Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Kaija Kaijanen
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.09.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-56960
Tsiviilasi
Aiandusühistu (AÜ) Kummeli Paradiis hagi AT vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AÜ Kummeli Paradiis apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
84.30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AÜ Kummeli Paradiis (registrikood 80123113), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Kostja AT (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrei Petrov
Kohtuistungi toimumise aeg
09.09.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.03.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 7.70 euro ulatuses, jaotas menetluskulud ja määras kindlaks kostjalt hagejale hüvitamisele kuuluva menetluskulude summa. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt täiendavalt välja põhivõlg 7.70 eurot, muuta menetluskulude jaotust ja kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvat menetluskulude summat. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Välja mõista AT-lt AÜ Kummeli Paradiis kasuks põhivõlgnevusena 258.22 eurot ning seisuga 25.01.2015 sissenõutavaks muutunud viivis 44.65 eurot ja alates 26.01.2015 põhivõlalt 258.22 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses
ettenähtud määras viivis kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 99% põhivõla suurusest; 3) Maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jätta 9% ulatuses AÜ Kummeli Paradiis kanda ja 91% ulatuses AT kanda; 4) Määrata AÜ Kummeli Paradiis põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks maakohtus 460 eurot, millest AT-l tuleb hüvitada 91%, so 418.60 eurot; 5) Määrata AT põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks maakohtus 720 eurot, millest AÜ-l Kummeli Paradiis tuleb hüvitada 9%, so 64.80 eurot; 6) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude tasaarvestamise tulemusena mõista AT-lt välja AÜ Kummeli Paradiis kasuks hüvitis 353.80 eurot; 7) Otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitise täieliku tasumiseni tuleb AT-l tasuda AÜ-le Kummeli Paradiis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta 90% ulatuses apellandi ja 10% ulatuses vastustaja kanda.
5.Määrata AÜ Kummeli Paradiis põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 525 eurot, millest AT-l tuleb hüvitada 10%, so 52.50 eurot;
6.Määrata AT põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 300 eurot, millest AÜ-l Kummeli Paradiis tuleb hüvitada 90%, so 270 eurot;
7.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude tasaarvestamise tulemusena mõista AÜ-lt Kummeli Paradiis välja AT-le menetluskulude katteks hüvitis 217.50 eurot;
8.Otsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni tuleb AÜ-l Kummeli Paradiis tasuda AT-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Vastustaja taotlus 09.09.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
11.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.03.12.2013 esitas hageja Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt 277.35 euro väljamõistmiseks maakasutuse eest tasumata arvete alusel. Kostja poolt vastuväite esitamisega seoses anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.02.2014 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 285.05 eurot, viivise hagi esitamise seisuga summas 34.01 eurot ning viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni hetkeni, mil kõrvalnõue (viivis) moodustab põhinõudest 99%.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja liige asutamisest kuni 02.07.2013. Harju Maakohtu 30.04.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-30332 tunnistati kehtetuks hageja 06.05.2012 otsuse punkt 3, so kostja hageja liikmest väljaarvamise kohta.
3.Hageja esitas kostjale kui AÜ liikmele järgmised arved: 1) 02.05.2011 arve nr 50 summas 134.15 eurot, maksetähtaeg 30.06.2011, viivisenõue hagi esitamise seisuga 20.39 eurot; 2) 02.05.2012 arve nr 1250 summas 75.45 eurot, maksetähtaeg 30.06.2012, viivis 9.72 eurot; 3) 02.05.2013 arve nr 50 summas 75.45 eurot, maksetähtaeg 30.06.2013, viivis 3.90 eurot. Arveid ei ole õigel ajal tasutud. Seega on kostjal kohustus tasuda hagejale ka viivist seadusjärgses määras. Tasumata arvete üldsumma on 285.95 eurot. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole hageja liige, seega ei ole tal liikme õigusi ja kohustusi. Kostja on hageja juhatuse 26.09.2006 otsusega ühistust välja arvatud. Otsus on kehtiv. AÜ 06.05.2012 otsus on küll kohtu poolt kehtetuks tunnistatud, kuid seda tehti alles 04.06.2013. Juhatuse 02.07.2013 otsusega kustutati kostja jälle ühingu liikmete hulgast. Seda otsust ei ole vaidlustatud. Kostjal puuduvad liikmeksoleku eeldused: ta ei ole maa omanik ja ta ei ole avaldanud soovi liikmeks astuda.
5.Hageja ei ole kostjalt raha küsinud. Maamaksu arve on esitatud hagejale, mitte kostjale. Kostja ei ole maa omanik. Arve on maamaksu eest 1080m2, kostja maatükk on 1452m2. Maa suuruse üle on vaidlus (tsiviilasi nr 2-11-42803). Hageja ei ole osutanud kostjale hooldusteenust, poolte vahel ei ole lepingut. Detailplaneeringukulud ei ole kinnitatud üldkoosolekuga, seega hagejal puudub õigus nõuda nimetatud kulu. Planeeringut ei ole ka tehtud – maa ei ole kantud kinnistusraamatusse kostja nimele. Veetorustiku renoveerimine summas 63.93 eurot ei ole põhjendatud, kuna kostjal ei ole vett, veetorud ei ole ühendatud kostja maatükiga. Samuti ei ole kulu kinnitatud üldkoosolekuga.
6.Kostja vaidles vastu ka viivisele ning maamaksu summa 7.70 eurot tasaarvestamisele viivise katteks. Viivis on valesti arvestatud. Kostjale ei ole arveid esitatud. 7.70 eurot tasus kostja maamaksu katteks. Esimese astme kohtu otsus
7.03.03.2015 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 250.52 eurot Paldiski linnas Kummeli t 4 maaüksuse 2010–2013 kasutuse ja hoolduse ning veetorustiku renoveerimise eest (arvestatud on, et pärast hagi esitamist ja enne kohtuotsuse tegemist on kostja hagejale tasunud sama ajavahemiku maakasutuse eest 78.50 eurot); viivise kuni 25.01.2015 44.65 eurot ja alates 26.01.2015 põhivõlalt (250.52 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 99% põhivõla suurusest. Menetluskulud jäid 20% ulatuses hageja
ja 80% ulatuses kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulu 316 eurot ja viivise sellelt.
8.Kohus tuvastas järgnevad asjaolud. Kostja on hageja liige olnud selle asutamisest 21.03.2000 kuni vähemalt 02.07.2013. Seda järgmistel kaalutlustel: 22.07.1995 esitas kostja suvilakooperatiiv Romaška-1 esimehele avalduse kooperatiivi liikmeks arvamiseks seoses maatüki ostuga IAK-lt (t I kd lk 158); 22.05.1996 esitas kostja sama aianduskooperatiivi juhatusele avalduse maatüki nr 55 enda nimele kirjutamiseks seoses ostmisega MFM-lt (t I kd lk 160).
