Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Eesti Vabariigi hagi Enn Rohula vastu 670 000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-51123
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Enn Rohula kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
670 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) Kostja Enn Rohula, esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik
Asja läbivaatamise kuupäev
29. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobril 2016. a tsiviilasjas nr 2-14-51123 tehtud otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.
1.Eesti Vabariik (hageja) esitas 15. aprillil 2014 Tartu Maakohtule hagi Enn Rohula (kostja) vastu 670 000 euro saamiseks ning palus jätta menetluskulud kostja kanda. Lisaks esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. märtsil 2013 käenduslepingu, millega kostja tagas Lindaliini aktsiaseltsi (põhivõlgnik) kohustusi, mis tulenevad hageja 19. märtsi 2013. a otsusest, millega rahuldati võlgniku taotlus maksuvõlg ajatada, vähendati intressimäära ning kinnitati võla tasumise ajakava. Käenduslepingu järgi kohustus kostja tasuma põhivõlgniku maksuvõla tasumise ajatamise otsuse kehtetuks tunnistamise korral kogu otsuses sisalduva maksuvõla, kuid mitte rohkem
kui 670 000 eurot. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga. Kuna põhivõlgnik ei täitnud 19. märtsi 2013. a otsusega kinnitatud ajakava, tunnistas hageja
23.oktoobri 2013. a otsusega intressimäära vähendamise ja ajakava kehtetuks. Harju Maakohus algatas 20. detsembri 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-55797 põhivõlgniku saneerimismenetluse ning kinnitas 13. märtsi 2014. a määrusega saneerimiskava. Kuna hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada pandiõiguse teostamise kaudu, vastutab põhivõlgniku kohustuse eest kostja. Hageja on oma õiguste teostamisel lähtunud seadusest ja toiminud heas usus ega ole käitunud vastuoluliselt.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kuna saneerimismenetluses kinnitatud saneerimiskavaga kujundati põhivõlgniku maksuvõlg ümber ning lepiti kokku, et põhivõlgnik täidab oma kohustuse hagejale osadena, siis ei ole käendusest tulenevad kohustused muutunud sissenõutavaks. Kuna põhivõlgniku kohustuse tagamiseks on seatud tema varale pandiõigus, saab hageja rahuldada oma nõude pandi arvel. Hagi on põhjendamatu, pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2014. a määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt, arestides ja kandes hageja kasuks käsutamise keelumärked liiklusregistrisse kantud kostja varale. Rahuldamata jäi hageja taotlus kanda kinnistu käsutamise keelumärge kinnistusraamatusse.
4.Tartu Maakohus rahuldas hagi 16. veebruari 2015. a otsusega ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja tagas põhivõlgniku tähtajaks täitmata maksukohustusi, mis on ajaliselt ja rahaliselt piiritletud ning seotud hageja
19.märtsi 2013. a otsusega. Seega on käendus aktsessoorne üksnes hageja 19. märtsi 2013. a otsuses märgitud maksuvõlaga ega ole seotud saneerimiskavaga ümberkujundatud põhivõlgniku üldise maksuvõlaga. Kostja vastu esitatud hagi lahendamiseks ei ole oluline, kas ja millises ulatuses vähendati või kujundati põhivõlgniku maksukohustus saneerimiskavas ümber. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli nõus põhivõlgniku kohustust vähendama ja hääletas saneerimiskava kinnitamise poolt. Põhivõlgniku suhtes nõude vähendamist ei saa kohaldada kostjale (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 66 lg 1). Põhivõlgnikul oli hageja 19. märtsi 2013. a otsuse tegemise ajal 1 502 339 euro 93 sendi suurune maksukohustus, ajakava kehtetuks tunnistamise 23. oktoobri 2013. a otsuse järgi oli kohustuse suurus 1 297 762 eurot 60 senti. Kostja kohustus määrati kindlaks ja muutus sissenõutavaks 23. oktoobril 2013, s.o enne saneerimiskava kinnitamist. Saneerimisseaduse (SanS) § 45 lg 4 kohaselt ei vähendatud saneerimiskava kinnitamisega kostja kui käendaja vastutuse ulatust põhivõlgniku kohustuse eest. SanS § 45 lg 4 on erinormiks VÕS-i käenduslepingu üldregulatsiooni suhtes. SanS § 45 lg 4 eesmärk on kaitsta võlausaldajat ja võimaldada võlgnikul majandusraskused ületada. Võlausaldaja tagatised ei vähene saneerimismenetluse ajal, põhivõlgniku maksejõu riski kannab käendaja. Saneerimiskavaga pikendatakse põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtaega ning need tähtajad ei laiene automaatselt
