Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. august 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-55459
Tsiviilasi
Genet Air OÜ hagi OÜ Vaiest vastu 10 872,20 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
10 872,20 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 16. märtsi 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Genet Air OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Genet Air OÜ (rk: 11320920), esindaja Kristjan Aava Vastustaja (kostja): OÜ Vaiest (rk: 10134018), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsi 2015 otsus ja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumis.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Genet Air OÜ esitas 05.08.2014 maakohtule hagi OÜ Vaiest vastu 10 872,20 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.02.2007 üürilepingu, mille alusel andis kostja hagejale kasutada pesula ruumid Võrus Roopa 4. Üürileping sõlmiti kehtivusega kuni 05.02.2017 ning hagejal tuli maksta igakuiselt üüri 3540 krooni ehk 266,24 eurot (koos käibemaksuga). Kostja nõustus hageja ettepanekuga investeerida pesula renoveerimis- ja parendustöödeks 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot. Hageja teostas renoveerimistööd omal kulul. Peale renoveerimistööde lõppu leppisid pooled kokku üüri alandamises 500 kroonile ehk 31,95 eurole, mille kohta sõlmiti 05.01.2009 üürilepingu lisa 1. Üüri alandati eesmärgiga hüvitada hagejale üüripinna juures tehtud renoveerimis- ja parendustööd. 25.08.2011 vahetas kostja pesula ruumide lukud ning alates nimetatud kuupäevast on hagejal lepingueseme kasutamine takistatud. Kostja hagejat üürlepingu erakorralisest ülesütlemisest teavitanud ei ole. Hageja palub kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2009. a kostjale kuuluvate ruumide juures tehtud investeeringute eest, mida hageja ise kasutada ei saanud. Hageja esitas hagiavalduses kostjale ka teate, et ütleb üürilepingu alates 05.08.2014 võlaõigusseaduse (VÕS) § 314 lg 1 alusel üles, kuna kostja on alates 25.08.2011 ebaseaduslikult takistanud hagejal ruumide kasutamist ja ei ole hageja nõuetele vaatamata hagejale ruumide valdust taastanud. Hageja leidis, et kostja ei ole üürilepingut üles öelnud. Tulenevalt VÕS § 325 lg-st 1 ei saanud kostja üürilepingut suuliselt üles öelda ja kostja poolne valduse võtmine oli vastuolus kehtiva õigusega ega saa olla seadusest või lepingust tulenevaks aluseks, mis lubaks lugeda üürilepingu ülesöelduks. Hageja on alates 2011. a oktoobrist kuni 2013. a maini korduvalt pöördunud kostja poole valduse taastamise nõudega. Kostja ei ole hagejale vastanud. Viidatud asjaolud tõendavad kostja pahatahtlikku käitumist, mis iseenesest on vastuolus võlaõiguse üldiste põhimõtetega. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna tulenevalt VÕS § 338 lg-test 1 ja 2 on hageja nõude aegumistähtaeg kuus kuud, mis algab lepingu lõppemisest. Hageja ütles üürilepingu erakorraliselt üles 05.08.2014 esitatud hagiavalduses.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole pooled sõlminud hagiavaldusele lisatud üürilepingut ega leppinud kokku sellistes tingimustes. Hageja ei ole pesulas teinud investeeringuid ja poolte vahel puudus väidetud tööde tegemiseks ka kokkulepe. Kostja andis 2007. a pesula hagejale üürile suulise kokkuleppe alusel, mille sõlmisid hageja juhatuse liige A.P. ja kostja (endine) juhatuse liige E.K.. Pooled leppisid kokku, et hageja kasutab pesulat ning maksab selle eest igakuiselt üüri 3000 krooni + käibemaks kuni pesula vabastamiseni üürileandja esimesel nõudmisel. Kostja lõpetas üürilepingu 25.08.2011, mis on ka valduse taastamise kuupäev. Mingit investeerimiskokkulepet ei ole pooled sõlminud. Kostja ei olnud 05.02.2007 kirjalikust lepingust ega selle lisast teadlik. Hageja poolt kostjale 2011. a augustis
