R.Ä. hagi A.Ä. vastu 2151,02 euro ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
5336,06 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 14. juuni 2023 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.Ä. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
28. november 2023
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): R.Ä. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok Vastustaja (kostja): A.Ä. (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 14. juuni 2023 otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja välja mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. Samuti täiendada maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas.
Jätta R.Ä. hagi A.Ä. vastu põhivõla 2151, 02 euro ja viivise nõudes rahuldamata, sh põhivõla 2151, 02 euro osas jätta hagi rahuldamata tasaarvestuse tõttu A.Ä. nõudega R.Ä. vastu 13. novembrist 2019 kuni 19. märtsini 2021 Luminor Pank AS-le igakuiste laenumaksete katteks R.Ä.le tehtud maksete hüvitamiseks.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.Ä. (hageja) esitas 16. juunil 2021 Viru Maakohtule hagi A.Ä. (kostja) vastu hüvitise ja viiviste nõudes. Hageja palus lõpliku nõudena mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue 2151,02 eurot, kuni 16. juunini 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 240,15 eurot, kuni 1. juunini 2023 sissenõutavaks muutunud viivise 2959,18 eurot ja viivise põhinõudelt alates 1. juunist 2023 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt lõpetati Viru Maakohtu 16. märtsi 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 poolte kaasomand kinnisasjale asukohaga XXXXXXX vald (registriosa nr XXXXXXX), kinnisasi jäeti hageja ainuomandisse ning hagejat kohustati tasuma kostjale hüvitist 58 000 eurot järgmiselt: 25 000 eurot 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest, 33 000 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena 2750 eurot kuus 30 päeva möödumisel otsuse jõustumisest. Hageja tasus kostjale kokku 51 552,18 eurot, millest 1900 eurot tasuti Swedbanki pangakontole, 45 100 eurot kohtutäituri vahendusel ja 12. oktoobril 2020 tasaarvestamise avalduse tegemisega, millega hageja tasaarvestas oma nõude 4552,18 eurot kostja nõudega summas 4552,18 eurot. Luminor Bank AS (laenuandja), hageja ja kostja (laenuvõtjad) vahel oli 6. augustil 2020 sõlmitud laenuleping nr XXXXXXXXXXXX, mille alusel väljastas laenuandja hagejale ja kostjale laenu 99 063 eurot kinnistu XXXXXXX, ostmiseks. Laenulepingu kohaselt on hagejal ja kostjal solidaarne vastutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Hageja ja kostja vastutavad laenulepingus tulenevate kohustuste ees Luminor Bank AS ees solidaarvõlgnikena (VÕS § 69 lg 1). Kuna pooled ei tasunud laenulepingu kehtivuse ajal lepinguga ettenähtud makseid, siis ütles AS Luminor Bank 6. aprilli 2021 avaldusega laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis laenujäägi 62 542,72 euro (põhinõue 62 173,07 eurot + intress 363,85 eurot + viivis 5,80 eurot) kohest tasumist.
Hageja tasus 14. aprillist 2021 kuni 19. aprillini 2021 Luminor Bank AS-ile 62 699,72 eurot. Seega on hagejal VÕS § 69 lg-st 2 alusel solidaarvõlgniku tagasinõue kostja vastu summas 31 349,86 eurot (62 699,72÷2).
