Viktor Brügel teatavaks 07. mai 2015.a., Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-14-61444
Tsiviilasi
XXX hagi XXX vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
13 541,63 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); Hageja lepinguline esindaja: Julia Vaganova (isikukood 48101120244, Juristibüroo Aleksandr Aronov ja partnerid OÜ, registrikood 10112415, asukoht Rävala pst 6-202, 10143 Tallinn, e-post: [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post: XXX); Kostja lepinguline esindaja: Aleksei Smelov (isikukood 37805122221, OÜ Companion, registrikood 11053494, asukoht Ahtri 8, 10151 Tallinn, e-post: [email protected]).
Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud
Eel- ja kohtuistung 02.04.2015. a. Hageja XXX Hageja lepinguline esindaja Julia Vaganova Kostja XXX Kostja lepinguline esindaja Aleksei Smelov Tõlk Ülle Kasemaa
Välja mõista kostjalt XXX(isikukood XXX) hageja XXX(isikukood XXX) kasuks põhivõlg 12 000 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 1 541,63 eurot, kokku 13 541,63 eurot (kolmeteist tuhat viissada nelikümmend üks eurot ja 63 senti).
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.1.Jätta menetluskulud kostja kanda.
4.2.Välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuluna 1 233,33 eurot.
4.3.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1
2-14-61444 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.XXX(edaspidi hageja) esitas 25.11.2014. a Harju Maakohtule hagi XXX(edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 13 036,63 euro nõudes. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras (650 eurot) (tl 2-4). Harju Maakohus võttis hagiavalduse 10.12.2014. a kohtumäärusega menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt (tl 2-5) sõlmisid hageja ja kostja 2011.a. jaanuaris suulise ilusalongi inventari ja mööbli müügilepingu, mille järgi pidi kostja tasuma hagejale 2012.a. augustiks 22 000 eurot. Kostja täitis nimetatud tähtajaks oma kohustuse osaliselt, tasudes hagejale 10 000 eurot. Kuna ostuhinnast jäi 12 000 eurot tasumata, allkirjastasid pooled 24.08.2012 kirjaliku võlakirja, milles kostja kinnitas oma võlgnevust hageja ees 12 000 euro suuruses summas. Võlgnevuse tasumise tähtaega pooled võlakirjas ei kooskõlastanud, kuid leppisid suuliselt kokku, et kostja täidab kohustuse hiljemalt 24.02.2013. a. Nimetatud tähtajaks kostja oma kohustust ei täitnud, mistõttu hageja saatis kostjale 13.03.2013 e-kirja nõudega täita võlatunnistuses fikseeritud kohustus kuni 12.05.2013. Samuti teatas hageja e-kirjas, et juhul, kui kostja täidab kohustuse kuni 12.05.2013. a., siis hageja ei nõua temalt seadusjärgset viivist. Kostja kirjale ei reageerinud ja võlgnevust ei ole tasunud. Hageja on arvestanud põhivõlgnevuselt (12 000 eurot) viivist pärast kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja lõppemist (13.05.2013. a) arvates summas 1 036,63 eurot. Täpsustatud avalduses palub hageja kostjalt hageja välja mõista lisaks põhivõlgnevusele 12 000 eurot viivised 1 541,63 eurot, kokku 13 541,63 eurot (tl 26-27).
2.Hageja täiendava seisukoha kohaselt (tl 62-64) ta ei nõustu kostjaga, et viimase poolt antud võlatunnistuse on tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega, et võlg ei saa olla tasutud kuni kostja ei saavuta hagejaga kokkulepet tasumise konkreetse tähtaja osas.
