Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

jõudnud, kuid PR kinnitas, et kokkuleppe allkirjastamine mingeid täiendavaid muudatusi laenu osas kaasa ei too. Mõned päevad hiljem avastas kostja kokkulepet põhjalikumalt lugedes, et hageja oli kokkuleppes muutnud laenulepingu intressimäära marginaali osa 3%-lt 5,5%-ni ehk 2,5% võrra, seega intress tõusis 82 % võrra. Uue intressimäära tõttu oleks maksepuhkuse ajal ainuüksi igakuine intressimakse olnud ligikaudu sama suur kui senine laenumakse koos intressiga ja sel ei olnud kostja jaoks mõtet. Kokku oleks lepingu muudatuse tõttu suurenenud igakuine makse ligikaudu 4 000 krooni võrra (aastas üle 40 000 krooni võrra), mida kostja oma finantsseisu tõttu ei oleks endale lubada saanud. 27.04.2009 esitas kostja hagejale laenulepingu 20.04.2009.a. lisa tühistamise avalduse, kuivõrd hageja oli jätnud teda teavitamata finantskohustuste olulisest suurenemisest. Nimetatud avaldust saab käsitleda ka tehingu tühistamise avaldusena. Intressi suurenemisest tulnuks hagejal kostjat hea usu põhimõtte kohaselt eelnevalt informeerida. Kuivõrd hageja seda ei teinud, siis oli laenulepingu lisa sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja kostjal oli alus see tühistada (TsÜS § 93 lg 3 p 1). Kostja 27.04.2009 avaldust hagejale saab käsitleda krediidilepingu lisast taganemise avaldusena VÕS § 409 tähenduses, mis tõi igal juhul kaasa laenulepingu lisa kehtetuse. Kostja palus hagejal väljastada talle esialgsete tingimuste kohaselt kokkulepitud graafik vastavalt kehtivale intressimäärale. Hageja keeldus ja nõudis laenulepingu lisa täitmist. Sellega rikkus hageja laenulepingu tüüptingimuste punkte 5.2. ja 5.3. ning kostjal ei olnud võimalik tasuda laenulepingujärgseid makseid, kuivõrd nende tasumine pidi toimuma graafikus sätestatud summades. Sellega sattus hageja vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 mõistes ning VÕS § 110 kohaselt on kostjal õigus omapoolsete kohustuste täitmisest keelduda. Kostja ei ole saanud 31.03.2010 laenulepingu ülesütlemise tahteavaldust. Hagejal puudus alus laenulepingu ühepoolseks lõpetamiseks. 15.03.2010 kirjast ei selgunud, millise perioodi eest väidetav võlgnevus on tekkinud ja kuidas see on arvestatud. Puudub vajalik eeltingimus – lepingus sätestatud vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega viivitamine. Hageja 15.03.2010.a. kirja ei saa käsitleda 2 nädalase täiendava tähtaja andmisena enne 31.03.2010.a. ülesütlemist, sest kostja sai kirja kätte alles 2 päeva enne väidetavat ülesütlemist. Kuigi hageja on kostja arveldusarvele 22.04.2009 730 eurot kandnud, on ta selle summa samal päeval arveldusarvelt ära võtnud. Selleks ei olnud alust, sest kostjal puudusid võlgnevused. Kostja soovis võtta laenulepingu maksetes tasumise osas 6 kuud maksepuhkust alates 16.03.2009 kuni 16.08.2009 (k.a.) ning hageja rahuldas maksepuhkuse taotluse tagasiulatuvalt alates 2009 märtsikuu laenumaksest. Seega ei pidanud kostja tasuma alates 16.03.2009 lepingujärgset põhiosa ja intressi. Lisa punkt 3.7. järgi pidi kostja tasuma intresse alates 16.05.2009 ja punkt 3.4. järgi põhiosa alates 16.09.2009. Seega kostja ei olnud võlgu seisuga 22.04.2009. Maakohtu otsuse põhjendused

