Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2021, Tartu
Tsiviilasja number
2-18-19272
Tsiviilasi
Asta Küti hagi Swedbank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. aprilli 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus Asta Kütt vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
30. november 2021
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (hageja): Asta Kütt (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Heldur Otti
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 6. aprilli 2021 otsuse resolutsioon muutmata täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Swedbank AS-i apellatsioonkaebus ning Asta Küti vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Asta Kütt (hageja) esitas 21. detsembril 2018 maakohtule hagi AS Swedbank (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine kohtutäitur Oksana Kutšmei täitemenetluses olevas täiteasjas nr 084/2018/3186 hüpoteegiga koormatud kinnisasja, registriosa nr XXXXXXX, realiseerimise ja saadud tulemist hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Andres Laanes (võlgnik) ja kostja 20. juulil 2004 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (laenuleping I). Lepingu p 2.1 kohaselt oli laenulimiit 7 674 eurot.
17.augustil 2004 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepingu nr 2782 tagamaks võlgniku ja kostja vahelisest laenulepingust tulenevaid nõudeid. Hageja on tagatisvara omanik.
12.juunil 2005 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu lisa nr 1, mille p 2.1 kohaselt tõsteti laenulimiiti 16 550,52 euroni. 20. juulil 2005 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt tõestatud hüpoteegi kande muutmise asjaõiguslepingu nr 2397 tagamaks võlgniku ja kostja vahelisest laenulepingu lisast nr 1 tulenevaid nõudeid, sh suurendati hüpoteegi summat. 18. augustil 2005 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu lisa nr 2, millega lepiti kokku lepinguga võetud kohustuste tagastamise lõpptähtpäevas.
9.augustil 2007 sõlmisid võlgnik ja kostja laenulepingu nr XXXXXXXXXXX (edaspidi ka laenuleping II), mille alusel väljastas kostja võlgnikule laenu summas 95 929 eurot ja millest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seati XXXXXXXXXXX aadressil asuvale kinnisasja XXXXXXXX mõttelisele osale hüpoteek. Nimetatud kinnisasi ei kuulunud hagejale. Kostja on varasemalt kahel korral alates 2010. aastal laenulepingu I pahatahtlikult ja tühiselt üles öelnud ning esitanud kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks, mille tagajärjel on alustatud hagejale kuuluva ja laenulepingu I tagatiseks oleva kinnisasja müüki. Mõlemal korral on kohtud leidnud, et laenulepingu I kostjapoolne ülesütlemine on olnud tühine ning tunnistanud sundtäitmised lubamatuks (tsiviilasjad nr 2-10-48595 ja 2-15-13997).
26.jaanuaril 2018 esitas võlgnik kostjale tahteavalduse, et kõik võlgniku kostja pangas asuvatele kontodele minevikus laekunud, laekuvad ja sealt tehtavad maksed, millistel on kasvõi kaudne viide laenulepingule I, loetakse laenulepingust I tulenevate tagasimaksete katteks. Esimest korda vastas kostja võlgniku 26. jaanuari 2018 tahteavaldusele 7. märtsil 2018 ja leidis, et hageja saab täita tulenevalt VÕS § 88 lg-st 2 esmajärjekorras vaid laenulepingust II
tulenevaid nõudeid, lugedes seega kõik võlgniku või hageja poolt tehtud maksed laenulepingust II tulenevate nõuete katteks. Nii põhjustas kostja olukorra, kus laenulepingut I ei oleks justkui täidetudki.
7.märtsi 2018 kirjaga teavitas kostja hagejat, et kirja esitamise ajaks ei ole võlgnik kohaselt täitnud laenulepingust I tulenevaid kohustusi ning tegi otse hagejale pakkumise I laenulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks.
30.aprillil 2018 saatis kostja võlgnikule teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ning tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks. Võlgnik sai nimetatud ülesütlemisavalduse kätte 18. mail 2018. Kostja ei ole mingilgi viisil näidanud ega tõendanud, kuidas ülesütlemise avalduses märgitud laenulepingust I tulenev 3 293,28 euro suurune võlgnevus on arvutatud. Tegelikkuses võlgnikul laenulepingu I alusel kostja jaoks sissenõuetavaks muutunud võlgnevus puudub.
