Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.01.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-13989
Tsiviilasi XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks ja YY vastuhagi ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
XX kaebusel 3500 eurot YY kaebusel 7000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Istungi toimumise aeg
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), vandeadvokaat Ahti Kuuseväli
esindaja
Kostja YY (isikukood vandeadvokaat Viive Kaur
esindaja
XXXXXXXXXXX),
13.12.2018
Istungil osalenud isikud Hageja XX ja tema esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli ning kostja YY ja tema esindaja vandeadvokaat Viive Kaur
RESOLUTSIOON:
1(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus osas, millega jäeti läbi vaatamata kostja vastuhagi nõue väärisesemete ühisvarana jagamiseks ning lõpetada selle nõude osas menetlus seoses kostja loobumisega vastuhagist.
2.Tühistada Harju Maakohtu 08.06.2018 otsus osas, millega jäeti läbi vaatamata kostja poolt vastuhagina esitatud nõuded tuvastada XXX asuva kinnisasja (kinnistusraamatu reg-osa nr XXXXXXX) kuulumine kostja lahusvara hulka ning kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas. Teha nimetatud osades uus otsus, millega rahuldada kostja nõue tuvastada XXX asuva kinnisasja kuulumine kostja lahusvara hulka ning jätta rahuldamata kostja nõue kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
3.YY apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
5.Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Jätta hageja XX hagi rahuldamata. 2) Kostja YY vastuhagi rahuldada osaliselt. 3) Tuvastada XXX asuva kinnisasja (kinnistusraamatu reg-osa nr XXXXXXX) kuulumine kostja YY lahusvara hulka. 4) Jätta vastuhagi rahuldamata nõude osas kohustada hagejat andma järgmise sisuga tahteavaldus: "Palun teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number XXXXXXX II jaos kanne, mille kohaselt on kinnistu asukohaga XXX ainuomanikuks YY (isikukood XXXXXXXXXXX)" ja lugeda tahteavaldus asendatuks tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtulahendiga. 5) Jätta vastuhagi läbi vaatamata järgmiste nõuete osas: Kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning jätta XXX asuv kinnisasi kostja ainuomandisse ilma hagejalt hüvitise maksmise kohustuseta. Lugeda kuulunuks abikaasade ühisvara koosseisu hageja nimele 03.03.2005 asukohaga OOO omandatud korteriomandi müügist saadud 2000 eurot; sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk AAAAAA) müügist 2004. a-l saadud 5500 eurot; sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk CCCCCC) müügist 2003. al saadud 8800 eurot ning sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk SSSSSS) müügist 2010. a-l saadud 5500 eurot. Kohustada hagejat maksma enamsaadud ühisvara arvelt kostjale hüvitist summas 10 900 eurot.
6.Maakohtu menetluses kantud ja apellatsioonkaebuste esitamisest tingitud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989
7.Mõista kostja YY-lt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel vähem makstud riigilõiv 150 eurot. Vähem makstud riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Riigilõiv tuleb tasuda otsusele lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata rahalt maksta viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.21.09.2015 esitas XX (hageja) hagiavalduse YY (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus lõpetada ühisomandi XXX (registriosa XXXXXXX) asuva kinnisasja (XXX kinnistu) osas ja müüa kinnistu avalikul enampakkumisel või muul kasulikul viisil ning jagada saadud raha võrdsetes osades hageja ja kostja vahel. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vaheline abielu 31.05.1997 Tallinna Perekonnaseisuametis ja abielu lahutati Harju Maakohtu 03.09.2008 otsusega tsiviilasjas nr 207-5541. Abielulised suhted lõppesid 2007. a suvel, kui hageja kolis eraldi elamispinnale. Siiani on ühisvara jagamata. Poolte vahel oli varaühisuse varasuhe ning abieluvaralepingut ei ole sõlmitud. Hageja ja kostja ühisvaras on kinnistu asukohaga XXX kinnistu. Pooled alustasid vahetult pärast abiellumist poolte senises kasutuses olnud (erastamata ja kinnistamata) suvilakrundile XXX külas elumaja projekteerimist ning ehitamist. Vastavad projektid telliti 1997. a-l, ehitustööd toimusid 1997-2001 ja jätkusid olulises osas hiljem kuni poolte abielusuhete lõpuni. Ehitusalune maa kinnistati 14.03.2005 (XXX kinnistu). Kinnistu on püsinud sisuliselt samas seisukorras alates poolte abieluliste suhete lõppemisest 2007. a-l kuni hagi esitamiseni. Poolte lahkumineku ajal (2007. a-l) hinnati kinnistu ligikaudseks väärtuseks 20 miljonit krooni (ca 1,3 miljonit eurot). Hageja hinnangul on kinnistu maksumus (arvestades selle seisukorda 2007. a-l) käesoleval ajal ca 1 miljon eurot. Ehituslikel ning maakorralduslikel põhjustel ei ole võimalik kinnistut jagada reaalosadeks. Arvestades kinnistu suurt maksumust, puuduvad mõlemal poolel eeldatavad rahalised vahendid ning laenuvõimalused teisele poolele tema osa hüvitamiseks. Kuivõrd läbirääkimised kostja kinnistu jagamise võimaluste kohta on luhtunud, peab hageja ainuvõimalikuks kinnistu müüki ning sellest saadava raha võrdset jagamist endiste abikaasade vahel.
3(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989
Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuse kohaselt omandas ta XXX kinnitu 2005. a-l ja tegemist on kostja lahusvaraga, kuna enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS (1995)) § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara mh vara, mille see abikaasa oli omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte abielulised suhtes lõppesid 1999. a-l. Kinnistu hoonestamine toimus enne abielu algust. Hageja on esitanud ebarealistlikud hinnangud kinnistu maksumuse osas. Samuti jättis hageja kostja kanda laste kasvatamise ning ülalpidamise, mistõttu ei näe kostja mingeid võimalusi kompromissiks.
Kostja esitas ka 18.11.2016 vastuhagi, mida täpsustas 06.03.2018. Kostja palus: Lugeda XXX kinnistu kostja lahusvaraks (vastuhagi nõudepunkt 1). Kohustada hagejat andma järgmise sisuga tahteavaldus: „Palun teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number XXXXXXX II jaos kanne, mille kohaselt on kinnistu asukohaga XXX ainuomanikuks YY (isikukood XXXXXXXXXXX)“ ja lugeda tahteavaldus asendatuks käesoleva tsiviilasjas tehtava jõustunud kohtulahendiga (p 2). Jätta hageja ainuomandisse abieluliste suhete lõppemise järgselt tema valdusesse jäänud väärisesemed (käevõru, kaelakee, kõrvarõngad ja sõrmus; 8 kuldmünti, 20 hõbemünti; kuldkett; 2 vääriskivi ja 8 kuldsõrmust) koguväärtusega 47 577 eurot ja kohustada hagejat maksma enamsaadu arvelt kostjale hüvitist summas 23 788 eurot 50 senti (p 3). Jätta menetluskulud, sh kostja menetluskulud, täies ulatuses hageja kanda ning määrata hageja poolt hüvitatavad menetluskulud kindlaks vastavalt kostja esitatavale menetluskulude nimekirjale ja mõista menetluskulud hagejalt välja (p 4). Kohustada hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses (p 5).