tähtpäevaks iga kuu 16. kuupäev ning punktile 3.8 intressi määraks 6 kuu Euribor + 5.500% tagastamise lõpptähtajaga 16.07.2027. Vastavalt lepingu põhitingimuste punktile 3.4 on laenusumma tagastamise alguskuupäev 16.09.2009. 15.03.2010 saatis hageja kostjale teatise, milles palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus hiljemalt 30.03.2010 ja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud ennetähtaegselt lepingu üles ütlema. Kostja sai nimetatud kirja kätte 29.03.2010. 24.08.2011 müüdi täitemenetluses kohtutäituri vahendusel XXXXXXX XX kinnisasi 67 000 euroga. Laenulepingusse laekus müügist 58 701.59 eurot. Laenulepingu ja selle lisa näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõistes. Vaidlust ei olnud, et 20.04.2009 allkirjastasid pooled maksepuhkuse kokkuleppe. Maakohus tuvastas, et hageja pidi kostja tühistamise (taganemise) tahteavaldusega 27.04.2009 e-kirja kätte saama ja sellega on täidetud tehingu tühistamise formaalsed eeldused (TsÜS § 98 lg 1 ja § 99 lg 1 p 2). Kostja väited, et ta ei olnud lisa allkirjastamisel kursis intressimäära muutmisega ning sellest teda ei teavitatud, on paljasõnalised ja tõendamata. Tunnistaja PR ütlused kostja väiteid ei kinnitanud. Kostja poolt 19.01.2015 toimunud kohtuistungil vande all antud ütlused olid kohtu hinnangul ebausaldusväärsed ning vastuolus teiste tõenditega. Kostja ütluste kohaselt sai kostja 20.04.2009 Swedpanga Rävala pst kontorisse lepingu lisa allkirjastama minnes teada, et laenulepingu lisa allkirjastamise tasu on 1000 kr asemel 1500 kr. Samas tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on PR poolt 14.04.2009 kostjale saadetud e-kirjas PR informeerinud kostjat, et laenukomitee otsuse alusel saab vormistada soovitud maksepuhkuse tagasiulatuvalt, kuid lepingu sõlmimise eelduseks on krediitkaartide võlgnevuse kustutamine ning lepingutasuks on 1500 krooni. 20.04.2009 sõlmitud lepingu lisa esilehele on uus intressimäär rõhutatult paksemas kirjas välja toodud ning kostja väide intressimuudatusest mitte teadmise osas ei ole kohtu jaoks ka eluliselt usutav. Lisaks sellele on kostja laenulepingu lisa allkirjastamisel ise kinnitanud, et ta on laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimused läbi lugenud ja saanud üksikasjalikku teavet laenulepingust ja laenulepingu tüüptingimustest ja laenulepingu lisast tulevate kohustuste kohta ning on nendest täielikult aru saanud, need vastavad laenusaaja tahtele ja laenusaaja on nende tingimustega nõus. Kostja on kinnitanud, et pank on teda teavitanud ja kostja on aru saanud laenulepingu sõlmimisega kaasnevatest ohtudest (laenulepingu lisa p 4.18). Enne lepingu sõlmimist enda sõlmitava lepinguga kurssi viimine ja veendumine, et kõik tingimused on arusaadavad, on kostja enda kohustus. Juhul kui kostja ei pidanud vajalikuks enne lepingu allkirjastamist lepingut põhjalikult läbi lugeda ja seetõttu jäi kostjale midagi arusaamatuks, siis ei saa selle eest vastutada hageja. Kostja ei olnud 20.04.2009 lisa sõlmimisel eksimuses TsÜS § 92 lg 1 mõistes ja kostjal puudus õigus lisa tühistamiseks TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel. Kohus tuvastas, et kostja poolt väidetavalt 27.04.2009 hagejale saadetud avaldus ei ole hagejani tähtaegset jõudnud, järelikult ei ole kostja lepingu lisast taganenud. Seetõttu puudus hagejal kohustus väljastada kostjale laenu ja intressimaksete graafik esialgsel kujul. Seetõttu ei sattunud hageja vastuvõtuviivitusse VÕS § 119 lg 1 mõistes ning kostjal ei olnud VÕS § 110 tulenevat õigust omapoolsete kohustuste täitmisest keelduda. Kohus tuvastas, et kostja jäi lepingust tuleneva laenusumma ja intressi tagasimaksete summa tasumisega võlgnevusse. Kostjal tekkis püsiv põhiosa võlgnevus alates 16.09.2009 ja püsiv intressvõlgnevus alates 16.05.2009. 15.03.2010 seisuga oli kostja makseviivituses 10 järjestikuse osamaksega. Seega oli täidetud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldus. Hageja saatis kostjale 15.03.2010 lepingu ülesütlemise kirja, milles kajastas võlgnevuse suurust ja hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevus nimetatud kuupäevaks ei kustutata, öeldakse leping seoses võlgnevusega ennetähtaegelt üles. Kuna kostja sai hageja 15.03.2010 kirja kätte 29.03.2010, siis tuleb