käendajale. Kuna kostja käendatav kohustus oli muutunud sissenõutavaks enne saneerimiskava kinnitamist, sai realiseeruda ka kostja vastutus. Käenduse aktsessoorsus on SanS § 45 lg 1 alusel rakendatav vaid ulatuses, kas põhivõlgnik on kohustuse täielikult täitnud või mitte. Hageja nõuded põhivõlgniku vastu on tagatud mitme pandiga, kuid vara võõrandamisel saadavast rahast ei jätkuks hageja nõude rahuldamiseks. Kostja ei ole väitnud, et hageja kasuks esimesele järjekohale seatud kommertspandiga hõlmatud põhivõlgniku vara väärtus on oluliselt suurem ja kataks kostja tagatud nõude. Kostja ei saa käendajana keelduda täitmisest ka juhul, kui tagatiseks olevast varast jätkuks hageja nõude täitmiseks. Kuna hageja nõue on saneerimiskavaga hõlmatud, ei saa ta nõuda kommertspandi ja hüpoteekide realiseerimist (SanS § 45 lg 5, § 47 lg 1). SanS § 45 lg 5 ja § 47 on erisätted VÕS § 149 lg 5 suhtes ning kostja ei saa kasutada VÕS-is sätestatud keeldumisõigust.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jäid kostja kanda. Ringkonnakohus vabastas kostja apellatsioonkaebuselt tasutava 4685 euro suuruse riigilõivu maksmise kohustusest. Lisaks jättis ringkonnakohus jõusse maakohtu määratud hagi tagamise abinõud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vähenenud SanS § 45 lg 4 järgi saneerimiskava kinnitamisega kostja vastutuse ulatus põhivõlgniku kohustuse eest. Saneerimiskavaga ümberkujundatud nõue kehtib põhivõlgniku kohta, kuid ei mõjuta SanS § 45 lg 4 kohaselt põhivõlgnikuga solidaarselt vastutava kostja kohustuse täitmist. SanS § 45 lg 4 teine lause on erisäte, mille järgi kannab käendaja põhivõlgniku maksejõulisuse riski. Seadusandja tahe on olnud SanS § 45 lg-ga 4 kaitsta maksimaalselt võlausaldajat ja võimaldada võlgnikul saavutada majanduslike raskuste ületamine. Seega kuigi saneerimiskava kohaselt kujundati hageja nõue põhivõlgniku vastu ümber selliselt, et põhivõlgnik rahuldab hageja nõude 10% ulatuses, ei mõjuta see asjaolu kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat kohustust. Seda seisukohta kinnitab VÕS § 66 lg 1, mille kohaselt, kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses. Kostja ja põhivõlgnik on solidaarvõlgnikud. Maksuvõlg ei ole kostjalt sissenõutav ulatuses, milles see kujundati saneerimiskavaga ümber ja määrati põhivõlgnikule täitmiseks uued tähtpäevad. Kostjalt on sissenõutav hageja 19. märtsi 2013. a otsuses märgitud maksuvõlg. Põhivõlgniku saneerimiskava järgi oli hageja ümberkujundatud põhinõue 1 028 981 eurot 53 senti ja kõrvalnõuded 375 281 eurot 16 senti. Hageja kustutas
saneerimiskava kinnitamise tagajärjel kõrvalnõuded täielikult ning arvestas põhinõude osalisel kustutamisel põhivõlgniku saneerimiskava järgset võlga 102 898 eurot 15 senti ja kostja käendust 670 000 eurot. Saneerimiskava ei vabasta kostjat kohustuse täitmisest. Kostja käendas põhivõlgniku 1 502 339 euro 93 sendi suurust maksuvõlga, sh põhivõlg 1 165 578 eurot 31 senti. 