Hageja (apellant) AR (isikukood xxxxxxxxxx); tehinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja (vastustaja) ER (isikukood xxxxxxxxxx); esindaja vandeadvokaat Kalev Pihlak
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Mitte võtta asja juurde AR poolt apellatsiooniastmes esitatud tõendit (Harju Maakohtu 29. oktoobri 2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr x-xx-xxxx) ning eemaldada see toimikust.
2.Tühistada Harju Maakohtu 29. oktoobri 2018 otsus osas, milles maakohus jättis hageja elatise nõude 501.52 euro ulatuses ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud täielikult hageja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt hageja nõue elatise 501.52 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks ning menetluskulud jätta 32% ulatuses kostja kanda ja 68% ulatuses hageja kanda.
3.2.Välja mõista ERilt AR kasuks perioodi 30. jaanuar 2017 kuni 31. oktoober 2017 eest elatis 501.52 eurot ja viivis alates 30. jaanuarist 2018 kuni 28. juunini 2019 summas 56.61 eurot, millele lisanduvad VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrast viivised alates 29. juunist 2019 põhivõlgnevuselt (501.52 eurot) kuni võlgnevuse kohase tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 444.91 eurot.
3.3.Jätta hagi perioodi 30. jaanuar 2017 kuni 31. oktoober 2017 eest elatise 398.48 euro ja sellelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
5.AR apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta 32% ulatuses ERi ja 68% ulatuses AR kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud
1.AR (hageja) esitas kohtule hagi ERilt (kostja) perioodi jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 tasumata elatise kogusummas 1550 eurot, millele lisanduvad seadusjärgses määras viivised kuni nõude kohase täitmiseni, väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja sünnitõendisse kantud isana kostja. Hageja seaduslik esindaja ja kostja on omavahel sõlminud elatise maksmise kokkuleppe, mis on vormistatud notariaalselt 23. oktoobril 2017 ning mille kohaselt kohustus kostja maksma elatist 300 eurot kuus. Hageja ei ela kostjaga koos alates detsembrist 2016. Kostja ei ole hagejale perioodil jaanuar 2017 kuni oktoober 2017 kokkuleppekohast elatist maksnud. Hageja on elatise summalt 300 eurot maha arvestanud 65 eurot, kuna hageja seaduslik esindaja ja kostja on ühiselt võtnud laenu ning igakuiselt krediidiasutusele tasutava kohustuse summa on 470 eurot. Hageja seadusliku esindaja ja kostja kokkuleppel on kostja tasunud suuremas summas laenumakseid, mistõttu on tasutud elatise makseid poolte kokkuleppel vähendatud ja seega on nimetatud perioodil elatise võlgnevuseks veel 1 550 eurot. Hageja on välja toonud enda igakuised kulutused juuli kuu 2018 näitel: kulutused toidule 166 eurot; kulutused riietele 274 eurot; kommunaalkulud 86 eurot; reisimine 38 eurot; telekas ja internet 12 eurot; hügieenitarbed 40 eurot, trennid 40 eurot; vaba aeg 50 eurot. Kokku 706 eurot.
28.septembri 2018 dokumendis palus hageja alternatiivselt PKS § 101 lg 1 alusel välja mõista hageja kasuks elatise võlgnevuse perioodi jaanuar 2017 kuni oktoober 2017 eest 2(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 summas 900 eurot, mis koosneb märtsist kuni oktoobrini igakuiselt tasumata elatisemaksest suuruses 150 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista. Kostja elas hageja ja hageja seadusliku esindajaga koos kuni 2017. aasta veebruarini. Kostja ja hageja seadusliku esindaja abielu lahutati 18. septembril 2017. Kuni lahutuseni oli hagejate vanemate vahel varaühisuse varasuhe. Seega kuni lahutuseni sai kumbki vanem täita hageja ülalpidamiskohustust vastavalt PKS § 27 lg-le 6 eelduslikult ainult ühisvara arvel. Hageja elab endiselt vanematele kuuluvas korteris, mille eest kostja kasutuseelist ei saa. Kostja oli nõus tasuma elatist summas 300 edasiulatuvalt ja nimetatud notariaalsest kokkuleppest ei nähtu tagasiulatuva elatise kokkulepet. Esimese astme kohtu lahend
4.Maakohus jättis 29. oktoobri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kohus tuvastas, et hageja vanemad on 23. oktoobril 2017 sõlminud notariaalse kokkuleppe elatise tasumise kohta, mille p 1.1 kohaselt tasub kostja hagejale elatist 300 eurot kuus ning esimese makse tähtaeg on 8. november 2017. Kohtu hinnangul ei nähtu sellest tagasiulatuva elatise tasumise kokkulepet, mistõttu ei ole põhjendatud hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks summas 1550 eurot tulenevalt poolte notariaalses kokkuleppes kokkulepitud elatise määrast. Kohus on seisukohal, et pooled ei ole kokku leppinud ka elatise summas 270 eurot kuus, sest hageja poolt viidatud kirjavahetuses on küll kostja märkinud, et on saanud hageja reaalseteks kulude suuruseks cá 540 eurot kuus, kuid e-kirjast nähtuvalt on tegemist kostja kommentaaride, mitte nõusolekuga. Samuti märgib kohus, et e-kirjast ei nähtu, et poolte soov oleks olnud sõlmida kokkulepe tagasiulatuvalt mingis elatise summas.