31.juulil 2018 alustas kohtutäitur Oksana Kutšmei hageja suhtes kostja 26. juuli 2018 avalduse ja täitedokumendi alusel laenulepingust I tulenevate kohustuse (9 943,42 eurot) sundtäitmiseks (täiteasi nr 84/2018/3186). Kostja ei ole näidanud kuidas on 9 943,42 euro suurune nõue kujunenud. Täitemenetluse dokumendid (sh täitmisteade) toimetati hagejale kätte
10.augustil 2018. Võlgnik ja hageja võlgniku eest on täitnud lepingust tulenevaid kohustusi regulaarselt ja järjepidevalt. Laenuleping I on kehtiv, kuivõrd kostja poolt lepingu ülesütlemine oli õiguslikult tühine.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Laenulepingust II tulenevate kohustuste katteks realiseeriti hüpoteek 24. augustil 2011, kuid tagatise müügist saadu ei katnud kõiki lepingust tulenevaid kohustusi. Laenulepingust II tulenev võlgnevus on võlgnikult kostja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-13-5939 ja see kohustus on kogu ulatuses sissenõutav. Laenulepingu I, mida tagab hagejale kuuluvale kinnisasjale kostja kasuks seatud hüpoteek, on kostja poolt ühepoolselt üles öeldud. Laenulepingust I tulenev kohustus on käesoleva ajani hüpoteegiga tagatud, kuid laenulepingust II tulenev kohustus ei ole hüpoteegiga tagatud, st laenulepingust II tulenev kohustus on vähem tagatud kohustus. Võlgnik tasus kuni 2016. aastani enda kontole raha viitega laenulepingule I. Kostja arvestas need tasumised õigustatult vähem tagatud laenulepingust tuleneva kohustuse katteks. Kostja ei ole nõustunud laenulepingu I täitmisega, kuna tulenevalt VÕS § 88 lg 2 ei või võlgnik juhul, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud, määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse. Hindamaks seda, milline kohustus on vähem tagatud, tuleb lähtuda kohustuse täitmise ajast ja antud juhul oli täitmise ajal laenulepingust I tulenev kohustus tagatiseta. Kostja saatis 7. märtsil 2018 hagejale ja võlgnikule kirja, et võlgnik ei ole kohaselt täitnud endale laenulepinguga võetud kohustusi. Laenulepingu I järgne võlgnevus oli selleks hetkeks 3 273,12 eurot. 7. märtsi 2018 teatises märkis kostja selgelt, et võlgnik on seadusest (VÕS § 88 lg 2) tulenevalt isiklikult võimalik täita esmajärjekorras vaid laenulepingust II tulenevat kohustust. Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. oktoobri 2017 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-15-13997 osaliselt maakohtu otsuse, sest ei nõustunud maakohtuga, et kostjal ei olnud õigus VÕS § 88 lg 1 ja 2 alusel alates 13. märtsist 2015 debiteerida laenulepingu II tagastamiskohustuse katteks võlgniku kontolt rahasummasid, mille selgitusse oli makse tegija märkinud, et tegemist on laenulepingu I märtsi-, aprilli- ja maikuu 2015 osamaksetega. Seega ringkonnakohus nõustus, et kostjal oli õigus arvestada tasumised laenulepingu II katteks.
Võlgnik ei täitnud laenulepingut I kohaselt ning sellest laenulepingust on võlgnikul kostja ees võlgnevus 246,53 eurot (s.h põhivõlgnevus 214,54 eurot), millele lisandub viivis. Selle võlgnevuse suhtes on võimalik sundtäitmine. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust selle üle, et tasumised, mille võlgnik tegi kostjale selgitusega laenuleping I või tasumised, mille hageja tegi võlgniku kontole, oli kostjal õigus arvestada laenulepingu II kohustuste katteks. Tsiviilasjas nr 2-15-13997 toimus vaidlus 18. mai 2015 lepingu ülesütlemise tahteavaldusest tulenevalt. 18. mai 2015 teatise väljastamise hetkel oli laenulepingu I võlgnevus 246,53 eurot. Kuna ringkonnakohus nõustus kostjaga, et hageja tasumised, mis ei laekunud otse kostjale ja võlgniku tasumised võis kostja arvestada laenulepingu II kohustuste katteks, siis suurenes laenulepingu I võlgnevus järjepidevalt. Kostja esitatud arvestustest ja 30. aprilli 2018 ülesütlemise teatisest nähtuvalt oli ainuüksi põhivõlgnevus 30. aprilli 2018 seisuga 2 623,50 eurot. Pärast 18. mai 2015 ülesütlemise teatise väljastamist kuni 30. aprillini 2018 ülesütlemise teatise väljastamiseni lisandus 35 põhiosa kuumakset kokku summas 2572,96 eurot. Kui lisada 18. mai 2015 ülesütlemise teatise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 214,54 eurot, on tulem 2787,50 eurot. Kuna 13. märtsil 2018 ja 16. aprillil 2018 tasus hageja otse kostjale kokku 164 eurot, siis oligi 30. aprilli 2018 ülesütlemise teatise väljastamise ajaks laenulepingu I järgne põhivõlgnevus 2787,50 – 164 = 2623,50 eurot. Eeltoodust nähtuvalt oli 30. aprilli 2018 lepingu ülesütlemise teatise väljastamise ajaks tasumata enam kui kolm järjestikust makset, mistõttu oli igati põhjendatud lepingu ülesütlemise teatise väljastamine.
