Aktsiaseltsi MV Kaubad hagi RR vastu kahju hüvitamise ning viiviste nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.03.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi MV KAUBAD apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8503,11 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): aktsiaselts MV KAUBAD (registrikood 10102339), tehinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): RR (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp Kolmas isik: osaühing Sumpsimees (likvideerimisel, registrikood 11065907), seaduslik esindaja likvideerija TŠ
Kohtuistungi toimumise aeg
08.09.2017.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman ja seaduslik esindaja RV, kolmanda isiku seaduslik esindaja TŠ ja kostja tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp
3.Välja mõista RR ́ilt aktsiaselts MV KAUBAD kasuks põhivõlg summas 7870,63 eurot ja viivis põhinõudelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras.
6.Jätta kostja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tema enda kanda ja hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Jätta kolmanda isiku menetluskulud kostja kanda.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.22.04.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus mõista kostjalt välja 7870,63 eurot ja sellelt viivis alates otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 27.08.2012.a määruse tsiviilasjas nr 2-12-17401, millega rahuldas hagi tagamise avalduse ja arestis hagi tagamiseks kolmanda isiku vallasvara (asukohaga XXX, Tallinn) väärtuses 6314,56 euro ulatuses. Tallinna kohtutäitur Risto Sepp arestis 28.08.2012.a kolmanda isiku vallasvara koguväärtuses 21 300 eurot täiteasjas nr 027/2012/2190. Vallasvara vara hoidjaks määrati kostja, kes kinnitas oma allkirjaga vallasvara arestimise aktis, et kohtutäitur selgitas vara hoidjale tema õigusi ja kohustusi vara hoidmisel ning on teadlik hoiulevõetud vara võõrandamise, varjamise ja raiskamise eest kohaldatavast karistusest. Vara arestimisel ei või vara hoidja arestitud vara käsutada. Seega oli vara antud kostja vastutavale hoiule. Hageja viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 54 lg-le 3, mille kohaselt vastutab hoitavale varale tekitatud kahju eest hoidja seaduses sätestatud korras. Harju Maakohus rahuldas 17.04.2013.a hagiavalduse ja mõistis kolmandalt isikult välja põhinõude 3659,74 eurot, viivised 3340,26 eurot ja menetluskulu hüvitise 870,63 eurot. Hageja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse kohtuotsuse täitmiseks ning kohtutäitur R. Sepp algatas täiteasja nr 027/2013/864 ja täiteasja nr 027/2016/750. Kohtutäituril ei õnnestunud tuvastada kolmandal isikul vara, millele saaks pöörata sissenõuet. Hageja esitas kohtutäiturile taotlusi võlgniku ja kostja kui vara hoidja kohustamiseks esitama vara nimekiri ja andma vannet ja vara asukoha väljastamise nõude. 2015.a kevadel selgus, et arestitud vara selle varasemas asukohas (XXX, Tallinn) enam ei ole. Ruumid ja maja esine plats oli tühi. Kohtutäitur oli kuni 12.04.2016.a tulutult püüdnud kätte saada nii võlgnikku kui vara hoidjat. Vara hoidja ei võtnud pahatahtlikult mitte ühtegi kohtutäituri poolt saadetud tähitud kirja vastu ega vastanud kohtutäituri telefonikõnedele. Vara hoidja on pikema aja jooksul hoidnud kõrvale kohustuste täitmisest. Kostja avaldas 13.04.2016.a kohtutäituri R. Sepp büroos, et vara tema valduses ei ole, osa varast on maha müüdud, osa varast tema valdusest välja läinud. Seega ei ole vaidlust selles, et vara hoidja valdusest on arestitud vara välja läinud. Hageja ei võtnud omaks, et vastutavale hoiule
2(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 antud vara läks kostja valdusest välja kostja väidetud asjaoludel. Hageja viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 895 lg-le 1. Vara hoidja ei ole õigeaegselt teavitanud sissenõudjat ega kohtutäiturit hoiuleantud vara kaotusest. Vastutavale hoiule antud vara hoidja vastutus põhineb VÕS §-l 115 (RKTKo nr 3-2-1-83-15, p 12). Vastusena kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Isegi kui kolmanda isiku vallasvara oli üürileandja pandiõigusega koormatud, ei muuda see vara arestimist tühiseks. Vara arestimisel käis kohal ka Vintselle OÜ esindaja, kes kinnitas, et üürileandja ei ole pandiõigust kolmanda isiku vallasvarale teostanud, mistõttu oli 28.08.2012.a arestimine õiguspärane. Kostja ei ole tõendanud üürileandja pandiõiguse teostamist. Pärast arestimist ei saanud üürileandja enam enda pandiõigust teostada. Kostja ei ole kohtutäiturit ega hagejat vara valduse kaotusest teatavitanud. Ka vastuses hagiavaldusele ei ole kostja seda kinnitanud, seega võib oletada, et vara on jätkuvalt tema valduses. Arestimisaktis on välja toodud, et arestimisakti positsioonil nr 7, 8 ja 9 asuvad vallasasjad on väidetavalt üürileandja pandiõigusega koormatud, muu vallasvara (positsioonil 1-5 ja 10) ei olnud üürileandja pandiõigusega väidetavalt koormatud. Alusetu ja tõendamata on kostja väide, et vara arestimise aktis on kostja kinnitanud, et vallasasjad ei kuulu kolmandale isikule, vaid teistele isikutele. Kostjal oleks olnud võimalus ja kohustus tõendada vallasasjade kuuluvust kolmandatele isikutele, mida ka tehti positsioonil nr 6 oleva vallasasjaga, sõidukiga Ford Probe, mis vabastati aresti alt. Hagi vallasasja aresti alt vabastamiseks ei esitatud. Seega on kogu 28.08.2012.a arestimisaktis väljatoodud kolmanda isiku vallasvara (v.a positsioon nr 6) õiguspäraselt arestitud hageja kasuks. Kostja ei ole kohtutäituri arestimisakti vaidlustanud. Kui kohtutäitur oleks võtnud arestitud vallasvara oma valdusesse, ei oleks kolmas isik saanud oma majandustegevusega jätkata ja ettevõte oleks läinud pankrotti. Täiendavalt märkis hageja, et kostja vastutus tuleneb vara hoidja kohustuste rikkumisest. Vallasvara arestimise akt tõendab, et kostja võttis arestitud vara väärtusega 21 300 eurot osas hoidja kohustused. Vara arestimise aktil on lepinguga võrdne tähendus (RKTKm 3-2-1-176-11, p-d 14, 17). Kostja ei vaielnud vastu ei aktis märgitud arestitud vara väärtusele ega tema määramisele vara hoidjaks. VÕS § 884, TMS § 37 lg 1 ja § 72 lg 6 ning lg 7 alusel on tegemist tasulise hoiuga ja kostja vastutab nagu tasulise hoiu korral. Kostja ei teostanud oma õigust nõuda asjade tagasivõtmist, st vastustava hoidja kohustustest vabastamist VÕS § 890 alusel ei vara arestimise aktile kaebuse esitamisel teel ega hiljem. Kui kostja oleks taganud vara väärtuse, õnnestuks selle arvelt nõude täielik rahuldamine. Kuna kostja ei ole taganud vara säilimist, ei saa hageja sundtäita viidatud nõudeid, kuna muud vara kolmandal isikul ei ole. Hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, kui hageja sai teada, et vara ei ole säilinud. Kostja ei tõendanud, et OÜ-l Vintselle oli nõudeõigus tegelikult olemas (RKTKo 3-2-1-68-16, p 42.2) ja et tema oleks üürileandja pandiõigust nõuetekohaselt teostanud (samas, p 42.4) ei enne ega ka pärast vara arestimist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole rikkunud kolmanda isiku arestitud vara hoidmisel kohustusi, mis oleks tekitanud hagejale kahju. Hageja ei ole tõendanud, milles seisneb täpsemalt hagejale tekkinud kahju ning milline on põhjuslik seos kostja tegevuse või tegevusetuse vahel hagejale kahju tekkimises. Kolmandale isikule kuuluv vara oli koormatud 09.07.2012.a kolmandale isikule kui üürnikule ja OÜ Vintselle kui üürileandja vahel sõlmitud üürilepingu nr 2012-07-01 p 18.9 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 koostoimes üürileandja pandiõigusega. Üürileandja pandiõiguse tekkimine eelnes arestimisele. OÜ Vintselle on kostjale teadaolevalt kolmanda isiku vara osas üürileandja pandiõigust teostanud. Järelikult ei saanud kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu hagejale kahju tekkida ega