9.Kohus leidis, et tegemist oli maakasutuse ostu-müügi kokkuleppega, kuna maa omandiõigus ei kuulunud müüjatele. AÜ on kantud mittetulundusühingute registrisse 21.03.2000. Perioodil 21.03.2000–16.05.2006 oli kostja AÜ juhatuse liikmeks. Hageja ja Paldiski Linnavalitsus on 23.08.2000 sõlminud kokkuleppe (t I kd lk 166), mille kohaselt linn munitsipaliseerib hageja kasutuses olevad maad ja annab need hagejale rendile. Hagejal on õigus läbi detailplaneeringu erastada krundid kehtivate maa maksustamishindade alusel. Kokkuleppele on alla kirjutanud kostja kui ühistu esimees. 01.04.2003 on Paldiski linn ja hageja sõlminud asjaõiguslepingu (t I kd lk 170), millega täideti 06.12.2001 võlaõiguslikust müügilepingust tulenev kohustus maa (Paldiski linnas Kummeli t, registriosa nr 71602) omandiõiguse ülekandmiseks Paldiski linnalt hagejale. Kostja kasutab maatükki nr 50 (t I kd lk 175), so Kummeli t 4 (vt lk 124, 19.09.2009 protokolli punkt 1.2).
10.Seega maatükk, mida kostja kasutab, kuulub hagejale (vt ka t I kd lk 77, kinnistusraamatu väljavõte). Kostja on AÜ endise esimehena olnud teadlik AÜ liikmete õigustest ja kohustust ning maakasutuse põhimõtetest. Kummeli t 4 detailplaneering on vastu võetud Paldiski linnavalitsuse 07.01.2014 korraldusega nr 5 (t I kd lk 176). Kostja väidab 28.10.2014 vastuses kohtule, et ta on tasunud maa erastamise eest 216 500 krooni, viidates hageja pangakonto väljavõttele 15.11.2001 ja 16.11.2001 kohta (t I kd lk 169). Kohtu hinnangul ei tõenda esitatud pangaväljavõte kostja kasutuses olnud maa erastamise eest tasumist. Osundatud pangakonto väljavõttest nähtub, et 15.11.2001 ja 16.11.2001 on kostja maksnud hageja pangakontole sularaha kokku 11 330 krooni. Arvestades, et kostja oli 2001.a hageja juhatuse esimees, et sularaha sissemakse ei kajasta, mille eest makse on tehtud ning arvestades, et ei ole tõendatud kostja kasutuses oleva maatüki müügihind, ei saa pelgalt konto väljavõte tõendada kostja poolt viidatud asjaolu. Lisaks viitas kohus asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 641. Seega mistahes kokkulepped hageja ja kostja vahel maatüki omandi võõrandamiseks on seaduses ettenähtud vormi – notariaalselt tõestatud kokkuleppe – järgimata jätmise tõttu tühised (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lõige 1) ning hagejal ei ole tühisest tehingust tulenevaid kohustusi kostja ees.
11.27.03.2014 vastusega koos on kostja esitanud väljavõtte hageja juhatuse 26.09.2006 koosoleku protokollist (t I kd lk 69-70), mille kohaselt on ühingule kahju tekitamise tõttu otsustatud kostja ühingust välja arvata. Ühtlasi on kostjale antud tähtaeg 01.01.2007 talle kuuluvate ehitiste ja istandike äraviimiseks. Harju Maakohtu 30.04.2013 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-12-30332 on tühistatud hageja 06.05.2012 üldkoosoleku otsuse punkt 3, so kostja hageja liikmetest väljaarvamuse osas (t I kd lk 50 jj). Kohtule on esitatud hageja juhatuse 02.07.2013 protokoll, mille kohaselt on otsustatud kostja aiandusühistu liikmetest kustutamine põhikirja punkti 15 alusel, so põhikirja sätete rikkumine või ühistu olulisel määral kahjustamise tõttu (t I kd lk 76). 09.03.2000 kinnitatud ühistu põhikirja (t I kd lk 71 jj) punktide 1 ja 3 kohaselt on ühistu loodud maakasutajate poolt
aiandusega tegelemiseks ja ühisomandis olevate varade kasutamiseks. Ühistu liikmeteks on kõik ühe ühisomandis oleva kinnisasja-aiandusmaa omanikud (põhikirja punkt 7). Ühistust välja astumisel peab liige tagastama tema valduses olevad ühistu varad või hüvitama need rahas (põhikirja punkt 12). Põhikirja punktide 15 ja 16 kohaselt võib liikme ühistust välja arvata ühistu kahjustamise tõttu olulisel määral ning ühistu liige loetakse välja arvatuks juhatuse otsuse tegemise päevast arvates.
12.Hageja leidis, et kostja on ühistu liige alates ühistu asutamisest kuni 02.07.2013, mil juhatus otsustas kostja oma liikmete hulgast välja arvata (t I kd lk 144, hageja 13.10.2014 täiendused hagile). Kostja 27.10.2014 vastuses (t I kd lk 154) ei avaldata seisukohta selles osas, kas kostja ise peab end ühistu liikmeks. Kostja ei kinnita ega lükka ümber ühistu maa kestvat kasutamist enda poolt. Kohtu hinnangul taandab kostja küsimuse pelgalt õigusteoreetilisele tasandile ning viitab sellele, et õiguslikult pidi tema liikmelisus lõppema hageja juhatuse 26.09.2006 otsusega. Samas märkis kostja oma 27.10.2014 vastuse punktis 3, et temal on maakasutusõigus seaduse alusel ning ta on nõus tasuma liikmelisusest tulenevaid kulusid, kui talle võõrandatakse maa tasuta.
13.Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) 2006.a (juhatuse 2006.a otsuse tegemise ajal) kehtinud redaktsiooni § 16 lõike 1 kohaselt võib liikme mittetulundusühingust välja arvata juhatuse otsusega põhikirjas ettenähtud juhtudel ja korras. Põhikirjaga võib ette näha, et liikme väljaarvamise otsustab üldkoosolek. MTÜS § 16 lõike 2 kohaselt võib liikme mittetulundusühingust põhikirjas sätestatust sõltumata välja arvata põhikirjasätete täitmata jätmise või ühingu olulisel määral kahjustamise tõttu. AÜ juhatusel oli pädevus arvata kostja ühistu liikmete hulgast välja, kuid pooled ei ole käitunud nii nagu nad loeksid juhatuse 26.09.2006 otsuse siduvaks ja kehtivaks.
