoks mõistlikult piisavaks. Kostja ei ole esile toonud, millised oleksid need muud mõistlikud õiguskaitsevahendid, mida hageja saanuks kasutada ülesütlemise asemel. Hagejal oli iseenesest võimalus lepingu ülesütlemise piirangu korral nõuda kahju hüvitamist saamata jäänud tuluna (VÕS § 128 lg 2 ja lg 4). Samas ei taga kahju hüvitamise võimalus hagejale ülesütlemise eesmärki – anda lepingupoolele võimalus ennast lepingust ühepoolselt vabastada, kui teine pool rikub lepingut selliselt, et kahjustatud pool kaotab huvi lepingu jätkamise vastu. Samuti on kahju hüvitamise nõude puhul oluliselt erinev hageja tõendamiskoormus võrreldes VÕS § 652 lg-st 3 tulenevaga, kus kostja peab ümber lükkama hageja poolt väidetavalt kokkuhoitud kulutuste suuruse. Seega ei ole tegemist hageja jaoks mõistlikult piisava õiguskaitsevahendiga. Eeltoodu tõttu on põhjendatud hageja seisukoht, et ülesütlemise piiramise kokkulepe on antud juhtumi asjaolusid arvestades tühine, kuna välistab ebamõistlikult kostja vastutuse või piirab seda (VÕS § 106 lg 2). Seega leidis maakohus põhjendatult, et hageja võis lepingu üles öelda ja täidetud on VÕS § 652 lg 3 eeldused. II
13.Ekslik on kostja seisukoht, et Poola töötajate kinnitused ei ole lubatavad tõendid. Tegemist on menetlusosaliseks mitteolevate isikute kirjadega TsMS § 272 lg 2 mõttes ning nende tõendite tõendikvaliteeti ei välista ainuüksi asjaolu, et kiri on adresseeritud kohtule. Sellised tõendid on
hinnatavad koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel ning maakohus ei ole oma järeldusi rajanud üksnes töötajate kohtule adresseeritud kirjadele. Ka üksnes kirja koostamise protsess – selle eelnev ettevalmistamine või tõlkimine – ei muuda tõendit ebausaldusväärseks, kui teised vaidlustamata asjaolud ja tõendid kirjades kajastatavaid asjaolusid kinnitavad. Üksnes kostja tõendamata kahtlused, et kirjad on allkirjastanud teadmata isikud, ei muuda tõendeid ebausaldusväärseks.
14.Hageja palgaarvestuse süsteem ei pea olema kooskõlas hinnapakkumises esile toodud hindadega. Asjaolu, et hageja näitas kostjale 15.11.2013 saadetud hinnapakkumise (II kd, tl 67) p-des 3 ja 4 C ja G seina akende kiletamise töö maksumuseks 5 eurot ruutmeetri kohta, ei välista hageja kokkulepet oma töötajatega, et C ja G seina akende kiletamise ning G- ja avadeta otsaseina lahtise krohvi eemaldamist ja seinte tasandamist töölistele eraldi ei tasustata. Kuigi hinnapakkumise kohaselt oleks hageja teinud nimetatud tööde teostamisel kulutusi 3860 eurot, võis hageja saavutada kokkuleppe töölistega, et nimetatud töid ei arvestata eraldi, vaid need teostatakse netotasu eest 16 eurot ruutmeetri kohta. Eelnimetatu on kooskõlas ka hageja esindaja vande all antud seletustega (II kd, tl 132), mille kohaselt kasutati tööde teostamiseks Poola tööjõudu, „kokkulepped on alati tükitöö alusel. /.../ kuna nad töötavad vahel ka nädalavahetustel ja teevad pikki päevi, on tööjõudlus suurem. Nad käivad perioodide kaupa Poolast siin.“ Nimetatuga on seletatav ka tunnistaja OV ütlustega tõendatud asjaolu, et Eesti tööjõudu kasutanud töövõtja poolt teostatud tööde tegemisele kulus hiljem tunduvalt rohkem aega. Nagu maakohus õigesti tuvastas, peatati tööd detsembris 2013 külmade tulekul kostja ettepanekul, kuigi hageja oli huvitatud tööde jätkamisest ka külmadega (II kd, tl 74). Hageja 05.12.2013 e-kiri (II kd, tl 101-102) kinnitab hageja väiteid, et hageja pakkus välja fassaaditööde tegemiseks talvistes tingimustes talvesegu lahenduse. Seetõttu ei saa hageja soovist alustada töödega veebruaris 2013 järeldada asjaolu, et hageja ei oleks järelejäänud töödega jõudnud valmis kahe kuu jooksul.
