1.Jätta R. Ä. hagi A. Ä.vastu 01.01.2019-09.03.2020.a. tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest ja 19.10.2020-09.04.2021 kindlustusmaksete tasumise eest hüvitise nõudes rahuldamata.
2.Lõpetada menetlus R. Ä. hagis A. Ä. vastu laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.05.2020-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõudes (TsMS § 428 lg 1 p 2).
3.Jätta läbivaatamata R. Ä. hagi A. Ä. vastu laenulepingust nr 09220249078 tulenevate perioodil 01.10.2017-19.10.2020 tasutud laenumaksete ja kinnistu kindlustusmaksete eest hüvitise nõue (TsMS § 423 lg 1 p 4), välja arvatud osas, milles kohus lõpetas menetluse (vt resolutsiooni p 2).
4.Menetluskulud jätta R. Ä. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
R. Ä. HAGI
1.R. Ä. esitas 18.11.2022.a Viru Maakohtule hagiavalduse (ja 07.12.2022.a hagiavalduse täienduse) A. Ä. hüvitise nõudes ning palus kostjalt välja mõista hüvitise laenulepinguliste maksete perioodil 01.10.2017.a. -19.10.2022.a tasumise eest summas 4 383,33 eurot; laenulepinguliste maksete hüvitise tasumisega viivitamise eest 09.11.2022.a seisuga arvestatud viivis summas 784,14 eurot; jooksev viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest iga viivitatud päeva eest alates hagiavalduse esitamisest (18.11.2022.a.) kuni põhivõlgnevuse (4 383,33 eurot) tasumiseni; kindlustusmaksete perioodil tasumise eest perioodil 10.09.2018-09.04.2021.a summas 206,94 eurot; kinnistu valveteenuse maksete tasumise eest perioodil 01.01.2019-09.03.2020.a. summas 284,55 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Luminor Bank (laenuandjana), hageja ja kostja (laenuvõtjate /kaastaotlejatena) laenulepingu nr 09220249078, mille alusel väljastas laenuandja pooltele laenu summas 99 063 eurot kinnistu aadressil xxx soetamiseks. Kinnisvara aadressil xxx soetasid hageja ja kostja 10.08.2010.a ning abielu hageja ja kostja vahel sõlmiti 02.09.2010.a. Kinnistu soetamise hetkel oli kinnistu aadressil xxx hageja ja kostja lahusvara, mistõttu olid nad kantud kinnistusraamatusse kaasomanikena. Hageja ja kostja vastutasid Luminor pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest solidaarvõlgnikena, Laenulepingust tulenevad kohustused ei olnud samuti hageja ja kostja ühisvara, sest kohustused oli võetud enne abielu sõlmimist ja laenuraha oli kasutatud lahusvaraks oleva vara soetamiseks. Alates 01.10.2017.a hageja ja kostja kooselu faktiliselt lõppes. Hageja andis raha lapse ja abikaasa ülalpidamiseks aga kasutas isiklikud rahalised vahendeid laenumaksete maksmiseks. Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 16.03.2020.a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 lõpetas Viru Maakohus hageja ja kostja kaasomandi kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa number xxx), jättis kinnisasja hageja ainuomandisse ning kohustas hagejat maksma kostjale hüvitist 58 000 eurot.
Laenulepingu tingimuste kohaselt oli pooltel solidaarne vastutus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Perioodil alates 01.10.2017.a kuni 19.10.2020.a tasus R. Ä. oma isiklike rahaliste vahendite arvel pangale 8 766,62 eurot. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 5 kohaselt 5 võib solidaarvõlgnik teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Seega tuleb A. Ä. hüvitada hagejale pool hageja poolt tasutud laenusummast, ehk 4383,33 eurot. Põhjusel, et vastav nõue oli avaldatud tsiviilasjas nr 2-20-17088, mis algas 19.11.2020.a, siis TsÜS § 160 lg 1 alusel peatus laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. 21.09.2020 nõudekirjaga nõudis hageja kostjalt pangale A. Ä. osas tasutu hüvitamist summas 4 383,33 eurot. Laenulepingu kohaselt on laenusaajad kohustatud laenu tagatise kindlustama. Põhjusel, et lepingu kehtivuse ajal ei tasunud solidaarvõlgnikud lepinguga ettenähtud makseid, ütles laenuandja 06.04.2021.a avaldusega poolte vahel sõlmitud lepingu erakorraliselt üles. Kuni poolte vahel sõlmitud laenulepingu ülesütlemiseni perioodil alates 10.09.2018.a kuni 09.04.2021.a tasus hageja sõlmitud kindlustuslepingute alusel oma isiklikest rahalistest vahenditest kinnistu aadressil xxx kindlustamiseks 413,88 eurot. Sellest 206,94 eurot tuleb hageja arvates hüvitada kostjal. Nimetatud summast avaldati 337,73 eurot tsiviilasjas nr 2-2017088, mis algas 19.11.2020.a, mistõttu TsÜS §160 lg 1 alusel peatus kindlustusmaksetest summas 168,86 tulenev nõude aegumise tähtaeg. AÕS § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Alates 01.01.2019 kuni 09.03.2020, st kuni kohtuotsuse asjas nr 2-18-11619 jõustumiseni 01.05.2020.a ja kinnistu hageja ainuomandisse jätmiseni, tasus hageja kinnistu valve teenuste osutamise arved kokku summas 569,10 eurot. Nendest 284,55 eurot kuulub hüvitamisele kostja, kui kinnistu kaasomaniku poolt. Seega on hageja nõue kostja vastu 4 874,82 eurot, millest 4 383,33 eurot on laenumaksetest tulenev nõue, 168,86 eurot on kinnistu kindlustamisest tulenev nõue ning 284,55 eurot on kinnistu valveteenusest tulenev nõue. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt sama paragrahvi lg 1 teisele lausele loetakse viivise määraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja esitas kostjale laenulepingust tulenevate kostjale langevate maksete tasumise 21.09.2020.a nõude ning kostja ei tasunud hagejale hüvitist, mistõttu tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist põhinõude õigeaegse tasumata jätmise eest alates 22.09.2020.a. 08.11.2022.a seisuga moodustab hageja nõue kostja vastu arvestatud viivise osas 784,14 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub välja mõista kostjalt hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks mittemuutunud viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hüvitamisele kuuluvast summast iga
viivitatud päeva eest alates käesoleva hagiavalduse esitamise hetkest kuni põhinõude täitmiseni.