14.Seega luges kohus kostja ühistu liikmeks järgmistel põhjustel: kostja on ise pidanud end ühistu liikmeks ja jätkuvalt kasutanud hagejale kuuluvat maatükki Kummeli t 4, esitades 12.09.2011 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-11-2011 hagi tagamise avalduse ning hagi AÜ vastu kinnistu tasuta võõrandamise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisele kohustamiseks Kummeli t 4 maatüki osas (t I kd lk 91 jj). Kostja on 03.08.2012 esitanud Harju Maakohtule hagi tsiviilasjas nr 2-12-30332 AÜ vastu 06.05.2012 otsuse tühistamiseks, millega kostja arvati ühistu liikmete hulgast välja. Kohtuotsuse punktis 18 on tuvastatud, et kostja on jätkuvalt olnud ühistu liige ning seda on tunnustanud ka hageja. MTÜS § 17 lõike 2 kohaselt isikul, kelle liikmelisus mittetulundusühingus on lõppenud, ei ole õigusi ühingu varale. Kostja ei ole AÜ-le vara tagastanud. AÜ jätkab kostjalt liikmesusest tulenevate maksete nõudmist.
15.Pooled on käitunud pärast 2006.a otsust nii, nagu seda otsust ei oleks vastu võetud – kostja ei ole hagejale viimasele kuuluvat maatükki tagastanud, on jätkanud selle kasutamist ja nõudnud endale kohtu vahendusel õigusi, mis saavad kuuluda ainult ühistu liikmele (tsiviilasjades nr 2-11-2011 ja nr 2-12-30332). Pooled on jätkanud ühistu liikmesusest tulenevat õigussuhet sellega, et kostja on jätkanud hageja maa kasutamist ja hageja ei ole selleks takistusi teinud. Lisaks leidis kohus, et poolte õigussuhetes peab esinema järjepidevus, mis tähendab seda, et õigussuhte osaline ei saa valida liikmeks olemist või mitteolemist vastavalt sellele, kuidas see talle vaadeldaval ajahetkel kasulik on. Harju Maakohtu 30.04.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-30332 on tühistatud kostja välja arvamine AÜ-st. Otsuse aluseks on tuvastus, et kostja oli ühistu liige. Otsus on jõustunud edasikaebamiseta.
16.Kostja on kohustatud täitma ühistu liikmesusest tulenevaid kohustusi. Seda järgmistel kaalutlustel. MTÜS § 12 lõike 4 kohaselt määratakse liikmete varalised ja muud kohustused mittetulundusühingu suhtes kindlaks põhikirjaga. AÜ põhikirja punkti 12 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma igakuiselt liikmemaksu ja sihtotstarbelisi makseid üldkoosoleku poolt kehtestatud ulatuses. AÜ põhikirja punkti 19 kohaselt on ühistu liige kohustatud täitma üldkoosoleku otsuseid ning tasuma õigeaegselt sihtotstarbelisi makseid.
17.Hageja 22.10.2006 toimunud üldkoosoleku protokolli (t I kd lk 120) kohaselt on otsustatud järgmist: alates 2007.a on hoolduse summa 250 EEK /15.80 eur; veetrassi eest koguda igalt krundilt 640 EEK /40.90 eur (need, kes ei maksa, ei saa ühendust veetrassiga ning need kes hilinevad maksega, tasuvad alates 01.09.2007 1000 EEK/ 63.90 eur; vee ettemaks on 200 EEK/ 12.80 eur. Hageja 19.09.2009 üldkoosoleku protokolli (t I kd lk 124) kohaselt on otsustatud järgmist: elamukrundid annab ühistu liikmete omandisse tasuta, v.a krundid nr 50 ja nr 51 (Kummeli 4 ja 6), millistele lisatud maa eest tuleb maksta; notariaalse lepingu sõlmimise eelduseks on võlgnevuste puudumine. Hageja 08.05.2010 üldkoosoleku protokolli (t I kd lk 130) kohaselt on otsustatud jagada kinnistud Kummeli t 4 ja 6 (eeldab detailplaneeringut). Ühistu põhikirja punkti 12 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma igakuiselt liikmemaksu ja sihtotstarbelisi makseid üldkoosoleku poolt kehtestatud ulatuses.
18.Hageja nõue põhineb kolmel arvel: a) arve nr 50, 02.05.2011 (t I kd lk 28) maamaksu eest 2010 ja 2011, hoolduse eest 2010 ja 2011, detailse planeerimise ja veetorustiku renoveerimise eest, kokku 253.02 eurot, millest on maha arvatud ettemaks 118.87 eurot. Tasuda jääb 134.15 eurot. Tasu hoolduse ja veetorustiku renoveerimise eest vastab üldkoosoleku 22.10.2006 otsusele. Kummeli t 4 detailplaneering on vastu võetud Paldiski linnavalitsuse 07.01.2014 korraldusega nr 5; b) arve nr 1250, 02.05.2012, hoolduse eest ja maamaksu ja maarendi eest, kokku 75.45 eurot; c) arve nr 50, 02.05.2013, hoolduse, maa rendi ja maamaksu eest kokku 74.45 eurot. Hageja 09.11.2014 menetlusdokumendiga on esitatud tõendid selle kohta, et kostja oli võlgnevusest ja arvetest teadlik (vt kostja 22.07.2013 vastus hageja nõudele ning ühistu liikmete kinnitus). AÜ on saatnud kostjale ka teateid võlgnevuse kohta (27.05.2013 teade, t I kd lk 96).
19.Kohus viitas VÕS § 108 lõikele 1 ja § 145 lõikele 1. Kohus leidis, et kostjal on hageja maa kasutamisest ja ühistu liikmesusest tulenevad AÜ põhikirja ja üldkoosoleku otsustega kindlaks määratud rahalised kohustused hageja ees.
20.Järgnevalt analüüsis kohus kostja kohustuste ulatust lähtudes ülaltoodud tuvastustest. Kohtu hinnangul tuleb kostjal tasuda ühistule üldkoosoleku otsusega kokkulepitud hoolduse eest 15.98 eurot 2010 kuni 2013 aastate eest, kokku 63.92 eurot. Kohtu hinnangul ei selgu üldkoosoleku otsusest kostja kohustus tasuda detailplaneeringuga seotud kulusid. Hageja nõue võib tuleneda sellest, et hageja on tasunud need summad kostja eest ehk kostja on alusetult säästnud. Sellist väidet ei ole aga hageja esitanud ega tõendanud. Seetõttu jättis kohus nõude detailplaneerimise eest tasuda, rahuldamata.