saadetud leping ja hagiavaldusele lisatud leping ei ole identsed, mis viitab sellele, et hageja on tagantjärele koostanud erinevaid lepingutekste. Üürilepingu ja selle lisa on kostja nimel allkirjastanud V.K.. V.K.l ei ole kunagi olnud õigust kostja esindamiseks. V.K. ei ole olnud kostja juhatuse liige ega prokurist, samuti ei ole kostja juhatus volitanud V.K.D sõlmima kostja nimel tehinguid või esindama kostjat suhetes kolmandate isikutega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja ei ole 05.02.2007 üürilepingut heaks kiitnud. V.K. oli 2007. a kostja nõukogu liige. Arvestades, et nõukogu liikmel on äriseadustiku (ÄS) § 308 lg 3 ja § 318 lg 3 järgi keelatud täita samaaegselt juhatuse liikme ülesandeid, olnuks V.K. volitamine vastuolus ka TsÜS § 31 lg-s 6 sätestatud juhatuse liikme õiguste üleandmise keeluga. Hageja ülesütlemisavaldus on esitatud pärast mõistliku aja möödumist ning on tühine. Hagiavalduses toodud arved on 2007. ja 2008. aastast. Hageja nõue tööde eest, mis on tehtud 6–7 aastat tagasi, on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ning kostja palus kohaldada hageja nõudele aegumist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 16. märtsi 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ning mõistis Genet Air OÜ-lt välja OÜ Vaiest kasuks kostja menetluskulud ilma käibemaksuta 1166,41 eurot. Hagejal tuleb tasuda kostjale viivist hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 1166,41 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole seadusandja kasutuslepingute puhul näinud ette kindlat vormi, seega võib kasutuslepingu sõlmida mistahes vormis. Olukorras, kus üks lepingupool võtab üürile/rendile sõidukite pesemiseks mõeldud ruumid, saab tema peamine eesmärk olla nendes ruumides teenuse pakkumise pealt teenida. Sellist õigussuhet tuleb pidada rendilepinguks. Kohus nõustus kostjaga, et hagiavaldusele lisatud kirjalik üürileping on ilmselgelt sõlmitud tagantjärgi, mida kinnitas ka hageja seaduslik esindaja vande all. Hageja seadusliku esindaja ütlusest nähtuvalt tekkis vajadus sõlmida kirjalik leping eelkõige seetõttu, et tekkis vajadus täiendavate rahaliste vahendite järele, milleks tuli pöörduda EAS-i poole. Kohus nõustus kostjaga ka selles, et 05.02.2007 seisuga ei olnud V.K.l kostja esindamise õigust. Perioodil 04.10.1996 kuni 21.02.2011 oli kostja juhatuse liige E.K.. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et V.K.l oleks olnud kostja esindusõigus. E.K. kinnitas tunnistajana, et ei ole V.K.le lepingu sõlmimiseks volitusi andnud. Eeltoodu alusel kohus leidis, et OÜ Vaiest (lepingu sõlmimise ajal AS Vaiest) ja hageja vahel oli sõlmitud suuline rendileping Võrus Roopa 4b asuva pesula ruumide rentimiseks. Kohus asus seisukohale, et kostja lõpetas suuliselt sõlmitud kasutuslepingu kaudse tahteavaldusega, s.o teoga, 25.08.2011, kui vahetas ära pesula ruumide lukud ja hagejal ei olnud võimalik lepingu eset kasutada. Tunnistaja E.K. kinnitas, et lepingu lõpetas uus juhataja J.T., sest maksetega hakati venitama. Hageja ei ole esitanud selgeid vastuväiteid kostja väitele, et suuline leping oli sõlmitud selliselt, et see kehtis kuni kostja nõudmiseni ruumid vabastada. Kostja käitumine annab aluse eeldada, et kostjal oli kindel soov kasutusleping lõpetada. Hageja on küll esitanud kostja tegutsemise suhtes kirjalikke nõuded, kuid nende nõuete realiseerimiseks ei ole hageja varasemalt kohtu poole pöördunud. Hagiavalduses esitatud üürilepingu erakorralise ülesütlemise teate osas nõustus kohus kostja vastuväitega, et hageja ei ole lepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3). Hageja pidi oma väidetavate õiguste rikkumistest teada saama 25.08.2011. Hageja ütles lepingu üles 05.08.2014 ehk peaaegu kolm aastat hiljem. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest
nähtuvalt oleks tal olnud lootus kohtuväliselt kostjaga lepingulised suhted taastada või et tema poolt avalduse esitamine oleks olnud muudel põhjustel takistatud. Hageja on esitanud nõude lähtuvalt VÕS § 286 sätetest. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alates lepingu lõppemisest ning enne lepingu lõppemist ei saa parenduste eest hüvitist nõuda. VÕS § 286 lg 2 järgi võib üürnik aga muude kui sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud kulutuste hüvitamist nõuda üürileandjalt vastavalt käsundita asjaajamise kohta sätestatule. Viimati nimetatud kulutuste hüvitamise nõude õigus on üürnikul sõltumata sellest, kas oli järgitud VÕS § 285 lg-s 1 sätestatut ning kas üürileping on lõppenud või mitte (3-2-1-21-08, p 13; 3-2-1-126-08, p 15). VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud, sama sätte lõike 2 teine lause täpsustab, et üürniku nõuete aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Samad tähtajad kehtivad VÕS § 341 järgi rentniku nõuete osas rendileandja vastu. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. Isegi kui lepingulise nõudega samal ajal saaks esitada mõne muu seadusest tuleneva nõude, kohalduks sellele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt nõuete konkurentsi tõttu lepingulisele nõudele ette nähtud aegumistähtaeg (3-2-1-179-13, p-d 20, 21). Kohus tuvastas, et kostja lõpetas poolte vahel sõlmitud suulise kasutuslepingu 25.08.2011, hageja esitas kostja vastu nõude 05.08.2014 ja seega on nõue aegunud. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks nõude aegumine aegumistähtaja kestel peatunud või katkenud. Kuna kohus kohaldas kostja taotlusel nõudele aegumist, ei võtnud kohus seisukohta, kas hageja on investeerinud pesulasse väidetud summa ja kas investeeringule oli saadud kostja nõusolek.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Genet Air OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. märtsi 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista OÜ-lt Vaiest välja Genet Air OÜ kasuks 10 872,20 eurot. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus oluliselt menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8; § 436 lg 1). Kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et pooled sõlmisid üürilepingu kirjalikus vormis. Samuti ei selgu, millistel põhjendustel ei ole kohus arvestanud hageja 22.10.2014 ja 16.01.2015 esitatud dokumentaalseid tõendeid (tl 116–119, 143–146), mille alusel hageja väitis, et V.K.l olid kostja esindamiseks kehtivad volitused ning et kostja on pooltevahelise renoveerimiskokkuleppe oma tegevusega heaks kiitnud; 2) on kohtuotsus üllatav osas, mis puudutab hageja esitatud valduse taastamise nõudeid. Kohus leidis, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks hagejal olnud lootus kohtuväliselt kostjaga lepingulised suhted taastada. Kohus ei viidanud kordagi, et hageja võiks valduse taastamise perspektiivi osas täiendavaid tõendeid esitada. Sellega on kohus rikkunud ka selgitamiskohustust; 3) kohaldas kohus vääralt VÕS § 338 lg-t 1, leides, et hageja nõue on aegunud. Kohtu käsitlus, et poolte vahel oli sõlmitud suuline kasutusleping, mille tingimuste kohaselt võis kostja selle igal ajal üles öelda, ning leping lõpetati kostja esitatud kaudse tahteavaldusega 25.08.2011, mil kostja vahetas ruumide lukud, on hageja jaoks üllatav. Hageja on oma 22.10.2014 vastuses avaldanud, et poolte seisukohad lahknevad selles, kas üürileping oli suuline või kirjalik. Kuivõrd hageja ei tugine nõude esitamisel konkreetselt mitte ühelegi kirjaliku üürilepingu punktile, ei oma asja lahendamisel tähtsust, millises vormis
üürileping sõlmiti. Pooled ei vaidle, et leping sõlmiti. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõlmitud on kehtiv investeerimiskokkulepe ja kas üürilepingu järgi võis kostja lepingu igal ajal lõpetada. Hageja esitas kohtule kostja 20.10.2008 arve nr 221, millest nähtub, et enne üürilepingu lisa sõlmimist on kostja esitanud hagejale lepingujärgse üüritasu arve summas 3000 krooni. Samas arvest nr 48 nähtub, et kostja on asunud täitma üürilepingu lisa ja on alandanud üüri 500 kroonile. Seega isegi kui V.K.l ei olnud volitusi sõlmida kostja nimel hagi aluseks olevat üürilepingut ja selle lisa, on tehingud kehtivad seetõttu, et kostja on oma tegevusega tehingud heaks kiitnud ning pooled on sellest tulenevalt ka oma kohustusi täitnud. Täiendavalt juhindus hageja V.K. volituste sisustamisel TsÜS § 116 lg-st 2, mis sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Hageja esitas kohtule kostja ja Sevenoil Est OÜ vahel sõlmitud lepingu ning kostja ja AS K. G. Knutsson vahel sõlmitud lepingu, mille pinnalt saab järeldada, et V.K.l oli lisaks nõukogu liikme volitustele ka volitus esindada kostjat majandus- ja kutsetegevuses kolmandate isikute juures, seejuures õigus sõlmida lepinguid. Kohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud. Tõendite analüüsimata jätmise tagajärjel kohus tuvastas, et pooled sõlmisid suulise üürilepingu, mille kostja ütles 25.08.2011 kaudse tahteavaldusega üles, ning seetõttu on hageja nõue aegunud.
