Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
2. september 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-19-2940
Tsiviilasi
TBi hagi JBi vastu elatise nõudes
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 25. juuli 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
JBi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja TB (isikukood xxxxxxxx), seaduslik esindaja OK, lepinguline esindaja Alla Žulinskaja Kostja JB (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja Olga Väina
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta JBi kanda. Menetluskulude puudumise tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.OK (ema) esitas TBi (hageja, laps) nimel 24. veebruaril 2019 (täiendatud
28.veebruaril 2019) Harju Maakohtule hagi, milles palus kohustada JBi (kostja, isa) tasuma hagejale alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimumsummas elatist, aga mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Samuti palus hageja välja mõista tagasiulatuva miinimumsummas elatise 1. märtsist 2018 kuni
28.veebruarini 2019 eest 3040 eurot.
Hagiavalduse kohaselt lõppes vanemate kooselu 2014. a kevadel ja laps elab emaga. Kostja last ei toeta. Lapse vajaduste katmiseks kulub kuus 575 eurot. Hageja esitas kulutuste kohta nimekirja, kuid kululiikide osas põhjendusi ja tõendeid ei esitanud.
2.Kostja saatis 10. juunil 2019 maakohtule vene keelse e-kirja, milles vaidles hagile vastu. Kostja väidete kohaselt on tal lapsega väga hea suhe, kuid lapse ema ta ei usalda ja temaga ei ole võimalik kokkulepet saavutada. Lapse vajaduste katmiseks kulunud raha kohta tuleb esitada arved. Kostja majanduslik seisund on halb ja ta viibib praegu elektroonilise järelevalve all. Vanglas olles aitas last niipalju kui võimalik kostja ema, sh ostis ta kostja palvel lapsele telefoni. Kostja soovib ka edaspidi oma last toetada.
3.Harju Maakohus selgitas 19.juunil 2019. a e-kirjaga kostjale, et kostjal tuleb esitada kohtule nõuetekohane vastus eesti keeles ja vastamata jätmisel võib kohus lahendada asja tagaseljaotsusega. Lisaks selgitas maakohus, et kostja vastus ei sisalda asja õige lahendamise seisukohast tähtsust omavat teavet ning hagi on esitatud edasiulatuva- ja tagasiulatuva miinimumelatise saamiseks.
4.Kohus määras kohtuistungi. 8. juuli 2019 kohtuistungile kostja ei ilmunud, samuti ei ilmunud kostja 25. juuli 2019 kohtuistungile. Kutse 25. juuli 2019 kohtuistungile luges maakohus kättetoimetatuks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3141 lg-le 2 kohtu 8. juuli 2019. a e-kirjaga. Hageja taotlusel vaatas maakohus asja sisuliselt läbi.
MAAKOHTU OTSUS JA SELLE PÕHJENDUSED
5.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt lapse kasuks välja elatise võla 4390 eurot ja alates 1. augustist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni miinimumelatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis hageja seadusest tulenevalt miinimumelatist alates 1. märtsist 2018, millele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Seega võttis kostja hageja faktiväited (sh lapse vajaduste suuruse kohta) omaks. Kostja väited tema halva majandusliku olukorra kohta on kontrollimatud, st ebamäärased ja paljasõnalised. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-le 2, §-le 96, § 97 p-le 1, §-le 108, tsiviilseaustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-le 4. Maakohus otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
APELLATSIOONKAEBUS
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uuesti läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei oleks maakohus tohtinud kohtuistungil hageja taotluse alusel asja sisuliselt arutada, kuna kostja ei olnud selleks nõusolekut andnud. Maakohus ei veendunud, et kostja on oma õigustest teadlik. Ühtlasi soovis kostja kohtuistungi toimumist edasi lükata, kuna tal ei olnud selleks ajaks kõiki vajalikke tõendeid kogutud. Seega jättis maakohus oma menetluslikud ülesanded täitmata, sh ei tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega arvestanud, et laps on erivajadustega. Maakohtu otsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult motiveerimata, mistõttu maakohtu lahend ei ole jälgitav. Seejuures lähtus maakohus elatise suuruse määramisel üksnes hageja arvestustest, mis on mh vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe aasta eest, sest hageja ei nõudnud sellel perioodil järjepidevalt elatist. Samuti paneb see kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ja on talle ebamõistlikult koormav.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2 (5)
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.
