M R hagi M-L A vastu elatise väljamõistmiseks M R hagi J R vastu elatise saamiseks Kostja I vastu esitatud hagi hind 2 250 eurot;
Tsiviilasja hind
Kostja II vastu esitatud hagi hind 2 250 eurot; Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: M R (isikukood xxx, elukoht xxx); Hageja määratud esindaja: vandeadvokaat Marje Mängel (e-post [email protected]); Kostja I: M –L e-post: xxx);
A (isikukood xxx, elukoht xxx,
Kostja I lepinguline esindaja: Õnneli Matt (e-post xxx); Kostja II: J R (isikukood xxx, elukoht xxx, e-post: xxx). 23.08.2018.a kohtuistung kostja I, tema esindaja ning kostja II osavõtul.
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata M R hagi M-L A vastu elatise väljamõistmiseks.
2.Rahuldada M R hagi J R vastu elatise väljamõistmiseks.
3.Mõista J R (isikukood xxx) välja M R (isikukood xxx) kasuks igakuine elatis alates 11.12.2017.a kuni tema täisealiseks saamiseni summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale.
Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette ning see tuleb kanda iga kuu
10.kuupäevaks M –L Ai arvelduskontole nr xxx. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta kõik menetluskulud J R kanda.
6.Rahuldada M –L A avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
7.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista J R välja M-L A kasuks menetluskulud summas 816,67 eurot.
8.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni tuleb J R tasuda M-L A hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 1(13)
viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Jätta M-L A avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 261,33 euro ulatuses.
10.Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ning kohustada J R kandma menetluskulude hüvitis Õ OÜ arveldusarvele nr xxx. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kostja II vastu esitatud haginõuded ja põhjendused
1.Kostja I ja kostja II kooselust on sündinud 26.03.2016.a hageja. Hageja on sünnist saati elanud kostjaga I. Kostja II on rikkunud endal lasuvat ülalpidamiskohustust, tasudes hagejale elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hageja palub kostjalt II välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Hageja palub määrata, et elatis tuleb tasuda kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb kanda kostja I arveldusarvele nr xxx hiljemalt iga kuu 10. kuupäeval. Kostja II vastus hagile ning hageja seisukohtadele
2.Kostja II tema vastu esitatud hagi õigeks ei võta. Kostja II taotleb tunnistada PKS § 100 lg 2 vastuolus olevaks PS § 27 lg-tega 1 ja 3 ning jätta nimetatud säte kohaldamata. Juhul, kui kohus leiab, et eelnimetatud säte on Põhiseadusega kooskõlas, nõustub kostja II elatist tasuma summas 110 eurot.
3.Kostja II märgib, et lapse reaalsed kulud ei ole sedavõrd suured, et seaduses sätestatud miinimummääras elatise väljamõistmine oleks põhjendatud. Samuti osa hageja poolt väljatoodud kuludest ei ole põhjendatud. Kõrvutades hageja väidetavad igakuised kulud kostja I sissetulekutega, on nende suurus ebausutav. Hageja vajadused on osaliselt kaetud sotsiaaltoetuste ja tulumaksutagastuse arvelt. Kostja II kannab hagejaga seotud kulusid vahetult perioodil, kui hageja viibib temaga koos. Hageja kulud väiksemad ka mastaabisäästu tõttu, kuna tal on võimalik kasutada vanema õe riideid. Elatise väljamõistmise seisukohalt oluliste hageja kulude suurus on 290 eurot.
4.Lapse sündimise ajal oli kostja II netosissetulek ca 1450 eurot (2017 aastal ca 1650 eurot). Praegusel ajal on kostja II sissetulek ca 785 eurot, mis seisneb töötuabirahas. Tööotsingud ei ole seni edukad olnud.
5.Lapse õiguste rikkumine ühe vanema poolt ei tohi viia lapse õiguste rikkumiseni teise vanema poolt. Vanem ei vabane ülalpidamise kohustusest ka siis, kui lapsega elav vanem takistab tal vahetult ülalpidamiskohustust täita ja ei anna tõest informatsiooni lapse 2(13)
ülalpidamise vajaduse kohta. Sellisel juhul on lahus elav vanem kohustatud välja selgitama, millised on keskmised lapse vajadused ja leidma võimaluse katta pool lapse vajaduste katmiseks minevatest kuludest. Kostja II on seda teinud, makstes kostja I arvele iga kuu 115 eurot elatist. Sisuliselt on elatise väljamõistmine põhjendamatu, kui lahus elav vanem täidab oma kohustust vabatahtlikult ja parimal viisil talle teada olevate andmete põhjal. Seega tuleb kohtul jätta hagi rahuldamata ning juhul, kui PKS sätted seda ei võimalda, tunnistada need sätted põhiseadusega vastuolus olevaks.
