Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

Isa oli valmis lapsele pakkuma turvalist elukeskkonda. Ta sai pühendada kogu oma aja lapsele, tegeleda temaga, arendada, viia õppetundidesse ja sporditreeningutele. Tal olid lapsega sõbralikud suhted, kuid lapse ema häälestas last isa vastu üles. Ema võis suhelda lapsega tingimustel, mida ta isale pakkus. Samas oli isa nõus lapsega suhtlema ka 50:50 põhimõttel. Lapse üleandmine võiks toimuda kusagil mugavas kohas linnas. Isal olid lapse kasvatamiseks head tingimused. Puudutatud isik I esindaja seisukoht

Vanemate vaheliste vaidlustega lapse üle oli tegelenud ka politsei. Suutmatusele lapse huvidest lähtuvalt koostööd teha viitas mh ka see, et vanemate vahel olid jätkuvalt vaidlused ja erimeelsused lapsega suhtlemise korraldamisel. Seda vaatamata asjaolule, et suhtlemiskord oli varem kohtu poolt määratud. Eeltoodust nähtus, et kumbki vanem ei olnud valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja temaga arvestama selleks, et oleks võimalik ühise hooldusõiguse teostamine vaidlusaluses ulatuses. Seega oli ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine põhjendatud. Kuid seda üksnes lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste osas. Viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamine oli põhjendatud, sest lapse isaga ei olnud kiireloomuliselt nimetatud küsimuses võimalik kokku leppida. Ema sai lapse isalt nõusoleku lapse registreerimiseks tema tegelikku (s.o ema) elukohta alles pärast kohtusse pöördumist. Oli ilmne, et lapse harilik viibimiskoht oli ema juures ning ema elukoha muutumisel oleks vaja iga kord lapse elukoha osas isa nõusolekut saada. Lapse tegeliku elukoha andmete vastavus registrites oli vajalik nt kohaliku omavalitsuse pakutavate teenuste saamiseks. Elukohast omakorda sõltus lapse haridusasutus. Haridusküsimused olid jätkuvalt aktuaalsed seetõttu, et lapse isa ei aktsepteerinud ema valikuid, kuid ei pakkunud välja ka omapoolseid lahendusi lapse huvitegevuseks ja arenguks. Lisaks selgus menetluse ajal, et lapse isa ei arvestanud lapse vajadusega osaleda pikapäevarühmas ning jättis lapse hilisel kojutoomisel lapsega ette valmistumata järgmiseks koolipäevaks. Kooli esitatud iseloomustusest nähtuvalt oli lapse ema kogu aeg ühenduses õpetajaga Kuna kohtult taotles temale osalist ainuhooldusõiguse andmist ema, tuli pärast ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse viibimiskoha osas anda emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas. Seetõttu ei hinnanud kohus isa võimekust ja valmisolekut teostada ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas. Kohus selgitas lapse isale tema õigust esitada omapoolne avaldus, kuid isa ei väljendanud soovi avalduse esitamiseks ega teinud seda ka menetluse käigus. Ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja lapse emale üleandmist toetasid nii alaealisele määratud esindaja kui ka lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus. Kohtu hinnangul oli lapse huvides, et vanemate erimeelsuste olemasolul oleks ühel vanemal võimalik otsustada lapse viibimiskoha üle. Olukord, kus vanemate vahelised suhted olid pingelised ja vastastikuseid kokkuleppeid ei olnud võimalik rahumeelselt saavutada, ei toetanud lapse stabiilset elukorraldust. Koolikohustusliku lapse huvides oli omada ühte kindlat kodu ja regulaarset võimalust lahuselava vanemaga kohtumiseks ning suhtlemiseks. Lepitusmenetluse osas leidis kohus, et see ebaõnnestus. Senine lapsega suhtlemise kord oli määratud kindlaks maakohtu 22.04.2014 määrusega asjas nr 2-14-5681. Perelepitus määrati asjas nr 2-18-1221. Lepitus ei olnud tulemuslik. Lapsevanemate nägemus lapsega suhtlemise korrast oli ka pärast perelepitusel osalemist erinev. Lapse isa leidis, et suhtluskord võiks olla 50:50 põhimõttel, s.t laps elaks vahelduvalt kaks nädalat isaga ja kaks nädalat emaga. Lapse ema pidas lapse tähelepanuhäiret arvestades põhjendatuks kohtumisi nädalavahetuseti. Lapsevanemad ei jõudnud suhtlemiskorras kokkuleppele. Eeltoodust tulenevalt tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Arvestades lapse muutunud päevakava, tema käitumishäiret ja lapse isa käitumist oli suhtluskorra muutmine vajalik ja lapse huvides. Kohus oli seisukohal, et isa käitumine lapse suhtes ei olnud lubatav ning ei vastanud lapse vajadustele ja huvidele. Põhjendamatu oli lapse koormamine isa enda emotsioonidega. Lapse huvides ei olnud ka teada vanemate vahelisi probleeme, millega peaksid tegelema lapsevanemad ise (luges lapsele ette vanemate vahelist kirjavahetust ja avaldas lapsele vanemate vahelise vaidluse sisu). Samuti ei olnud lapse huvides