1.juunil 2023 loobus hageja kostja vastu põhinõudest 22 751,02 eurot. Hageja nõutud 31 349,86 eurost on hagejale hüvitatud erinevatel viisidel ja erinevatel tähtaegadel 29 198,84 eurot järgmiselt: - 3. mai 2021 hageja tasaarvestas 6447,82 eurot (dtl 24); - 27. aprillil 2022 kostja tasaarvestas 4552,18 eurot avaldusega kohtumenetluses (dtl 122); - 15. oktoober 2021 kuni 10. aprill 2023 kostja tasus hagejale igakuiste maksetega kokku 6650 eurot; - 2. mail 2023 kostja tasus 11 548,84 eurot hageja pangakontole. Järelikult nõuab kostja hagejalt edaspidi põhivõlga 2151,02 eurot, viivist kuni 16. juunini 2021 240,15 eurot ja viiviseid kuni 1. juunini 2023 2959,18 eurot ja jooksvaid viivised. Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestusavaldusele 2151,02 euro osas, mille kostja esitas nii käesolevas asjas kui ka tsiviilasja 2-22-17341 menetluses. Viru Maakohus tegi tsiviilasjas nr 2-22-17341 otsuse, millega arvestas kostja tasaarvestusega ning jättis seetõttu osa hageja nõudeid rahuldamata. Seega ei saa sama nõuet arvestada teist korda käesolevas asjas.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu, et pooltel on ühine laenukohustus, mille eest nad vastutavad omavahelises sisesuhtes võrdsetes osades. Kostja on tasunud oma osa laenukohustusest otse hagejale. Kostjal puuduvad andmed, kuidas on hageja tasunud laenumakseid pangale. Hageja ei ole tõendanud talle kuuluva nõude olemasolu ja ulatust. Lisaks ei ole hageja nõue sissenõutav ning kohaldada tuleb hea usu põhimõtet. Hageja on teadlikult ja kunstlikult tekitanud olukorra, kus pank oli õigustatud lõpetama laenulepingu ühepoolselt, st hageja ei tasunud laenumakseid mh ei kandnud kostja ülekantud raha edasi pangale. Samas tasus hageja kogu laenu koheselt pärast lepingu ülesütlemist ning asus kohe kostjalt poole tasutud summa hüvitamist nõudma. Laen tasuti samas pangas võetud refinantseerimislaenuga. Järelikult on hageja pangaga sellise lepingu lõpetamise viisi kokku leppinud eesmärgiga lõpetada kostja teadmata nn ühislaen ja esitada kohene tasunõue väidetavas kogu ulatuses. Antud juhul on ilmne hageja tahe tekitada kostjale kahju. Nimelt pole kostjal võimalik koheselt kogu laenu kustutada ning kostjale oli vastuvõetav lõpetatud laenumaksete ajaline kestus ja igakuine määr. Kostja ei tea, millal hageja lõpetas laenu tasumise ning kogunenud viivised ja intressid ei ole kostja kohustus. Kostjal puudub majanduslik võimalus koheselt laenu tagastamiseks. Hageja eesmärk oli panna kostja raskesse majanduslikku olukorda. Kostja ei saa hageja tegevuse (mis viis lepingu ülesütlemiseni) tõttu pankadest laenu. Tsiviilasjas nr 2-21-7015 tunnistati sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr 042/2021/495 (täitedokumendiks 16. märtsi 2020 otsus asjas 2-18-11619) ning tunnistati kostja nõue 2750 eurot tasaarvestatuks võla 11 000 eurot kostja ees vastava osaga 31 349,86 eurost. Seega hageja nõue 31 349,86 eurot vähenes 28 599,86 euroni. Kostja nõue (11 000 eurot) vähenes 8250 euroni. Tsiviilasjas nr 2-21-7760 tunnistati jõustunud kohtulahendiga täiteasjas nr 042/2021/495 sundtäitmine lubamatuks (täideti kohtulahendit kohtuasjas 2-18-11619). Kohtuasjas tunnistati kostja nõue s2750 tasaarvestatuks võlaga 11 000 eurot kostja ees vastava osaga 31 349,86 eurost. Seega hageja nõue 28 599,86 eurot vähenes 25 849,86 euroni. Kostja nõue vähenes 5500 euroni.