6.Kostja I teeb kõik, et takistada kostjal II miinimumelatise maksmiseks piisavat sissetulekut teenida (laimab isa pedofiiliks ja esitab politseile isa kohta valeteateid). Seda tuleb lugeda oluliseks asjaoluks, mis annab aluse vähendada makstavat elatist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17 p 28.2).
7.Kostjal II on raske haigus, mis takistab tal sissetulekut teenida (RKTsKo nr 3-2-1-35-17, p 21.4), mistõttu ei ole tal võimalik maksta elatist miinimummääras.
8.Istungil märkis kostja II, et kohtub lapsega ema juuresolekul ning sellega seonduvalt tekivad transpordikulud. Tervislik seisund on häiritud, töövõimetust ei ole veel tuvastatud. Märkis, et omab maja ning tasub autoliisingut ja kindlustust 300 eurot iga kuu. Lisas, et tõenäoliselt pärib vanatädilt korteri. Tasub hagejale elatist 115 eurot kuus. Kostja I vastu esitatud haginõuded ja põhjendused
9.Hagist nähtub, et hageja kulud ühes kuus on 290 eurot. Kostja I ei täida hageja ülalpidamiskohustust. Hageja palub kostjalt I välja mõista miinimummääras elatise ning kanda see hageja arveldusarvele nr xxx. Hageja palub kohustada kostjat I kandma nimetatud arveldusarvele ka hagejale makstud perehüvitise ja tulumaksu tagastuse ning hagejale kingitud raha. Kostja I vastus hagile ning hageja seisukohtadele
10.Kostja I tema vastu esitatud hagi õigeks ei võta ning palub selle jätta rahuldamata. Hageja elab koos kostjaga I, mistõttu kannab kostja I hageja ülalpidamiseks vajalikud kulud vahetult. Kulud, mis tekivad kostjal II hagejaga kohtumistel, ei saa kuuluda selliste kulude hulka, mida elatise väljamõistmisel arvestada. Kostja II ei ole tõendanud, et ta oleks hageja ülalpidamisega kandnud kulusid keskmiselt 335,37 eurot kuus. Tulumaksutagastuse nõudega kostja I ei nõustu, kuna hageja on kostjale II esimene laps ja esimese lapse pealt tulumaksu tagasi ei saa. Lapsetoetust ema ei saa. Hageja igakuised kulud moodustavad vähemalt miinimumpalgale vastava summa.
11.Istungil märkis kostja I, et kostja II suhtlemine lapsega toimub paaris nädalavahetustel, kus laps veedab paar tundi isaga kummalgi päeval. Kostja I sissetulek oli viimane kuu 483,25 eurot, lisaks puhkusetasu oli 327,05 eurot. Töötab osalise tööajaga, kuna laps on väike. Korter, kus pere kolmekesi elab, kuulub kostja I vanemale tütrele. Korterikulud olid aprillis 134,24 eurot. Samal kuul ostsin ka lapsele turvatooli, mis maksis 199 eurot, elekter on 11 eurot kuus keskmiselt, kodupakett Internetiga ning televiisor kokku 12,39 eurot. Iga paari kuu tagant tuleb riided välja vahetada. Toidule kulub hagejal keskmiselt 150 eurot kuus. Lisaks on eraldi hügieenitarbed, mähkmed 60-70 eurot kuus. Lapse vanem õde on 10 aastane. Tema isa oli elatisvõlglane ja on nüüd asunud elatist tasuma ning ka elatisevõlga. Viimati laekus temalt 600 eurot, see on aidanud kõvasti. Hageja määratud esindaja seisukoht
12.Hageja leiab, et PKS § 100 lg 2 ei ole vastuolus PS §-ga 27, kuna lapse ülalpidamise kohustus ei teki vaid siis, kui lapsevanem ei soovi lapse kasvatamises osaleda. Lahus 3(13)
elavalt vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisega ei vähendata vanema materiaalseid võimalusi lapse eest otseselt hoolitseda. Lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist.
