1.Lõpetada menetlus R. Ä. hagis A. Ä. vastu laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 1.10.2017-30.04.2020 tasutud laenumaksete ja 10.09.2018-30.04.2020 tasutud kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (TsMS § 428 lg 1 p 2).
Jätta rahuldamata R. Ä. viivise nõue A. Ä. vastu. Menetluskulud jätta R. Ä. kanda.
3.1 Välja mõista R. Ä.lt A. Ä. kasuks kostja menetluskulude katteks 2629 (kaks tuhat kuussada kakskümmend üheksa) eurot 20 senti. 3.2 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
MENETLUSE VARASEM KÄIK
1.R. Ä. esitas 18.11.2022.a Viru Maakohtule hagiavalduse (ja 07.12.2022.a hagiavalduse täienduse I kd tl 3-4; 134-136; dtl 3-8, 244-249) A. Ä.lt hüvitise nõudes ning palus kostjalt välja mõista hüvitise laenumaksete perioodil 01.10.2017.a. -19.10.2022.a tasumise eest summas 4 383,33 eurot; laenumaksete hüvitise tasumisega viivitamise eest 09.11.2022.a seisuga arvestatud viivis summas 784,14 eurot; jooksev viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest iga viivitatud päeva eest alates hagiavalduse esitamisest (18.11.2022.a.) kuni põhivõlgnevuse (4 383,33 eurot) tasumiseni; kindlustusmaksete perioodil tasumise eest perioodil 10.09.2018-09.04.2021.a summas 206,94 eurot; kinnistu valveteenuse maksete tasumise eest perioodil 01.01.2019-09.03.2020.a. summas 284,55 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.27. märtsi 2023.a. otsusega jättis Viru Maakohus rahuldamata R. Ä. hagi A. Ä. vastu 01.01.2019-09.03.2020.a tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest ja 19.10.202009.04.2021.a. kindlustusmaksete tasumise eest hüvitise nõudes (otsuse resolutsiooni p 1); lõpetas menetluse laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.05.2020-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (resolutsiooni p 2) ja jättis läbivaatamata nõude laenulepingust nr 0922024078 tulenevate perioodil 01.10.201730.04.2020 tasutud laenumaksete ja kindlustusmaksete eest hüvitise saamiseks, välja arvatud osas milles kohus lõpetas menetluse (resolutsiooni p 3).
2.Tartu Ringkonnakohus jättis 16.10.2023.a. otsusega muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata R. Ä. nõude 01.01.2019-09.03.2020.a tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest ja 19.10.2020-09.04.2021.a. kindlustusmaksete tasumise eest hüvitise nõudes ning lõpetas menetluse laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.05.2020-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (so maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuses osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata nõude laenulepingust nr 0922024078 tulenevate perioodil 01.10.2017-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja 10.09.2018-30.04.2020.a. tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks ja saatis tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis oma otsuse p-s 7.2, et juhul, kui tsiviilasjas nr 2-21-9738 leiab kostja tasaarvestuse vastuväidete alusel jõustunud kohtulahendiga tuvastamist hageja nõude lõppemine 01.10.2017-30.04.2020 laenu - ja 10.09.2018-30.04.2020 kindlustusmaksete osas, on see aluseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamiseks käesolevas tsiviilasjas. Tsiviilasjas 2-21-9738 tehtud lahend jõustus 20.01.2024.a. I
R. Ä. NÕUE
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Luminor Bank ning hageja ja kostja (laenuvõtjate / kaastaotlejatena) laenulepingu nr 09220249078, mille alusel väljastas laenuandja pooltele laenu summas 99 063 eurot kinnistu aadressil Kirde 31 Jõhvi soetamiseks. Kinnisvara aadressil Kirde 31 Jõhvi soetasid hageja ja kostja 10.08.2010.a ning abielu hageja ja kostja vahel sõlmiti 02.09.2010.a. Kinnistusraamatusse kanti hageja ja kostja kaasomanikena. Hageja ja kostja vastutasid Luminor pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest solidaarvõlgnikena. Alates 01.10.2017.a hageja ja kostja kooselu faktiliselt lõppes. Hageja andis raha lapse ja abikaasa ülalpidamiseks aga kasutas isiklikud rahalised vahendeid laenumaksete maksmiseks. Viru Maakohtu 16.03.2020.a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 lõpetati poolte kaasomand kinnisasjale XXX (registriosa number XXX), jättis kinnisasja hageja ainuomandisse ning kohustas hagejat maksma kostjale hüvitist 58 000 eurot.