5.OÜ Vaiest vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja väited kohtu poolt tõendite hindamata jätmise ja ebaõige hindamise kohta ebaõiged. Kohus on ammendavalt lahendanud kõik hageja nõuded ja faktiväited. Hageja käsitlus üürilepingu sõlmimisest ja selle tingimustest on tõenditega – eelkõige tunnistaja E.K. ütlustega – vastuolus ning ka ükski hageja tõend ei kinnita hageja seisukohta hageja väidetud lepingutingimuste heakskiidust. Arvete esitamine ja tasumine ei sisusta lepingu tingimusi ega ole seetõttu asjakohane tõend lepingutingimuste tõendamisel; 3) ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid V.K. esindusõigust. Sevenoil Est OÜ leping ja AS K. G. Knutsson leping ei tõenda mitte V.K. esindusõigust, vaid seda, et V.K. on kuritarvitanud oma nõukogu liikme positsiooni või siis vastavast positsioonist valesti aru saanud, käitudes de facto juhatuse liikmena ilma, et tal oleks olnud selleks õigust. Juhatuse liige ei saa TsÜS § 31 lg 6 järgi enda pädevust üldvolitusena üle anda, sh nõukogu liikmele. Seetõttu on meelevaldne hageja väide nagu oleks V.K.le antud üldvolitus äriühingu nimel tegutsemiseks. Kui selline volitus oleks antud, siis oleks see TsÜS § 31 lg-s 6 sätestatud keelu rikkumise tõttu TsÜS § 87 alusel tühine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
7.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu VÕS § 286 lg 1 alusel kulutuste hüvitamise nõude. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud ning seetõttu ei võtnud seisukohta hageja väidetud kulutuste suuruse ja kostja nõusoleku kohta tehtud kulutustele. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu rendileping autode pesula ruumide kasutamiseks. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt kasutas kostja nimetatud ruume autode pesemiseks juba enne lepingu sõlmimist (vt hageja esitatud tõend I kd, t.l 49) ning poolte seisukohtadest ei nähtu, et lepingu sõlmimisel puudus hagejal võimalus pesulat tulu teenimise eesmärgil kasutada. Asjaolu, et tegemist oli rendilepinguga, ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Õige on maakohtu seisukoht, et V.K.ul puudus esindusõigus kostja nimel lepingu sõlmimiseks ning et kostja ei ole hageja esitatud kirjalikku lepingut heaks kiitnud. Seetõttu on hageja esitatud kirjalik leping (I kd, t.l 10-17) TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Apellandi seisukoht, et lähtuda tuleb kirjalikust lepingust, on põhjendamatu. Kostja poolt väljastatud arve nr 48 rendi suuruse kohta 500 krooni (I kd, t.l 119) ei tõenda kirjaliku lepingu heakskiitmist kostja poolt. Ringkonnakohus märgib, et suuliselt kokkulepitud rendi suurust on võimalik ka suuliselt sõlmitud kokkuleppega muuta ning hageja viidatud arve nr 48 tõendab üksnes kokkulepet rendi suuruse muutmise kohta. Eelnevast järelduvalt on tõendamata ka kostja väide, et vaidlusalune leping oli sõlmitud tähtajaliselt 10 aastaks. Hageja esitatud kirjaliku lepingu on kostja poolt allkirjastanud kostja nõukogu liige V.K.. Ringkonnakohus leiab, et nõukogu liiget ei saa käsitleda TsÜS § 116 lg-s 2 märgitud isikuna ning seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et kirjalikus vormis esitatud leping on sõlmitud kostja nimel. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et 22.10.2014 esitatud seisukohas (I kd, t.l 116 pöördel) on hageja kinnitanud, et tähtsust ei olegi asjaolul, millises vormis leping sõlmiti. Hageja seisukohtade ebajärjekindlus kinnitab samuti seda, et poolte vahel ei olnud kirjalikus vormis rendilepingut sõlmitud.
