VET Ehitus Grupp OÜ hagi Sillamäe linna vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks Sillamäe linna vastuhagi VET Ehitus Grupp OÜ vastu võlgnevuse ja leppetrahvi väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks 370 093,48 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VET Ehitus Grupp OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
8. september 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja/vastuhagis kostja): VET Ehitus Grupp OÜ (registrikood 106094147), esindaja Avo Viiol
esindajad
Vastustaja (kostja/vastushagis hageja): Sillamäe linn (Sillamäe Linnavalitsuse kaudu) (registrikood 75003909), esindaja vandeadvokaat Kristina Laarmaa
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus vastuhagi rahuldamise ulatuse osas, rahuldada vastuhagi osaliselt ning välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevus 6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot. Muuta Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsust viivise väljamõistmise osas (otsuse resolutsiooni punkt 2).
2.Muus osas jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada osaliselt.
3.2.Välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevus 6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot (kakssada kolmkümmend tuhat seitsesada üheksakümmend neli eurot 30 senti).
3.3.Välja mõista VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks põhinõudelt 230 794,30 eurot alates 16.05.2014 kuni 28.09.2015 viivis 25 675,24 eurot (kakskümmend viis tuhat kuussada seitsekümmend viis eurot 24 senti) ning alates 29.09.2015 viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 230 794,30 eurot täitmiseni.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud maakohtus jätta VET Ehitus Grupp OÜ kanda.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 79% ulatuses VET Ehitus Grupp OÜ kanda ja 21% ulatuses Sillamäe linna kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.VET Ehitus Grupp OÜ (hageja) esitas 14. veebruaril 2014 Viru Maakohtule hagi Sillamäe linna (Sillamäe Linnavalitsuse kaudu) (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt välja põhinõudena 31 846,38 eurot, viivise 10 504,82 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt ja kahjuhüvitiselt määraga 0,023% päevas. Hagiavalduses märgitu kohaselt kuulutas kostja 6. juulil 2009 välja riigihanke Sillamäe Kultuurikeskuse hoone rekonstrueerimiseks. Hageja poolt esitatud pakkumine tunnistati edukaks. Pooled sõlmisid 25. jaanuaril 2010 ehitustööde töövõtulepingu. Ehitustööde teostamise tähtajaks oli 30. november 2011 ning maksumuseks 744 553,50 eurot (käibemaksuta). Ehitustööde täitmise viivitus oli seotud kostjapoolsete kohustuste rikkumisega: hankemenetluse korraldamine teadlikult puuduliku projektiga, mis tingis uute projektide koostamise ja täiendavad ehitustööd, juhistega viivitamine ja hageja ettepanekute kooskõlastamisega pidev viivitamine ei võimaldanud hagejal normaalse töörütmiga töötada. Kostjapoolne lepingust taganemine on alusetu. Kostja jättis hagejale tasumata teostatud tööde eest 40 894,66 eurot. Poolte tasaarvestuse kokkuleppest tulenevalt kuulub tasaarveldamisele 9048,28 eurot, seega on kostja võlgnevus hageja ees 31 846,38 eurot. Lepingu ühepoolse ülesütlemise tõttu tekkis hagejale kahju (töötajate koondamine, varutud ehitusmaterjalide kasutuskõlbmatuks muutumine, lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu) kokku summas 31 961,34 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Taganemise ajaks oli hageja viivituses enamiku lepingujärgsete tööde teostamisega ja ilmselgelt ei olnud töid võimalik lõpetada lepingu p-s 7.1 ettenähtud tähtajaks. Hageja on rikkunud lepingu p 4.1.1., p 4.1.3, p 4.1.10, p 4.1.18 ja p 4.1.15. Kostjal oli õigus lepingust taganeda, kuivõrd tegemist oli olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes. Kostjal oli mõistlik põhjus eeldada, et hageja ei teosta ka edaspidi töid vastavalt ajagraafikule. Eksperthinnangu järgi esines tööde mitmeid puudusi, mistõttu tuli juba teostatud töö ümber teha. Hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuivõrd arvete aluseks olevad aktid on kostja ja omanikujärelevalve poolt allkirjastamata. Kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja põhinõudena 341 430,40 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates vastuhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning sealt edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vähendas 7. juuli 2014 menetlusdokumendis põhinõuet 307 381,51 euroni. Vastuhagi kohaselt lasus projektdokumentatsiooni täiendamise vajadusest tulenev risk töövõtjal. Koheselt lepingu sõlmimise järgselt hakkasid ilmnema märgid, et hageja hakkab jääma ehitustööde graafikust maha ja, et töö teostamisel esinevad probleemid. Hageja ei taotlenud kordagi lepingu tähtaja pikendamist. 25. oktoobril 2011 esitas kostja hagejale lepingust taganemise avalduse hageja olulise lepingurikkumise tõttu. Kostja õigus lepingust taganemiseks tulenes VÕS § 116 lg 2 p-dest 1, 4 ja 5, § 647 lg-dest 1 ja 3 ning lepingu p-st 14.4. Lepingust kehtivalt taganemine välistab otseselt hageja nõude maksmapaneku. Kostja korraldas uue riigihanke, mille eesmärgiks oli mh lepingujärgsete tööde lõpetamine ning puuduste kõrvaldamine. Edukaks osutus ühispakkujate Scandec Ehitus OÜ ja OÜ Zoroaster pakkumus summas 859 935,56 eurot. Kostjal on õigus nõuda asendustehingust tuleneva hinnavahe hüvitamist. Kostja kahju hüvitamise nõue on 257 956,77 eurot (käibemaksuta). Hagejal ei tekkinud tasunõuet, mille suhtes oleks kostja saanud tasaarvestust teostada ning hagejal tuleb täiendavalt hüvitada kostjale ka kommunaalkulud summas 9048,28 eurot. Lepingu p 12.3 alusel on kostjal leppetrahvi nõue summas 74 455,35 eurot (käibemaksuta).
