Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

kustutada kostja omanikuna kinnistusraamatust ja kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja ning mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara eest hüvitisena 5 650,92 eurot. Hageja palus jätta tema kanda poolte laenukohustuse AS SEB Pank ees. Pooled sõlmisid 08.08.1998 Tallinna perekonnaseisuametis abielu. Pooled kolisid 1999. aastal püsivalt Suurbritanniasse, kus nad on senimaani elanud. Poolte abielu lahutati Suurbritannia kohtus 12.03.2013. Suurbritannia kohtuotsusega jagati poolte abielu kestel Suurbritannias ostetud ühine eluase, kuid jagamata jäid Tallinnas asuvad korterid. Kinnistusraamatusse oli alates 24.04.2006 korterite omanikuna kantud kostja, kuid korterid kuulusid poolte ühisvara hulka, sest abikaasad ei sõlminud abieluvaralepingut, nende vahel kehtis varaühisuse varasuhe ning korterid soetati abielu kestel. Pooled sõlmisid 12.04.2006 AS SEB Pangaga laenulepingu nr L060012221, et korterid osta ja renoveerida. 23.02.2016 seisuga oli laenu põhiosa jääk 70 281,57 eurot. Abielu lahutamisest hagi esitamiseni tasus laenumakseid hageja, kuid see oli poolte ühine kohustus, mistõttu tuli kostjal hüvitada hagejale pool ehk 5 870,14 eurot. Kostja vastuväited

sellest, millise riigi õigust tuleb abikaasade varasuhetele kohaldada. Isik saab abieluasjas kaitsta oma õigusi Eesti kohtus, kui on täidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 102 sätestatud tingimused. Kuna kostja oli rahvastikuregistri kandest nähtuvalt Eesti Vabariigi kodanik, allus asi Eesti kohtule. Abikaasade varasuhtele kohaldatav õigus tulenes rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 58. Kuna pooled sõlmisid abielu Tallinnas, kohaldus asjas Eesti õigus. Kinnisasjade puhul kehtib eriregulatsioon, mis on sätestatud Nõukogu määruses (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus) ning mille art 24 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt allub poolte alalisest elukohast olenemata kinnisasjaõigusega seotud vaidlus kinnisasja asukohariigile ning registrikannete kehtivusega seotud vaidlus registri pidamise koha kohtule. Kuna korteriomandid asusid Eestis ja kinnisasjade andmeid pidas Eesti kinnisvararegister, oli Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema. Ühisvara jagamisel tuli juhinduda perekonnaseaduse (PKS) §-dest 210 ja 211 ning jagada ühisvara PKS § 37 lg 3 järgi koostoimes asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatuga võrdsetes osades, makstes omandist ilma jäänud abikaasale õiglast hüvitist ja määrates jagatava vara väärtuse kindlaks võimalikult omandi kaotamise aja seisuga. Pooled omandasid korterid abielu kestel ega vaielnud selle üle, et need kuulusid abikaasade ühisvara hulka. Kuna hageja soovis kortereid enda ainuomandisse ja kostja neid endale ei soovinud, tulid korterid anda hageja ainuomandisse ja hageja pidi maksma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 49 100 eurot. Õiglase hüvitise maksmiseks kostjale tuli tuvastada korteriomandite väärtus ühisvara jagamise kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Väärtuse määramisel ei saanud lähtuda kostja esitatud hinnastatistikast, sest see ei kajastanud konkreetsete korterite väärtust. Lähtuda sai ARCO VARA hindamisaktis 01.10.2014 seisuga märgitud korteriomandite väärtusest 50 200 eurot ja 39 200 eurot, sest hinnangu andis eriteadmistega spetsialist ja see kajastas jagatavate korterite turuväärtust, arvestades sealjuures, et hindamisaktis märgitud väärtus pidi olema 10% võrra suurem, sest pooleteise aasta jooksul olid selle võrra kinnisvara hinnad tõusnud. Seega oli korterite turuväärtus kokku 98 340 eurot, millest poole ulatuses pidi hageja tasuma kostjale hüvitist (49 100 eurot). Pooled sõlmisid abielu ajal 12.04.2006 laenulepingu, mille alusel said pangast laenu 93 370 eurot. Pooled olid solidaarvõlgnikud panga ees. Laenu kasutati korterite ostmiseks. Laenujääk 70 281,57 eurot tuli PKS § 38 alusel jagada poolte vahel võrdselt. Laen jäi hageja kanda ja kostja pidi hüvitama hagejale 35 140 eurot. Asjas ei olnud tõendatud, et alates abielu lahutamisest kuni hagi esitamiseni oleks laenumakseid tasunud vaid hageja, seetõttu tuli hageja 5 870,14 euro suurune hüvitise nõue jätta rahuldamata. Hageja nõue tagastada 8 000 naela ühisvarasse ei olnud põhjendatud. Hageja sai esitada nõude kolmanda isiku vastu, kelle jaoks kinnisasi omandati. Kuna hageja pidi kostjale maksma poole korterite väärtusest ehk 49 100 eurot, kostja aga hagejale 35 140 eurot, siis pärast nõuete tasaarvestamist tuli hagejal tasuda kostjale hüvitisena 13 960 eurot. Kostja taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja kohustada hagejat tasuma enam saadud ühisvara eest hüvitis kohtu deposiiti tuli jätta rahuldamata, sest kostja õigused olid tagatud tema kasuks seatud eelmärkega, mille kustutamiseks oli kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi vajalik kostja nõusolek, mis oli mõeldav pärast hüvitise saamist. Apellatsioonkaebus

tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, oli Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit.

