5.Välja mõista hagejalt AS-ilt XXX kostja XXX kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul, arvates selle kättetoimetamisest, Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS XXX(edaspidi hageja) esitas 22.09.2014 Harju Maakohtule hagi XXXOÜ (edaspidi kostja I) ja XXX(edaspidi kostja II) vastu võlgnevuse, viivise ja kahju hüvitamise nõudes (I tl 2-9). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 31.07.2009 üürilepingu L6-4, mille alusel kostja I kasutas tähtajaliselt ja tasuliselt äriruume Tallinnas XXX asuvas hoones. Üüri-lepingu punktide 3.1 ja 6.5 kohaselt oli üürnikul kohustus tasuda üüri ja ruumide kasutamisega kaasnevate kommunaalteenuste eest. Pooled sõlmisid 18.08.2010 kokkuleppe, millega lepiti kokku üüri ja kõrvalkulude arvestamise korras. Üüritavates ruumides tegutses restoran XXX. Üürilepingu kehtivuse vältel oli kostja I üüri ja kõrvalkulude tasumisega pidevalt viivituses. Poolte kokkuleppel lõpetati üürileping 01.05.2014. Hagiavalduse esitamise hetkeks on kostjal I üüri - ja kõrvalkulude võlgnevus hageja ees summas 26 740,29 eurot, millele lisandub viivis 0,1% päevas. Samas kostja I majandustegevus on lõppenud, talle ei kuulu kinnisvara ning tema vallasvara on hõlmatud kommertspandiga AS LHV Pank kasuks. Kostja I ei ole esitanud äriregistrile 2013 majandusaasta aruannet ning Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostjal I alates 20.06.2013 maksuvõlg, mis koos intressiga ületab 20 000 eurot. Kuna kostjal I puudub nii majandustegevus kui ka vara, ei ole hagejal võimalik oma nõuet rahuldada kostja I vara arvelt. Kostja II oli üürilepingu kehtivuse ajal kostja I juhatuse liige ning OÜ XXX(registrikood XXX) kaudu ainuosanik, millega kogu kostja I majandustegevus oli täielikult kostja II kontrolli all. Hagiavalduse esitamise ajaks on kostja I koduleht (XXX) antud kasutusse teisele kostjaga II seotud äriühingule XXX OÜ-le. Kodulehel sisalduva kuulutuse kohaselt on kostja I elektronpostiaadress (XXX) nüüd XXXOÜ kontaktaadressiks. Äriregistri andmeid kõrvutades nähtub, et kostja I kontaktandmed kattuvad XXXOÜ omadega. XXXOÜ ainuosanik ja juhatuse liige on samuti kostja II. Vaatamata sellele, et XXXOÜ on kantud äriregistrisse 14.11.2011, ei ole nimetatud äriühing käesoleva ajani esitanud ühtegi majandusaasta aruannet ning majandusaasta aruande esitamata jätmise eest on äriühingule tehtud kustutamishoiatus. XXXOÜ kodulehe kohaselt müüb äriühing köögitehnikat, mis oli kasutusel olnud restoranis XXX. Samamoodi kattuvad kostja I ja kolmanda kostjaga II seotud äriühingu XXX OÜ kontaktandmed, mis on kantud äriregistrisse 05.12.2011 ja selle ainuosanik on XXXOÜ ning juhatuse liige samuti kostja II. XXX OÜ tegevusalaks on sarnaselt kostjale I restoranide opereerimine ning asukohaks XXX, Tallinn. Teisi restorane peale XXX ́i antud asukohas samaaegselt ei olnud. Ka XXX OÜ ei ole esitanud ühtegi majandusaasta aruannet. Kostja I, XXX OÜ ja Foodstar OÜ ning OÜ XXXon kõik seega kostja II kontrolli all olevad äriühingud, millest kolmele on tehtud kustutamishoiatus seoses majandusaasta aruannete esitamata jätmisega. Majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu ei ole jälgitav ega tuvastatav, missuguseid tehinguid on äriühingud teinud. Hageja on seisukohal, et kostja II kontrolli all oleva kostja I vara arvelt ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada ning sellise olukorra tekitamise eest vastutab kostja II. Hageja leiab, et kostja II ei ole kostja I juhatuse liikme kohustusi täinud korraliku ettevõtja hoolsusega, kuna olukorra, et kostja I vara arvelt ei ole võimalik võlausaldajate nõudeid täita, on kaasa toonud kostja II tegevus. Kostja II ei ole tegutsenud osaühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt ega ei ole arvestanud võlausaldajate huvidega. Kostja I majandustegevuse seiskumine ning varade puudumine ei ole toimunud tavapärase majandamise tulemusena. Kostja II on kostja I juhatuse liikmena tekitanud olukorra, kus kohustuste täitmine kostja I vara arvelt ei ole võimalik. Liiati on võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimise eesmärgil tehtud
toiminguid käsitletavad tahtliku heade kommete vastase käitumisena. Hageja leiab, et olukorra, kus kostja I vara arvelt ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada, ei ole saanud tekitada keegi teine peale kostja II. Kostja II on kostja I juhatuse liikmena rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust äriühingu ees ning käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt, mistõttu nõuab hageja kostjalt II tekitatud kahju hüvitamist kostjale I. Hageja on hagiavalduses palunud kostjalt I välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus summas 26 740,29 eurot ja viivis põhinõudelt 0,1% päevas kuni põhinõude täitmiseni ning kostjalt II kostja I kasuks põhivõlgnevuse summas 26 740,29 eurot.