21.Kohtu hinnangul on kostja kohustatud maksma veetorustiku renoveerimise eest vastavalt üldkoosoleku otsusele 63.93 eurot. Maarendi ja maamaksu eest tuleb kostjal 20102013.a eest kokku tasuda 208.87 eurot (vt ka kostja 23.01.2015 menetlusdokument). Kostja aga leidis, et ta ei pea seda summat maksma, kuna tasaarvestab selle oma nõudega hageja vastu. Seega saab väita, et kostja sisuliselt ei vaielnud nõudele vastu.
Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited ettemaksu tasumise kohta 118.87 eurot, kuna selle on hageja juba arvest nr 50 02.05.2011 maha arvanud. Vastavalt 17.05.2014 maksekorraldusele (t I kd lk 135) on kostja tasunud 2013.a maamaksu hagejale 78.50 eurot (so pärast hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 03.12.2013). Kohus arvestas sellega võlgnevuse välja mõistmisel.
22.Samuti on kostja 06.08.2013 tasunud maamaksu eest 7.70 eurot. Hageja on arvestanud selle summa haginõudest maha, kuid seda viivise katteks, mitte maamaksu nõude katteks. Kohus sellega ei nõustunud viidates VÕS § 88 lõikele 1. Seega tuleb kostja maamaksu ja maarendi kohustusest lugeda täidetuks kokku 86.20 eurot (78.50 + 7.70).
23.Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjalt tuleb hagejale välja mõista: maakasutuse eest rent ja maamaks 2010–2013.a eest kokku 122.67 eurot (so 208.87 - 7.70 eurot, millest tuleb lugeda tasutuks pärast hageja poolt kohtusse pöördumist tasutud 78.50 eurot); hoolduse eest üldkoosoleku otsuse alusel 2010–2013 eest kokku 63.92 eurot; veetorustiku renoveerimise eest üldkoosoleku otsuse alusel 63.93 eurot.
24.Kostja 23.01.2015 tasaarvestuse avalduse jättis kohus tähelepanuta, kuna on arvestanud kostja poolt maamaksu ja maarendi tasumise makseid, hageja omakorda on arvestanud kostja poolt tehtud ettemakset summas 118.87 eurot. Kohus viitas VÕS § 200 lõikele 4 ja märkis, et hageja on 25.01.2015 menetlusdokumendis esitanud vastuväited tasaarvestusele. Detailplaneeringu toimingute tasumiseks esitatud nõude jättis kohus rahuldamata.
25.Kohus viitas VÕS § 101 lõike 1 punktile 6. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise seisuga 25.01.2015 summas 56.34 eurot. Kuna kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (jättis rahuldamata arves nr 50 märgitud detailplaneeringute tasumiseks esitatud nõude 67.20 eurot), siis vähendab kohus selle arvel ka hageja viivisenõuet. Kostjalt tuleb välja mõista viivis seisuga 25.01.2015 44.65 eurot.
26.Samuti on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud intressimääras, kuni hetkeni, mil viisi moodustab põhinõudest 99%, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivise ja seejärel põhivõlgnevuse. Kohus leidis, et hageja vastav nõue tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4 lõikest 1 ja § 5 lõikest 1 tulenevalt saab kohus teha otsuse vaid esitatud nõuete osas. Kuna hageja soovib viivisearvestuse lõpetamist juhul, kui viivis on võrdne 99%-ga põhinõudest, siis kohus sellest ka lähtus.
27.Erinevate kohustuste täitmise järjekorra osas esitatud nõude jättis kohus rahuldamata, sest VÕS § 88 lõike 1 kohaselt on erinevate kohustuste täitmise korral võlgnikul õigus määrata, millise osa kohustusest ta täidab juhul, kui poolte vahel ei ole teistsugust kokkulepet. Antud juhul poolte vahel sellekohased kokkulepped puuduvad.
28.Ülejäänud tõendeid ja poolte väiteid kohus asjassepuutumatuse tõttu ei käsitle.
29.Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis jättis kohus menetluskulud 20% ulatuses hageja ning 80% ulatuses kostja kanda.
30.Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub kostjalt välja mõista 635 eurot, sh riigilõiv 60 eurot ning esindajatasu 575 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja osutanud järgnevaid teenuseid: hagiavalduse
ettevalmistamine ning kohtusse esitamine (1,5t) – 150 eurot; 19.03.2014 hageja kontaktid ja menetluskulude nimekiri (15min) – 25 eurot; kostja 27.03.2014 vastuse analüüs ja 29.04.2014 hageja seisukoht kostja 27.03.2014 vastuse peale (1t) – 100 eurot; 01.05.2014 hageja täiendavate tõendite ettevalmistamine, skännimine ja kohtule edastamine (0,5t) – 50 eurot; 13.10.2014 hageja täiendused (0,5t) – 50 eurot; 09.11.2014 hageja seisukoht kostja 27.10.2014 seisukoha peale (1t) – 100 eurot; 25.01.2015 hageja seisukoht kostja 23.01.2015 menetlusdokumendi peale, täpsustatud menetluskulud ja viivis (1t) – 100 eurot. Kostja esitas vastuväited hageja menetluskuludele, pidades põhjendatud menetluskuludeks summat 130.50 eurot.
31.Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise, ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-77-14). Seega vähendas kohus nimetatud teenuse osas hageja ajakulu 30 minuti võrra. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks hageja ajakulu seoses hageja kontaktidega ning dokumentide skaneerimisega. Ka nimetatud toimingud ei nõua õigusalaseid eriteadmisi. Kohus vähendas nimetatud teenuste osas hageja ajakulu 15 minuti võrra. Ülejäänud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud teenused on kohtu hinnangul olnud vajalikud ja põhjendatud. Samuti on teenustele kulunud aeg arvestades tsiviilasja keerukust kohtu seisukohalt mõistlik. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole esitanud tõendeid menetluskulude kohta (arveid). Seadus ei nõua arvete esitamist kohtule. Kohtu hinnangul on hageja esitatud taotlus koos nimekirjaga küllaltki detailne ning seega puudub kohtul vajadus küsida eraldi dokumente õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta, sh arveid.
32.Seega on hageja menetluskulu põhjendatud 5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt oli hageja esindaja tunnitasuks 100 eurot/tund. Kohtu hinnangul on nimetatud tunnitasu mõistlik. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna esindaja tasu 400 eurot (so 80 % 500 eurost) ning riigilõiv 60 eurot, kokku 460 eurot.
