Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar
Kohtuasi
RA-i hagi IL vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 13 541.63 eurot Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. mai 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IL apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): RA (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Julia Vaganova Kostja (apellant): IL (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 7. mai 2015. a otsus muutmata.
2.Jätta IL apellatsioonkaebus rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA RAHALINE KINDLAKSMÄÄRAMINE
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud IL kanda ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.
Rahuldada RA-i avaldus ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Määrata RA-i menetluskuludena kindlaks 120 eurot.
6.Välja mõista RA-i menetluskulud 120 eurot (ükssada kakskümmend eurot) IL-lt RA-i kasuks. 1(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444
7.Jätta rahuldamata RA-i avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks 180 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.RA esitas 25.11.2014 Harju Maakohtule hagi IL vastu võlgnevuse 13 036.63 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2011. a jaanuaris suulise ilusalongi inventari ja mööbli müügilepingu, mille järgi pidi kostja tasuma hagejale 2012. a augustiks 22 000 eurot. Kostja täitis nimetatud tähtajaks oma kohustuse osaliselt, tasudes hagejale 10 000 eurot. 24.08.2012 allkirjastasid pooled võlakirja, milles kostja kinnitas oma võlgnevust hageja ees 12 000 euro suuruses summas. Võlgnevuse tasumise tähtaega pooled võlakirjas ei kooskõlastanud, kuid leppisid suuliselt kokku, et kostja täidab kohustuse hiljemalt 24.02.2013. Nimetatud tähtajaks kostja oma kohustust ei täitnud, mistõttu hageja saatis kostjale 13.03.2013 e-kirja nõudega täita võlatunnistuses fikseeritud kohustus kuni 12.05.2013. Samuti teatas hageja ekirjas, et juhul, kui kostja täidab kohustuse kuni 12.05.2013, siis hageja ei nõua temalt seadusjärgset viivist. Kostja kirjale ei reageerinud ega ole võlgnevust tasunud. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt (12 000 eurot) viivist pärast kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja lõppemist (13.05.2013) arvates 1 036.63 eurot. Täpsustatud avalduses palus hageja kostjalt hageja välja mõista lisaks põhivõlgnevusele 12 000 eurot viivised 1 541.63 eurot, kokku 13 541.63 eurot (tl 26-27).
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja seetõttu tuleb hagiavaldus jätta läbi vaatamata (tl 44-48). Kostja käsitluse kohaselt on võlakirja puhul tegemist VÕS § 30 lg 1 mõttes nn konstitutiivse võlatunnistusega. Kostja arvates on hageja väide suulise müügilepingu sõlmimisest paljasõnaline ja tõendamata, samuti ei ole hageja märkinud, millised olid temale kuuluvad asjad, mida tal oli õigus müüa. On väheusutav, et eraisik ostaks teiselt eraisikut 22 000 euro eest mööblit ilusalongi tarbeks, mis kuulub tegelikult kostjale kuuluvale äriühingule ja liiatigi nimetatud äriühing üürib ilusalongi ruume 2010 aastast. Kostja põhjendas võlakirja andmist hagejale sellega, et hageja ja kostja tütar elasid vabaabielus ja kuna hagejal tekkisid 2012.a. majanduslikud probleemid, oli tal vaja tõendada teatud rahasummade päritolu, millega hageja nõustus, andes hagejale võlatunnistuse. Kostja väitel võlatunnistuses märgitud salongi üleandmist tegelikult ei toimunud, st üks pool ei andnud üle mööblit ja teine ei andnud üle raha. Kostja arvates on võlatunnistuse näol lisaks veel tegemist näiliku tehinguga – pooled ei ole teineteisele midagi üle andnud ja seega ei saa ka alusetu rikastumise alusel üksteiselt midagi nõuda. 2(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444 Maakohtu otsus
3.Harju Maakohtu 07.05.2015 otsusega jättis kohus rahuldamata kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 000 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 1 541.63 eurot, kokku 13 541.63 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, mõistis välja kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 1 233.33 eurot ja viivise menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Kohus ei nõustunud sellega, et pooltevahelise võlakiri on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes ja et sellest tulenev IL kohustus 12 000 euro maksmiseks muutub sissenõutavaks alles siis, kui pooled on vastavas tähtajas kokku leppinud. Võlatunnistuse olemasolul eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (RKTKo 3-2-1-21-06 p 17, 3-2-1-69-06 p 13). Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus (RKTKo 3-2-1-21-06 p 15). Käesoleval juhul hageja võlausaldajana konstitutiivsele võlatunnistusele ei tugine, seega on pooltevahelise võlakirja puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.