2.Hageja leiab täiendavalt, et kostjate vastu esitatud nõuded on õiguslikult ja faktiliste asjaolude tasandil omavahel seotud ning nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat ja õiget menetlemist. Asjaolu, et kostja II ei ole enam kostja I juhatuse liige, ei välista hageja arvates kostja II vastutust kostja I varatuse eest. Kogu kostja I majandustegevus ning kõik selles äriühingus tehtud toimingud olid alates äriühingu rajamisest kostja II vahetu ja täieliku kontrolli all. Kuna kostja I majandustegevuse seiskumine on toimunud kostja II juhtimise ja kontrolli all, siis on antud juhul kahju suurus vähemalt võrdne hageja nõudega kostja I vastu. Hageja on seisukohal, et juhatuse liikme kohustuste rikkumist kinnitavad antud hetkel kaudsed, kuid objektiivsed asjaolud, mis on piisavad põhjendamaks asjaolude täpsustamist tõendite kogumise raames (I tl 161-164, II tl 8-11).
3.Kostja II leiab oma vastuses hagile (I tl 145-149), et hagi on ebaõigesti menetlusse võetud, kuivõrd puudub õiguslik alus hagi menetlemiseks ühiselt kostja I ja kostja II suhtes ning isegi kui kohus leiab, et hagi menetlemine on võimalik, puudub alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb hageja ja kostja I vahelisest üürilepingust ja kostja II vastu väidetavalt tema poolt kostja I juhatuse liikme kohustuste väidetavalt täitmata jätmisest, mistõttu on tegemist olemuslikult täiesti erinevate nõuete ja nõuete alustega, mida ei saa ühiselt koos läbi vaadata. Asjaolu, et mõningad faktilised asjaolud mõlema nõude osas kattuvad ja et nõude suurus on kattuv, ei muuda neid nõudeid samalaadseteks ega samalaadse alusega nõueteks. Hagejal kui väidetaval võlausaldajal on õigus nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist osaühingule ainult juhul kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada võlgnikust osaühingu vara arvelt. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal ei ole õnnestunud oma väidetavaid nõudeid rahuldada kostja I vastu. Hageja ei ole isegi tõendanud seda, et tal üldse oleks mingid sissenõutavad ja vaidlustamata nõuded kostja I vastu. Asjaolu, kas kostjal I on registrisse kandmisele kuuluvat vara või kas kostja I on esitanud majandusaasta aruandeid jms., ei tõenda, et kostja I ei ole suuteline oma väidetavaid kohustusi hageja ees täitma. Kõik väited kostja I majandustegevuse jätkumise ja selle viiside ning kostjaga II seotud äriühingute majandustegevuse kohta ei tõenda ühelgi viisil hageja sellekohaseid väiteid. Kostja II leiab, et ta ei ole kostjale I mingisugust kahju tekitanud ning vastupidine on ka tõendamata. Äriühingu poolt teise äriühingu ees kohustuste täitmata jätmine ei ole käsitletav äriühingu juhatuse liikme poolt kohustuste rikkumisena tema juhitava äriühingu ees. Kostja II leiab, et on oma kohustusi kostja I ees nõuetekohaselt täitnud. Hageja üürilepingust tulenevaid väidetavad nõuded on kogu aeg olnud tagatud kas tagatisraha ja/või panga garantiiga.