4.Perioodil alates 01.10.2017.a kuni 19.10.2020.a tasus R. Ä. oma isiklike rahaliste vahendite arvel pangale 8 766,62 eurot. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 5 kohaselt 5 võib solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Seega tuleb A. Ä.l hüvitada hagejale pool hageja poolt tasutud laenusummast, ehk 4383,33 eurot. Põhjusel, et vastav nõue oli avaldatud tsiviilasjas nr 2-20-17088, mis algas 19.11.2020.a, siis TsÜS § 160 lg 1 alusel peatus laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. 21.09.2020 nõudekirjaga nõudis hageja kostjalt pangale A. Ä. osas tasutu hüvitamist summas 4 383,33 eurot. Kuna lepingu kehtivuse ajal ei tasunud solidaarvõlgnikud lepinguga ettenähtud makseid, ütles laenuandja 06.04.2021.a avaldusega poolte vahel sõlmitud lepingu erakorraliselt üles. Kuni poolte vahel sõlmitud laenulepingu ülesütlemiseni perioodil alates 10.09.2018.a kuni 09.04.2021.a tasus hageja sõlmitud kindlustuslepingute alusel oma isiklikest rahalistest vahenditest kinnistu aadressil XXX kindlustamiseks 413,88 eurot. Sellest 206,94 eurot tuleb hageja arvates hüvitada kostjal. Nimetatud summast avaldati 337,73 eurot tsiviilasjas nr 2-2017088, mis algas 19.11.2020.a, mistõttu TsÜS §160 lg 1 alusel peatus kindlustusmaksetest summas 168,86 tulenev nõude aegumise tähtaeg. Hageja nõuab kostjalt hüvitisena 4 383,33 eurot kostja eest tasutud laenumaksete eest ja 168,86 eurot kindlustusmaksete eest kokku 4552,19 eurot.
5.Hageja nõuab kostjalt viivist seadusjärgses määras alates 22.09.2020.a. Hageja esitas kostjale laenulepingust tulenevate kostjale langevate maksete tasumise nõude 21.09.2020.a ning kostja ei tasunud hagejale hüvitist, mistõttu tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist põhinõude õigeaegse tasumata jätmise eest alates 22.09.2020.a. Lisaks nõuab hageja lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel.
6.Hageja märgib, et käesoelavas vaidluses avaldatud nõuded tulenevad ja puudutavad tsiviilasjas nr 2-20-17088 avaldatud hageja tasaarvestamise nõuet. Tsiviilasjas nr 2-20-17088 jäeti hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hagejal puudus õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega, kuna hageja oli kohustanud esitama tasaarvestamise nõude enne asjas nr 2-18-11619 kohtuotsuse jõustumiseni ja seda ei teinud. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis tsiviilasja nr 220-17088 määruse punktis 9.5, et: „ asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-11619 ei olnud kaasomandi jagamise viis teada enne kohtuotsuse jõustumist, ei takistanud hagejal tasaarvestuse avalduse esitamist sama tsiviilasja menetluse ajal. Kui hageja tahtnuks kostja kaasomandi lõpetamise
tulemusena kohtuotsusega tekkivat rahalist nõuet tasaarvestada oma solidaarkohustuse täitmisest tulenevate nõuetega, mis olid muutunud sissenõutavateks enne kohtuotsuse tegemist, pidanuks ta vastava tasaarvestuse vastuväite esitama enne kohtuotsuse jõustumist. Kui hageja seda ei teinud, siis ei ole ta iseenesest kaotanud oma võimalikku nõudeõigust kostja vastu, kuid ta ei saa TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nende nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist.“ Tulenevalt eeltoodust esitas hageja nõude kostja vastu käesolevas tsiviilasjas. Otsus tsiviilasjas 2-20-17088 on jõustunud. Hageja märgib, et hagis kajastatud nõudeid ei ole menetletud ega menetletavad teistes menetlustes.