8.Ringkonnakohtul on õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika).
9.Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited heidavad peamiselt ette maakohtu poolset menetlusõiguse normi rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad asja materjalid, et maakohus ei ole menetlusõiguse normi oluliselt rikkunud. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus lahendas kohtuistungil asja sisuliselt kostja osavõtuta ja nõusolekuta ega selgitanud kostjale tema õigusi. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik mh esitada tõendeid ja asjas jäid välja selgitamata tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 4 lg 2 järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagiasjas selgitab kohus ise asjaolusid ja kogub tõendeid üksnes seaduses ettenähtud juhul (TsMS § 5 lg-d 1-3).
10.Toimiku materjalidest nähtub, et maakohus võttis hagi menetlusse 11. märtsi 2019. a määrusega, millega kohustas kostjat hagile vastama. Mh selgitas maakohus nimetatud määruses, et kui kostja ei ilmu kohtuistungile, võib kohus kohale ilmunud hageja taotlusel lahendada asja sisuliselt (tl-d 12–13 pöördel, määruse p 6). Kostja saatis 10. juunil 2019 maakohtule vene keelse e-kirja, milles väitis, et tema majanduslik olukord on raske. Nimetatud e-kirjast ei nähtu sisulisi vastuväited elatise nõudele ega elatise vähendamise taotlust (tl 20). Kuna kostja vastus ei sisaldanud asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid, määras maakohus avalduste ja taotluste esitamiseks täiendava tähtaja 30. juuni 2019 (tl 21). Vaatamata maakohtu nõudmisele kostja oma vastust ei täiendanud, samuti ei esitanud taotlusi ega tõendeid. Kostjale toimetati kohtukutse 25. juuli 2019 kohtuistungile nõuetekohaselt kätte tema poolt menetluses avaldatud e-posti aadressile vastavalt TsMS § 3141 lg-le 2 (tl 40). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hageja taotlusel lahendanud asja sisuliselt TsMS § 410 alusel (vt 25. juuli 2019. a kohtuistungi protokoll). Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esinenud asja kostja osavõtuta sisuliselt lahendamist välistavaid asjaolusid (TsMS § 414 lg 2 p-d 1 ja 2).
11.Kolleegium märgib, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas kohtuistungist osavõtt oleks muutnud asja tulemust, samuti seda, millised taotlused ja tõendid jäid kostjal maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu esitamata ning kuidas oleks nende asjaolude tõendatuse korral maakohus pidanud jõudma teistsugusele järeldusele. Maakohus mõistis lapsele välja edasiulatuva elatise ja elatise võla miinimummääras. Kolleegium selgitab, et kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellistele asjaoludele maakohtu menetluses tuginenud ja elatise väljamõistmist alla PKS § 101 lg-s 2 sätestatud miinimummäära taotlenud. Õige on kostja viide TsMS § 230 lg-le 3, mille kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. See aga ei tähenda, et kohus võiks 3 (5)
elatisenõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida ta pooltega ei arutanud (vt eelpool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 11 ja selles viidatud lahendid). Samuti ei mõjuta seda seisukohta TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Kohtupraktikas on selgitatud, et nimetatud sätte eesmärgiks on elatisasjades kaitsta last (vt Riigikohtu
28.märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23)
12.Asjaolu, kas laps on erivajadustega või mitte, ei oma asja õige lahendamise seisukohast tähtsust, sest praegusel juhul mõistis maakohus elatise välja miinimummääras ja lapse võimalikust erivajadusest tulenevaid suuremaid kulutusi ei olnud vaja eraldi tõendada (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Seega ei pidanud maakohus seda asjaolu hagi rahuldamise eeldusena tuvastama.