6.Kohus leiab, et kostja ei ole võlakirjast tuleneva võlgnevuse puudumist veenvalt põhistanud, mis tingiks tõendamiskoormise ümberpööramist hagejale. Vaidlust poolte vahel ei ole, et võlakiri on antud hageja poolt Xxxxxxx xx-xx Tallinn asuva ilusalongi kostjale üleandmise eest. Kohtuistungil võttis kostja omaks, et nimetatud aadressil on tegutsenud ja tegutseb praegugi ettevõttena ilusalong, mille avasid ja sisustasid hageja ja kostja tütar LL, endise nimega GP. Pärast hageja ja LL lahkuminekut läks ilusalong üle LL-le, kes andis lahkumisel Eestist ilusalongi omakorda üle MI OÜ-le, mille juhatajaks oli kostja. Ilusalongi sisustus, mille hageja ja kostja tütar selle ruumidesse jätsid, jäi sinna (tl 74-78). Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on usutav, et kui Xxxxxxx xx-xx asuv ilusalong jäi pärast hageja ja kostja tütre LL lahkuminekut kokkuleppel viimasele (LL-le) ja viimane omakorda andis selle üle kostjaga seotud äriühingule, võis hageja juhul, kui ilusalongi sisustus (mööbel ja inventar) oli osaliselt või täielikult omandatud hageja rahaliste vahendite arvel, nõuda LL-lt või kostjalt selle kompenseerimist. Kohtu hinnangul kinnitab selle võimalikkust asjaolu, et 2010.a. olid äriruumid Xxxxxxx xx-xx üüritud OÜ-le SP, mille juhatuse liikmeks oli GP (hilisema nimega LL) ja 2012, sh enne võlakirja koostamist, olid nimetatud ruumid üüritud MI OÜ-le, mille juhatuse liikmeks oli kostja (tl 49-55). Kohtu hinnangul ei välista hageja nõuet eraisikuna teiselt eraisikult (kostjalt) ilusalongi sisustuse ja mööbli eest asjaolu, et ilusalongi pidajateks on olnud erinevad äriühingud, sest nende äriühingute ja nendega seotud eraisikute (juhatuse liikmete, osanike, võlausaldajate jne) vahel võivad olla erineva iseloomuga võlasuhted, mis on aktsessoorselt deklaratiivse võlatunnistuse aluseks.
7.Kohus leidis, et paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et võlakirja andmise näol oli tegemist näiliku tehinguga, kuna kostja andis selle hagejale viimase palvel tõendamaks rahasummade päritolu. Samuti on paljasõnaline kostja väide, et võlakirja andis ta hagejale seetõttu, et viimane ähvardas teda. TsÜS § 96 alusel oleks kostjal olnud võimalik selline võlakiri tühistada, mida kostja ei teinud. Kostja vastuväite osas, et võlakiri ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna pooled ei ole saavutanud kokkulepet 12 000 euro tasumise osas, kohus leidis, et sellisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 82 lg 3 ja 7, millest tulenevalt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja 3(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444 nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Hageja poolt esitatud tõendist nähtuvalt andis ta kostjale LL vahendusel 7 kuu möödumisel võlakirja koostamisest, st 13.03.2013 kirjaga tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 12.05.2013 (tl 8-11). Kohus leidis, et sellega oli hageja andnud kostjale mõistlikult vajaliku tähtaja võlgnevuse tasumiseks, mistõttu nõue 12 000 euro tasumiseks oli muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele ja lähtudes VÕS §§-dest 113 lg 1 ja 94 on hagejal õigus nõuda ka seadusjärgset viivist. Viivise arvestuse õigsuse suhtes summas 1 541.63 eurot ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
8.Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määras kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja (02.04.2015 ja 06.04.2015) kohaselt on tema menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 650 eurot ja õigusabikulu 1 020 eurot (sh käibemaks, s.o 120 eurot/tund koos käibemaksuga). Õigusabikulu sisaldab: 20.11.2014 vaidlusaluste dokumentide analüüs ja hindamine ning kliendi konsultatsioon (1 tund); 24.11.2014 hagiavalduse koostamine (2 tundi); 14.01.2015 kostja vastusega hagile tutvumine ja analüüs (40 minutit); 15.01.2015 kliendiga läbirääkimised seoses kostja vastuse hagile ja hageja seisukohaga (20 minutit); 23.01.2015 hageja seisukoha koostamine kostja vastusele hagile (2 tundi); 01.04.2015 kohtuistungiks ettevalmistus (1 tund); 02.04.2015 kohtuistungil osalemine (1 tund 30 minutit). Hageja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas välja toodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
9.Kostja leidis, et hageja menetluskulud on suures osas ülepaisutatud (vajalik kulu oleks 5,25 tunni ulatuses) ja põhjendatud ei ole juristi tunnitasu summas 120 eurot, vaid tunnitasu 75 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leidis, et tööühiku hind 100 eurot (ilma käibemaksuta) on käesolevas asjas mõistlik. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Hageja on üksnes märkinud menetluskulude nimekirjas, et 1 020 eurot on koos käibemaksuga. Kohus leidis, et tegemist ei ole olnud oma olemuselt keeruka ja mahuka asjaga ning hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud 5 tunni 50 minuti ulatuses. (20.11.2014 ja 24.11.2014 hagiga seonduvad menetlustoimingud kokku 2 tundi; 14.01.2015, 15.01.2015 ja 23.01.2015 kostja vastusega seonduvad menetlustoimingud kokku 2 tundi; 01.04.2015 ja 02.04.2015 kohtuistungiga seonduv kokku 1 tund ja 50 minutit [kohtuistung kestis 1 tund ja 25 minutit]). Seega on hageja põhjendatud esindaja tasu suuruseks 583.33 eurot (5 tundi 50 min x 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus lepingulise esindaja kulude osas 436.67 euro saamiseks (1 020-583,33=436.67). Hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks määras kohus 1 233.33 eurot, sh riigilõiv hagiavalduselt 650 eurot ja lepingulise esindaja kulud 583.33 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 233.33 eurot ja vastavalt TsMS § 177 lg 4 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
10.IL esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamatu, HMK hindas tõendeid valesti ning kohaldas valesti materiaalõigusenorme.