7.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustu Hageja leiab, et kuni hageja ning kostja abielu lõppemiseni, s.o 08.06.2018.a toimunud tasumiste puhul on tegemist lahusvara arvel toimunud tasumistega. Ühisvara jagamise tulemusena on A. Ä.l tekkinud nõudeõigus hageja vastu. Hageja tasus kostjale hüvitise seoses omandi kaotamisega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tasus kostja kohustused panga eest ja kinnistu alahoidmisega seotud kulud abieluvara arvelt. Puudub vaidlus, et kinnisvara soetamiseks sõlmitud laenuleping on sõlmitud enne poolte abielu sõlmimist ning poolte abielu kestel kuni abielu lõpetamiseni kehtis nimetatud laenuleping hageja ja kostja kui solidaarvõlgnike suhtes ning laenulepinguga ettenähtud maksed teostati poolte lahusvara arvelt. Nõue aegunud ei ole. Nõue kindlustusmaksete tasumise osas avaldati tsiviilasjas nr 2-2017088, mille kestel oli hageja nõude kostja vastu aegumistähtaeg TsÜS §160 lg 1 alusel peatunud.
8.12.02.2024.a esitatud seisukohas leiab hageja, et alust menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel hageja nõudes 01.10.2017-30.04.2020 laenu- ja 10.09.2018-30.04.2020 kindlustusmaksete osas ei ole. Ringkonnakohus lõpetas menetlus hüvitise nõuetes laenulepingust nr 09220249078 tulenevate ajavahemikul 01.05.2020.a – 19.10.2020.a tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest ja 01.01.2019.a – 09.03.2020.a tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest. Menetlus jätkus hageja nõude osas kostja vastu 01.10.2017-30.04.2020 laenu- ja 10.09.201830.04.2020.a kindlustusmaksete osas. Hageja selgitab, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti hageja nõuet pärast laenulepingu ülesütlemist hageja tehtud laenumaksete hüvitamiseks. Tsiviilasja nr 2-21-9738 esemeks ei ole hageja nõuded, mis on tekkinud alates 01.10.2017.a kuni 19.10.2020.a. Tsiviilasjas nr 2-219738 on tasaarvestustele tuginenud kostja, mitte hageja. Enne laenulepingu ülesütlemist pangale tasutud summad ei olnud ühtegi kohtumenetluse esemeks peale käesoleva menetluse. Perioodil 01.10.2017-30.04.2020 tasus hageja oma isiklikest rahalistest vahenditest laenumaksed kokku 8 458,10 eurot (panga 18.09.2020.a tõend, I kd tl 15; dtl 20). A. Ä. tasumisele kuuluv osa on 4 229,05 eurot. Perioodil 10.09.2018-30.04.2020 tasus hageja oma isiklikest rahalistest vahenditest kindlustusmaksed kokku 261,49 eurot (andmed kindlustuspoliisidest, I kd tl 19-22; dtl 29-32). A. Ä. tasumisele kuuluv osa kindlustusmaksete osas on 130,74 eurot. Hageja nõue on 01.10.2017-30.04.2020 laenu- ja 10.09.2018-30.04.2020 kindlustusmaksete osas 4 359,79 eurot (4 229,05+ 130,74). Hageja esitas kostjale laenulepingust tulenevate kostjale langevate maksete tasumise nõude 21.09.2020.; kostja nõuet ei tasunud, mistõttu nõuab hageja viivist alates 22.09.2020.a (arvestades käesolevas seisukohas täpsustatud hageja nõude suurust). 12.02.2024.a seisuga moodustab hageja nõue kostja vastu arvestatud viivise osas 1308,15 eurot (dtl 451). Lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele soovib hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. II
A. Ä. VASTUVÄITED