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pooled on tõlgendanud lepingueelseid läbirääkimisi ja lepingut selliselt, et kostjal ei lasunud projektdokumentatsiooni täiendamise vajadusest lähtuvat riski. Leping täitmise tähtaeg ei olnud kostjale oluline lepingutingimus. Kostja jätkas pooleli olevate töödega rohkem kui aasta pärast lepingu lõpetamist. Asendustehingut VÕS § 135 tähenduses ei ole toimunud, vaid kostja on jätkanud hageja poolt teostatud töid uue lähteülesande alusel. Väidetava kahju suurus ei ole tõendatud. Kostja on kahju suuruse arvestusest välja jätnud asjaolu, mis vähendab kahju suurust. Kostja omafinantseeringu suurus on 16% projekti maksumusest ja 84% on EAS-i toetus. Pooled on kokku leppinud kommunaalkulude tasaarvestuses. Vastuhagis ei ole leppetrahvi esitamise alust ja selle suurust põhjendatud. Lepingut täitmise ajal ei ole lepperahvi nõuet esitatud. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ei ole leppetrahv lepingu tähtaja ületamise eest kohaldatav. VÕS § 161 lg-st 2 tulenevalt ei saa liita kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõuet.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 31. detsembri 2014 otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi ja mõistis VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks välja põhinõudena 341 430,40 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates vastuhagi esitamisest (s.o 15. maist 2014) kuni põhinõude täitmiseni, ning jättis menetluskulud VET Ehitus Grupp OÜ kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt rikkus hageja oluliselt kostjaga sõlmitud lepingut, olles lepingujärgsete tööde tegemisega pidevas viivituses, mistõttu lepingus kokkulepitud tähtajaks ei olnud ilmselt võimalik töid lõpetada. Kostja on korduvalt juhtinud hageja tähelepanu ehitustööde detailse kalendergraafiku koostamise vajadusele. Maakohtu hinnangul oli hagejal kui töövõtjal kohustus informeerida kostjat (tellijat) viivitamata kõigist asjaoludest ja takistustest, mis töövõtja tööd takistavad ning ei võimalda tal lepinguga võetud kohustusi täita. Töökoosolekute protokollidest ei nähtu, et hageja oleks lepingu kehtivuse ajal juhtinud kostja tähelepanu projektivigadele ega väitnud, et projektivead takistavad tal lepingut täitmast. Hageja ei taotlenud ka lepingu muutmist ehituse valmimistähtaegade osas. Kostjapoolne lepingust taganemine on õiguspärane. Antud juhul ei oma sisulist tähtsust, kas tegemist oli lepingust taganemise või ülesütlemisega, kuna nõudeks ei ole hageja poolt tehtu tagastamine, vaid selle väärtuse hüvitamine VÕS § 189 lg 2 kohaselt. Maakohus ei analüüsinud hageja nõudeid seoses töötajate koondamise ja ehitusmaterjalide kasutuskõlbmatusega tekkinud kahju ning ennetähtaegse ülesütlemise tõttu saamata jäänud tuluga. Maakohus leidis, et hageja 19. septembri 2011 kirjas tehtud avaldus ehitustööde peatamiseks objektil on vastuolus lepingu p-ga 4.1.10. VÕS § 116 lg 2 p 5 alusel andis kostja 25. oktoobri 2011 kirjas hagejale tööde tegemiseks täiendava tähtaja 31. detsembrini 2011. Hageja selleks ajaks töid ei lõpetanud. Hageja viidet Viru Maakohtu 22. detsembri 2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-11-58289 ei saa arvestada käesolevas vaidluses lepingu taganemise õiguspärasuse hindamisel. Lepingu ja selle täienduse kohaselt oli kokkulepitud tööde hind 11 649 730,75 krooni ehk 744 553,50 eurot (käibemaksuta), millest kostja on hagejale tasunud 473 958,61 eurot (käibemaksuta). Kostja poolt lepingu eesmärgi saavutamiseks tegelikult kantud kulu on aga 968 431,38 eurot (käibemaksuta), mis koosneb hagejale tööde eest makstust 473 958,61 eurost (käibemaksuta), millele lisandub hageja tehtud töödes puuduste kõrvaldamisele kantud kulu 54 969,58 eurot (käibemaksuta) ja kulu, mida kostja kandis selliste tööde, mis hagejal lepingu alusel tegemata jäi, lõpuleviimiseks summas 439 503,19 eurot (käibemaksuta). Kahju on 223 877,88 eurot (käibemaksuta) (968 431,38 eurot – 744 553,50 eurot). Vastuhagi põhinõude summaks kujunes seega 307 381,51 eurot. Kuivõrd hagejal ei tekkinud kunagi hagiavalduses märgitud tasunõuet, siis järelikult ei saanud ka kunagi tekkida tasaarvestuse olukorda. Kostja leppetrahvi nõue on esitatud õiguspäraselt, pidades