Tsiviilasjas 2-20-17088 tunnistati jõustunud kohtulahendiga täiteasjas nr 042/2021/495 sundtäitmine lubatavaks (täideti kohtulahendit kohtuasjas 2-18-11619). Kostja on hageja nõudega teinud kaks tasaarvestust: 10. novembril 2020 tasaarvestas kostja oma nõude jäägi 5500 eurot hageja nõude jäägiga (20 349,86 eurot). 22. detsembril 2022 tegi kostja tasaarvestuse tsiviilasjas nr 2-22-17341 esitatud hagiavastuses käesolevas asjas esitatud laenunõudega summas 2151,02 eurot. Hageja viivise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Maakohus võttis 14. juuni 2023 määrusega vastu hageja nõudest osalise loobumise ning lõpetas menetluse põhinõudes 22 751,02 euro ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus 40% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 1288 eurot ja hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1749,60 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte menetluskulud ning mõistis selles tulemusena hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 461,60 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus märkis, et seoses nõudest loobumisega on vaidluse all põhinõue 2151,02 eurot ja viivised. Maakohus tuvastas, et pooltel on olnud teineteise vastu järgmised rahalised nõuded: - hagejal kostja vastu seoses laenulepingu ülesütlemisega solidaarvõla täitmisest tulenev nõue 31 349,86 eurot; - kostjal hageja vastu kohtuotsusest nr 2-18-11619 tulenev nõue 58 000 eurot, millest hageja pidi kostjale tasuma 25 000 eurot 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest ning 33 000 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena 2 750 eurot kuus. Hageja ei nõustunud kostja 22. detsembri 2022 tasaarvestamise avaldusega 2151,02 eurot. Hageja märgib, et kostja on esitanud tasaarvestamisavaldused kahes tsiviilasjas: asjas nr 2-22-17341 ja käesolevas tsiviilasjas ning tasaarvestamisavalduse seaduslikkuse küsimus on lahendatud asjas nr 2-22-17341. Maakohus leidis, et kostja 22. detsembri 2022 esitatud tasaarvestamisavaldus on formaalselt ja materiaalselt põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-22-17341 (kohtuotsus ei ole jõustunud, tl 155-162) ei ole kohus teinud otsust, millega nõustus kostja tasaarvestusega, vaid on jätnud läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu laenulepingust tulenevate perioodil 1. oktoober 2017-19. oktoober 2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendavas osas märkis kohus, et sama hüvitise nõue, mis on hageja esitanud käesolevas tsiviilasjas, on läbivaatamisel ka tsiviilasjas nr 2-21-9738, mistõttu tuleb jätta nõue läbi vaatamata (otsuse p 13). VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Tasaarvestusavaldusest nähtub, et kostja tasaarvestas 2151,02 eurot hageja nõude vastava osaga, mis on esitatud tsiviilasjas 2-21-9738. Tasaarvestuse tegemisel tugines kostja sellele, et kostja on tasunud laenumaksete hüvitamiseks hagejale perioodil 1. jaanuar 2019 – 19. märts 2021 kokku 4445,91 eurot. Hageja on kandnud antud perioodil laenukulusid laenuandjale summas 4589,78 eurot (sh kostja eest 2294,89 eurot), kuna kostja on hüvitanud hagejale 4445,91 eurot, siis on hagejal võlg kostja ees 2151,02 eurot (4445,91 – 2294,89). Asja materjalidest nähtub, et kostja on hagejale ajavahemikul 13. novembrist 2019 –
19.märtsini 2021 kandnud laenumakseid kokku 4446,53 eurot (tl 65-69), mistõttu on tasaarvestus lubatav ning kostjal puudub võlg hageja ees 2151,02 eurot (põhinõude jääk). Seega tuleb jätta selles osas rahuldamata. Kostja on menetluse ajal tasunud ja osaliselt tasaarvestanud kogu hageja nõude 31 349,86 eurot.
Maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja viivisenõue on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd hageja ise soovis, et pank lõpetaks laenulepingu ja tekitas olukorra, kus laenuleping öeldi üles pangale kolme kuu laenumaksete tasumata jätmise tõttu, kusjuures hageja pakkus ise sellise variandi pangale välja (tl 88-95). Hageja arutas panga esindajaga kostja teadmata laenulepingu lõpetamise võimalikkust, sh ka olukorras, kus kostja maksab talle langevat osa igakuistest laenumaksetest. Toimunu ei ole heas usus käituvatele õigussuhte osalistele vastuvõetav (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2). Heas usus käituvatele õigussuhte osalistele ei ole vastuvõetav, et koostöös pangaga lepitakse kokku lepingu rikkumise variant. Maakohus leidis, et hageja käitumine ühise laenulepingu maksete tasumata jätmisel oli teadlik tegevus eesmärgiga põhjendamatult lõpetada laenusuhe ning koheselt esitada nõue kogu kostja laenuosa tagastamiseks, millega kahjustada kostjat ja seada ta raskesse olukorda. On ilmne, et tasudes kogu laenujäägi pangale koheselt, oli hagejal majanduslik võimekus laenulepingut kohaselt täita. Maakohus jättis TsMS § 163 alusel kostja menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud 40% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude sellist jaotust põhjendas maakohus sellega, et kohus oleks hagi rahuldanud sellesarnases ulatuses nagu kostja kohtumenetluses kompromissina pakkus, kuid hageja kompromissiga ei nõustunud. Kostja menetluskulud on õigusabikulud 2916 eurot. Hageja menetluskulud on riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 2220 eurot. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 461, 60 eurot (1749, 60 – 1288).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2151,02 eurot ja viivised ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 2151,02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 2959,18 eurot ning alates 1. juunist 2023 viivised põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 määras kuni põhinõude täitmiseni. Juhul, kui kohus jätab hageja nõude 2151,02 euro nõudes rahuldamata, palub hageja mõista kostjalt välja üksnes 1. juuniks 2023 sissenõutavaks muutunud viivised 2959,18 eurot. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus ei ole kõiki tõendeid ja asjaolusid analüüsinud. Maakohus on ebaõigesti arvestanud kostja tasaarvestusavaldust 2151,02 eurot teist korda. Tsiviilasjas nr 2-22-17341 on maakohus tasaarvestusavaldusega juba nõustunud. Otsus tsiviilasjas nr 2-22-17341 on vaidlustatud. Hageja ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, millega jäeti rahuldamata hageja viivisenõue. Maakohtu järeldus, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata hageja hea usu põhimõtte vastase käitumise tõttu, on vastuolus maakohtu enda viidatud ringkonnakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-21-7760. Maakohus järeldas viidatud lahendist, et ka käesolevas asjas ei oma tähtsust asjaolu, kumma solidaarvõlgniku tegevuse tõttu laenuleping üles öeldi. Pärast laenulepingu ülesütlemist pidid pooled tasuma panga laenunõude võrdsetes osades, kuid pooled ei olnud tasumises kokku leppinud. Kostja poleks kokkulepet sõlminud, sest laenu tagas hageja ainuomandis olev kinnistu XXXXXXX. Hageja müüs seetõttu kinnistu ning rahuldas müügist saadud raha arvel panga nõude. Seejärel tekkis hagejal ka kostja vastu solidaarvõla tagasinõue. Seega ei ole hageja käitunud hea usu põhimõttega vastuolus olevalt. Viivisearvestuse on hageja välja toonud 1. juuni 2023 seisukohas. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 alusel. Kostja tasus võla pärast hagi esitamist. Maakohtu viide TsMS §-le 163 on põhjendamatu.