33.Kostja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, millest nähtuvalt on kandnud õigusabile kokku 720 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja osutanud järgnevaid teenuseid: 27.12.2013 vastuväite koostamine maksekäsu kiirmenetluses (arve nr 27.12 summas 20 eurot); 19.03.2014 hagiga tutvumine ja analüüs ning 27.03.2014 vastuse koostamine (arve nr 27.03 summas 250 eurot); tutvumine 13.10.2014 hageja taotlusega, 29.04.2014 hageja seisukohaga, 01.05.2014 täiendavate tõenditega ning 27.10.2014 kostja vastused kohtu küsimustele ja seisukoht (arve nr 27.10 summas 250 eurot); 26.01.2015 kostja kokkuvõte ning 26.01.2015 tasaarvestusavaldus (arve nr 23.01 summas 200 eurot).
34.Kohtu hinnangul on kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud teenused olnud vajalikud ja põhjendatud. Samuti on teenustele kulunud aeg arvestades tsiviilasja keerukust kohtu seisukohalt mõistlik. Seega on kostja menetluskulu põhjendatud 720 euro ulatuses ning hagejalt tuleb kostjale välja mõista menetluskulu 144 eurot (so 20% 720 eurost).
35.Lähtudes TsMS § 445 lõike 1 teisest lausest koosmõjus § 463 lõikega 2 tasaarvestab kohus vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistab kostjalt hagejale välja menetluskulud 316 eurot (460-144).
36.Hageja on esitanud kohtule ka TsMS § 177 lõike 4 kohase taotluse, mille kohus rahuldas. Apellatsioonkaebus
37.31.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses või alternatiivselt, saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtus rikkus menetlus- ja materiaalõigusnorme, jättes mõned asjakohased normid rakendamata. Kohus hindas valesti ka tõendeid ja seisukohti, jättes mõned põhjendamatult tähelepanuta.
38.Hageja viitab TsMS § 392 lõike 1 punktidele 3 ja 4 leides, et olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on kohtu jaoks ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Kohus sellisel viisil ei toiminud. Leides, et hageja nõue detailplaneeringuga seotud kulude tasumiseks võiks tuleneda sellest, et hageja on tasunud need summad kostja eest ehk kostja on alusetult säästnud, oleks kohus pidanud hindama hageja nõude rahuldamise võimalusi ka selliste õigusnormide alusel, millele hageja ei tuginenud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-7-10, p 34).
39.Kohus on tuginenud maamaksu nõude rahuldamisel 17.05.2014 maksekorraldusele, millega hageja ei ole saanud tutvuda ega omapoolset seisukohta esitada.
40.Kohus on jätnud ebaõigesti tähelepanuta hageja viidatud VÕS § 88 lõike 8.
41.Seoses menetluskulude jaotusega märgib hageja, et tema põhinõue moodustas 285.05 eurot, millest kohus rahuldas 250.52 eurot ehk 88%.
42.Hageja vaidleb vastu ka maakohtu poolt põhjendatuks peetud kostja menetluskuludele. Hagejani ei jõudnud kostja menetluskulude nimekiri enne kohtulahendi tegemist, seega ei olnud tal võimalus esitada kostja menetluskuludele vastuväiteid. Kostja taotlusest ei tulene õigusabitoimingutele kulutatud aeg ega esindaja tunnihind, mis on aga toimingute põhjendatuse vajalikuks kriteeriumiks. Arvestades asja keerukust on kostja menetluskulud ülepaisutatud. Kostja ja kohtu viide TsMS §-le 4842 puutuvalt maksekäsu kiirmenetluse vastuväite koostamisse ei ole asjakohane, sest praegusel juhul maksekäsu ega menetluse lõpetamise määrust ei koostatud ning TsMS § 144 punkti 7 järgi on maksekäsu kiirmenetluse kulu kohtuväline menetluskulu. Maksekäsu kiirmenetluse vastuväite vormi täitmine ei ole toiming, mille tegemiseks oleks tarvis kasutada õigusalaseid eriteadmisi, mistõttu ei ole selle koostamise õigusabikulu vajalik menetluskulu.
Vastustaja seisukoht
43.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, so on ulatuses, milles vaidlustatakse maakohtu põhjendusi ja järeldust seoses kostja poolt hagejale 06.08.2013 tasutud 7.70 euro arvamisega hageja poolt sissenõutavaks muutunud viivise katteks, menetluskulude jaotust ja kostja poolt hagejale tasumisele kuuluva menetluskulude hüvitise suurust. Selles osas rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb otsus selles osas osaliselt tühistada. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi täiendavalt põhivõla 7.70 euro osas ning muudab menetluskulude jaotust ja tasumisele kuuluva menetluskuluhüvitise suurust. Muus vaidlustatud osas kolleegium maakohtu otsuse tühistamiseks ega apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei näe.
45.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlusaluse otsuse vaidlustas hageja osaliselt, so osas: a) milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata arvelt nr 50 02.05.2011 nähtuva detailplaneerimise tasu 67.20 eurot; b) milles võttis hagi rahuldamisel arvesse kostja poolt kohtumenetluse ajal tasutud 78.50 eurot; c) milles maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et tal oli õigus 06.08.2013 tasutud 7.70 eurot arvata maha selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivisest (maakohus luges selle summa arvel osaliselt täidetuks kostja maamaksu ja maarendimaksete kohustuse); d) menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramsie osas. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Viivisenõude rahuldamise ulatuse osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.
46.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et võttes seisukoha, et hagejal puudus õigus lugeda 06.08.2013 kostja poolt tasutud 7.70 eurot selleks ajaks sissenõutavaks muutunud viivise katteks, jättis maakohus tähelepanuta VÕS § 88 lõike 8. Hageja esitas tõendid, et 06.08.2013 seisuga oli kostja maamaksu eest aastatel 2010-2012 võlgnevuses ning et hagejal oli õigus arvestada seaduses sätestatud määras viivist. Kuna kostja tasutud summa kogu võlgnevust ei katnud, oli hagejal alus rakendada VÕS § 88 lõikest 8 tulenevat õigust lugeda, et täitmine toimus sissenõutavaks muutunud viivise (viivitusintressi) katteks. Nimetatud sätte teise lause kohaselt loetakse olukorras, kus võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-138-11 (punktis 11) selgitanud, et VÕS § 88 lõikes 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist. VÕS § 88 lõige 8 rakendub ka olukorras, kui võlgnik on määranud, et kannab raha üle põhikohustuse katteks, nagu nähtub ka 06.08.2013 maksekorralduse selgitusest (t lk 31). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt põhivõla (maamaksu) katteks täiendavalt välja mõista 7.70 eurot.
