Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest.

Asjaolud 08.05.2015 esitas OÜ Arrson Invest (võlausaldaja) Harju Maakohtule avalduse Arsonsisi Tallinn osaühingu (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on võlausaldajal kahtlus, et võlgnik on maksejõuetu, kuna võlgnik ei täida enda rahalisi kohustusi ja hoiab kohustuste täitmisest kõrvale. Võlausaldaja kui üürileandja ja Arsonsisi Finland OY kui üürniku vahel on 05.10.2004 sõlmitud üürileping konkreetsete ruumide üüriesemega seotud teenuste osutamiseks. Septembris 2006 võttis üürilepingust I tulenevad Arsonsisi Finland OY kohustused üle võlgnik. Võlgnik täidab üürilepingust tulenevaid üürniku kohustusi alates 05.09.2006. Võlgnik (ühendav ühing) ja Arsonsisi Finland OY (ühendatav ühing) on ühinenud ja ühinemine on äriregistrisse sisse kantud 24.08.2012. Üürilepingu I sõlmimise järgselt on seda poolte kokkuleppel korduvalt muudetud nii üüri suuruse kui ka muude tingimuste osas. Alates 2013 märtsist on üürilepingu I alusel võlgniku kasutuses olevate büroo- ja laoruumide üüri suurus 1700 eurot, millele lisandub käibemaks. Lisaks üürile kohustub võlgnik üürilepingu I alusel tasuma kõrvalkulude ja muude teenuste eest. 2014 märtsini oli kõrvalkulude suurus 2500 eurot, millele lisandub käibemaks. Seoses võlgniku ja võlausaldaja vahel suuliselt sõlmitud kokkuleppega lõpetati 2014 aprillist üürilepingu I punktis 2 ajutise kõrvalteenusena (kuni 2014 aasta lõpuni) kokkulepitud laomeheteenuse osutamine. Sellega seoses vähenes kõrvalkulude suurus 2014 aprillist alates 1800 euroni, millele lisandub käibemaks. Uue-Aaviku kinnistul asuva büroo- ja laohoone osade ruumide osas oli sõlmitud üürileping võlausaldaja ja OÜ Talfors vahel. OÜ Talfors kasutas üürilepingu II alusel büroo- ja laohoones asuvat väikest laoruumi ja ühte kontorituba, samal ajal kui võlgnik kasutas suurt laoruumi ja ühte kontorituba. Seoses OÜ Talfors ettevõtte tegevuse lõppemisega (ja võlausaldaja hinnangul ettevõtte üleminekuga võlgnikule) on võlgnik alates märtsist 2014 asunud kasutama üürilepingu II esemeks olevaid ruume ning ruumidega seotud kõrvalteenuseid. Võlausaldaja hinnangul on seoses Talfors OÜ ettevõtte üleminekuga võlgnikule üürileping II üle läinud, kuid ettevõtte ülemineku fakt ei oma üürinõude osas tähendust - võlgnik faktiliselt kasutab üürilepingu II esemeks olnud ruume lisaks üürilepingu I esemeks olevatele ruumidele ning on kohustatud üürilepingu II ruumide kasutamise ja kõrvalteenuste eest omanikule tasuma. Üürilepingu II esemeks olevate ruumide üüri suurus on 1500 eurot ja kõrvalkulude suurus 700 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavalt 05.10.2004 sõlmitud üürilepingu p-dele 1 ja 2 on üürnik kohustatud tasuma üürieseme eest igakuiselt üüri ning lisaks tasuma üüriesemega seotud kõrvalkulude ja teenuste eest. Võlgnik on jätnud tasumata võlausaldaja 02.02.2014 arve nr 100136 ja 04.03.2014 arve nr 100145. Lisaks ei ole võlgnik tasunud aprillikuu üüri ja teenuste eest. Võlausaldaja müüs talle kuulunud 237/383 suuruse mõttelise osa kinnistust ning varasemalt võlausaldajale kuulunud kinnistu mõtteline osa, millel asub üüritav büroo- ja laohoone, kuulub alates 04.03.2014 Clockest OÜ-le. Kinnistu mõttelise osa valdus anti Clockest OÜ-le üle 01.05.2014 ning võlausaldajal on õigus nõuda üürilepingust tulenevat üüri kuni 2014 aprillikuu lõpuni. Üürilepingu II esemeks olevate ruumide üüri suurus on 1500 eurot ja kõrvalkulude suurus 700 eurot, millele lisandub käibemaks. Võlgnik faktiliselt kasutab ruume, mis varem olid üürilepingu I alusel OÜ Talfors kasutuses. Eeltoodust tulenevalt võlgneb võlausaldaja üüri, üüriesemega seotud teenuste tasu ja viivisena võlausaldajale kokku 21 262,91 eurot. 