Võlaõigus › Muud

Täidetud lepingut ja täitmise vastuvõtmist ei saa võlausaldaja hiljem võlgnikule süüks panna või täidetud lepingust taganeda. Hagejal oli õigus ja kohustus nõuda kõigi seitsme lepingu täitmise kinnitamisel lepingute punktis 3.4 nimetatud dokumente. Kui hageja on olnud nimetatud seitsme lepingu täitmise aruannete kontrollimisel ja kinnitamisel hooletu, siis on see hageja tegevusetus. Tsiviilõiguses puudub instituut võlausaldaja poolt vastu võetud täitmist hiljem, sh tähtaja möödumisel, vaidlustada. Kuna hageja on täitmise vastu võtnud ja kinnitanud seda iga konkreetse lepingu täitmise aruandel, siis tuleb eeldada, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustused täideti kohaselt. Hageja on kõikide lepingute osas lepingute täitmise vastu võtnud, tema esindaja on lepingute täitmise aruannetel omakäeliselt kinnitanud, et kontrolli tulemus on OK, toetus kasutatud. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis hagi kuue lepingu osas rahuldamata. Kohtu hinnangul on Tallinna linna nõuded MTÜ Vene Muuseum vastu lepingute nr 3-2/40, nr 3-2/228, nr 3-2/325, nr 3-2/411, nr 1022500259 LE25 ja nr 1022500974 LE25 alusel aegunud. Lepingust nr 1022501575 LE25 tulenev Tallinna linna nõue MTÜ Vene Muuseum vastu summas 639, 14 eurot ei ole aegunud ning selles osas menetlus jätkub. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et Tallinna linn eraldas aastatel 2009 ja 2010 MTÜ-le Vene Muuseum seitsme mittetulundustegevuse toetuse kasutamise lepingu alusel 51 768, 44 eurot. Lepingud jõustusid vastavalt lepingute punktile 6.1 nende allakirjutamise momendist järgmiselt: leping nr 3-2/40 jõustus 19.02.2009; leping nr 3-2/228 jõustus 20.05.2009; leping nr 3-2/325 jõustus 19.08.2009; leping nr 3-2/411 jõustus 23.11.2009; leping nr 1022500259 LE25 jõustus 02.03.2010; leping nr 1022500974 LE25 jõustus 20.05.2010; leping nr 1022501575 LE25 jõustus 23.11.2010. Kõnesolevate lepingute punktis 3.7 on sätestatud, et toetuse andjal on õigus toetuse saajalt toetus tagasi nõuda kolme aasta jooksul juhul, kui toetuse saaja on esitanud ebaõigeid andmeid, ei esita nõutud dokumente või aruandlust või ei ole toetust kasutanud lepingute punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel. Selleks, et tuvastada, millal tekkis hagejal punktist 3.7 tulenevalt õigus kostjalt saadud summasid tagasi nõuda, tuleb tuvastada, millal sai hageja teada kostja väidetavast lepingurikkumisest. Lepingute punkti 3.3 kohaselt pidi kostja esitama vormikohase toetuse kasutamise aruande hiljemalt ühe kuu jooksul peale toetatud tegevuse lõpetamist vastavalt lepingu punktile 3.1. Kohus tuvastas, et kostja esitas lepingute punkti 3.3 järgsed toetuste kasutamise aruanded järgmiselt: lepingu nr 3-2/40 aruande 20.04.2009; leping nr 3-2/228 aruande 16.07.2009; lepingu nr 3-2/325 aruande 05.11.2009; lepingu nr 3-2/411 aruande 21.12.2009; lepingu nr 1022500259 LE25 aruande 20.05.2010; lepingu nr 1022500974 LE25 aruande 31.08.2010; leping nr 1022501575 LE25 aruande 07.02.2011. 29.10.2014 istungil märkis kohus, et aruannetest nähtub, et hageja on viinud läbi iga lepingu täitmise kontrolli ja märkinud kontrolli tulemusena „OK“. Vastava aruande kinnitamise ajast alates (aruandel hageja märge OK) oli hageja teadlik, kuidas on kostja eraldatud toetusi kasutanud ja kui hageja leidis, et seda ei ole tehtud sihtotstarbeliselt, oli tal alates sellest ajast õigus nõuda lepingute punkti 3.7 alusel toetusi tagasi. Hageja ei ole lepingute punkti 3.7 alusel lepinguid lõpetanud. Ka ei tekkinud hagejal tsiviilõiguslikus mõttes õigust eraldatud toetuste tagasisaamiseks Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja 18.01.2013 käskkirja nr 1-14/5 ja hageja 08.02.2012 kirja alusel. Käskkiri ei ole tsiviilõiguslikus mõttes nõude aluseks, vaid seda saab käsitleda hageja teatena, milles hageja on nõudnud võla tasumist.

