Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Enn Rohula kanda.
2.Vabastada Enn Rohula apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu summas 4685 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 15. aprillil 2014 Tartu Maakohtule hagi Enn Rohula (kostja) vastu 670 000 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 18.03.2013 käenduslepingu, tagamaks Lindaliini AS-i poolt 31.01.2013 esitatud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamise otsusest tulenevaid kohustusi. Lepinguga võttis kostja vastutuse ajatamise otsuses sisalduva põhivõla ja põhivõlalt arvestatud intressi tasumise ning nimetatud nõude sundtäitmise eest summas kuni 670 000 eurot. Põhjusel, et Lindaliini AS ei tasunud ajakava kehtimise perioodil oma jooksvaid makse ja intressi, tunnistas hageja 23.10.2013 otsusega ajakava MKS § 113 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kehtetuks. Harju Maakohtu 20.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-55797 algatati Lindaliini AS-i saneerimismenetlus ning 13.03.2014 määrusega kinnitati saneerimiskava. Pärast kostja vastusega tutvumist leidis hageja, et SanS § 45 lg 4 on erinormiks käenduse puhul. Kuna hagejal ei ole põhivõlgniku vara suhtes pandiõigusi, mille teostamisega oleks võimalik nõuet rahuldada, ei ole kostjal VÕS § 149 lg-st 5 tulenevalt õigus nõude täitmisest keelduda.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Lindaliini AS-i suhtes on algatatud saneerimismenetlus, mille käigus on kohtu poolt kinnitatud saneerimiskavaga Lindaliini AS-i maksuvõlg ümber kujundatud. Käendus on aktsessoorne tagatis ning kuivõrd saneerimismenetluses on maksuvõlg ümber kujundatud, ei ole käendusest tulenevad kohustused sissenõutavaks muutunud. Kui käendatava põhikohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus, siis on käendajal õigus nõuda võlausaldajalt nõude rahuldamist pandi arvelt (VÕS § 149 lg 5).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 16. veebruari 2015 otsusega hagi ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tagab kostja antud käendus MTA 19.03.2013 otsuses kajastatud maksuvõlga. Lepingu p 1.2 kohaselt sõlmiti leping tagamaks Lindaliini AS-i maksuseadusest tulenevaid tähtajaks täitmata maksukohustusi, kuid kohustused olid piiritletud nii ajaliselt kui summaliselt ja seotud MTA 19.03.2013 otsusega. Seega on käenduse aktsessoorsus, millele kostja viitab, suunatud ainult selles otsuses nimetatud maksuvõlale, mitte aga saneerimiskavaga ümber kujundatud Lindaliinid AS-i üldisele maksuvõlale. Käesolevas asjas ei oma tähtsust, kas ja millisel määral Lindaliinid AS-i maksukohustust saneerimiskavas vähendati või ümber kujundati. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et MTA hääletas saneerimiskava kinnitamise poolt ja oli sellega nõus Lindaliini AS-i kohustuse vähendamisega, mida saab käsitleda nõudest osalise loobumisena. Põhivõlgnik ja käendaja on solidaarvõlgnikud (VÕS § 145 lg 1). Käendajale ei saa kohaldada nõude vähendamist, mida võlausaldaja on pidanud võimalikuks põhivõlgniku suhtes (VÕS § 66 lg 1). MTA 19.03.2013 otsuse kohaselt oli kogu põhivõlgniku kohustus otsuse tegemise hetkel 1 502 339,93 eurot, millest hageja kinnitusel põhivõlgnik mingi osa graafiku alusel ka tasus. Maksuvõla ajatamise graafiku kehtetuks tunnistamise otsusest nähtub, et põhivõlgnikul oli maksuvõlg 1 297 762,6 eurot, mis muutus nimetatud ajakava kehtetuks tunnistamisega sissenõutavaks. Tagatav kohustus oli määratud MTA 19.03.2013 otsusega, kuid käendaja vastutus oli summaliselt piiratud 670 000 euroni. Käendaja kohustus muutus sissenõutavaks 23.10.2013. Kostja kohustus määrati kindlaks ja muutus sissenõutavaks enne saneerimiskava kinnitamist ja sellest sõltumata. Maakohus leidis, et SanS § 45 lg 4 kohaselt ei vähendata saneerimiskava kinnitamisega käendaja vastutuse ulatust põhivõlgniku kohustuse eest. Hageja on õigesti viidanud, et SanS § 45 lg 4 puhul on tegemist erinormiga VÕS-i käenduslepingu üldregulatsiooni suhtes. Seadusandja tahe SanS § 45 lg 4 puhul on olnud kaitsta maksimaalselt võlausaldajat ja võimaldada võlgnikul saavutada majanduslike raskuste ületamine. Võlausaldaja tagatised saneerimismenetluse jooksul ei vähene ning võlgniku