3(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 olnud kostjal kuidagi võimalik üürileandja pandiõiguse teostamist takistada. Kostja teavitas vara arestimisel kohtutäiturit, võlgnikku ja hageja kui sissenõudja esindajat, kes esindab ka hagejat käesolevas menetluses, et: 1) kogu vara on koormatud OÜ Vintselle kasuks üürileandja pandiõigusega ja 2) kohtutäitur arestib kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Hoolimata mainitud asjaoludest otsustasid kohtutäitur, hageja ja võlgnik anda kogu arestitava vara kostja hoida. Nimetatud isikud pidid mõistma, et kolmandast isikust kostjal ei ole võimalik takistada OÜ-l Vintselle üürileandja pandiõiguse teostamist ja OÜ-l Vintselle on õigus kasutada pandiõiguse teostamiseks näiteks VÕS § 307 lg 1 kohaselt omaabi jne. Isegi kui kohtutäitur oleks võtnud enda valdusse 28.08.2012.a vallasvara arestimise aktis viidatud vara, mis oli koormatud OÜ Vintselle kasuks üürileandja pandiõigusega ja kuulus ühtlasi kolmandatele isikutele, oleksid eelviidatud isikud saanud esitada täitemenetluse seadustikus (TMS) § 222 lg 1 kohaselt hagi vara aresti alt vabastamiseks viitega pandiõigusele või omandiõigusele. Kostjale jäi arusaamatuks viide hagejale kahju tekkimise alusena kostja kohustuste, mis tulenevad TMS § 54 lg-st 3 ja VÕS § 895 lg-st 1, rikkumisele. TMS § 54 lg 3 reguleerib keelumärke registrisse kandmist ja VÕS § 895 lg 1 hoidja kolmanda isiku õiguste olemasolust teavitamist. Isegi kui kostja oleks rikkunud teavitamiskohustust, on hagejal tõendamata põhjuslik seos väidetava kostja rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Järelikult ei ole hageja hagi kostja vastu võimalik rahuldada. Hageja 14.04.2016.a hagi tagamise avalduse lisadest nähtub, et kohtutäitur ei ole midagi ette võtnud võlgniku valduses olnud ruumidesse sisenemiseks ja arestitud vara enda valdusse saamiseks. Ühtlasi on kohtutäitur teavitanud sissenõudjat, et võlgnikul on kustutamishoiatus majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. Hageja ja kohtutäituri passiivsus võib olla mõneti ka mõistetav, kui arvestada, et arestimisaktis toodud varade realiseerimiseks puudusid eelnevate õiguste tõttu väljavaated. Hageja on olnud teadlik võlgniku kustutamishoiatustest ja võimalikust maksejõuetusest, kuid ei ole võtnud ette samme enda huvide kaitseks, nt pankrotiavalduse esitamine ja võlgniku pankroti välja kuulutamine, mis võimaldaks võlgniku varade üle kontroll saada jne. Võlgnik on õigusjärgluseta 19.08.2016.a registrist kustutatud. Järelikult kuuluvad TMS § 48 lg 1 p-i 6 kohaselt võlgnikuga seotud täitemenetlused lõpetamisele ja TMS § 49 lg 1 kohaselt vara aresti alt vabastamisele. Seega sõltumata kostja tegevusest või tegevusetusest ei oleks kokkuvõtteks olnud võimalik hageja nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel täitemenetluses. Kirjeldatud asjaolud on tinginud hageja enda tegevusetus või ebaõigete õiguskaitsevahendite kasutamine. Kostja viitas VÕS § 139 lg-le 1, mille kohaselt on kahju hüvitamine välistatud. Hageja pidi mõistma, et füüsilisel isikul on võimatu võtta ette samme vara säilimise tagamiseks võrreldes olukorraga, kus arestitud vara on kohtutäituri valduses. Hageja ei ole võtnud ette samme ega rakendanud õiguskaitsevahendeid võlgniku arestitud vara säilimise tagamiseks. Hageja tegevusetuse tõttu on võlgnik õigusjärgluseta registrist kustutatud ega ole kokkuvõttes võimalik hageja nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel ehk hageja ei ole võtnud ette samme viimasele kahju tekkimise vältimiseks või vähendamiseks. 20.08.2017.a seisukohas märkis kostja, et hageja nõue on aegunud. Hageja sai kõigist käesolevas menetluses kajastatud asjaoludest teada juba arestimisel 28.08.2012.a, mistõttu aegus nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kui ka TsÜS § 150 lg 1 kohaselt hagi 27.08.2015.a. Täiendavalt märkis kostja, et arestimine toimus asukohas XXX, Tallinn, mida andis üürile üürileandjana OÜ Vintselle. Järelikult on Riigikohtu praktika (RKTKm 3-2-1-160-14, p 15) ja VÕS § 305 lg-te 1-4 kohaselt enne arestimist automaatselt üürilepingu alusel tekkinud arestimisaktis toodud varale üürileandja pandiõigus. Kostja viitas asjaõigusseaduse (AÕS) §-le
280.Kui kohtutäitur oleks võtnud üürileandja pandiõigusega koormatud vara enda valdusse, oleks saanud OÜ Vintselle nõuda TMS § 222 lg 1 ja 4 koostoimes üürileandja pandiõigusega
4(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 koormatud vara aresti alt vabastamist. Tegemist oli tasuta hoiuga. Kostja on füüsiline isik, kes ei ole osutanud hoidmisteenust majandus- või kutsetegevuses tasu eest. Kostja ei oleks kuidagi saanud OÜ-l Vintselle üürileandja pandiõiguse teostamist takistada juba ainuüksi seetõttu, et arestimisaktis toodud asjad asusid OÜ-le Vintselle kuuluval territooriumil ja OÜ-l Vintselle oli õigus arestimisaktis toodud asjade ära võtmiseks VÕS § 307 lg 1 kohaselt omaabi kasutada. Kirjeldatud riskidest teavitas kostja hagejat ja kohtutäiturit juba arestimisakti koostamisel. Kostjal puudusid võimalused vara arestimisel kaasa rääkida või sellesse sekkuda, kuna vara ei kuulunud kostjale, seega ei olnud kostjal vastupidiselt hageja väitele võimalik arestimist vaidlustada. Osa kolmanda isiku varast peaks endiselt asuma XXX kõrval angaarides ega ole välistatud, et säilinud vara katab ära hageja nõude kolmanda isiku vastu. Samas ei ole hageja vastavate väidete ümber lükkamiseks ühtegi tõendit esitanud ega ole hageja tõendanud, et kohtutäitur oleks kasutanud vara asukoha kindlaks tegemiseks TMS § 28 lg-tes 1-3 toodud võimalusi või oleks esitanud kolmanda isiku vastu pankrotiavalduse, et saada pankrotiseaduse (PankrS) § 35 kohaselt vara valdamise õigust. Kirjeldatud asjaoludel kohaldub analoogselt Riigikohtu seisukoht, et hea usu põhimõttest tulenevalt on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohane tõendamiskoormis hageja kanda (RKTKo 3-2-1-68-16, p 31). Arestimisaktiga ei ole võimalik tõendada vara väärtuse ega tekitatud kahju suurust, sest TMS § 74 lg 3 ja 4 kohaselt määratakse arestimisaktis vara hind sissenõudja ja võlgniku kokkuleppel või lähtudes kohtutäituri arvamusest. Riigikohus on korduvalt viidanud (RKTKm 3-2-1-59-08, p-d 12-14), et eseme väärtus selgub alles selle müümisel. Arestimisaktis toodud hinna puhul on tegemist TMS § 82 lg 1 kohase alghinnaga, mida kordusenampakkumistel on võimalik alla hinnata TMS § 100 lg 5 kohaselt kuni 70%. Praktikas ei ole välistatud, et ka siis ei õnnestu arestitud vara müüa. Alternatiivselt tuleks kahju VÕS § 140 alusel vähendada nullini samadel asjaoludel, mille alusel on VÕS § 139 lg 1 ja 2 kohaselt kahju hüvitamine välistatud. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 28.03.2017.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 2592 eurot (käibemaksuga) ja viivise tasumata osalt. Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille kohus luges tõendatuks TsMS § 229 ja TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel: Arestimisaktis toodud vallasasjad asusid OÜ-le Vintselle kuuluval laopinnal asukohaga XXX, Tallinn. Kostja, võlgniku ja hageja esindajad olid arestimise juures. Arestimisaktile tehtud juurdekirjutisi on võimalik arvestada nii nagu need kirjas on. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vara hoidjana on hoidja kohustused nõuetekohaselt täitnud ning kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Vastutuse eeldusena peab kohus tuvastama kostja kohustuste rikkumise, kahju tekkimise, kahju suuruse ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Hageja on viidanud hagi alusena kostja poolt arestimisaktist ning VÕS § 895 lõikest 1 (teavitamiskohustus) ja VÕS §-ist 883 (tagastamiskohustus) tulenevatele hoidja kohustuse rikkumisele. Õige on kostja märkus, et Riigikohus on rõhutanud korduvalt enda praktikas, et üürileandja pandiõigus tekib automaatselt vallasasjade toomisel üüritud ruumidesse. Kohus viitas VÕS § 305 lg-le 4, AÕS § 281 lg-tele 2-3 ja §-le 280, selgitades et eeltoodust tuleneb, et üürileandja pandiõigus annab üürileandjale pandiga tagatud eelisnõude võrreldes teiste võlausaldajatega. Kohus leidis, et kuivõrd on tõendatud, et 28.08.2012.a arestimine leidis aset hiljem kui üürilepingu sõlmimine 01.07.2012.a, samuti kuivõrd üürilepingu ese oli laopind asukohaga XXX Tallinn ning arestimine leidis aset samades ruumides, tuleneb eeltoodust, et tõendatud on, et arestimisaktis toodud võlgniku varal lasus eelnevalt eelisõigusena üürileandja pandiõigus. Õige on kostja poolt selgitatu, et pandiõiguse puhul tuleb eristada üheltpoolt pandiõiguse tekkimist, mis annab
5(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 üürileandja pandiõigusele eelisõiguse võrreldes hilisema arestimisega ning teiseltpoolt pandiõiguse teostamist ja realiseerimist, s.o pandieseme müüki vastavalt AÕS §-dele 292-295. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatu hageja märkus, et kostja pole esitanud tõendit, et üürileandja oli enne kohtutäituri poolt vara arestimist pandiõigust teostanud, kuivõrd kostjal ei olnud selleks tulenevalt üürileandja pandiõiguse eelisõiguse olemasolu tõendamise vajadust. Siiski on kostja esitanud tõendi, et üürileandja asus panditud esemeid vähemalt osaliselt ka tegelikult realiseerima. Seoses Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-68-16 selgitas kohus, et nimetatud lahendi punkt 42.2 rõhutab pandiõiguse teostamise lubatavuse ühe eeldusena üürileandjal üürniku suhtes olevate nõuete sissenõutavust, mitte ei selgita aga pandiõiguse eelisõigusega seonduvat. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ka käesolevas asjas hageja viide TSÜS § 88 lg-le 1. Üürileandja ei või pandiõigust küll teostada, kui kolmandate isikute õigused üürileandja pandiõigusele eelnevad, kuid käesolevas asjas on tõendatud üürileandja pandiõiguse eelisõiguse olemasolu arestipandiõiguse ees. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesolevas asjas tähtsust, kas üürileandja nõuded ka tegelikult sissenõutavad olid. Üürileandja pandiõiguse teostamise takistatuse korral oleks üürileandjal õigus kasutada VÕS § 307 lg 1 kohaselt omaabi või VÕS § 307 lg 2 kohaselt nõuda asjade väljaandmist ruumi tagasi toimetamiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus kostja seisukohaga, et kostja ei saanud tagada vara säilimist, kuna tulenevalt üürileandja pandiõigusest ja selle eelisõigusest arestipandiõiguse ees oli üürileandjal arestimisaktis märgitud asjade suhtes kinnipidamisõigus, äravõtmisõigus ning asjade väljaandmisõigus. Ei ole tõendatud, et arestimisakti alusel arestiti võlgnikule kuuluvat muud vara, st vara, mis ei olnud koormatud üürileandja pandiõigusega või ei olnud kolmandate isikute omandis. 28.08.2012.a vallasvara arestimise aktist nähtub, et kostja on teavitanud vara arestimisel kohtutäiturit, võlgnikku ja hagejat, et kogu vara on koormatud OÜ Vintselle kasuks üürileandja pandiõigusega ja et kohtutäitur arestib kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Ei ole tõendatud, et kohtutäitur oleks võlgniku valduses olnud ruumidesse sisenenud ja muud vara enda valdusse saanud. Kuigi hageja täpsustas kohtuistungil, et ta ei vaidlusta, et juurdekirjutised on tehtud kohtutäituri poolt kostja sõnade alusel, märkis hageja siiski, et see ei tähenda, et kostja väited on sisuliselt tõesed. Kohus selgitas, et kostja kohustuste rikkumist peab tõendama hageja ning ka hageja väited selle kohta, et kostja väited ei ole tõesed, on paljasõnalised. Kohtuistungil selgitas kostja, et arestimisaktis täituri poolt kostja sõnade alusel tehtud vastuväidete ja märkuste teadmised tulid OÜ-lt Vintselle, kes ei olnud arestimise osaline, kuid toimetas seal samaaegselt. OÜ-lt Vintselle sai kostja enda sõnade kinnitamiseks ka üürilepingu, mille kostja on tõendina esitanud. Seega andis kostja vara arestimisel hagejale teada üürileandja pandiõigusest. Kostja teavitas arestimisel ka sellest, et kohtutäitur arestib kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Üürileandja pandiõigus tekib üürilepingu sõlmimisega ja vallasasjade üüripinnale toomisega. Seda, et arestimisaktis toodud asjad ei olnud võlgniku omandis või olid koormatud üürileandja pandiõigusega, tõendavad arestimisakt, üürileping ja asjaolu, et arestimine toimus üüripinnal. Ühtlasi on arestimisaktis teatanud kostja, et OÜ Vintselle on pandiõigust teostanud, mistõttu ei ole kohtule tõendatud kostja kohustuste rikkumine tulenevalt VÕS § 895 lg-st 1. Kostjal puudus ka hiljem kohustus hagejat teavitada täiendavalt samadest asjaoludest, mis olid teada arestimisel. Kohus leidis, et käesoleval juhul kostja kui vara hoidja õigusi kohtutäituri otsus või tegevus ei puudutanud ning ta polnud täitemenetluse osaline, kostjal ei olnud TMS § 217 lg 1 kohast kaebeõigust. Kohtu hinnangul ei olnud hageja viide Riigikohtu asjas nr 3-2-1-176-11 tehtud lahendi p-le 18 käesolevas asjas kohaldatav, kuivõrd viidatud lahendis leitakse, et vara hoidjal on kaebeõigus täitetoimingu osas, kui toiming on teda puudutav täitekulude väljamõistmise otsus. Kuivõrd kostja on tõendanud üürileandja pandiõiguse eelisõigust arestipandiõiguse ees