3.Hageja märgib, et käesoelavas vaidluses avaldatud nõuded tulenevad ja puudutavad asjas nr 2-20-17088 avaldatud hageja tasaarvestamise nõuet. Asjas nr 2-20-17088 jäeti hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hagejal puudus õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega, kuna hageja oli kohustanud esitama tasaarvestamise nõude enne asjas nr 2-18-11619 kohtuotsuse jõustumiseni ja seda ei teinud. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis asja nr 2-2017088 otsuse punktis 9.5, et: „Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-11619 ei olnud kaasomandi jagamise viis teada enne kohtuotsuse jõustumist, ei takistanud hagejal tasaarvestuse avalduse esitamist sama tsiviilasja menetluse ajal. Kui hageja tahtnuks kostja kaasomandi lõpetamise tulemusena kohtuotsusega tekkivat rahalist nõuet tasaarvestada oma solidaarkohustuse täitmisest tulenevate nõuetega, mis olid muutunud sissenõutavateks enne kohtuotsuse tegemist, pidanuks ta vastava tasaarvestuse vastuväite esitama enne kohtuotsuse jõustumist. Kui hageja seda ei teinud, siis ei ole ta iseenesest kaotanud oma võimalikku nõudeõigust kostja vastu, kuid ta ei saa TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt nende nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist.“ Seega on hagejal õigus esitada oma iseseisev nõue kostja vastu käesoleva asja raames, kuna nõude esitamine asjas nr 2-20-17088 TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt ei olnud lubatud. Otsus asjas 2-20-17088 on jõustunud. Seega, käesolevas hagiavalduses kajastatud nõudeid ei ole menetletud ega menetletavad teistes menetlustes.
4.Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu Hageja leiab, et kostja vastuses toodud väited on põhjendamatud ega anna alust hageja hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja leiab, et kuni hageja ning kostja abielu lõppemiseni, s.o 08.06.2018.a toimunud tasumiste puhul on tegemist lahusvara arvel toimunud tasumistega. Ühisvara jagamise tulemusena on A. Ä. tekkinud nõudeõigus hageja vastu. Hageja tasus kostjale hüvitise seoses omandi kaotamisega. Seega, kostja võõrandas oma osa ühisvaras raha eest. Sel juhul peab hageja arvates kostja hüvitama hagejale vara alahoidmisega seotud kulud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tasus kostja kohustused panga eest ja kinnistu alahoidmisega seotud kulud abieluvara arvelt. Puudub vaidlus, et kinnisvara soetamiseks sõlmitud laenuleping on sõlmitud enne poolte abielu sõlmimist ning poolte abielu kestel kuni abielu lõpetamiseni kehtis nimetatud laenuleping hageja ja kostja kui solidaarvõlgnike suhtes ning laenulepinguga ettenähtud maksed teostati poolte lahusvara arvelt. Hageja leiab, et käesoleval juhul just kostjale langeb koormus tõendada, et maksete teostamine toimus poolte ühisvara arvel. Hageja leiab, et tema nõuded ei ole aegunud. Vastav nõue kindlustusmaksete tasumise osas oli avaldatud tsiviilasjas nr 2-20-17088, mille kestel oli hageja nõude kostja vastu aegumistähtaeg TsÜS §160 lg 1 alusel peatunud. Asjas nr 2-20-17088 sundtäitmist lubamatuks tunnistamise hagi jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et hagejal puudus õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega, kuna hageja oli kohustatud esitama tasaarvestamise nõude enne asjas nr 2-18-11619 kohtuotsuse jõustumiseni. Arusaamatu on kostja väide, et: „Kohtute hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 tekkinud kostja vastu nõudeid, mida saaks kostja nõudega tasaarvestada. Seega kohus on antud perioodi puudutavas osas hageja nõuet juba hinnanud ning selle olemasolu eitati.“ Hageja vaidleb nimetatud kostja väitele vastu ning leiab, et nimetatud nõuete osas kohtud otsuseid teinud ei ole ning kohtud ei eitanud hageja nõuet kostja vastu, vaid leidsid, et hageja ei saa tasaarvestada nimetatud nõuet sundtäitmise
lubamatuks tunnistamise menetluses ning vastav nõue tuleb esitada eraldi menetluses, seega kooskõlas kohtute juhistega esitas hageja oma nõude kostja vastu käesolevas menetluses. Kostja leiab, et puudus vajadus valveteenuse osutamises. Hageja sellega ei nõustu. Asjaolu, et peale kooselu lõppemist ei elanud kostja enam kinnistul aadressil xxx, ei tähenda iseenesest, et puudus vajadus valve teenuse osutamises, kuna valveteenuse osutamine oli jätkuvalt ilmtingimata vajalik kaasomanike kaasomandi säilitamiseks. Sel põhjusel valveteenusele tehtud kulud on põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele kostjalt hagejale langevas osas. Hageja leiab, et tema nõuded ei ole aegunud. Vaidlus ei ole asjaolu üle, et maakohus 8. veebruari 2021. a määrusega rahuldanud hageja taotluse hagi tagamiseks ning peatanud täitemenetluse täiteasjas nr 042/2021/15 kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Seega hageja nõude kostja vastu aegumistähtaeg TsÜS §160 lg 1 alusel peatunud.