silmas lepingu p-st 12.3 tulenevat 10%-list piirangut ning leppetrahvi arvestuse aluseks olevad asjaolud pidid hagejale olema selged ja arusaadavad vähemalt alates 25. oktoobri 2011 kirjast. Kostja väide selle kohta, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu ei ole leppetrahv lepingu tähtaja ületamise eest kohaldatav, on põhjendamatu. Võlaõiguslikke õiguskaitsevahendeid (sh lepingu lõpetamist ja leppetrahvi nõuet) on õigus kumulatiivselt rakendada niivõrd, kuivõrd need üksteist ei välista.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.VET Ehitus Grupp OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsuse tühistamist ja uue otsusega tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta vastuhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotleb apellant Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme apellandi nõuete rahuldamata jätmisel. Otsuse põhjendustes on jäetud apellandi nõuded täiesti käsitlemata. Kahju hüvitamise nõuete käsitlemata jätmist on kohus põhjendanud vastustajapoolse lepingust taganemise õiguspärasusega. Lepingu täitmise nõuete rahuldamata jätmise kohta puudub igasugune põhjendus. Isegi kui vastustajal oleks õigus lepingust taganemiseks, ei välista see tasunõude maksmapanekut (VÕS § 188 lg 2 ja § 195 lg 2); 2) on maakohus ületanud vastuhagi piire, millega rikkus TsMS §-i 439. Vastustaja vähendas 7. juuli 2014 menetlusdokumendis oma põhinõuet 307 381,51 euroni, maakohus mõistis välja põhinõudena 341 430,40 eurot. Erinevus vastuhagi nõudest on ka viiviste väljamõistmise viisis; 3) on maakohus tuginenud otsuse põhjendustes vastustaja nõuete käsitlemisel üksnes vastustaja seisukohtadele ning on jätnud tähelepanuta asjaolud, mis mõjutavad kahju suurust ning kommunaalkulude ja leppetrahvi väljamõistmise õiguspärasust. Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi taotluse tõendi lubamatuse kohta; 4) on maakohus rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 351 ja § 392 lg 1 p-d 1-4) ning apellandi õigust vaielda vastu teise menetlusosalise taotlustele ja põhjendustele (TsMS § 199 lg 1 p 6). Apellant juhtis korduvalt tähelepanu asjaolule, et vastustaja ei ole kahju suurust tõendanud, vastustaja poolt esitatud arvutuste järgi ei ole kahju suurus kontrollitav ning sellele ei ole võimalik esitada vastuväiteid. Maakohus jättis arvestamata kahju suurust vähendavad asjaolud (VÕS § 127 lg 5). Sillamäe Kultuurikeskuse rekonstrueerimist finantseeriti EAS-i poolt 84% ulatuses. Isegi kui oletada kahjuhüvitise suuruseks 223 877,88 eurot, oleks vastustaja kahju 16% ehk 35 820,46 eurot; 5) on maakohus ebaõigesti mõistnud apellandilt välja kommunaalkulud. Pooled leppisid 2011. aastal kokku kommunaalkulude tasaarvestuses ning see kokkulepe on kehtiv; 6) on maakohus leppetrahvi väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning tuginenud dokumendile, mis ei saa olla ehitustööde kalendergraafiku tõendiks. Vastustaja
26.oktoobri 2011 kirjas on küll toodud lepingu tähtaja rikkumise andmed, kuid puudub leppetrahvi nõue. Apellant palus 13. oktoobri 2014 kohtukõne p-s 6.2 kalendergraafiku tõendite hulgast välja jätta. Vastustaja esitas 25. novembri 2011 kirjas üldsõnalise leppetrahvi nõude, mis ei vasta lepingu p 12.3 tingimustele. VÕS § 161 lg-st 2 tulenevalt ei saa liita kahju hüvitamise ja leppetrahvi nõuet; 7) oli lepingust taganemine ja lepingu lõpetamine tööde lõpetamiseks täiendavat tähtaega andmata alusetu. Töö ei olnud nurjunud. Apellant oli suuteline lepingut täitma. Lepingu tähtaja viivitus, arvestades lepingu täitmise asjaolusid, ei ole sellise olulisusega, et seda võiks pidada lepingu
taganemise aluseks. Heas usus ja mõistlikkuse põhimõttel käitunud kostja oleks saanud oma eesmärki saavutada ehitustöödeks lisaaja andmisega (VÕS § 114 lg 1). Lepingus ja ehituse töövõtulepingute üldtingimustes ei ole lepingu lõpetamise alusena taganemist ette nähtud.