6(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 ning seda, et ta on juba arestimisel teavitanud, et arestitud vara on koormatud üürileandja pandiõigusega või kuulub kolmandatele isikutele, mille suhtes ei saanud arestipandiõigust tekkida, samuti kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et arestimisakti alusel arestiti ka muud võlgniku vara, ei tuvastanud kohus kostja kohustuste rikkumist tulenevalt VÕS § 895 lg-st 1 (teavitamiskohustus) ega ka VÕS §-st 883 (tagastamiskohustus). Kuivõrd arestimisaktis märgitud vara ei olnud tulenevalt üürileandja pandiõigusest ja kolmandate isikute omandiõigusest kostjale üle läinud, ei tekkinud kostjal arestimisaktist tulenevalt ka selle vara tagastamise kohustust. Ei oma tähtsust, kas tegemist oli tasulise või tasuta hoiuga. Kohus viitas siiski selgituseks VÕS § 884 lg-tele 1 ja 2, märkides, et arestimisaktist ei nähtu sõnaselgelt kokkulepet tasu osas. Kohtu hinnangul ei nähtu käesolevas asjas ka muid asjaolusid ega tõendeid, mis võimaldaksid eeldada tasu maksmist kostjale. Kohtu hinnangul oli õige kostja seisukoht, et kostja tegevus ega tegevusetus ei saanud hagejale kahju tekitada. Kostja ei oleks saanud takistada OÜ-le Vintselle kui üürileandjale pandiõiguse teostamist või kolmandate isikute omandiõiguse teostamist. Sarnane oleks olnud ka olukord, kui kohtutäitur oleks võtnud üürileandja pandiõigusega koormatud vara enda valdusse, mis juhul oleks OÜ Vintselle saanud nõuda TMS § 222 lg 1 ja 4 koostoimes üürileandja pandiõigusega koormatud vara aresti alt vabastamist. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et arestimisaktis toodud varade realiseerimiseks puudusid eelnevate õiguste tõttu tegelikud väljavaated. Eeltoodu alusel, leidis kohus, et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu. Kuigi kohus ei tuvastanud kostja kohustuste rikkumist ning sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata kahju suurust või VÕS § 139, 140 kohaldamist, märkis kohus selgituseks, et hageja nõude suurus võlgniku vastu ei võrdu automaatselt kostja poolt tekitatud kahju suurusega. Õige on kostja märkus, et vara hoidja kohustuste võtmine ei anna garantiid nõude rahuldamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul muu vara puudus. Hageja ei ole ka tõendanud, milline võlgniku vara täpsemalt kaduma läks ja mis on selle vara väärtus, arvestades, et hageja ei saa arvata kahju hulka arestimisel kolmandatele isikutele kuulunud vara või üürileandja pandiõigusega koormatud vara. Üksnes arestimisaktiga ei ole võimalik tõendada tekitatud kahju suurust, sest TMS § 74 lg-test 3 ja 4 tulenevalt määratakse arestimisaktis vara hind sissenõudja ja võlgniku kokkuleppel või lähtudes kohtutäituri arvamusest. Arestimisaktis toodud hinna näol on tegemist TMS § 82 lg 1 kohase alghinnaga, mida kordusenampakkumistel on võimalik alla hinnata TMS § 100 lg 5 kohaselt isegi kuni 70%. Praktikas ei ole välistatud, et ka siis ei õnnestu arestitud vara müüa. Riigikohus selgitas ka asjas nr 3-2-1-59-08 (p 12), et pandieseme müügihind selgub selle müümisel. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu, ei käsitlenud kohus kostja alternatiivset vastuväidet nõude aegumise kohta. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb kohtuotsuse jõustumisel kohaldatud hagi tagamine tühistada. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse ja menetluskulud jäetakse kostja kanda. Maakohus jaotas valesti tõendamiskoormise, jättis osa tõenditest arvestamata ja luges tõendatuks asjaolusid, mille kohta tõendeid esitatud ei ole. Maakohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust. Kui kostja väidab, et OÜ-l Vintselle oli olemas tähtaegselt rahuldamata nõue kolmanda isiku vastu, OÜ Vintselle on pandiõigust ka reaalselt teostanud ja on müünud kolmanda isiku vallasvara enampakkumisel, kusjuures raha järgi jäänud ei ole (AÕS § 294, § 295), pidi ta oma väited nõuetekohaselt tõendama. Seda kostja ei teinud. Kostja esitas kolmanda isiku ja OÜ Vintselle vahelise üürilepingu, mis viitab, et temal on kontakt OÜ-ga Vintselle ja selliste tõendite olemasolul ei olnud nende hankimine tema jaoks probleem. Kostja ei ole aga välja toonud ega tõendanud, millised OÜ Vintselle arved on kolmas isik jätnud maksmata, kas nendel
7(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 arvetel on alus ning millal ja kuidas toimus pandiõiguse teostamine OÜ Vintselle poolt. Vara arestimise akt, üürileping ega firmavara.ee veebilehe väljatrükk (milles ei ole nimetatud hageja kasuks arestitud vara) neid asjaolusid ei tõenda. Sellepärast on vaidlustatava otsuse järeldus ebaõige. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et üürileandja pandiõigus tähendab õigustatud isiku (üürileandja) õigust võtta omavoliliselt vastu üürniku vara ja see omastada. Pandiõigust on võimalik teostada üksnes selliste nõuete osas, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks. Seega tuleb pandiõiguse teostamise lubatavuse ühe eeldusena hinnata üürileandjal üürniku suhtes olevate nõuete sissenõutavust (RKTKo 3-2-1-6816, p 42.2). Pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (RKTKo 3-2-1-8-08, p 16). Nimetatud asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Seega kohaldas maakohus vääralt VÕS § 305 lg-t 4, § 307 lg-t 1 ja AÕS § 283 lg-t 2, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Maakohus pani ebaõigesti hagejale tõendamiskoormise, et kolmandal isikul muud vara ei ole. See on kostja vastuväide, mida kostja peab ka tõendama (TsMS § 230 lg 1). Hageja on tõendanud, et täitemenetluses laekumisi ei olnud. Kohus ei selgitanud, miks see tõend ei tõendanud kolmandal isikul muu vara puudumist. Vaidlustatavas otsuses leidis maakohus vääralt, et vara arestimise akt ei tõenda hoiulevõetud vara väärtust. Viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-176-11 (p-d 14, 17) väitis hageja, et vara arestimise aktil on lepinguga võrdne tähendus. Kui lepingus kostja sõnade alusel märgitakse hoidmisele võetava vara väärtus, mis praegusel juhul ületab nõuet kolmekordselt, peab vara väärtuse mittevastavust märgitule tõendama kostja kui hoiulevõtja. Vastupidisel juhul kaotaks hoiuleandja praktilise võimaluse esitada hoiulepingust tulenevad nõuded hoiulevõtja vastu. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et vara arestimise aktis on vara hoidja esitanud ainult osale varale vastuväite üürileandja pandiõigusest. Ülejäänud esemed (positsioonid 1-5 ja 10) ei ole koormatud üürileandja pandiõigusega. Selles osas on kohus jätnud hagi rahuldamata jätmise põhjendamata. Vara hoidjal on kaebeõigus teda puudutavate täitetoimingute osas (RKTKm 3-2-1-176-11, p 18) ning kui pärast hoiulevõtmist oleks ta avastanud, et vara väärtus on teistsugune, oli tal võimalus esitada kohtutäiturile kaebus või teda vähemalt sellest teavitada. Seda kostja ei teinud. Erinevalt vaidlustatavas otsuses märgitust, oli kostjal valdus arestitavale varale vara arestimise akti koostamise ajal, sest muidu ei oleks saanud seda üles kirjutada. Seega ei ole OÜ Vintselle enne arestimist pandiõigust teostanud. Pandiõiguse teostamine pärast vara arestimist on tühine (TsÜS § 88 lg 1). Seega temapoolne vara aresti alt vabastamise hagi, millele maakohus viitas, oleks jäänud rahuldamata. Hageja hinnangul on ebaõige ja AÕS § 294 lg-l 2 mittepõhinev kohtu järeldus, et täiendav hageja või kohtutäituri teavitamine kostja poolt, et ta on kaotanud juurdepääsu varale, ei hoiaks ära kahju tekkimist. AÕS § 294 lg-st 2 tulenevalt oli temal õigus teada enampakkumisest, et vajadusel pöörduda kohtusse, et vaidlustada enampakkumine või selle läbiviimise kord ja hind või paluda kohtult hoiumeetmete rakendamist. Samuti saaks hageja esitada nõude väidetava üürileandja pandiõigusega koormamata esemete kohtutäiturile üleandmiseks. Sellise meetme perspektiivitust pidi tõendama kostja (RKTKo 3-2-1-175-12, p 16). Kuivõrd asjas kogutud tõendite alusel tuleb jaatada sellise müügi ebaseaduslikkust, on sellega põhjustatud kahju põhjustatud kostja poolt. Kostja ei tõendanud oma rikkumise vabandatavust, kuna ükski kostja väidetud asjaolu, miks vara ei ole säilinud, ei ole arusaadavalt välja toodud ega tõendatud. Samuti ei ole kostja nimetanud, mis oleks tema arvates arestitud vara väärtus ega esitanud vara arestimise akti märgitud hinda kummutavaid tõendeid.