6.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
Kostja märkis, et esitas tasaarvestamisavalduse 2151,02 eurot käesolevas menetluses käsitletava nõude osas tsiviilasja 2-22-17341 menetluses ning käesolevas menetluses on esitatud vastav tõend. Kostja on tasaarvestamisel märkinud, et peale tasaarvestamist on hageja võlg kostja ees 2151,02 eurot. 2151,02 euro tasaarvestas kostja hageja nõude vastava osaga, mis on esitatud tsiviilasjas 2-21-9738 (s.o hageja poolt laenujäägi tasumine pangale ja nõue kostjale solidaarkohustuse täitmiseks). Seega puudutas tasaarvestus otseselt käesolevat tsiviilasja ja hageja nõuet. Tasaarvestus puudutab asjaolu, et kostja on hagejale laenu ja intressimakseid hüvitanud tasaarvestatud osas enam, kui tema solidaarkohustuse osa ulatuses ning see võimaldaski tagasinõude esitamise. Teiseks on kostja tsiviilasjas nr 2-22-17341 esitanud vastuväite, et hageja esitas kahes menetluses kattuvaid nõudeid ning kostja ei ole teinud tasaarvestamisi sama summaga kahes menetluses. Seega on hageja nõue 2151,02 euro osas põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on viivisenõude puhul põhjendatult arvestanud hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Seda kinnitavad Luminor Bank AS-i 18. jaanuari 2022 kiri ja panga 8. detsembri 2020-22. märts 2021 ja 5. aprilli 2021 kirjavahetus hagejaga. Hageja tegutsemisele kostja huve kahjustades viitab ka arvukate kohtumenetluste algatamine. Maakohus jagas menetluskulud õiglaselt ja põhjendatult. Kostja tegi hagejale mitmeid kompromissiettepanekuid, mis jäeti kõik tähelepanuta. Hageja arvestas võla tasumisi ning aktsepteeris kostja tasaarvestusi alles lõppseisukohas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte neid kanda. Maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, kuid muuta tuleb otsuse resolutsiooni sõnastust hagi põhivõla nõudes rahuldamata jätmise põhjenduste osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
8.Hageja nõudis 16. juunil 2021 esitatud hagiavalduses kostjalt laenulepingu ülesütlemisest tuleneva solidaarkohustuse täitmist 24 902, 04 euro ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivist. Menetluse ajal tasus ja tasaarvestas kostja hageja põhinõude 22 751, 02 sendi ulatuses, hageja loobus selles osas hagist ja maakohus lõpetas 14. juuni 2023 määrusega osaliselt menetluse (II kd lk 20). Ringkonnakohtu menetluses vaidlevad pooled selles, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt täiendavalt 2151, 02 euro hüvitamist ja viiviseid. Viivise arvestuse esitas hageja 1. juuni 2023 menetlusdokumendis (II kd lk 11).
9.Kostja väidab, et ta on hageja nõude 2151, 02 eurot tasaarvestanud. Kuivõrd hageja nõudis tsiviilasjas nr 2-22-17341 kostjalt kui solidaarvõlgnikult hüvitist sama laenulepingu alusel enne lepingu ülesütlemist 6. aprillil 2021 tehtud laenumaksete jm maksete katteks, esitas kostja
22.detsembril 2021 tsiviilasjas nr 2-22-17341 vastuse hagile (vaidles hagile vastu), milles mh tasaarvestas 2151, 02 eurot käesolevas tsiviilasjas tema vastu esitatud hageja nõudega. Selle dokumendi esitas kostja ka käesolevas asjas (I kd lk 163 jj).
10.Maakohus tuvastas otsuse p-s 14.4, et kostja tugines tasaarvestuse tegemisel sellele, et ta tasus perioodil 1. jaanuar 2019 – 19. märts 2021 hagejale laenumaksete hüvitamiseks 4445, 91 eurot ja on tasunud antud perioodil laenukulusid laenuandjale (täitnud solidaarkohustust) 4589, 78 eurot (sh kostja eest 2294, 89 eurot). Kuna kostja on hagejale hüvitanud 4445, 91 eurot, siis on hagejal võlgnevus kostja ees 2151, 02 eurot (4445, 912294, 89). Maakohus tuvastas, et tõendite (I kd lk 65-69) kohaselt on kostja tõepoolest hagejale üle kandnud perioodil 13. november 2019 – 19. märts 2021 laenumakseid kogusummas
4446, 53 eurot, mistõttu on tasaarvestus lubatav ja kostjal puudub hageja ees võlg 2151, 02 eurot.