9.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Hageja nõuded kuni hageja ning kostja abielu lõppemiseni so 08.06.2018.a tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on ühisvara arvel toimunud tasumistega ning seadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo antud ajaga ühisvara režiimi lõppemise. Väited kooselu lõppemise aja ja nõuete olemasolu kohta tuleb jätta tähelepanuta kuna on põhjendamatud ja vastuolus kehtinud ja kehtiva perekonnaseadusega. Seega alusetu on väide, et perioodil kuni 08.06.2018 tuleb kostjal hagejale hüvitada pool laenumaksetest summast 2690,96 eurot. Kostja lisab, et sama nõue on läbivaatamisel ka tsiviilasjas 2- 21-9738. Antud menetluses on vaidluse all kogu antud nõue kuna hageja väitel ta tasaarvestas selle kostja nõudega, millele kostja vastu vaidleb. Seega on asjas hindamisel kas sama nõue (summas 4552,18 eurot) on materiaalsete eeldustega ning kas selle nõude tasaarvestus on kehtiv. Seega hageja esitatud nõue on lubamatu. Kostja on talle langevat solidaarkohustuse osa täitnud suuremas ulatuses ning hoopis kostjal on tagasinõue hageja vastu. Kostja ei vaidle selle üle, et on sõlmitud pangaga laenuleping, millest tulenevate kohustuste osas on pooled panga suhtes solidaarvõlgnikud (VÕS § 65). VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kostja on täitnud solidaarkohustust 4589,78 eurot. Kostja on tasunud hüvitamiseks hagejale perioodil 13.11.2019 – 19.03.2021 summas 4445,91 eurot. Seega hageja on kandnud kulusid summas 4589,78 eurot (sh kostja eest summas 2294,89 eurot) ning kostja on hüvitanud hagejale summa 4445,91 eurot. Siit tulenevalt on hagejal võlgnevus kostja ees summas 4445,91 eurot – 2294,89 eurot = 2151,02 eurot. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et on arvestatud ka hageja kindlustusmakseid. Peale tasaarvestamist on hageja võlgnevus kostjale summas 2151,02 eurot. Kostja tasaarvestab 2151,02 eurot omakorda hageja nõude vastava osaga, mis on esitatud tsiviilasjas 2-21-9738 (so hageja poolt laenujäägi tasumine pangale ja nõue kostjale solidaarkohustuse täitmiseks). Kostja on talle langeva solidaarkohustuse osa täitnud suuremas ulatuses ning hoopis kostjal on tagasinõue hageja vastu, mis välistab hageja nõude ning see on ilmselgelt alusetu ja põhjendamatu. Kuna hageja nõuded on alusetud on alusetu ka viivisenõue, milline tuleb samuti jätta rahuldamata.
10.9.02.2024.a. esitatud seisukohas (dtl 444) leiab kostja, et samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Hageja nõuded on viidatud tsiviilasjas 2-21-9738 lahendatud ning käesoleval juhul oleks tegemist nõuete korduva lahendamisega. Samuti on kohus lahendanud ka viivisenõuded. Kostja rõhutab, et viivisenõuded on ka hea usu põhimõttega vastuolus ning kostja viitab ringkonnakohtu otsuses punktis 13 (tsiviilasi 2- 21-9738) esitatud põhjendustele.
Kokkuvõtteks on kostja seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. III
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus lõpetab menetluse R. Ä. esitatud laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 1.10.2017-30.04.2020 tasutud laenumaksete ja 10.09.2018-30.04.2020 tasutud kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes ja viivisenõude jätab rahuldamata.
27.märtsi 2023.a. otsusega (I kd tl 196-203; dtl 415-428) jättis Viru Maakohus rahuldamata R. Ä. hagi A. Ä. vastu 01.01.2019-09.03.2020.a tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest ja 19.10.2020-09.04.2021.a. kindlustusmaksete tasumise eest hüvitise nõudes (otsuse resolutsiooni p 1); lõpetas menetluse laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.05.2020-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (resolutsiooni p 2) ja jättis läbivaatamata nõude laenulepingust nr 0922024078 tulenevate perioodil 01.10.2017-30.04.2020 tasutud laenumaksete ja kindlustusmaksete eest hüvitise saamiseks, välja arvatud osas milles kohus lõpetas menetluse (resolutsiooni p 3). Tartu Ringkonnakohus jättis 16.10.2023.a. otsusega (dtl 430-439; II kd tl 36-40) muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata R. Ä. nõude 01.01.201909.03.2020.a tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest ja 19.10.2020-09.04.2020.a. kindlustusmaksete tasumise eest hüvitise nõudes ning lõpetas menetluse laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.05.2020-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (so maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuses osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata nõude laenulepingust nr 0922024078 tulenevate perioodil 01.10.2017-30.04.2020 tasutud laenumaksete ja 10.09.2018-30.04.2020.a. tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks ja saatis tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Hageja täpsustatud nõue asja uuel läbivaatamisel (dtl 448-451) - perioodil 01.10.2017-30.04.2020 tasus hageja laenumaksed kokku 8 458,10 eurot, millest A. Ä. tasumisele kuuluv osa 4 229,05 eurot (dtl 20; I kd tl 15) ; - perioodil 10.09.2018-30.04.2020 tasus hageja kindlustusmaksed kokku 261,49 eurot, millest A. Ä. tasumisele kuuluv osa 130,74 eurot (dtl 29-32; I kd tl 19-22) kokku 4 359,79 eurot. Hageja esitas 21.09.2020.a kostjale laenulepingust tulenevate kostjale langevate maksete tasumise nõude (I kd tl 16, dtl 23-24); kostja nõuet ei tasunud, mistõttu nõuab hageja viivist alates 22.09.2020.a 1308,15 eurot (12.02.2024.a. seisuga; dtl 451) Kostja on seisukohal, et sama nõue oli läbivaatamisel ka tsiviilasjas 2-21-9738. Hageja nõuded on viidatud tsiviilasjas 2-21-9738 lahendatud ning käesoleval juhul oleks tegemist nõuete korduva lahendamisega. Samuti on kohus lahendanud ka viivisenõuded. Kostja rõhutab, et viivisenõuded on vastuolus hea usu põhimõttega (ringkonnakohtu 20.12.2023.a. otsuse p 13 tsiviilasi 2-21-9738) esitatud põhjendustele.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et Nordea bank Finland Plc Eesti filiaal (käesoleval ajal Luminor Bank AS) laenuandjana ja R. Ä. ning A. S. (Ä.) laenusaajatena sõlmisid 06.08.2010.a. laenulepingu nr 09220249078 (I tl 10-12; dtl 11-16), mille kohaselt pank andis laenusaajatele laenu 99 063 eurot, laen kanti R. Ä. arvelduskontole ning eluasemelaen võeti kinnistu aadressil XXX soetamiseks (lepingu p 2)
Kinnistusraamatusse kanti XXX (registriosa nr XXX) kaasomanikena R. Ä. ja A. S., kummalegi omanikule kuulus 1⁄2 mõttelist osa. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste osas on pooled suhtes pangaga solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 mõttes. Vastavalt VÕS § 69 lg 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.
Luminor Bank AS ütles laenulepingu nr 09220249078 06.04.2021.a. üles. Poolte võlg seisuga 06.04.2021.a. oli põhiosas 62173,07, intress 363,85 ja viivis 5,80 eurot – kokku 62 542,72 eurot (tl 25, dtl 36)
15.Hageja märgib, et käesolevas tsiviilasjas avaldatud nõuded tulenevad tsiviilasjas nr 2-2017088 avaldatud hageja tasaarvestusavaldusest. Viidatud tsiviilasjas jättis kohus hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata, leides muuhulgas, et hagejal puudus õigus tasaarvestada oma nõuet kostja nõudega, kuna hageja pidanuks tasaarvestuse nõude esitama enne tsiviilasjas 2-18-11619 otsuse jõustumist (kaasomandi lõpetamine). Riigikohus samas tsiviilasjas aga leidis, et kui ka hageja seda tsiviilasja 2-18-11619 menetluse ajal ei teinud, siis ei ole ta kaotanud oma võimalikku nõudeõigust kostja vastu, kuid ei saa TMS § 221 lg 2 tulenevalt nende nõuetele tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist (I kd tl 135).