13.Hageja hinnangul on mõistlik, kui vanemad lepivad nende kulutuste osas, mis ei ole hõlmatud elatisega ja mida vanemad siiski vajalikuks peavad, kokku täiendavalt. Samuti on võimalik arvestada ja kooskõlastada eraldi lapse toidukulud selle aja eest, mil laps viibib koos kostjaga vastavalt suhtlemiskorrale.
14.Hageja palub jätta rahuldamata lapse isa taotlus vähendada lapsele väljamõistetava elatise suurust alla miinimumäära. Kuna hageja taotleb elatist seadusega kehtestatud miinimummäära ulatuses, puudub vajadus esitada kohtule dokumentaalseid tõendeid tõendamaks lapse ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha.
15.Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Ei esine aluseid elatise väljamõistmiseks alla alammäära ja hageja elatise nõue tuleb taotletud suuruses rahuldada.
16.Hageja ja lapse isa ei ole vastu vaielnud asjaolule, et hageja – laps M R elab koos emaga alates sünnist xxx ning et laps pole isaga koos elanud mitte ühtegi päeva. Samuti ei saa eeltoodud asjaolust tulenevalt olla vaidlust selles, et lapse emal kui lapsega kooselaval vanemal lasuvad kõik lapse igapäevase hooldamise ja kasvatamise kulud, s.t. lapse ema osaleb lapse kasvatamisel. Seega ei saa olla vaidlust selles, et lapse ema on hankinud endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele on taganud hageja vajaduste rahuldamise ja lapse ülalpidamise. Ka lapse isa ei ole esitanud menetluses väiteid, et lapse ema ei ole lapsele ülalpidamist andnud, ta üksnes vaidleb vastu selle summalise suuruse üle. Kuna hageja elab emaga kogu oma aja, lapsel on üks ja ainus elukoht ja temaga koos elav ema täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust alates lapse sünnist. Eeltoodust tulenevalt saab elatist maksma kohustatud vanemaks olla vaid lapse isa. Hagi lapse ema M-L A vastu elatise väljamõistmiseks on perspektiivitu. Kohtuotsuse põhjendused
17.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi kostja I vastu tuleb rahuldada osaliselt ning hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 4(13)
18.Perekonnaseaduse §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21 aastaseks saamiseni, on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 99 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
19.Puudub vaidlus, et kostjate kooselust on 26.03.2016.a sündinud hageja, kelle elukoht on alati olnud kostja I juures.
20.Esmalt analüüsib kohus hageja nõuet kostja I vastu. Hageja palub kostjalt I välja mõista miinimummääras elatise ning kohustada teda kandma hageja arveldusarvele kõik hagejaga seotud rahalised vahendid. Kostja I vaidleb hagile vastu ning palub selle rahuldamata jätta. Kohus leiab, et kostja I vastu esitatud nõue on alusetu ega kuulu rahuldamisele. Üldreegli kohaselt on elatis perioodiline rahaline makse õigustatud isikule (PKS § 100 lg 1 ls 1). PKS § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Riigikohus on lahendi 3-2-1-136-13 p-is 11 selgitanud elatisenõuete olemust ning märkinud sealjuures järgmist: „ ... PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama. Viidatud sätete alusel tekib vanema ja alaealise lapse vahel võlasuhe, millest tuleneb vanema kohustus last ülal pidada ning lapse õigus nõuda igal ajal kuni täisealiseks saamiseni vanemalt selle kohustuse täitmist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes. /.../ Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku, sh lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige õigustatud isiku olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks. Sellest tulenevalt peab õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem) järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt) ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks TsMS § 369 mõttes. Üksnes sel moel on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks.“ Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja elab ja on alati elanud koos kostjaga I, kes last kasvatab ja on vahetult kandnud ka hageja igapäevaste vajadustega seotud kulud. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja I oleks rikkunud temal lasuvat seadusest tulenevalt ülalpidamiskohustust. Seega ei ole täidetud ükski PKS § 100 lg-s 2 sätestatud eeldus, mis annaks aluse kostjalt I elatise tasumist nõuda. Hageja hagi kostja I vastu jääb nimetatud osas rahuldamata.
