Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Harju Maakohtule 26.03.2015 esitatud hagiavalduse kohaselt kuulutati 02.10.2014 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-54822 välja XXX OÜ (pankrotis; registrikood XXX; endise ärinimega XXXOÜ) pankrot. 06.10.2014 esitas XXXOÜ XXX Invest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse 1 453 092,47 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul, mis toimus 27.02.2015, esitas XXX võlgniku esindajana ja XXX OÜ (pankrotis) võlausaldajana XXXOÜ nõudele vastuväite. Mingeid sisulisi põhjendusi nõuete vaidlustamiseks ei esitatud. Kuivõrd võlgniku pankrotihaldur Kalev Mägi tunnustas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet summas 521 398,72 eurot 2. järgu nõudena PankrS § 103 lg 4 ja 153 lg 1 p 2 mõistes, peab hageja põhjendatuks esitada hagi nõude tunnustamiseks summas, milles hageja nõue jäi tunnustamata, s.o summas 931 693,75 eurot. 06.01.2014 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-13-5158 kohtuotsuse, mis jõustus 18.06.2014. Antud kohtuotsusega mõisteti võlgnikult ja tema seaduslikult esindajalt juhatuse liikmelt XXXlt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus summas 388 472,92 eurot (sh põhivõlgnevus 225 000 eurot, intressid 74 147,92 eurot ja 31.01.2013 sissenõutavaks muutunud viivis 89 325 eurot) ja alates 01.02.2013 lepingujärgne viivis määras 0,1% päevas põhinõudelt 225 000 eurot kuni põhinõude täitmiseni. Kohtuotsus jõustus 18.06.2014, kuid võlgnik ega tema juhatuse liige XXX ei asunud kohtuotsust täitma ning võlgnevust likvideerima. Võlgniku juhatuse liikme XXX suhtes on 13.03.2015 välja kuulutatud füüsilise isiku pankrot. Võlgnik ja hageja sõlmisid 14.10.2010 laenulepingu ja kokkuleppe. Nõudeavaldusele on lisatud maksekorraldused, millega on tõendatud võlgnikule laenu summas 650 000 eurot välja maksmine. Lepingu tagamiseks sõlmiti samaaegselt 14.10.2010 XXXga käendusleping ja kokkulepe summas 650 000 eurot välja maksmine. Lepingutagamiseks sõlmiti samaaegselt 14.10.2010 XXXga käendusleping ja kokkulepe. Lepingu punkti 7.1 kohaselt seisuga 30.06.2010 võlgnes võlgnik hagejale põhisummana 650 000 eurot ja intressidena 69 941,67 eurot. Võlgnik ja hageja leppisid lepingus kokku, et

võlgnik kohustub alates 01.07.2010 tasuma hagejale põhivõlgnevuselt 650 000 eurot intressi järgmiselt: 425 000 eurolt arvestusega 7% aastas ja 225 000 eurolt arvestusega 15% aastas. Lisaks leppisid võlgnik ja hageja lepingus kokku, et võlgnik kohustub tasuma viivist 0,1% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Võlgnevuse tasumise lõpptähtajaks leppisid põled kokku 31.12.2011. Koguvõlgnevus summalt 650 000 eurot koos intresside ja viivistega on 1 453 092,47 eurot. Kostjad on esitanud hageja nõudele vastuväite pahatahtlikult, eesmärgiga venitada XXX Invest OÜ (pankrotis) pankrotimenetlust ning hoiduda kõrvale XXX Invest OÜ (pankrotis) poolt võetud kohustuste täitmisest. Kostja 1 on võlgniku juhatuse liige ning võlgniku juhatuse liikmena kinnitas oma allkirjaga 14.10.2010 laenulepingu ja kokkuleppe punktis 7.1 võlgniku võlgnevust hageja ees põhisummas 650 000 eurot, samuti punktis 8 märgitud intressiarvestust ja punktis 9 viivise tasumise kohustust juhul, kui võlgnik ei tasu laenusummat kooskõlas 14.10.2010 laenulepingu ja kokkuleppega. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tunnustada oma nõuet summas 931 693,75 eurot XXX Invest OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Menetluskulud palub hageja välja mõista kostjatelt solidaarselt. Kostjate vastuväited Kostjad kirjalike vastuväidete kohaselt hagi ei tunnista. XXX OÜ võtab omaks, et XXX Invest OÜ ja Hageja vahel on 14.10.2010 sõlmitud laenuleping ja kokkulepe, mida rakendati tagasiulatuvalt 01.07.2010. XXX võtab omaks, et XXX ja Hageja vahel sõlmiti 14.10.2010 käendusleping ja kokkulepe, mida rakendati tagasiulatuvalt 01.07.2010. Kostjad selgitavad ja põhjendavad laenukokkuleppe sõlmimise tagamaid, motiive