4.Kostja II täiendava seisukoha kohaselt (II tl 1-6) hagiavaldusest nähtuvalt ei seondu hageja etteheited kostjale II tegelikult mitte kostja I huvide väidetava kahjustamisega, vaid hageja heidab kostjale II ette hoopis seda, et viimane ei ole arvestanud võlausaldajate huve ning on rikkunud oma kohustusi võlausaldajate, sh hageja suhtes, kuna hagejal väidetavalt ei õnnestu kostja I vara arvel oma nõuet rahuldada. Isegi kui kostja II oleks hoolsuskohustust vms kohustust rikkunud, ei saaks hagejale väidetavalt tasumata jäänud üürilepingust tulenevad tasunõuded olla kostja I kahjuks, kuna need oleks kostja I pidanud hagejale tasuma ka siis, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustusi väidetavalt rikkunud. Kuivõrd hageja on veendumusel, et mõlema kostja vastutus on seotud sama lepingulise suhtega ning et mõlema kostja vastu
esitatavas hagis kattuvad keskse tähendusega faktilised asjaolusid, kinnitab see kostja II seisukohta, et hageja on kostja II vastu esitanud hagi, mille ese ja põhjendused ei lange kokku.
5.06.08.2015 rahuldas kohus hageja hagi kostja I suhtes tagaseljaotsusega, kuna kostja I ei olnud kohtu poolt määratud tähtaja jooksul hagile vastanud. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 31.07.2009 sõlmitud üürilepingust nr L6-4 tuleneva võlgnevuse 39 471,38 eurot, millest põhivõlg 26 740,29 eurot ja kohtuotsuse tegemise hetke seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 12 731,09 eurot, ning alates 07.08.2015 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,1% päevas tasumata põhinõudelt. Menetluskulud jättis kohus kostja I kanda ning mõistis kostjalt I välja hageja kasuks menetluskuluna 1 664,50 eurot, sh hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1 100 eurot, dokumentaalse tõendi saamise kulu 11 eurot ja õigusabikulu 553,50 eurot, ning viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.13.08.2015 toimunud kohtuistungil jäid hageja ja kostja II oma seisukohtade juurde.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3 sätestab, et kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. TsMS § 423 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huve kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
8.Kohus leiab, et kohus on ekslikult võtnud ühise hagi nii kostja I kui kostja II suhtes menetlusse, kuna esitatud kujul hagiga ei ole võimalik nõuet kostja II rahuldada, st esitatud hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik kostja II suhtes saavutada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 kohaselt vastutavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamist juriidilisele isikule nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Sama paragrahvi lõik 4 kohaselt võib lõikes 2 nimetatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.
10.Eeltoodust nähtuvalt on osaühingu juhatuse liikme vastu osaühingu kasuks kahjunõude esitamise eeldusteks, et võlausaldajal oleks sissenõutav nõue võlgnikust osaühingu vastu, et võlausaldaja ei saa oma nõuet äriühingu vara arvel rahuldada, kuna osaühingul puudub selleks vara, et osaühingu juhatuse liikme poolt on oma kohustuste rikkumisega tekitatud osaühingule kahju ning esineb põhjuslik seoses kahju ja kohustuste rikkumise vahel. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamise ajal puudusid hagejal andmed, et võlausaldaja
ei saa oma nõuet võlgniku (kostja I) vara arvel rahuldada. Kohus tegi osaotsuse mõttes tagaseljaotsuse kostja I suhtes alles käesoleva tsiviilasja raames. Kohtule pole esitatud andmeid, et hageja oleks pöördunud viivitamatult täidetava tagaseljaotsuse täitmiseks kohtutäituri poole ja/või see oleks osutunud kostjal I vara puudumise tõttu võimatuks. Kohtu hinnangul asjaoludest, et kostja I ei ole esitanud alates 2013.a. majandusaastate aruandeid, et kostjal I on võlgnevus riiklike maksude osas, et kostja I interneti koduleht on võetud kasutusele XXXOÜ poolt ning et XXXOÜ müüb kodulehe kaudu kostja I restorani köögitehnikat võib küll teha järelduse, et kostja I majandustegevus on lõppenud, kuid see iseenesest veel ei tõenda, et hagejal ei oleks võimalik rahuldada oma nõuet kostja I vastu viimase vara arvel. Õige on kostja II vastuväide, et käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole hageja kostjale I sellekohast nõuet esitanudki. Samuti kohus leiab, et hageja esitatud hagiavaldusest ei nähtu, milliseid osaühingu juhatuse liikme hoolsus-ja lojaalsuskohustusi on kostja II väidetavalt rikkunud ja milline konkreetne kahju on selle tagajärjel kostjale I tekkinud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-34-14 selgitanud (p 13 jj), et osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tulenevalt peab olema tuvastatud, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Tuvastada tuleb nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, samuti juhatuse liikme süü rikkumises. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige. Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa samastada võla-usaldajate esitatud nõuetega äriühingu vastu. Kui juhatuse liikme käitumine tõi kaasa äri-ühingu ettevõtte seiskumise, tuleb kahju tõendamiseks äriühingu varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus äriühing oleks olnud juhul, kui tema ettevõte oleks edasi tegutsenud. Samuti on võimalik kahjuna nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, mida äriühing oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Lähtuda saab hüpoteetilisest kasust, mida äriühing selle ettevõtte kaudu oleks saanud, arvutades ettevõtte hüpoteetilise väärtuse, mis sellel oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustust rikkunud. Riigikohtu lahendis 3-2-1-197-13 on selgitatud (p 16), et äriühingu võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue äriühingu juhatuse liikme vastu on aga olemuselt teistsugune nõue kui ÄS § 187 lg 2 ja § 187 lg 4 alusel esitatav äriühingu enda kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme vastu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17).
11.Käesoleval juhul on hageja leidnud, et kostja II poolt kostjale I kahju tekitamine seisneb selles, et kostja II kui võlgnikust kostja I juhatuse liikme tegevuse tulemuseks on võlgniku majandustegevuse seiskumine ja võlgnikul likviidsete varade puudumine, st kostja II ei ole suutnud tagada, et võlausaldajate nõudeid osaühingu oleks võimalik täita võlgniku vara arvel. Hageja arvates kostja II ei ole tegutsenud osaühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt ega ei ole arvestanud võlausaldajate huvidega ning kostja I majandustegevuse seiskumine ning varade puudumine ei ole toimunud tavapärase majandamise tulemusena. Kostja II poolt võlgnikule (kostja I) tekitatud kahju võrdub hageja arvates summaga, mida hageja nõuab kostjalt I viimase poolt üürilepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu, st 26 740,29 eurot.
Kohus nõustub kostajaga II, et eeltoodust võib vastavate asjaolude tõepärasuse korral järeldada küll kahju tekkimist võlgniku võlausaldajatel, kuid mitte osaühingule, st võlgnikule endal. Riigikohus on lahendis 3-2-1-197-13 (p 22) selgitanud, et äriühingul kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist –
äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 16). Kohus leiab sarnaselt kostjaga II, et kostja II poolt osaühingule kahju tekitamiseks ei saa lugeda võlausaldaja arvete mittetasumist, samuti osaühingu puhul sellise varalise olukorra mittetagamist, et võlausaldajal oleks võimalik rahuldada oma nõue võlgniku vara arvel. Kohtu hinnangul sellise kahju tekitamisena võiks käsitleda mingeid selliseid kostja II poolt juhatuse liikme hoolsus-ja lojaalsuskohustuste rikkumisega tehtud tehinguid, toiminguid või tegevusetust, mille tagajärjel kostja I varaline olukord vähenes ning mille tõttu eelduslikult muutus kostja I võimetuks hageja ja teiste võlausaldajate arveid tasuma. Riigikohus on lahendis 3-2-1-197-13 (p 19) selgitanud, et juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab muu hulgas seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Üksnes juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Kohtu hinnangul selliseid asjaolusid ei ole hageja kostja II osas oma hagivalduses välja toonud. Kohus ei leia, et igasuguse võlgnikust äriühingu majandustegevuse ja varalise olukorra halvenemise eest vastutab automaatselt äriühingu juhatuse liige ning et äriühingul majandustegevuse seiskumine ning võlgade tasumiseks varade puudumine ei või tekkida tavapärase majandamise tulemusena. Kohtu hinnangul pole