maksejõulisuse riski kannab käendaja. Maakohtu hinnangul on saneerimiskava puhul tegemist sissenõutava kohustuse täitmise tähtaja pikendamisega. Kohustus, mida käendati, oli muutunud sissenõutavaks, seega sai realiseeruda ka käendaja vastutus ja saneerimiskavas põhivõlgnikule antud muud kohustuse täitmise tähtajad automaatselt käendajale ei laiene. Seetõttu ei saa kostja viidata asjaolule, et põhivõlgnikule on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, mis peaks laienema ka talle, sest SanS § 45 lg-st 4 tulenevalt see nii ei ole. Käenduse aktsessoorsus on SanS § 45 lg 1 alusel rakendatav vaid küsimuses, kas põhivõlgnik on kohustuse täielikult täitnud või mitte, sest kohustuse täitmise vastuväidet saaks käendaja kasutada igal juhul (ka saneerimismenetluses). Kohtus leidis, et hageja nõuded põhivõlgniku vastu on tagatud mitme pandiga. Maakohus leidis, et laevadele ja kinnistule seatud tagatiste realiseerimisel ei jätkuks saadud vahenditest hageja nõude rahuldamiseks. Hageja kasuks on esimesele järjekohale seatud küll kommertspant, kuid hageja hinnangul ei ole ka nimetatud tagatis eeldatavalt piisav hageja nõude täitmiseks. Kostja ei esitanud vastuväidet, et kommertspandiga hõlmatud Lindaliini AS-i vara oleks oluliselt hinnalisem ja kataks käendaja poolt tagatud nõude. Ka juhul, kui tagatisvarast jätkuks hageja nõude täitmiseks, ei saa käendaja täitmisest keelduda. Kuna hageja nõue on saneerimiskavaga hõlmatud, ei saa hageja nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist (SanS § 45 lg 5, § 47 lg 1). Maakohus leidis, et SanS § 45 lg 5 ja § 47 on erisätted VÕS § 149 lg 5 suhtes. Käendaja ei saa kasutada VÕS-is sätestatud keeldumisõigust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.E. Rohula esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on arusaamatu ja väär maakohtu käsitlus sellest, et käendus oli suunatud maksuotsuses kajastatud maksuvõlale, mitte saneerimiskavaga ümberkujundatud maksuvõlale. Saneerimiskavas kajastatud maksuvõla ja kostja poolt käenduslepinguga tagatava maksuvõla osas on tegemist ühe ja sama maksuvõlaga. Kuivõrd saneerimiskavaga ümberkujundatud Lindaliini AS-i maksuvõlg sisaldas maksuotsuses kajastatud maksuvõlga, siis tegelikult omab käesoleva kohtuvaidluse lahendamisel määravat tähtsust, kas ja millisel määral põhivõlgniku maksukohustust saneerimiskavas vähendati või ümber kujundati; 2) on arusaamatud ja väärad maakohtu viited asjaolule, et käendusega tagatav nõue oli muutunud sissenõutavaks enne saneerimiskava kinnitamist ja saneerimiskavast sõltumatult. Käendus on aktsessoorne tagatis. Hagi esitamise ja otsuse tegemise seisuga puudusid hagejal sissenõutavaks muutunud maksunõuded põhivõlgniku vastu, mistõttu ei olnud sissenõutavaks muutunud ka käendusest tulenevad nõuded. Apellant viitab MKS § 114 lg-le 2 ja § 1141 lg-le 1. Kuna käendaja vastutus ei saa olla suurem kui põhivõlgniku vastutus, kehtib maksuvõla vähendamine ja maksuvõla tasumise tähtaja pikendamine ka käendaja suhtes; 3) on maakohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud SanS § 45 lg 4. Selle sisuks ja eesmärgiks ei saa olla kehtestada põhimõtet, et käendaja vastutab võlausaldaja ees ka olukorras, kus nõue põhivõlgniku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks ja/või olukorras, kus põhivõlgnik on oma kohustused võlausaldaja ees täitnud nõuetekohaselt. Maakohus ei ole arvestanud, et käenduse puhul on tegemist isikliku tagatisega, mis on aktsessoorse iseloomuga; 4) on maakohus vääralt leidnud, et Lindaliini AS-i varale seatud tagatistest ei jätku maksunõude rahuldamiseks ja, et isegi kui jätkuks, siis ei saa käendaja keelduda käenduskohustuste täitmisest. Otsusest tuleneb, et hüpoteegipidajate nõuded ja merivõlad on kokku 3,8 miljonit eurot ning laevade eeldatavaks realiseerimisväärtuseks on 4,92 milj eurot. Pärast laevade kiirmüüki ja nõuete rahuldamist, mille järjekoht on parem kui hageja nõudel, jääks maksunõude tasumiseks vähemalt 1,12 milj eurot. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 ei välista VÕS § 149 lg 5 kohaldamist; 5) on maakohus jätnud täielikult käsitlemata kostja vastuväite, mille kohaselt on 670 000 euro väljamõistmine EV kasuks hea usu põhimõttega vastuolus.