A. Ä.VASTUVÄITED
5.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. 5.1 Nõuded kuni 08.06.2018.a Hageja nõuded kuni hageja ning kostja abielu lõppemiseni so 08.06.2018.a tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on ühisvara arvel toimunud tasumistega ning seadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo antud ajaga ühisvara režiimi lõppemise. Väited kooselu lõppemise aja ja nõuete olemasolu kohta tuleb jätta tähelepanuta kuna on põhjendamatud ja vastuolus kehtinud ja kehtiva perekonnaseadusega. Teoreetiliselt on sellise nõude esitamine võimalik abikaasade ühisvara jagamisel, kuid antud juhul on abikaasade ühisvara jagatud ning vastav menetlus lõppenud ning vastavat nõuet antud menetluses ei ole. Seega alusetu on väide, et perioodil kuni 08.06.2018 tuleb kostjal hagejale hüvitada pool laenumaksetest summast 2690,96 eurot. 5.2 Nõuded kuni 31.12.2018.a Hageja nõuded seisuga kuni 31.12.2018.a on aegunud, st aegusid 01.01.2022.a. Antud ajal on laenumaksete summa tasutud intressiga kokku 3868,39 eurot (so 1⁄2 ulatuses). Tasutud kindlustusmaksete hüvitamise nõudest on aegunud 32,75 eurot (so tasutud kuni 31.12.2018.a, 1⁄2 ulatuses). TsÜS § 154 sätestab, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Kostja märgib, et hageja väide aegumise peatumise osas on ekslik. Esiteks ei ole eelnevalt esitatud valveteenuse hüvitamise nõuet. Teiseks kuna pooled on osutatud kohtuasjades samad ja kostja leiab, et menetleti sama nõuet (aegumise peatumise alus) on sellise nõude esitamine korduvalt lubamatu. 5.3 Nõuded alates 01.05.2020 kuni 19.10.2020 16.03.2020.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 lõpetas Viru Maakohus hageja ja kostja kaasomandi kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa number xxx), jättis kinnisasja hageja ainuomandisse ning kohustas hagejat maksma kostjale hüvitist 58 000 eurot, kohtuotsus jõustus 01.05.2020.a. Tsiviilasjas 2-20-17088 jõustunud kohtulahenditega asuti seisukohale, et TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, so 01.05.2020.a. Kuna hageja tsiviilasjas nr 2-18-11619 vaidlusaluste nõuete osas tasaarvestuse vastustäitele ei tuginenud, ei saa ta TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt enne 1. maid 2020 tekkinud nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Seega kohtud ei käsitlenud hageja nõudeid, millised on väidetavalt tekkinud enne 01.05.2020.a. Hageja on nimetatud kohtumenetluses toetunud tasaarvestusavaldusele, millises on märkinud ning tugines ka kohtumenetluses sellele, et tema on täitnud panga ees kohustusi ka kostjale
langevas osas. Hageja nõudis ka laenu tagatiseks oleva kinnistu (aadressil xxx) kindlustusmaksete hüvitamist. Kohtute hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 1. mai 2020 – 19. oktoober 2020 tekkinud kostja vastu nõudeid, mida saaks kostja nõudega tasaarvestada. Seega kohus on antud perioodi puudutavas osas hageja nõuet juba hinnanud ning selle olemasolu eitati. Hageja käesolevas kohtuasjas ja nimetatud kohtuasjas esitatud nõuetest kattuvad antud perioodi laenumaksed summas 308,45 eurot ja kindlustusmaksed summas 75,89 eurot. Kostja märgib, et hageja on kindlustanud mitte ainult elamu vaid ka kogu elamus asuva vara, mis on ilmselt hageja enda huvides. Väidetavalt kostja poolt kuulub eeltoodust hüvitamisele 192,17 eurot (so 1/2). Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-34-17 asunud seisukohale, et analoogsel juhtumil tuleb menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetada otsust tegemata, sest on jõustunud kohtuotsusega lahendatud sama nõue samade poolte vahel samal alusel. Sama asja korduva menetlemise keeld, mis tuleneb TsMS § 371 lg 1 p-dest 4-7, on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p-de 3-5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusena kontrollitakse tsiviilasjas muu hulgas seda, kas hagejal on nõue kostja vastu. Ekslik on järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tuleb nõue läbi vaadata eraldi hagimenetluses. Kolleegium märkis, et üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon. Sellest reeglist teeb olulise erandi TsMS § 457 lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Antud juhul peeti põhjendatuks kohaldada analoogia korras TsMS § 457 lg-t 2. Kohtud hindasid ka seda, kas hagejal on üldse nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jõudsid järeldusele, et hagejal ei ole nõuet, millega täitmisele pööratud kostja nõuet tasaarvestada. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tehtud jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega, sh osaliselt. Seega eeltoodud perioodiga seonduv kindlustusmaksete ja laenumaksete nõue on lubamatu ning hagi tuleb selles osas jätta läbivaatamata. Kostja lisab, et sama nõue (va valveteenusest tulenev nõue) on läbivaatamisel ka tsiviilasjas 221-9738, so käimasolevas kohtumenetluses. Antud menetluses on vaidluse all kogu antud nõue kuna hageja väitel ta tasaarvestas selle kostja nõudega, millele kostja vastu vaidleb. Seega on asjas hindamisel kas sama nõue (summas 4552,18 eurot) on materiaalsete eeldustega ning kas selle nõude tasaarvestus on kehtiv. Seega hageja esitatud nõue on lubamatu (va väidetav valveteenus) ning hagi on selles osas võetud menetlusse ebaõigesti ning tuleb jätta läbivaatamata. 