Avaldaja XX (isa) (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Kristjan Vahar ja vandeadvokaat Tiina-Mare Hiob Puudutatud isik I (laps) CC (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Puudutatud isik II (ema) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Erika Scholler ja Valeria Titova Eestkosteasutus Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 18.10.2017 määrus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamiseks, XX ja CC suhtlemise korra reguleerimiseks ning sunnivahendite kasutamiseks.
2.Lugeda Harju Maakohtu 18.10.2017 määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt: 2.1 Tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks. 2.2 Muuta Harju Maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 kinnitatud lapse CC ja isa XX suhtlemise korda ning määrata uus suhtlemise kord alljärgnevalt:
a) Laps on isaga iga paarisnädala lõpus neljapäeva õhtul kl 18.00 kuni pühapäeval kl 19.00. b) Paarisaastatel on laps I vaheaja (sügisene vaheaeg) ja III vaheaja (veebruarikuu vaheaeg) emaga ning IV vaheaja (aprillikuu vaheaeg) isaga, paaritutel aastatel vastupidi. c) Talvisel koolivaheajal (II vaheaeg) on laps pool vaheaega (kuni 30.12) ühe vanema juures ja pool vaheaega (alates 31.12) teise vanema juures. Paarisaastatel on laps talvise koolivaheaja esimese poole emaga ja teise poole isaga, paaritutel aastatel vastupidi. d) Suvevaheajal (V vaheaeg) on laps võrdselt mõlema vanemaga sõltuvalt vanemate puhkuste aegadest. Vanemad lepivad kokku lapse kummagi vanema juures viibimise ajad iga aasta 15. maiks. Kokkuleppe puudumisel on laps isaga juunis alates 22.06, juulis alates 16.07 ja augustis alates 16.08. e) Perekondlikud tähtpäevad (sünnipäevad, isadepäev, emadepäev, vanavanemate sünnipäevad jm) veedab laps selle vanema juures, kellega tähtpäev seotud on. Teise vanema teavitamise aeg on esimesel võimalusel, aga hiljemalt kolm päeva enne tähtpäeva. Kui tähtpäev langeb teise vanema graafikujärgsele suhtluskorrale, lükatakse graafikujärgne suhtlemine järgmisele nädalale ja edasi jätkub graafik endiselt, s.o määruse kohaselt. f) Kõikidel p-des 2.2.b-2.2.e nimetatud juhtudel läheb isa lapsele järele lapse elukohta kohtumise esimesel või ainsal päeval Tallinna piires kl 10.00 ja toob lapse tagasi lapse elukohta kohtumise esimesel või ainsal päeval Tallinna piires kl 19.00. g) Muutustest lapsega kokkusaamise aegades (nt lapse haiguse tõttu) teatab vanem teisele vanemale esimesel võimalusel. h) Eemalviibival vanemal on õigus lapsele helistada, arvestades lapse päevakava. i) Vanematel on võrdne õigus viibida lapsega seotud üritustel (koolis, huviringis vms). j) Kumbki vanem ei või teise vanema kirjaliku nõusolekuta reisida lapsega välismaale (Eestist väljapoole). Kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida lapsega Eesti-siseselt. k) Lapsega suhtlemise korda võib muuta vanemate kokkuleppel. l) Vanemad ei tülitse lapse juuresolekul, ei halvusta teist vanemat lapse kuuldes ja ei mõjuta last ühelgi viisil teise vanema vastu. 2.3 Lapse CC üleandmiseks XX-le, on kohtutäituril õigus määruse alusel ja täitmiseks viia läbi täitemenetlus YY suhtes. 2.4 Kohtutäituril on õigus kohaldada CC üleandmisel täitemenetluse läbiviimisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 sätteid, sh määrata YY-le sunniraha TMS § 261 kohaselt. 2.5 Kui täitemenetluse käigus on muude vahendite rakendamine jäänud tulemusteta, lubada TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kohtutäituril CC üleandmiseks kasutada Harju Maakohtu 18.10.2017 määruse nr 2-16-18867 sundtäitmisel vajadusel YY suhtes vahetut jõudu ning siseneda YY nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. 2.6 Jätta rahuldamata YY taotlused YY ja CC täiendavaks ärakuulamiseks ning psühholoogi kaasamiseks. 2.7 Jätta maakohtus kantud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Jätta rahuldamata XX taotlus määruskaebemenetluses kohtuistungi korraldamiseks.