Kostja vastus hagile
2-14-61444
3.Kostja hagi ei tunnista, leides, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks ja seetõttu tuleb hagiavaldus jätta läbi vaatamata (tl 44-48). Kostja käsitluse kohaselt on võlakirja puhul tegemist VÕS § 30 lg 1 mõttes nn konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja väitega suulise kokkuleppe kohta kohustuse täitmise kuupäeva saavutamise osas kostja ei nõustu, leides, et selleks peab olema mõlema poole tahteavaldus, milline puudub. Kostja arvates on hageja väide suulise müügilepingu sõlmimisest paljasõnaline ja tõendamata, samuti ei ole hageja märkinud, millised olid temale kuuluvad asjad, mida tal oli õigus müüa. Kostja arvates on väheusutav, et eraisik ostaks teiselt eraisikut 22 000 euro eest mööblit ilusalongi tarbeks, mis kuulub tegelikult kostjale kuuluvale äriühingule ja liiatigi nimetatud äriühing üürib ilusalongi ruume 2010 aastast. Kostja põhjendas võlakirja andmist hagejale sellega, et hageja ja kostja tütar elasid vabaabielus ja kuna hagejal tekkisid 2012.a. majanduslikud probleemid, oli tal vaja tõendada tõendada teatud rahasummade päritolu, millega hageja nõustus, andes hagejale võlatunnistuse. Kostja väitel võlatunnistuses märgitud salongi üleandmist tegelikult ei toimunud, st üks pool ei andnud üle mööblit ja teine ei andnud üle raha. Kostja arvates on võlatunnistuse näol lisaks veel tegemist näiliku tehinguga – pooled ei ole teineteisele midagi üle andnud ja seega ei saa ka alusetu rikastumise alusel üksteiselt midagi nõuda. Kohtuistung
4.Kohtuistungil jäi hageja oma nõude ja kostja oma vastuväidete juurde (tl 74-78). Hageja seletas kohtuistungil, et firma XXX OÜ rentis ilusalongi ruume aadressil XXX, Tallinn. Ilusalongi juhatas kostja tütar ja hageja tollane elukaaslane XXX(praeguse nimega XXX). Ilusalongi ruumides sai hageja poolt koos kostja tütrega tehtud täielik remont, mida finantseeris hageja, samuti osteti hageja poolt ilusalongile vajalik mööbel ja inventar. Pärast remonti 2007.a. avasid hageja ja kostja tütar nimetatud ruumides ilusalongi nimega XXX, mille juhatajaks oli XXX. Ilusalongis oli 13 töökohta, sh kolm juuksurikohta, föönid, tehnika, näohooldusmasin, 96 000 krooni eest Schwarzkopf tooteid. Ilusalong tegutses seal mitu aastat. Kui hageja ja XXX hakkasid lahku minema, leppisid nad kokku, et XXX ostab hagejalt ilusalongi sisustuse hinnaga 22000 eurot välja. Kuna müügitehing oli hakanud venima ja hageja oli seetõttu ähvardanud, et võtab salongist kõik talle kuuluva ära, helistas hagejale kostja, kes soovis hagejaga kokkusaamist ning andis hagejale müügihinnana 10000 eurot ja ülejäänud summa 12000 euro kohta võlakirja. Pärast hageja ja XXX lahkuminekut töötas ilusalong veel 5 aastat.
5.Kostja poolt kohtuistungil antud seletuse kohaselt tegutses aadressil XXX Tallinnas tõepoolest sisustatud ilusalong nimega XXX, mille juhatajaks oli tema tütar XXX, endise nimega XXX. Ilusalongi avasid hageja ja kostja tütar sel ajal, kui nad olid veel elukaaslased. Peale hageja ja kostja tütre lahkuminekut läks ilusalong üle kostja tütrele XXXle, kuid milline oli hageja ja XXX vaheline kokkulepe vastava tasu osas, seda kostja ei tea. Kui XXX sõitis pärast hagejat lahkuminekut Eestist ära, andis ta ilusalongi üle XXXOÜ-le, mille juhatajaks oli kostja. Ilusalongi sisustus, mille hageja ja kostja tütar ruumidesse jätsid, jäi sinna. Kostja seletuse kohaselt andis ta hagejale ilusalongi kohta võlakirja põhjusel, et hageja ähvardas teda. Hagejale oli raha vaja ja ta nõudis seda kostjalt. Miks kostja sellist tehingut ei tühistanud, ei oska kostja öelda. Ilusalong jätkas peale seda töötamist, kuna uued inimesed investeerisid sinna. Hageja poolt ilusalongi jäetud mööbli ja inventari eest kostja maksta ei taha ja leiab, et hageja võib selle ära viia kui tahab.
Kohtuotsuse põhjendused
2-14-61444
6.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning poolte täiendavad seisukohad, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
7.Hageja nõue suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele (VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2 ja § 76 lg 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 kohaselt tsiviilõigused ja –kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
8.Asjas ei ole poolte vahel vaidlust, et hageja ja kostja on 24.08.2012 allkirjastanud kirjaliku võlakirja, milles hageja kinnitab, et sai kostjalt summa 10 000 eurot salongi üleandmise arvelt aadressil XXX, Tallinn, et kokkuleppel on jäägiks summa 12 000 eurot, mida XXX peab tasuma, maksmise tähtaeg on kokkuleppel (tl 6-7). Kohus ei nõustu, et pooltevahelise võlakirja näol on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes ja sellest tulenev XXX kohustus 12000 euro maksmiseks muutub sissenõutavaks alles siis kui pooled on vastavas tähtajas kokku leppinud. Võlatunnistuse olemasolul eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses (võlaõigusseaduse, VÕS § 30) peab tõendama võlausaldaja (Riigikohtu 24.04.2006. a kohtuotsus nr 3-2-1-21-06, p 17; Riigikohtu 06.09.2006 otsus nr 3-2-1-69-06, p 13). Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus (Riigikohtu 24.04.2006. a kohtotsus nr 3-2-1-21-06, p 15).