VÕS § 416 lg 1 alusel lugeda laenuleping nr 07-142267-EV hageja poolt üles öelduks alates 05.04.2010. Täidetud on nii tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kohus tuvastas, et 20.04.2009 sõlmitud lepingu lisa alusel anti kostjale 4 kuud maksepuhkust alates 16.05.2009. Alates 2009 maist kuni augustini põhiosa makseid ei arvestatud ning järgmine põhiosa makse tuli kostjal tasuda 16.09.2009. Intressimaksete osas oli kostjal kohustus tasuda makseid kuni lisa sõlmimiseni ja edasi alates 16.05.2009, sest intressimaksete osas maksepuhkust ei antud. 20.04.2009 lepingu sõlmimise hetkeks oli kostja jäänud võlgnevusse 16.03.2009 ja 16.04.2009 intressi maksetega summas 720,47 eurot ja lisaks oli veel tekkinud viivisevõlgnevus 16.03.2009 tasumata jäänud põhiosa maksetelt. Seega on kostja saanud 0.04.2009 laenulepingu lisa sõlmimisel krediiti varasemate võlgnevuste kustutamiseks. Hageja laenulepingu lisast tulenev nõue kokku on 54 427.93 eurot s.h. põhiosa 34 079.31 eurot, intress 5 291.31 eurot ajavahemiku 16.09.2009-31.03.2010 eest ja põhiosa viivis 15 057.31 eurot ajavahemiku 13.04.2009 – 01.02.2013 eest. Hageja kohustus tasuda intressi tuleneb VÕS §-st 397 lg 1. Kohtu hinnangul on kostja poolt esitatud intressi arvestuskäik ja arvandmed õiged, seega intress summas 5 291,31 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu tüüptingimuste punktist 7.1. Viivis 15 057,31 eurot ajavahemiku 13.04.2009- 01.02.2013 eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 alusel. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise TsMS § 367 aluselt põhinõudelt summas 34 079,31 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni. Harju Maakohtu 17.02.2015 määrusega võttis kohus vastu hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas menetluse AS Swedbank hagis AL vastu 04.11.2008 sõlmitud käenduseta väikelaenulepingust nr 08244146-VL tuleneva võlgnevuse nõudes. Kuna hageja on ühest oma nõudest osaliselt loobunud ja menetlusse jäänud teise nõude on kohus täielikult rahuldanud, siis tuleb menetluskuludest 99,18% jätta AL kanda ja 0,82% jätta AS Swedbank kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