12. mail 2015 oli hageja 19. märtsi 2013. a otsuses märgitud põhivõlgniku kohustuste saldo 752 318 eurot 52 senti, hageja on esitanud kostja vastu nõude, arvestades tema vastutuse ulatust, s.o 670 000 eurot. Põhivõlgniku varale hageja kasuks seatud tagatiste realiseerimisel ei jätkuks saadust hageja nõude rahuldamiseks. Saneerimiskava järgi on vara müügi korral võimalus oma pandiga tagatud nõude rahuldamisele üksnes pandipidajal Swedbank AS-il. Põhivõlgniku laevadele ja kinnistule hageja kasuks seatud hüpoteegid on viimasel järjekohal ning arvestades eelnevate hüpoteegipidajate nõuete suurust ja pantide väärtust, ei taga need hageja nõuet. Samuti ei taga hageja nõuet tema kasuks seatud kommertspant. Saneerimiskava kohaselt ei ole põhivõlgnikul sellist vara, mille müügiga oleks võimalik rahuldada kommertspandiga tagatud nõuded. Kommertspant hõlmaks saneerimiskava järgi vaid nelja sõiduautot ja kontoriinventari müügihinnaga kokku 20 000 eurot. Kuna hageja nõue on saneerimiskavaga hõlmatud, ei saa hageja nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist (SanS § 45 lg 5, § 47 lg 1). Kostjalt 670 000 euro väljamõistmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole vastuoluliselt käitunud. Asjaolu, et ta hääletas saneerimiskava poolt, ei välista hagi esitamist kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutava isiku vastu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas valesti SanS § 45 lg-t 4. Selle sätte eesmärk ei ole anda võlausaldajale võimalus nõuda kohustuse täitmist käendajalt olukorras, kus võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ei ole muutunud sissenõutavaks või põhivõlgnik on oma kohustused nõuetekohaselt täitnud. Käendaja vastutus ei saa olla suurem ja teistsugune kui põhivõlgniku vastutus. Saneerimiskavaga kujundati ümber kogu põhivõlgniku maksuvõlg, mitte üksnes maksuvõla tasumise ajatamisest tulenev maksuvõlg. Ringkonnakohus leidis valesti, et maksuvõla ümberkujundamine saneerimiskavaga ei mõjuta käendaja kohustusi. Saneerimiskavaga nõustumise järel oli hageja kohustatud maksuvõla osaliselt kustutama. Kuna kostja vastutus on seotud põhivõlgniku kohustusega ja hagejal ei olnud hagi esitamise ajal põhivõlgniku vastu sissenõutavaks muutunud maksunõudeid, ei ole hagejal sissenõutavaks muutunud nõuet ka kostja vastu. Lisaks kehtib maksuvõla vähendamine ja maksuvõla tasumise tähtaja pikendamine ka kostja kui käendaja suhtes. Ringkonnakohus leidis valesti, et SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. Asjaolu, et saneerimiskava kehtimise ajal ei saa hageja nõuda hüpoteekide ja kommertspandi realiseerimist, ei tähenda, et kostjal ei ole käendajana õigust nõuda VÕS § 149 lg 5 alusel, et hageja rahuldaks oma nõude esmajärjekorras pandi arvel.
9.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 järgi muutmata, kuid täiendada tuleb selle otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Riigikohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
11.Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et põhivõlgniku kohustuste ümberkujundamine saneerimiskavaga ei mõjuta kostja kui käendaja kohustusi ning hageja ei saa nõuda pandi realiseerimist.
12.Kolleegium selgitab, et olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Selle sätte järgi ei vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. See tähendab, et põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine mõjutab üksnes põhivõlgnikku.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõuet põhivõlgniku vastu tagavad laevakinnistusraamatusse kantud ühishüpoteegid, kinnistusraamatusse kantud hüpoteek ning kommertspandiregistrisse kantud kommertspant. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise.
14.Kolleegium märgib, et saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta Riigikohtu 14. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-15, p 10).
15.Praeguse vaidluse esemeks ei ole kostja kui käendaja tagasinõue ettevõtja vastu. Seetõttu ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv SanS § 45 lg 4 teine lause, mille kohaselt, kui ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal ettevõtja suhtes tagasinõudeõigus üksnes selles ulatuses, milles ettevõtja vastutaks kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Kuna SanS § 45 lg 4 teine lause ei ole praegu asjassepuutuv, ei saa kolleegium hinnata selle sätte põhiseaduspärasust.
16.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad poolte kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
17.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.