27.05.2015 esitatud vastuses võlgnik pankrotiavaldust ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Võlgnik oli seisukohal, et nõue võlgniku vastu on alusetu või ebaselge ning vaidlus nõude üle tuleb PankrS § 15 lg 3 p-i 1 kohaselt lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Võlausaldaja kui üürileandja ja võlgnik kui üürnik sõlmisid 05.10.2004 üürilepingu (üürileping 1), millega võlausaldaja üüris võlgnikule Rae vallas, Aaviku külas, Uue-Aaviku kinnistul asuva büroo- ja laohoone ning kohustus osutama laomeheteenust. Võlausaldaja üüris omavoliliselt võlgnikule üürile antud büroo- ja laohoones ruume muu üürisuhte (üürileping 2) alusel OÜ-le Talfors. Võlausaldaja müüs kinnistu ja sellel asuva büroo- ja laohoone 04.03.2014 Clockest OÜ-le. VÕS §-le 278 ja § 296 lg-le 1 tuginedes märkis võlgnik, et kuna võlausaldaja ja Clockest OÜ ei ole täitnud üürilepingut 1, on võlgnikul õigus keelduda kohustuste täitmisest. Võlausaldaja tunnistab pankrotiavalduses ka ise, et üüris juba võlgnikule üüritud ruume OÜ-le Talfors. Seega ei täitnud võlausaldaja pikema aja vältel üürilepingut 1 ega andnud lepingus kokkulepitud ruume võlgniku kasutusse. Võlausaldaja ja Clockest OÜ ei taganud üüripinnal interneti ega lauatelefoni ühendust, samuti ei olnud laoruumides tagatud kokkulepitud soojus ega kütmine. Sellest tulenevalt oli laoruumide eesmärgipärane kasutamine raskendatud, mh ei olnud võimalik seal hoida aineid mis olid külmakartlikud. Samuti lõpetati aprillis 2014 võlausaldaja poolt võlgnikule laomeheteenuse osutamine, kuigi poolte vahel sõlmitud üürilepinguga 1 võttis võlausaldaja endale kohustuse pakkuda võlgnikule laomeheteenust. Laomeheteenuseta ei ole aga võimalik üürieset eesmärgipäraselt kasutada ning seetõttu tekkis võlgnikule kuni uue laomehe leidmiseni nii otsene varaline kahju kui ka jäi saamata tulu. Lisaks märkis võlgnik, et võlgnik ei ole omandanud OÜ Talfors ettevõtet, sh võlausaldaja ja OÜ Talfors vahel sõlmitud üürilepingut

päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja esitas 29.01.2012 võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust ei täitnud ja vaidleb nõudele vastu. Ajutise halduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg 3 p-des 1-7. Kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui punkt 1 kohaselt võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgniku poolt 27.05.2015 esitatud vastuväite kohaselt ei saa võlausaldajal olla nõuet, mille ta pankrotiavalduses on võlgniku vastu esitanud, lisaks ei ole võlausaldaja täitnud üürilepingut I, mistõttu on võlgnikul õigus keelduda kohustuste täitmisest. Võlgnikul on nõue summas 960 083,04 eurot võlausaldaja vastu, mille sissenõudmiseks on alustatud tsiviilasi 2-14-10489. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada või kuulub vaidlus lahendamisele hagimenetluse korras. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Pankrotimenetluse aluspõhimõtteks on, et pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. Kohus leidis, et vaidlus üürilepingust tuleneva väidetava kohustuse ning võlausaldaja ja võlgniku vastastikuste kohustuste üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgniku vastuväite kohaselt on Clockest OÜ võtnud üle võlausaldaja ainsa majandustegevuse, milleks oli Uue-Aaviku kinnistu üürimine. Kuivõrd võlausaldaja on kogu enda ettevõttesse kuulunud vara võõrandanud, siis VÕS § 180 lg 1 ja lg 2 tulenevalt on Clockest OÜ omandanud ka väidetava nõudeõiguse ning Arrson Invest OÜ ei ole võlausaldaja, kes oleks õigustatud pankrotiavalduse esitamiseks. Võlgnik peab alusetuks ka võlausaldaja väiteid ettevõtte ülemineku kohta. Arsonsisi Tallinn osaühing ei ole võlgniku vastuväite kohaselt omandanud OÜ-lt Talfors ühtegi ettevõtet. Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi 2-14-10489, kus Arsonsisi Tallinn osaühing nõuab OÜ-lt Talfors ja OÜ-lt Arrson Invest ligemale miljon eurot tasumata kauba eest. Kohtule on esitatud 21. jaanuarist 2014 väljastatud võlatunnistus, kus OÜ Talfors ja Arrson Invest OÜ kinnitavad võlgnevust summas 960 083,04 eurot (tl 67). Võlgnik leiab, et isegi juhul kui võlausaldajal oleks mingi nõue võlgniku vastu, oleks võlgnikul õigus see VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada. Kohtu hinnangul on võlgnik käesolevas menetluses nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Kohus pidas võlgniku vastuväiteid veenvaks ja nõustus võlgnikuga selles, et 08.06.2015 esitatud finantsanalüüs ei ole aluseks ajutise halduri nimetamisele, kuivõrd võlausaldaja ei ole kooskõlas PankrS § 10 lg 1 tõendanud nõude olemasolu ning esineb PankrS § 15 lg 3 p 1 ajutise halduri nimetamist välistav asjaolu. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohus leidis, et antud asjaoludel ei ole võimalik võlgniku ajutist haldurit nimetada. Määruskaebus 26.06.2015 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 11.06.2015 määruse täies ulatuses ja saata asja uueks lahendamiseks tagasi Harju Maakohtule. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda.

Võlausaldaja hinnangul on ebaõige kohtu järeldus, et nõue on ebaselge ja võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Kaebuses toob võlausaldaja esile võlgniku vastu esineva nõude asjaolud ja leiab, et võlgnik võlgneb võlausaldajale üüri, üüriesemega seotud teenuste tasu ja 30.04.2015 seisuga viivisena kokku 21 262,91 eurot. Ebaõige ja vastuoluline on võlgniku väide, justkui peaks kogu hoone olema tema kasutuses, tal ei ole lastud kogu hoonet kasutada ning seetõttu ei ole tal kohustust üüri tasuda. Varasemalt ei ole võlgnik väidetavalt osade ruumide kasutamise võimatusele kordagi tuginenud, kuigi üürisuhe on kestnud üle kümne aasta. Samuti märgib võlausaldaja, et enne pankrotihoiatuse esitamist ei ole võlgnik tuginenud lepingurikkumisele, mille kohaselt ei ole laoruumides tagatud kokkulepitud soojus ega kütmine. Võlausaldaja hinnangul on ilmselge, et väidetav kütteprobleem ja selle tõttu üüri maksmisest keeldumine on alusetu. Samuti on alusetud väited lauatelefoni ja internetiühenduse puudumise osas – esiteks on need teenused tagatud, teiseks ei saa need olla kogu üüri ja kõrvalteenuste maksmisest keeldumise aluseks. Üürieseme kasutamise võimatus seoses väidetava laomeheteenuse puudumise tõttu on alusetu. Võlausaldaja märgib, et käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et Clockest OÜ on kinnistu võõrandamise tõttu võlausaldaja üldõigusjärglaseks ettevõtte ülemineku tulemusena. Kuna ettevõtte üleminekut ei ole toimunud, on OÜ Arrson Invest endiselt kohane võlausaldaja üürinõude osas aja eest, mil ta oli kinnistu omanik. Samuti leiab võlausaldaja, et võlgniku ning OÜ Talfors ja võlausaldaja vahel pooleliolev tsiviilasi (nr 2-14-10489) ei muuda üürinõuet ebaselgeks. Esiteks tunnistatakse viidatud kohtuasja aluseks olevas võlatunnistuses OÜ Talfors kohustust võlgniku ees, mitte võlausaldaja kohustust. Seega tegemist ei ole võlausaldaja kohustusega, mida võlgnik saaks vajadusel kasutada üürinõude tasaarvestamiseks. Kohus on viidatud ilmse asjaolu jätnud tähelepanuta. Isegi kui võlgnikul oleksid hüpoteetiliselt nõuded võlausaldaja vastu, ei ole ta neid käesoleva ajani teostanud ega üürinõude osas tasaarvestusavaldust esitanud. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et isegi juhul kui võlausaldajal oleks üürinõue võlgniku vastu, oleks võlgnikul õigus see VÕS § 197 lg 1 alusel tasaarvestada ning nõue on seetõttu ebaselge. Kokkuvõtvalt on võlausaldaja kaebuses seisukohal, et kohus on alusetult lugenud võlgniku vastuväited põhjendatuks ja veenvaks ning võlausaldaja nõude ebaselgeks ja jätnud võlgniku otsitud vastuväidete alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata. Määrus ei ole nõude ebaselgeks lugemise osas põhjendatud, millega on kohus rikkunud TsMS § 667 lg-t 1, mis on omakorda viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Võlausaldaja leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata võlgniku ilmse maksejõuetuse. Võlgnik ei ole kohustusi pankrotihoiatuse esitamise järel täitnud, mis põhistab võlgniku maksejõuetust PankrS § 10 lg 2 p-i 1 alusel. PankrS § 1 lg-le 3 viidates märgib võlausaldaja, et audiitori kinnitusel ei kata võlgniku vara tema kohustusi ja selline seisund ei ole ajutine. Kohus ei ole viidatud asjaolule hinnangut andnud ega seda määruse tegemisel arvestanud. Olulise asjaolu mittearvestamine on viinud ebaõige määruse tegemiseni ja ajutise halduri alusetult nimetamata jätmiseni. Võlausaldaja 08.06.2015 esitatud finantsanalüüs kinnitab võlgniku maksejõuetust. Kohus on asunud ebaõigele ja põhjendamata seisukohale, et võlausaldaja esitatud finantsanalüüs ei ole aluseks ajutise halduri kinnitamisele. Võlausaldaja on Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-57-14 ja 3-2-1-60-14 avaldatud seisukohtadele tuginedes seisukohal, et ka ajutise halduri nimetamise etapis peab kohus andma hinnangu võlgniku maksejõuetusele, sh võlgniku poolt nõudele vastuvaidlemise korral jätma vaidlusaluse nõude kõrvale ja hindama võlgniku üldist maksejõulisust. Riigikohus on viidatud lahendites jõudnud järeldusele, et PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue või nõude kuulumine võlausaldajale ei ole selge. Võlausaldaja leiab, et eeltoodut tuleb arvestada ka ajutise halduri nimetamise otsustamisel. Vastasel juhul on välistatud pankrotiasja jõudmine pankroti väljakuulutamise etappi – maksejõuetul võlgnikul

on väga kerge mistahes alustel vaidlustada nõue ja selliselt takistada pankrotimenetluse alustamist. Ekslik on maakohtu seisukoht, et nõude ebaselguse ja sellele vastuvaidlemise korral ei pea kohus hindama võlgniku maksejõulisust. Kohus on alusetult sidunud ajutise halduri nimetamise lahendamise üksnes nõude selguse küsimusega ning jätnud tähelepanuta pankrotimenetluse eesmärgi välistada tsiviilkäibest maksejõuetud isikud. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes olulised asjaolud arvestamata ja võlausaldaja vastavate põhistuste suhtes seisukoha andmata. Vastus määruskaebusele Võlgnik määruskaebuse osas oma seisukohta ei esitanud. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.06.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-s 659 ja § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele seoses võlgniku vastuväitega võimatusest kogu ruumi kasutada ja seetõttu puuduvast kohustusest tasuda võlausaldajale üüri, märgib ringkonnakohus, et nimetatud asjaolud tuleb nõude olemasolu kindlakstegemiseks tuvastada ning neile õiguslik hinnang anda väljaspool pankrotimenetlust. Samuti väljub pankrotimenetluse raamest hinnangute andmine sellele, kas vastavalt võlgniku väidetule võisid üüri maksmisest keeldumise aluseks olla asjaolud, et laoruumides ei olnud tagatud kokkulepitud soojus ega kütmine või et puudusid lauatelefon, internetiühendus ja laomeheteenus. Ainuüksi eeltoodut silmas pidades on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kuna võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Arsonsisi Tallinn osaühingu kui juriidilisest isikust võlgniku ajutise halduri määramisel õigesti hinnanud nõude tõendatust ja selgust PankrS § 15 lg 3 p-i 1 järgi. Nõustuda ei saa võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt peab kohus ajutise halduri nimetamise küsimuse lahendamisel andma hinnangu võlgniku maksejõuetusele, sh võlgniku poolt nõudele vastuvaidlemise korral jätma vaidlusaluse nõude kõrvale ja hindama võlgniku üldist maksejõulisust. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendid (nr 3-2-1-57-14 ja 3-2-1-60-24) ei võimalda jõuda kaebuses avaldatud seisukohale, et ka ajutise halduri nimetamise etapis peab kohus andma hinnangu võlgniku maksejõuetusele, sh võlgniku poolt nõudele vastuvaidlemise korral jätma vaidlusaluse nõude kõrvale ja hindama võlgniku üldist maksejõulisust. Nimetatud lahendites on Riigikohus muu hulgas käsitlenud nõude olemasolu, selle kuuluvuse ja selguse hindamise tähtsust pankroti väljakuulutamise üle otsustamise staadiumis, leides, et PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue või nõude kuulumine võlausaldajale ei ole selge. Sellisel juhul tuleb kohtutel Riigikohtu hinnangul võlgniku maksejõulisust hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Praegusel juhul aga ei ole vaidluse all mitte võlgniku pankroti väljakuulutamine, vaid

võlgniku ajutise halduri nimetamine. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et võlgniku maksejõuetus on PankrS § 31 lg-st 1 tulenevalt võlgniku pankroti väljakuulutamise eelduseks. Ajutise halduri määramisel hinnatakse nõude tõendatust ja selgust ning olukorras, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, jätab kohus olenemata võlgniku maksejõuetusest ajutise halduri nimetamata. Seega ei oma käesoleva määruskaebuse lahendamisel tähtsust ka kaebuses viidatud võlausaldaja 08.06.2015 esitatud finantsanalüüs, mis võlausaldaja väitel kinnitab võlgniku maksejõuetust. Kuna määruskaebus jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlausaldaja OÜ Arrson Invest kanda. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tallinna Ringkonnakohus on 19.08.2015 kirjaga palunud menetlusosalistel esitada menetluskulude nimekiri käesoleva määruskaebemenetlusega seonduvate kulude kohta. Vastavalt võlgniku menetluskulude nimekirjale on võlgnikule osutatud tsiviilasjas õigusabi kokku 15 tunni ja 12 minuti ulatuses tunnihinnaga 140 eurot ilma käibemaksuta, kokku summas 2128 eurot (ilma käibemaksuta). Võlgniku lepingulise esindaja osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: 19.05.2015 kliendiga suhtlemine pankrotiavalduse osas (0,2h) – 28 eurot; 20.05.2015 kliendiga suhtlemine pankrotiavalduse osas (0,4h) – 56 eurot; 20.05.2015 pankrotiavalduse ja lisadega tutvumine ning õigusliku positsiooni analüüs (1h) – 140 eurot; 21.05.2015 kohtuga suhtlemine eelistungi aja osas (0,2h) – 28 eurot; 22.05.2015 kliendiga suhtlemine ja pankrotiavalduse vastuse koostamine (2,5h) – 350 eurot; 26.05.2015 pankrotiavalduse vastuse kavandamine, kliendiga suhtlemine ja pankrotiavalduse vastuse täiendamine (1,5h) – 210 eurot; 26.05.2015 pankrotiavaldusele vastuse koostamine (0,5h) – 70 eurot; 27.05.2015 pankrotiavalduse vastuse lõplik valmistamine, kohtu eelistungil osalemine ja kliendi informeerimine istungi käigust (2h) – 280 eurot; 08.06.2015 võlgniku finantsnäitajate kiiranalüüsiga tutvumine ja sellele vastuse koostamine (3,2h) – 448 eurot; 09.06.2015 võlgniku finantsnäitajate kiiranalüüsiga tutvumine ja vastuse täiendamine (2h) – 280 eurot; 11.06.2015 kohtu määrusega tutvumine ja kliendi teavitamine (0,5h) – 70 eurot ja 30.06.2015 võlausaldaja esitatud määruskaebuse ülevaatamine ja kirja saatmine kliendile (1,2h) – 168 eurot. Võlgnik avaldas, et menetluskulude nimekirjast nähtuv võlgniku esindaja ajakulu on olnud põhjendatud ja vajalik antud määruskaebuse õigeks lahendamiseks. Võlgnik kinnitas, et