5.4 Nõue valveteenuse hüvitamiseks Alates 01.01.2019 kuni 09.03.2020.a tasus hageja kinnistu valve teenuste osutamise arved kokku summas 569,10 eurot. Nendest 284,55 eurot kuulub väidetavalt hüvitamisele kostja, kui kinnistu kaasomaniku poolt. Esiteks puudub vaidlus, et kostja antud perioodil kinnistut ja elamut ei kasutanud ning see oli hageja ainukasutuses, sh kasutas ta seda eluruumina. Hageja kasutas kinnisasja koos oma uue elukaaslasega alates 2018.a sügisest. Mingisugust väidetavat kokkulepet valveteenuse ostmiseks ja selle hüvitamiseks kostja pool ei ole sõlmitud. Kostja ei ole antud teenusega kuidagi seotud ning sellesse asjassepuutuv. Kostjal peale lahkuminekut puudus isegi juurdepääs kinnistule (sh ka valvekoodid jne). Üldteadaolevalt eelkõige kaitstakse eluurumina kasutatavaid ruume esemete varguse eest. Ilmne, et selline vajadus oli hagejal endal kuna kostja oli lahkunud ning mingeid asju ta seal ei hoidnud, sh turvalisuse kaalutlusel.
Kostja märgib, et lisaks eelnevale on hageja nõue seisuga kuni 17.11.2019.a (so 3 aastat sissenõutavaks muutumiseni) aegunud ning kostja taotleb aegumise kohaldamist. Kostja seisukohalt antud nõue tuleb jätta rahuldamata ning kulu ei seondu kaasomanikele vajaliku kuluga, sh kuluga kinnisasja säilitamise mõttes.
6.Kostja on talle langevat solidaarkohustuse osa täitnud suuremas ulatuses ning hoopis kostjal on tagasinõue hageja vastu. Kostja ei vaidle selle üle, et on sõlmitud pangaga laenuleping, millest tulenevate kohustuste osas on pooled panga suhtes solidaarvõlgnikud (VÕS § 65). VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Välistades põhjendamatud ühisvara arvelt tasutud maksete osad ja aegunud maksete osad, sh juba kohtute poolt käsitletud hageja nõudega seonduvat perioodi on kostja täitnud solidaarkohustust järgnevas ulatuses 8 766,62 eurot - 3868,39 eurot – 308,45 eurot = 4589,78 eurot. Kostja on tasunud hüvitamiseks hagejale perioodil 13.11.2019 – 19.03.2021 summas 4445,91 eurot. Seega hageja on kandnud kulusid summas 4589,78 eurot (sh kostja eest summas 2294,89 eurot) ning kostja on hüvitanud hagejale summa 4445,91 eurot. Siit tulenevalt on hagejal võlgnevus kostja ees summas 4445,91 eurot – 2294,89 eurot = 2151,02 eurot. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et on arvestatud ka hageja kindlustusmakseid. Peale tasaarvestamist on hageja võlgnevus kostjale summas 2151,02 eurot. Käesolevaga summa 2151,02 eurot omakorda tasaarvestame hageja nõude vastava osaga, milline on esitatud tsiviilasjas 2-21-9738 (so hageja poolt laenujäägi tasumine pangale ja nõue kostjale solidaarkohustuse täitmiseks). Seega on kostja talle langevat solidaarkohustuse osa täitnud suuremas ulatuses ning hoopis kostjal on tagasinõue hageja vastu, mis välistab hageja nõude ning see on ilmselgelt alusetu ja põhjendamatu. Kokkuvõtteks on kostja seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta osaliselt läbivaatamata või täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
7.Kostja lisab, et hagile lisatud laenulepingu muudatus nr 1 (29.12.2010) tõendab, et pooled tagastasid laenu osa summas 12771 eurot ennetähtaegselt kostja lahusvara arvel, so kostja võõrandas korteriomandi (xxx) ja tasus selle arvelt poolte laenu vastava osa ennetähtaegselt. Abielu ajal (va ennetähtaegne väljamakse) ei eristatud, kes laenu maksab ja millistes osades kuna kohustust täideti ühisvara arvel ning mõlema abikaasa eest. Oluline on märkida, et kostja tegeles sellel ajal ka ühise lapse kasvatamisega. PKS § 17 sätestab, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Seega kuidas ei kujuneks abielu ajal tasutu arvestus tehti makseid perekonnana ja ühiselt. Juhul, kui abikaasad oleks soovinud arvestada tasutut, oleks abiellumisel valitud teine abikaasade vararežiim, mis seda ka võimaldab. PKS § 27 lg 6 kohaselt varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega lahusvaraks olemise seisundi peab tõendama sellest huvitatud isik (antud juhul hageja, so rahalised vahendid, mille arvelt tasuti kohustusi). Seega ilmselgelt alusetu on väide, et perioodil kuni 08.06.2018 tuleb kostjal hagejale hüvitada pool laenumaksetest summast 2690,96 eurot ja tõendada, et makseid tehti ühisvara või lahusvara arvel. Olukorras, kus kostja peab tasuma solidaarkohustust võrdses osas on tal hoopis enamtasutud 2151,02 eurot, seega ilmselgelt hagejal puudub nõue kostja vastu. Kuna hageja nõuded on alusetud on alusetu ka viivisenõue, milline tuleb samuti jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et R. Ä. hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta osaliselt rahuldamata ja läbivaatamata.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega lähtub kohus hagimenetluses poolte esitatust (vt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohus kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.