7.märtsi 2018 vastuses võlgniku 26. jaanuari 2018 tahteavaldusele ja võlgnevuse teatises teavitas kostja, et võlgnikul on seadusest (VÕS § 88 lg 2) tulenevalt isiklikult võimalik täita esmajärjekorras vaid laenulepingust II tulenevat kohustust ning viitas, et Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-15-13997 leidnud, et võlgniku tahteavalduses viidatud debiteerimine oli õiguspärane. Lisaks märkis kostja, et hagejale on korduvalt teatatud, et ta saab kohustusi täita kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Nimetatud teatises on välja toodud, et laenuleping I on võlgnevuses ja võlgnevuse summa oli kirja väljastamise hetkel 3272,12 eurot. Võlgnik võttis tähitult saadetud 7. märtsi 2018 teatise isiklikult vastu 28. märtsil 2018. Kuna võlgnevust ei tasutud ja kokkulepet ei sõlmitud, väljastas kostja põhjendatult 30. aprillil 2018 lepingu ülesütlemise teatise. Seega ei ole usutav võlgniku kui tunnistaja poolt 9. veebruaril 2021 kohtuistungil antud ütlus, et tema teada võlgnevust tal ülesütlemise teatise väljastamise ajal ei olnud. Kostja oli võlgnikku võlgnevuse olemasolust teavitanud ja võlgnik oli saadetud teatise isiklikult kätte saanud.
13.aprillil 2018 on kostja selgitanud ja edastanud ka nõude arvestuse võlgnevuse kujunemise kohta. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal ja võlgnikul mistahes alus väita, et võlgnevus puudus. Kostja on seisukohal, et 30. aprilli 2018 lepingu ülesütlemine on kehtiv. Puudub vaidlus, et võlgnik elab aadressil XXXX ning saab sealt kätte talle edastatava posti. Samuti puudub vaidlus selle üle, et võlgniku kehtiv e-postiaadress on XXXXXXX. Nimetatud asjaolusid on võlgnik tunnistajana 9. veebruari 2021 kohtuistungil kinnitanud. Kostja on tõendanud, et edastas lepingu ülesütlemise teatise võlgnikule tähitud postiga ja lihtkirjaga aadressil XXXX ja e-postiga aadressil XXXXXXX. Tähitud kirja võttis võlgnik vastu 18. mai 2018. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui võlgniku elukaaslase ema, kes on tagatisvara omanik (hageja) sai talle edastatud teatised kätte paari päeva jooksul pärast väljastamist ning suhtles oma tütre Liis Küttiga aktiivselt ka kõnealuse laenulepingu probleemidega seoses, siis võlgnik sai ülesütlemise tahteavaldusest teada alles tähitud kirja kättesaamisel 18. mail 2018.
Asja materjalide kohaselt suhtleb võlgnik e-posti aadressi XXXXXXX vahendusel nii panga, kohtu kui kohtutäituriga. Seega ei ole eluliselt usutav, et ta ei mäleta, et oleks lepingu ülesütlemise teatise kätte saanud ka e-posti teel või et see info oleks temani hageja ja Liis Kütti kaudu jõudnud enne 18. maid 2018. Ülesütlemise teatis on võlgnikule edastatud ka 30. aprillil 2018 postitatud lihtkirjaga aadressile XXXXas, millisele aadressile edastatavate teatistega oli tal mõistlik võimalus tutvuda. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda lihtkirja teel saadetud lepingu ülesütlemise tahteavaldus võlgnikule kätte toimetatuks hiljemalt 1. mail 2018, millest lepingu ülesütlemise tähtpäevani, s.o 18. maini 2018 möödus 16 kalendripäeva. Seega ütles kostja lepingu üles järgides nii VÕS § 416 lg-s 1 kui ka laenulepingu tüüptingimuste punktis 13.1.2 sätestatud tähtaega ja laenusaajal oli enam kui kaks nädalat aega võlgnevuse kustutamiseks.
