Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3 kuu jooksul kuni sõiduki

28.08.2014 määrati liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 17900 eurot. Sõiduki tagastamise teenus eest kandis hageja kulusid 300 eurot. 09.09.2014 saatis hageja kostjale sõiduki hindamisakti koos selle tagastamise eest omanikule esitatud kuluarvega ning teatas leppetrahvi 500 eurot nõudest lepingu üldtingimuste p 7.4 alusel, mille kohaselt juhul, kui liisinguvõtja ei täida lepingu ülesütlemise korral vara kohest tagastamiskohustust, kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale leppetrahvi summas 500 eurot. Seega leppetrahvi tasumise kohustusest vabanemiseks pidi kostja sõiduki kohe pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale tagastama. 17.09.2014 müüs hageja sõiduki sellele määratud turuväärtusega 17 900 eurot. Müügist laekunud raha eest kustutas hageja sõiduki jääkmaksumuse, intressimaksete võla 242,30 eurot, sõiduki tagastamise päeval sõiduki jääkmaksumuselt arvutatud viivise 341,56 eurotja tagastusteenuse katteks 66,67 eurot. Tagastusteenuse katmata osas jäi maksmata jääk 183,28 eurot.

Sõiduki müügiteenuse osutamise eest kandis hageja lisakulu 300 eurot, millest käibemaksuta osa 250 eurot, ja sõiduki puhastamise eest 200 eurot, millest käibemaksuta osa 166,67 eurot. Lisakulud hagejale pärast sõiduki müüki kokku 599,95 eurot (sh 183,28 eurot tagastusteenus, 166,67 eurot puhastusteenus ja 250 eurot müügiteenus). Lepingu üldtingimuste p 6.6 kohaselt oli lepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik ülesütlemisest tingitud lisakulud. Hageja palub VÕS § 367 lg 4 alusel kostjalt välja mõista lisakulud eest kahju hüvitisena 599,95 eurot, VÕS § 113 lg 1 järgne viivis kahju hüvitiselt kuni hagi esitamiseni 22,32 eurot, lepingujärgne leppetrahv 500 eurot tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 7.4 ning viivis 0,02% päevas kahjuhüvitiselt 599,95 eurot alates 23.04.2015 kuni kahju täieliku hüvitamiseni. Samuti palutakse välja mõistamenetluskuluna hagi esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot ning kuni menetluskulude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte ärakuulamisel kohtuistungil 10.09.2015 täiendas hageja hagi eset alternatiivselt nõudega kahju hüvitamiseks saamata jäänud tulu eest summas 500 eurot, kuid kohus peaks leidma, et leppetrahvi nõue on esitatud alusetult. Kostja seisukoht Kostja haginõudega ei nõustu, leides, et hageja poolt lepingu ülesütlemise tõttu kantud lisakulud on põhjendamata, nende kandmise vajadus tõendamata ning puudub kostja süü kulude tekkimises. Kostja ja hageja või hageja poolt volitatud isiku vahel pole sõlmitud sõiduki üleandmis-vastuvõtuakti, mille põhjal saaks otsustada sõiduki seisundit ja väärtust üleandmise hetkel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb hageja VÕS § 367 lg 1 ja 2 alustel esitatud nõuetest maha arvata sõiduki maksumus selle tagastamise hetkel, s. t lähtutakse liisingueseme väärtusest tagastamise hetkel, mitte selle müügihinnast. Kostja seisukoht on, et leppetrahvi nõue on alusetu, kuna sõiduk on omanikule tagastatud. Kohtu põhjendused Kohus, olles hinnanud kogumis poolte esitatud tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude suhtes: 1) 18.09.2013 sõlmiti hageja ja kostja vahel liisinguleping nr 5161-13FKP tähtajaga kuni 20.09.2017 (tl 8-13); 2) 18.09.2013 sai kostja sõiduki Land Rover Range Rover Sport enda valdusse ( tl 12 pöördel); 3) kostja ei täitnud lepingulisi kohustusi liisingumaksete tasumisel ; 4) alates 19.05.2014 on leping poolte vahel üles öeldud (tl 19-20); 5) kostja jättis sõiduki pärast lepingu ülesütlemist enda valdusesse; 6) 21.08.2014 sai inkassoettevõte Reeborn OÜ sõiduki enda valdusesse (tl 21); 7) sõiduki väärtus 28.08.2014 hindamisakti kohaselt 17 900 eurot (t. 22); 8) 17.09.2014 müüs hageja OÜ Autolink