Alternatiivselt juhuks, kui kohus leiab, et XXX kinnistu tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, siis täiendavalt punktidele 1, 2, 3, 4 ja 5 esitas kostja järgmised nõudepunktid: Kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ning jätta XXX kinnistu kostja ainuomandisse ilma hagejalt hüvitise maksmise kohustuseta (p 6). Lugeda kuulunuks abikaasade ühisvara koosseisu: o hageja nimele 03.03.2005 asukohaga OOO omandatud korteriomandi müügist saadud 2000 eurot; o sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk AAAAAA) müügist 2004. a-l saadud 5500 eurot; o sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk CCCCCC) müügist 2003. a-l saadud 8800 eurot; o sõiduauto Ford Mondeo (reg-märk SSSSSS) müügist 2010. a-l saadud 5500 eurot (p 7).
4(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 Kohustada hagejat maksma enamsaadud ühisvara arvelt kostjale hüvitist summas 10 900 eurot (p 8). Hageja on 2000. a-l registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Ühisvara koosseisu tuleb arvata ka hageja ja hageja kui FIE ja kui füüsilise isiku raha. Hageja käes on poolte ühine vallasvara – erinevad ehted ja mündid. Hageja kätte jäi ka sõiduauto Ford Sierra. Hageja omandas 03.03.2005 OOO külas korteriomandi (registriosa nr OOOOOO). Kui kohus loeb õigeks hageja versiooni abieluliste suhete lõppemise ajast, oli ka see kinnisasi ühisvara, mille hageja realiseeris. Hageja vastus kostja vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. XXX kinnistut ei kasuta oma elukohana kumbki pooltest. Kostja on ise menetluses avaldanud, et tal on Soomes korter ning tema sissetulekuks on Soome Vabariigi makstav pension. Rahvastikuregistri andmetel oli XXX kinnistu (varasema aadressiga XXX) poolte elukohaks alates 28.09.2001. Rahvastikuregistri andmetel on kostja elukohaks alates 21.08.2009 kuni tänaseni Soome Vabariik. Seega ei vaja kostja kõnealust elamut oma elukohana ning hagejale teadaolevalt viibib kostja valdava osa aastast väljaspool Eesti Vabariiki. Isegi, kui kostja viibiks arvestatava osa ajast Eestis, siis ei vaja ta elamiseks ühisvaraks oleval kinnistul asuvat 1075 m2 suuruse üldpinnaga elamut. Pealegi on tegemist hoonega, millest suurem osa on valmimisjärgus juba väga pikki aastaid ja sisuliselt seisab jõude. Seetõttu on mõistlik kinnistu müüa avalikul enampakkumisel ning müügist saadu jagada poolte vahel võrdsetes osades. Sellisel juhul langeks käesolevas vaidluses ära vajadus määratleda ühisvara väärtust, mis muudaks menetluse oluliselt ökonoomsemaks. Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 08.06.2018 otsusega hagi rahuldamata ning vastuhagi tervikuna läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tugines otsuse tegemisel kehtiva perekonnaseadus (PKS) § 210 lg-te 2 ja 3 ning PKS(1995) § 14 lg-le 1, § 15 lg-le 1 ja § 18 lg-le 2. Maakohus leidis, et asjas on leidnud tõendamist, et poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt 2002. a sügisel. Maakohus leidis, et tunnistajate ütluste kohaselt hiljemalt 2002.a suvest-varasügisest ei olnud hagejal ja kostjal abielulist kooselu, magati suure elamu erinevatel korrustel eraldi kahe perena. Pered majandasid, sõid, veetsid aega ja elasid igapäevast elu eraldi. Maakohus kuulas tunnistajana üle ka hageja poja esimesest abielust. Tema ütlused olid maakohtu hinnangul otseses vastuolus ülejäänud tunnistajate ütlustega, mistõttu on need ebausaldusväärsed ja lisaks ebausutavad. Kohus leidis, et hageja väited, mille kohaselt pooltel oli kuni 2006. a juulini ühine leibkond, hageja kandis 2006. a septembrini kõik eluasemekulud ning hiljem poole elektri- ja
5(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 küttekuludest, on tõendamata. Kostja väitel maksti elektri eest aiandusühistu juhatuse esimehele ja maja köeti puudega, millised kostja hankis talle kuuluvalt teiselt kinnistult. Maakohus leidis, et tõenditest nähtub, et ehitustööd kestsid kuni 1997. a maini. Pooled abiellusid 31.05.1997. Maakohus tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt 2002. a. Ehitusalune maa erastati ja kanti kinnistusraamatusse 28.04.2005. Seega oli ehitis vallasvarana valminud enne poolte abielu sõlmimist ja kinnistatud peale poolte abielusuhete lõppemist. Maakohus leidis eeltoodu põhjal, et kinnistu on kostja lahusvara ning hagi kinnistu kui ühisvara jagamiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Tulenevalt tuvastatust ning kostja taotlusest jättis maakohus vastuhagi läbivaatamata. Kostja apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 12.07.2018 apellatsioonkaebuse, milles loobus 06.03.2018 vastuhagi täpsustuse nõudepunktist 3 ja palus selles osas menetlus lõpetada. Kostja palus osaliselt tühistada maakohtu otsuse ning vaidlustatud osas teha uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi nõudepunktid 1-2 ja 4-5. Kostja palus jätta menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda. Kostja loobub nõudest, mille kohaselt palus jätta hageja ainuomandisse abieluliste suhete lõppemise järgselt tema valdusesse jäänud väärisesemed (käevõru, kaelakee, kõrvarõngad ja sõrmus; 8 kuldmünti, 20 hõbemünti, kuldkett, 2 vääriskivi ja 8 kuldsõrmust) koguväärtusega 47 577 eurot ja kohustada hagejat maksma enamsaadu arvelt kostjale hüvitist summas 23 788 eurot ja 50 senti. Kostja leiab, et maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja hagi ühisvara jagamiseks. Hagi läbivaatamise tulemusest olenes otseselt see, millises ulatuses pidi kohus läbi vaatama vastuhagi. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, jättes kostja vastuhagi täies ulatuses läbi vaatamata. Maakohus ei ole viidanud ühelegi menetlusnormile, mis oleks andnud aluse vastuhagi läbi vaatamata jätmiseks osas, mida kostja oli igal juhul taotlenud. Kohus oli vastuhagi menetlusse võtnud ja seega tuli vastuhagi ka taotletud osas läbi vaadata. Ühtegi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud vastuhagiavalduse kostja taotletud osas läbi vaatamata jätmise õiguslikku alust käesolevas asjas ei esine. Maakohus on ekslikult märkinud nagu kostja oleks hagi rahuldamata jätmise korral taotlenud vaid vastuhagi nõudepunkti 1 läbi vaatamist (s.o lugeda vaidlusalune kinnistu kostja lahusvaraks) ning palunud jätta vastuhagi nõudepunktid 2–8 läbi vaatamata. Viidatust olenemata jättis kohus läbi vaatamata nõude kinnistu lugemiseks kostja lahusvaraks. Seega on kohus alusetult ja põhjendamatult jätnud läbi vaatamata vastuhagi p-d 1, 2, 4 ja 5. Kostja vastuhagi nõue kinnistu lugemiseks kostja lahusvaraks ei olnud nõue, mille läbi vaatamata jätmise tinginuks hagi rahuldamata jätmine. Kinnistu omandas kostja ajal, mil poolte abielu oli veel lahutamata ning ehkki kostja on kinnistusraamatusse kantud kinnistu omanikuna,
6(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ei ole kostjal jätkuvalt võimalik teha kinnistuga mingeid tehinguid ilma hageja nõusolekuta. Notaritel puudus pädevus vara režiimi määramiseks praeguse vaidluse asjaoludel. Kostja saaks taotleda enda kandmist kinnistusraamatusse ainuomanikuna vaid tuginedes jõustunud kohtuotsusele. Kinnistamisavalduse aluseks saab olla jõustunud kohtuotsus, mille resolutiivosas kohus on määranud, et kinnistu kuulub kostja lahusvara hulka. Ei piisa sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus esitanud järelduse, et kinnistu on omandatud pärast poolte abieluliste suhete lõppemist ning on seega kostja lahusvara. Seoses vastuhagi nõudepunktiga 2 (hageja tahteavaldus kinnistusraamatus kande tegemiseks ja tahteavalduse kohtuotsusega asendatuks lugemine). Kinnistusraamatus olev omaniku kanne on tehtud enne poolte abielu lahutamist ning sellest tulenevalt nõuab kinnistusosakond kinnistamisavalduse, millega kostja taotleks enda kandmist kinnistusraamatusse ainuomanikuks, rahuldamiseks hageja kui puudutatud isiku nõusolekut. Isegi kui maakohus oleks resolutiivosas lugenud vaidlusaluse kinnistu kostja lahusvaraks, ei oleks see olnud piisav ning ka vastuhagi nõudepunkt 2 oleks tulnud rahuldada. Ainuüksi kohtuotsuse alusel, millega kohus loeb kinnistu kostja lahusvaraks, ei saa kostja kinnistusraamatut korrastada ning kinnistu käsutamine saaks toimuda vaid endise abikaasa tehingusse kaasamisega. Notarid ja kohtunikuabid saavad lähtuda vaid registrikannetest, s.o vaid abielu sõlmimise ja lahutamise kuupäevadest ja kinnistu omandamise kuupäevast. Vastuhagi eesmärgiks oli korrastada kinnistusraamatut, teha kanne kostja kui ainuomaniku kohta ning sellega välistada mistahes hilisemad erimeelsused ja vaidlustused poolte vahel. Kostja on seisukohal, et maakohus kohaldas ebaõigesti kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-d 1 ja lg 8, jättes nimetatud normid tähelepanuta ja kohaldamata, ehkki esmaseks ja olulisemaks kohtuotsuse ebaseaduslikkuse aluseks on menetlusnormi oluline rikkumine ja vastuhagi täies ulatuses läbi vaatamata jätmine. Kuivõrd maakohus on õigesti tuvastanud mõlema hagi suhtes olulisima asjaolu, s.o kinnistu staatuse ja kuulumise kostjale, siis ei vaja vastuhagi läbivaatamine ja vastuhagi rahuldamine kostja taotletavas osas ringkonnakohtus tõendite uuesti läbivaatamist ega hindamist. Kui praktikas jäetakse üldjuhul ühisvara jagamise vaidluses menetluskulud kummagi poole kanda, siis praeguse vaidluse asjaolusid arvestades ei oleks see põhjendatud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaidlustes, kus hagi jääb rahuldamata või rahuldatakse tingimustel, millistel oleks üks menetlusosaline olnud valmis sõlmima kompromissi, kuid millest teine loobus, tuleb jätta kompromissi sõlmima mittenõustunud menetlusosalise kanda vastaspoole menetluskulud. Hageja apellatsioonkaebus
7.Hageja on esitanud maakohtu otsuse peale 16.07.2018 apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta kõik kulud kostja kanda. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust vastuhagi läbivaatamata jätmise osas.
