Võlaõigus

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv 595 eurot tasuda kostjal Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2). Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. (TsMS § 187 lg 6)

ASJAOLUD

KOHTU PÕHJENDUSED

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt TlnRngK nr 2-22-145432, p 23).

tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17; Euroopa Kohtu otsus nr C-679/18, p-d 20–23).

võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t hagejaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses. Krediidilepingu nr L89011133013 kohaselt tuli kostjal tasuda laen 48 kuu jooksul, osamakse suurusega 119,06 eurot. Kostja võlgnevus hageja ees tekkis põhiosas alates 15.07.2023 ning intressi ja laenuhaldustasu osas alates 15.06.2023. Esimesed 4 osamakset tasus kostja korrapäraselt, makstes igakuiselt 119,06 eurot, mille tulemusel oli selleks hetkeks kokku tasutud 476,24 eurot. Kostja tasus 5. osamakse puhul põhiosa 63,62 eurot ja intressist 50,44 eurot, jättes tasumata 2,10 euro suuruse intressivõlgnevuse ja haldustasu 2,90. Seega oli kokku kostja hagejale tasunud 590,30 eurot.

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja arvesse võtma kõik krediidiandjale teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sealjuures tuleb krediidiandjal lähtuda ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. See tähendab, et tarbija ei pea esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama.

kostja esitatud andmetele tema sissetulekute ja kohustuste kohta (dtl 57), mh maksehäireregistri väljavõttele (dtl 58). Riigikohus märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks (vt RKTKo nr 2-21-13098, p 18). See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, kuna krediidiandja ei ole kostja krediidivõimelisuse hindamisel rakendanud piisavalt põhjalikku analüüsi. Hageja on lähtunud üksnes laenutaotluses esitatud andmetest ja maksehäireregistri väljavõttest, kuid ei ole tõendanud, et oleks kontrollinud kostja tegelikke majanduslikke võimalusi, näiteks pangakonto väljavõtete või muude dokumentide abil. Laenutaotluse kohaselt oli kostja sissetulek 1270,88 eurot kuus ning ta märkis oma väljaminekuteks vaid 50 eurot kuus, mis on ilmselgelt ebapiisav igapäevaste vältimatute kulude, nagu eluaseme-, toidu-, transpordi- ja tervishoiukulude katmiseks. Kuigi laenuandja lisas hinnangulised majapidamiskulud 250 eurot, mis koos laenu osamaksetega jättis kostjale teoreetiliselt 851,82 eurot vabu vahendeid, ei saa sellist hinnangut pidada usaldusväärseks, kuna see ei võta arvesse laenuvõtja reaalseid elamiskulusid ega

võimalikke muid kohustusi. Hageja on esitanud maksehäireregistri andmed (dtl 57), millest nähtub, et kostjal on tekkinud võlad teiste laenuandjate ees. Kuigi need maksehäired on registrisse kantud alles pärast vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist, viitab see selgelt sellele, et kostjal olid juba lepingu sõlmimise ajal olemas varasemad finantskohustused. Krediidiandja ülesanne ei piirdu ainult taotleja esitatud andmete vastuvõtmise ja formaalse analüüsiga, vaid hõlmab ka nende andmete tegelikku kontrollimist ja kriitilist hindamist. Krediidiandja peab hindama, kas tarbija suudab võetud laenukohustust täita, võttes arvesse mitte ainult tema sissetulekuid, vaid ka reaalseid kohustusi ja igapäevaseid kulutusi. Ainuüksi see, et kostja ise on esitanud oma sissetuleku kohta sellise andme, ei tõenda selle õigsust ega võimalda järeldada tema tegelikku maksevõimet. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ tarbijakrediidi direktiivi preambuli p-s 26-28 on selgelt välja toodud, et kuigi tarbijatel on kohustus oma finantskohustusi vastutustundlikult täita, lasub krediidiandjal siiski peamine kohustus veenduda, et laenuandmine on põhjendatud. Krediidiandjal ei ole lubatud tugineda pelgalt tarbija enda esitatud andmetele, vaid ta peab neid ka kontrollima. Kui krediidiandja ei ole rakendanud vajalikke meetmeid, et tagada laenuvõtja tegelik maksevõime, ei saa hilisemaid makseraskusi pidada ainult tarbija vastutuseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ta oleks analüüsinud kostja reaalseid sissetulekuid ja väljaminekuid, sealhulgas eluasemekulusid, toidu-, transpordi-, side- ja tervishoiukulutusi. Need on vältimatud kulud, mis mõjutavad otseselt laenuvõtja finantsseisundit ning tema võimet laenu lepingutingimuste kohaselt tagasi maksta. Kuna puuduvad tõendid, siis ei saa pidada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt tõendatuks. Seetõttu võib järeldada, et hageja ei ole täitnud oma hoolsuskohustust ning on piirdunud pelgalt formaalse informatsiooni kogumisega, ilma et oleks kriitiliselt hinnanud kostja tegelikku maksevõimet.

et VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 alusel saab hageja nõuda tagasi kostjalt põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga, st hagi on võimalik osaliselt rahuldada. Kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale või tema eriõigusjärglasele raha, tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks (vt RKTKm 2-23-116386, p 14.1.4, RKTKm, 221-13098/50, p-d 25 ja 26). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal 17.01.2023 2,5% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) ja alates 01.07.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 4% aastas, mis oli tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressist (15,9% aastas) madalam. Seega on õigus nõuda kostjalt intressi üksnes seadusjärgses madalamas määras. Samas ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

eurot (15,70+99,176) (kohtu arvutused: www.viivisekalkulaator.ee, fikseeritud määr kuni 15.06.2023–30.06.2023 2,5% aastas ja alates 01.07.2023 kuni 27.09.2023 4% aastas), mis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 396 lg 1 ja VÕS § 402 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1 alusel välja mõista. Muude nõuete osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud

juhul põhjendatud menetluskulude võrdeline väljamõistmine, lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Kuna hagi rahuldati ca 72% ulatuses (3525,16 : 4865,74 x 100), jäävad sellises ulatuses menetluskulud kostja kanda ning 28% ulatuses hageja enda kanda.

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud riigilõiv (560 eurot), kulutused õigusabile (527 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 180 eurot (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot). Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2023 määruses nr 2-2110648 (p 57) ja sama kohtu 19.04.2021 määruses nr 2-19-110078 (p 19) märgitakse mh, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 80 eurot (km-ta).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.