Kohus analüüsis hageja esindaja väljatoodud igakuiseid kulutusi hagejale ning leidis, et mõistlikuks toidukuluks kuus on 130 eurot, riiete ja jalanõude kuluks kokku 100 eurot, kommunaalkulud ning teleka ja interneti kulud cá 90 euro, hügieenikulu 25 eurot, kulud meelelahutusele, huvidele, trennidele, sünnipäevadele cá 80 eurot, koolitarvetele cá 6 eurot ning n.ö muuks kuluks 12 eurot kuus. Kokku seega cá 443 eurot, millest kostja osaks oleks 221.50 eurot.
Kohus leidis, et käesoleval juhul ei ole tagasiulatuva elatise nõudmine põhjendatud. Kuigi kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneks ta majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda, siis ei ole hageja omakorda tõendanud, et ta oleks järjepidevalt elatise tasumist nõudnud. Samuti nõustub kohus käesoleval juhul kostjaga ning leiab, et kui hageja seadusliku esindaja hinnangul oleks notariaalse kokkuleppe sõlmimisele eelnevast ajast olemas elatisevõlgnevus, oleks pidanud hageja seaduslik esindaja sellest teatama, s.h teatama, kui ta kavatseb asuda kokkulepet kostja vastu tagasiulatuvalt kohaldama (VÕS § 14 lg 1 ja 2).
Lisaks ei saa poolte poolt väljatoodud asjaoludest järeldada, et kostja oleks nimetatud perioodil oma ülalpidamiskohustuse täitmata jätnud. Kuigi kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, et ta oleks nimetatud perioodil elatist rahaliselt tasunud, siis on kostja 3(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 poolt esitatud vastuväidete ja tõenditega tõendatud, et ülalpidamisekohustust on täidetud vähemalt osaliselt vahetult.
Kohus märkis, et asjakohased ei ole kostja väited ühisvara arvelt ülalpidamiskohustuse täitmise kohta, sest see puudutab vanemate vahelisi suhteid.
10.Arvestades eeltoodud asjaoludega kogumis, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole hageja põhinõue ega ka alternatiivne nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks kostjalt põhjendatud. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et hageja väljatoodud igakuised kulutused kostja osas on põhjendatud vaid 211.50 euro ulatuses. Esiteks on kohus jätnud arvestamata kostja enda selgitusi, kus ta nõustub, et tema kanda jääb hageja kulutustest cá 270 eurot kuus. Teiseks on hageja esitanud alternatiivselt seaduses sätestatud miinimummääras elatise väljamõistmise nõude, millise korral puudub vajadus nõude suuruse tõendamiseks. Kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et hageja ei ole nõudnud elatist pidevalt enne notariaalse kokkuleppe sõlmimist. Selline käsitlus soosiks elatisvõlglasi, kes võiksid kokkuleppe saavutamise korral venitada selle sõlmimisega võimalikult kaua ning paneks õigustatud isikud ebavõrdsesse seisu, kui edasiulatuva kokkuleppe saavutamine võtaks neilt võimaluse nõuda läbirääkimiste aja eest ka elatist. Ainuüksi see, et notariaalses kokkuleppes ei lepitud kokku tagasiulatuva elatise nõudes, ei võta see ära hageja õigust nõuda elatist ka tagasiulatuva aja eest. Samuti on kohus teinud tõenditele mittetoetuva ja ebaõige järelduse, kui leidis, et esitatud asjaoludest ei saa järeldada, et kostja oleks nõutaval perioodil oma ülalpidamiskohustuse täitmata jätnud. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Kostja apellatsioonkaebusega ei nõustu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hageja tagasiulatuva ülalpidamise nõue osaliselt rahuldatakse. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
14.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on õigustatud kostjalt PKS § 108 järgi ajavahemiku jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 elatist nõudma olukorras, kus vanemad on sõlminud 23. oktoobril 2017 notariaalselt tõestatud lepingu elatise maksmise kohta, kuid lepingus kokkulepet elatise tasumiseks vaidlusaluse perioodi eest ei sisaldu. Samuti on vaidlus selles, kas kostja on katnud lapse vajadusi nõutaval perioodil s.o täitnud ülalpidamiskohustuse muul viisil kui elatise maksmisega ning kui jah, siis millises ulatuses.