15.Hageja on selgitanud menetluses (II kd, tl 113), et C seinal jäi paigaldamata üksnes viimistluskrohv ja töötajatele oleks selle eest makstud 4 eur/m2 neto, mistõttu on hageja lähtunud C seinal kokkuhoitu arvestamisel töötasust 4 eur/m2 neto. Muude seinte osas, kus töid ei jõutud üldse teostada, on hageja lähtunud töötasust 16 eur/m2 neto. Tööde teostamist nimetatud osas kostja ei vaidlustanud ja seda tõendab ka teostatud tööde akt (I kd, tl 62).
16.Kostja poolt esitatud palgakalkulaatoriga tehtud arvestused (II kd, tl 70) ei arvesta sellega, et hageja palkas tööle Poola töölised. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja põhistanud, et kostja ei ole arvestanud oma kalkulaatori puhul, et Poola töötajatele ei rakendu samad maksustamisreeglid nagu Eesti residentidele, st kostja on põhjendamatult liitnud palgakulude juurde kogumispensioni- ja töötuskindlustuse makse ning arvestanud ebaõigesti tulumaksuvaba miinimumiga. Seega ei ole kostja esitatud tõend asjakohane, sest arvestab Eesti residendi maksukohustustega. Eeltoodu tõttu jättis maakohus nimetatud tõendiga põhjendatult arvestamata ja tugines hageja nõude rahuldamisel töötajate kinnitustele ning hageja konto väljavõttele, millest nähtud eeltoodud isikutele töötasu maksmine.
17.Kuigi kostja on ehitusvaldkonnas tegutsev äriühing, ei saanud maakohus arvestada kostja hinnanguliste väidetega objekti keerukuse astme ja objektijuhi töötasu suuruse kohta. Maakohus tuvastas seetõttu õigesti tõendite alusel konkreetsele objektijuhile teostatud väljamaksete suuruse ja lähtus sellest hüvitise väljamõistmisel. Kui hageja jättis kostja arvates objektijuhi töötamisega seoses tõendeid esitamata, oli kostjal võimalus taotleda nende esitamist kohtu vahendusel. Kostja märgib õigesti, et hagejal oli võimalik kasutada objektijuhti vaidlusalusel perioodil teistel objektidel. Nimetatut tõendavad väljavõte objektijuhi pangakontole kantud maksete kohta ning hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus, et objektijuht tegi vaidlusalusel perioodil tööd väiksema koormusega, aga reaalselt siiski töötas. Kostja hinnanguga, et täiskoormusega olnuks objektijuhi töötasu vähemalt 1,5 korda suurem, maakohus siiski arvestada ei saanud, sest puudusid tõendid objektijuhi töötasu arvestamise metoodika kohta. Ka nende osas oleks kostja saanud taotleda tõendite ja andmete
väljanõudmist kostjalt kohtu kaudu. Samas selgitas hageja (II kd, tl 136), et arvestas kostjale esitatud nõudes objektijuhi töötamisega vähendatud ulatuses ja on esitatud nõuet kahe kuu võrra vähendanud. Seega on hageja arvestanud VÕS § 652 lg-s 3 sätestatud kohustusega arvestada tööjõu osas sellega, kas tööjõu teistsuguse kasutamisega oleks midagi omandatud või mõistlikult omandada võinud.