7.Sillamäe linn (Sillamäe Linnavalitsuse kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist või menetlusnormide oluliselt rikkumist puutuvalt apellandi poolt lepingujärgsete tööde olulisse viivitusse ja lepingujärgsete tööde õigusvastasesse peatamisse, mistõttu tulenevalt TsMS § 652 lg-st 5 ei hinda ringkonnakohus neid tõendeid uuesti, vaid ringkonnakohtu otsuse tegemisel tuleb lugeda apellandi poolt pidev ja oluline viivitus lepingujärgsete tööde teostamisel ja tööde õigusvastane peatamine maakohtu poolt tuvastatuks; 2) on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et olulise lepingurikkumise tõttu taganes vastustaja lepingust õiguspäraselt. Õiguslik alus lepingu ühepoolseks lõpetamiseks tuleneb VÕS § 116 lg 2 p-dest 1, 4 ja 5, § 647 lg-dest 1 ja 3 ning lepingu p-st 14.4. Apellatsioonkaebuses on tsiteeritud samade poolte vahel varem toimunud kohtuasjas nr 2-11-58289 tehtud lahendit, mis aga puudutas garantii täitmisele pööramise eeldusi, mitte hinnangut apellandi lepingurikkumise olulisusele. Apellandi poolt väidetud viivituste põhjused lepingu täitmisel on tõendamata ja selliste viivituste tekkimise riski kandis apellant. Apellant ei taotlenud lepingu täitmise kestel tähtaegade pikendamist; 3) välistab lepingust taganemise õiguspärasus apellandi lepingulised tasu- ja viivisenõuded. Apellant on selgesõnaliselt esitanud justnimelt lepingu täitmissuhtest tulenevad tasu- ja viivisenõuded, mis eeldavad lepingu jätkuvat kehtivust, maakohus ei saanud hagi piiridest väljuda; 4) on apellandi tasu-, viivise- ja kahjunõuded tervikuna tõendamata. Kuivõrd vastustaja on tähtaegselt ja põhjendatult vaielnud vastu arvete nr 87 ja nr 3 alusena viidatud tööde teostamise aktidele ega ole selliseid akte allkirjastanud, apellant ei ole kohtumenetluses mitte millegagi tõendanud arvetel nr 87 ja nr 3 näidatud tööde reaalset teostamist ega teostatud tööde väärtust ning vastustaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamus kinnitab vastustaja seisukohta, et arvetel nr 87 ja nr 3 kajastatud töid tehtud ei ole, siis on apellant tasunõuded arvete nr 87 ja nr 3 alusel tõendamata; 5) ei ole maakohus ületanud vastuhagi piire ega rikkunud olulisel määral menetlusnorme – maakohtu otsuse resolutsioonis esinev viga on parandatav TsMS § 447 alusel maakohtu enda poolt; 6) on maakohus jätnud apellandi taotluse kalendergraafiku osas õiguspäraselt rahuldamata. Juba 19. juuni 2014 kohtuistungi protokollist nähtuvalt määras kohus pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade, tõendite ja taotluse esitamiseks (s.o 7. juuli 2014). Apellant ei taotlenud kohtu poolt määratud tähtajaks kalendergraafiku tõendina vastu võtmata jätmist ega teinud seda ka kohtumenetluse käigus enne kohtukõne teeside esitamist. Kohtukõne teesidest ega apellatsioonkaebusest ei selgu sisulisi põhjendusi apellandi poolt viidatud kalendergraafiku tõendina vastu võtmata jätmiseks; 7) on maakohus korrektselt kohaldanud materiaalõigust ja hinnanud tõendeid vastuhagis esitatud leppetrahvi nõude rahuldamisel. 26. oktoobri 2011 avaldust on võimatu kehtivaid tõlgendusreegleid silmas pidades mõista muul moel kui leppetrahvi nõudena. Lepingujärgsete tööde teostamisega viivitamist sanktsioneeriv leppetrahv ja vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõue kuludelt, mida vastustaja oli sunnitud kandma apellandi poolt puudustega või tegemata tööde teostamiseks, ei ole suunatud samale eesmärgile, mistõttu ei saa leppetrahvi ja kahju hüvitamise
nõue üksteist välistada. Maakohus ei saanud omal algatusel asuda leppetrahvi vähendama ning apellant leppetrahvi vähendamist taotlenud ei ole; 8) on maakohus korrektselt kohaldanud materiaalõigust kommunaalkulude tasaarvestuse osas. Tasaarvestuse eeldused ei ole antud juhul täidetud, kuna tasaarvestus eeldanuks apellandil lepingust tuleneva tasunõude olemasolu. Kuivõrd vastustaja oli lepingust õiguspäraselt taganenud, siis puudus apellandil tasunõue vastustaja vastu; 9) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme vastustaja kahjunõude rahuldamisel. Maakohus on tõendeid põhjalikult ja kogumis hinnanud ning materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kahju hüvitamise nõude aluseks on asendustehinguna sõlmitud uus töövõtuleping ja ekspertiisiakt. Pidades silmas VÕS § 127 lg-s 1 sätetatut ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, millistest allikatest vastustaja lepingu alusel või kolmanda isikuga sõlmitud asendustehingu alusel makstavat tasu finantseeris.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsuse vastuhagi rahuldamise ulatuse osas, rahuldab vastuhagi osaliselt ning mõistab välja VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevuse 6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot. Samuti muudab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni punkti 2 viivise väljamõistmise osas ning mõistab välja VET Ehitus Grupp OÜ-lt Sillamäe linna kasuks põhinõudelt 230 794,30 eurot alates 16.05.2014 kuni 28.09.2015 viivis 25 675,24 eurot ning alates 29.09.2015 viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude 230 794,30 eurot täitmiseni. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 31. detsembri 2014 otsus muutmata.
9.Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt töövõtulepingust tuleneva tasu 31 846,38 eurot (teostatud ehitustööd 40 894,66 eurot – tasaarvestatud summa 9 048,28 eurot = 31 846,38 eurot) ja kostja poolt lepingu ülesütlemisest tuleneva kahju 31 961,34 eurot maksmist. Kostja on vastuhagis nõudnud hagejalt seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega 307 381,51 eurot, millest 223 877,88 eurot on asendustehinguga seoses kantud kahju, 9048,28 eurot on kommunaalteenuste võlgnevus ja 74 455,35 eurot on leppetrahv.
10.Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hagejale 26.10.2011 töövõtulepingust taganemise avalduse hagejapoolse lepingurikkumise tõttu (I kd tl 25-26). Hageja seisukoha järgi ei rikkunud ta oluliselt töövõtulepingut ning kostjal puudus alus lepingust taganemiseks ja seetõttu on kostja 26.10.2011 avaldus käsitletav lepingu ülesütlemisena. Seega tuleb eelkõige lahendada küsimus, kas kostja 26.10.2011 avaldusega taganes töövõtulepingust VÕS § 116 lg 1 kohaselt seoses hagejapoolse lepingu olulise rikkumisega või on kostja nimetatud avaldusega lepingu üles öelnud VÕS § 655 lg 1 alusel.