Kostja on keeldunud saadud toetusi tagastamast, kuivõrd tema hinnangul on hageja nõue aegunud. TsMS § 142 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest ning § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Maakohus leidis, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on lg-st 1 tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tähtaeg lõpeb TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel. Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Maakohtu hinnangul sai hageja teada, kuidas on kostja toetusi kasutanud, vastava aruande kinnitamise kuupäeval. Seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt mittesihipäraselt kasutatud toetusi tagasi alates aruande kinnitamisele järgnevast päevast. Nõude maksmapanekuks oli hagejal aega TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lepingu nr 3-2/40 aruande kinnitas hageja 20.04.2009. Seega hakkas aegumistähtaeg selle lepingu osas kulgema ehk hagejal oli õigus nõuda kostjalt lepingu punkti 3.7 alusel saadut tagasi alates 21.04.2009 ja nõue aegus 20.04.2012. Leping nr 32/228 aruande kinnitas hageja 20.07.2009. Seega hakkas aegumistähtaeg selle lepingu osas kulgema alates 21.07.2009 ja nõue aegus 20.07.2012. Lepingu nr 3-2/325 aruande kinnitas hageja 06.11.2009. Seega aegumistähtaeg hakkas kulgema 07.11.2009 ja nõue aegus 06.11.2012. Lepingu nr 3-2/411 aruande kinnitas hageja 21.12.2009. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 22.12.2009 ja nõue aegus 21.12.2012. Lepingu nr 1022500259 LE25 aruande kinnitas hageja 21.05.2010. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 22.05.2010 ja nõue aegus 21.05.2013. Lepingu nr 1022500974 LE25 aruande kinnitas hageja 03.09.2010. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 04.09.2010 ja nõue aegus 03.09.2013. Hagi esitati kohtusse 07.02.2014. Lepingute nr 3-2/40, nr 3-2/228, nr 3-2/325, nr 3-2/411, nr 1022500259 LE25 ja nr 1022500974 LE25 rikkumisest tulenevat nõuet ei ole hageja esitanud aegumistähtaja jooksul. Lepingu nr 1022501575 LE25 aruande kinnitas hageja 07.02.2011. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 08.02.2011 ja nõue oleks aegunud 07.02.2014. Hagi esitati kohtusse aegumistähtaja viimasel päeval 07.02.2014. Hageja nõudele ei kehti TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane aegumistähtaeg. Kõnesolevate lepingute punktis 3.7 on sätestatud, et toetuse andjal on õigus toetuse saajalt toetus tagasi nõuda kolme aasta jooksul juhul, kui toetuse saaja on esitanud ebaõigeid andmeid, ei esita nõutud dokumente või aruandlust või ei ole toetust kasutanud lepingute punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel. Seega on pooled lepingus kokku leppinud, et ka juhul, kui kostja ei ole toetust kasutanud lepingute punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel, on hagejal õigus toetus tagasi nõuda kolme aasta jooksul. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse punktid 2 ja 3 (s.o osas, millega kohus jättis hagi summas 51 129, 30 eurot aegumise tõttu rahuldamata).