21.Samuti on kohtu hinnangul alusetud ning elatisevaidluste eseme ja olemusega mittekokkupuutuvad hageja nõuded kanda hagejaga seotud rahasummad (lapsetoetus, tulumaksutagastus, rahalised kingitused) hageja arvelduskontole. Perehüvitiste seaduse 5(13)
(PHS) § 15 sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. PHS § 16 lg 1 p 1 kohaselt on igakuiselt makstavaks peretoetuseks ka lapsetoetus. PHS § 17 lg 1 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni ning § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot. Kuivõrd käesoleval juhul hoolitseb lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise eest kostja I, on kahtlemata õige olukord, kus lapsetoetuse käsutamise õigus on kostjal I. Nimetatud asjaolu tagab lapsetoetuse eesmärgipärase kasutamise, lapse varahooldusõiguse korrektse teostamise ning seal juures lapse huvidest lähtumise. Seega on nimetatud osas nõue alusetu. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 1 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. TuMS § 231 lg 1 sätestab, et lapse üks residendist vanem, eestkostja või muu last ülalpidav isik, kes peab ülal kahte või enamat alaealist last, võib maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu 1848 eurot iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest. Tulumaksuga maksustatavate tuluallikate loetelu on sätestatud TuMS § 12 lg-s 1 ning seal puudub viide ülalpidamismaksetele. TuMS § 19 lg 3 p 11 kohaselt ei maksutata tulumaksuga elatist. Seega on kostjale I rakendatav TuMS § 231 lg-s 1 sätestatud täiendav tulumaksuvabastus selgelt seotud kostja I enda sissetulekutega, mitte lapse ülalpidamismaksetega. Kostja II ega ka hageja ei ole nimetatud sätte subjektideks. Seega on kostja I vastav nõue alusetu. Seoses rahaliste kingitustega märgib kohus, et kostja II ei ole esile toonud ega tõendanud, et hagejale oleks rahalisi kingitusi tehtud, samuti et kostja I oleks väidetavaid kingitusi realiseerinud lapse huvide vastaselt. Isegi, kui eeldada, et selliseid kingitusi on tehtud, on loomulik, et seda kasutatakse lapse vajaduste rahuldamiseks, arvestades sealjuures ka lapse vanemate majanduslikku seisukorda. Eeltoodust tulenevalt puudub alus ka kõnealuse nõude osas hagi rahuldamiseks.
22.Järgnevalt analüüsib kohus kostja II vastu esitatud hagi. Hageja leiab, et kostja II on osalenud lapse ülalpidamises ebapiisaval määral ja palub kostjalt II välja mõista igakuise elatise summas, mis vastab poolele töötasu alammäärale, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja II vaidleb hagile vastu. Poolte vahel on vaidlus elatisraha suuruse osas, lapse põhjendatud kulude koosseisu ja suuruse osas ning elatise andmise proportsiooni osas lähtuvalt vanemate varalisest seisust. Seega esmalt võtab kohus seisukoha lapse põhjendatud vajaduste rahuldamise kulude suuruse osas, seejärel analüüsib vanemate majanduslikku seisukorda ning lõpuks otsustab, mil määral kuulub hagi rahuldamisele.
23.Alljärgnevalt käsitleb kohus lapse põhjendatud esmavajaduste temaatikat ning kulude tõendamise küsimust. Pooled vaidlevad põhjendatud lapse kulude koosseisu ja suuruse osas. Hageja märgib hagis, et tema igakuised kulud moodustavad vähemalt 600 eurot, kuid elatist soovib saada miinimummääras. Kostja II märgib aga, et lapse igakuised kulud ei ole suuremad 290 eurot. Kohus viitab siinkohal värskele Riigikohtu lahendile nr 2-1515909/124, mille punktis 12 on märgitud järgmist: „Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega on kostja väide ekslik. Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.“ Kuna käesoleval juhul 6(13)
nõuab hageja miinimummääras elatist, ei ole asja lahendamise seisukohalt oluline hageja vajaduste tõendamine. Lähtudes eelviidatud kohtupraktikast ning kehtivast töötasu alammäärast, eeldab kohus, et lapse igakuiste kulude suuruseks on vähemalt 500 eurot. Kohus, analüüsimata tõendeid, märgib, et nimetatud ulatuses kulude tekkimine ei ole tavapäratu, kuivõrd hageja puhul on tegemist 2-aastase lapsega, kes vajab igapäevaselt eakohast ning rikkalikku toitu, lisaks vajavad katmist eluasemekulud, tervishoiukulud, transpordikulud, riiete, jalanõudega, lapsevankri ja turvavarustusega seotud kulud, hügieenitarvetega seotud kulud, eakohaste mänguasjade ja nt raamatute soetamisega seoduvad kulud, peagi lisanduvad kulutused lasteaiale, sünnipäevadele ja huviringidele ning ka sidekulud.