11.Kostja leidis, et maakohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid 4(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444 selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (RKTKo 3-2-1-124-14 p 26).
12.Maakohus ei ole arvestanud kostja väidet, et võlatunnistuse aluseks olnud võlasuhet ei olnud, kuna tegemist oli näiliku tehinguga, et tekitada hagejale võimalus hageja ja kostja suhtest väljaspool asuvas suhtes tõendada oma varalist seisu. Kostja põhjendas 09.01.2015.a kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele, miks ei ole eluliselt usutav, et säärane võlasuhe müügilepingu näol oleks reaalselt tekkinud. On äärmiselt väheusutav, et isik, kes tegeleb juriidilise isiku juhatuse liikmena ilusalongi pidamisega, ostaks oma (füüsilise isiku) isikliku vara arvelt mööblit teiselt füüsiliselt isikult (mitte vastavat kaupa müüvalt juriidiliselt isikult, nagu praktikas oleks üldjuhul kombeks). Mööbel jm ilusalongi sisustus ei oma väärtust kostjale endale, kuivõrd on mööbel ilusalongi omandis asjaõiguslikus tähenduses. On ebausutav, et mõistlik isik (antud juhul kostja) vastutaks teise isiku (MI OÜ) kasuks tehtavate tehingute eest oma varaga. Samuti on arusaamatu, miks võlatunnistuse esimeses osas oli vaja tõestada ligi aasta pärast väidetava tehingu tegemist, et ruumide üleandmise eest makstud raha saadi kätte. Võlatunnistus võis olla fiktiivne eelpool nimetatud põhjustel. Arvesse tuleb võtta ka hageja ja kostja vahelisi lähedasi suhteid, mis põhjendab, miks kostja oli nõus sellise näiliku võlatunnistuse kirjutamisega hageja kasuks. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast peab hageja tulenevalt võlatunnistuse aktsessoorsuses tõendama võlakirja aluseks oleva võlasuhte olemasolu. Kusjuures on tulenevalt deklaratiivse võlakirja olemusest võlgnevuse aluseks oleva võlasuhte tühisuse korral (TsÜS § 84 lg 1 ja § 89 lg-d 1 ja 2) tühine ka võlatunnistusest tulenev võlasuhe ja kostjale ei ole tekkinud kohustusi.
13.Kostja ei nõustu maakohtu väitega, et hageja nõuet eraisikuna teiselt eraisikult (kostjalt) ilusalongi sisustuse ja mööbli eest ei välista asjaolu, et ilusalongi pidajateks on olnud erinevad äriühingud, sest nende äriühingute ja nendega seotud eraisikute (juhatuse liikmete, osanike, võlausaldajate jne) vahel võivad olla erineva iseloomuga võlasuhted, mis on aktsessoorselt deklaratiivse võlatunnistuse aluseks. Nii hageja kui ka kostja on selgitanud kohtule äriühingute ja poolte suhteid, sh hageja ja kostja perekondlikke suhteid. Hageja ei ole tõendanud mööbli müügilepingu sõlmimist. Hageja ja kostja vaheliste tehingute olemasolu on kaheldav ning seetõttu on alust kohaldada TsÜS § 89 lg-eid 1 ja 2, kuna hageja ei ole tõendanud võlasuhte olemasolu ning võlatunnistus ei ole tehtud reaalselt tekkinud võlgnevuse tõestamiseks. Vastustaja seisukoht
14.RA vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et 24.08.2012 võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus. IL on üksnes tuginenud asjaolule, et maakohus ei ole õigesti jaotanud tõendamiskoormust ning on jätnud arvestamata IL väidetega tehingu näilikkuse kohta. Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, on otsust põhjendanud ja hinnanud õigesti tõendeid, mistõttu ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). IL apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
16.Iseenesest on õige kostja viide Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla 5(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444 tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (RKTKo 3-2-1-124-14 p 26). Samas on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole põhistanud võla puudumise tõenäosust.