9.Käesoleval juhul hageja võlausaldajana konstitutiivsele võlatunnistusele ei tugine, seega on pooltevahelise võlakirja puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kuid seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendis 3-2-1-149-14 märkinud (p 13 jj), et vaidluses deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamise üle piisab hagejal nõude tõendamiseks võlatunnistuse esitamisest. Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei ole kostja tõendamiskoormis piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Tõendamiskoormise ümberpööramiseks peaks kostja tuginema sellisele asjaolule, mis otseselt viitaks laenusuhte puudumisele ja mille esinemine oleks hageja kontrolli all ning mille kohta kostjal ei oleks objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja on keeldunud asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Näiteks võiks selliseks asjaoluks olla see, et laenuandjal ei olnud nii suurt sissetulekut
2-14-61444 või nii palju raha, et ta oleks suutnud sellises summas laenu üldse anda, või muu selline asjaolu või asjaolude kogum, mis viitaks võlatunnistuse võimalikule fiktiivsusele.
10.Kohus leiab, et kostja ei ole võlakirjast tuleneva võlgnevuse puudumist veenvalt põhistanud, mis tingiks tõendamiskoormise ümberpööramist hagejale. Vaidlust poolte vahel ei ole, et võlakiri on antud hageja poolt XXX Tallinn asuva ilusalongi kostjale üleandmise eest. Kohtu-istungil võttis kostja omaks, et nimetatud aadressil on tegutsenud ja tegutseb praegugi ettevõttena ilusalong, mille avasid ja sisustasid hageja ja kostja tütar XXX, endise nimega XXX. Pärast hageja ja XXX lahkuminekut läks ilusalong üle XXX , kes andis lahkumisel Eestist ilusalongi omakorda üle XXXOÜ-le, mille juhatajaks oli kostja. Ilusalongi sisustus, mille hageja ja kostja tütar selle ruumidesse jätsid, jäi sinna (tl 74-78). Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on usutav, et kui XXX asuv ilusalong jäi pärast hageja ja kostja tütre XXX lahkuminekut kokkuleppel viimasele (XXX ) ja viimane omakorda andis selle üle kostjaga seotud äriühingule, võis hageja juhul, kui ilusalongi sisustus (mööbel ja inventar) oli osaliselt või täielikult omandatud hageja rahaliste vahendite arvel, nõuda XXX või kostjalt selle kompenseerimist. Kohtu hinnangul kinnitab selle võimalikkust asjaolu, et 2010.a. olid äriruumid XXX üüritud OÜ-le XXX, mille juhatuse liikmeks oli XXX(hilisema nimega XXX) ja 2012, sh enne võlakirja koostamist, olid nimetatud ruumid üüritud XXXOÜ-le, mille juhatuse liikmeks oli kostja (tl 49-55). Kohtu hinnangul ei välista hageja nõuet eraisikuna teiselt eraisikult (kostjalt) ilusalongi sisustuse ja mööbli eest asjaolu, et ilusalongi pidajateks on olnud erinevad äriühingud, sest nende äriühingute ja nendega seotud eraisikute (juhatuse liikmete, osanike, võlausaldajate jne) vahel võivad olla erineva iseloomuga võlasuhted, mis on aktsessoorselt deklaratiivse võlatunnistuse aluseks.
11.Kostja väite osas, et võlakirja andmise näol oli tegemist näiliku tehinguga, kuna kostja andis selle hagejale viimase palvel tõendamaks rahasummade päritolu, kohus leiab, et tegemist on paljasõnalise ja tõendamata väitega. Samuti on kohtu hinnangul paljasõnaline kostja väide, et võlakirja andis ta hagejale seetõttu, et viimane ähvardas teda. Kohus osundab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 alusel oleks kostjal olnud võimalik selline võlakiri tühistada, mida kostja ei teinud. Kostja vastuväite osas, et võlakiri ei ole muutunud sissenõutavaks, kuna pooled ei ole saavutanud kokkulepet 12000 euro tasumise osas, kohus leiab, et sellisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 82 lg 3 ja 7, millest tulenevalt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Hageja poolt esitatud tõendist nähtuvalt andis ta kostjale XXX vahendusel 7 kuu möödumisel võlakirja koostamisest, st 13.03.2013 kirjaga tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 12.05.2013 (tl 8-11). Kohus leiab, et sellega oli hageja andnud kostjale mõistlikult vajaliku tähtaja võlgnevuse tasumiseks, mistõttu nõue 12000 euro tasumiseks oli muutunud sissenõutavaks. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka kostja taotlus jätta hagi läbi vaatamata.