5.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant läbivalt ekslikult viidanud, nagu oleks 19.03.2013 maksuvõla tasumise ajatamise rahuldamise otsuse nr 13-1/1118 näol tegemist maksuotsusega. Otsus on tehtud MKS § 112 alusel Lindaliini AS-i taotlusest lähtuvalt; 2) on maakohus õigesti leidnud, et käendus ei ole seotud Lindaliini AS-i maksuvõla kui üldise piiritlemata maksuvõlaga, vaid just ja ainult 19.03.2013 otsuses fikseeritud maksuvõlaga. Apellant on käenduskohustuse võtnud 18.03.2013 lepinguga, st enne Lindaliini AS-i saneerimismenetluse algatamist 20.12.2013, ning 10.10.2014 kohtumäärusega kinnitatud saneerimiskava 18.03.2013 käenduskohustusega seotud ja/või seda muutvaid kokkuleppeid ei sisaldada. Kõikide 19.03.2013
otsusega hõlmatud kohustuste täitmise tähtpäev oli saneerimismenetluse algatamise ajaks saabunud; 3) on vastustaja oma õiguste teostamisel lähtunud seadusest ning toiminud heas usus. Vastustaja käitumine ei ole saanud kuidagi mõjutada apellandi kohustust vastustaja ees. Apellandi väide piisavate vahendite puudumise kohta on vastuolus määruskaebuses väidetuga. MKS § 114 lg 2 annab maksuhaldurile diskretsiooniõiguse otsustamaks, kas maksuvõlg kustutada. 31.12.2014 tegi maksuhaldur otsuse Lindaliini AS-i maksuvõla osaliseks kustutamiseks, võttes arvesse, et maksukohustuse eest vastutab solidaarselt apellant; 4) ei hakka saneerimiskava kinnitamisega saneerimiskavas ettenähtud õiguslik tagajärg kehtima käendaja suhtes, kuna käendaja ei ole isik, kelle õigusi saneerimiskavaga mõjutatakse (SanS § 45 lg 1). Kui asuda vastuspidisele seisukohale, tuleks SanS § 45 lg-t 1 ja lg-t 4 vaadata koostoimes; 5) on saneerimisseaduse seletuskirjas välja toodud, et solidaarvõlgniku kohustus saneerimiskava kinnitamisega ei kao, mis omakorda peaks olema võlausaldajale täiendav motiiv kavaga nõustumiseks. SanS § 45 lg 5 on erisäte, mis lähtub käenduse korral sellest, et käendaja kannab põhivõlgniku maksejõulisuse riski; 6) leidis Tartu Ringkonnakohus lahendis nr 2-12-38853, et tulenevalt SanS § 45 lg-st 4 ei vähenenud saneerimiskava kinnitamisega kostja kui käendaja vastutuse ulatus põhivõlgniku kohustuse eest. SanS § 45 lg 4 puhul on tegemist erinormiga VÕS-i käenduslepingu üldregulatsiooni suhtes; 7) on vastustajal tulenevalt 10.10.2014 kinnitatud saneerimiskavast õigus nõuda Lindaliini AS-ilt vaid kohustuse summas 102 898,15 eurot täitmist ning seda nõuet sundtäitma asuda alles juhul, kui saneerimiskava kehtivuse ajal kavas nimetatud tähtaja jooksul nõuet rahuldatud ei ole. Samas on 12.05.2015 seisuga Lindaliini AS-i 19.03.2013 maksuvõla tasumise ajatamise otsuses sisalduvate kohustuste saldo 752 318,52 eurot. Eeltoodud summast 82 318,52 eurot kuulub rahuldamisele saneerimiskava kohaselt, seega on äriühingul maksuhalduri ees sissenõutavaks muutunud kohustusi summas 670 000 eurot, mille täitmist maksuhaldur Lindaliini AS-ilt tulenevalt saneerimiskavast nõuda ei saa. Maksuhalduri nõuete summas 670 000 eurot osas puudub apellandil igal juhul VÕS § 149 lg-st 2 tulenevalt vastuväite esitamise õigus; 8) ei taganud pandiõigused tegelikkuses maksuhalduri nõuet enne saneerimismenetluse algatamist ja tulenevalt saneerimiskavast ei taga pandiõigused maksuhalduri nõuet summas 752 318,52 eurot, vaid võimalik, et vara väärtuse piisavuse korral ümberkujundatud nõuet (82 318,52 eurot). Samuti ei saa tulenevalt SanS § 45 lg-st 5 saneerimiskavas nimetatud tähtaja jooksul nõuet maksma panna.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