7(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 Apellatsioonkaebuse aluseks on eelkõige maakohtu eksimus tõendite hindamisel. Kohus on esitatud tõenditest teinud vale järelduse selle kohta, millal lõppesid poolte abielulised suhted PKS(1995) § 15 lg 1 mõttes. Lisaks on maakohus kohtuotsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8. Maakohtu otsus ei ole hageja hinnangul seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Kohus tuvastas abieluliste suhete lõppemise aja poolte nooremate laste antud ütlustega, jättes kõrvale apellandi poja eelmisest abielust KK ütlused põhjendusel, et need on vastuolus ülejäänud tunnistajate ütlustega, on ebausaldusväärsed ja lisaks ka ebausutavad. Hageja juhib esiteks tähelepanu asjaolule, et poolte nooremad lapsed, kes abieluliste suhete lõppemise osas ütlusi andsid, olid oma sõnutsi tuvastamist vajanud asjaolu ajal vanuses 7-, 5- ja 4-aastased. Ei ole eluliselt usutav, et sellises vanuses lapsed on võimelised usaldusväärseid ütluseid andma samal ajal, kui isegi kostja ei ole menetluse kestel suutnud meenutada, millal abielulised suhted lõppesid või millal hageja kodust ära kolis. Kohus on abieluliste suhete lõppemise aja üle otsustades tuginenud ka poolte ühise lapse TT ütlustele, kuid sellelt isikult ei ole kohus vande all ütlusi võtnud. 20.03.2018 saatis kohtule ekirja QQ, mitte isik, kelle ülekuulamist kohus soovis – TT. TsMS § 253 lg-st 1 tulenevalt võib kohus kohustada tunnistajat kirjalikult vastama kohtu küsimustele. Saadetud e-kiri ei olnud kirjalikus vormis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 tähenduses. Seega, isegi kui kirja saatjaks oleks olnud TT, ei saa seda e-kirja käsitleda tunnistaja ütlusena. Samuti ei allkirjastanud isik kohtu edastatud kinnitust tunnistaja õigustest ja kohustustest teavitamise kohta ega tunnistaja vannet. Seega eksib kohus, kui leiab, et TT on andnud vande all ütlusi. Kohus on jätnud tõendite hindamisel ka tähelepanuta, et KK meenutamisvõime on vastuoluline. Samuti andis tunnistaja vastakaid ütlusi söögi tegemise kohta, väites kostja esindajale, et hageja toas oli eraldi pliit; seejärel, et esimesel korrusel oli kaks tuba ja koridor ning pliit oli koridoris. Hageja hinnangul on alust arvata, et tunnistaja andis kohtus need ütlused, mida teda oli mõjutanud andma kostja. Hageja esindaja küsimustele tunnistaja ette valmistunud polnud ning need tulid temale ilmselgelt ootamatult. Samuti olid valelikud tunnistaja ütlused istungil talle esitatud fotode osas. Samuti ei ole kohus tõendeid hinnanud igakülgselt, sest hageja esitatud fotodelt on näha, et perekond on rõõmus ja ühtne. Samamoodi on fotode tegemise asjaolude kohta valetanud teine kostja tunnistaja HH. Samuti tunnistasid poolte ühised lapsed vastuoluliselt, et pooltel olid kas eraldi riiulid külmkapis või üldse eraldi külmikud. Samuti jäi selgusetuks, kelle toitu lapsed üldse sõid. Nimelt väitis poolte noorim laps TT oma e-kirjas, et ta ei mäleta üldse, et oleks ema, isa, H ja K-ga ühise söögilaua taga olnud ning majanduslikke suhteid vanemate vahel ei olnud. Maakohus on tuginenud sellele ütlusele majanduslike suhete lõppemise tuvastamisel. Eluliselt ei ole usutav, et pere noorim laps, kes kõnealusel perioodil oli vanuses 5–9 aastat pidi söömisega üksi hakkama saama. Teiseks aga ei saa sellest tunnistusest järeldada, et pooltel puudusid majanduslikud suhted. Ka ei ole eluliselt usutav, et nii väikeses vanuses laps teab, kuidas vanemad kulusid kandsid – kas ühisest eelarvest või mitte. Eelnevalt nimetatud tunnistajate usaldusväärsust kummutab ka see, et kõik kolm last on olnud kostja mõjusfääris. Samuti pole kohus hinnanud seda, miks tunnistajate mälu nooremas eas kostja esindajale küsimustele vastates on selge, kuid hageja esindajale vastates aastaid hiljem toiminud sündmuste osas lünklik. Samuti tuleb tunnistajate
8(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 HH ja KK ütlustest välja asjaolu, et mõlemad soovivad elada vaidlusalusel kinnistul olevas majas, mistõttu on põhjust oletada, et see oli ka ajendiks ebaõigete ütluste andmisel. HH isiklikku huvi, et vaidlus lahendataks kostja kasuks väljendab ka asjaolu, et kostja apellatsioonkaebuse esitamisel on riigilõivu tasunud just HH. Maakohus on napisõnaliselt asunud seisukohale, et tunnistaja KK ütlused on otseses vastuolus ülejäänud tunnistajate ütlustega, on ebausaldusväärsed ja lisaks ka ebausutavad. Kuidas kohus selliste kaugeleulatuvate järeldusteni jõudis, ei ole kohtuotsuses jälgitav. Kohtu hinnangul on ebausutav, et väikevend Y elas päevasel ajal all korrusel ja oli seal üksi. Tunnistaja selgitas üheselt, et all korrusel elasid õde ja vend, päevasel ajal oli väikevend all, kuid öösiti magas üleval. Samuti leidis maakohus, et kohtule ei ole selge, mis korralduse järgi kõik inimesed teisele korrusele mahtusid. Teisel korrusel oli kokku neli suurt tuba ja all veel tube. Seega ei saa tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistada põhjusel, et kohtule ei ole selge, kuidas pereliikmed ennast majutasid. Tõendeid igakülgselt hinnates oleks kohus sellele küsimusele ka vastuse saanud, sest asjas esitati tõenditena ka lisaks näiteks maja projektid. Kohtuotsusest ei selgu, milles seisneb hageja tunnistaja ütluste vastuolu teiste tunnistajate ütlustega. Varaliste suhete osas on kohus leidnud, et hageja eluasemekulude kandmine on tõendamata. Hageja leiab, et kohus on jätnud hageja esitatud tõendid hindamata ning kohtuotsusest ei nähtu, miks ei ole kohus esitatud tõendeid analüüsinud. Hageja on tõendanud, et on ühisele eluasemele ja perekonnale teinud kulutusi, erinevalt kostjast, kelle osas jääb selgusetuks, millest ta üldse oleks elatuda saanud, kui hageja ei oleks teda üleval pidanud. Hageja esitatud kontoväljavõte kinnitab ka seda, et abielulised suhted lõppesid juulis 2006. Maakohus eksis tõendeid hinnates, kui jõudis järeldusele, et maa ostu-müügileping tõendab kinnistu omandamist kostja lahusvara arvelt. Nimetatud lepingust nähtub, et kinnistu ostuhind loeti tasutuks maareformi soodustust kasutades – nimelt seoses lapse sünniga 20.09.1997. Seetõttu ei saa pidada erastadud maad kostja lahusvaraks. Samuti ei tõenda kinnistu ostmist kostja lahusvara arvelt erastamisväärtpaberi maksekorraldus 07.12.1998, sest 1998. a-l olid pooled abielus ning kostja ei ole tõendanud, et maksekorraldusel nimetatud erastamisväärtpaberid oleksid olnud tema lahusvaraks. Erastamisväärtpaberitel on asja lahendamisel tähtsust. Samuti on kohus tõendeid valesti hinnanud kinnistu valmimise aja osas, leides meelevaldselt, et ehitustööd kestsid kuni maini 1997. Eluliselt ei ole usutav ka maja valmimine 01.05.1997, kui alles ehitusprojekt valmis 01.05.1997. Pooled abiellusid 31.05.1997, seega isegi, kui kinnistu oleks omandatud kostja lahusvara arvel, on kostja lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud hageja töö ja rahaliste kulutuste arvelt, mis PKS(1995) § 19 lg 2 p 4 kohaselt oleks ühisvara jagamisel kõrvalekaldumise aluseks. Lisaks kõiki asjaolusid hinnates, sõltumata sellest, kas tegu oleks poolte ühis- või lahusvaraga, on ilmne, et hageja on oma töö, teenitud raha ja isikliku vaevaga panustanud kinnistu ehitusse nii enne abiellumist 31.05.1997 kui ka abielu jooksul vähemalt 2006. a suveni. Juba ainuüksi see asjaolu võimaldaks abielu lahutamise ajal kehtinud PKS(1995) § 14 lg 2 kohaselt kohtul abikaasade ühisvaraks tunnistada ka lahusvara, sest hageja kinnistu väärtus on tänu hageja panusele ja tehtud rahaliste kulutuste