16.Esmalt märgib kohus, et poolte abielu ajal, so enne 8.06.2018 (abielu lahutamine) teostatud makseid ei saa arvesse võtta. Kohus märgib kokkuvõtvalt, et poolte abielu sõlmiti 02.09.2010.a ning lahutati Viru Maakohtu 08.06.2018.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-18-4107. Kohtuotsus jõustus 08.06.2018.a. Kuni 08.06.2018 olid R. ja A. Ä. abielus. Abikaasadel oli varaühisuse varasuhe. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara) Vastavalt PKS § 27 lg 1 ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara. Sama paragrahvi 2. lõige annab loetelu esemetest jms, mis moodustab abikaasa lahusvara Lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka (PKS § 27 lg 5). Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka (PKS § 27 lg 6). Varaühisuse varasuhe lõpeb abielu lahutamisega (PKS § 35 p 3). Seega märgib kostja õigesti, et perekonnaseadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo selle ajaga abikaasade ühisvara režiimi lõppemist. Väär on hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et maksete teostamine toimus poolte ühisvara arvel. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väitel tasus ta perioodil 01.10.2017 -08.06.2018 (abielu lõppemiseni) laenumakseid lahusvara arvel, seega lasus hagejal ka antud asjaolu tõendamiskoormis. Lisaks sellele sätestab PKS § 27 lg 6, et vara loetakse ühisvara hulka kuuluvaks seni kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka. Isegi kui mkaksed teostati hageja pangakontolt, ei tähenda see seda, maksed tehti lahusvara arvel. Ka abikaasade arvelduskontodel olevad rahalised vahendid on ühisvara, välja arvatud osas, mis oli olemas enne abielu või mis on saadud pärandi või kinkena. Eeltoodut on kohus märkinud ka tsiviilasjas 2-20-17088 (otsuse p 12).
17.Tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagis nõudis R. Ä. A. Ä.lt hüvitist 24 902,04 euro ja viivise väljamõistmist (I kd tl 154-156, dtl 269-272). Nõude suuruse (24 902,04 eurot) arvestamisel viitab R. Ä. 3.05.2021.a. tasaarveldusavaldusele (I kd 155; tl 162-163; dtl 283285). 3.05.2021.a tasaarveldusavalduses viitab R. Ä. omakorda 12.10.2020 esitatud tasaarvestusavaldusele (esitatud tsiviilasjas nr 2-20-17088 dtl 9) Ts asjas nr 2-20-17088 leidsid kohtud, et hageja pidanuks oma tasaarvestusavalduse esitama enne tsiviilasjas nr 2-18-11619 otsuse jõustumist, mitte tuginema sellele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel (ts asi 2-20-17088).
Käesolevas tsiviilasjas esitatud nõue tuleneb ts asjas 2-20-17088 esitatud tasaarvestusavaldusest (so 12.10.2020 tasaarveldusvaldusest; vt hageja täpsustatud hagiavaldus ts asjas 2-22-17341 I kd tl 135, dtl 244-249). Tsiviilasjas nr 2-21-9738 loobus hageja nõudest oma 01.06.2023. a menetlusdokumendis hagist kostja vastu summas 22 751,02 eurot. Kohus lahendas osalise hagist loobumise 14.06.20223. a kohtumäärusega, millega võttis osalise hagist loobumise vastu. Hageja esitatud 24 902.04 euro suurusest nõudest jäi viidatud tsiviilasjas vaidluse alla põhivõlgnevuse jääk summas 2 151,02 eurot ning viivis. 2151,02 euro osas jättis kohus R. Ä. nõude rahuldamata tuginedes A. Ä. tasaarvestuse avaldusele (esitatud käesolevas tsiviilasjas vastuses hagile I kd tl 149; dtl 262) Kohus leidis tsiviilasjas 2-21-9738, et kostja esitatud tasaarveldamisavaldus on formaalselt ja materiaalselt põhjendatud. Kohus märkis viidatud asjas, et tulenevalt asja materjalidest on kostja tõepoolest hagejale ajavahemikul 13.11.2019 – 19.03.2021. a kandnud üle laenumakseid kogusummas 4 446,53 eurot, mistõttu tasaarveldus on lubatav ning kostjal puudub võlg hageja ees summas 2 151,02 eurot (põhinõude jääk), mistõttu hagi tuleb selles osas jätta rahuldamata. Menetluse ajal tasus kostja ja osaliselt tasaarvestas kogu solidaarkohustuse nõude (31 349,86 eurot). Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud otsuse menetluskulude jaotuse osas, kuid põhinõude ja viivise rahuldamata jätmise osas nõustus maakohtu põhjendustega Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-21-9738 jõustus 20.01.2024.a. Kuivõrd hageja loobus tsiviilasjas nr 2-21-9738 oma 01.06.2023. a menetlusdokumendis hagist kostja vastu summas 22 751,02 euro (kostja täitis nõude) ja võlanõue 2 151,02 eurot jäi rahuldamata tasaarvelduse tõttu A. Ä. nõudega R. Ä. vastu, on tsiviilasjas nr 2-21-9738 lahendatud hageja nõue (22 751,02 + 2151,02 = 24 902, 04 eurot) sh arvestades tema enda tasaarveldusavaldust summas 4552,18 eurot, millele tugineb käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudes (I kd tl 134-136; dtl 244-249).