10.R. Ä. esitab 18.11.2022.a Viru Maakohtule esitatud hagiavalduses (ja 07.12.2022.a hagiavalduse täienduses, tl 3-5 ja 134-136) A. Ä. vastu solidaarkohustuse täitmise nõude laenulepingust nr 09220249078 tulenevate maksete tasumise eest perioodil 01.10.201719.10.2020 summas 4 383,33 eurot; laenulepingust tulenevate maksete hüvitise tasumisega viivitamise eest 09.11.2022.a seisuga arvestatud viivis summas 784,14 eurot; jooksev viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest iga viivitatud päeva eest alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse (4 383,33 eurot) tasumiseni; kindlustusmaksete tasumise eest perioodil 10.09.2018 kuni 09.04.2021.a summas 206,94 eurot; kinnistu valve teenuse maksete tasumise eest perioodil 01.01.2019-09.03.2020 summas 284,55 eurot.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et Nordea bank Finland Plc Eesti filiaal (käesoleval ajal Luminor Bank AS) laenuandjana ja R. Ä. ning A. S. (Ä.) laenusaajatena sõlmisid 06.08.2010.a. laenulepingu nr 09220249078 (tl 10-12), mille kohaselt pank andis laenusaajatele laenu 99 063 eurot, laen kanti R. Ä. arvelduskontole ning eluasemelaen võeti kinnistu aadressil xxx soetamiseks (lepingu p 2) Kinnistusraamatusse kanti xxx (registriosa nr xxx) kaasomanikena R. Ä. ja A. S., kummalegi omanikule kuulus 1⁄2 mõttelist osa. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste osas on pooled suhtes pangaga solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 mõttes. Vastavalt VÕS § 69 lg 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Luminor Bank AS ütles laenulepingu nr 09220249078 06.04.2021.a. üles. Poolte võlg seisuga 06.04.2021.a. oli põhiosas 62173,07, intress 363,85 ja viivis 5,80 eurot – kokku 62 542,72 eurot (tl 25)
Hageja väitel on ta perioodil 01.10.2017-19.10.2020.a. tasunud isiklikest vahenditest poolte solidaarkohustuse täitmisena pangale laenumaksete katteks 8766,62 eurot, millest pool (VÕS § 69 lg 1) ehk A. Ä. osa on 4383, 31 eurot.
Laenulepingust nr 09220249078 (p 8) tulenes laenusaaja(te) kohustus vara kindlustada. Hagiavalduse kohaselt tasus R. Ä. perioodil 10.09.2018- 09.04.2021.a. poolte solidaarkohustuse täitmisena kindlustusmakseid 413,88 eurot, millest pool ehk 206,94 on A. Ä. eest ning tuleb viimasel hüvitada (tl 17-22, 26-30, 31,116). Asjaõigusseaduse (AÕS) § lg 1 tulenevalt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja perioodil 01.01.2019-09.03.2020 kinnistu valveteenuste eest kokku 569.10 eurot, millest 284,55 euro hüvitamist nõuab kostjalt (tl 118-125, 31, 115) Kostja vaidleb hüvitise nõudele täies ulatuses vastu.