24.Järgnevalt analüüsib kohus kostja II majanduslikku seisundit ning tema võimekust hagejale elatist tasuda. Kostja II majanduslikku seisundit kirjeldavatest tõenditest nähtub, et kostja II on käesoleval ajal töötu ning tema sisstulekuks on igakuine töötuabiraha summas 746 – 768 eurot (II kd, tl 47, pangakonto väljavõte). Äriregistrist nähtuvalt on kostja II Osaühing P (rk xxx) osanik ning B õigusabi OÜ (rk xxx) asutaja, osanik ning juhatuse liige. Mõlemad ettevõtted on toimivad, neil puuduvad maksuvõlad ning arestid. Kinnistusraamatu andmetel on kostja II omandis kinnisasi asukohaga xxx (10392 m2, elamumaa, hüpoteegid puuduvad). Kostja II on sõiduauto Toyota Avensis (reg nr xxx, esmane registreerimine 27.03.2017.a) vastutav kasutaja (II kd, tl 11-12). Kostja II suhtes ei ole käimas täitemenetlusi. Kostja II on välja toonud, et tema igakuised kulud seisnevad esmavajaduste katmise kuludes (toit, elukoht, hügieen), liisingu- ja kindlustusmaksetes 300 eurot, hagejale tasutavas elatises summas 115 eurot ning hagejale ostetavate asjade ja temaga kohtumistega seotud kuludes. Kostjal II ei ole peale hageja teiste isikute ees ülalpidamiskohustust.
25.Järgnevalt analüüsib kohus kostja I majanduslikku seisundit kirjeldavaid tõendeid. Kostja I töötab osalise xxx, tema keskmine netosissetulek on istungil antud ütluste kohaselt ca 810 eurot kuus. Kostja I arveldusarvele laekub ka peretoetus summas 138,36 eurot, igakuine elatis kostja II poolt hageja ülalpidamiseks summas 115 eurot ja ka ebaregulaarselt ja erinevas suuruses elatis kostja I vanema tütre eest, samuti elatisabi summas 100 eurot (II kd, tlk 3-4, pangakonto väljavõtted). Kostjale I ei kuulu kinnisasju ega sõidukeid (II kd, tl 11). Isiku suhtes ei ole käimas ühtegi täitemenetlust ning isik ei tegutse ettevõtluses. Kostja I igakuised kulud seisnevad hageja ja tema õe ülalpidamiskuludes (sh toit, riided, mähkmed vanker, turvavarustus jms) ja eluasemekuludes kogusummas 145 eurot.
26.Eeltoodust nähtub, et kostjate majanduslikud seisundid on sisuliselt samaväärsed, mistõttu on vanemad kohustatud panustama hageja ülalpidamisse võrdses ulatuses. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-69-13 p-is 18 märkinud, et PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-12, p 15). Tulenevalt eeltoodust ning PKS põhimõttest, et lapse ülalpidamiseks kulub igakuiselt minimaalselt üks miinimumpalk (käesoleval ajal 500 eurot) ning kumbki vanem peab last ülal pidama vähemalt poole miinimumpalga ulatuses (s.o käesoleval ajal 250 eurot).
7(13)
27.Kostja II on esitanud kohtule taotluse vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära ning on selleks esitanud hulganisti erinevaid põhjendusi. Hageja leiab, et kostja II taotlus on alusetu ning elatis tuleb nõutud ulatuses välja mõista. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on lahendi nr 2-16-11905/66 p-is 18 märkinud vaidlusaluse küsimuse kohta järgmist: „Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).“ Kohus rõhutab, et PKS § 102 lg 2 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus.