18.TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kohus lõpetab menetluse R. Ä. esitatud laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 1.10.2017-30.04.2020 tasutud laenumaksete ja 10.09.2018-30.04.2020 tasutud kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes, kuivõrd nõue on tsiviilasjas nr 2-21-9738 lõppenud ja kohtulahend jõustunud.
19.Viivisenõude jätab kohus rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 22.09.2020.a, kuna esitas kostjale 21.09.2020.a nõude laenulepingust tulenevate kostjale langevate maksete tasumiseks ning kostja nõuet ei täitnud. 12.02.2024.a seisuga on hageja nõue kostja vastu arvestatud viivise osas 1308,15 eurot (dtl 451).
Viivist saab nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113). Esiteks märgib kohus, et 21.09.2020 tagasinõudes on antud kostjale tasumiseks kolmepäevane tähtaeg, seega teoreetiliselt saanuks nõue muutuda sissenõutavaks 25.09.2020. Teiseks hageja on tsiviilasjas nr 2-21-9738 16.06.2021.a esitatud hagiavalduses nõude suuruse arvestamisel käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuet arvestanud (dtl 268 jj) ja nõue 24 902,04 eurot on lõppenud osaliselt nõudest loobumise (nõude tasumisega) ja osaliselt kostja nõudega
tasaarvestamisega. Lisaks on kostja tõendanud laenumaksete tasumist 13.11.2019-30.04.2021 (I kd tl 152; dtl 265,266). Kohtu hinnangul on viivise nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Pooltel olid vastastikku nõuded, mida on tasaarvestatud mitmetes kohtumenetlustes (nt 2-1811619, 2-21-7015, 2-21-7760, 2-20-17088, 2-21-9738) ning sellest tulenevalt ei ole kostja olnud maksetega viivituses. Tsiviilasjas 2-21-9738 leidsid nii maa- kui ringkonnakohus, et hageja ise soovis, et pank lõpetaks laenulepingu ja tekitas olukorra, kus laenuleping öeldi üles pangale kolm kuud laenumaksetega mittetasumise eest, kusjuures hageja pakkus ise sellise variandi pangale välja Toimunu ei ole heas usus käituvatele õigussuhte osalistele vastuvõetav (TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Heas usus käituvatele õigussuhte osalistele ei ole vastuvõetav, et koostöös pangaga lepitakse kokku lepingu rikkumise variant. Kohus leiab, et hageja käitumine ühise laenulepingu maksete tasumata jätmisel oli teadlik tegevus eesmärgiga kahjustada kostjat ja seada ta raskesse olukorda. On ilmne, et tasudes kogu laenujäägi pangale koheselt, oli hagejal majanduslik võimekus laenulepingut kohaselt täita (ts asi 2-21-9738). Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus lõpetab laenu- ja kindlustusmaksete nõude osas menetluse, viivisenõude jätab rahuldamata. Juhindudes TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 2 jäävad menetluskulud R. Ä. kanda.
21.Kohus määrab kindlaks menetluskulude rahalise suuruse kooskõlas TsMS § 174 lg 2. Vastavalt kostja esitatud menetluskulude nimekirjadele (dtl 315, 399-400, 445) on A. Ä. esindaja kulu maakohtu ja ringkonnakohtu menetlustes kokku 1116 (arvestusega 7,75 töötundi x 144 eur/h (koos käimekasuga) + 1257 (arvestusega 8,25 töötundi x 144eur/h + 69 eurot sõidukulu) + 256,20 eurot (1,75 h x 146,40 eur/h (koos käibemaksuga) = 2629,20 eurot TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud esindatava huvide kaitsmiseks vajalikud ja põhjendatud ning esindaja tasu mõistliku suurusega (arvestades nii õigusabitoimingutele kulutatud aega kui ka vandeadvokaadist esindaja töötunni hinda). Kohus mõistab hagejalt välja kostja menetluskulude katteks 2629,20 eurot.
22.Kostja palub hagejalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.