15.Kolleegiumi hinnangul on maakohus leidnud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates ebaõigesti, et perioodi jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 eest elatise nõudmine seaduse alusel on põhjendamatu seetõttu, et vaidlusaluse perioodi elatise võla osas notariaalselt tõestatud lepingus kokku ei lepitud, et hageja ei ole järjepidevalt elatist 4(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 nõudnud ning, et kostja on vähemalt osaliselt oma ülalpidamiskohustuse täitnud muul viisil kui elatise maksmisega.
16.Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja on hageja isa. Samuti ei vaielda selle üle, et 23. oktoobril 2017 sõlmisid AR vanemad, isa ER ja ema JR, notariaalselt tõestatud kokkuleppe elatise maksmise kohta, mille punkti 1.1. järgi kohustub ER maksma oma lahusvara arvelt nende ühisele lapsele ARle igakuiselt elatist summas 300 eurot kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni või senikaua kuni laps õpib üldharidusasutuses. Elatise kohustub ER tasuma iga kuu kaheksandaks kuupäevaks JR kontole nr EExxxxxxxxxxxxx või lapse täisealiseks saamisel lapse kontole. Esimese makse tähtaeg on 8. november 2017 (tl 5-6).
17.Praeguses asjas on maakohus kolleegiumi hinnangul seega õigesti tuvastanud, et hageja vanemad on sõlminud PKS § 100 lg 3 kohase kokkuleppe elatise maksmise kohta (tl 5-6). Õige on, et kokkulepe oli sõlmitud tulevikku suunatud ülalpidamise kohustuse kindlaks määramiseks, mistõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et hagejal ei ole lepingust tulenevat elatise nõuet tagasiulatuvalt. Pooled ei ole väitnud, et nad oleks sõlminud kokkuleppe, millega lapse tagasiulatuva ülalpidamisnõude täitmine välistatakse, mistõttu on hageja kolleegiumi arvates õigustatud nõudma tagasiulatuvat ülalpidamist PKS § 108 järgi.
18.Kolleegium leiab aga, et maakohus on asunud ebaõigesti hindama lapse vajadusi PKS § 108 ja § 99 alusel olukorras, kus hageja on lähtunud kostjalt seaduse alusel elatise nõudmisel seaduses sätestatud elatise miinimumsuurusest (PKS § 101 lg 1), sest eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Lisaks ei ole kostja ka sisuliselt lapse vajaduste katmiseks tehtavatele kuludele ega nende suurusele sisuliselt vastu vaielnud. Vastupidi, kostja ja hageja teise hooldusõigusliku vanema lapse kulude teemalisest ekirjavahetusest nähtub, et kostja peab lapse vajaduste katmiseks vajalike kulude reaalseks summaks 540 eurot kuus (elatise miinimumsuurus vaidlusalusel perioodil oli 470 eurot [tl 38 pöördel]).