7.märtsil 2018 edastas kostja võlgnikule teatise, milles andis võlgnikule kohustuste täitmiseks või läbirääkimiste teel alternatiivsete lahenduste saavutamise tähtaja 29. märtsini 2018. Samal kuupäeval saatis kostja teatise ka hagejale, mille viimane võttis vastu juba 9. märtsil 2018, samal ajal kui võlgnik viivitas kirja vastuvõtmisega kuni 28. märtsini 2018, s.o päev enne kirjas määratud tähtaega. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik juhuslikult võtab kõik talle saadetavad kirjad vastu 1 päev enne või 1 päev pärast kirjas märgitud kuupäeva ja seda olukorras, kus tema lähikondne on teatised kätte saanud viivitamatult ning vastavad teatised on võlgnikule saadetud ka e-posti teel mida ta kasutab ning lihtkirjana aadressil, kus ta ka päriselt elab. Eeltoodust tulenevalt olid täidetud kõik lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi. Kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasja nr 084/2018/3186 hüpoteegiga koormatud kinnisasja, registriosa nr XXXXXXX realiseerimise ja saadud tulemist hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (täitemenetluse peatamine) kohtulahendi jõustumiseni. Hageja leiab, et sundtäitmine on lubamatu, sest kostja poolt 30. aprillil 2018 tehtud laenulepingu I ülesütlemine on tühine, mistõttu ei ole kogu laenulepingust tulenev võlgnevus sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa sundtäita. Hüpoteegi alusel saab täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks (VÕS § 82 lg 7), st tagatud nõude võlgnik peab olema nõude rahuldamisega sattunud viivitusse. Hageja väite kohaselt ei ole nõue muutunud sissenõutavaks seetõttu, et võlgnik ei ole makseviivituses, kostja ei ole võlgnikule andnud kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega ning kostja ei ole võlgnikule pakkunud võimalust läbirääkimiste pidamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenuleping I on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt. Vastamaks küsimusele, kas kostjal oli õigus laenuleping I üles öelda, tuleb hinnata, kas esinesid laenulepingu ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused (VÕS § 416 lg 1 ja 2). Üks hageja peamisi väideteid on see, et 26. jaanuaril 2018 esitas võlgnik kostjale tahteavalduse, et kõik võlgniku kostja pangas asuvatele kontodele minevikus laekunud, laekuvad ja sealt tehtavad maksed, millistel on kasvõi kaudne viide I laenulepingule, loetaks I laenulepingust tulenevate tagasimaksete katteks. Kostja vastas tahteavaldusele 7. märtsil 2018 ja leidis, et hageja saab täita tulenevalt VÕS § 88 lg-st 2 esmajärjekorras vaid laenulepingust II tulenevaid nõudeid, lugedes seega kõik võlgniku või hageja poolt tehtud maksed laenulepingust II
tulenevate nõuete katteks. Nii põhjustas kostja olukorra, kus laenulepingut I ei oleks justkui täidetudki. Võlgnikul oli kostjaga sõlmitud kaks lepingut. Laenulepingust II tulenev võlgnevus on võlgnikult kostja kasuks välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas nr 2-13-5939 ja see kohustus on kogu ulatuses sissenõutav. Laenulepingust I tulenev kohustus on käesoleva ajani hüpoteegiga tagatud. Kostja ei ole nõustunud laenulepingu I täitmisega, kuna tulenevalt VÕS § 88 lg 2 ei või võlgnik juhul, kui kohustused ei ole võrdselt tagatud, määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse. Seetõttu arvestas kostja võlgniku poolt tehtud maksed laenulepingu II järgsete kohustuste katteks, kuna nimetatud lepingust tulenevad kohustused olid muutunud varem sissenõutavaks ja olid halvemini tagatud. VÕS § 88 lg 1 võimaldab võlgnikul arvestades VÕS § 88 lg 2 ja 3 tingimusi määrata, missuguse kohustuse katteks on makse tehtud (vt Riigikohtu 3. juuni 2020 otsus tsiviilasjas 2-17-7502, p 14.2). Kohus nõustus kostja seisukohaga, et võlgniku 7. märtsil 2018 tehtud tahteavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi, kuna on vastuolus VÕS § 88 lg-s 2 sätestatud kohustuse katteks maksete määramise eeltingimustega, millest tuleb võlgnikul lähtuda. Samuti leidis kohus, et ei ole õige hageja tõlgendus lepingute võrdse tagatuse osas. Kui võlgnikul on mitu kehtivat kohustust võlausaldaja ees, mis ei ole võrdselt tagatud, ei või võlgnik määrata, et täidab paremini tagatud kohustuse. Siinjuures ei omanud kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, kas eelnevalt olid kohustused võrdselt tagatud, lähtuda tuleb olemasolevast olukorrast ja selline käsitlus tagab ja kaitseb võlausaldaja huve võlgniku poolt kohustuste täitmise osas. Kohtule esitatud 30. aprilli 2018 hagejale väljastatud teatisest lepingutest tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kohaselt on laenulepingu I järgne võlgnevus
30.aprilli 2018 seisuga 3293,28 eurot, millest põhiosa on 2623,30 eurot, viivis 351,66 eurot ja intress 318,32 eurot. Hageja on ise hagiavalduses kinnitanud, et kuna kostja debiteeris tasumised laenulepingu II katteks, tekkis olukord nagu laenulepingut I ei oleks täidetud ja selle täitmine on võlgnevuses. Eeltoodust asjaoludest tulenevalt on tõendatud, et laenulepingu I täitmise osas oli võlgnevus enam kui kolme järjestiku makse osas 30. aprilli 2018 seisuga kui kostja saatis võlgnikule teatise võlgnevuse tasumiseks ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja laenulepingu ülesütlemine on kehtiv. Maakohus leidis, et
30.aprilli 2018 laenulepingu I ülesütlemisteates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus. Riigikohus on asunud 1. novembri 2017 lahendis 2-15-17677 seisukohale, et sellises olukorras ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja tagatisvara täitemenetluses müümiseks. (Riigikohtu 25. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise korral puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil.