Kohus on kohaldanud ebaõigesti nõude aegumist puudutavaid tsiviilseadustiku üldosa sätteid. Kohus on vaidlusaluseid lepinguid analüüsides jõudnud väärale arusaamale, nagu oleksid pooled leppinud kokku, et toetuste tagasi nõudmise aegumistähtajaks on kolm aastat. Nimelt sätestab lepingu punkt 3.7: „Toetuse andjal on õigus Toetuse saajaga leping lõpetada, toetus tagasi nõuda kolme aasta jooksul mitte toetada Toetuse saaja mittetulundustegevust juhul, kui Toetuse saaja on esitanud ebaõigeid andmeid, ei esita nõutud dokumente või aruandlust ei või ole toetust kasutanud käesoleva lepingu punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel“. Koma puudumine kirjavahemärgina (sõnade „nõuda“ ning „kolme“ vahel) võib tekitada segadust lepingu sättest arusaamisel, kuid ei muuda sätte eesmärki. Sätte mõte on kehtestada regulatsioon, mille alusel on toetuse andjal õigus toetuse saajaga leping lõpetada (tähtaega sätestatud ei ole), teiseks - toetus tagasi nõuda (tähtaega sätestatud ei ole) ning kolmandaks - mitte toetada mittetulundustegevust kolme aasta jooksul. Sellist tõlgendusviisi põhjendab lepingute sõlmimise ajal kehtinud ja neis rakendatud Tallinna Linnavolikogu määrus nr 20 „Tallinna linna eelarvest mittetulundustegevuseks toetuste andmise kord“. Nimetatud korra punkt 13 sätestab muuhulgas, et kui toetuse saaja on esitanud ebaõigeid andmeid, ei esita nõutud dokumente ega aruandlust või ei kasuta toetust sihipäraselt, on lepingu sõlminud linnasekretäril, ameti juhatajal või linnaosavanemal õigus toetuse saajaga leping lõpetada, toetus tagasi nõuda ja kolme aasta jooksul mitte toetada toetuse saaja mittetulunduslikku tegevust. Korrast ega selle alusel sõlmitud lepingutest ei tulene, et toetuse tagasinõudmiseks oleks sätestatud tähtaeg. Seega kuulub sellistes olukordades kohaldamisele seadusjärgne regulatsioon. Isegi kui pooled oleksid leppinud kokku nõude esitamise 3-aastases tähtajas, oleks see vastuolus TsÜS § 146 lg-ga 4, mille kohaselt on kohustuste tahtliku rikkumise puhul tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks 10 aastat ning imperatiivse sisu tõttu ei saa pooled selle tähtaja lühendamises kokku leppida. Imperatiivsus 10-aastase aegumistähtaja kohaldamisel kohustuste tahtliku rikkumise korral tuleneb ka TsÜS § 145 lg-st 1, mille kohaselt võib tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, kuid aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Isegi kui toetada kohtu tõlgendust lepingu punkti 3.7 osas (et toetussummade tagasinõudmine saab toimuda vaid kolme aasta jooksul), esineb neis järeldustes puudus. Nimelt on lepingu punkti 3.11 kohaselt eraldatud vahendite sihipärast kasutamist ning toetatud tegevuse otstarbekust ja eesmärgipärasust õigus hinnata Tallinna Linnakantselei sisekontrolöri teenistusel, mistõttu ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema aruannete kinnitamisele järgnevast kuupäevast. Sisekontrolöri teenistus kontrollis linnapea 20.10.2011 resolutsiooni alusel MTÜ-le Vene Muuseum väljamakstud toetuste sihtotstarbelisust. Seega hakkas aegumine kulgema 11.11.2011, mil valmis sisekontrolöri teenistuse memo ning hageja sai toetuste mittesihtotstarbelist kasutamisest teada. Hageja esitas hagi mittesihtotstarbeliselt maksumaksja raha kasutanud ning seeläbi tahtlikult lepingut rikkunud kostja vastu. Vaatamata eeltoodule ei analüüsinud kohus, kas kostja käitumine lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel on käsitatav tahtliku rikkumisena. Hageja esitas hagiavalduses argumendid selle kohta, et kostja poolt edastatud kuludokumendid näitavad toetuse mittesihipärast kasutamist ning märkis, et toetuste kasutamine muudel eesmärkidel kui mittetulundustegevus, on vaadeldav tahtlusena teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada ja omandada tema arvel eeliseid. 01.12.2014 esitas hageja kohtule seda väidet tõendavad kuludokumendid. Nii esitas kostja Tallinna linnale kuludokumendina Fashion Garden OÜ 02.01.2008 arvemüügitšeki nr 1 summas 2935 krooni, kaubaks 10 kotti. Kostja selgituste kohaselt osteti prügikotte. Vastuseks Tallinna linna pöördumisele kinnitas Fashion Garden OÜ juhataja, et tegu on