9(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus ei ole põhjendanud, miks hageja tõendid (fotod) ei tõenda ehitustööde toimumist. Seega on kohus teinud väära järelduse selles osas, et ehitis vallasvarana valmis enne poolte abielu sõlmimist ja kinnistati peale abieluliste suhete lõppu. Kostja vastus hageja apellatsioonkaebusele
8.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud hageja kanda samadel põhimõtetel nagu on taotletud kostja apellatsioonkaebuses. Hageja vastus kostja apellatsioonkaebusele
9.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata, v.a menetluskulude jaotuse osas. Hageja hinnangul esinevad ka kostja apellatsioonkaebuse menetlemist takistavad puudused (kostja apellatsioonkaebus on olulises osas põhjendamata ning apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu nõustust vähem). Vastuhagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb kõik vastuhagi menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 168 lg 2 alusel kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti läbi vaatamata kostja poolt vastuhagina esitatud nõuded lugeda XXX kinnistu kostja lahusvaraks ning kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 1 ja 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kostja nõude tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 1). Kostja nõude osas kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 2) jätab ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata. Muus osas ei anna kostja apellatsitoonkabuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmatmiseks, kuid oaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Kostja on apellatsioonkaebuses avaldanud, et loobub nõudest jätta hageja ainuomandisse poolte abieluliste suhete lõppemise järgselt hageja valdusesse jäänud väärisesemed, kohustades hagejat maksma enamsaadu arvelt kostjale hüvitist (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunkt 3). TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. TsMS § 373 lg 3 esimese lause järgi kohaldatakse vastuhagi avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut. TsMS § 4511 lgtest 1 ja 2 tulenevalt saab menetluse lõpetamise üle otsustada ringkonnakohus. TsMS § 645 lg 1 esimesest lausest tulenevalt tühistab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Kolleegium leiab, et ei esine asjaolusid, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb hagist loobumine vastu võtta, maakohtu otsus vastavas osas
10(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 tühistada ja asja menetlus väärisesemete ühisvarana jagamise nõude osas lõpetada. Kostja on kinnitanud, et on teadlik hagist loobumise tagajärgedest.
12.Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles tema hagi (põhihagi) jäeti rahuldamata. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt osas, millega vastuhagi (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse nõuepunktid 1, 2, 4 ja 5) jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja apellatsioonkaebust (I) ning seejärel kostja apellatsioonkaebust (II). Viimaks teeb kohus vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
13.Põhihagi rahuldamata jätmist puudutavas osas ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõude rahuldamata jätmise osas otsuse tühistamiseks.
14.Kolleegium nõustub hagejaga, et TT ei ole asjas tunnistajana üle kuulatud (TsMS § 251 lg 1). Seetõttu on maakohus ekslikult tuginenud TT tunnistajana antud ütlusele.
14.1.Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus soovinud võtta TT-lt kirjalikud ütlused vastavalt TsMS §-le 253, kuna tunnistaja elas alaliselt välisriigis, kust tunnistaja kohtusse kutsumine oleks kulukas ja aeganõudev (II kd, tl 64). TsMS § 253 lg 2 järgi tuleb tunnistajale, keda on kohustatud kohtu küsimustele kirjalikult vastama, selgitada, et teda võidakse kirjalikule ütlusele vaatamata kutsuda kohtuistungile suuliselt ütlusi andma. Tunnistajale tuleb selgitada TsMS § 256–259 sisu ning tunnistaja kohustust rääkida tõtt. Tunnistajat tuleb ka hoiatada ütluste andmisest põhjendamatu keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest ning kohustada teda allkirjastama ütluste ja hoiatuse tekst. Seda on maakohus asja materjalidest nähtuvalt iseenesest ka teinud. Samas on TT vastanud kohtu küsimusele 20.03.2018 e-kirja teel (II kd, tl 74) ning saatnud 26.03.2018 ka tunnistaja hoiatuse allkirjastatud teksti kohtule tagasi üksnes skaneeritud kujul (II kd, tl-d 84–85). Hoiatuse omakäeliselt allkirjastatud originaali ei ole TT kohtule tagastanud. Skaneeritud hoiatuse tekst ei täida kolleegiumi hinnangul kirjaliku vormi nõuet TsÜS § 78 lg 1 mõttes ning seda ei saa lugeda TsMS § 253 lg 2 nõuete täitmiseks piisavaks.
14.2.Kõnealune minetus ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldusi siiski ebaõigeks. Otsuse põhjendusi tuleb küll osaliselt muuta. Ringkonnakohtu hinnangul saab TT20.03.2018 e-kirja lugeda dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 mõttes. Kolleegiumi arvates on see kiri käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana TsMS § 272 lg 2 (vt ka Riigikohtu 12.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-74-11, p 26). Selliselt on e-kiri hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu ja TT suhtluse põhjal
11(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 (II kd, tl-d 65–66, 68, 74 ja 84–85) väljaspool mõislikku kahtlust, et 20.03.2018 e-kirja on kohtle saatnud TT, st sama isik, keda kohus soovis tunnistajana üle kuulata. Asjaolul, et TT on kirjutanud oma eesnime ka kujul QQ, ei saa olla määravat tähtsust. Hageja ei ole lisaks esile toonud ega põhistanud, et eksisteerib ka QQR nimeline isik (keda võiks TTga segi ajada).