16.veebruari 2015 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks Tartu Maakohtu 16. veebruari 2015 otsuse tühistamisele või muutmisele.
7.Ebaõige on apellandi seisukoht, et käendusega on tagatud saneerimiskavaga ümberkujundatud maksuvõlg, mitte aga maksuvõla tasumise ajatamisest maksuhalduri otsusest tulenev maksuvõlg. Asja materjalide kohaselt sõlmisid Maksu- ja Tolliamet ning E. Rohula 18.03.2013 käenduslepingu (I kd tl 13-16). Käenduslepingu p 1.2. kohaselt võttis käendaja endale vastutuse kõigi Lindaliini AS poolt 31.01.2013 esitatud maksuvõla tasumise ajatamise taotluse rahuldamise otsusest tulenevate kohustuste täitmise eest; lepingu p 1.4. järgi vastutab käendaja Maksu- ja Tolliameti ees p-s 1.2. märgitud alusel tekkinud maksuvõla tasumise ajatamise otsusest ja otsusega
kinnitatava maksuvõla tasumise ajakavast tulenevate kõigi nõuete täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga; p 2.1. alusel vastutab käendaja maksuvõla tasumise ajatamise otsuse kehtetuks tunnistamise korral maksuvõla ajatamise otsuses sisalduva põhivõla ja põhivõlalt arvestatud intresside tasumise ning nimetatud nõuete sundsissenõudmise eest, kuid mitte suuremas summas kui 670 000 eurot. Maksu- ja Tolliamet rahuldas 19.03.2013 otsusega Lindaliini AS poolt 31.01.2013 esitatud taotluse maksuvõla tasumise ajakava muutmiseks, lõpetas 28.12.2012 otsusega nr 13-1/5268 kinnitatud maksuvõla tasumise ajakava ning kinnitas seisuga 18.03.2013 uue võlgade tasumise ajakava summas 1 502 339,93 eurot (I kd tl 17-31). Kuna Lindaliini AS poolt 31.01.2013 esitatud maksuvõla tasumise ajatamise taotlus Maksu- ja Tolliameti poolt rahuldati 19.03.2013 otsusega, siis käenduslepingu p-i 1.2. kohaselt vastutas kostja käendajana Maksu- ja Tolliameti 19.03.2013 otsusest tulenevate kohustuste täitmise eest, s.o käendatavaks kohustuseks oli Lindaliini AS maksuvõlg, mille tasumise ajakava kinnitati Maksu- ja Tolliameti 19.03.2013 otsusega. Maksu- ja Tolliameti 23.10.2013 otsusega nr 13-1/4378 (I kd tl 32-33) tunnistati kehtetuks Lindaliini AS maksuvõla tasumise ajatamise 19.03.2013 otsus nr 13-1/1118 ning selle otsusega kinnitatud ajakava. Alates 23.10.2013 muutusid kõik 19.03.2013 otsusega hõlmatud nõuded sissenõutavaks. Maksuhaldur esitas 06.02.2014 E. Rohulale nõudeavalduse nr 13-15/28-2 (I kd tl 34), milles tegi ettepaneku vastavalt käenduslepingu p-le 3.1.1. tasuda E. Rohulal kui käendajal Lindaliini AS maksuvõla tasumise ajakavast tulenevad kohustused arvestades käendaja vastutuse ulatust summas 670 000 eurot. E. Rohula nõutavat summat tähtajaks ei tasunud ning Maksu- ja Tolliamet esitas kohtule hagi E. Rohula kui käendaja vastu 670 000 euro väljamõistmiseks.