12.Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja põhinõue kuulub rahuldamisele. Lähtudes VÕS §§-dest 113 lg 1 ja 94 on hagejal õigus nõuda ka seadusjärgset viivist. Viivise arvestuse õigsuse suhtes summas 1 541,63 ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 12 000 eurot ning viivised summas 1 541,63 eurot, kõik kokku summas 13 541,63 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt
2-14-61444 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis menetluskulud jäävad kostja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (RKTKm 14.10.2013. a, 3-2-1-107-13, p 13).
15.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
16.Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja (02.04.2015. a ja 06.04.2015. a), milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 650 eurot ja õigusabikulu 1 020 eurot (koos käibemaksuga, s.o 120 eurot/tund koos käibemaksuga). Õigusabikulu sisaldab: 20.11.2014. a vaidlusaluste dokumentide analüüs ja hindamine ning kliendi konsultatsioon (1 tund); 24.11.2014. a hagiavalduse koostamine (2 tundi); 14.01.2015. a kostja vastusega hagile tutvumine ja analüüs (40 minutit); 15.01.2015. a kliendiga läbirääkimised seoses kostja vastuse hagile ja hageja seisukohaga (20 minutit); 23.01.2015. a hageja seisukoha koostamine kostja vastusele hagile (2 tundi); 01.04.2015 kohtuistungiks ettevalmistus (1 tund); 02.04.2015. a kohtuistungil osalemine (1 tund 30 minutit). Hageja kinnitab, et kõik menetluskulude nimekirjas välja toodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.
17.Kostja edastas 08.04.2015. a kohtule oma seisukoha hageja menetluskulude osas. Kostja leiab, et hageja menetluskulud on suures osas ülepaisutatud (vajalik kulu oleks 5,25 tunni ulatuses) ja põhjendatud ei ole juristi tunnitasu summas 120 eurot, vaid tunnitasu 75 eurot (koos käibemaksuga). Hageja 13.04.2015. a vastuses kostjale leidis, et õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus sellest, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega ning et tunnitasu osas on hageja tuginenud Riigikohtu praktikale.
18.Riigikohus on 13.11.2013 määruses asjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13).
19.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta
2-14-61444 (Riigikohtu 03.06.2013. a lahend nr 3-2-1-65-13, p 16). Hageja sellist kinnistust andnud ei ole. Hageja on üksnes märkinud menetluskulude nimekirjas, et 1 020 eurot on koos käibemaksuga. Kohus leiab, et tööühiku hind 100 eurot (ilma käibemaksuta) on käesolevas asjas mõistlik.
20.Kohus tutvunud poolte poolt menetluse käigus esitatud dokumentidega ning võttes arvesse, et tegemist ei ole olnud oma olemuselt keeruka ja mahuka asjaga, peab kohus hageja lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks 5 tunni 50 minuti ulatuses. Kohtu hinnang vajalikule ja põhjendatud ajakulule (märgitud sulgudes) on järgmine: - 20.11.2014 ja 24.11.2014 hagiga seonduvad menetlustoimingud kokku 2 tundi; - 14.01.2015, 15.01.2015 ja 23.01.2015 kostja vastusega seonduvad menetlustoimingud kokku 2 tundi; - 01.04.2015 ja 02.04.2015 kohtuistungiga seonduv kokku 1 tund ja 50 minutit (kohtuistung kestis 1 tund ja 25 minutit). Seega on hageja põhjendatud esindaja tasu suuruseks 583,33 eurot (5 tundi 50 min x 100). Rahuldamata jääb hageja taotlus lepingulise esindaja kulude osas 436,67 euro saamiseks (1 020583,33=436,67).
21.Eelneva põhjal määrab kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 1 233,33 eurot, s.o riigilõiv hagiavalduselt 650 eurot + lepingulise esindaja kulud 583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1 233,33 eurot.
22.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 233,33 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
23.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.