19.Pooled vaidlevad ka selle üle, mis perioodi eest on hageja õigustatud kostjalt PKS § 108 järgi elatist nõudma. Hageja väitel ei ela kostja hagejaga ühises leibkonnas alates jaanuarist 2017. Kostja on seisukohal, et kuigi vanemate omavaheline läbisaamine oli juba pikalt enne seda halb ja suhtlus minimaalne, elas ta hagejaga koos ja osales tema kasvatamises ja ülalpidamises kuni veebruari lõpuni 2017 (vt 4. juuni 2018 menetlusdokumendi p 3 [tl 58 pöördel]). Hageja on esitanud kohtule tõendina kostja poolt 17. mail 2017 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse abielu lahutamiseks, milles kostja on ise märkinud //.. soovin lahutada abielu, kuna abielulised suhted on juba eelmisel aastal lõppenud..// (tl 85 pöördel). Kolleegiumi hinnangul saab esitatud tõenditest teha järelduse, et ka juhul, kui kostja jätkas pärast hageja emaga abieluliste suhete lõppemist ühises eluruumis elamist, ei ole võimalik eeldada, et elati jätkuvalt ka ühes leibkonnas, mistõttu ei saa ka järeldada, et hageja ülalpidamine kostja poolt toimus sel ajal tavapärasel viisil. Kostja ei ole ka veenvalt selgitanud, kuidas ta jaanuaris 2017 hageja ülalpidamises osales. Arvestades, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist (PKS 5(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 § 108), leiab kolleegium, et hageja on õigustatud nõudma elatist alates 30. jaanuarist 2017 (hagi on kohtule esitatud 30. jaanuaril 2018 [tl 1]). Kuna notariaalselt tõestatud kokkuleppe elatise maksmise kohta p-i 1.1 kohaselt kohustub ER tasuma elatist iga kuu kaheksandaks kuupäevaks ja esimese makse tähtaeg on 8. november 2017 (tl 5-6), siis toimub elatise maksmine lepingu alusel alates novembrist 2017. Eelnevast tulenevalt on hageja õigustatud kostjalt elatist nõudma ajavahemiku 30. jaanuarist 2017 kuni 31. oktoobrini 2017 eest.
20.Maakohus on iseenesest põhjendatult kontrollinud, kas tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetab kostja äärmiselt raskesse olukorda ja võib olla seega kostjale ebamõistlikult koormav. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et kuna hageja ei ole elatise järjekindlat nõudmist elatise maksmata jäetud perioodil tõendanud, annab see aluse jätta elatis nõutaval perioodil üldse välja mõistmata. Riigikohus on selgitanud, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, ei tähenda see seda, et ta kaotab tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16, p 20). Kuna ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks kostja kuidagi äärmiselt raskesse olukorda, ei mõjuta asjaolu, kas hageja nõudis vaidlusalusel perioodil järjekindlalt elatise maksmist ka nõude ulatust.
21.Maakohtu hinnangul on kostja tõendanud, et on kandnud hageja ülalpidamiskohustust nõutaval perioodil muul viisil (vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva katmisega) vähemalt osaliselt ning leidnud seetõttu, et hageja nõue on täielikult põhjendamatu. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu vastav järeldus nõuetekohaselt põhjendamata, sest tuvastamata on, mis ulatuses on kostja vaidlusalusel perioodil muul viisil (vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva katmisega) kui elatise maksmisega ülalpidamiskohustuse täitnud. Kolleegium saab selle eksimuse parandada.
22.Kostja ei ole väitnud, et ta oleks perioodil jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 elatist rahas tasunud. Kolleegium leiab, et ainult ühest-kahest nädalavahetusest kuus, mil hageja viibib kostjaga, ei saa teha järeldust, et kostja ülalpidamiskohustus oleks sellega vahetult täies ulatuses täidetud. Samuti ei saa ülalpidamiskohustuse täitmiseks pidada hageja reisikulude osalist kandmist, sest tegemist ei ole kulutusega, mida saaks lugeda hageja ülalpidamiseks vajalikuks kulutuseks PKS § 99 mõttes. Kolleegiumi hinnangul on aga kostja tõendanud vaidlustatud perioodil ülalpidamiskohustuse täitmist vahetult lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva katmisega osaliselt järgmiste vajalike ja põhjendatud kulutuste osas.