18.Kostja hinnanguliste väidetega ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude kohta ei saanud kohus ilma vastavate tõenditeta arvestada, mistõttu maakohus ei rikkunud nende hindamisel menetlusõiguse norme.
19.Ringkonnakohus leiab, et hageja 2013 majandusaasta aruandest ei ole võimalik teha kostja poolt soovitud järeldusi. Tegemist on kaudse tõendiga, mida saaks arvestada, kui kostja oleks tõendanud oma teisi vastuväiteid. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole.
20.Maakohus tõlgendas õigesti lepingu p 9.3 ja tuvastas õigesti, et kostjal tuleb tagastada hagejale tagatissumma 4741.30 eurot. Ringkonnakohtu menetluses esmakordselt esitatud seisukohad seoses hageja lepingu p-st 9.10 tuleneva kohustusega tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja ei ole põhjendanud, miks ta nimetatud asjaoludele ei ole varem tuginenud (TsMS § 652 lg 4).
21.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal ei ole õigust kohaldada VÕS § 652 lg-s 3 sätestatud nõude puhul lepingu p-s 10.5 sätestatud tingimust, mille kohaselt kohaldub lepingu hinna maksmisega viivitamisel tellijale 0.05 protsenti viivitatud summast päevas. Loogiline on maakohtu tõlgendus nimetatud lepingupunkti osas ja järeldus, et käesoleval juhul saab nimetatud viivise protsenti rakendada põhjusel, kuna hageja nõuab kostjalt kui tellijalt lepingus kokkulepitud tasu maksmist, millest on maha arvestatud töövõtja poolt kokkuhoitud kulud (VÕS § 652 lg 3 mõttes). III
22.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates. Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse.
23.Vastustaja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub apellandilt välja mõista lepingulise esindaja kulude katteks 1989,5 eurot. Vastustaja selgitas kohtuistungil täiendavalt, et menetluskulude nimekirjas toodud summad ei sisalda käibemaksu. Vastustaja palub apellandilt välja mõista VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivise protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni.
24.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et vastustaja esindaja toimingutest tuleb hinnata põhjendatuteks ja vajalikeks apellatsioonkaebuse analüüs 0,4 tunni ulatuses, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1,5 tunni ulatuses ning kohtuistungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine 2,1 tunni ulatuses. Apellant ei ole nimetatud vastustaja esindaja toimingute ja neile kulunud ajamahu osas ka vastuväiteid esitanud.
25.Põhjendatud ja vajalikeks toiminguteks ei saa ringkonnakohtu hinnangul hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel pidada toimingute nimekirjas märgitud jõustumismärkega kohtuotsuse küsimist kohtust (0,1 tundi) ja suhtlemist kohtu ja kliendiga kohtuotsuse jõustumise teemal (0,2 tundi). Ringkonnakohus leiab, et jõustumismärkega kohtuotsuse küsimine kohtust ei ole õigusabitoiminguks, mille kulud peaks kuuluma hüvitamisele teise poole poolt, kuivõrd hüvitamisele kuuluvad kohtumenetluses, st kohtuotsuse jõustumise eelselt, kantud
menetluskulud. Asjaolu, et kohtuotsus ei olnud käesoleval juhul selle küsimise hetkeks tegelikult veel jõustunud, ei muuda ringkonnakohtu arvates selle toimingu kui kohtumenetlusejärgse toimingu olemust. Samuti ei kuulu hüvitamisele suhtlemine kliendiga kohtuotsuse jõustumise teemal. Kommunikatsiooni kliendiga saab pidada küll lubatavaks, kuid selliste kulude eest ei peaks vastaspool menetluskulude kandmise näol vastutama.