vahendusel sõiduki hinnaga 17900 eurot (tl 23 pöördel). Pooled vaidlevad liisinguvõtja poolt liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise kohustuse ja kulude tõendatusse üle ning lepingust tuleneva leppetrahvi tasumise kohustuse üle. Leppetrahvi nõue Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 7.4 teise lause kohaselt liisinguobjekti hoiule andmata või lepingu ülesütlemise korral tagastamata jätmise kohustuse rikkumise korral kohustub liisinguvõtja tasuma leppetrahvi 500 eurot. Üldtingimuste p 9.1 kohaselt lepingu ülesütlemise korral kohustub liisinguvõtja liisinguobjekti viivitamatult liisinguandjale või tema poolt määratud isikule üle andma. VÕS § 158 lg 1 alusel on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama sätte lõike 3 kohaselt käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud osapool. Seega on leppetrahvi maksmise eelduseks eeltoodud sätete alusel esmajoones lepingu rikkumine lepingus ettenähtud viisil eesmärgiga kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele (RK asi nr 3-2-1-69-08). Kostja vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest, kui lepingu rikkumine oli vabandatav. VÕS § 159 lg 2 alusel kaotab kahjustatud osapool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohtu tuvastatu kohaselt kohustus kostja lepingu ülesütlemise korral sõiduki tagastama viivitamatult. Kostja vastuväitest võib kohtu arvates välja lugeda seda, et kostja arusaamisel on lepingu üldtingimustes kokku lepitud leppetrahv kohustuse täitmise asendamiseks. Kohus leiab, et kostja eksib. Lisaks lepingus kokkulepitud sõiduki viivitamatu tagastamise kohustusele hoiatas hageja 24.04.2014 (tl 15), 14.05.2014 (tl 18) kostjat selle eest eest, et liisingueseme vabatahtliku tagastamata jätmise korral kaasnevad kostjale täiendavad rahalised kohustused, mille hulka antud juhul saanuksid kostjale ettenähtavad olla lepingust tulenev leppetrahvi nõue kohustuse täitmata jätmise korral. Seega pole kahtlust, et leppetrahvis lepiti kokku kohustuse täitmisele sundimiseks. Alates lepingu ülesütlemisest 19.05.2014 pidanuks sõiduk hageja näidatud kohta olema toimetatud seitsme päeva jooksul alates hageja 14.05.2014 ülesütlemisavalduse kostja poolt kättesaamist 19.05.2014 ehk hiljemalt 26.05.2014 (t.l 19-20). Kohus leiab, et hageja käitumine oli kostjale piisavalt ettenähtav ning ajaliselt piisav kahju vähendamiseks abinõude kasutuselevõtmiseks. Nõuete esitamisest etteteatamine tagas hageja käitumise ettenähtavuse kostjale ja leppetrahviga arvestamise edasises käitumises. Liisingueseme kättesaamiseks kostjalt rakendas hageja üldtingimuste p 9.1 tulenevat õigust inkassofirma teenuse kasutamiseks, mis realiseerus vara 21.08.2014 vastuvõtmisega hageja volitatud inkassofirma poolt (t.l 21). Viimasega on ümberlükatud kostja väide akti koostamata jätmise suhtes. Asjaolu, et aktil puudub kostja allkiri ei lükka ümber fakti, et sõiduki valdus on kostjalt üle läinud hageja volitatud isikule vara üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis. Kostja pole esile toonud vabandavaid asjaolusid sõiduki vabatahtlikult tagastamata jätmise suhtes, millest kohus võinuks välja lugeda leppetrahvi vastuolu hea usu põhimõttega või muu Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud kokkuleppe tühisuse alusega. Kohus nõustub hagejaga, et poolte vahel kokkulepitud leppetrahv kandis preventiivset eesmärki ning sellest vabanemiseks pidi kostja sõiduki pärast ülesütlemist kohe tagastama. Mõistlikku tähtaega ületanuks ei saa lugeda ka hageja leppetrahvi rahalises suuruses esitatud nõuet 09.09.2014 (tl 23). Riigikohus on märkinud, et mõistliku aja määramisel VÕS § 159 lg 2 järgi saab muuhulgas arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks TsÜS § 146 lg 1 järgi on kolm aastat. Mõistlik aeg leppetrahvi nõudest teatamiseks pärast sõiduki valduse