2.02 eurot. Täiesti selgusetu ning põhjendamatu on ka ülejäänud summa 1.02 võlgnevuse osa, milline võlgnevus, mille eest jne. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et laenulepingu nr 07-142267-EV lisa tühistamise materiaalsed alused ei olnud antud juhul täidetud. Tunnistaja PR ütlused ei anna alust vastava järelduse tegemiseks. Samuti on kohus ebaõigelt arvestamata jätnud teised tõendid, sh kostja poolt vande all antud seletuse ning dokumentaalsed tõendid. Tunnistaja ütlused on üldist laadi ning konkretiseerimata. PR on rääkinud lepingute sõlmimise tavapärasest praktikast, jättes konkretiseerimata, kuidas see antud juhul kostjaga toimus. Vastupidiselt tunnistajale on kostja kogu menetluse kestel väitnud, et laenulepingu lisa sõlmimisel ega enne seda hageja ei selgitatud, et maksepuhkuse vormistamisega seoses oluliselt suureneb intressi marginaal. Kostja seletus haakub ka asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega: hageja e-kirjad ei sisalda mingeid viiteid olulistele muudatustele laenu tingimustes. Kuivõrd tunnistaja PR ei ole väitnud, et lepingu lisa sõlmimisel intressimäära tõusust kostjaga vesteldi, on igati usutav kostja seletus, et enne lepingu lisa allkirjastamist hageja ei selgitanud kostjale, et seoses laenulepingu lisa sõlmimisega tõuseb laenu intressimarginaal ca 82% (3%-lt 5.5 %-le). Kostja seletust ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et kostja selgituse kohaselt sai ta laenulepingu lisa sõlmimisel pangas teada, et lepingutasu on 1000 krooni asemel 1500 krooni (kuigi väidetavalt oli 15.04 hageja e-kirja teel kostjat varem sellest teavitanud). Kostja võis nimetatud asjaolu ka õigesti mitte mäletada, kuivõrd nimetatud asjaolu ei ole määrava tähtsusega. Asjaolust, et laenulepingujärgsete maksete 6-kuulise maksepuhkuse eesmärgil sõlmitav kokkulepe toob kaasa isikule finantskohustuste olulise suurenemise tõusva intressimäära näol (tõus 3%-lt 5.5%ni), tulnuks hea usu põhimõtte kohaselt kostjat eelnevalt informeerida. Isegi juhul, kui kostja laenulepingu lisa allkirjastamisel ei lugenud põhjalikult antud dokumenti läbi (kuivõrd ta usaldas panga töötajat), ei välista see kostja eksimuses olemist TsÜS § 92 lg 1 mõistes. Olukord, kus enne krediidilepingu lisa allkirjastamist ei selgitata krediidiasutuse poolt intressimäära tõusu, vaid antud teave on pelgalt kirjutatud mitmeleheküljelisse laenulepingusse ning eriti olukorras, kus panga esindaja kliendi küsimusele vastab, et lepingu lisa sõlmimine olulisi muudatusi kaasa ei too, on kindlasti käsitletav hea usu põhimõtte vastaselt tehingu olulistest asjaoludest teatamata jätmisena. Intressimäära ei muudetud mitte ainult maksepuhkuse ajaks, vaid kogu ülejäänud laenulepingu kehtivuse ajaks, ehk 18 aastaks. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 416. Hageja 15.03.2010 teade, mille kostja on kätte saanud 29.03.2010 ei sisalda ühtegi konkreetset kuupäeva, millise seisuga loeb hageja laenulepingu ülesöelduks juhul, kui kostja võlgnevust ei tasu. Ülesütlemise teates lepingu ülesütlemise kuupäeva märkimata jätmine on oluline puudus ning avaldus ei vasta formaalsetele nõuetele (VÕS § 416). Hageja teates on küll märgitud, et kostja peaks tasuma võlgnevuse hiljemalt 30.03.2010 , kuid arvestades, et kostja on teate kätte saanud 29.03.2010, siis ei saa 30.03.2010.a. kuupäeva lugeda lepingu ülesütlemise kuupäevaks, kuivõrd kostja poolt teate kättesaamise ning lepingu ülesütlemise kuupäeva vahele ei jää VÕS § 416 lg-s 1 nimetatud kahenädalast tähtaega. Arusaamatuks jääb ka millistest tõenditest lähtuvalt on kohus asunud seisukohale, et hageja 15.03.2010 kirja alusel tuleb laenuleping hageja poolt üles öelduks lugeda alates 5.04.2010. 15.03.2010 kirja kättesaamise ,so 29.03.2010 ja kohtu poolt väidetud lepingu väidetava lõppemise aja 5.04.2010 vahele ei jää 2-nädalast tähtaega, mida näeb ette VÕS § 416 lg 1.