ja põhjuseid järgnevalt. XXX OÜ ja Hageja ühiseks sooviks oli osaleda koos äriprojektis, mille sisuks oli rahaliste vahendite investeerimine Rumeenias registreeritud äriühingusse XXX (edaspidi XXX), selleks et XXX saaks investeeritud rahaliste vahendite eest soetada Rumeenias, XXX, Prahova maakonnas asuva ca 10 ha suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse osapoolte vahel kooskõlastatud hinna ja tingimustega. Ostutehing toimus 17.12.2008 ning kohase Ostutehingu toimumise fakti kinnitasid pooled Laenukokkuleppes. XXX OÜ ja Hageja ühine eesmärk, motiiv ja põhjus Laenukokkuleppe sõlmimiseks on sätestatud Laenukokkuleppe punktis 5. Asjaolu, et Hageja ja XXX OÜ olid äripartnerid ning Laenukokkulepe oli sõlmitud investeeringu tegemiseks ühisesse äriprojekti, võttis XXX omaks ka XXX OÜ-le ja XXXle 02.04.2012. a saadetud nõudeavalduses–pankrotihoiatuses. XXXu ja XXX OÜ vahel ei ole vaidlust selles, et XXX poolt Laenukokkuleppe alusel üle kantud summade osas oli tegelikuks laenusaajaks XXX. XXX poolt XXX OÜ kaudu XXXle antud laen oli investeering, mitte finantseering. Tegemist oli äriprojektiga, kuhu XXX, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev äriühing, otsustas investeerida oma rahalised vahendid koos oma äripartneri XXX OÜ-ga. Äriprojekt viidi ellu ning XXX ja XXX OÜ poolt investeeritud rahaliste vahendite eest sooritas XXX Ostutehingu (s.t soetas Rumeenias asuva ca 10ha kinnistu). Seega tegutsesid XXX ja XXX OÜ seltsinglastena seltsingus. Äripartnerid XXX OÜ ja XXX vormistasid omavahelise kokkuleppe laenuna (s.o sõlmisid Laenukokkuleppe ning sellele eelnevad laenulepingud) XXX huvides. reaalseks XXX Invest OÜ kohustuseks XXX ees on 225 000 eurot, mis on XXX OÜ-lt ja XXX solidaarselt ka tsiviilasjas 2-13-5158 06.10.2014 otsusega XXX kasuks välja mõistetud. Eeltoodust tulenevalt paluvad kostjad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus, tutvunud hagiga, kostja vastusega hagile ning menetluses esitatud seisukohtadega ja tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et Harju Maakohus kuulutas 02.10.2014 määrusega välja XXX OÜ (endise ärinimega XXXOÜ ) pankroti. 06.10.2014 esitas XXXOÜ XXX OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse 1 453 092,47 euro suuruse nõude tunnustamiseks. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul, mis toimus 27.02.2015, esitas XXX võlgniku esindajana ja XXX OÜ (pankrotis) võlausaldajana XXXOÜ nõudele vastuväite. Võlgniku pankrotihaldur Kalev Mägi tunnustas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõuet summas 521 398,72 eurot 2. järgu nõudena PankrS § 103 lg 4 ja 153 lg 1 p 2 mõistes. Kostjad vaidlustasid hageja nõude kokku summas 931 961,11 eurot. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud. Hageja nõuab hagiavalduses nõude tunnustamist summas, milles hageja nõue jäi võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata, s.o summas 931 693,75 eurot. Pooltel puudub vaidlus selles, et 14.10.2010. a sõlmisid hageja ja kostja 2 laenulepingu ja kokkuleppe, millega hageja ja kostja 2 asendasid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud laenulepinguga ja lugesid 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a laenulepingud lõppenuks. 14.10.2010 sõlmisid hageja ja kostja 1 käenduslepingu, mille kohaselt käendas kostja 1 hageja ees kostjale 2 laenulepingust tulenevaid kohustusi 835 000 euro ulatuses. Käenduslepingu sõlmimisega lõpetati ühtlasi 01.12.2008. a, 08.12.2008. a, 19.12.2008. a ja 15.01.2009. a käenduslepingud. Kostjad ei vaidlusta ülalnimetatud lepingute sõlmimist, kuid leiavad, et hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud laenulepingud ja hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud käenduslepingud on seotud äriprojektiga, mille sisuks oli rahaliste vahendite investeerimine Rumeenias registreeritud äriühingusse XXX eesmärgiga, et viimane saaks investeeritud rahaliste vahendite eest soetada Rumeenias ca 10 hektari suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse, mis hageja huvides vormistati laenulepinguna. Kostjad väidavad, et hageja ja kostja 2 vahel oli tegemist seltsingulepinguga, kuna hageja ja kostja 2 tegevus oli suunatud ühise eesmärgi saavutamisele, s.o. kasu saamisele maa omandamisest Rumeenias. Kostjate seisukoha kohaselt peaks seltsing kestma kuni see on täitnud oma eesmärgi, s.o. soetatud maad on liidetud Rumeenias asuva äriühinguga XXX, milles hagejal ja kostjal on osalused või maad on võõrandatud kasu saamise eesmärgil kolmandale isikule. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hageja ja kostja 2 vahelise suhte näol on tegemist seltsingu- või laenulepinguga. VÕS § 23 lõike 1 kohaselt võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) lepingu olemusest

ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. VÕS § 23 lõikest 2 tulenevalt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 29 lõike 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lõike 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lõike 4 alusel, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Hageja ja kostja 2 vahel 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu ja kokkuleppe punkti 5 kohaselt leppisid pooled kokku alljärgnevalt: Lepingute sõlmimise ja laenusummade väljastamise eelduseks ja eesmärgiks oli, et laenusaaja laenaks laenuandjalt saadud rahasummad sihtotstarbeliselt edasi laenusaaja 100%lises omanduses olevale Rumeenias asuvale ja Rumeenia seaduste järgi registreeritud tütarfirmale XXX, registrikoodiga XXX (edaspidi XXX). XXX kohustus Laenuandjalt ja XXX saadud laenuraha eest omandama Rumeenias XXXmaakonnas asuva ca 10 h suuruse killustiku tootmiseks sobiliku maaüksuse (edaspidi Ostutehing), Osapoolte vahel kooskõlastatud hinna (850 000 EUR) ja tingimustega. Osapooled kinnitavad, et Ostutehing sõlmiti 17.12.2008. Ostutehinguga XXX omandatud maa omandiõigusest pidi tulevikus Laenuandjale kuuluma 50% ja XXX või tema osalusega firmale 50%, mille tehingute osas kavatsevad Osapooled sõlmida täiendavad kokkulepped. Ostutehingu teostamise esmane eesmärk oli liita Ostutehinguga omandatavad maad Rumeenias asuva äriühinguga XXX, milles Osapooltel on mõlemad osalused, või võõrandada kasu saamise eesmärgil kolmandale isikule. Osapoolte kokkuleppel kohustusid Osapooled osalema Ostutehingu finantseerimisel ja laenamisel võrdselt (50/50). Arvestades ostuhinda (850 000 eurot), siis ühe Osapoole laenukohustus Ostutehingus oli 425 000 eurot. Erinevalt Laenuandaja poolt Ostutehinguks XXX kaudu laenatud 650 000 eurole laenas XXX reaalselt XXX 200 000 eurot. Sellega seoses on hetkel Laenuandja ostutehinguks kokkulepitud laenukohustest täitnud enda eest täielikult ehk 425 000 EUR’i ulatuses (edaspidi nimetatud Laenuandaja laenukohtusu) ja täiendavalt XXX eest 225 000 EUR’i ulatuses, mis moodustab XXX laenukohustuse võla Ostutehingus (edaspidi nimetatud XXX laenu võlg). Antud lepingu punkti 6 kohaselt on Osapooled tuginedes Lepingu punktides 1-5 toodule ja eesmärgiga korrastada Osapoolte Ostutehingus osalemise põhimõtted ja omavahelised edaspidised laenusuhted, otsustasid Osapooled asendada varasemalt sõlmitud laenulepingud käesoleva Lepinguga, mille sõlmimise järgselt loetakse eelnevad Laenulepingud lõppenuks. Seega on pooled väljendanud kohtu hinnangul selget tahet varasematest laenulepingutest tulenevad kohustused asendada 14.10.2010 lepinguga, mille tagajärjel varasemad laenusuhted kaotasid oma kehtivuse. Järgevalt on pooled leppinud nimetatud laenulepingu ja kokkuleppe punkti 7 kohaselt kokku laenusumma tagastamises alljärgnevalt:

üheksa tuhat üheksasada nelikümmend üks Eurot ja kuuskümmend seitse Euro senti; edaspidi nimetatud Varasem intress). Varasem intress aastate lõikes jaguneb vastavalt:

kohta, et poolte vahel olid seltsingulepingust tulenevad õigussuhted. Kui lepinguosaliste vahel oleks olnud seltsingulepingust tulenev kohustus ühise eesmärgi saavutamiseks, ei oleks kohtu hinnangul antud suhtes põhjendatud käendusega tagada kohustuse täitmist. Ka Harju Maakohtu 06.01.2014 otsuses tsiviilasjas nr 2-13-5158 on käesoleva vaidluse aluseks olevat 14.10.2010 laenulepingut ja kokkulepet analüüsitud ja leitud, et poolte vahel ei olnud tegemist seltsingu- vaid laenu- ja käenduslepinguga. Samuti ei ole vastuväiteid hageja nõudele esitanud kostja 2 pankrotihaldur. Kostja 1 pankrotihaldur on nõude vaidlustanud üksnes käenduslepingu piirmäära ületavas osas. Seega on ka nemad pidanud hageja nõuet laenu- ja käenduslepingust tulenevaks ja tunnistanud vastavatest lepingutest tulenevat võlgnevust hageja ees. Samuti ei ole kostja 1 ise esitanud vastuväiteid hageja nõudele tema enda pankrotimenetluses, mis on tõendatud kostja 1 pankrotimenetluses 17.06.2015 toimunud nõuete kaitsmise protokolliga. Seega on kostja 1 käitumine vastuoluline, mis kinnitab kohtu hinnangul veelgi hageja nõude põhjendatust. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis lükkaksid ümber hageja esitatud tõendid. Seetõttu ei anna kostjate vastuväited alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kohus leiab, et kostjal 2 tuleb täita laenulepingust tulenev kohustus hageja ees. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja 2 vahel 14.10.2010 sõlmitud lepingu alusel oli kostjal 2 raha maksmise kohustus, mida kostja 2 on rikkunud. Kostja 2 kohustus laenusumma 650 000 eurot tasuma hiljemalt 31.12.2011. Lisaks kohustus kostja 2 14.10.2010 sõlmitud laenulepingu 7.1 kohaselt tasuma 30.06.2010 seisuga laenu põhisummalt arvestatud intresse 69 941,67 eurot ning laenulepingu punkti 8 kohaselt alates 01.07.2010 tasuma intressi alljärgnevalt: punkti 8.1.1. alusel summalt 425 000 eurot 7% aastas ja summalt 225 000 eurot tasumata summalt 15% aastas. VÕS § 397 lg 1 alusel tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult viivist, arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 94 sätestatud määras. Hageja ja kostja 2 on laenulepingu punktis 9.1 leppinud kokku, et juhul, kui kostja 2 ei tasu laenusummat kooskõlas laenulepinguga, siis kohustub kostja 2

maksma hagejale viivist 0,1% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuivõrd Harju Maakohtu 06.01.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-5158 on hageja kasuks välja mõistetud põhivõlgnevus summas 225 000 eurot, intressid summas 388 472,92 eurot ja seisuga 31.01.2013 viivised summas 89 325 eurot, on hageja esitanud nõude põhisummas 425 000 eurot, intressi 91 311,11 eurot ja viivise summas 415 650 eurot nõude. Kostjad hageja intressi ja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et hageja vastav arvestus on selge ja korrektne ning kohus nõustub sellega. Kuivõrd hageja nõue on osaliselt võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud, tuleb käesoleval juhul hageja nõuet tunnustada osas, milles see on 27.02.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäänud kostjate vastuväidete tõttu tunnustamata, s.o summas 931 693,75 eurot ( 1 453 092,47 – 521 398,72). Hageja palub tunnustada oma nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena. PankrS § 153 lg 1 sätestab, et pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. Hageja nõue ei ole pandiga tagatud. Seega kuulub hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamisele teise rahuldamisjärgu nõudena. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ja hageja nõuet tuleb tunnustada teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ning kohus määrab 174 lg 1 ja lg 2 alusel kindlaks hageja menetluskulude suuruse. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on nende menetluskulude suuruseks 8028 eurot, millest 7997 eurot on lepingulise esindaja kulud ning 32 eurot muud kohtuvälised kulud seoses äriregistrist tehtud päringutega. Nimetatud summad on ilma käibemaksuta. Kostjad on esitanud vastuväited hageja menetluskuludele. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole arvelt 2015/03/148 võimalik välja lugeda, mis summas on arve väljastatud ning kas arvel märgitud tegevused on seotud käesoleva tsiviilasjaga. Ei ole põhjendatud kahe esindaja kasutamine, kuna tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega, poolte seisukohad on