9.Maakohus leidis, et kostja ruumide omanikuna lõpetas suuliselt sõlmitud pesula ruumide lepingu oma tegevusega, s.o lukkude vahetamisega alates 25.08.2011. Maakohtu selline seisukoht ei ole seadusega kooskõlas ja on seetõttu ebaõige. Vastavalt VÕS §-le 354 põllumajandusliku rendilepingu, samuti ruumide rendilepingu ülesütlemine kehtib üksnes juhul, kui see on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna kostja ei ole hagejale rendilepingu ülesütlemise teadet kirjalikus vormis esitanud, siis ei ole ülesütlemine kehtiv ning sellest tulenevalt on ebaõige ka maakohtu seisukoht, et hageja nõue on aegunud VÕS § 338 lg 1 järgi. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et lisaks formaalsetele eeldustele tuleb kehtiva ülesütlemise tuvastamiseks kindlaks teha ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Nende eelduste olemasolu ei ole maakohus tuvastanud. Kostja väide, et vastavalt poolte kokkuleppele kehtis leping kuni kostja nõudmiseni ruumid vabastada, ei ole tõendatud. Hagiavalduses on hageja esitanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate, mille kohaselt ütleb ta lepingu üles alates 05.08.2014. Kuivõrd seadust kohaldab kohus ning hageja tahe on poolte vaheline leping lõpetada, siis saab nimetatud teadet käsitleda rendilepingu korralise ülesütlemise teatena ning seetõttu ei ole hageja kulutuste hüvitamise nõue aegunud.
10.Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus hageja kulutuste hüvitamise nõuet ning seda, kas hagejal oli kulutuste tegemiseks kostja nõusolek, vaidlustatud otsuses käsitlenud ning asja materjalidest nähtuvalt on maakohus jätnud selles osas TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded täies ulatuses täitmata. Seega on maakohus olulisel määral rikkunud
eelmenetluses selgitamiskohustust ning seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja on tuginenud sellele, et kulutuste tegemiseks oli tal kostja nõusolek. Sellisel juhul kuulub kohaldamisele VÕS § 359 lg 1 ning nimetatud sättest tulenevalt on hagejal õigus nõuda eseme väärtuse suurenemist. Hageja esitatud arved (I kd, t.l 18-41) ei tõenda pesula väärtuse suurenemist ning pealegi ei nähtu nendest, et arvetel märgitud tööd oleks tehtud rendiesemeks olevale pesulale. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, et kui hageja jääb seisukohale, et kulutused on tehtud kostja nõusolekul, tuleb tal tõendada nii kostja nõusolekut kulutuste tegemiseks kui ka rendieseme väärtuse suurenemist tehtud kulutuste tõttu. VÕS § 359 lg 3 kohaselt muud kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulutused peab rendileandja hüvitama üksnes juhul, kui ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui hageja kulutused ei kuulu hüvitamisele VÕS § 359 lg-te 1 ja 2 järgi, on võimalik esitada nõue VÕS § 1023 järgi. Sellisel juhul tuleb kindlaks teha, kas on täidetud käsundita asjaajamise eeldused ning mõistlikult vajalike kulutuste suurus. Maakohus peab hagejale selgitama, et nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja poolt vastavate tõendite esitamisel peab maakohus andma kostjale võimaluse esitata omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel omapoolsed tõendid.
11.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.