30.aprillil 2018 kostja poolt saadetud tähitud kirja saatmine ja võlgniku poolt 18. mail 2018 kättesaamine on antud asjas tõendatud. 9. veebruari 2021 kohtuistungil kinnitas võlgnik, et sai teate kätte postkontoris tähitud kirjana. E-postiga sellise teate kätte saamist ei mäleta. Kostja
poolt esitatud tõendid e-kirjade saatmise kohta ja võlgniku elukohta lihtkirjade saatmine kinnitab üksnes, et nimetatud kirjad on võlgnikule saadetud, kuid ei saa lugeda tõendatuks võlgniku poolt kirjade kättesaamist. Kostja poolt ei ole tõendatud, et võlgnikul oli mõistlik võimalus saadetud e-kirjade ja lihtkirjade sisuga tutvuda. Maakohus asus seisukohale, et kui tõendatud ei ole tahteavalduse kättesaamine, siis puudus võlgnikul mõistlik võimalus saadetud kirja sisuga tutvuda. Kuna kostja lõpetas lepingu ühepoolselt 18. mail 2018 ja võlgnik sai lepingu ülesütlemise avalduse kätte 18. mail 2018, siis ei olnud võlgnikule tagatud VÕS § 416 lg 1 tulenev kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ja seetõttu on lepingu ülesütlemine tühine. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kohtul kostjalt välja mõista menetluskulud summas 6350 eurot koos lisanduva viivisega. Kohus leidis et arvestades hageja esindaja poolt tehtud menetlustoiminguid antud tsiviilasja olemust ja keerukust ning ajalist kestvust, on hageja poolt menetluskulude nimekirjas esitatud menetlustoimingutele näidatud ajakulu põhjendatud osaliselt 38,5 tunni ulatuses, mis on kooskõlas tsiviilasja olemuse, keerukuse ja mahuga. Põhjendatud menetluskulu on ka riigilõiv 350 eurot. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4970 eurot (4620 + 350), mille mõistis välja kostjalt. Kohus mõistis hageja taotluse alusel alates kohtuotsuse jõustumisest menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaal- ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata ja sundtäitmine lubamatuks tunnistamata laenulepingu I osamaksetest tuleneva võlgnevuse 3859,83 eurot (seisuga 30. aprill 2021, lisandub viivis) sundtäitmisel. Maakohus ei ole võtnud seisukohta sissenõutavaks muutunud laenulepingu osamaksete võlgnevuse sundtäidetavuse osas. Maakohus nõustus kostja seisukohaga nõude arvestuse osas, mistõttu pidanuks kohus tunnistama sundtäitmise osaliselt lubatavaks. Kuivõrd võlgnevuse suurus on ajas muutuv, on kostja hinnangul oluline nõude arvestuse ajakohastamine, tuvastamaks võimalikult ajakohane nõude suurus, mille sundtäitmise õigus kostjal esineb. Kuna maakohus tuvastas, et võlgniku kontole tehtud maksed ei saa pidada laenulepingu I täitmiseks, on võlgnikul kostja ees võlgnevus, mis 30. aprilli 2021 seisuga on 3 859,83 eurot, millel lisandub viivis ja seda nõuet on võimalik sundtäita, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas lubamatuks kogu sundtäitmise. Kuna hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata, tuleb TsMS § 386 lg 4 alusel tühistada hagi tagamine osas, milles hagi jäetakse rahuldamata, s.o 3 859,83 euro ja lisanduv viivise sundtäitmisel. Kostja palub jätta maakohtu menetluskulud kogu ulatuses poolte endi kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud kogu ulatuses hageja kanda.
5.Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus täielikult rahuldamata ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja hinnangul pidanuks maakohus otsuse tegemisel lähtuma TsMS §-dest 5 lg 1, 221 lg 1 ja 442 lg 8. Seega oleks kohus pidanud tuvastama kas võlgnikul puudub laenulepingu I alusel kostja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevus; miks võlgniku poolt 26. jaanuaril 2018 kostjale tahteavalduse tegemise ajal ei olnud laenuleping I ja laenuleping II enam õiguslikult võrdselt tagatud ning miks ei olnud võlgniku selline tahteavaldus kostjale õiguslikult siduv.