31.03.2010.a. tahtevaldust aga kostjale kunagi kätte toimetatud ei ole. Muid tahteavaldusi laenulepingu ülesütlemiseks kostjale esitatud ja kättetoimetatud ei ole. Kohtu arvates pole kostja suutnud tõendada, et tema 27.04.2009 e-posti aadressilt XXX@XXX saadetud avaldus oleks jõudnud hageja serverisse hiljemalt 7 päeva jooksul lisa sõlmimisest ning sellest tulenevalt on kohus asunud seisukohale, et kostja pole tähtaegselt krediidilepingu lisast taganemise avaldust esitanud. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et ta nimetatud e-kirja 27.04.2009.a. hagejale edastas, lisaks oli nimetatud e-kiri veelkord saadetud hagejale 01.06.2009 ning 27.07.2009 ning 27.07.2009.a. e-kirja saamist on hagejaga ka ise kinnitanud. Seega on igal juhul tõendatud, et hiljemalt 27.07.2009 on 27.04.2009 e-kiri hagejani jõudnud. Samas tuleb kostja poolt 27.04.2009 eposti teel hagejale edastatud avaldus lugeda hagejale kättetoimetatuks TsÜS § 70 tähenduses. Kuivõrd hageja ja kostja vahel oli laenulepinguga seoses tavapärane suhtlusviis viis e-post, oli kostja poolt laenulepingust taganemise avalduse edastamine 27.04.2009.a. e-posti teel mõistlik viis TsÜS § 70 tähenduses. Seega kohus on ebaõigelt jätnud kohaldamata TsÜS § 70. Lisa on tühine ka seetõttu, et on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg2 p 1 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja tegi tehingu oma erakorralisest vajadusest tulenevalt. Kohtus on tuvastamist leidnud, et maksepuhkust vajas kostja seoses operatsiooniga ning hageja oli antud põhjusest teadlik. Olukord, kus krediidiasutus teadis, et kostja vajab maksepuhkust operatsiooniga seoses ning seda ära kasutades sisuliselt sunnib isikule peale 82%-lise intressimäära tõusu, on tegemist heade kommete vastase tehinguga TsÜS § 86 lg 2 p 1 tähenduses ning selline tehing on tühine koos sellest tulenevate tagajärgedega. Vastus apellatsioonkaebusele

taganemise tähtaja jooksul taganenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega nimetatud osas, järgib ja ei korda neid. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei ole vastanud kostja väitele, mis puudutab kostja 27.04.2009 e-posti teel esitatud avalduse kättetoimetatuks lugemist TsÜS § 70 tähenduses. Samas ei ole nimetatud maakohtu minetus toonud kaasa otsuse ebaõigsust lõppjärelduses. TsÜS § 70 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna norm reguleerib ühe lepingupoole poolt teise lepingupoole informeerimist viimase lepingurikkumisest ja selle eesmärk on kaitsta seda lepingupoolt, kelle suhtes teine pool on oma kohustusi rikkunud, pannes tahteavalduse hilinemise või kaotsimineku rikkunud poolele. Tarbija taganemisõigus ei ole seotud lepingu rikkumisega, tarbijal on krediidilepingust taganemisõigus seaduses märgitud tähtaja jooksul sõltumata krediidiandja poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest. Samuti pole norm kohaldatav, kuna hageja ei rikkunud lepingut. II

pangatöötaja kommunikatsioonis üksteise vääritimõistmisega, sest kodus lepingut lugedes on kostja 27.04.2009 e-kirjast järelduvalt mõistnud lisa sõlmimise tagajärgi. Kostja on püüdnud ka lepingust taganeda, kuid ei ole suutnud tõendada taganemise tahteavalduse jõudmist seaduses märgitud tähtaja jooksul hagejani. Olukorras, kus tunnistaja PR ja poole vande all antud ütlused laenulepingu lisa tingimuste tutvustamise osas on vastuolus, sai kohus tugineda oma siseveendumuse kujundamisel muudele tõenditele. Selliseks tõendiks oli laenulepingu lisa ise. Eeltoodu tõttu leidis maakohus õigesti, et kostja ei olnud eksimuses laenulepingu lisa sõlmimisel TsÜS § 92 lg 1 mõttes ja tehingu tühistamiseks puudub seaduslik alus.

Eeltoodu välistab iseenesest vajaduse kontrollida kostjal erakorralise vajaduse olemasolu tehingu tegemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei annaks kostja poolt esile toodud asjaolud alust ka väita, et selline vajadus kostjal esines. Vaidlust ei ole, et hageja oli teadlik kostja soovist minna tasulisele ninaoperatsioonile, mis oleks toimunud kiiremini kui Haigekassa poolt hüvitatav operatsioon. Kostja ei ole esile toonud, et operatsioon oli kallis või et seda oli mingil põhjusel vaja teha tingimata Haigekassa operatsioonijärjekorrast mööda minnes. Kostja väited on ringkonnakohtu hinnangul liiga üldised selleks, et teha sellest järeldust laenupuhkuse erakorralise vajaduse kohta operatsiooni tõttu.

/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.