11.Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et tsiviilasja nr 2-22-17341 menetluses Viru Maakohus juba otsustas nõustuda kostja tasaarvestusavaldusega ja jättis osa hageja nõuetest tasaarvestusõiguse tõttu rahuldamata. Kostja teeb sama summaga tasaarvestused kahes menetluses. Hageja apellatsioonkaebusest ei nähtu (puuduvad ka selged viited Viru Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-22-17341), milline hageja nõue jäi rahuldamata sama tasaarvestuse tõttu, mille kostja esitas käesolevas tsiviilasjas. Ringkonnakohtu istungil ei osanud hageja esindaja selgitada, millises osas ta maakohtu otsuse p-s 14.4 esitatud käsitluse ja arvestusega ei nõustu. Hagimenetlus on võistlev menetlus. Apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsiooniastmes teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Selleks tuleb apellatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millist õigusnormi on maakohus oma otsuses rikkunud või millise asjaolu on maakohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud (TsMS § 633 lg 3 p 1). Kui hageja leiab, et maakohus teostas nn topelttasaarvestuse, siis peab apellatsioonkaebusest selgelt nähtuma, millise nõudega on kostja juba eelnevalt (väljaspool käesolevat tsiviilasja) oma nõude 2151, 02 euro ulatuses tasaarvestanud. Hageja kaebuses sellised selged põhjendused puuduvad.
12.Tsiviilasjas nr 2-22-17341, millele hageja viitab, on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu
16.oktoobri 2023 otsus. Selle otsusega ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 27. märtsi 2023 otsuse osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata hageja nõude 1. oktoobrist 2017 kuni
30.aprillini 2020 pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks ja 10. septembrist 2018 kuni
30.aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks. Viru Maakohus jättis hagi viidatud osas läbi vaatamata seetõttu, et pooled vaidlevad samade nõuete üle tsiviilasjas nr 2-21-9738 (st käesolevas asjas). Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis tsiviilasja nr 2-22-17341 16. oktoobri 2023 otsuses (p 7.2), et kui käesolevas asjas leiab kostja tasaarvestuse vastuväidete alusel jõustunud kohtulahendiga tuvastamist hageja nõude lõppemine kõnealustel ajavahemikel tasutud laenu- ja kindlustusmaksete osas, on see aluseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamiseks tsiviilasjas nr 2-22-17341. Seega ei ole asjas tõendamist leidnud hageja kaebuse väited, et kostja on kasutanud oma õigust 2151, 02 euro tasaarvestamiseks erinevates tsiviilasjades mitmekordselt. Tasaarvestus käesolevas menetluses on lubatav ja maakohus on põhjendatult jätnud hagi 2151, 02 euro välja mõistmiseks rahuldamata.
13.Hageja märkis apellatsioonkaebuses alternatiivselt, et kui kohus jätab tema hagi põhinõude 2151, 02 eurot rahuldamata, siis palub hageja välja mõista 1. juuni 2023 seisuga arvestatud viivise 2959, 18 eurot. Hageja 1. juuni 2023 menetlusdokumendi kohaselt arvestab hageja viivist alates 4. maist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagi viivise nõudes tuleb jätta rahuldamata, sest käesoleval juhul on viivise nõudmine kostjalt hea usu põhimõttega vastuolus (TsÜS § 138 lg 2). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Maakohus leidis põhjendatult, et Luminor PankAS-i ja hageja kirjavahetusega (I kd lk 88- 94) on tõendatud, et hageja suhtles ilma kostja teadmata pangaga leidmaks võimalust laenuleping ennetähtaegselt lõpetada. Sellise hageja tegevuse tulemusena
muutus kogu laenujääk ennetähtaegselt sissenõutavaks, millega kostja ei olnud arvestanud. Kuigi kostja laenulepingu ülesütlemist ei vaidlustanud, ei tähenda see seda, et hageja võib solidaarkohustuse täitmiseks nõutavalt hüvitiselt nõuda kostjalt täiendavalt viivist. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei veena ringkonnakohut maakohtu otsust selles osas muutma. Hageja seostab laenulepingu ennetähtaegset ülesütlemist vajadusega täita Viru Maakohtu
