Võlaõigus

olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv summas, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv 595 eurot tasuda kostjal Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg-d 1 ja 2). Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. (TsMS § 187 lg 6)

ASJAOLUD

KOHTU PÕHJENDUSED

ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt TlnRngK nr 2-22-145432, p 23).

tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17; Euroopa Kohtu otsus nr C-679/18, p-d 20–23).

võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t hagejaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses. Krediidilepingu nr 500098351 kohaselt tuli kostjal tasuda hagejale 8640,70 eurot 84 kuu jooksul, osamakse suurusega 194,26 eurot. Kostja võlgnevus hageja ees tekkis põhiosas alates 10.12.2020 ning intressi ja laenuhaldustasu osas alates 10.11.2020. Esimesed 19 osamakset tasus kostja korrapäraselt, makstes igakuiselt 194,26 eurot, mille tulemusel oli selleks hetkeks kokku tasutud 3690,94 eurot. Kostja tasus 20. osamakse puhul põhiosa 65,70 eurot ja intressist ainult 32,36 eurot, jättes tasumata 93,30 euro suuruse intressivõlgnevuse. Seega oli kokku kostja hagejale tasunud 3789 eurot.

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja arvesse võtma kõik krediidiandjale teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sealjuures tuleb krediidiandjal lähtuda ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 403 4 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. See tähendab, et tarbija ei pea esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama.

mh kostja esitatud andmetele tema sissetulekute ja kohustuste kohta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo nr 2-20-106661, p 55). Kuigi hageja on väitnud, et viis enne laenulepingute sõlmimist ja muudatusi läbi kostja krediidivõimelisuse hindamise, ei ole ta esitanud piisavaid tõendeid selle kohta, kuidas ja milliste allikate põhjal see hinnang tehti. Hageja on tuginenud kostja laenutaotluses esitatud andmetele ning väitnud, et on teinud päringuid andmebaasides, kuid siiski ei ole ta esitanud tõendeid, et oleks kasutanud sõltumatuid allikaid, näiteks pangakonto väljavõtteid või muid kontrollimeetmeid, et veenduda kostja tegelikes rahavoogudes. Kohtu menetluses olevast materjalist nähtub, et kostja on esitanud hagejale 2014. aasta pangakonto väljavõtted perioodil 10.06.2014 – 20.11.2014 (dtl 5-99), kuid järgnevatel laenulepingute muudatustel, eriti viimaste laenude ja lepingumuudatuste puhul, puuduvad tõendid, et hageja oleks kostja tegelikku rahalist seisu uuesti kontrollinud. Krediidiandja ülesanne ei piirdu ainult taotleja esitatud andmete vastuvõtmise ja formaalse analüüsiga, vaid hõlmab ka nende andmete tegelikku kontrollimist ja kriitilist hindamist. Krediidiandja peab hindama, kas tarbija suudab võetud laenukohustust täita, võttes arvesse mitte ainult tema sissetulekuid, vaid ka reaalseid kohustusi ja igapäevaseid kulutusi. Kostja on taotlenud laenu summas 3000 ja 8000 eurot ning esitanud oma sissetulekuna 21 600 eurot aastas ehk 1800 eurot kuus (dtl 52-53). Ainuüksi see, et kostja ise on esitanud oma sissetuleku kohta sellise andme, ei tõenda selle õigsust ega võimalda järeldada tema tegelikku maksevõimet. Kui

hageja oleks täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt seatud nõuded, oleks ta pidanud veenduma, et laenuvõtjal jääb pärast esmavajalike kulutuste katmist piisavalt vabu vahendeid laenu teenindamiseks. Lisaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ tarbijakrediidi direktiivi preambuli p-s 26-28 rõhutatud, et kuigi tarbijatel on kohustus oma finantskohustusi vastutustundlikult täita, lasub krediidiandjal siiski peamine kohustus veenduda, et laenuandmine on põhjendatud. Krediidiandjal ei ole lubatud tugineda pelgalt tarbija enda esitatud andmetele, vaid ta peab neid ka kontrollima. Kui krediidiandja ei ole rakendanud vajalikke meetmeid, et tagada laenuvõtja tegelik maksevõime, ei saa hilisemaid makseraskusi pidada ainult tarbija vastutuseks. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ta oleks analüüsinud kostja reaalseid sissetulekuid ja väljaminekuid, sealhulgas eluasemekulusid, toidu-, transpordi-, side- ja tervishoiukulutusi. Need on vältimatud kulud, mis mõjutavad otseselt laenuvõtja finantsseisundit ning tema võimet laenu lepingutingimuste kohaselt tagasi maksta. Kuna puuduvad tõendid, siis ei saa pidada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt tõendatuks. Seetõttu võib järeldada, et hageja ei ole täitnud oma hoolsuskohustust ning on piirdunud pelgalt formaalse informatsiooni kogumisega, ilma et oleks kriitiliselt hinnanud kostja tegelikku maksevõimet.

olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24; RKTKo nr 2-21-13098, p 16). Riigikohus on märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena (vt kohtotsuse p-s 53 viidatud RK otsuse p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli tarbijakrediidilepingute sõlmimise ajal (28.02.2019) oli 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Vastavad kõrvalnõuded (võla sissenõudekulu, viivised) jätab kohus rahuldamata.

vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud riigilõiv (910 eurot), kulutused õigusabile (591,50 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 280 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2023 määruses nr 2-21-10648 (p 57) ja sama kohtu 19.04.2021 määruses nr 2-19-110078 (p 19) märgitakse mh, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse

sisust. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 80 eurot (km-ta).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.