5.Võtta XX poolt määruskaebe menetluses esitatud e-kirjad ja YY esitatud e-kirjad asja materjalide juurde.
6.Jätta ringkonnakohtus kantud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Avaldus
1.XX (avaldaja, isa) esitas 15.12.2016 Harju Maakohtule avalduse lepitusmenetluse algatamiseks CC-ga (puudutatud isik I, laps) suhtlemist korraldava Harju Maakohtu 08.04.2016 määruse rikkumise tõttu tsiviilasjas nr 2-15-8862. Avaldaja palus otsustada määruse sundtäitmine. Avalduse kohaselt sündis YY (puudutatud isik II, ema) ja avaldaja (koos vanemad) ühine laps CC XX.XX.XXXX. Maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 kinnitas kohus vanemate vahelise kokkuleppe ja määras kindlaks isa, ema ja lapse vahelise suhtlus- ja hoolduskorra järgmiselt. Lapse elukoht on Eestis, kus on ema viibimiskoht. Ema kohustub teavitama isa lapse elukohast ja selle muutumisest. Laps on isa hoole all sel ajal, kui isa on Eestis ja laps ei ole veel koolikohuslane, kuni 12 päeva igakuiselt, mitte üle 7 järjestikuse päeva korraga. Sel ajal võtab isa lapse lasteaiast ja viib lasteaeda või võtab lapse ema juurest ja toob ema juurde tagasi. Isa teatab emale e-posti teel lapse oma hoole alla võtmise soovist vähemalt 3 päeva ette. Mõlemal vanemal on õigus reisida igal aastal lapsega 2 korda välismaale, kuni laps ei ole veel koolikohuslane, kusjuures igakordse reisi pikkuseks võib olla kuni 15 päeva. Reisi soovist ja sihtkohast ning perioodist teatab üks vanem teisele ette e-posti teel vähemalt 10 päeva. Lapse reisikulud katab 100% see vanem, kes lapsega reisib. Kompromissis kokkulepitud tingimuste täitmiseks on isa alati saatnud emale ja tema lepingulisele esindajale e-kirjad, milles on põhjendanud oma soove, millal, kus ja kuidas ta tahab lapsega aega veeta, järgides teavitamiskohustust, kuid ema ei ole kirjadele mõistliku aja jooksul vastanud või on neid ignoreerinud. Avaldaja ei saanud lapsega kohtuda ajavahemikul 13.09-20.09.2016, kuigi ta saatis vastavad teated emale mõistliku aja jooksul. Ema vastas 13.09.2016 isale, et ei saanud kirjale varem vastata seoses oma kohustuste täitmisega lapse ees ning lapse ülalpidamisega ja kohtumisega seotud küsimuste reguleerimiseks pakkus avaldajale ühendust võtta tema esindajatega Eestis ja Venemaal selleks, et saavutada neis küsimustes kokkulepet. Lisaks saatis isa emale kirja, milles teatas soovist kohtuda lapsega 26.1130.11.2016, kuid isal õnnestus lapsega kohtuda ainult 28.11.2016. Samuti saatis isa emale kirja, milles teatas soovist reisida lapsega ajavahemikul 25.12.2016-08.01.2017 välisriiki ning palus informeerida teda lapse viibimiskohast detsembris, sest avaldaja soovib rääkida lapsega, kas laps tahab reisida või mitte. Lapse ema viimasele kirjale ei vastanud. Avaldaja on täitnud kompromissis kokkulepitud kõiki tingimusi nõuetekohaselt, kuid puudutatud isik ei võimalda avaldajal lapsega kohtuda. 20.03.2017 esitas avaldaja täiendava avalduse, milles kinnitas, et kohtumisi lapsega ei toimu ja palus lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse arengu küsimustes. Lapse ema seisukoht