16.märtsi 2020 kohtuotsust (I kd lk 13jj), millega jagati poolte kaasomand, jäeti kinnistu asukohaga XXXXXXX vallas hagejale ja kohustati hagejat tasuma kostjale hüvitist kokku 58 000 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja kaasomandi sellise jagamise viisiga nõus. Hageja kohtuotsust ei vaidlustanud. Jõustunud kohtuotsuse täitmise kohustusega ei saa hageja õigustada kostjale kahju tekitavat tegevust. Ringkonnakohus märgib seoses hageja viivise nõudega ka seda, et tasaarvestusolukord VÕS § 197 mõttes tekkis, kui hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema vastu suunatud hageja nõue täita. Seega tekkis käesolevas asjas tasaarvestuse olukord alates ajast, mil kostja kui solidaarvõlgniku tagasinõue muutus sissenõutavaks ning hageja nõue oli täidetav ehk kostjal oli õigus hageja nõue täita (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16 p 21). Tasaarvestusolukorra saabumisega lõppesid poolte nõuded VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas ulatuses. Tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte tasaarvestusavalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet ja nõuded lõppevad tagasiulatuvalt alates hetkest, mil tekkis tasaarvestuse olukord. Sama ajahetke seisuga lõpeb ka viivise arvestus. Hageja ei ole selle asjaoluga viivise arvestamisel arvestanud. Kuivõrd kogu hageja viivise nõue on hea usu põhimõttega vastuolus, ei ole ka viivise täpsel arvestusel asja lahendamisel tähtsust.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus lähtus TsMS §-st 163 ja jättis hageja kuludest 40 % kostja kanda ning kostja kuludest 60 % hageja kanda. Maakohus põhjendas sellist kulude jaotust eelkõige kostja poolt tehtud kompromissi ettepanekute tagasilükkamisega hageja poolt. Asja menetlus maakohtus enne kostja poolt viimase makse tegemist 2. mail 2023 ja hageja poolt hagist osalist loobumist kestis 2 aastat. Selle aja jooksul pakkus kostja korduvalt lõpetada asja menetlus kompromissiga. Kompromiss jäi sõlmimata seetõttu, et pooled ei jõudnud ühisele arusaamisele kostja võla suuruse osas, samuti soovis hageja saada kostjalt ka viiviseid. Ringkonnakohus küll nõustub maakohtuga, et kohus oleks hagi rahuldanud sellesarnases ulatuses nagu kohtumenetluses pakkus kostja, kuid käesoleval juhul ei saa ainuüksi seetõttu jätta lõppkokkuvõttes poolte menetluskuludest suuremat osa hageja kanda, kelle nõue rahuldati kohtumenetluse ajal olulises ulatuses. Käesolevas asjas on maakohus 14. juuni 2023 määrusega seoses hagist osalise loobumisega menetluse 22 751 euro nõudes lõpetanud. Maakohus menetluskulusid samas määruses ei jaganud, vaid määras nende jagamise koos kohtuotsuse tegemisega. Hageja loobus osaliselt hagist seoses hageja nõude rahuldamise ja osalise tasaarvestamisega. Menetluskulude jaotus asja menetluse lõpetamise korral on sätestatud TsMS §-s 168. Kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on tema nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud (lõige 5). Kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti (lõige 3). Hagi ei olnud esitatud täielikult põhjendamatult. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja soovis asja lahendada kompromissiga, millega hageja ei nõustunud, kuid menetluse ajal (mis ajal suurenesid ka menetluskulud) rahuldas hageja nõude olulises ulatuses, tuleb analoogselt kompromissi tegemisega TsMS § 168 lg 3 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Kompromissi tegemisel oleks kohus tagastanud hagejale hageja taotlusel pool tasutud riigilõivust TsMS § 150 lg 2 p 1 alusel, nüüd jääb see osa riigilõivust ka hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
15.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt, jätab ringkonnakohus kaebuse esitamisega seotud menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.