8.Kostja poolt 18.03.2013 käenduslepinguga tagatavad kohustused (maksuvõla tasumise ajatamisest tulenevad kohustused) ning Lindaliini AS maksuvõlg, mis kujundati ümber saneerimiskavaga, on teatud osas kattuv, s.o saneerimiskava ei puuduta mitte ainult maksuvõlga, mis tuleneb 19.03.2013 otsusest nr 13-1/1118 ning mis on tagatud kostja käendusega, vaid ka lisandunud maksuvõlga. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et E. Rohula käendajana vastutab vaid ulatuses, millises on vastav nõue ümber kujundatud saneerimismenetluses, s.o saneerimiskavast nähtuvas ulatuses. SanS § 45 lg 4 kohaselt saneerimiskava ei vabasta ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Tulenevalt SanS § 45 lg-st 4 saneerimiskava kinnitamisega ei vähenenud kostja kui käendaja vastutuse ulatus põhivõlgniku kohustuse eest. Saneerimiskavaga ümberkujundatud nõue on kehtiv põhivõlgniku suhtes, kuid ei mõjuta SanS § 45 lg 4 kohaselt ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutava isiku poolt kohustuse täitmist. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et solidaarvõlgniku kohustus saneerimiskava kinnitamisega ei kao, mis omakorda peaks olema võlausaldajale täiendav motiiv kavaga nõustumiseks, sest tema ei kaota nõude suhtes kehtivat tagatist. Eelnõu seletuskirjas on SanS § 45 lg 4 teise lause kohta märgitud, et tegemist on erisättega, mis lähtub näiteks käenduse korral sellest, et käendaja kannab põhivõlgniku maksejõulisuse riski. Eelnevast tuleneb, et seadusandja tahe SanS § 45 lg 4 puhul on olnud kaitsta maksimaalselt võlausaldajat ja võimaldada võlgnikul saavutada majanduslike raskuste ületamine. Seadusandja on SanS kehtestamisel otsustanud, et võlausaldaja tagatised saneerimismenetluse jooksul ei vähene ning võlgniku maksejõulisuse riski kannab käendaja.
Seega kuigi saneerimiskava kohaselt kujundati hageja nõue Lindaliini AS vastu ümber selliselt, et Lindaliin AS rahuldab hageja nõude 10% ulatuses, ei mõjuta see asjaolu kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust hageja ees. Nimetatud seisukohta kinnitab VÕS § 66 lg 1, mille kohaselt kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Käenduslepingu p 1.4. järgi vastutab kostja käendajana Maksu- ja Tolliameti ees solidaarselt põhivõlgnikuga (Lindaliin AS-ga), s.o tegemist on solidaarvõlgnikega.
9.Apellandi seisukoha järgi kuna käendus on aktsessoorne tagatis, siis kuigi maksuvõlg oli enne saneerimiskava kinnitamist muutunud sissenõutavaks, kujundati maksuvõlg saneerimiskavaga ümber ja muudeti maksuvõla tasumise tähtaegu ning hagiavalduse esitamise ja kohtuotsuse tegemise seisuga ei olnud maksuvõlg põhivõlgniku suhtes sissenõutav, seega puudub õiguslik alus käendajalt kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi nimetatud seisukohaga. Maksuvõlg ei ole sissenõutav ulatuses, milles see kujundati saneerimiskavaga ümber ja määrati täitmiseks uued tähtpäevad, kuid ülejäänud osas, sh maksuhalduri 19.03.2013 maksuvõla tasumise ajatamise otsusest tulenevad nõuded, on maksuvõlg sissenõutav.