võlgniku esindaja kulu summas 2128 eurot on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Võlausaldaja vaidleb võlgniku menetluskuludele vastu ja palub mitte rahuldada võlgniku 26.08.2015 menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, kuna see on esitatud hilinemisega ning mitte rahuldada avaldust taotletud ulatuses, kuna enamus nimekirjas toodud kuludest ei seondu määruskaebemenetlusega. Ringkonnakohus on 19.08.2015 kirjaga kohustanud menetlusosalisi esitama määruskaebemenetlusega seonduvate kulude nimekiri hiljemalt 25.08.2015. Võlgniku menetluskulude nimekiri on kohtule saadetud 26.08.2015. Võlausaldaja leiab, et hilinemise tõttu tuleb nimekiri jätta tähelepanuta. Lisaks märgib võlausaldaja, et võlgniku menetluskulude nimekirjas toodud kulud, mis on seotud õigusabitoimingutega perioodil 19.05-09.06.2015, on otseselt seotud maakohtu menetlusega ning ei kuulu jaotamisele ja väljamõistmisele määruskaebemenetluses. Ka 11.06.2015 kohtumäärusega tutvumise ja kliendi teavitamise kulu määruskaebemenetlusega seonduva kuluna on küsitav, kuna ka ilma määruskaebemenetluseta oleks vastav õigusabitoiming tulnud teha.

Ringkonnakohus märgib seoses võlgniku esitatud menetluskulude nimekirjaga järgmist. Õige on võlausaldaja vastuväites märgitu, mille kohaselt on võlgnik menetluskulude nimekirja esitanud hilinenult, kuivõrd ringkonnakohus palus menetlusosalistel nimekirjad määruskaebemenetlusega seonduvate kulude kohta esitada hiljemalt 25.08.2015, kuid võlgniku nimekiri laekus kohtule 26.08.2015. Ringkonnakohus ei pea võlgniku menetluskulude nimekirja hilinenult esitamise tõttu praegusel juhul siiski põhjendatuks jätta nimekirja tähelepanuta ja määruskaebemenetluse kulusid välja mõistmata, arvestades seejuures ka seda, et kohtule laekus võlgniku menetluskulude nimekiri 26.08.2015 kell 0:43, seega vaid 43-minutilise hilinemisega. Samuti tuleb siinkohal arvestada asjaoluga, et isegi juhul, kui võlgnik jätnuks avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja nimekirja sootuks esitamata, määraks kohus võlgniku menetluskulud TsMS § 174 lg 1 teisest lausest juhindudes tsiviilasja materjalide alusel sellegipoolest kindlaks. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja vastuväitega, mille kohaselt ei seondu enamus võlgniku 26.08.2015 esitatud menetluskulude nimekirjas toodud kuludest käesoleva määruskaebemenetlusega, vaid on seotud maakohtu menetlusega. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas on võlgnik enda menetluskuludena näidanud lepingulise esindaja poolt maakohtu menetluses tehtud toiminguid perioodil 19.05-09.06.2015, millega seotud menetluskulud on maakohus vaidlustatud 11.06.2015 määruses võlgniku kasuks võlausaldajalt juba välja mõistnud. Käesoleva määruskaebemenetlusega nimetatud kulud ei seondu ning selles osas (summas 1890) tuleb võlgniku avaldus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus peab põhjendatuks mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulud seoses vaidlustatud maakohtu määrusega tutvumise ja kliendi teavitamise ning võlausaldaja määruskaebuse ülevaatamise ja kliendile kirja saatmisega. Ringkonnakohtu hinnangul võib võlgniku lepingulise esindaja ajakulu 0,5 tundi 11.06.2015 määrusega tutvumiseks ja kliendi teavitamiseks pidada mõistlikuks. Samuti on ringkonnakohtu arvates mõistlik ajakulu 1,2 tundi võlausaldaja ca 8-leheküljelise määruskaebuse ülevaatamiseks ja kliendile kirja saatmiseks. Arvestades võlgniku lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot ilma käibemaksuta, kuulub võlgniku avaldus rahuldamisele 238 euro (0,5x140+1,2x140) ulatuses, milline summa tuleb võlausaldajal võlgnikule hüvitada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.