12.Kostja on seisukohal, et hageja laenulepingujärgsete maksete ja kindlustusmaksete nõude osas perioodi eest 01.05.2020-19.10.2020 on olemas jõustunud kohtulahend (kohtud on tsiviilasjas nr 2-20-17088 leidnud, et R. Ä. ei ole tasaarvestatavat nõuet A. Ä. vastu viidatud ajavahemikul. Käesolevas tsiviilasjas avaldatud nõuded tulenevad tsiviilasjas nr 2-20-17088 avaldatud hageja tasaarvestusavaldusest. Viidatud tsiviilasjas jättis kohus hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata, leides muuhulgas, et hagejal puudus õigus tasaarvestada oma nõuet kostja nõudega, kuna hageja pidanuks tasaarvestuse nõude esitama enne tsiviilasjas 2-18-11619 otsuse jõustumist (kaasomandi lõpetamine). Riigikohus samas tsiviilasjas aga leidis, et kui ka hageja seda tsiviilasja 2-18-11619 menetluse ajal ei teinud, siis ei ole ta kaotanud oma võimalikku nõudeõigust kostja vastu, kuid ei saa TMS § 221 lg 2 tulenevalt nende nõuetele tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et tsiviilasjas 2-20-17088 leidsid kohtud, et TMS § 221 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi elusündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi (maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-1811619) jõustumist ehk 01.05.2020. Tsiviilasjas 2-18-11619 vaidlusaluste nõuete osas tasaarvestuse vastuväitele R. Ä. ei tuginenud, mistõttu ei saanud tulenevalt TMS § 221 lg 2 enne 01.05.2020 tekkinud nõuete tasaarvestamisele tuginedes nõuda TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Nõude osas mis tekkisid enne 01.05.2020 kohtud eelviidatud tsiviilasja lahendites ei käsitletud ja nende osas sai hageja esitada iseseisva nõude. Nõuete osas, mis puudutavad makseid alates 01.05.2020-19.10.2020 (laenumaksed 308,45 eurot + kindlustusmaksed 75,89 eurot), on kohtud tsiviilasjas nr 2-20-17088 hinnanud, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 01.05.2020-19.10.2020 tekkinud A. Ä. vastu nõudeid, mida tasaarvestada (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-17088 p 8.3-8.6). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17 tehtud lahendis märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusena kontrollitakse muu hulgas seda, kas hagejal on nõue kostja vastu. Üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Sellest reeglist teeb olulise erandi TsMS § 457 lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude
vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata.
Tasaarvestuse vastuväite esitas R. Ä., kes sisuliselt oli sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses kostja positsioonil, soovides välistada enda vastu maksma pandud nõude täitmise. Seetõttu on põhjendatud kohaldada analoogia korras TsMS § 457 lg-t 2. Kohtud on tsiviilasjas nr 2-20-17088 hinnanud ka seda, kas hagejal (R. Ä.) on üldse nõue, mida kostja (A. Ä.) täitemenetluses täidetava nõudega tasaarvestada ja leidsid tsiviilasjas, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et tal oleks ajavahemikul 01.05.2020-19.10.2020 tekkinud A. Ä. vastu nõudeid, mida tasaarvestada. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tsiviilasjas nr 2-2017088 tehtud jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja õigus tasaarvestada oma nõue perioodi eest 01.05.2020-19.10.2020 kostja nõudega (vt viidatud Riigikohtu lahendi p-d 12,13) Hageja käesolevas kohtuasjas ja nimetatud kohtuasjas esitatud nõuetest kattuvad antud perioodi laenumaksed summas 308,45 eurot ja kindlustusmaksed summas 75,89 eurot. Seega nõude osas perioodi eest 01.05.2020-19.10.2020 tuleb menetlus lõpetada tuginedes TsMS § 428 lg 1 p 2 sätestatule.
13.Kostja märgib, et sama hüvitise nõue, mis on hageja esitanud käesolevas tsiviilasjas, on läbivaatamisel ka tsiviilasjas nr 2-21-9738, mistõttu tuleb jätta nõue läbi vaatamata. Kohus nõustub, et sama hüvitise nõue (välja arvatud valveteenuse tasu) on läbivaatamisel tsiviilasjas 2-21-9738, so pooleliolevas menetluses. Tsiviilasjas 2-21-9738 esitatud hagis (tl 154-156) nõuab R. Ä. kostjalt hüvitist (solidaarkohustuse täitmist) pärast 06.04.2021.a. laenulepingu ülesütlemist laenujäägi 62542,72 euro tasumist. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja perioodil 14.04.2021-19.04.2021 pangale 62699,72 eurot, millest pool e 31 349,86 tuleks tasuda solidaarvõlgnikul/kostjal. 03.05.2021.a tasaarvestusavaldusega (tl 162-163) tasaarvestas hageja 16.03.2020 otsusest tsiviilasja 2-18-11619 otsusest tuleneva A. Ä. hüvitise nõude summas 6447,82 eurot oma hüvitise nõudega ning nõuab tsiviilasjas 2-21-9738 hüvitisena 24 902,04 eurot (31 349,866447,82). 03.05.2021 tasaarvestusavalduses viitab R. Ä., et tasaarvestusavalduse esitamise hetkel R. Ä. tasus A. Ä. kokku 51552,18 eurot, millest 1900 eurot Swedbanki arvelduskontole, 45100 eurot kohtutäitur Natalja Malahhova vahendusel ja 12.10.2020 tasaarvestuse avalduse tegemisega, mille kohaselt R. Ä. tasaarvestas oma nõude 4552,18 eurot A. Ä.nõudega 4552.18 eurot. Tasaarvestuse tulemusena on 30.04.2021 seisuga R. Ä. tasumata võla jääk tsiviilasjas nr 2-1811619 täitmiseks 6447,82 eurot. Käesolevas tsiviilasjas kinnitas hageja, et hagis avaldatud nõuded tulenevad ja puudutavad tsiviilasjas nr 2-20-17088 avaldatud hageja tasaarvestamise nõuet (tl 135; 12.10.2020 tasaarvestamisavaldus on tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitatud koos hagiga 19.11.2020). Tasaarvestusavalduses märgib hageja, et perioodil alates 01.10.2017.a kuni 19.10.2020.a tasus R. Ä. isiklike rahaliste vahendite arvelt pangale 8 766,62 eurot. 21.09.2020 esitas R. Ä. A.Ä.e nõude pangale tasutud summade osaliseks hüvitamiseks summas 4383,33 eurot. R. Ä. tasus A. Ä. ja R. Ä. laenu tagamiseks kinnistu kindlustamiseks 337,73 eurot. Nendest kuulus 168,85 eurot hüvitamisele A. Ä. poolt. 21.09.2020 nõudekirjas palus R. Ä. A. Ä. hüvitada 168,85 eurot – kokku 4552, 18 eurot. 10.10.2020 seisuga on A. Ä. nõue R. Ä. vastu 22 000 eurot. R. Ä tasaarvestab nõude 4552,18 eurot A. Ä. nõudega 4552,18 eurot ning pärast tasaarvestamist moodustab A. Ä. nõue R. Ä. vastu 17447,82 eurot.