10.Apellandi seisukoha järgi Maksu- ja Tolliamet, hääletades 23.01.2014 Lindaliini AS saneerimiskava vastuvõtmise poolt, on võtnud vastu otsuse Lindaliini AS maksuvõla põhinõudest 1 028 981,53 eurot kustutada 926 083,38 eurot (saneerimiskavasse jäi maksunõue summas 102 898,15 eurot) ning kuna käendaja vastutus ei saa olla suurem kui põhivõlgniku vastutus, kehtib maksuvõla vähendamine ka kostja kui käendaja suhtes. Oma seisukoha põhjendamisel viitab apellant MKS § 114 lg-le 2 ja § 1141 lg-le 1. MKS § 114 lg 1 p 1 kohaselt riiklike maksude maksuhaldur kannab maha juriidilise isiku maksuvõla tema pankroti- või likvideerimismenetlusega lõpetamise või likvideerimismenetluseta sundlõpetamise korral, kui puudub maksukohustuse täitmise eest vastutav kolmas isik või sellelt isikult ei ole võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib riiklike maksude maksuhaldur kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks, samuti võlgade ümberkujundamisel nende vähendamise teel saneerimismenetluses; maksuhaldur teeb kompromissettepanekuga nõustumise korral maksuvõla kustutamise otsuse, mis jõustub kompromissi kinnitamise päeval. MKS § 1141 lg 1 alusel käesolevas peatükis sätestatu ei piira maksunõuete ümberkujundamist ja neist vabastamist juriidilise isiku saneerimismenetluses ega füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või võlgadest vabastamisel pankrotimenetluses eriseadustes sätestatud korras.
11.Ringkonnakohus leiab, et MKS § 114 lg 2 annab maksuhaldurile diskretsiooniõiguse otsustamaks maksuvõla kustutamise üle. Lindaliini AS saneerimiskava kohaselt oli ümberkujundatud maksuhalduri põhinõude suuruseks 1 028 981,53 eurot ning kõrvalnõuete suuruseks oli 375 281,16 eurot. Nähtuvalt asja materjalidest kustutas maksuhaldur saneerimiskava kinnitamise tagajärjel kõrvalnõuded 100 % ning põhinõude 1 028 981,53 eurot kustutamisel arvestas saneerimiskava järgset võlgnevust 102 898,15 eurot ja kostja käendust 670 000 eurot. Ringkonnakohus põhjendas käesoleva otsuse p-s 8, et saneerimiskava ei vabasta kostjat käendatava kohustuse täitmisest ning ei korda siinkohal vastavaid põhjendusi. Kostja käendas Lindaliin AS maksuvõlga summas 1 502 339,93 eurot (sh intress 336 558,62 eurot; Maksu- ja Tolliameti 19.03.2013 otsus). Seega põhivõla summa, mida kostja käendas, oli 1 165 578,31 eurot. Asja materjalide kohaselt oli seisuga 12.05.2015 Lindaliini AS 19.03.2013 maksuvõla tasumise ajatamise otsuses sisalduvate kohustuste saldo 752 318,52 eurot. Arvestades
käendaja vastutuse ulatust on maksuhaldur esitanud kostja kui käendaja vastu nõude summas 670 000 eurot. Nimetatud osas ei ole maksuhaldur Lindaliini AS maksuvõlga kustutanud ning maakohus on õigesti nõude rahuldanud.