Vastustaja seisukoht
8(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetlustoimingud apellatsioonimenetluses
6.12.05.2017.a esitas osaühing Sumpsimees enda kui kolmanda isiku kaasamise taotluse. 13.06.2017.a määrusega lubas ringkonnakohus osaühingul Sumpsimees astuda menetlusse iseseiva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel ning andis kolmandale isikule võimaluse esitada enda seisukoht. Kolmas isik ühines enda seisukohas hageja seisukohtadega ja palus apellatsioonkaebuse rahuldada. Kolmas isik saatis Vintselle OÜ-le päringu 26.06.2017.a, milles palus teavitada, millised nõuded olid Vintselle OÜ-l kolmanda isiku vastu, mis tulenesid nendevahelisest üürilepingust. Samuti palus kolmas isik, et Vintselle OÜ teavitaks teda, kas OÜ Vintselle oli teostanud pandiõigust enne 28.08.2012.a. Kui jah, palus kolmas isik edastada sellekohased dokumendid. Antud päringule ei vastatud, mis kinnitab, et OÜ-l Vintselle puudus pandiõiguse teostamise õigus ja vajadus varade arestimise ajal, ehk 28.08.2012.a ja ka selle faktiline teostamine ehk pandiõiguse teostamise kirja või muud sellist tahteavaldust ei olnud kolmandale isikule kätte antud. Kolmandal isikul ei olnud muud vara peale arestimisaktis üleskirjutatud varale. Vara väärtuse ütles kostja. Vara jäi kostja valdusesse ja kontrolli alla. Arestimise juures olnud kaks tundmatut isikut ei olnud Vintselle OÜ esindajad. Lisaks ei antud kohtutäiturile arestimisel üürilepingut.
7.16.07.2017.a esitas hageja hagi tagamise abinõu asendamise taotluse. Ringkonnakohus rahuldas 19.07.2017.a taotluse osaliselt ja arestis Tallinna kohtutäituri Risto Sepp poolt 21.07.2017.a korraldataval enampakkumisel (ID 32534) kostjale kuuluva kinnistu asukohaga Kernu vald, Kirikla küla, XXX (registriosa nr XXXXXXXX) müügist saadud raha võlgnikule TMS § 57 alusel kuuluv tagastamisnõue 10 000 euro ulatuses hageja kasuks ja keelas kohtutäituril Risto Sepp nimetatud ulatuses summa võlgnikule tagastamise. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Seega kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele.
9.Käesoleva tsiviilasja raames esitas hageja kostja suhtes kahju hüvitamise nõude, milles tugines sellele, et kostja rikkus hoidja kohustusi. Hageja tugines sellele, et kostjale anti täitemenetluse seadustikus sätestatud korras hoiule kolmandast isikust võlgniku vallasvara ning sellisele hoidmisele kohaldatakse võlaõigusseaduses hoiulepingu kohta käivaid sätteid. Hageja heidab kostjale ette seda, et kostjale hoiule antud vara ei ole säilinud ning kostja ei teavitanud hagejat ega kohtutäiturit sellest, et vara säilimine sattus ohtu ega sellest, et keegi vara ära viis. Sellest tulenevalt ei saanud kohtutäitur ega sissenõudja rakendada meetmeid vara säilimise tagamiseks. Hageja tõi hagi alusena esile ka selle, et tal on kolmandast isikust võlgniku suhtes, kelle vara suhtes täitemenetlust läbi viidi ja kelle vara kostjale hoiule anti, jõustunud kohtulahenditest tulenevaid nõudeid, kokku hagetava summa ulatuses. Hageja tugines veel sellele, et täitemenetluses, mille raames viidatud nõudeid täideti, laekumisi ei olnud ja hagejale teadaolevalt kolmandast isikust võlgnikul muud vara, mille arvelt kohustust täita, ei ole. Hageja tugines sellele, et vara väärtusena, mis kostjale hoiule anti, märgiti arestimisaktis 21300 eurot, mis on ca kolm korda suurem summa kui nõue, mida täitma asuti. Nendel asjaoludel leidis hageja, et kostja peaks vastutama hagejale tekkinud kahju eest võlaõigusseaduses sätestatud hoidja vastutust reguleerivate sätete alusel. Kahjuna käsitles hageja rahasummat, mida hagejal ei õnnestunud selle tõttu, et kostja ei täitnud hoidja kohustusi, saada.
9(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935
10.Viidatud asjaoludel võiks hagi rahuldamisele kuuluda VÕS § 115 lg 1 koosmõjus § 895 lg 1 ja alt 883 alusel.
11.Hagi rahuldamise esimese eeldusena tuleb hagejal tõendada, et kostjal lasus mingi konkreetne võlasuhtest tulenev kohustus. Kohustusena tuleksid kõne alla VÕS §-st 883 tulenev kohustus tagastada hoidmise lõppemisel hoiule võetud vara, samuti VÕS § 895 lg-st 1 tulenev hoidja kohustus teatada hoiuleandjale viivitamata hoiuleantud asjade valduse kaotusest, hoidja suhtes asja väljaandmise nõude esitamisest või hoiule antud asjale kolmanda isiku õigusest teadasaamisest. Ringkonnakohus leiab, et kostjale anti täiteasjas nr 027/2012/2190 28.08.2012.a arestimise aktis (t I kd lk 12 jj) nimetatud vara hoiule ning sellest tekkisid kostjal hoidja kohustused, sh kohustus tagastada hoiu lõppemisel vara, samuti kohustus teavitada hoiuleandjat asjade valduse kaotusest, hoidja suhtes väljaandmisnõude esitamisest ning hoiule antud asjale kolmanda isiku õigusest teadasaamisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale vara hoiule anti. Nimetatud kohustused tekivad käesolevas lõigus viidatud normidest tulenevalt hoiuleandmisest.
12.Teise eeldusena peab esinema viidatud kohustuse rikkumine. Ringkonnakohus leiab, et kostja rikkus VÕS §-s 883 sätestatud asjade tagastamise kohustust. Vallasvara arestimise aktiga (t I kd lk 12 jj) loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostjale anti hoiule aktis nimetatud vara. Kostja kinnitas seda, et viidatud vara tema tagastanud ei ole. Seega rikkus kostja vara tagastamise kohustust.
13.Ringkonnakohus leiab, et kostja rikkus ka VÕS § 895 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust. Olukorras, kus vara asus hoiuleandmisel konkreetsetes ruumides, oli kostjal võimalik jälgida vara säilimist ning vara äraviimisel oleks kostjal tulnud kohtutäiturit sellest teavitada. Selline teavitamine oleks pidanud toimuma esimesel võimalusel, st koheselt kui kolmas isik soovis asju ära viia või hiljemalt siis, kui kolmas isik asjad ära viis. Praegusel juhul kostja seda ei teinud. Kostja teavitas kohtutäiturit sellest, et tema käes asju ei ole ja sellest, et asjad enam arestimise ajal olnud asukohas ei asu ning sellest, et kostja asjade täpset asukohta ei tea alles siis, kui kohtutäitur kostjalt kui asjade hoidjalt asjade kohta aru päris. Kostjapoolne teavitus kajastub kohtutäituri poolt koostatud protokollis (t I kd lk 40), mille kohtutäitur kostja sõnade kohaselt koostas. Protokollist nähtub, et kostja teadmise kohaselt on vaidlusalune vara kolmandate isikute valduses juba pikemat aega, ja et kostja kaotas juurdepääsu angaarile ja territooriumile, kus vaidlusalust vara hoiti, peale arestimist, sest ruumide ja värava lukud vahetati ära. Ka sellest kostja kohtutäiturit ei teavitanud. Kostja avaldas protokollis, et ta teadis osade arestitud sõidukite väidetavast ärandamisest juba 2012.a septembris, kuid ei teavitanud sellest kohtutäiturit. Eespool toodust tuleb järeldada, et kostja rikkus VÕS § 895 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust. Kostja pidi teadma vara asukohta ning jälgima vara olemasolu ning teavitama kohtutäiturit sellest, kui vara soovitakse ära viia või kui vara ära viiakse.