Võlgnik on teinud kostjale tahteavalduse, millega ta määras kindlaks, et kõik tema kontole vastava viitega laekuvad ja sealt debiteeritavad maksed tuleb lugeda laenulepingust I tulenevate kohustuste katteks tehtud makseteks. Hageja hinnangul on tegemist ühepoolse tehinguga TsÜS § 67 lg 2 II lause mõttes, mis ei vaja kehtimiseks mitte kellegi aktsepti.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus võttis menetlusse hageja vastuapellatsioonkaebuse osas, milles hageja vaidlustab kindlaksmääratud menetluskulude suurust. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on ringkonnakohtu menetluses hageja vastuapellatsioonkaebus osas, milles kohus määras hageja menetluskulude suuruse kindlaks väiksemas ulatuses kui hageja oli taotlenud, so. 6 350 euro asemel 4 970 euro ulatuses. Hageja hinnangul oleks maakohus pidanud kohtuotsuses esitama õiguslikult jälgitavad põhjendused selle kohta, miks tuleb antud juhul määrata hageja poolt asjas kantud menetluskulud kindlaks oluliselt väiksemas summas, kui hageja on neid tegelikult kandnud.
7.Kostja ei pea vastuapellatsioonkaebust menetlusse võetud osas õigeks ja vaidleb sellele vastu. Kostja hinnangul oli hageja menetluskulude nimekiri väga üldsõnaline, puudus detailne kulude koosseis, mille põhjendatust oleks võimalik hinnata. Menetluse kulgu ning esitatud dokumentide sisu ja mahtu arvestades on hageja esindaja töötundide arv on üle paisutatud. Hageja on avaldanud, et dokumentide koostamisele on kulunud minimaalselt (juba ainuüksi nimetatud märge näitab, et esindajal puudub ka endal selge ülevaade) 24,5 tundi, kohtu koostatud dokumentidega tutvumisele 6 tundi, kostja dokumentidega tutvumisele 21 tundi ja kohtuistungitel osalemisele 5,5 tundi. Ajakulu ei ole kogu ulatuses põhjendatud ning vajalik. Menetluse kestvus on olnud küll pikk, kuid 2020. aasta sisulist menetlust erinevatel põhjustel ei toimunud (v.a 14. jaanuari 2020 kohtuistung). Paljud menetlusdokumendid sisaldavad kas kompromissi tähtaja pikendamise taotlust, sellele seisukoha esitamist või istungi edasilükkamise taotlust, millised menetlustoimingud ei ole ajamahukad ega keerukad. Kogu menetluse kestel on hageja esindaja esitanud vaid kolm sisulist menetlusdokumenti ning osalenud kahel kohtuistungil. Ka kohtu dokumendid ei ole olnud sedavõrd mahukad või keerukad, et nendega tutvumiseks kuluks 6 tundi. Samuti ei ole vastustaja esitanud menetluses menetlusdokumente, millega tutvumiseks saaks lugeda põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21 tundi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus ja hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
9.Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Täitemenetlus hageja suhtes algatati hageja kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku suhtes kostja 26. juuli 2018 avalduse alusel laenulepingust I tulenevate kohustuste 9943,42 eurot sundtäitmiseks. Maakohus rahuldas hagi täielikult ja tuvastas, et sundtäitmine on lubamatu. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu seisukohta, et 30. aprilli 2018 laenulepingu I ülesütlemine on tühine. Kostja palub apellatsioonkaebuses jätta hagi osaliselt rahuldamata ja sundtäitmine hageja suhtes lubamatuks tunnistamata laenulepingu I sissenõutavaks muutunud osamaksete osas 30. aprilli 2021 seisuga 3859,83 eurot. Ringkonnakohtu istungil täpsustas kostja, et sissenõutavaks muutunud osamaksete summa on 3974, 72 eurot, millest 2380, 95 eurot põhiosa, 523, 09 eurot intress ja 1070, 68 eurot viivis.
Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
10.Maakohus tuvastas, et võlgnik A. Laanes sõlmis kostjaga laenulepingu I ja laenulepingu II. Laenuleping I on tarbijakrediidileping. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitse vajadus. Kuna laenulepingu I tagatiseks on hüpoteek hagejale kuuluvale korteriomandile, saab eristada lepingut kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingut (VÕS § 402 lg 2), mistõttu on põhjendatud analoogia korras kohaldada käesoleval juhul tarbijakrediidi sätted ka hüpoteegi seadmise lepingule, mis tagab tarbijakrediiti. Oluline on siin asjaolu, et tagatise andjaks on võlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes olev isik, kes sõlmis lepingu isiklikust põhjusest tulenevalt (võlgniku elukaaslase ema).