vanemate vaheliste probleemide avalikustamine (isa lasi avaldada artikli kohtuvaidluse kohta). Seepärast tuli lapsevanemate suhtes kohaldada mõjutusvahendeid, millega lapsevanemad kohtuistungil ka nõustusid. Kohus kohustas isa pöörduma psühhiaatri poole ning mõlemat vanemat osalema vanemluskoolitusel. Nagu ülal kirjeldatud, ei olnud vanemate vahelised suhted kooskõlalised ja vanemad ei suutnud kinni pidada lapsega suhtlemiseks määratud korrast ega jõudnud kokkuleppele senise suhtluskorra muutmiseks lähtuvalt lapse vanusega kaasnevatest uutest asjaoludest. Kohus pidas mõistlikuks ja lapse huvidele vastavaks olukorda, kus lapsel on üks kindel kodu, sest lapsel oli käitumis- ja tähelepanuhäire, millega toimetuleks oli vajalik stabiilne elukorraldus. Nädalalõppudel üle nädala, koolivaheaegadel, pühadel jm saab laps pikemalt suhelda ka lahuselava vanemaga. Isa väljapakutud vahelduva elukoha määramine lapsele ei olnud praegusel juhul mõeldav, sest lapsevanemate vahel puudus igasugune koostöö. Lisaks ei olnud isa elukoht sobilik lapse pikemaajaliseks elamiseks. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda. Puudutatud isik II määruskaebus

vahelised kohtumised olid ära jäänud vaid põhjustel, et laps oli haige, ei soovinud ise isa juurde minna või ei tulnud isa ise lapsele järele.

menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrust asjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Maakohtu määruses neid puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Ringkonnakohus selgitab, et perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (§ 137 lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (PKS § 137 lg 2 p 2). Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised: (1) hooldusõiguse lõpetamist taotleb üks vanematest ja (2) hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Kui eelnevalt kirjeldatud eeldused esinevad, on ühise hooldusõiguse lõpetamine siiski keelatud, kui (1) vähemalt 14-aastane laps vaidleb sellele vastu või (2) see ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kusjuures ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul taotles ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse ema ja lapse vanemad elasid lahus. Lisaks oli ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ja haridusküsimustes ka lapse huvides. Viimase osas selgitab ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et laste kasvatamisel on oluline, et vanemad teostavad hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Samas juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (PKS § 123 lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Riigikohus on selgitanud, et ka vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (PKS §-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks oli äärmiselt komplitseeritud: isa oli suhtlemisel järsk, intensiivne, bravuurikas ja valjuhäälne, ta oli varem lapse ema ja tema perekonnaliikmete suhtes olnud vägivaldne, kohus vaagis tsiviilasjas nr 2-18-1221 ema, UU ja DD avaldust lähenemiskeelu ja suhtlemiskeelu määramiseks isale (tsiviilasi nr 2-18-1221) ning tegi 08.08.2019 määruse, millega rahuldas avalduse. Ajal, kui laps lõpetas lasteaia ja lapse kooli õppima asumiseks tuli esitada avaldus, keeldus isa lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut andmast, mistõttu oli laps pikemat aega rahvastikuregistri andmete kohaselt elukohata ja soovitud koolikoha taotlemine oli oluliselt raskendatud. Probleem lahenes alles kohtu abiga. Ka oli alalist tüli tekitav lapsele huvialade valimine. Seega esinesid kõik eeldused vaidlusaluses osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes. Isal oli vastuväiteid maakohtu määrusele ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra, piirates varasemaga võrreldes isa ja lapse vahelist suhtlemist. Ringkonnakohus selgitab, et esmajoones peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra

määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (PKS § 143 lg 3). Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides. Suhtluskorra määramisel arvestas maakohus asjaoluga, et lapsel oli käitumis- ja tähelepanuhäire, millega toimetulekuks oli vajalik stabiilne elukorraldus, sh üks kindel kodu. Isa äkiline ja tihti ebaadekvaatne käitumine ning reeglitest ja kellaaegades valikuline kinnipidamine ei taganud lapse jaoks vajalikku stabiilsust. Kuivõrd lasteaialapsest oli vahepeal saanud koolilaps, vajas laps seda enam struktureeritud päevakava ja selle täpset järgimist, et tal oleks aega õppetükkidega ja hobidega tegeleda ning end välja puhata. Isa lapse toetamist õppetükkide tegemisel vajalikuks ei pidanud, samuti viis ta last trenni vaid siis, kui tal muid tegevusi plaanis ei olnud. Kohusetunde kasvatamisele mõjus selline tegevus pidurdavalt. Samas tagas kehtestatud suhtlemiskord isa ja lapse vaheliste suhete jätkumise ning kiindumussuhte säilimise. Ühtlasi võimaldas kehtestatud kord ühiseid olulisi tähtpäevi üheskoos tähistada. Isa arvas määruskaebuses, et ärajäänud kohtumised tuli asendada, kui ema ei anna tahtlikult last isale. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see väide alust maakohtu määruse muutmiseks. Nimelt olukorras, kus üks vanem kehtestatud suhtluskorda ei täida, on seadusandja ette näinud kohase meetmena TsMS § 563 alusel lepitusmenetluse algatamise, kus kohus kutsub vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Isa viimase väite osas, et tema kohustamine psühhiaatri poole pöörduma ei olnud vajalik, sest ta oli valmis sinna vabatahtlikult minema, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtul on õigus teha vanematele ettekirjutusi. Alus selleks tuleneb PKS § 134 lg-st 3, mille kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Sõltumata kohtuistungil avaldatud isa valmisolekust psühhiaatri juurde pöördumiseks, oli paslik isa selleks kohustada, et kindlustada visiidi toimumine ja vajadusel ka abi saamine. Viidatud viisil isa kohustamine oli maakohtust ka ettenägelik, sest isa poolt kohtuistungil ja hiljem määruskaebuses avaldatud valmisolek psühhiaatri poole pöördumiseks oli lahtunud ajaks, kui isa suhtles eestkosteasutus II esindajaga 22.01.2019. Nimelt avaldas isa eestkosteasutus II esindajale, et ei ole huvitatud psühhiaatri poole pöördumisest, sest ei näe selleks vajadust. Ka muudele koolitustele minek ei olnud tema hinnangul vajalik. Ülal kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks ja uue lahendi tegemiseks. Menetluskulude jaotus

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.