47.Muus osas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei näe. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et menetlusosaliste õigussuhete sisu tuvastamine ja kohaldamisele kuuluva vajaliku õigusakti kindlakstegemine on kohtu ülesanne (TsMS § 438 lg 1, § 436 lg 7). Küll aga saab kohus seda ülesannet täita poolte poolt esiletoodud elulistest asjaoludest ja esitatud tõenditest lähtudes (TsMS § 436 lg 3, § 5 lg 1). Maakohus leidis asjakohaselt, et hageja esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et kostjal oleks AÜ liikmena tekkinud kohustus tasuda 02.05.2011 arvel nähtuvat tasu „detailse plaanimise“ eest suuruses 67.20 eurot. Selle tõendamiseks esitatud 08.05.2010 üldkoosoleku protokollist (t I kd lk 130) nähtub, et ühistu liikmed otsustasid kostja kasutuses olnud maatüki jagada, kuid ei nähtu, et kostjale oleks pandud kohustus tasuda
sellega seonduva detailplaneeringuga kaasnevad kulud. Selline kohustus ei nähtu ka muudest kohtule esitatud üldkoosolekute ega juhatuse otsustest, samuti mitte põhikirjast.
48.Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendustest punktis 7.1 tuleb välja jätta lause: “Hageja nõue võib tuleneda sellest, et hageja on tasunud need summad kostja eest ehk kostja on alusetult säästnud.“ Hageja esitas kostja vastu nõude tulenevalt asjaolust, et kostja oli hageja liige ning oli kohustatud seetõttu tasuma temale ühistu poolt esitatud arved nr 50 02.05.2011, nr 1250 02.05.2012 ja nr 50 02.05.2013. Hagiavalduses ei toonud hageja välja mistahes muid pooltevahelist õigussuhet iseloomustavaid elulisi asjaolusid, mis oleksid andnud maakohtule aluse väita, et arvetelt tuleneva mõne kulu osas võiks hagejal olla nõudeõigus muu õigussuhte kui käsundilaadse lepingulise suhte alusel, mis iseloomustab mittetulundusühingu ja tema liikme vahelist suhet. Seega on käesoleva lõigu alguses esiletoodud maakohtu lause menetlusosalisi eksitav ega ole käesolevas asjas asjakohane.
49.Seonduvalt kaebaja etteheitega, et tal ei olnud maakohtus võimalik esitada seisukohta kostja 17.05.2014 maksekorralduse kohta, märgib kolleegium järgmist. Nimetatud maksekorralduselt nähtub, et kostja tasus kohtumenetluse ajal 2013.a maamaksu katteks 78.50 eurot (t I kd lk 135). Tsiviilasja toimikust nähtub, et selle dokumendi esitas kostja esindaja AET-i kaudu 23.05.2014. Kolleegium veendus, et dokument on kohtute infosüsteemis korrektselt nähtav. Peale nimetatud kuupäeva toimus menetlus maakohtus veel enam kui üheksa kuud, sh esitasid menetlusosalised korduvalt erinevaid menetlusdokumente. Eeltoodust tulenevalt oli hageja lepingulisele esindajale tagatud võimalus tutvuda esitatud dokumendiga ja võimalus selle kohta oma seisukoht avaldada. Hageja ei ole toonud esile, et selle maksekorralduse alusel tegelikkuses raha AÜ-le ei laekunud. Sellist väidet ei esitatud ka apellatsioonkaebuses ega 09.09.2015 kohtuistungil. Seega võttis maakohus asjakohaselt arvesse, et 78.50 euro ulatuses täitis kostja hageja nõude kohtumenetluse ajal, mistõttu selle summa korduvalt väljamõistmine põhjendatud ei ole.
50.Seoses hagi rahuldamise ulatuse suurenemisega muutub ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus. Rahalise nõude osalise rahuldamise tõttu kuulub rakendamisele TsMS § 163 lõikes 1 sätestatud võimalus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, seejuures võtab kohus arvesse, et osaliselt (78.50 euro ulatuses) rahuldas kostja nõude peale hagi esitamist. Hagiavalduses esitatud põhinõudest 285.05 eurost kuulub rahuldamisele 250.52 (maakohtu poolt väljamõistetud vaidlustamata summa)+7.70=258.22 eurot, seega 91%. Järelikult jäävad maakohtus kantud menetluskulud 9% ulatuses hageja ja 91% ulatuses kostja kanda.
51.Apellatsioonkaebuses on hageja osaliselt vaidlustanud maakohtu poolt põhjendatuks peetud kostja menetluskulude suurust. Esmalt on hageja märkinud, et temani ei jõudnud kostja menetluskulude nimekiri enne kohtulahendi tegemist, seega puudus tal võimalus esitada kuludele vastuväited. Kolleegium möönab, et tsiviilasja toimikust ega Kohtute Infosüsteemist tõepoolest ei nähtu, et hagejal oleks võimaldatud tutvuda ja esitada seisukohta kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja suhtes. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 176 lõikeid 7 ja 8, jättes menetluskulude nimekirja ja tõendid hagejale kätte toimetamata ja tähtaja seisukoha esitamiseks määramata. See rikkumine on aga kõrvaldatav apellatsioonimenetluses, kuna hageja on ise kaebuses märkinud, et koos maakohtu lahendiga on talle menetluskulude nimekiri kätte toimetatud. Seega oli hagejal apellatsioonkaebuses võimalik esitada mh vastuväited kostja maakohus kantud menetluskuludele, mida hageja kaebusest nähtuvalt
ongi teinud. Kolleegium ei pea põhjendatuks muuta maakohtu poolt määratud kostja menetluskulude suurust. Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
52.Asjaolu, et kostja taotlusest ei tulene õigusabitoimingutele kulutatud aeg ega esindaja tunnihind, ei ole antud juhul määravaks. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetelt nähtuvad mõlemad, st igale konkreetsele õigusabitoimingule kulutatud aeg ning kostja esindaja tunnihind 50 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõik asjas tehtud õigusabitoimingud on olnud vajalikud ning neile kulunud aeg mõistlik. Samuti on asja keerukust arvestades põhjendatud esindaja tunnihind. Seoses hageja vastuväitega arves nr 27.12 toodud kuluga, maksekäsu kiirmenetluses vastuväite koostamine 24 min, märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei ole nimetatud kulu väljamõistmisel viidanud TsMS §-le 4842 nagu hageja ekslikult kaebuses märgib. Nimetatud paragrahv ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna reguleerib maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist olukorras, kus on koostatud maksekäsk või lõpetatud menetlus võla tasumise tõttu TsMS § 4881 alusel. Praeguses asjas esitas kostja maksekäsu kiirmenetluses vastuväite, mistõttu jätkus menetlus edasi hagimenetluses maakohtus. Sellisel juhul kohaldub TsMS § 172 lg 9, mille kolmanda lause järgi, asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 144 punkti 7 järgi on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud, mis kuuluvad TsMS § 138 lõike 1 alusel menetluskulude hulka koos sama sätte lõikes 2 loetletud kohtukuludega. Seega kuuluvad praegusel juhul ka maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 174 alusel kindlaks määratavate ja § 175 järgi vastaspoole poolt hüvitatavate menetluskulude hulka. Kostja esindaja poolt maksekäsu kiirmenetluses kulutatud aeg 24 min on põhjendatud ja vajalik, arvestades, et vastuväite koostamise kulu ei seisne üksnes vastava vormi täitmises, vaid ka kostjale nõude sisu, menetlustoimingute jms selgitamises.