välistatud, et äriühing võib jääda võlausaldajate ees võlgnevusse ja tema varaline olukord võib halveneda ka tavapärase majandustegevuse tulemusena, juhul kui selleks on objektiivsed põhjused (turusituatsiooni muutumine jne). Hagiavaldust nähtuvalt toimis hageja ja kostja I vaheline üürileping enamvähem edukalt peaaegu 5 aasta vältel ja kostja I majandustegevus lõppes täielikult üüri-lepingu lõpetamise ja üüripinnal tegutsenud restorani sulgemise tõttu. Ka selgitas hageja esindaja eelistungil, et osaliselt sai kostja I võlgnevus likvideeritud läbi üürileandja pandiõiguse, st suure osa kostja I võlgnevusest tasaarvestas hageja selle vara osas, mille kostja I oli sunnitud üüripinnale maha jätma (I tl 198-199). Kohtu hinnangul on restorani tegevuseks vajaliku vara ja üüripinna puudumise korral toitlustusega tegeleva osaühingu majandustegevuse seiskumine paratamatu. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et esitatud kujul kostja II suhtes esitatud hagiga ei ole hagejal võimalik oma eesmärki saavutada, kuna hagi alus ja ese nii kostja I kui kostja II suhtes ei saa olla samasugused. Menetluse jätkumine eeldaks hagejale võimaluse andmist oma hagi muutmiseks (TsMS § 376), kuid kostja II on juba etteruttavalt avaldanud selleks oma mittenõustumist (II tl 3), millega mittearvestamist ei pea kohus põhjendatuks, kuna see ei võimalda asja kiiremini ja säästlikumalt lahendada. Sellest lähtuvalt tuleb hagi kostja II vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Kohus selgitab, et TsMS 426 lg 1 kohaselt loetakse hagi läbivaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Menetluskulude jaotus ja kindaksmääramine
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja TsMS § 168 lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
16.Kostja II esitas 23.09.2015 avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kostja II palub määrata hageja poolt kostjale II hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1 290 eurot (koos käibemaksuga, tunnihinnaga 125 eurot + km, 8,6 töötundi) ning mõista see hagejalt välja, pannes ühtlasi hagejale kohustuse tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõik 1 teises lauses ettenähtud määras. Avalduse kohaselt seisnes kostjale II osutatud õigusabi järgmistes toimingutes: - Hagiavalduse ja hagi aluseks olevate asjaolude analüüs, menetlusliku olukorra, sh täiendavate tõendite esitamise vajaduse, analüüs: 3,5 tundi – 437,50 eurot (ilma käibemaksuta); - Osalemine/esindamine kohtuistungil: 1 tund – 125 eurot (ilma käibemaksuta); - Tutvumine kohtuistungi protokolliga ning protokolli parandamise taotluse esitamise vajaduse väljaselgitamine: 0,25 tundi – 31,25 eurot (ilma käibemaksuta); - 18.08.2015 menetlusdokumendi koostamine: 2,75 tundi – 343,75 eurot (ilma käibemaksuta); - Tutvumine hageja 26.08.2015 menetlusdokumendiga ning selle analüüs: 0,5 tundi – 62,50 eurot (ilma käibemaksuta); - Tutvumine kohtu 22.09.2015 kirja/määrusega: 0,1 tundi – 12,50 eurot (ilma käibemaksuta); - Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse koostamine: 0,5 tundi – 62,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku 1 075 eurot, millele lisandub käibemaks 215 eurot. Kostja II on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohuslane, ning palub menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu lahend 11.11.2014 lahend nr 3-2-1-77-14, p 12). Kohus tutvunud poolte poolt menetluse käigus esitatud dokumentidega, peab kostja lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks kokku 8 tunni 6 min ulatuses. Selles ulatuses on kostja lepingulise esindaja toimingud kohtu hinnangul asja ajamisel põhjendatud ja vajalikud.
Tulenevalt Riigikohtu lahendist ei pea kohus põhjendatuks esindaja ajakulu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse koostamisele. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades, et kohus lõpetab menetluse seoses hagi läbivaatamata jätmisega, on kostja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 1 215 eurot (koos käibemaksuga, 8,1 tundi x 125+km). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kooskõlas kostja taotlusega mõistab kohus välja viivise menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.
12.Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.