11.Kostja on hagejapoolset lepingu rikkumist 26.10.2011 avalduses sisustanud järgmiselt: 1) hageja rikkus lepingu p-s 4.1.3. sätestatud kohustust kinni pidada ehitustööde teostamise käigus tellijaga kokkulepitud tähtaegadest, kuna tööde tegemisel ületas oluliselt ehitustööde teostamise kalendergraafikut (lepingu lisa 3); 2) hageja rikkus kohustust mitte peatada ehitustööde teostamist ega muuta tähtaegu seoses võimalike vaidlustega ehitustööde kvaliteedi, mahu, teostuse või muudatuste üle (lepingu p 4.1.10) ning peatas tööd objektil ja kinnitas seda kirjalikult (19.09.2011 kiri nr 2-2/61); 3) hageja esitas põhjendamatuid ja kokkulepitud hindu ületavaid nõudeid; 4) hageja rikkus kohustust garanteerida ehitustööde teostamise ajaks ehitusobjektil igal tööpäeval tööjuhi kohalolek (lepingu p 4.1.18), mille tõttu ta ei täida peatöövõtja kohustusi ega suuda õigeaegselt
lahendada objektil tekkivaid tehnilisi probleeme; 5) hageja rikkus lepingu p-i 4.1.15, kuna jättis igakuuliselt tasumata elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulud; 6) hagejapoolne viivitus tööde teostamisel teeb objektiga seotud teiste hangete tööde teostamise võimatuks. Kostja 26.10.2011 avaldusest nähtub, et kostja andis hagejale tähtaja 31. oktoober 2011 lepingust tulenevate kohustuste täitmise jätkamisele asumiseks ning kirjaliku kinnituse andmiseks, et hageja täidab nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi. Samuti hoiatas kostja hagejat, et kui hageja ei asu hiljemalt 31. oktoobril 2011 lepingust tulenevaid kohustusi täitma ega anna kirjalikult vastavat kinnistust, siis taganeb kostja töövõtulepingust ning taganemine jõustub 1. novembrist 2011.
12.Hageja vastusest kostja lepingust taganemise avaldusele (I kd tl 27-28) nähtub, et hageja arvates ei ole ta töövõtulepingut rikkunud kostja poolt taganemisavalduses märgitud viisil. Hageja seisukoha kohaselt oli kostja viivituses hageja poolt esitatud ettepanekute kooskõlastamisel ning põhjustas ise sellega tööde teostamise tähtaja venimise. Samuti tugineb hageja kirjas asjaolule, et kostja poolt nimetatud tähtaegade ja töökirjeldustega kalendergraafikut ei ole hageja allkirjastanud. Hageja väitel ei ole ta töid objektil peatanud, vaid ta on keeldunud kohustuse täitmisest õiguskaitsevahendina, ning samuti ei ole ta rikkunud lepingu p-i 4.1.18, sest objektil on iga päev kohal olnud ehitustööde juht. Hageja vastuse kohaselt ei ole hageja väljendanud oma tahet mitte jätkata oma lepinguliste kohustuste täitmist, vaid ehitustööd objektil on toimunud ning hageja on täitnud lepingut.
13.VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt taganemisavalduses nimetatud rikkumised kogumis on käsitletavad lepingust tulenevate kohustuste olulise rikkumisena, mis andis aluse lepingust taganemiseks, s.o kostja poolt hagejale avalduse esitamise ajal esinesid lepingust taganemise eeldusi. Kostja poolt taganemisavalduse esitamise ajaks oli hageja rikkunud töövõtulepingu p-i 2.1.3.; p-i 4.1.3.; p-i 4.1.10.; p-i 4.1.15.; p-i 4.1.18.
13.1.Töövõtulepingu p 2.1.3. kohaselt töö maht on määratletud lepinguga, riigihanke hankedokumentidega, riigihankes esitatud pakkumusega ja ehitustööde teostamise kalendergraafikuga ning p-i 4.1.3. järgi kohustus töövõtja ehitustööde teostamise käigus kinni pidama kõigist koostöös tellijaga kokku lepitud tähtaegadest. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidega on tõendatud hageja poolt kostja taganemisavalduses nimetatud kokkulepitud ehitustööde teostamise tähtaegade rikkumine (avalduse p 1). Asjakohane ei ole siinkohal hageja väide, et leping sõlmiti 5 kuud hiljem (hageja peab siin silmas arvatavasti ajavahemikku pärast pakkumuse esitamist) ning kuna ehitustööde ajagraafik jäi samaks, siis oli graafik nihkes 5 kuud. Nimetatud asjaolule oli hagejal võimalik juhtida kostja tähelepanu juba lepingu sõlmimisel. Lisaks eeltoodule nähtub asja materjalidest, et ehitustööde teostamiseks tuli koostada hagejal endal detailne kalenderplaan (17.02.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 150; 28.04.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 151; 05.05.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 152; 12.05.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 153) ning seega oli tal võimalik märkida kalenderplaani talle reaalsed ehtistööde teostamise tähtajad (arvestades lepingus kokkulepitud lõpptähtaega). Kalenderplaaniga seonduvat on arutatud ehituskoosolekutel 08.12.2010 (II kd tl 156), 21.12.2010 (II kd tl 157), 05.01.2011 (II kd tl 158-159), 12.01.2011 (II kd tl 160). Hageja on esitanud 19.01.2011 ehitustööde kalendergraafiku seisuga 01.01.2011 (II kd tl 162) ning selles märgitud ehitustööde teostamise tähtaegu on ta rikkunud.
13.2.Lepingu p-i 4.1.10. kohaselt kohustus töövõtja mitte peatama ehitustööde teostamist ega muutma tähtaegu seoses võimalike vaidlustega ehitustööde kvaliteedi, mahu, teostuse või muudatuste üle.