14.Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kuna kostja vaidlusalust vara kohtutäiturile ei tagastanud ja ei teavitanud kohtutäiturit vara äraviimisest selliselt, et kohtutäitur oleks saanud vara säilimiseks meetmeid rakendada, ei olnud täitemenetluses vara, mille arvelt hageja poolt täitmisele pööratud kohtulahendeid täita. Ringkonnakohus leiab, et kostjapoolne kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega, sest juhul, kui kostja oleks täitnud VÕS §-s 883 sätestatud hoiule võetud vara tagastamise kohustust, oleks olnud vara, mille arvelt täitemenetluses nõudeid täita. Samuti, juhul, kui kostja oleks hoidnud ennast kursis vara asukoha ja säilimisega seotud asjaoludega, oleks ta saanud täiturit teavitada sellest, kui vara säilimine ohtu satub. Samuti, juhul, kui kostja oleks teavitanud kohtutäiturit asjaoludest, et kostjal ei ole enam ligipääsu angaaridele ja territooriumile, kus asju
10(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 hoiti, oleks kohtutäitur saanud anda asjad sellise isiku hoiule, kes oleks saanud tagada asjade säilimise. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kostja oleks kohe, kui angaari ja territooriumi väravate lukud vahetati, kohtutäiturit teavitanud, oleks kohtutäitur saanud rakendada kohaseid meetmeid vara säilimiseks, näiteks oleks kohtutäitur saanud anda asjad muu isiku hoiule selliselt, et vara säilimine oleks olnud tagatud. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et arestimise ajal olid vaidlusalused asjad olemas. Kostjal tekkisid hoidja kohustused. Hoidja kohustused tähendavad seda, et hoidja peab asju valvama ning tagama nende säilimise ja juhul, kui asjade säilimine satub ohtu. Sellisel juhul tuleb asjade säilimise ohtusattumisest koheselt hoiuleandjat teavitada. Juhul, kui isik võtab asjad hoiule ja hoiule võtmisel on asjad olemas, kuid peale hoiule võtmist asju ei valva ning nende säilimise osas huvi ei tunne, meetmeid ei rakenda ja hoiuleandjale selle kohta infot, et asjade säilimise osas on vaja meetmeid rakendada, ei anna, ei saa rääkida hoidja kohustuste täitmisest. Kuna asjad olid olemas, oleks eelduslikult olnud võimalik tagada asjade säilimine, kui asjade suhtes oleks järelevalvet teostatud ja kui asjade äraviimisest või asjade asukohale ligipääsu kaotamisest oleks koheselt hoiuleandjat informeeritud. Praegusel juhul oli hoiuleandjal põhjust uskuda, et asjad on kostja hoiul ning kostja saab asjad koheselt kohtutäiturile välja anda. Kohtutäituril oli alus järeldada, et kui asjadega on midagi juhtunud, siis kostja kohtutäiturit sellest teavitab.
15.Kostja esitas hagile vastuväite, mille kohaselt, isegi siis, kui kostja oleks kohe kohtutäiturit asjade äraviimisest teavitanud, ei oleks ikkagi asjade säilimine tagatud, sest nende ruumide, kus asjad asusid, üürileandjal oli asjade suhtes üürileandja pandiõigus, mida üürileandja teostas. Kostja leidis, et kuna üürileandja pandiõigus asus asjade täitemenetluses arestimise tõttu tekkinud arestipandiõigusest eespool, ei saanud täitur ega hageja üürileandjal asjade müümist takistada.
16.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Kuigi üürileandja pandiõigus tekib kõikide üüritud ruumi või kinnisasjale toodud asjade suhtes alates sellest hetkest, kui asjad üüritud kinnisasjale tuuakse, tuleb eristada pandiõiguse tekkimist ja pandiõiguse teostamist. Üürileandja saab pandiõigust teostada üksnes juhul, kui üürileandjal on üürniku suhtes pandiga tagatud nõue. Üürileandja pandiõigusega on tagatud üürilepingust tulenevad jooksva ja sellele eelneva aasta üürinõuded, samuti hüvitisnõuded. Juhul, kui üürileandjal ei ole üürniku suhtes viidatud nõudeid, ei saa üürileandja pandiõigust teostada, kuigi pandiõigus asjade suhtes laieneb. Kostja ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus tõendatuks lugeda, et üürileandjal oli üürniku suhtes sissenõutavaks muutunud ja rahuldamata VÕS § 305 lg 1 lauses 2 sätestatud nõudeid, st nõudeid, mille olemasolu korral saab üürileandja pandiõigust teostada. Vastava asjaolu tõendamise kohustust ja seda, et selle asjaolu tõendamiskoormis lasub kostjal, selgitas ringkonnakohus kostja tehingulisele esindajale 08.09.2017.a kohtuistungil. Kostja tehinguline esindaja avaldas kohtule, et kostja vastavate nõuete olemasolust ega puudumisest teadlik ei ole ning nõuete olemasolu tõendada ei suuda. Kostja täiendavate tõendite esitamiseks tähtaja määramist ei taotlenud. Kostja esindaja ei esitanud vastuväiteid sellele, et kohus lõpetas tsiviilasja arutamise ning teatas asjas otsuse kuulutamise aja.
17.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et isegi, kui kostja oleks tõendanud, et üürileandjal olid üürniku suhtes nõuded, mis oleksid andnud üürileandjale pandiõiguse realiseerimise õiguse, ei oleks see tähendanud seda, et üürileandja oleks tohtinud üüritud ruumides olevad asjad ära viia. Esiteks võib üürileandja teostada pandiõigust üksnes võimalikult väheste asjade suhtes, st mitte rohkemate asjade suhtes, kui see on vajalik pandiga tagatud nõuete realiseerimiseks. Sellest tulenevalt on järjekordselt oluline see, kas ja kui siis millises suuruses oli üürileandja pandiõigusega tagatud nõudeid. Teiseks, üürileandja tohib üürileandja
11(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 pandiõigusega koormatud asjade suhtes teostada omaabi üksnes juhul, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus. Vastavad alused on VÕS § 307 lg-s 1 sätestatud ammendavalt. Muudel juhtudel tuleb üürileandjal esitada asjade valdaja suhtes väljaandmisnõue. Konkreetsel juhul oleks ilmselt tulnud esitada ka vara aresti alt vabastamise nõue. Need nõuded ei oleks saanud rahuldamisele kuuluda ilma, et nõude esitaja oleks tõendanud kõik pandiõiguse olemasolu ja selle teostamise eeldused, sh selle, millises ulatuses on üürileandjal õigus esemete realiseerimisest saadavale tulemile.
18.Oluline on rõhutada seda, et üürileandja pandiõiguse olemasolu ja pandiõiguse realiseerimise õiguse olemasolu, isegi kui need esinesid, ei tähenda, et üürileandja võib pandiga koormatud asjad endale võtta või maha müüa ja kogu raha endale jätta. Seda, kas vaidlusalused asjad realiseeriti kohasel viisil, kas realiseerimisest saadud raha kulus täies ulatuses üürileandja nõuete rahuldamiseks jne, ei ole üürileandja asjaolude esitamise kaudu avanud ega tõendanud.
19.Kuna kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et üürileandja võis üürileandja pandiõigust teostada, ei saa järeldada, et isegi, kui kostja oleks tal lasunud hoidja kohustusi täitnud, ei oleks vaidlusalune vara ikkagi säilinud. Sellest tulenevalt ei saa eespool käsitletud kostja vastuväide tingida hagi rahuldamata jätmist. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et üürileandja pandiõigust teostas ega seda, et asjad on kolmanda isiku valduses. Tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub, et vähemalt vahetult peale hoiuleandmist oli kostjal ruumide ja territooriumi, kus asjad asusid, võtmed ja kostja võttis endale asjade suhtes hoidja kohustused, sh asjade säilitamise kohustuse (vt kostja ütluste kohaselt kohtutäituri poolt koostatud protokoll). Sellest võib eeldada, et asjad on kostja käes või kostja andis asjad enda valdusest välja.