varasemast teada. Kostjad paluvad mitte arvestada arvetel märgitud dubleerivaid tegevusi. Hageja menetluskulud tunnihinda 120 eurot ületavas osas on põhjendamatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud ajakulu menetluskulude kindlaksmääramise avalduses näidatud ulatuses on põhjendatud osaliselt, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust, materjalide mahtu, sh koostatud menetlusdokumentide mahtu ning nende ettevalmistamiseks vajalikku ajakulu. Tsiviilasi ei olnud õiguslikult keerukas ega mahukas. Kohus peab vajalikus ulatuses põhjendatuks ka advokaat Angelina Mihhaljova poolt käeolevas tsiviilasjas teostatud toimingute eest kulu väljamõistmist kostjatelt, kuna menetluskulude nimekirjale lisatud arvete spetsifikatsioonidest nähtuvalt on ka antud advokaat asjas õigusabi osutanud. Samas ei pea kohus põhjendatuks ajakulu, milles on advokaat Angelina Mihhaljova ja vandeadvokaat Urmas Ustavi tegevused dubleeritud. Vastavalt 07.04.2015 arvele 2015/03/148 peab kohus põhjendatuks arvel märgitud ajakulu advokaat Angelina Mihhaljova poolt hagi koostamisele kulunud ajakulu 1h ja 59 minutit. Vandeadvokaat Urmas Ustavi toimingutest peab kohus põhjendatuks ajakulu 30 minutit, mis on kulunud materjalide analüüsile ja menetlussuhtlusele. Vastavalt 05.06.2015 arvele 2015/05/071 peab kohus põhjendatud vandeadvokaat Urmas Ustavi ajakulu 1h, mis on kohtu hinnangul piisav 27.05.2015 kohtule esitatud sisuliselt 1,5 lehekülje pikkuse hageja seisukohtade koostamiseks. Rohkem dokumente hageja 2015 maikuus kohtule esitanud ei ole. Vastavalt 06.07.2015 arvele 2015/06/049 peab kohus põhjendatud ajakuluks 10 minutit, kuna hageja on 17.06.2015 esitanud kohtule üksnes ühe lühikese e-kirja, mille koostamiseks vandeadvokaadist esindajale ei ole alust arvestada suuremat ajakulu. Rohkem menetlusdokumente 2015 juunikuus kohtule esitatud ei ole. Vastavalt 05.08.2015 arvele 2015/07/048 loeb kohus põhjendatuks arvel märgitud vandeadvokaat Urmas Ustavi toimingute ajakulu 42 minutit. Hageja on esitanud kohtule 13.07.2015 sisuliselt 1,5 lehekülje pikkuse seisukoha kostjate vastuväidetele, milles on ka korranud varasemates menetlusdokumentides väljendatut. Seega loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks advokaat Angelina Mihhaljova toimingutele 1 h ja 59 minuti ja vandeadvokaat Urmas Ustavi toimingutele 2 h ja 22 minutit, kokku põhjendatud ja vajalik ajakulu õigusabile 4 h ja 21 minutit. Kohus nõustub kostjate väitega, et käesolevas tsiviilasjas puuduvad asjaolud, mis õigustaks tavapärasest kõrgema lepingulise esindaja tunnitasu määra kohaldamist. Arvestades Riigikohtu seisukohti lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13 loeb kohus hageja lepingulise esindaja vandeadvokaat urmas Ustavi põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Advokaat Angelina Mihhaljova põhjendatud tunnitasuks loeb kohus 115 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on täpsustavalt kinnitanud vastavalt TsMS § 174 lg 10, et ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu palub hüvitada kulud koos käibemaksuga. Hageja on esitanud kohtule ka vastava Maksu- ja Tolliameti elektroonilises infosüsteemis tehtud päringu vastuse.

Seega loeb kohus põhjendatud kuluks õigusabile 614,50 eurot. Lisaks on hageja tasunud hagiavalduse esitamise eest riigilõivu summas 300 eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 914,50 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse 1079,80 euro ( 1994,30-914,50) ulatuses. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 2 kohase avalduse. Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 2 tuleb kostjatel alates määruse jõustumisest, s.o menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.