53.Maakohtu menetluses määras kohus hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 460 eurot ning kostja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 720 eurot, millega eelmises punktis nõustus ka kolleegium. Kuivõrd ringkonnakohus muutis eelnevalt menetluskulude jaotust, tuleb ümber arvestada ka poolte poolt üksteisele hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista 91% 460-st eurost so 418.60 eurot ning hagejalt tuleb kostjale välja mõista 9% 720-st eurost so 64.80 eurot. Lähtudes TsMS § 445 lõike 1 teisest lausest koosmõjus § 463 lõikega 2 tasaarvestab kohus vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistab kostjalt hagejale välja hüvitise maakohtus kantud menetluskulude katteks 353.80 eurot.
54.Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 10% ulatuses (7.70 74.90-st). Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel 10% ulatuses vastustaja ja 90% ulatuses apellandi kanda.
55.TsMS § 174 lõigete 1, 3 ja 5 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks apellandi menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse apellatsioonimenetluses. Vastavalt taotlusele (t II kd lk 92, 105), on apellandi menetluskuluks apellatsioonimenetluses riigilõiv 75 eurot, lepingulise esindaja tasu 500 eurot (käibemaksuta), so 5hx100 eurot, ning parkimistasu 3 eurot, kokku 578 eurot. Vastustaja vaidleb apellandi taotlusele vastu (t II kd lk 94, 110), leides, et apellandi esindaja tunnihind 100 eurot on ebamõistlik, kuna tegu ei ole advokaadist esindajaga. Põhjendatud tunnitasumäär on 50 eurot. Samuti leiab vastustaja, et apellandi taotluses ei ole näidatud detailne kulude koosseis, kuna ei ole märgitud, kui palju aega esindaja konkreetsele toimingule kulutas. Ka on apellandi
menetluskulud ülepaisutatud, vastustaja hinnangul on kulud põhjendatud 150 euro ulatuses, so 75 eurot riigilõiv ja 75 eurot esindajatasu (25 eurot so pool tundi maakohtu otsuse analüüsi eest ja 50 eurot so 1h kaebuse koostamise eest). Vastustaja hinnangul ei olnud apellant kohtuistungiks ette valmistunud, seega tuleb vastav kulu välja mõistmata jätta. Vastustaja vaidleb vastu ka parkimistasule – apellant ja tema esindaja oleks saanud kohtusse tulla ühistranspordiga, mis on tasuta.
56.Kolleegium, tutvunud apellandi taotluse ja vastustaja vastuväitega, leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et apellant on tasunud kaebuse esitamisel lähtuvalt kaebuse hinnast riigilõivu 75 eurot (maksekorraldused t II kd lk 60, 65), milline menetluskulu kuulub apellandile hüvitamisele. Taotlusest nähtuvalt on apellandi lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses. Kolleegium, tutvunud apellandi lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ning toimikuga, leiab, et esiletoodud toimingute (maakohtu otsuse analüüs, apellatsioonkaebuse ettevalmistamine ja kohtusse esitamine – kokku 3h; kohtuistungiks ettevalmistamine ja osalemine – kokku 2h) ajakulu 5h oli osaliselt põhjendatud ja vajalik. Arvestades vaidluse sisu ja mahtu ning esitatud apellatsioonkaebust, loeb ringkonnakohus täielikult põhjendatuks maakohtu otsuse analüüsile ja kaebuse koostamisele kulutatud 3h. 27.08.2015 menetlusdokumendis on apellant ka täpsustanud nende toimingute ajakulu, st et otsuse analüüsile kulus 1h ja kaebuse koostamisele 2h, millist ajakulu saab pidada mõistlikuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole täielikult põhjendatud aga ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks kulunud 2h. 09.09.2015 istungi protokollist nähtuvalt kestis istung 57min. Apellandi esindaja osales istungil, seega on istungil osalemise kulu põhjendatud. Istungiks ettevalmistamise kulu osas nõustub kolleegium osaliselt vastustaja vastuväitega, leides, et apellandi esindaja ettevalmistust istungiks ei saa lugeda piisavaks (nt on istungi protokollist nähtav, et esindaja ei teadnud, milliseid tõendeid ta maakohtus esitas), mistõttu loeb kohus põhjendatud ettevalmistamise ajaks 1h asemel 30 min. Eeltoodust tulenevalt on apellandi esindaja õigusabitoimingutele kulutatud aeg põhjendatud 4h 30min ulatuses, so summas 450 eurot. Taotlusest nähtuvalt soovib apellant ka kohtuistungi toimumise päeval parkimistasu 3 eurot hüvitamist. TsMS § 144 punkti 2 järgi on kohtuväliseks kuluks mh menetlusosaliste sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-64-13 (p 13) ja 3-2-1-65-13 (p 17) leidnud, et lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla lisaks õigusteenuse osutamise kulule ka otsene sõidukulu so transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Lahendi nr 3-2-1-65-13 punktis 17 on kolleegium märkinud lisaks, et kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Ringkonnakohus märgib, et parkimistasu võib olla käsitletav sõidukuluna TsMS § 144 punkti 2 mõistes juhul, kui see on konkreetses olukorras põhjendatud. Praegusel juhul ei ole aga sõidukulu (sh parkimistasu) hüvitamine põhjendatud, kuna apellandi esindaja büroo asub Tallinnas Mustamäe tee 5, seega Tallinna Ringkonnakohtu tööpiirkonnas. Sellisel juhul ei ole Riigikohtu praktika järgi esindaja sõidukulu hüvitatav. Seega tuleb apellandi taotlus parkimistasu osas rahuldamata jätta. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium apellandi taotluse osaliselt, so summas 525 eurot, millest 450 eurot on lepingulise esindaja tasu ja 75 eurot on riigilõiv, ning mõistab vastustajalt apellandile välja vastavalt menetluskulude jaotusele 10% 525 eurost so 52.50 eurot. Apellant ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10
kuulub apellandi lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada apellandi taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
57.TsMS § 174 lõigete 1, 3 ja 5 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks vastustaja menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse apellatsioonimenetluses. Vastavalt taotlusele (t II kd lk 89, 102) on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 300 eurot (käibemaksuta), so 6hx50 eurot. Apellant esitas taotlusele vastuväite (t II kd lk 97, 123), leides, et vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud nõutavaid menetluskulusid, ebaselgeks jääb, mida hõlmab sõnastus „jooksvad konsultatsioonid“. Kohtuistungiga seotud kuludega seoses leidis apellant, et istungiks ettevalmistamisele ja osalemisele võiks kuluda maksimaalselt 2h. Põhjendamata on ka kulud vastustaja konsulteerimisele apellatsioonimenetluse kohta ja ringkonnakohtu otsuse perspektiivide kohta, kuna vastustaja ei ole esitanud sellega seoses kohtule ühtegi menetlusdokumenti. Konsulteerimine vahetult kohtuistungi päeval on ebamõistlik ning need kulud võiksid sisalduda kohtuistungi ettevalmistamise kuludes.