26.Vastustaja õigusabikulu, mis on tekkinud seoses hagi tagamise avalduste esitamisega, on vajalik ja põhjendatud osaliselt. Põhjendatuks ei saa lugeda esmase, s.o 05.05.2015 esitatud, hagi tagamise taotluse koostamisega seotud kulusid, kuivõrd ringkonnakohus jättis nimetatud hagi tagamise taotluse rahuldamata. 14.05.2015 esitatud hagi tagamise taotlusega seotud õigusabi toiminguid tuleb lugeda vajalikeks, kuivõrd ringkonnakohus rahuldas taotluse. Nimetatud toimingute ajakulu tuleb lugeda põhjendatuks siiski vaid osaliselt, kuivõrd nimetatud dokumendi puhul on tegemist täiendatud taotlusega hageja hagi tagamise taotlusest, mille koostamise kulud hüvitati hagejale juba esimese astme kohtu menetluses. Vastustaja väide, et maakohtu menetluses jäeti hagi tagamisega seotud hageja menetluskulud välja mõistmata, ei ole tõene. Nähtuvalt maakohtu 11.03.2015 otsusest luges maakohus hagi tagamise avalduse esitamisega seotud õigusabi kulu põhjendatuks 3 tunni ulatuses ning arvestas seda hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel. Õigusabitoimingute nimekirjast nähtuvalt on teise hagi tagamise avaldusega seoses kulunud riigilõivu tasumisele, tõendite kogumisele, hagi tagamise taotluse koostamisele ja selle täiendamisele kokku 4,5 tundi, millest ringkonnakohus loeb vajalikuks ja põhjendatuks 3 tundi. Samuti loeb kohus vajalikeks toiminguteks hagi tagamise määrusega tutvumise ja selle edastamise kliendile 0,2 tunni ulatuses ja hagi tagamise määruse Maanteeametile täitmiseks saatmise 0,2 tunni ulatuses. Täitmisavalduse koostamisele kui sisuliselt blanketi täitmisele saab ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakuluks lugeda 0,5 tundi taotluses märgitud 0,8 tunni asemel.
27.Põhjendamatuks kuluks tuleb lugeda menetluskulude nimekirjas märgitud krediidireitingu tellimist krediidiinfost 14.05.2015, kuivõrd sellise dokumendi esitamist kohtule pärast nimetatud kuupäeva toimikust ei nähtu.
28.Kohtule vastustaja poolt esitatud õigusabikulude nimekirjast nähtub, et õigusabi toiminguid on vastustajale osutatud tunnihinnaga 73 eurot, 170 eurot ja 200 eurot ning nimetatud toimingute ajakulu on ringkonnakohus põhjendatuks hinnanud vastavalt 0,1 tundi, 7,3 tundi ja 0,5 tundi. Apellant leiab vastustaja menetluskulude osas esitatud seisukohas, et põhjendad õigusabi tunnihinnaks saab olla maksimaalselt 120 eurot.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustajale osutatud õigusabi tunnitasu määras 170 eurot ja 200 eurot liialt suur. 11.02.2015 lahendis nr 3-2-1-115-14 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). 14.10.2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, millele on kostja oma vastuses viidanud, tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). /.../ Lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Arvestades käesoleva asja keerukust ja sooritatud õigusabi toiminguid puudub alus lugeda põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu keskmisest kõrgemas määras. Seega on põhjendatud vähendada vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu määra 120 euroni.
30.Eeltoodust tulenevalt on vastustaja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 7,9 (0,4+1,5+2,1+3+0,2+0,2+0,5) tundi. Seega kuulub apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 943,3 (936 (s.o 7,8x120) + 7,3 (s.o 0,1x73)) eurot.
31.Nähtuvalt toimiku materjalidest on vastustaja tasunud 14.05.2015 hagi tagamise taotluse esitamisel riigilõivu 50 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluses vastustaja riigilõivu vastaspoolelt väljamõistmist taotlenud ei ole. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Vastustaja poolt hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tuleb hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel arvestada ning nimetatud riigilõiv kuulub vastustajale hüvitamisele. Seega kuulub vastustaja taotlus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamisele kokku 993,3 (943,3+50) euro ulatuses.
32.Vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub vastustaja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.