13.Kolleegium märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks taotlenud 25. juuli 2019 kohtuistungi edasilükkamist või palunud täiendavat tähtaega asjaolude ja tõendite esitamiseks. Seega alust kohtuistungi edasilükkamiseks ei esinenud. Kostja pidi avaldused, taotlused ja tõendid esitama maakohtu poolt määratud tähtaja jooksul (30. juuni 2019) või vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti (TsMS § 329 lg 2). Hilinenult esitatud avaldusi ja taotlusi ei pea kohus menetlema ja sellise tagajärje eest ei pea enne menetlusosalist hoiatama (TsMS § 66). Seetõttu ei saa ringkonnakohus teha eelpool käsitletud apellatsioonkaebuse väidetele tuginedes teistsugust lahendit. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada maakohtus peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida maakohtus peeti. TsMS § 631 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.
14.Veel heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei ole otsust põhjendanud, sh käsitlenud hagi aluseks olevaid asjaolusid, ning elatise suuruse määramisel on aluseks võetud üksnes hageja esitatud arvestus. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu ja need ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuses on kajastatud nii hagi aluseks olevad asjaolud, hageja nõue kui ka kohtuotsuse põhjendused, sh õigusnormid millele maakohus kohtuotsuse rajas (tl-d 43–44). Arvestades, et kostja ei vaielnud hageja esitatud faktiväidetele vastu ja märkis oma vastuses ilma taotlusi ja tõendeid esitamata üksnes seda, et tema majanduslik olukord on halb ning kostja ema on tema last vastavalt võimalustele aidanud, ei olnud maakohtul võimalik neid vastuväiteid otsust tehes arvestada (TsMS § 436 lg 3). Kuna kostja ei täiendanud kohtu nõudmisel oma vastust, piisas sellest, et maakohus märkis otsuses, et need vastuväited on tõendamata. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esile toonud, milliseid asjaolusid ei ole otsuses käsitletud või milline õigusnorm on jäänud asja õigeks lahendamiseks kohaldamata. Maakohus ei lähtunud miinimumelatise väljamõistmisel hageja esitatud arvestusest. Kuigi hageja märkis hagiavalduses lapse vajaduste loetelu erinevate kulutuste kohta rahaliselt, ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks kulutuste kohta esitanud arveid (tl-d 2–3 pöördel, tl 8 ja tl-d 29–30 pöördel). Maakohus ei pidanud kulutusi hindama, sest eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt eelpool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1174-16, p 13).
15.Viimaks väidab kostja, et maakohus mõistis põhjendamatult välja tagasiulatuva elatise ühe aasta eest, sest hageja ei nõudnud sellel perioodil kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Samuti paneb see kostja tõenäoliselt raskesse olukorda ja on ebamõistlikult koormav. 4 (5)
Maakohus selgitas 19. juuni 2019. a e-kirjas kostjale, et kostja vastus hagiavaldusele ei sisalda asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ja andis täiendava tähtaja avalduste ja tõendite esitamiseks. Mh järgis maakohus TsMS § 392 lg 1 p 3, st viitas tagasiulatuva elatise asjaolule ja andis kostjale võimalusele avaldada selle kohta oma seisukohta. Kuna kostja ei avaldanud pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4). Esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine kehtib ka apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg 7). Teiseks märgib kolleegium, et kostja vastuväiteid tagasiulatuva elatise kohta ei saa ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel arvestada, sest selliseid väiteid ei ole kostja maakohtus esitanud ja need ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad (TsMS § 652 lg 3).
16.Kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalused puuduvad, mistõttu ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
17.TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Hagejal ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
18.Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele. Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
19.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.