12.Õige on maakohtu seisukoht, et tagatiste realiseerimisel ei jätkuks saadud summadest hageja nõude rahuldamiseks ja apellandi vastupidine väide on alusetu. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 3 kõiki hageja nõude tagamiseks olevaid tagatisi analüüsinud, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kostja on oma vastuväites tuginenud VÕS § 149 lg-le 5 ning asunud seisukohale, et SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 ei välista VÕS § 149 lg 5 kohaldamist. VÕS § 149 lg 5 kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Õige on siinkohal maakohtu seisukoht, et käendaja võib VÕS § 149 lg 5 alusel keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest pandi ulatuses, s.o ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Maakohus on igakülgselt analüüsinud maksuhalduri pandiõigusi Lindaliini AS varale (sh vara koosseisu ja maksumust, tagatavate nõuete suurust, hüpoteegi järjekohta) ja õigustatult asunud seisukohale, et maksuhalduri kasuks seatud pandiõigused pandi realiseerimise korral ei kataks maksuhalduri nõuet. Saneerimiskavas (II kd tl 31-58) on asutud seisukohale, et olemasolevate eksperthinnangute alusel on vara müügi korral võimalus oma pandiga tagatud nõude rahuldamisele üksnes pandipidajal Swedbank AS, mistõttu on saneerimiskavas käsitletud pandiga tagatud nõuetega võlausaldajate grupis vaid Swedbank AS nõuet. Kõige olulisema osa Lindaliini AS varast moodustavad kaks laeva ja saneerimisnõustaja hinnangul on kahe laeva (Merilin ja Karolin) maksimaalseks realiseerimisväärtuseks 4 920 000 eurot. Lisaks laevadele on Swedbank AS hüpoteek kinnistul Ädala 4a esimesel järjekohal ning saneerimiskava kohaselt kohustub Lindaliin AS selle müüma hiljemalt 31.12.2016 hinnaga 320 000 eurot ja vähendama selle arvelt Swedbank AS põhivõlga. Maksuhalduri kasuks laevadele ja kinnistule seatud hüpoteegid on viimasel järjekohal ning arvestades talle eelnevate hüpoteegipidajate nõuete suurusi ning pantide realiseerimise väärtusi, ei taga nimetatud pandiõigused hageja nõuet. Samuti ei taga hageja nõuet hageja kasuks Lindaliin AS poolt seatud kommertspant, sest saneerimiskava kohaselt puudub Lindaliin AS-l selline arvestatav vara, mille müügist oleks võimalik rahuldada kommertspandiga tagatud nõuded. Kommertspant hõlmaks saneerimiskava järgi vaid nelja sõiduautot ja kontoriinventari orienteeruva müügihinnaga kokku 20 000 eurot.
13.Lisaks eeltoodule on õige maakohtu seisukoht, et kuna hageja nõue on saneerimiskavaga hõlmatud, ei saa hageja nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist (SanS § 45 lg 5, § 47 lg 1).
14.Apellandi väite kohaselt on 670 000 euro väljamõistmine riigi kasuks hea usu põhimõttega vastuolus. Siinkohal tugineb apellant järgmistele asjaoludele: 1) Lindaliini AS-l endal puudub sissenõutav maksuvõlg ning seetõttu 670 000 euro suuruse kohustuse täitmise nõudmine kostjalt koormab teda ebamõistlikult, on ebaõiglane ja ülekohtune; 2) 670 000 eurot on eraisiku jaoks suur summa ning sellise summa väljamõistmine toob kaasa kostja maksejõuetuse ja pankroti; 3) Eesti Vabariigi käitumine on olnud vastuoluline - Lindaliini AS saneerimismenetluses hääletas ta saneerimiskava vastuvõtmise poolt, kuid siis esitas nõude kostja vastu hagimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt esitatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et kostjalt 670 000 euro väljamõistmine hageja kasuks on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelnevalt
on ringkonnakohus asunud seisukohale, et kuigi saneerimiskava kohaselt kujundati hageja nõue Lindaliini AS vastu ümber, ei mõjuta see asjaolu kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust hageja ees, s.o ei välista maksuvõla sissenõutavust kostjalt kui käendajalt. Iseenesest on õige apellandi väide, et 670 000 eurot on eraisiku jaoks suur summa, kuid samas sellise summa nõudmine tulenevalt lepingulisest alusest ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole olnud maksuhalduri käitumine vastuoluline. Asjaolu, et maksuhaldur hääletas saneerimiskava poolt, ei välista hagi esitamist kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutava isiku vastu.
15.Koos vastusega apellatsioonkaebusele on hageja esitanud e-kirjavahetuse, mis puudutab laeva Karolin mootori avariid. Ringkonnakohus jätab selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
16.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Hageja on 16.09.2015 e-kirjas kinnitanud, et maksuhalduril puuduvad tsiviilasjas nr 2-14-51123 menetluskulud. Kuna menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda ja hageja on kinnitanud, et tal menetluskulusid ei ole, siis puudub vajadus kindlaks määrata menetluskulud rahaliselt. E. Rohulale on Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2015 määrusega antud menetlusabi ja vabastatud ta apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu summas 4685 eurot tasumisest. Ringkonnakohus leiab, et kuna E. Rohula majanduslik seisund ei ole muutunud, tuleb ta vabastada TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu summas 4685 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.