Kuna hageja on korduvalt peatanud ehitustööde teostamist, siis on ta rikkunud lepingu p-i 4.1.10. Hageja on peatanud ehitustööde tegemise novembris 2010 (10.11.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 154; 17.11.2010 ehituskoosoleku protokoll – II kd tl 155). Samuti on hageja teatanud kostjale ehitustööde peatamisest 19.09.2011 kirjas (I kd tl 110). Asjaolu, et hageja olid tööd objektil peatanud septembris 2011, nähtub ka OÜ Zoroaster 20.09.2011 kirjast, mille kohaselt ehitustempo objektil on olematu ning ehitusnõupidamistel tegeleb töövõtja pseudoprobleemidega, mitte ehitusküsimuste lahendamisega. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on hageja poolt lepingu p-i 4.1.10 rikkumine otseses seoses lepingu p-i 4.1.3. rikkumisega, sest tööde peatamisega objektil muutus võimatuks ehitustööde kalenderplaani täitmine, sh objekti tähtaegne valmimine.
13.4.Lepingu p-i 4.1.15. järgi kohustus töövõtja tasuma igakuuliselt ehitusaegsed elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulud vastavalt mõõdikute näitudele esitatud arvete alusel, vajadusel paigaldama vajalikud mõõdikud. Hageja rikkus lepingu p-i 4.1.15. ning seisuga 17.10.2011 oli tal elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttekulude võlgnevus 9938,35 eurot. Hageja ei ole ka võlgnevusele vastu vaielnud, vaid on esitanud vastuväite, et kostja on ise 26.10.2011 tasaarvestanud kommunaalkulude võlgnevuse hagejale kuuluva tasu nõudega ning seetõttu ei ole hagejal enam võlgnevust. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja on rikkunud lepingu p-i 4.1.15., ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega (ka kogumis teiste rikkumistega) ning seetõttu ei saanud nimetatud rikkumine olla aluseks kostjapoolsele lepingust taganemisele.
13.5.Lepingu p-i 4.1.18. kohaselt oli töövõtja kohustuseks garanteerida ehitustööde teostamise ajaks ehitusobjektil igal tööpäeval kohal olev objektijuht. Kostja väite kohaselt ei viibinud igal tööpäeval objektil objektijuhti ning seetõttu ei täitnud hageja töövõtjana peatöövõtja kohustusi ning ei suutnud korrektselt ja õigeaegselt lahendada objektil tekkinud tehnilisi probleeme. Kostja väidet kinnitavad tunnistaja A.R. ütlused (III kd tl 80-85), mille kohaselt ta ei saa kinnitada, et objektijuht (B.V.) oleks viibinud igal tööpäeval objektil. Kuna hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis ringkonnakohus leiab, et hageja on rikkunud nimetatud lepingulise kohustuse täitmist.
13.6.Lähtudes kõigist eeltoodust on kostja õigustatult taganenud lepingust. Arvestades hagejapoolseid lepingurikkumisi on tegemist olulise lepingu rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p 4 mõttes. Hageja, rikkudes ehitustööde teostamise kalendergraafikus märgitud tähtaegu ja peatades objektil ehitustöid ning olles seetõttu pidevalt viivituses lepingujärgsete tööde teostamisel, andis kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et ta ei täida oma kohustusi ka edaspidi.
13.7.Samuti nähtub kostja lepingust taganemise avaldusest, et kostja andis hagejale VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja rikkumiste kõrvaldamiseks. Kostja andis hagejale tähtaja 31. oktoober 2011 lepingust tulenevate kohustuste täitmise jätkamisele asumiseks ning kirjaliku kinnituse andmiseks, et hageja täidab nõuetekohaselt lepingulisi kohustusi. Vastuses kostja avaldusele on asunud hageja seisukohale, et ta ei ole töövõtulepingut rikkunud kostja poolt taganemisavalduses märgitud viisil ning, et kostja oli ise viivituses hageja poolt esitatud ettepanekute kooskõlastamisel ja põhjustas ise sellega tööde teostamise tähtaja venimise. Seega jäi täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks tulemusteta ning ka sel põhjusel oli kostjal õigus lepingust taganeda. Käesoleva vaidluse lahendamisel lähtub ringkonnakohus asjaolust, et töövõtuleping poolte vahel lõppes 01.11.2011 seoses kostja taganemisega lepingust.
14.VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Hageja esitas hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva tasu 31 846,38 eurot (teostatud ehitustööd 40 894,66 eurot – kostja tasaarvestatud summa 9 048,28 eurot = 31 846,38 eurot) ja kostja poolt lepingu ülesütlemisest tuleneva kahju 31 961,34 eurot maksmiseks.
14.1.Hageja kahjuhüvitusnõue tugineb asjaolule, et kostja on lepingu üles öelnud VÕS § 655 lg 1 alusel. Kuna ringkonnakohus tuvastas eelnevalt otsuse p-s 13, et kostja on õiguspäraselt taganenud lepingust, siis ei kuulu kohaldamisele VÕS § 655 lg 1 ja hageja kahjuhüvitusnõue 31 961,34 eurot tuleb jätta rahuldamata.