14.3.Poolte ühised lapsed KK ja HH on mõlemad andnud menetluses ütlusi selle kohta, et vähemalt 2002. a sügisest elati eraldi peredena, ühiseid üritusi lastel koos ema ja isaga ei olnud, kusagil koos ei käidud. Tunnistajad elasid koos isaga (kostjaga) elamu teisel korrusel ning TT koos emaga (hagejaga) elamu esimesel korrusel (II kd, tl-d 91 ja 92). Asja lahendamise seisukohalt olulistes asjaoludes on tunnistajate ütlused kolleegiumi hinnangul kokkulangevad. Hageja apellatsioonkaebuses väidetud vastuolusid ringkonnakohus nende kahe tunnistajate ütlustes ei tähelda. Ringkonnakohtu arvates on mõistetav, et nüanssides võivad tunnistajad teatud asjaolusid erinevalt mäletada, kuna tunnistajad kuulati üle enam kui 10 aastat tagasi aset leidnud sündmuste kohta, lisaks olid tunnistajad toona alaealised. 1995. a-l sündinud KK ja 1996. a-l sündinud HH olid aastatel 2001-2002 vastavalt 6-7-aastane ja 5-6-aastane. Ringkonnkohtu hinnangul olid tunnistajad mainitud aastatel juba piisavalt vanad, et mäletada isa ja ema vahelisi suhteid ning üldist elukorraldust puudutavaid asjaolusid ja nende kohta ütlusi anda. Eelduslikult mäletavad lapsed lapsepõlvest isa-ema suhteid ja pere elukorraldust hästi, kuna laste jaoks on kindlasti oluline, millised on nende vanemate omavahelised suhted ja läbisaamine (kas elatakse perena koos jms) ning lapsed vanuses 5–7 on võimelised sellega seonduvaid asjaolusid tajuma ja mõistma.
14.4.Samuti võis sündmusi teatud määral mäletada 1997. a-l sündinud TT. Tema 20.03.2018 e-kirjast nähtuvad selgitused langevad olulises osas kokku tunnistajate KK ja HH ütlustega. TT mäletamist mööda elati ühes majas, aga eraldi, kooselu kui sellist ei olnud, sest emal ja isal olid erinevad eluruumid, erinevad toidud, söögiajad jne.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja KK ütluste kui tõendi usaldusväärsus on madalam juba seetõttu, et need on vastuolus teiste tunnistajate ütlusega. Samuti ei toeta KK ütlusi oluliselt ka teised asjas esitatud ja kogutud tõendid. Maakohus on ka põhjendatult märkinud, et KK väited, nagu oleks hageja elanud elamu teisel korrusel kuni 2007. a lõpuni, ei tõenda poolte abielulist kooselu, ühist perekonda, ühiseid üritusi ja ühist majandamist. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks tunnistaja KK väidetud seitse inimest elamu teisele korrusele saanud elama mahtuda, on tõepoolest põhjendamata, aga see ei muuda kokkuvõttes KK kui tunnistaja ütlustele antud hinnangut ebaõigeks.
16.Muus osas järgib ringkonnakohtu põhihagi lahendamist puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastusena hageja apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989
16.1.Jättes kõrvale ülalkäsitletud TT20.03.2018 e-kirja, on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
16.2.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga väitega, et maakohus on asjas eelistanud isikulisi tõendeid ja pidanud ebaoluliseks dokumentaalseid tõendeid. Maakohtu otsuse põhjendustest selliseid järeldusi teha ei saa. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Otsust tehes peabki kohus tõendeid hindama ning otsustama ka iga tõendi usaldusväärsuse ja tõendusjõu üle. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Maakohus on hinnanud ka hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid (fotosid, pangakonto väljavõtteid jms).
16.3.Hageja poolt perekondlike sündmuste kohta esitatud fotodest, mis on tehtud 2004. a mais ja 2007. a juulis (I kd, tl-d 124–128; 129–130), ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha kogumis teiste tõenditega järeldust, et poolte abielulised suhted pärast 2002. a sügist jätkusid. Nende fotode tegemise asjaolude kohta on andnud ütlusi tunnistajad KK ja HH, samuti selgitab seda TT oma 20.03.2018 e-kirjas. Maakohus on tunnistajate ütlusi ja TT selgitusi fotode tegemise kohta otsuses ka käsitlenud.
16.4.Rahvastikuregistri väljavõte hageja ja kostja elukohaandmete kohta (I kd, tl 93) ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul abieluliste suhete lõppemise aega. Mõlema poole väidetest järeldub, et vähemalt teatud ajaperioodi elasid hageja ja kostja mõlemad XXX kinnistul (n-ö ühe katuse all). Ühes majas elamisest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada abieluliste suhete jätkumist. Kostja võis anda hagejale (kellega tal on ühised lapsed) nõusoleku näidata oma elukohana XXX kinnistu aadress ka pärast abieluliste suhete lõppemist.
16.5.Samuti ei tõenda hageja väiteid tema arveldusarve väljavõte ajavahemiku 01.01.2005 – 01.01.2007 kohta (I kd, tl-d 131–138). Maakohus on seda tõendit otsuses ka eraldi käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Hageja ei ole tõendanud, et kuni 2006. a juunini kandis tema kõik eluasemekulud. Seda ei saa järeldada ka viidatud arveldusarve väljavõttest. Asjaolust, et hageja on alates 05.10.2006 asunud kandma 1⁄2 eluasemekuludest, ei saa järeldada, et selle ajani poolte abielulised suhted kestsid. Kuna hageja kasutas kuni 2007. a oktoobrini XXX kinnistul asuvat elamut (koos oma lastega, kes ei olnud poolte ühised lapsed), on mõistetav, et ta pidi kandma ka osa kinnisasjaga seotud kuludest.
13(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989
16.6.Hageja poolt koos 20.07.2017 menetlusdokumendiga esitatud 05.10.2007 üürileping (I kd, tl 140) ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohane tõend, kuna hageja on samas menetlusdokumendis ise väitnud, et poolte abielulised suhtes lõppesid juba 2006. a suvel.
16.7.Hageja on 20.07.2017 esitanud ka fotod, millega hageja on soovinud tõendada, et elamu ehitus jätkus ka pärast poolte abielu sõlmimist 31.05.1997 (I kd, tl-d 141-150). Viidatud fotodest ega muudest tõenditest ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik teha järeldusi fotode tegemise aja kohta. Kostja vastuväidete kohaselt on need fotod tehtud 1995. a-l ja 1996. a-l, v.a kaks viimast fotot (I kd, tl 150), mis võisid olla tehtud aastatel 2000-2001. Samas nendelt fotodelt otsest ehitustegevust ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa fotodelt näha olevast ehitustehnikast või inimeste riietusest või vanusest teha asjakohaseid järeldusi fotode tegemise aja kohta. Kohtule ei ole teada, et ehituses kasutatav tehnika või inimeste riietus oleks vaidlusaluse ajavahemiku jooksul (1990-ndate aastate teine pool) oluliselt muutunud.