11.Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidlust, et 30. aprilli 2018 laenulepingu I ülesütlemine oli tühine. Sellele eelnevalt on sundtäitmine hageja vastu tunnistatud kaks korda kohtuvaidluse tulemusena lubamatuks (täiteasjades nr 084/2010/2954 ja nr 084/2015/2170). Kostja soovib vaatamata laenulepingu I ülesütlemise tühisusele lubada tal sundtäita tagatisvara arvelt laenulepingu I järgseid sissenõutavaks muutunud osamakseid perioodil märts 2015 kuni veebruar 2018 koos lisanduva intressi ja viivisega. Osamakseid märtsist 2015 soovis kostja sundtäita ka täitemenetluses nr 084/2015/2170, mille lubatavuse osas toimus pooltel vaidlus tsiviilasjas nr 2-15-13997. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et täitemenetlus täiteasjas nr 084/2015/2170 lõpetati kostja algatusel ning koheselt seejärel ütles kostja laenulepingu I uuesti üles ja algatas uue (käesoleva) täitemenetluse.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna laenuleping I ja laenuleping II ei olnud pärast laenulepingu II tagatise realiseerimist enam võrdselt tagatud, ei võinud võlgnik VÕS § 88 lg 2 järgi ise määrata, et ta täidab paremini tagatud kohustuse (st laenulepingust I tulenevad kohustused). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et võlgniku 7. märtsi 2018 tahteavaldus ei oma õiguslikke tagajärgi, kuna see on vastuolus VÕS § 88 lg-ga 2. Nõustudes selles osas maakohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas (otsuse p 14), et laenulepingust I tulenev osamaksete võlgnevus, mida kostja soovib sisse nõuda, tekkis ajast, mil kostja hakkas kõiki võlgniku makseid arvestama VÕS § 88 lg 2 alusel üksnes laenulepingu II kui vähem tagatud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, st 13. veebruarist 2015 (apellatsioonkaebuse lisa II kd lk 114). Kostja arvestuse järgi ei ole laenulepingu I osamakseid kuni 13. märtsini 2018 , mil hageja alustas ise osamaksete tasumist (82 eurot kuus) tehtud. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja oleks arvestanud märtsist 2015 tehtud makseid laenulepingu I katteks, ei oleks kostjal olnud eelduslikult alust laenulepingut I korduvalt üles öelda VÕS § 416 lg 1 järgi.
13.Asjas on oluline välja selgitada, kas ja millal kostja teatas võlgnikule ja hagejale pandipidajana oma otsusest arvestada kõik võlgniku maksed laenulepingust II tulenevate kohustuste katteks. Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja teatamiskohustus VÕS § 88 järgi kohustuste täitmise järjekorra kindlaksmääramise kohta ei saa olla tarbijakrediidilepingu korral täidetud sel viisil, et võlgniku pangakontol tehtud kirjest on näha, millise kohustuse katteks on võlausaldaja võlgniku makse arvestanud. Eelduslikult tuleks pangal VÕS § 88 järgi kohustuste täitmise järjekorra määramisest võlgnikule teatada tahteavalduste tegemiseks laenulepingus kokku lepitud viisil. Pangakontol nähtuvas väljendub pigem panga sisemine töökorraldus (Riigikohtu 3. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502). Tsiviilasjas nr 2-15-13997 tuvastas ringkonnakohus (otsuse p 7), et alates 13. märtsist 2015 debiteeris kostja võlgniku laenulepingu II tagasimakse kohustuse katteks võlgniku kontolt rahasummad, mis makse tegija oli määratlenud maksekorralduse selgituses kui märtsi-, aprilli, ja maikuu 2015 osamaksed laenulepingu I järgi.
Laenulepingu I p-s 14.4 on pooled kokku leppinud, et lepinguga seotud teated vormistatakse kirjalikult ja saadetakse teise poole aadressile. Tasumise korra osas (ptk 10) ei ole pooled teistmoodi kokku leppinud. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et teda ei ole kõigi võlgniku maksete arvestamisest laenulepingu II katteks informeeritud. Kostja hageja väidet ei vaidlustanud ning hageja teavitamine ei ole tõendatud ka tsiviilasja materjalidega. . Ringkonnakohus leiab, et kui kostja ei ole hagejat tagatise andjana õigeaegselt teavitatud oma otsusest arvestada kõik võlgniku maksed laenulepingu II kohustuste katteks, puudus hagejal võimalus asuda ise laenulepingut I täitma, et vältida sellega sundtäitmist tagatise arvelt. VÕS § 78 lg 3 järgi ei saa võlausaldaja keelduda täitmise vastuvõtmisest, kui kolmas isik teeb seda sundtäitmise vältimiseks. Hagejal oli tagatise andjana oluline ja äratuntav huvi saada täpset informatsiooni laenulepingu I täitmise kohta kogu lepingu kehtivuse ja täitmise aja. Tõendatud on, et sellekohast kirjalikku teavet andis kostja hagejale alles märtsis 2018 pärast kohtuvaidluse lõppu tsiviilasjas nr 2-15-13997 ( I kd lk 21).