üleandmist pole seega möödunud, sest mahub kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Seega leppetrahvi nõue vastab lepingu eesmärgile ja poolte käitumisele ning tuleb rahuldada. Lisakulude hüvitamise nõue Poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 7.4 neljanda lause kohaselt kõik kulutused seoses liisinguobjekti valduse äravõtmisega, hoiule andmisega ja/või selle tagastamisega liisinguvõtjale kannab liisinguvõtja. Üldtingimuste p 9.1 teise lause kohaselt Kui liisinguvõtja viivitamatult liisinguobjekti ei tagasta, tehakse liisinguobjekti valduse taastamine ülesandeks inkassofirmale, millised kulutused kohustub liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama täies ulatuses. Üldtingimuste p 9.6 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisest tingitud muud kulud kohustub liisinguvõtja täies ulatuses liisinguandjale hüvitama. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja on arvestanud oma nõude kostja kui liisinguvõtja vastu lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude summana kokku 599,95 eurot (sh 183,28 eurot tagastusteenus, 166,67 eurot puhastusteenus ja 250 eurot müügiteenus) ja tõendanud neid esitatud arvetega(t.l 21 pöördel, 2425). Riigikohtu praktika kohaselt on liisingulepingu ülesütlemisest tingitud sõiduki müügikulud, puhastuskulud ja sõiduki tagastustasu (valduse taastamisega seotud kulud) lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses (Riigikohtu asi nr 3-2-1-112-06), kui need on mõistlikult põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et ta on sõiduki enne tagastamist ise puhastada lasknud, samuti pole kostja väitnud lisakulude suuruse ebamõistlikust. Kohus leiab seega, et kostjal lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud on põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele. Viivis

VÕS § 113 lg 1 ja lepingu p 18 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,02% päevas rahalise kohustuse täitmisel viivitusse sattumisel. TsMS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, välja mõistmist kohtult, mitte kindla summana vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tätimiseni ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 18.10.2014 -22.04.2015 ehk hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 22,32 eurot (summalt 599,95 eurot) ja viivis kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Alternatiivnõude esitamise taotluse lahendamine TsMS § 376 lg 1 alusel pärast menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi

muutmisele viivitamata vastuväidet. Sama sätte lõike 2 kohaselt kohus nõustub hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. 10.09.2015 kohtuistungi taotles hageja hagi eseme muutmist, täiendades üht oma hagis esitatud nõuetest, s. o lepingust tuleneva leppetrahvi kostjalt väljamõistmise osas, paludes nimetatud nõude rahuldamata jätmise korral rahuldada nõue alternatiivselt kahju hüvitamisega saamata jäänud tulu eest. Kostja esitas taotlusele viivitamatu vastuväite. Kohus leiab, et hageja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna hagi muutmisele kohaldatakse TsMS § 376 lg 3 kohaselt hagiavalduse kohta sätestatut ning juba esitatud faktiväited ja tõendid ei võimalda käesolevas tsiviilasjas muudetud hagi lahendamist kirjalikku avaldust esitamata, on hagi alternatiivnõuet menetlusse võtmata lahendatav kiiremini ja ökonoomsemalt. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab asja menetlusest tulenevalt, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta kohtukulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 200 eurot tuleb menetluskulude jaotuse kohaselt kostjalt hageja kasuks täielikult välja mõista. Hageja Tallinnast Narva kohtumajja 10.09.2014 kohtuistungile sõitmiseks renditud sõiduauto ühe päevase renditasu 184,80 eurot (koos käibemaksuga) mõistab kohus kostjalt välja vajalikus ja põhjendatud suuruses, s.o 25 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Pille Aver Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 19.02.2016 kohtuotsusega.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.