Ringkonnakohus leiab, et selleks, et teha kindlaks, kas ja milliste nõuetega tuli Eesti kohtul tegelda, tuli välja selgitada, milliseid poolte ühisvaraga seotud nõudeid lahendati Willesdeni Ringkonnakohtuniku Middleton-Roy kinnitatud kohtuotsusega. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 15 lisanud, et kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Riigikohus leidis, et Eesti kohtu kohustus piirdub välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. Riigikohus on selgitanud, et Suurbritannia kohtulahendist ei nähtu, et lahendatud oleks vähemasti korteriomandi omandiõiguse hagejale üleandamise ja sellega seotud kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste asendamise ja kande muutmise nõudeid. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus jätta hagi läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus, nagu seda on soovinud nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses kostja. Selleks, et selgitada, kas Ühendkuningriigi kohus jagas poolte Eestis asuvaid kinnisasju ja arvestas 12.04.2006 laenulepinguga võetud kohustusi, tuleb tõlgendada Ühendkuningriigi 30.09.2015 kohtuotsust. Kohtu pabertoimikus ei ole kostja poolt 16.06.2016 seisukohaga ühes esitatud kõiki tõendeid. Maakohtu menetluses on küll põhjendatult palutud kostjal esitada tõendite tõlge ja määratud selleks tähtaeg, ent edasine kohtu otsustus puudub. Selgusetuks jääb, kas kohus võttis digitoimikus olevad tõendid vastu või keeldus tõlgete puudumisel nende vastuvõtmisest. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis välja selgitamata, milliseid nõudeid Suurbritannia kohus menetles. Tegemist on TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandega, mis jäi maakohtul täitmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mistõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses. Maakohus küll selgitas 26.02.2016 hagi menetlusse võtmise määruses, et abieluasjas (milleks ühisvara jagamine on (TsMS § 102 lg 1 p 4)), kohustab ta pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja kuulab nad ära (TsMS § 346 lg 2 - I kd lk 121 p). Kuigi maakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei vabastanud see kohut eelmenetluses selgitamiskohustuse täitmisest. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1), kuid olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on ebaselged, tuleb kohtul pooli küsitleda ja saadud vastustest tulenevalt selgitada, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-86-07). Maakohus ei selgitanud, et kaasomandi lõpetamise viiside valikul saab kohus lähtuda ainult nendest viisidest, mida on taotletud hagis või vastuhagis ning et kui kostja soovib, et kaasomandis olev asi jagatakse hageja taotletust erinevalt, peab ta esitama selleks vastuhagi. Samuti ei nõustunud kostja maakohtu poolt määratud korterite väärtusega, leides, et korterite väärtus on suurem. Ringkonnakohus leiab, et korterite väärtus peab põhinema asjas olevatel tõenditel. Kui kaasomandi lõpetamisel jääb asi ühele kaasosanikule, tuleb kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule tagada rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Samas peab kohus arvestama, et sellise omandi üleandmise nõude saab kohus rahuldada vaid samaaegselt omandi saanud poole poolt rahalise nõude täitmisega. Kas see toimub makstava summa deponeerimisega, nagu kaebuses nõuab kostja või muul viisil, lahendab maakohus

edasises menetluses. Riigikohus on 04.06.2018 otsuse p-s 16 leidnud, et kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. Kostja on kaebuses heitnud maakohtule ette, et kohus ei ole teda vabastanud laenulepingust tulenevatest kohustustest. Ringkonnakohus selgitab, et kui kinnisasja kaasomandi osad on koormatud hüpoteekidega ning kaasomand lõpetatakse nii, et kinnisasi läheb ühe kaasomaniku ainuomandisse, ei ole hüpoteekide olemasolu kaasomandi lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel või vastava kohtuotsuse tegemisel takistuseks. Hüpoteegipidaja õigusi ei saa ilma hüpoteegipidaja nõusolekuta muuta. Pooled saavad küll kokku leppida laenu jäämises kinnisasja oma ainuomandisse saavale kaasomanikule, kuid kui ta ei maksa, ei vabane ka teine pool vastutusest. Seega on lahenduseks kui isik, kellele jääb kinnisasi, leiaks täiendava finantseeringu (võtaks üksinda uue laenu või kokkuleppel pangaga võtaks üksi laenu üle), lõpetaks ühise laenu ja vabastaks teise kaasomaniku laenu maksmise kohustusest. Seda tuleb pooltega maakohtu edasises menetluses arutada. Riigikohus on leidnud, et tekkida ei või olukord, kus üks kaasomanik saab kinnisasja ja teisele kaasomanikule jääb määramata ajaks risk, et ta vastutab kohustuse eest. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata (vt RKTK otsus nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik). TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTK otsus nr 3-2-1-169-10, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda rikkumise ulatus asja sisulist lahendamist apellatsiooniastmes, mistõttu rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus nr 3-2-1-124-14, p 28 esimene lõik). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul viia läbi kohane eelmenetlus võttes mh arvesse käesolevas otsuses märgitut. Kostjale tuleb anda võimalus esitada soovi korral vastuhagi. Ringkonnakohtu hinnangul on pooltel võimalik lahendada praegune vaidlus kompromissiga. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.