14.AÕS § 278 lg 7 kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik. Hageja ei nõustu võla arvestusega (II kd lk 64) ja väidab, et kostja ei ole edastanud võlgnikule graafikuid ja on tuginenud kostja poolsele lepingu p 7.2 rikkumisele. Laenulepingu p 7.1. ja 7. 2 kohaselt on võlgniku poolt pangale tasumisele kuuluvad laenumaksed ja intressimaksed ja nende tasumise tähtajad graafikus ja mille pank kohustus koostama kahe pangapäeva jooksul pärast laenusumma või selle osa kasutusse võtmist laenusaaja poolt ja intressimäära igakordset muutmist. P 7.3 kohaselt kohustus pank edastama graafiku e-posti teel. § 7.4 kohaselt kui graafikus toodud maksed ei ühti laenusaaja poolt lepingu tingimuste alusel arvutatud maksetega, siis kohustus ta sellest pangale pärast graafiku kättesaamist viivitamatult teatama. Kostja ei vaidlusta hageja väidet, et ta ei ole graafikut pärast laenulepingu I järgset esmast ülesütlemist enam võlgnikule edastanud, põhjendades seda sellega, et neid enam ei genereerita (II kd lk 64p). Seega on kostja jätnud täitmata lepingust ja VÕS § 404 lg-st 22 tuleneva kohustuse teha tarbija nõudel kogu tarbijakrediidilepingu kestel kättesaadavaks tagasimaksetabelid (graafik). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus leping kehtib, kuid kostja ei nõustu täitma lepingus kokkulepitut maksegraafikute edastamise osas ning ei ole enne 2018. aastat teavitanud kooskõlas lepinguga võlgnikku ja hagejat oma otsusest arvestada kõik võlgniku maksed laenulepingu II järgsete kohustuste katteks, ei ole kostja nõue, mille alusel kostja algatas hageja suhtes täitemenetluse, selge ning täitemenetlus pandipidaja suhtes ei ole lubatav ka osamaksete osas.
15.TMS § 221 järgses hagis võib tugineda ka sellele, et hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmise algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-7502 p 17). Hageja on menetluses tuginenud hea usu põhimõtte rikkumisele kostja poolt. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui eeldada, et kostja poolt menetluses esitatud võla arvestused on õiged, on sundtäitmine hageja kui pandipidaja suhtes lubamatu juhtumi muid asjaolusid arvestades (sh järjestikused laenulepingu I kehtetuks tunnistatud ülesütlemised, erinevate täitemenetluste algatamine ning samade osamaksete nõudmine erinevates täitemenetlustes). Eelkõige on aga oluline kostja poolt hageja suhtes teavitamiskohustuse täitmata jätmine VÕS § 88 lg 2 kohaldamise osas, mistõttu ei saanud hageja õigeaegselt teada oma õigusest hakata sundtäitmise vältimiseks ise makseid tegema. Just seetõttu sai tekkida võlgnevus, mille täitmiseks hageja tagatisvara müüki nõuab. Kostja on käitunud vastuoluliselt ja hagejat kahjustaval viisil. Tagatisvara sundvõõrandamine ei saa olla kostja eesmärk ning kohustust ise täitma hakates (mida hageja 2018. aastal ka tegi) saanuks hageja tagatisvara võõrandamist ära hoida.
Seega on sundtäitmine täiteasjas nr 084/2018/3186 täielikult lubamatu.
16.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu suuruse osas. Vastuapellatsioonkaebuses selles osas põhjendused täielikult puuduvad, sh ei ole hageja märkinud millist õigusnormi on maakohus otsuses rikkunud või millist asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud (TsMS § 633 lg 2 p 3 ja lg 3). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt oli tema menetluskulu suuruseks maakohtus õigusabikulu 57 h eest 6000 eurot ja riigilõiv 350 eurot (II kd lk 90), millest maakohus pidas põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja 4970 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus jätab hageja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võetud osas rahuldamata. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud. Käesolevas asjas pidas maakohus põhjendatud ajakuluks õigusabile 38,5 h, mis on kooskõlas tsiviilasja olemuse, keerukuse ja mahuga. Maakohus põhjendas kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamist sellega, et õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus ei pea hindama iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust minutilise täpsusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja jätab maakohtu otsuse ka selles osas muutmata.
17.Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Pooled menetluskulude nimekirju ei esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.