58.Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga, apellandi vastuväitega ning toimikuga, leiab, et esiletoodud toimingute (apellatsioonkaebusega tutvumine – 1h; jooksvad konsultatsioonid seoses kaebusega – 1h; ettevalmistamine istungiks – 2h; osalemine istungil – 1h; kostja konsulteerimine apellatsioonimenetluse ja ringkonnakohtu otsuse perspektiivide kohta – 1h) ajakulu 6h oli osaliselt põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi vastuväitega, et põhjendatud ei ole vastustaja esindaja ajakulu toimingu jooksvad konsultatsioonid eest. Kolleegium märgib, et selleks, et lepingulise esindaja õigusabikulud teiselt poolelt välja mõista, peab kohtul asja materjalide põhjal tekkima veendumus, et kulude väljamõistmist taotlev isik on esinenud menetluses esindaja kaudu. Toimikust nähtuvalt on vastuse apellatsioonkaebusele (t II kd lk 68-71) küll allkirjastanud vastustaja isiklikult, kuid asja materjalide sh istungil kogetu põhjal on kohus veendunud, et vastustaja eesti keelt emakeelena mittekõneleva isikuna ei saanud vastust kaebusele iseseisvalt koostada, seega on usutav, et vastustaja kasutas esindaja abi vastuse koostamisel. Küll aga märgib kolleegium, et vastuses kaebusele ei ole tegelikult käsitletud apellatsioonkaebuse väiteid, vaid selles on esitatud sisuliselt kostja kommentaarid maakohtu otsusele. Seega ei loe ringkonnakohus kõnealuse toimingu ajakulu täies ulatuses põhjendatuks. Vastuse koostamise ajakulu osas, milles vastus ületab apellatsioonkaebuse piire, ei ole menetluskulu, mis kuulub vastaspoolelt väljamõistmisele. Arvestades maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse sisu ning mahtu, oli vastustaja esindajal põhjendatud kulutada otsusega tutvumiseks ja vastustajaga konsulteerimiseks seoses vastuse koostamisega kokku 1h. Nagu eelnevalt apellandi kulude osas, leiab kolleegium, et istungil osalemise kulu on põhjendatud täies ulatuses. Istungiks ettevalmistamise kulu loeb aga kohus põhjendatuks 1h ulatuses, arvestades apellatsioonimenetluses vaidluse all olevate asjaolude väiksemat ulatust kui maakohtus, seega ei olnud esindajal vaja üleliia aega kulutada vaidluse sisu meeldetuletamisele. Toimingute nimekirjas märgitud kulu 1h 09.09.2015 kostja konsulteerimise eest apellatsioonimenetluse ja ringkonnakohtu otsuse perspektiivide kohta ei saa pidada põhjendatuks. Jääb arusaamatuks, mida nimetatud toiming endast kujutab, kuivõrd ringkonnakohtu otsust ei olnud selle kulu tekkimise ajal veel tehtud. Loomulikult võib esindaja igal ajal selgitada esindatavale menetluse võimalikku käiku ja edasisi perspektiive, kuid selliste toimingute kulu puhul ei ole tegemist vastaspoolelt väljamõistetava menetluskuluga. Seega on vastustaja esindaja õigusabitoimingutele kulutatud aeg põhjendatud 3h ulatuses. Taotlusest nähtuvalt on vastustaja lepingulise
esindaja tunnitasu 50 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium vastustaja taotluse osaliselt, so summas 300 eurot ning mõistab apellandilt vastustajale välja vastavalt menetluskulude jaotusele 90% 300 eurost, so 270 eurot. Vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 kuulub vastustaja lepingulise esindaja kulu hüvitamisele käibemaksuta.
59.Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et vastustajal tuleb hüvitada apellandi ringkonnakohtu menetluskulude katteks 52.50 eurot, ning apellandil tuleb hüvitada vastustaja ringkonnakohtu menetluskulude katteks 270 eurot. Lähtudes TsMS § 445 lõike 1 teisest lausest koosmõjus § 463 lõikega 2 tasaarvestab kohus vastastikused menetluskulude nõuded ning mõistab apellandilt vastustajale välja hüvitise ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 217.50 (270-52.50) eurot.
60.TsMS § 442 lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte seni lahendamata taotlused. Vastustaja esitas kohtuistungil taotluse parandada maakohtu otsuses esinev aritmeetiline viga, mis seisneb järgmises: kolme arve alusel tasumisele kuuluv summa moodustab kokku 285.05 eurot, millest maakohus jättis rahuldamata 67.20 eurot ja millest on tasutud 78.50 eurot, seega pidi väljamõistetav võlgnevus olema väiksem kui maakohtu poolt väljamõistetud.
61.Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja taotluse rahuldamiseks võimalus puudub, mistõttu ei kontrolli kolleegium taotluse aritmeetilist põhjendatust. TsMS § 651 lõike 1 alusel on ringkonnakohtul volitused kontrollida apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebuse esitas hageja ja selles osas, milles hagi jäi rahuldamata. Seega ei saa hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusena hagi rahuldamise ulatus väheneda, võrreldes maakohtu lahendiga. Vastustaja taotlust ei saa ka käsitleda vea parandamise taotlusena TsMS § 447 mõttes, sest taotluse rahuldamise tulemusena muutuks otsuse sisu (väljamõistetud põhivõla suurus).
62.Samuti on lahendamata vastustaja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. Apellant vaidleb taotlusele vastu. Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Täpsemalt on protokolli sisu reguleeritud sama sätte lõikes 2. Vastustaja ei ole toonud esile, millist seadusest tulenevat nõuet on kohus protokolli vormistamisel rikkunud. Vastustaja olulised seisukohad pidid olema esitatud kirjalikult vastuses kaebusele.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.