28.Kostja II põhjendab taotlust asjaoluga, et hageja vajadused on osaliselt kaetud sotsiaaltoetuste ja tulumaksutagastuse arvelt. Kohus leiab, et tulumaksutagastust ei saa lugeda väljamõistetava elatise alla miinimummäära vähendamise aluseks, kuivõrd elatis ei ole tulumaksuga maksustatav tulu. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika (vt 2-15-15909/124 p 14). Kohtu hinnangul saaks tulumaksutagastust võtta arvesse üksnes vanema majandusliku seisundi hindamisel, kuid kohtuni ei ole toodud ega ka tõendatud, millises summas on kostja I 2017.a eest tulumaksutagastust saanud (kohtule on küll esitatud kostja I tuludeklaratsioon, kuid sealt ei nähtu tagastatav summa). Seoses lapsetoetustega osudab kohus järgmist. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐35‐17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kohus on tuvastanud, et lapse emale laekub kahe alaealise lapse eest igakuiselt 138 eurot peretoetust, kohtule on tõendatud, et hageja osa nimetatud summast moodustab 50 eurot (I kd, tl 208). Kohus leiab, et asjaolu, et osa hageja vajadustest kaetakse lapsetoetuse arvelt, ei tule väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada. Kohus viitab siinkohal Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-174-16 p-le 14, kus kolleegium põhjendas, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest.
29.Kostja II märgib taotluse põhjenduseks, et kannab hagejaga seotud kulusid vahetult perioodil, kui hageja viibib temaga koos. Kohus märgib, et kostja II ei ole esile toonud, millised on tema keskmised igakuised kulud seoses lapsega ajaveetmisega. Kostja II on kohtule esitanud tõendid turvatooli soetamise kohta, einestamise kulude kohta ning parkimiskulude kohta. Kohus selgitab, et turvatooli ja parkimise kulu ei ole põhjendatud arvestada lapsega kohtumise kulude hulka. Kostjal II on võimalik lapsega kohtuda ilma, et 8(13)
teda oleks vaja autoga sõidutada. Samuti ei ole võimalik teha kulude suuruse kohta järeldusi üksikutest söögikulude arvetest, kusjuures ei ole võimalik tuvastada, milline osa nimetatud arvetest oli hageja oma. Veelgi enam, istungil on kostjad avaldanud, et lapsega kohtumised toimuvad kahel nädalavahetusel kuus, kusjuures lapsega veedetav aeg on kõigest mõned tunnid. Kohus leiab, et sedavõrd väheste kohtumistega tekkiv põhjendatud kulu on marginaalne ning seda ei saa elatise suuruse määramisel arvestada.
30.Kostja II märgib, et hageja kulud on väiksemad ka mastaabisäästu tõttu, kuna tal on võimalik kasutada vanema õe riideid. Kohtuni on toodud, et hageja õde on 10 aastane ning hageja on 2 aastane. Kuivõrd laste vanusevahe on võrdlemisi suur, ei ole mastaabisäästule tuginemine kohtu hinnangul asjakohane. Nimetatut oleks võimalik arvesse võtta olukorras, kus lapsed on enam-vähem üheealised ning seetõttu saavad kanda teineteise riideid. Käesoleval juhul see aga nii ei ole, mistõttu jätab kohus nimetatud viite tähelepanuta.
31.Kostja II viitab, et kostja I teeb kõik, et takistada kostjal II miinimumelatise maksmiseks piisavat sissetulekut teenida (laimab isa pedofiiliks ja esitab politseile isa kohta valeteateid). Kohus märgib, et kostja II on küll kohtule esitanud tõendid, kust nähtub, et kostja tööotsingud ei ole vilja kandnud. Siiski ei ole nimetatud tõenditest võimalik tuletada, et tööotsingud oleks nurjunud kostjast I tulenevalel põhjustel. Seega jätab kohus nimetatud väite arvestamata.
32.Kostjal II viitab, et tal on raske haigus, mis takistab tal sissetulekut teenida, mistõttu ei ole tal võimalik maksta elatist miinimummääras. Kostja II on nimetatud väite tõendamiseks esitanud arsti saatekirja (II kd, tl 61), kust tuleneb üksnes, et kostjal II võib olla depressioon. Kohus leiab, et nimetatud tõendist ei ole võimalik tuvastada, et kostja II töövõime oleks häiritud. Seega ei ole ka nimetatud väide elatise suuruse määramisel asjakohane.