20.Kostja esitas hagile vastuväite, mis seisnes selles, et juhul, kui asjad realiseeriti üürileandja või kolmanda isiku poolt ebaseaduslikult, on kohtutäituril või hagejal võimalik need asjad praeguste valdajate käest välja nõuda. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vastuväide ei saa tingida hagi rahuldamata jätmist. Sellel alusel vastuväite arvestamiseks tulnuks kostjal tõendada, et vaidlusalused asjad on säilinud, et nende asukoht on teada ja et asjade praegustelt valdajatelt väljanõudmine on reaalne. Selliste järelduste tegemist võimaldavaid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud ega tõendanud. Kostja tugines sellele, et ta avaldas kohtutäiturile kõik asjaolud, mida ta varaesemete kohta teadis kohtutäituri poolt 13.04.2016.a koostatud protokollis (t I kd lk 40). Ringkonnakohus leiab, et kostja poolt kohtutäiturile avaldatud informatsioon on sedavõrd üldine, et sellest ei saa järeldada, et vara on võimalik tagasi nõuda või üleüldse praeguste varaesemete valdajateni jõuda. Protokollist nähtub, et kostja väidab kohtutäiturile, et ta arvab teadvat, et ühe varaesemega sõidab ringi keegi, kelle eesnimi on Oliver ja kelle perekonnanime kostja ei tea. Veel ühe varaeseme osas väidab kostja, et sellega sõidab vist ringi EK. Ka see väide on esitatud oletuslikult. Muude varaesemete osas väidab kostja, et nende osas tal informatsioon puudub. Kostja ei avaldanud informatsiooni, millest võiks järeldada, kas esineb mingeidki väljavaateid varaesemete tagasisaamiseks. Protokollis avaldab kostja, et ta arvab, et osa vaidlusalusest varast on XXX kõrval asuvates angaarides. See väide on esitatud oletuslikult. Seega ei ole kostja isegi kindlalt väitnud, et osa vaidlusalustest varaesemetest mingis konkreetses kohas asub. Samuti ei nähtu kostja väidetest, kelle valduses või mis asjaoludel varaesemed kuskil asuvad, ega ka mitte seda, kas võiks esineda mingi tõenäosus asjade tagasisaamiseks. Sellest tulenevalt on kostja toonud kohtu ette niivõrd lakoonilised, abstraktsed ja konkretiseerimata väited, et nende alusel ei ole võimalik kostja poolt soovitud järeldusi teha, rääkimata sellest, et kostja poolt esile toodud väidete tõttu peaks tõendamiskoormis ümber pöörduma ja hagejal peaks tekkima kohustus tõendada, et asjade tagasisaamine ei ole võimalik. Olukorras, kus hoiuleandja enam talle hoiule antud asjade osas
12(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 kontrolli ei oma, vara asukohta, valdajaid ja kolmandate isikute valdusesse sattumise asjaolusid ei tea ja selline olukord on ilma kohtutäituri teavitamiseta kestnud aastaid, tuleb lähtuda sellest, et vara tagasisaamine ei ole võimalik.
21.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et hagi tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et isik, kelle suhtes täitemenetlust läbi viidi, oli vahepeal registrist kustutatud. Kuigi täitemenetluse seadustiku kohaselt kuulub täitemenetlus lõpetamisele juhul kui võlgnik lõpetatakse ilma õigusjärgluseta, ei tähenda, et sätet tuleks tõlgendada viisil, et täitemenetlus tuleks lõpetada ka juhul, kui täitemenetluse võlgnik peale registrist kustutamist, registris taastatakse ning täitemenetlust ei ole vahepeal lõpetatud.
22.Kostjat ei vabasta vastutusest ka see, et kohtutäitur ei rakendanud meetmeid nendesse ruumidesse sisenemiseks, kus asjad asusid. Kuna asjad anti mh kostjale hoiule, pidi asjade säilimise tagama ja selle eest vastutama kostja ning kohtutäituril puudus vajadus ja üleüldse alus ruumidesse sisenemiseks, sest kui kohtutäitur annab asjad hoiule, ei ole täituril alust asju enda valdusesse võtta. Asjade kostja poolt hoiulevõtmisel ei olnud alust muud järeldada, kui seda, et kostja lubas tagada asjade säilimise ja võttis endale hoidmisega kaasnevad kohustused, sh asjade säilimise tagamise kohustuse ja asjade säilimise üle järelevalve teostamise kohustuse. Hageja tõendas seda, et asjad anti kostjale hoiule ja et kostja võttis asjad hoiule vara arestimise aktiga, millest vastavad asjaolud nähtuvad. Aktile on kostja alla kirjutanud. Sellest võib järeldada, et kostja võttis endale hoidja kohustused ja tal oli võimalik kostja kohustusi täita. Kostja oleks saanud anda kohtutäiturile teada, kui hoidja kohustuste täitmine muutus võimatuks.
23.Kostja ei ole kohtu ette toonud VÕS §-i 139 ega §-i 140 rakendamise eeldusi. Eespool selgitas ringkonnakohus seda, et eristada tuleb üürileandja pandiõiguse olemasolu ja selle teostamise õigust. Iseenesest ulatub kõikidele üüritud kinnisasjal asuvatele asjadele üürileandja pandiõigus. See ei tähenda aga, et mitte ühegi üüritud kinnisasjal asuva varaeseme osas ei saaks täitemenetlust läbi viia. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et üürileandja võis väikseski osas üürileandja pandiõigust teostada.
24.Puuduvad asjaolud, mille alusel võiks arvata, et kahju täies ulatuses hüvitamine oleks kostja jaoks äärmiselt ebaõiglane või üleüldse ebaõiglane. Kostja võttis endale hoidja kohustused. Kostja pidi sellega teadvustama, et ta kaitseb hoidjana täitemenetluse osaliste varalisi õigusi. Kostja ei pöördunud kordagi kohtutäituri poole ega avaldanud, et hoidja kohustuste täitmine on tema jaoks raske või ülejõu käiv ülesanne. Kostja ei avaldanud kohtutäiturile kordagi võimalikke probleeme ega raskusi, mis hoidmisega kaasnevad ega küsinud, kuidas oleks võimalik probleeme lahendada.
25.Kostja tõi vastuväitena esile ka selle, et väidetavalt kuulus osa arestitud varast kolmandatele isikutele. Kostja ei ole vastavaid väiteid tõendanud. Arestimisaktis (t I kd lk 14) on väited, et osa varast kuulub kolmandatele isikutele, esitatud mitte kõikide aktile allakirjutanud isikute kinnitusena vaid pelgalt kostja väidetena. See ei ole aga piisav, et kostja väiteid tõendatuks lugeda ja nende pinnalt kostja poolt soovitud järeldust teha.
26.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et nõuded, mida kostja suhtes esitati, on aegunud. Hoiuleping on kestvusleping ja hoiuleandjal lasuvad hoiulepingust tulenevad kohustused, sh VÕS §-dest 883 ja 895 tulenevad kohustused kogu hoiulepingu kehtivusaja jooksul. Toimikumaterjalidest (t I kd lk 40) tuleb järeldada, et hoiuleping oli kehtiv 13.04.2016.a, so ajal, mil kohtutäitur kostjalt vara üleandmist nõudis. Hageja poolt kostja suhtes
13(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 esitatud nõude puhul on tegemist tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146). Asjade tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates sellest, kui kohtutäitur kostjalt asjade tagastamist nõudis (2016.a aprillikuus). Järelikult sai sellest ajast muutuda sissenõutavaks ka selle kohustuse rikkumisest tulenev nõue. Aegumise kohaldamise eeldused tuleb kohtu ette tuua sellel menetlusosalisel, kes aegumise kohaldamist taotleb, ehk kostjal. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus tõendatuks lugeda, et VÕS §-s 895 sätestatud kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks enam kui kolm aastat enne hagi esitamist. Selleks oleks kostjal tulnud kohtu ette tuua ja tõendada, millal täpselt kostja VÕS §-s 895 sätestatud kohustusi rikkus. Seda ei ole kostja kohtu ette toonud. Kostja väide, et kõik võimalikud kohustuste rikkumised, mida ta toime pani, pani ta toime vara hoiule võtmisel (kuigi kostja ei käsitle neid asjaolusid rikkumisena). Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Hoiule võetud asjade suhtes järelevalve teostamata jätmise ja kolmandate isikute poolt asjade äraviimine ja võimalik nõuete esitamine sai ja pidi aset leidma millalgi peale asjade kostjale hoiule andmist.