14.2.Seoses kostja lepingust kehtivalt taganemisega tuleb hageja tasunõue lahendada lepingust taganemise sätete alusel (VÕS § 188 jj). Lepingust taganemise tagajärjel on leping kui võlasuhe muutunud lepingu tagasitäitmisele suunatud nn lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. Taganemine vabastab pooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause kohaselt lepinguliste kohustuste täitmisest. Sama sätte teisest lausest tuleneb, et taganemine ei lõpeta kohustusi tagasiulatuvalt, kuid üleantu tagastamine toimub juba tagastusvõlasuhte raames VÕS § 189 – 191 järgi. Eelkõige saab antud juhul hageja nõue seisneda üleantu väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Seejuures tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel arvestada ka selle lepingule mittevastavusega. Sillamäe kultuurikeskuse teostatud renoveerimistööde eksperthinnangu (I kd tl 117-145) kohaselt on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde väärtuseks 476 090,47 eurot. Hageja ei ole menetluse kestel tõendanud asjaolu, et tema poolt lepingu alusel üleantu väärtus oleks erinev eksperthinnangus märgitus. Asja materjalidest nähtub, et kostja on tasunud hagejale lepingu alusel tasu kokku 473 958,61 eurot. Seega on hagejal kostja vastu üleantu väärtuse hüvitamise nõue summas 2131,86 eurot (476 090,47-473 958,61=2131,86). Kuna seoses taganemisega on täitmisnõue lõppenud, siis puudub vajadust hinna seda, kas hagejal oleks kostja vastu lepingust tulenev tasunõue arvete nr 87 (21 229,33 eurot) ja nr 3 (19 655,33 eurot) alusel.
14.3.Eeltoodut arvestades on tõendatud hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue kostja vastu summas 2131,86 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja nõustunud sellega, et kostja tasaarvestas lepingust taganemise avalduses kommunaalteenuste võlgnevuse 9 048,28 eurot hageja nõudega. Tasaarvestuse avaldus on esitatud kostja poolt 26.10.2011. VÕS § 197 lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue kostja vastu summas 2131,86 eurot on lõppenud seoses kostjapoolse tasaarvestusega ning seetõttu jääb hageja nõue kostja vastu täielikult rahuldamata.
15.Kostja on vastuhagis nõudnud hagejalt seoses hagejapoolse lepingu rikkumisega kokku 307 381,51 eurot, millest 223 877,88 eurot on asendustehinguga seoses kantud kahju, 9048,28 eurot on kommunaalteenuste võlgnevus ja 74 455,35 eurot on leppetrahv.
15.1.Alusetu on apellandi väide, et kostja ei ole kahju suurust tõendanud ja kahju suurus ei ole kontrollitav. Vastuhagis on kostja nõudnud asendustehinguga seotud kahjuna hagejalt 223 877,88 euro väljamõistmist. Kahjunõudes tugineb kostja asjaolule, et kuna hageja rikkus töövõtulepingut, mis tõi kaasa kostjapoolse lepingust taganemise, siis oli kostja sunnitud algatama uue riigihanke, mille
tulemusena sõlmiti hageja poolt tehtud puudustega tööde ja tegemata tööde tegemiseks töövõtuleping Scandec Ehitus OÜ-ga ja OÜ-ga Zoroaster (asendustehing). VÕS § 135 lg-s 1 sätestatu järgi kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist. Seega on kostjal VÕS § 135 lg 1 alusel nõue hageja vastu ulatuses, mille võrra hageja ja kostja vahelise töövõtulepingu alusel teostamisele kuulunud ja tegelikkuses teostamata jäänud ehitustööd on Scandec Ehitus OÜ-ga ja OÜ-ga Zoroaster sõlmitud töövõtulepingu (asendustehing) kohaselt kallimad. Samuti tuleb siinkohal arvestada töid, mis tuli teostada hageja poolt teostatud töödes puuduste kõrvaldamiseks. Nõude tõendamiseks on kostja poolt esitatud asendustehinguna sõlmitud töövõtuleping (II kd tl 169-175) ja selle lepingu alusel ehitustööde teostamist ja tellijale üleandmist tõendavad aktid (II kd tl 176-177) ning Sillamäe kultuurikeskuse teostatud renoveerimistööde eksperthinnang (I kd tl 117-145). Eksperthinnangu kohaselt on hageja poolt nõuetekohaselt teostatud tööde väärtuseks 476 090,47 eurot (lepingu kogumaksumus 738 434,90 eurot). Eksperthinnangus on märgitud lepingule mittevastavate tööde loetelu. Kostja on esitanud kohtule kahjunõude tabeli (II kd tl 102106), millest nähtub, millised asendustehingu järgi tehtud tööd olid kahjunõude aluseks. Apellandil oli võimalik, kõrvutades kostja poolt esitatud tabelit ja eksperthinnangus märgitud puudustega tööde (või tegemata tööde) loetelu, kontrollida kahjuhüvitisnõude põhjendatust ning esitada vastuväiteid, kuid ta ei ole seda teinud. Seetõttu on paljasõnaline apellandi väide, et kahju suurus ei ole tõendatud ja kontrollitav. Lepingu ja selle täienduse kohaselt oli kokkulepitud tööde hind 744 553,50 eurot, millest kostja on hagejale tasunud 473 958,61 eurot. Kostja poolt lepingu eesmärgi saavutamiseks tegelikult kantud kulu on 968 431,38 eurot, mis koosneb hagejale tööde eest makstust 473 958,61 eurost, millele lisandub hageja tehtud töödes puuduste kõrvaldamisele kantud kulu 54 969,58 eurot ja kulu, mida kostja kandis selliste tööde, mis hagejal lepingu alusel tegemata jäi, lõpuleviimiseks summas 439 503,19 eurot. Seega on kostja kandnud kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot (968 431,38 eurot – 744 553,50 eurot).