33.Kostja II vastuväidetest võib aru saada, et tal puuduvad vahendid miinimummääras elatise tasumiseks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 p-des 21.3 ja 21.4 märkinud järgmist: „Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1160-12, p 17). /.../ Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).“ Lisaks on Riigikohus lahendi nr 2-16-2343/41 p-is 12 märkinud, et elatise suuruse määramisel saab arvestada ka laste isa elustandardi ja harrastustega. Kostja II on märkinud, et tema sissetulek on ca 750 eurot kuus ning oma peamiste kuludena on ta välja toonud sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed summas 300 eurot ning hagejale makstav elatis summas 115 eurot. Kohus märgib, et olukorras, kus kostjal II on ülalpeetav ning tema sissetulek ei võimalda lapsele miinimummääras elatist 9(13)
tasuda, ei ole mõistlik ning seaduse mõttega kooskõlas olukord, kus kostja II tasub igakuiselt vähemalt 300 euro ulatuses sõiduautoga seotud kulusid. Samuti on kostja II omanduses ka suur kinnistu. Kohus märgib, et olukorras, kus kostja II sissetulek ei võimalda miinimummääras elatist tasuda, tuleb kostjal II ette võtta samme oma vara võõrandamiseks ning elustandardi kohandamiseks, et see viia kooskõlla oma sissetulekutega. Auto ja kinnistu müügist ning odavama või väiksema kodu soetamisest ülejääva raha arvelt on kostjal II võimalik enesel lasuvat ülalpidamiskohustust hageja ees probleemideta täita.
34.Arvestades eeltoodut ja vanemate majanduslikku seisundit, lapse põhjendatud kulutusi ja tema vanust, leiab kohus, et kostjat II tuleb kohustada tasuma hagejale elatist summas, mis vastab 50% Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäärale alates hagi esitamisest, s.o 11.12.2017.a, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Tuginedes kõigele eelnenule leiab kohus, et hagi kostja II vastu kuulub rahuldamisele.
35.Nimetatud elatisraha katab hageja vajadused. Hageja on väikelaps ning tema vanuse kasvades kasvavad ka temale tehtavad kulutused. Kohus arvestab seda elatise väljamõistmisel. Kohus on seisukohal, et elatise sellises määras väljamõistmine tagab hageja ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab tal normaalselt kasvada ja areneda, säilitades sealjuures ka harjumuspärase elulaadi.
36.Hageja palub täpsustada kohtuotsuse täitmise korda. Hageja palub määrata, et elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette ning see tuleb kanda iga kuu 10. kuupäevaks M-L A arvelduskontole nr xxx. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12 tehtud otsuse p-is 11 leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Praeguses asjas ei ole esile toodud, et lapsevanem peaks maksma elatist lastele esemetes või muul moel. Laste elulisi vajadusi ei ole võimalik nii rahuldada. Tulenevalt TsÜS § 8 lg 2 teises lauses ja VÕS § 79 lg 2 esimeses lause sätestatust tuleb ülalpidamiskohustust reeglina täita vanemale, kes teostab laste faktilist hooldusõigust. Elatist tuleb tasuda igakuise rahalise maksena ning lapsi kasvatav isik otsustab, kuidas ta saadud elatisraha arvelt lastega seonduvad kulutused katab. PKS § 100 lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja II on edaspidi kohustatud hagejale ülalpidamist andma rahas. Kohus leiab, et kostja II on kohustatud maksma elatist iga kalendrikuu eest ette ning elatis tuleb tasuda iga kuu 10. kuupäevaks M-L A arvelduskontole nr xxx.
37.Kohus selgitab siinkohal, et vanem, kes teostab igapäevast hooldusõigust peab saama arvestada pere eelarvesse korrapäraselt laekuvate vahenditega, et oleks võimalik planeerida igapäevast majandamist.