R. Ä. on 03.05.2021 tasaarvestusavalduses ja tsiviilasjas nr 2-21-9738 hüvitise nõudes arvestanud muuhulgas ka 12.10.2020 tasaarvestusavalduses (ning käesolevas tsiviilasjas esitatud hüvitises, välja arvatud valveteenuse maksete osas) tooduga.
Kohus nõustub kostja seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 on muuhulgas hindamisel ka sama 4552,18 euro tasaarvestatav nõue, millest tulenevalt tuleb selles osas jätta hagi läbivaatamata juhindudes TsMS § 423 lg 1 p 4 sätestatust. Tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p 4 jätab kohus hagi läbi vaatamata kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel. Kohus jätab hageja nõude osas, mis puudutab solidaarkohustuse täitmise nõuet laenu- ja kindlustusmaksete osas, ehk summas 4552, 18 eurot, millest 4383,33 eurot laenumaksed ja 168,85 eurot kindlustusmaksed kuni 19.10.2020.a.
14.Otsuse p-des 12 ja 13 toodut arvestades ei ole iseenesest vaja käsitleda väiteid selle kohta, kas hageja tasus laenumakseid abielu ajal enda lahusvara arvelt ning kas hageja nõue on mingis osas aegunud. 14.1 Kohus märgib kokkuvõtvalt, et poolte abielu sõlmiti 02.09.2010.a ning lahutati Viru Maakohtu 08.06.2018.a. otsusega tsiviilasjas nr 2-18-4107. Kohtuotsus jõustus 08.06.2018.a. Viru Maakohtu 16.03.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-11619 lõpetati A. Ä. ja R. Ä. kaasomand kinnisasjale xxx selliselt, et kinnistu jäi R. Ä. ainuomandisse ning viimane oli kohustatud maksma A. Ä.e hüvitist 58 000 eurot (tl 187-188). Otsus jõustus 01.05.2020 R. Ä. nõuab hagis A. Ä. hüvitist perioodil 01.10.2017-19.10.2020.a. väidetavalt hageja isiklikest vahenditest tasutud laenumaksete eest. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja nimetatud ajavahemikul laenumakseid kokku 8766,62 eurot, millest A. Ä. osa 4 383,33 eurot; Hageja on esitanud Luminor Bank AS-i tõendi (tl 23-24), mille kohaselt on ta 18.09.201717.09.2020 tasunud laenulepingust nr 09220249078 tuleneva kohustuse katteks tasunud põhiosas 5679,11 eurot + intressimaksed 3087,46 + viivis 0,05 kokku 8766,62 eurot. Kuni 08.06.2018 olid R. ja A. Ä. abielus. Abikaasadel oli varaühisuse varasuhe. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara) Vastavalt PKS § 27 lg 1 ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara. Sama paragrahvi 2. lõige annab loetelu esemetest jms, mis moodustab abikaasa lahusvara Lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka (PKS § 27 lg 5). Varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka (PKS § 27 lg 6). Varaühisuse varasuhe lõpeb abielu lahutamisega (PKS § 35 p 3). Seega märgib kostja õigesti, et perekonnaseadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo selle ajaga abikaasade ühisvara režiimi lõppemist. Väär on hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et maksete teostamine toimus poolte ühisvara arvel. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väitel tasus ta perioodil 01.10.2017 -08.06.2018 (abielu lõppemiseni) laenumakseid lahusvara arvel, seega lasus hagejal ka antud asjaolu tõendamiskoormis. Lisaks sellele sätestab PKS § 27
lg 6, et vara loetakse ühisvara hulka kuuluvaks seni kuni ei ole tõendatud selle kuulumine lahusvara hulka. Hageja ei ole tõendanud, et laenumaksed teostati tema isiklike vahendite (lahusvara arvel). Isegi kui mkaksed teostati hageja pangakontolt, ei tähenda see seda, maksed tehti lahusvara arvel. Ka abikaasade arvelduskontodel olevad rahalised vahendid on ühisvara, välja arvatud osas, mis oli olemas enne abielu või mis on saadud pärandi või kinkena.