16.8.Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks pidanud tunnistajate ütluste kui tõendi usaldusväärsust eraldi põhjendama. TsMS § 442 lg-st 8 tuleneb kohtule üksnes kohustus põhjendada tõendiga arvestamata jätmist. Asjaolu, et poolte ühised lapsed elavad või plaanivad tulevikus elada ise XXX kinnistul, ei anna kolleegiumi hinnangul ka iseenesest alust kahelda tunnistajate KK ja HH kui tõendi allikate usaldusväärsuses.
16.9.Apellatsioonkaebuses on hageja ka välja toonud, et isegi kui XXX kinnistu on kostja lahusvara, on ilmne, et hageja on oma töö, teenitud raha ja isikliku vaevaga panustanud kinnistu ehitusse nii enne abiellumist 31.05.1997 kui ka abielu jooksul vähemalt 2006. a suveni. Hageja toob välja, et see asjaolu võimaldaks abielu lahutamise ajal kehtinud PKS(1995) § 14 lg 2 kohaselt kohtul abikaasade ühisvaraks tunnistada ka lahusvara, sest hageja kinnistu väärtus on tänu hageja panusele ja tehtud rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kolleegium märgib esiteks, et sellised väited on hageja esitanud esmakordselt apellatsioonimenetluses. Teiseks tuleb kohtul käesolevas asjas ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 alusel kehtiva PKS-i järgi ning PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub PKS(1995) üksnes enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele. Kehtiv PKS ei näe ette võimalust tunnistada abikaasade ühisvaraks ühe abikaasa lahusvara. Lisaks oli hageja poolt alates abielu sõlmimisest kuni poolte abieluliste suhete lõppemiseni teenitud raha eelduslikult samuti abikaasade ühisvara (mitte hageja lahusvara). Samuti vaidleb kostja vastu hageja väitele, nagu oleks üksnes hageja abielu ajal perekonda ülal pidanud. II.
17.Maakohus on jätnud otsusega kostja esitatud vastuhagi tervikuna läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul alust vatuhagi täies ulatuses läbi vaatamata jätta
14(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ning maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, jättes läbi vaatamata kostja poolt vastuhagina esitatud nõuded tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka ning kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks sama kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas. Kohus oli vastuhagi 07.12.2016 määrusega (I kd, tl 84) menetlusse võtnud ning seega tuli vastuhagi ka kostja taotletud osas läbi vaadata.
18.Kostja oli 06.03.2017 vastuhagi täpsustuses taotlenud osade vasuhagi nõuete läbi vaatamist küll üksnes juhul, kui kohus leiab, et XXX kinnistu tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, kuid ülalmärgitud kolme nõude osas (06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 1–3) ei ole kostja asja materjalidest nähtuvalt esitanud vastuhagi tingimuslikult. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on otsuse p-s 9 ekslikult märkinud, nagu oleks kostja hagi rahuldamata jätmise korral taotlenud vaid vastuhagi nõudepunkti 1 läbi vaatamist (nõue tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka) ning palunud jätta vastuhagi muud nõudepunktid (p-d 2–8) läbi vaatamata. Maakohus on sellele ekslikule järeldusele vaatamata jätnud samas läbi vaatamata ka vastuhagi nõudepunkti 1.
19.Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus vastuhagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas osaliselt tühistada. Kolleegium leiab samas, et vastuhagi kahe sisulist lahendamist vajava nõude lahendamiseks ei ole vajalik ega otstarbekas (TsMS § 2) asja maakohtule tagasi saata. Ringkonnakohus saab teha maakohtu poolt tuvastatud asjaolude põhjal nõuete osas ise uue otsuse. Maakohtu otsuse järelduste kohaselt oli XXX kinnistul asuv ehitis vallasasjana valminud enne poolte abiellumist 31.05.1997 ning ehitusalune maa kinnistati 28.04.2005, s.o pärast poolte abielusuhete lõppemist. Maakohtu järelduste põhjal lõppesid poolte abielulised suhted hiljemalt 2002. a sügisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus viidatud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud (vt ka käesoleva otsuse p-d 14–16).
20.Kostja on palunud vastuhagis lugeda tema lahusvaraks XXX kinnistu (mille kohta on avatud kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX). Ringkonnakohtu hinnangul on sisuliselt tegemist nõudega tuvastada XXX kinnistu kuulumine kostja lahusvara hulka. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi hinnangul on kostjal praegusel juhul XXX kinnistu kuulumise osas ühele või teisele abikaasale tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Seda eelkõige põhjusel, et kinnisasi on omandatud (kinnistatud) poolte abielu ajal ning abielu kestel abikaasade omandatud vara oli PKS(1995) § 14 lg-s 1 sisalduva üldnormi järgi abikaasade ühisvara. Seetõttu on kostja jaoks, sh suhetes kolmandate isikutega, vajalik kohtulahend, millega tuvastatakse, et kinnistu kuulub tema lahusvara hulka. Eelmärgitut arvestades kuulub kostja kõnealune tuvastusnõue kolleegiumi hinnangul rahuldamisele.
21.Kostja on palunud kohustada hagejat tegema järgmise sisuga tahteavalduse: "Palun teha Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa number XXXXXXX II jaos
15(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 kanne, mille kohaselt on kinnistu asukohaga XXX ainuomanikuks YY (isikukood XXXXXXXXXXX)." Kostja on palunud lugeda hageja tahteavaldus asendatuks käesolevas tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtulahendiga. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad alused kostja selle nõude rahuldamiseks.
21.1.TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 näeb ette, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavaldust tegema, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Kolleegium selgitab, et selleks, et isiku tahteavalduse saaks lugeda kohtulahendiga asendatuks, peavad olema täidetud TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud eeldused. Esmalt peab isikul, kelle tahteavaldust soovitakse kohtulahendiga asendada, olema kas seadusest vm õiguslikust alusest tulenev kohustus tahteavaldus teha. Teiseks peab tahteavaldusel, mille andmiseks isikut kohustatakse, olema kindel sisu, mis on tuvastatav kas seaduse või lepingu alusel. Kolmandaks peab kohtuotsus kohustama isikut tahteavaldust tegema.
21.2.KRS § 341 lg 1 järgi on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. KRS § 631 lg 1 järgi parandatakse ebaõige kandemääruse alusel tehtud kanne kinnistamisavalduse alusel. Kande parandamiseks on vajalik puudutatud isiku nõusolek. KRS § 631 lg-st 3 tuleneb, et kui asjaõigus kuulub abikaasade ühisvara hulka, kuid kinnistusraamatusse on ebaõige kandemääruse alusel selle omajana kantud ainult üks abikaasa, tuleb kande parandamiseks kinnistamisavaldusele lisada omandiõiguse tunnistus, mis tõendab asjaõiguse kuulumist abikaasade ühisvara hulka.