võltsinguga, tema sõnul nemad prügikottidega ei kauple, vaid müüvad naiste käekotte. Kuludokumentidena esitati ka kaks Riena Grupp OÜ arvet-müügitšekki (03.08.2010 nr 771 summas 510 krooni ja kuupäevata nr 171 summas 2701, 10 krooni), kaubaks vastavalt majandushooldustarbed ja kontoritarbed, kusjuures Riena Grupp OÜ juhatuse liige kinnitas, et nende ettevõte tegeleb vaid pagari- ja kondiitritoodete tootmise ja müügiga ning nad ei ole MTÜ-le nimetatud asju müünud. Samuti esitati Ajalevi OÜ 07.04.2010 tšekk-arve nr 17/10 summas 2470 krooni, kaubaks kontorikaubad. Vastuseks Tallinna linna pöördumisele kinnitas Ajalevi OÜ juhatuse liige, et kõnealust arvet ei ole ettevõte väljastanud. Kostja esitas kuludokumendina ka Balti Impordi OÜ (varasem ärinimi Balti Impordi AS) kuupäevata arve-müügitšeki nr 4 summas 2494 krooni, kaubaks kantseleitarbed. Võltsimiskahtlust kinnitab asjaolu, et kui Tallinna linna esindaja tutvustas Balti Impordi AS-ile arve-tšekki, ilmnes, et ettevõte kaupleb vaid eksklusiivse luksuskaubaga (Mont Blanc sulepead, Breitlingi käekellad, S.T. Dupont tulemasinad, ehted, aksessuaarid, kotid). Arvel oleva kaubakoodi järgi tuvastas Balti Impordi AS esindaja, et antud maksedokument kajastab käekella müüki. Veel esitas kostja Tallinna linnale kuludokumendina VID-DOC EESTI OÜ 21.06.2009 arve nr 290237 summas 3446, 50 krooni, 21.03.2010 arve nr 100037 summas 14 412, 40 krooni ning 11.04.2010 arve nr 100216 summas 8872, 80 krooni, kaubaks vastavalt mälupulgad, optilised diskid, kaamerad, antiviirus, mälukonsool. Vastuseks Tallinna linna pöördumisele kinnitas VID-DOC EESTI OÜ esindaja, et nimetatud arveid ettevõte väljastanud ei ole. Kuludokumentidena esitati ka OÜ Sarabia 12.01.2009 arve nr 181 summas 3015 krooni, 07.04.2009 arve nr 301 summas 1905 krooni ja arve nr 833 summas 665, 95 krooni, kaubaks kantseleikaubad. Vastuseks Tallinna linna pöördumisele kinnitas OÜ Sarabia esindaja, et ei ole nimetatud arveid väljastanud. MTÜ selgituste kohaselt osteti OÜ-lt Sarabia pakkematerjali. OÜ Sarabia esindaja sõnul nemad pakkematerjali ei müü, vaid kauplevad lilledega. Kokkuvõtvalt on nimetatud ettevõtete kinnitused otsesteks tõenditeks sellest, et kostja ei ole kasutanud talle eraldatud raha sihtotstarbeliselt. Nimelt tuleb silmas pidada, et just kostja huvides oli kulutusi tõendavate kuludokumentide esitamine, sest vastasel korral pidanuks ta maksedokumentidega katmata osas toetuse tagastama. Kui ettevõtted kinnitavad, et nende raamatupidamisdokumentides ei eksisteeri selliste numbrite ja sisuga arveid ning need on võltsitud, siis ei ole selles põhjust kahelda. Eeltoodu tõendab üheselt, et kostja rikkus lepingutest tulenevaid kohustusi teadlikult ja tahtlikult. „Tahtluse“ sisustamisel TsÜS § 146 lg 4 kontekstis on Riigikohus juhindunud VÕS § 104 lg-st 5, mille järgi on tahtlus „õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel“ (lahendid 3-2-1-15-09, p 14 ja 3-2-1-79-09, p 11). Samuti viitab kostja tahtlikule mittesihipärasele toetuse kasutamisele asjaolu, et kostja ei ole järelkontrolli läbiviimise jooksul näidanud üles koostöövalmidust, on korduvalt palunud vastamistähtaegade pikendamist, eitanud lakooniliselt mittesihipärast toetuse kasutamist, ei ole esitanud toetuse andjale algdokumendi koopiaid ega ümber lükanud ühtegi toetuse andja väidet jne. Ka kirjeldatud käitumismuster on vaadeldav pahatahtliku venitamistaktikana nõude aegumise saavutamise eesmärgil. Politsei- ja Piirivalveamet alustas 12.12.2014 MTÜ Vene Muuseumi suhtes kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 210 tunnustel, tuginedes samadele tõenditele, millele hageja viitab. Kriminaalmenetlus alustamise fakt kinnitab, et väga tõenäoliselt võib kostja tegevus toetuste taotlemisel olla vaadeldav kohustuste tahtliku rikkumisena. Uurimisasutused ei alusta kriminaalmenetlust kergekäeliselt, vaid kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lg 1 kohaselt üksnes, kui selleks on ajend ja alus. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu kaevatavat otsust tühistada. Maakohtu otsuse lõppjäreldus on kontrollitavas osas õige ja seaduslik, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb otsuse põhjendusi täpsustada. Maakohus ei eksinud, kui leidis, et hagi on vaidlusaluses ulatuses aegunud. Kohus kohaldas nõude aegumist käsitlevaid tsiviilseadustiku üldosa sätteid õigesti. Tõenditest nähtuvalt on kostja esitanud lepingute punkti 3 järgsed toetuste kasutamise aruanded kõigi lepingute kohta, kusjuures vaidlusaluste lepingute järgsetest aruannetest viimane esitati 31.08.2010. Aruannetest nähtuvalt viis hageja läbi iga lepingu täitmise kontrolli, märkides aruandele kontrolli tulemuseks „OK“. Seega pidi hageja olema iga aruande kinnitamisest alates teadlik, kuidas on kostja eraldatud toetusi kasutanud. Kui hageja leidis, et toetusi ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, oli tal sellest ajast alates õigus lepingute punkti 3.7 alusel lepingud lõpetada ja nõuda toetused tagasi. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Raha kasutamise kohta esitatud aruannete kinnitamise ajast alates oli hagejal seega õigus esitada vastav nõue kostja vastu. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et toetuste väidetavast väärkasutamisest pidi hageja saama teada konkreetse aruande kinnitamise ajal ning sellest ajast alates tekkis tal õigus nõuda kostjalt mittesihipäraselt kasutatud toetusi tagasi, seega algas aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega. See, et lepingute kohaselt oli eraldatud vahendite sihipärase kasutamise kontrolli õigus antud Tallinna Linnakantselei sisekontrolöri teenistusele, ei võimalda seostada hagi aegumise algust (nõude sissenõutavaks muutumist) vastava kontrolli teostamisega ega ka linnapea resolutsiooniga, millega anti korraldus toetusteks eraldatud raha kasutamise kontrollimiseks. Õigus eraldatud toetuste tagasisaamiseks ei tekkinud hagejal ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti 05.03.2012 käskkirjast ega hageja 26.03.2012 kirjast kostjale järelkontrolli kohta. Aegumistähtaja algust ei saa tuletada suvalisest ajahetkest, mil üks lepingupool kasutab oma õigust teostada järelkontrolli linna eelarvest mittetulundustegevuseks antud toetuste sihipärase ja lepingutele vastava kasutamise üle. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et lepingute punkti 3.7 sõnastusest võib tõesti järeldada, et toetuse tagasi nõudmiseks ei ole selles tähtaega määratud, sest vaidlusalusest lausest kui tervikust nähtuvalt puudub koma kahe sõna (sõnade „nõuda“ ja „kolme“) vahel ilmse eksimuse tõttu ning et sõnu „kolme aasta jooksul“ tuleb käsitleda tulevikku suunatud mittetoetamise ajalise määratlusena. Samas aga ei muuda see seadusest tulenevat nõude aegumistähtaega. Antud juhul oli hagejal nõude maksmapanekuks aega TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, lg 4 järgi on lg-st 1 tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Maakohus leidis, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele kolmeaastane aegumistähtaeg, seda tulenevalt lepingute punktist 3.7. Kolleegium sellega ei nõustu ning leiab, et kolmeaastast aegumistähtaega tuleb kohaldada siiski seetõttu, et antud juhul ei ole kostja tegevus hinnatav tahtliku rikkumisena, mis võimaldaks kohaldada tehingust tuleneva nõude üldisest aegumistähtajast oluliselt erinevat tähtaega, s.o kohustuste tahtliku rikkumise puhul kohaldatavat tähtaega. TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist vaid siis, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ka Riigikohus on oma lahendites märkinud, et ainuüksi võetud kohustuse mittenõuetekohane täitmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda tema soovitud järeldust teha. Pealegi muudaks teistsugune käsitlus ebaloogiliseks ka lepingute punktis 3.7 sisalduva sanktsiooni, mis välistab toetuse saamise üksnes kolme aasta jooksul, kuid samas oleks hagejal võimalus nõuda toetusi tagasi oluliselt pikema tähtaja jooksul. Seetõttu ei olnud kohtul alust kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuivõrd maakohus ei määranud lahendis kindlaks menetluskulude rahalist suurust ega ka kulude jaotust, siis apellatsioonimenetluse kulude osas määrab ringkonnakohus kindlaks vaid jaotuse. Vastavalt kehtivale menetluskulude kindlaksmääramise korrale määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas lõpplahendis või eraldi määruses pärast põhimenetluse lõppemist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

M. Klaar

I. Parrest

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.02.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.