38.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Kostja II on esitanud hulganisti lapse hooldusõiguse teostamist puuduvaid väiteid, mis elatisenõude lahendamise seisukohalt on asjassepuutumatud. Kohus selgitab, et vanematevaheline vaidlus hooldusõiguse teostamise osas ei vabasta lahuselavat vanemat lapse ülalpidamiskohustusest. 10(13)
Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
39.TsMS § 442 lg 5 p1 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg-st 1, § 129 lg-st 2 ja hagiavaldustega taotletavate elatisnõuete suurusest, on kostja I vastu esitatud hagi hinnaks 2 250 eurot (250 eurot x 9 kuud) ning kostja II vastu esitatud hagi hinnaks samuti 2 250 eurot (250 eurot x 9 kuud). Menetluskulude jaotus
40.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kostja II hagi jättis kohus rahuldamata ning kostja II vastu esitatud hagi rahuldas kohus täies ulatuses. Seega on selge, et käesolev kohtuotsus on tehtud kostja II kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda.
41.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
42.Kostja I esindaja on kohtule esitanud mitmeid menetluskulude nimekirju, mis vastavad TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 ning TsMS § 174 lg 10 nõuetele. Avaldusest nähtub, et kostja I menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 1 078 eurot (käibemaksuga). Kostjale I on õigusabi osutatud 8h 10min ulatuses (sh istungikulu 50min) tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga). Kostja I palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja I kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega ning et tal puudub võimalus käibemaksu tagasiarvestamiseks. Kostja I palub hüvitise kanda Õ OÜ arveldusarvele nr xxx. Kohtu põhjendused
43.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
44.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude 11(13)
väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
45.Kostja I menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja I esindaja on teinud järgmised toimingud: konsultatsioon kliendiga 1h; hagiavalduse koostamine ja kohtusse edastamine 3h; menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja kliendiga arutamine 5 min; J. R esitatud hagiavalduse ja hagi puuduste kõrvaldamiseks tutvumine 15 min; kohtumäärusega tutvumine 5 min; vastuse koostamine lapse isa elatise nõudele 2,5h; lapse esindaja Marje Mängel vastusega tutvumine 15 min; J. R kompromissettepanekuga tutvumine 10 min, kohtuistungil osalemine 50 min. Kohus, kontrollinud kostja I menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
46.Kostjale I on õigusabi osutatud tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasjaga seotud asjaolusid arvestades on tegemist keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis on põhjendamatu. Käesolev vaidlus oli sisuliselt keskmisest lihtsam, kusjuures tegemist ei olnud õiguslikult keeruka vaidlusega, kuivõrd elatisemenetluses lasub pooltel üksnes asjaolude esiletoomise kohustus. Tõendite maht oli keskpärane. Vaidluse ajaline kestvus oli tavapärane. Asi läbis sisuliselt ühe kohtuastme. Asjas toimus üks kohtuistung. Asjas ei olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Antud vaidlus ei olnud kostja I esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-115-13 punktis 25 on peetud advokaadi mõistlikuks õigusabi tunnihinna suuruseks 120 eurot (käibemaksuta). Kuigi antud lahendi järgimine ei ole käesoleval juhul otseselt kohustuslik, on see siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Oluline on märkida, et kostjale I ei osutanud õigusteenust advokaat, kes pidevalt täiendab end advokatuuri järelevalve all, kes tegutseb advokatuuri järelevalve all, kellele on kehtestatud erinevad kutsestandardid ja konfidentsiaalsuskohustus ning kes omab vastutuskindlustust. Kostjale I osutas teenust jurist, kelle puhul ei pruugi eelnimetatud õigusteenuse kvaliteeti tagavaid tegureid esineda, mistõttu on tema põhjendatud töötunni hind madalam kui advokaatidel. Arvestades eeltoodut ja asja olemust, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda kostjale I õigusabi osutanud juristi mõistlikuks tunnihinnaks 100 eurot (käibemaksuga).
47.Kokku loeb kohus kostja I lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 8h 10min, mis kostja I lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (100 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 816,67 eurole. Kohus rahuldab kostja I avalduse osaliselt mõistab kostjalt II välja menetluskulud kogusummas summas 816,67 eurot. Kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 261,33 euro ulatuses (taotletud summa 1078 eurot – rahuldatud summa 816,67 eurot).
12(13)
48.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja I vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise kohustuse täitmiseni tuleb kostjal II tasuda kostjale I hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
49.Kostja I palub kindlaks määrata ka määruse täitmise korra, mille kohaselt tuleks menetluskulude hüvitis Õ OÜ arveldusarvele nr xxx. TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus määrab kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning määrab, et menetluskulude hüvitis tuleb kanda Õ OÜ arveldusarvele nr xxx.
50.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.