21.3.Praegusel juhul on XXX kinnistu ainsa omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja ning hageja omandiõiguse kohta kinnistusraamatus mistahes kanded puuduvad. Kanne kostja omandiõiguse kohta ei ole käesolevas asjas tuvastatud asjaolude põhjal ebaõige ning kinnistu ei ole kunagi endiste abikaasade ühisvarasse kuulunud. Seega ei ole kostjal kolleegiumi hinnangul alust nõuda uue kande tegemist või olemasoleva kande parandamist. Kostja õigused on piisavalt tagatud ülalmärgitud tuvastusnõude rahuldamisega.
21.4.Kolleeguim lisab, et olukorras, kus kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, ei ole selline otsus kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et
16(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 18.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-4192, p 10 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Praegusel juhul kirjeldatud olukorda ei esine. XXX kinnistu ei kuulu jagamisele poolte ühisvarana.
22.Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud vastuhagi läbi vaatamata ka kostja taotluste osas jätta menetluskulud hageja kanda, määrata hageja poolt hüvitatavad menetluskulud kindlaks vastavalt kostja poolt esitatavale menetluskulude nimekirjale ning mõista menetluskulud hagejalt välja, kohustades hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist (s.o 06.03.2018 vastuhagi täpsustuse palvepunktid 4 ja 5). Kolleegiumi hinnangul sellist järeldust vaidlustatud otsusest teha ei saa. Poolte menetluskulude jaotuse on maakohus vaidlustatud otsuses kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 märkinud. Maakohus on pidanud põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Sellist menetluskulude jaotust arvestades puudus kohtul vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Kolleegium lisab, et menetlusosalise taotlused menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ei ole eraldi võetuna hagi (või vastuhagi) esemeks (TsMS § 363 lg 1 p 1). Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja sisulise lahendamise tulemustest ning TsMS § 173 lg 2 järgi tuleb kohtul märkida menetluskulude jaotus kohtulahendis ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Samuti määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust. Sellisel juhul võtab kohus aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
23.Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kehtiva PKS § 210 lg 2 kohaselt tuli XXX kinnistu ühisvarasse kuulumise üle otsustada enne 01.07.2010 kehtinud PKS(1995) alusel. PKS(1995) § 14 lg 1 kohaselt loeti abikaasade ühisvaraks abielu kestel soetatud vara. PKS(1995) § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvaraks loetakse tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Pooled ongi asjas vaielnud eelkõige selle üle, kas kinnistu omandamise ajaks olid nende abielulised suhted PKS(1995) § 15 lõike 1 tähenduses lõppenud. Hagejale ei saa kolleegiumi arvates menetluskulude jaotamise seisukohtalt ette heita, et tal ei ole õnnestunud oma väiteid abieluliste suhete lõppemise aja kohta tõendada. Ringkonnakohus küll rahuldab osaliselt hageja vastuhagi, kuid ka selles osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagilises abieluasjas (vt TsMS § 102 lg 1) kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 rakendamiseks ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul alust ei ole.
24.Hageja leiab, et kostja muutis 06.03.2018 menetlusdokumendiga 18.11.2016 esitatud vastuhagi eset ja alust ning maakohus poleks tohtinud vastuhagi sellist muutmist lubada. Hageja on sellekohased vastuväited esitanud ka maakohtu menetluses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu 21.03.2018 kirjas (II kd, tl-d 78–79) märgituga, et 06.03.2018
17(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 menetlusdokumendiga ei ole kostja muutnud vastuhagi alust ja eset. 06.03.2018 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 61–63) on hageja täpsustanud 18.11.2016 menetlusdokumendis (I kd, tl-d 79–81) esitatud nõuete sõnastust ning täiendanud ja parandanud faktilisi ja õiguslikke väiteid. Vastuhagi aluseks olevad põhilisi asjaolusid ei ole kostja muutnud. Hageja väidetest ka ei selgu, kuidas 06.03.2018 esitatud täpsustatud vastuhagi menetlemine halvendas hageja menetluslikku positsiooni. III.
25.Nagu eelnevalt märgitud, ei anna kostja apellatsioonkaebuste väited kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna kolleegium muudab maakohtu otsust vastuhagi läbivaatamata jätmise osas, ei anna maakohtu menetlusega seotud menetluskulude jaotuse muutmiseks alust ka hageja apellatsioonkaebus.
26.Kostja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud poolte menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkabuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleks TsMS § 171 lg-st 1 lähtudes jätta hageja kanda, kuid kolleegium peab põhjendatuks jätta ka need kulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.
27.Kostja vastuhagis esitatud väärisesemete jagamise nõue, millest kostja on apellatsioonkaebuses tehtud avalduses loobunud, moodustas vaidluse esemest maakohtu menetluses väikse osa ning ei ole märkimisväärselt suurendanud poolte lepinguliste esindajate tööle kulunud aega. Seega ei anna nimetatud nõudest loobumine kolleegiumi hinnangul alust jätta hageja menetluskulusid osaliselt kostja kanda.
28.Eelmärgitut arvestades, puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
29.Kolleegium leiab, et on määranud kostja apellatsioonkaebusega seonduvalt ebaõigesti tsiviilasja hinna. TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 136 lg 1 järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. TsMS § 136 lg 4 teise lause kohaselt võib kohus muuta hinda ka asja lahendava kohtulahendiga. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse nii XXX kinnistu kostja lahusvaraks lugemise nõude osas kui ka nõude osas kohustada hagejat andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks.
29.1.TsMS § 125 järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 134 lg 1 järgi
18(19)
Tsiviilasi nr: 2-15-13989 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Kui nõuded on alternatiivsed, määratakse hagihind suurema nõude järgi.
29.2.Ringkonnakohtu arvates tuleb kostja eelnimetatud nõuded (s.o tuvastusnõue ja tahteavalduse esitamise nõue) hagihinna leidmiseks apellatsioonimenetluses liita. Seega on kostja apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot (3500+3500).
29.3.Eelmärgitut arvestades on kostja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel ka ettenähtust vähem riigilõivu. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot (II kd, tl 136). Samas tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi tsiviilasjalt hinnaga kuni 7000 eurot tasuda riigilõivu 450 eurot. Vähem makstud riigilõiv tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi kostjalt riigi kasuks välja mõista. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
30.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.