27.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastutust ei välista ega piira ka VÕS§-s 885 sätestatu. Viidatud normi kohaselt on tasuta hoiu puhul hoidja vastutus piiratud selliselt, et hoidja vastutab üksnes juhul, kui ta ei ole ilmutanud sellist hoolt nagu ta enda asjade hoidmisel rakendaks. Ringkonnakohus leiab, et iga kostjaga sarnane mõistlik isik, kes hoiaks enda asju, ei jääks passiivseks ja ei rakendaks mitte ühtegi meedet juhul, kui tema asjade hoiukoha ruumide ja territooriumi väravate lukud vahetatakse ja autodega minema sõidetakse. Hoolsus, mida kostjaga sarnane mõistlik isik konkreetses situatsioonis eelduslikult teostaks, oleks see, et ta teavitaks isikut, kes saaks sellisel juhul midagi ette võtta. Konkreetsel juhul oli isik, keda teavitada, kohtutäitur. Kostja seda ei teinud. Veelgi enam, kostja ei rakendanud mitte ühtegi meedet, mis oleks mingitki tulemust andnud. Ringkonnakohus on veendunud, et mitte ükski mõistlik isik ei laseks ära viia talle kuuluvat suures koguses vara ilma, et ta midagi ette ei võtaks. Seetõttu ei oma asjas tähendust, kas tegemist oli tasuta või tasulise hoiuga.
28.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja kohustuse rikkumise eest ei vastuta.
29.Hageja käsitleb kostja poolt talle tekitatud kahjuna seda, et nõue, mille hageja kolmandast isikust võlgniku suhtes täitmisele pööras, jäi täies ulatuses täitmata. Sellest tulenevalt on hageja hinnangul talle tekkinud kahju suurus võrdne täitmisele pööratud kohtulahenditega väljamõistetud rahasummaga (7870,63 eurot). Hageja leidis, et kahju tekkis kostjapoolse kohustuste rikkumise tagajärjel. Ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega. Hageja algatas täitemenetluse selleks, et rahuldada kolmandast isikust võlgniku vara arvelt jõustunud kohtulahenditega väljamõistetud rahalised nõuded summas 7870,63 eurot. Kohus tuvastab, et hagejal oli kolmandast isikust võlgniku suhtes jõustunud kohtulahenditega välja mõistetud nõudeid viidatud summas (t I kd lk 17 jj). Nende nõuete täitmise eesmärgil arestiti ka vaidlusalune vara. Selleks, et vara arvelt saaks nõudeid täita, tuleb tagada vara säilimine. Kostja võttis endale vara hoidmise kohustused ja sellega kaanevad kohustused. Mis kohustused kostja konkreetselt võttis ja millisel viisil kostja kohustusi rikkus, käsitles kohus eespool. Juhul, kui vara oleks säilinud, oleks olnud võimalik see täitemenetluses võõrandada ja selle arvelt hageja nõuded täita. Kahju tekkimise põhjustas just kostjapoolne kohustuste rikkumine ja kostja rikkumiste ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Hageja on käesoleva tsiviilasja raames tõendanud, et algatatud täitemenetluse raames laekumisi ei ole olnud. Hageja on esile toonud ka selle, et tema nõuete täitmiseks algatatud täitemenetluse raames muud vara ei arestitud. Hageja on väitnud ka seda, et kolmandast isikust võlgnikule (OÜ Sumpsimees) muud vara ei kuulunud. Nende asjaolude alusel saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et olukorra, kus
14(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935 hageja nõuded jäid rahuldamata, põhjustas just see, et kostja rikkus hoidja kohustusi. Järeldada tuleb seda, et muud vara kolmandast isikust võlgnikule ei kuulunud, sest juhul, kui kolmandast isikust võlgnikule oleks kuulunud muud vara, oleks täitemenetlus läbi viidud kas muu vara arvelt ja nõuded muu vara arvelt rahuldatud või oleks ka muu vara arestitud. Kohtutäituri kohustus on selgitada välja võlgnikule kuuluv vara ja tagada selle säilimine. Kui muu vara suhtes täitemenetluse toiminguid läbi ei viidud ja kui ka kostja ei suutnud muu vara olemasolule viidata, siis eelduslikult muud vara võlgnikule ei kuulunud. Järelikult, kuna ainus vara sai väljuda täituri kontrolli alt põhjusel, et kostja ei täitnud hoidja kohustusi, muutus vara kadumise tõttu võimatuks hageja nõuete rahuldamine.
30.Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole tõendanud, et arestitud ja kostjale hoiule antud vara arvelt oleks saanud täielikult või osaliselt hageja nõuded täita. Kuigi vara lõplik hind selgub siis, kui vara täitemenetluses võõrandatakse ja kuigi täitemenetluses võõrandatakse vara tihti väiksema tasu eest kui vabakäelisel müügil, ei tähenda see seda, et varal ei oleks väärtust või seda ei saaks hinnata. Vara väärtust saab hinnata kõikide väärtuse tõendamiseks esitatud tõendite alusel. Tõendina tuleb käsitleda kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatavaks peetud tõendeid, mida menetlusosalised on kohtu ette toodud asjaolude tõendamiseks esitanud. Käesoleval juhul väitis hageja, et varal, mis kostja hoiule anti, oli vähemasti selline väärtus, mille arvelt oleks saanud täies ulatuses täita hageja poolt täitmisele pööratud nõuded. Sellise hageja väitega tuleb nõustuda ja see väide tuleb tõendatuks lugeda. Hageja esitas oma väite tõendamiseks vara arestimise akti, milles kajastati arestitud vara ja selle väärtust. Vara väärtusena on arestimisaktis märgitud 21300 eurot. Nõuded, mida hageja täitmisele pööras, olid summas 7870,63 eurot. Seega leiab ringkonnakohus, et isegi siis, kui täitemenetluses oleks vara võõrandatud odavamalt, oleks saanud vara arvelt ikkagi nõuded rahuldada, sest täitmisele pööratud nõuete summa ja vara väärtus on sedavõrd suure vahega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et vara arestimise aktis kajastatud vara väärtus ei saa olla vara väärtuse määramise alus. Arestimise aktil on õiguslik tähendus ja kohtutäitur koostab selle kindla eesmärgiga. Ka käesoleva vara arestimise akti koostas kohtutäitur, kellel on täitemenetluste läbiviimise kogemus, sh ka vallasvara võõrandamise teel nõuete rahuldamise kogemus. Arestimise akti ei koostanud isik, kes oleks esmakordselt vara arestinud või vallasasjasid esmakordselt üritanud võõrandada. Kuna kohtutäitur on kõige paremini teadlik sellest, milline tõenäosus on asju mingi hinna eest võõrandada ja kuna kohtutäitur teab, et täitemenetluse raames ei tohi arestida rohkem asju, kui täitmisele pööratud nõuete täitmiseks vajalik ja kuna kohtutäitur teab, et vara arestimise akt on selle vara osas seetõttu edasise täitemenetluse läbiviimise alus, ei märgi kohtutäitur vara arestimise akti mitte suvalist rahasummat, vaid pigem sellise summa, mille eest on võimalik asjad võõrandada. Kohtutäituri tegevus vara arestimise akti koostamisel ja selles asjade väärtuse märkimisel on hinnanguline tegevus. Tegemist on professionaalse, igapäevaselt vara võõrandamisele ja selle arvelt nõuete täitmisele spetsialiseerunud, kogemustega ametikandja poolse hinnanguga. Selle tõttu võib ringkonnakohtu hinnangul konkreetsel juhul arvestada vaidlusaluse vara väärtust tõendava tõendina ka vara arestimise akti ning teha selle alusel järelduse, et 7870,63 euro suuruse nõude rahuldamiseks oleks kostjale hoiule antud varast jätkunud. Asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid aluse järeldada, et arestimisaktis näidatud vara väärtus ei vasta tegelikkusele, ei ole kostja kohtu ette toonud. Kostja poolt nimetatud üldised kahtlused ei ole vastava järelduse tegemiseks piisavad.
31.Eespool toodust tulenevalt tuleb hagi põhinõude osas rahuldada. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1). Vastava nõude hageja ka esitas. Nõue kuulub rahuldamisele.
15(16)
Tsiviilasi nr 2-16-5935
32.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19.07.2017.a määrusega hagi tagamise taotluse ja arestis võimaliku rahalise nõude, mis kostjal võib olla. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb hagi tagamiseks rakendatud abinõu jõusse jätta. Menetluskulude jaotus
33.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kostja menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja poolel menetlusse astunud kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta kostja kanda (TsMS § 167 lg 1). Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
9.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Ele Liiv (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.