Seega on põhjendamatu laenumaksete eest hüvitise nõue kuni 08.06.2018.a. Seega tuleb hageja tasutud 8766,62 eurost maha arvata 3027,18, mis tasuti abielu ajal. 8766,623027,18=5739,44 eurot. 14.2 Kostja leiab, et hageja laenumaksete nõuded enne 31.12.2018.a on aegunud (aegusid 01.01.2022.a) so kokku koos intressiga 3868,39 eurot ning kindlustusmaksetest 32,75 eurot. Kostja taotleb aegumise kohaldamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 on sätestatud, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja tugineb aegumise vastuväites TsÜS § 154, mille kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. VÕS § 70 lg 1 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks (lg 2). Koos tagasinõudega aegub ka VÕS § 69 lõikes 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded (§ 70 lg 4). Võlausaldaja (Luminor Bank AS-i) nõue laenumaksete osas enne 31.12.2018 aegunuks TsÜS § 154 järgi 01.01.2022. Seega tulenevalt VÕS § 70 lg 1 lõppenuks ka R. Ä. tagasinõue/hüvitise nõue A. Ä. vastu 01.01.2022.a. Hageja leiab, et aegumine katkes (TsÜS) § 160 kuna vastav nõue oli esitatud tsiviilasjas nr 220-17088, mis alustati 19.11.2020.a. Tulenevalt TsÜS § 160 lg 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 2. lõike p 5 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille täitmist hagiga taotletakse; Nõude aegumise peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitas R. Ä. A.Ä. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasjas nr 042/2020/1284. 19.11.2020 esitatud hagiavalduses leidis hageja et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu, kuna hagejal on hüvitise nõue (solidaarkohustuse täitmise nõue) A. Ä. vastu, mille tasaarvestab A. Ä. nõudega, mida täidetakse täitemenetluses nr (12.10.2020 tasaarvestusavaldus). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et aegumine peatus tsiviilasjas 2-20-17088 hagi esitamisega (19.11.2020) ja lõppes nimetatud tsiviilasjas lahendi jõustumisega ehk 10.11.2022.a. Seega nõue, mis esitatud laenumaksete eest kuni 31.12.2018, ei ole aegunud.
15.Hagiavalduse kohaselt tasus R. Ä. perioodil 10.09.2018- 09.04.2021.a. poolte solidaarkohustuse täitmisena kindlustusmakseid 413,88 eurot, millest pool ehk 206,94 on A. Ä. eest ning tuleb viimasel hüvitada (tl 17-22, 26-30, 31,116). Laenuvõtja(te) kohustus vara kindlustada tuleneb laenulepingu nr 09220249078 p-st 8. Otsuse p-des 12 ja 13 toodut arvestades saab hageja nõuda kostjalt kindlustusmaksete hüvitamist pooles osas (VÕS § 69 lg 1) ajavahemiku eest 19.10.2020-09.04.2021 (laenulepingu ülesütlemiseni) 204 eurot (tl 31, 116) / 2 ehk 102 eurot.
Kostja esitatud tõendite (tl 151-153) kohaselt on ta perioodil 13.11.2019-19.03.2021 tasunud solidaarkohustuse täitmisena 4445,91 eurot ning tasaarvestab kindlustusmaksetest tuleneva nõude hageja osaga kostja täidetud solidaarkohustusega (4445,91/2). Kohtu hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal nõuet kostja vastu ning selles osas jääb nõue rahuldamata.
16.Hagiavalduse kohaselt tasus R. Ä. xxx kinnistu valveteenuse makseid perioodil 01.01.2019-09.03.2020 kokku 569,10 eurot, millest kostja solidaarkohustuse eest 284,55 eurot. Hageja leiab, et kostjal tuleb hüvitada valveteenuse maksete eest 284,55 eurot. Hageja tugineb nõudes AÕS § 75 lg 1, mille kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ja kulutusi. Poolte kaasomand lõppes 01.05.2020.a Hageja tõendab oma nõuet G4S arvetega, kontoväljavõttega maksete tasumise kohta (tl 31, 31 pöördel-115, lk 115 pöördel, lk 117-125). Rahalise nõude esitamiseks teise isiku vastu peab olema õiguslik alus (pooltevaheline võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes). Pooled olid kinnisasja kaasomanikud, võlasuhte sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kostja leiab, et kuna ta alates 2018. aasta sügisest kinnisasja ei kasutanud, vaid seda kasutas hageja koos oma elukaaslasega, ei ole kostja kuidagi valveteenuse ega sellega kuludega seotud. Mingisugust kokkulepet valveteenuse ostmiseks ja kulude hüvitamiseks kostja hagejaga sõlminud ei ole. Kohus möönab, et kinnistu turvalisuse ja valvega seotud kulu saab pidada asja alalhoidmisega seotud kuluks, kuid arvestades, et kinnistust kasutas ja valdas (sh kostja mõttelist osa) ainult hageja, on see ennekõike hageja enda huvides võetud ja kantud kulu, millest ei tule solidaarkohustust kostjale. Kuivõrd kohtu hinnangul on valveteenuse kasutamise eest hüvitise nõue täies ulatuses alusetu ja põhjendamatu, ei pea kohus vajalikuks käsitleda kostja aegumise vastuväidet valveteenuse hüvitise nõudele enne 17.11.2019. Kohus jätab hageja nõude hüvitise saamiseks kinnistu valveteenuse tasumise eest rahuldamata.
17.Kuivõrd R. Ä. hagi jääb osaliselt rahuldamata, osaliselt läbivaatamata ja osaliselt kohus lõpetab nõude osas menetluse, jäätavalt rahuldamata/läbi vaatamata ka viivise nõue. Menetluskulude jaotus
18.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Hagi jääb osaliselt rahuldamata, osaliselt läbivaatamata, osaliselt menetlus lõpetatakse. Juhindudes TsMS § 162 lg 1, 168 lg 2 ja 4 jäävad menetluskulud R. Ä. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik Osaliselt tühistatud Tartu RKK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.