23.Kostja on esile toonud, et ta tasub igakuiselt lapse telefoniarve (u 6-10 eurot kuus), et on soetanud lapsele vaidlusalusel perioodil koolikoti, riideid ja jalanõusid 192.48 euro eest ning kostja viibis 2017 suvel cá kuu aega kostja vanematega (vt 3. aprilli 2018 menetlusdokumendi p 5 [tl 30] ja 4. juuni 2018 menetlusdokumendi p 4 [tl 58 pöördel]). Hageja telefoniarve maksmise, kui põhjendatud ja vajaliku kulutuse kandmisega kostja poolt, on hageja nõustunud keskmiselt cá 8 euro ulatuses kuus (vt 13. juuli 2018 menetlusdokumendi p 1.4 [tl 71 pöördel] ja apellatsioonkaebuse p 4.5 III lõik [tl 122]). Arvestades, et kostja on esitanud kohtule telefoniteenuse tasumise kohta tõenditena Elisa Eesti AS-i arved aprillist kuni oktoobrini 2017 (tl 62-65), loeb ringkonnakohus kostja poolt aprillist oktoobrini (s.o 7 kuud) ülalpidamiskohustuse täidetuks keskmiselt 8 euro ulatuses 6(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 kuus, s.o kokku summas 56 eurot (8 x 7). Kostja on esitanud kohtule hagejale koolikoti, riiete ja jalanõude soetamise kohta kogumaksumusega 192.48 eurot tõendamiseks arvelduskontode väljavõtted (tl 66-67). Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et esitatud tõenditega ei saa tõendada kostja poolt kulutuste tegemist, sest tõenditelt ei nähtu, mida konkreetselt ja kellele on ostetud. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole kostja soetatud esemeid saanud, mistõttu leiab kolleegium, et esitatud tõendid on piisavad järeldamaks hageja vajaduste katmiseks 192.48 euro suuruses summas kulutuste tegemist. Kuna hageja ei ole esitanud vastuväiteid ka sellele, et kostja sõnade kohaselt viibis hageja 2017 suvel cá kuu aega kostjaga, on põhjendatud järeldada, et kostja on vaidlusalusel perioodil hagejat vähemalt ühe suvekuu jooksul vahetult ülal pidanud. Ringkonnakohus arvestab sealjuures kostja poolt vaidlustatud perioodil väljatoodud ajavahemikega, mil hageja viibis temaga (vt 22. juuni 2018 menetlusdokumendi p 6 viimane lõik [tl 78]) ning lisaks asjaoluga, et hageja viibib igakuiselt ühes kuus üks kuni kaks nädalavahetust kostjaga. Hageja väitel on kostja jätnud suvekuudel täitmata ülalpidamiskohustuse summas 150 eurot ühes kuus (vt hageja arvestus [tl 96]). Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul kostja väited perioodil jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 osalise ülalpidamiskohustuse täitmise kohta muul viisil kui elatise maksmisega (vahetu ülalpidamine lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva katmisega) põhjendatud summas 398.48 eurot (56 + 192.48 + 150).
24.Hageja PKS § 101 lg 1 kohase nõude järgi on kostjal täitmata ülalpidamiskohustus alates jaanuarist 2017 kuni oktoobrini 2017 kogusummas 900 eurot (tl 96). Arvestades, et eelnevalt on tuvastatud, et kostja on täitnud vaidlusalusel perioodil ülalpidamiskohustuse vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel ja kulude jooksva katmisega osaliselt summas 398.48 eurot, siis kuulub hageja nõue elatise väljamõistmiseks rahuldamisele PKS § 96, § 97, § 101 lg 1 ja § 108 järgi perioodil 30. jaanuarist 2017 kuni 31. oktoobrini 2017 ülalpidamiskohustuse täitmatajätmise eest summas 501.52 eurot (900 – 398.48). Seega jääb hageja elatise nõue 398.48 euro ulatuses rahuldamata.
25.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 järgi kuulub rahuldamisele hageja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivisenõue alates hagi esitamisest, s.o 30. jaanuarist 2018 kuni käesoleva kohtulahendi tegemiseni tasumata elatise summalt 501.52 eurolt summas 56.61 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee) ning alates 29. juunist 2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kokku kui 444.91 eurot (501.52 – 56.61).
26.TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel jätab kohus asja juurde võtmata apellatsioonkaebusega esitatud tõendi (Harju Maakohtu 29. oktoobri 2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr x-xx-xxxx), sest see on toimikus juba olemas (tl 115-118). Kuna tõend on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis seda esitajale ei tagastata, vaid eemaldatakse toimikust.
27.TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
28.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kohtupraktika kohaselt lähtutakse menetluskulude jaotamisel hagihinnast. Arvestades, et alternatiivsete nõuete esitamisel määratakse hagihind suurema nõude järgi (TsMS § 134 lg 1), siis rahuldati nii hagi kui apellatsioonkaebus cá 32 % ulatuses (1 674 eurost 541.64 eurot). Seega on põhjendatud 7(8)
Tsiviilasi nr 2-18-1504 jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes TsMS § 163 lg 1 alusel 32 % ulatuses kostja kanda ja 68 % ulatuses hageja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud ja ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.