17.Kolleegium peab alusetuks kostja väidet, et maakohus ei ole arvestanud kostja väidet, et võlatunnistuse aluseks olnud võlasuhet ei olnud, kuna tegemist oli näiliku tehinguga. Ringkonnakohtu arvates on maakohus vastanud kõikidele kostja vastuväidetele ja neid oma otsuses piisavalt põhjendanud. Maakohus on põhjendanud, et hageja nõuet ei välista asjaolu, et ilusalongi pidajateks on olnud erinevad äriühingud, sest nende äriühingute ja nendega seotud eraisikute (juhatuse liikmete, osanike, võlausaldajate jne) vahel võivad olla erineva iseloomuga võlasuhted, mis on aktsessoorselt deklaratiivse võlatunnistuse aluseks. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et asjaolu, et füüsiline isik (kes on samal ajal juriidilise isiku juhatuse liige) on võtnud vastutuse sama juriidilise isiku kasuks tehtavate tehingute eest oma varaga, ei muuda vastavat võlasuhet eluliselt mitteusutavaks. Ka asjaolu, et võlatunnistuses on viide varasemale raha üleandmisele, ei muuda käesolevalt nõutava võlgnevuse osas võlatunnistust näilikuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et võlatunnistus on näilik tehing selleks, et tõendada kostja varalist seisu.
18.Maakohus on õigesti Riigikohtu praktikale tuginedes põhjendanud, et deklaratiivse võlatunnistuse alusel nõude esitamisel piisas võlatunnistuse enda esitamisest ning võlatunnistuse aluseks olevat tehingut ei pidanud hageja tõendama, välja arvatud juhul, kui kostja oleks tõendanud võla puudumist või põhistanud selle puudumise tõenäosust. Arvestades, et kostja ei ole põhistanud võla puudumise tõenäosust ega väidet, et võlatunnistuse aluseks olnud tehing oli näilik, ei pidanud hageja tõendama mööbli müügilepingu sõlmimist. Järelikult puuduvad alused maakohtu otsuse tühistamiseks ja IL apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse (TsMS § 174 lg 5). IL ei ole esitanud vastuväited maakohtu poolt väljamõistetud menetluskuludele, mistõttu jätab ringkonnakohus muutmata ka menetluskulude rahalise suuruse. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta IL kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus on otsuses määranud kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, tuleb ka ringkonnakohtul määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud (TsMS § 174 lg 3, § 177 lg 1 p 1). Kuna ringkonnakohus jätab menetluskulud IL kanda, siis ei hinda kolleegium IL menetluskulude nimekirjas nimetatud kulude põhjendatust ja vajalikkust.
20.Ringkonnakohus andis 06.08.2015 kirjas pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. RA esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on apellatsioonimenetluses hageja lepingulise esindaja kulud 300 eurot, sh apellatsioonkaebusega 01.07.2015 tutvumine ja selle analüüs 30 minutit tasumääraga 120 eurot tunnis koos käibemaksuga ja 17.07.2015 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 tundi tasumääraga 120 eurot tunnis koos käibemaksuga. Hageja kinnitas, et ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on 25.08.2015 menetluskulude kindlaksmääramise avalduses andnud vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 kinnituse, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Seega palus hageja välja mõista menetluskulud koos käibemaksuga, s.o kokku 300 eurot (2,5 tundi tasumääraga 120 eurot tunnis, sh käibemaks). IL ei esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul oma seisukohta RA-i menetluskuludele.
21.Olenemata sellest, et IL RA-i menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud, mõistab ringkonnakohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). 6(7)
Tsiviilasi nr 2-14-61444 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole RA-i menetluskulud põhjendatud täies ulatuses. Hagejat esindas sama esindaja ka maakohtu menetluses ning oli teadlik kaasuse asjaoludest. IL suuresti kordas apellatsioonkaebuses oma varasemalt esitatud väiteid, seega ei saanud hageja esindajal kuluda apellatsiooniga tutvumiseks ja sellele vastamiseks enam kui 1 tund. Kokku loeb ringkonnakohus RA-i põhjendatuks kuluks 120 eurot (sh käibemaks). Nagu ka maakohus, on ringkonnakohus seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja vajalik ning vastavuses keskmise sarnase õigusteenuse eest makstavat tasuga (RKTKm 3-2-1-115-13). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta rahuldamata 180 euro (300-120) ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel ringkonnakohus märgib, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.