15.2.Ebaõige on apellandi väide, et maakohus rikkus VÕS § 127 lg-t 5, kuna ei arvestanud asjaolu, et Sillamäe Kultuurikeskuse rekonstrueerimist finantseeriti EAS-i poolt 84% ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 127 lg 5, sest kolmanda isiku poolt objekti finantseerimine ei ole käsitletav kasuna, mida kostja sai kahju tekkimise tagajärjel.
15.3.Õige on apellandi seisukoht, et maakohus on leppetrahvi väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Õige apellandi väide, et kostja 26. oktoobri 2011 kirjas puudub leppetrahvi nõue. Kirjas on kostja märkinud, et kavatseb pärast lepingu võimalikku lõppemist seoses hagejapoolse kohustuste rikkumisega esitada leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude ning realiseerida tagatise. Seega on kirjas märgitud kavatsus, mitte aga nõue. Leppetrahvi nõue on kostja poolt esitatud 25. novembri 2011 kirjas (II kd tl 89). Leppetrahvi nõudes on kostja tuginenud hagejapoolsele lepingu rikkumisele, mis sisaldus 26.10.2011 ja 03.11.2011 kirjades ning leppetrahvi on ta nõudnud lepingu p 12.3. alusel 89 346,4 eurot. Vastuhagis on kostja nõudnud hagejalt leppetrahvi 74 455,35 eurot väljamõistmist.
Lepingu p 12.3. alusel on lepingu tähtaja ületamise eest tellijal lisaks tekitatud kahju hüvitamisele õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0,05% lepingu hinnast iga ehitustööde teostamise kalendergraafikus toodud tähtajaga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% lepingu hinnast. Kostja on vastuhagis leppetrahvi nõude osas tuginenud 25.11.2011 kirjale ning nimetatud kirjas on kostja tuginenud hagejapoolsele lepingu rikkumisele, mis sisaldus 26.10.2011 ja 03.11.2011 kirjades. Hageja vastuväite kohaselt lisaks sellele, et ei ole selge leppetrahvi esitamise alus ja suurus, ei ole leppetrahvi nõue esitatud ka mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Asjaolule, et kostja on kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda leppetrahvi, on hageja viidanud nii maakohtu menetluses kui apellatsioonkaebuses. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et antud juhul ei ole kostja kahjustatud poolena teatanud teisele poolele leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Aluseks võttes kostja 25.10.2011 kirjas märgitud hagejapoolseid tähtaegade rikkumisi nõudis kostja leppetrahvi kostjapoolsete kohustuste rikkumise eest, mis leidis aset juunis 2010, augustis 2010 ja oktoobris 2010. Kostja 03.11.2011 kirjas ei ole täiendavaid rikkumisi märgitud. Ringkonnakohus leiab, et esitades leppetrahvi nõude enam kui aasta pärast rikkumise toimepanemist on kostja ilmselgelt kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda leppetrahvi ning seetõttu tuleb jätta leppetrahvi nõue rahuldamata. Kuna lähtudes kostja poolt esitatud hagejapoolse kohustuse rikkumise tähtaegadest on ta õiguse nõuda leppetrahvi kaotanud, siis puudub vajadus hinnata hageja väiteid seoses kalendergraafikuga. Samuti ei võta ringkonnakohus seoses leppetrahvi nõude rahuldamata jätmisega seisukohta VÕS § 161 lg 2 kohaldamise osas.
15.4.Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuhagis esitatud kommunaalkulude nõue 9048,28 eurot on osaliselt kostja poolt tasaarvestatud 26.10.2011 avaldusega. Ringkonnakohus märkis käesoleva otsuse p-s 14.3., et hageja üleantu väärtuse hüvitamise nõue 2131,86 eurot on tasaarvestatud VÕS § 197 lg 2 alusel kostja kommunaalkulude nõudega kattuvas ulatuses, s.o kommunaalkulude nõudest on tasaarvestatud 2131,86 eurot ning tasaarvestus ei hõlma kommunaalkulusid 6916,42 eurot (hagejal puudub nõue kostja vastu, mis kataks kommunaalkulusid 6916,42 eurot). Lähtudes eeltoodust kuulub kostja kommunaalkulude nõue rahuldamisele summas 6916,42 eurot.
15.5.Kõige eeltoodu alusel tuleb vastuhagi rahuldada osaliselt ning hagejalt välja mõista kostja kasuks kahju seoses asendustehinguga 223 877,88 eurot ja kommunaalkulude võlgnevus 6916,42 eurot, kokku 230 794,30 eurot.
16.Iseenesest õige on apellandi väide, et maakohus on ületanud vastuhagi piire ja sellega rikkunud TsMS §-i 439, kuid kuna ringkonnakohus muudab vastuhagi rahuldamise ulatust, siis on maakohtu eelnimetatud minetus kõrvaldatud.
17.Kostja on taotlenud vastuhagis viivise väljamõistmist alates vastuhagi esitamisest 16.05.2014 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades põhinõude suurust 230 794,30 eurot ning perioodi 16.05.2014 – 28.09.2015 on viivise arvestus järgmine. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on 19 040,53 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 52,17 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 16. maist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 46 päeva eest, 2 399,82 eurot.
Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 18 809,74 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 51,53 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 9 481,52 eurot. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest on 18 578,94 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 50,90 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. jaanuarist 2015 kuni 28. septembrini 2015, s.o 271 päeva eest, 13 793,9 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 25 675,24 eurot.
18.Kuna hagi jääb rahuldamata ja vastuhagi rahuldatakse suuremas ulatuses (nõue 307 381,51 eurot, rahuldatakse 230 794,30 eurot), jätab ringkonnakohus menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel 21% ulatuses vastustaja kanda ja 79% ulatuses apellandi kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Antud juhul on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015 ning seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.