2.Lapse ema isa avaldusega lepitusmenetluse algatamiseks ei nõustunud, palus jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Samuti oli ema täielikult vastu isa avaldusele ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ema leidis, et lapse emotsionaalse seisundi väljaselgitamiseks tuleks küsida sõltumatu psühholoogi arvamust. Isa esitas avalduse pahauskselt ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks – kui isa sai teada, et ema esitas Venemaal avalduse elatisraha väljamõistmiseks, hakkas ta aktiivselt otsima võimalusi lapsega kokkusaamiseks. Varem isa lapsega kontakti ei otsinud. Alates lapse sünnist on ema pidevalt lapsega koos olnud, lapsel on emaga head suhted ning tugev kiindumussuhe. Ema on üksinda teinud kõik võimaliku lapse arenemiseks. Laps on astunud XXX. Lapse ema töötab YYY, kus avaldaja on mitmekordselt käinud skandaalitsemas. Avaldaja väide, et emal puudub stabiilne elu- ja töökoht, tuleb jätta tähelepanuta, sest ema on aastate jooksul taganud lapse huvid. 2014. a-l võttis isa lapse Eestist ja viis ta Venemaale ilma ema nõusolekuta. Laps ei saanud emaga peaaegu 7 kuu jooksul suhelda. Lapse isa ei andnud emale teada, kus ta lapsega viibib ja ähvardas, et ema ei näe last üldse. 2015 aprilli lõpus sõitis lapse ema Moskvasse ja 10.05.2015 naasis lapsega Eestisse. Ema ja laps ei viibinud nende tavapärases elukohas, kuna avaldaja võib lapse uuesti röövida. Isa ei ole terve aasta lapsega korralikult suhelnud, ei tea lapse vajadusi ja soove, ei oska temaga suhelda. Laps vajab aega selleks, et taastada normaalsed suhted isaga. Lapsel on alati stress ja hirm, et isa viib ta Venemaale ja ta ei näe enam oma ema. Eestkosteasutuse seisukoht
3.Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu, eestkosteasutus) toetas isa taotlust lepitusmenetluse läbiviimiseks ning leidis, et vanemad peaksid läbima perelepituse teenuse, mis võimaldaks neil teha lapse huvidest lähtuvalt koostööd ja lahendada lapse suhtlemiskorraga seonduva kompromissiga, kuna see vastaks lapse huvidele ja vajadustele. Maakohtu 08.04.2016 määrusega kinnitatud suhtluskord vajab seoses lapse kooliminekuga ülevaatamist. Juhul kui vanemad ei saavuta perelepituse teenuse käigus toimivat suhtlemiskorra kokkulepet, mis vastaks eelkõige lapse huvidele ja vajadustele, siis toetab eestkosteasutus hooldusõiguse osaliselt isale üleandmise rakendamist kohtu poolt vajalikuks peetud mahus, mis tagaks isa ja lapse omavahelise suhtlemise Eesti piires. Ema ei ole täitnud kohtu poolt menetluse ajaks määratud isa ja lapse suhtlemiskorda (09.02.2017 ja 12.04.2017 määrused), riivates sellega lapse õigusi ja huve. Samuti ei ole ema võimaldanud isal lapsega suhelda enda poolt välja pakutud alternatiivse suhtluskorra alusel (s.o iga paaritu nädalavahetuse laupäeval ja pühapäeval 11.00-19.00). Vanemate esimene kohtumine perelepituse teenusel toimus 30.03.2017, kuid 17.04.2017 kohtumine jäi ära, kuna laps haigestus tuulerõugetesse. Seetõttu ei saa veel rääkida tulemustest või muutustest. Eestkosteasutus kohtus 27.02.2017 lapse isaga. Isa leiab, et lapse ema ei suuda tagada lapsele stabiilseid elu- ja kasvatustingimusi ning vajalikku hoolt lapse igakülgse heaolu tagamiseks. Ema on raskes rahalises seisus, kuna ta on võtnud eraisikutelt suures summas laenu ning teda ootavad ees maksmata rahalised nõuded, mis toovad ema ellu juurde ebastabiilsust ja ohustavad seeläbi lapse heaolu. 24.04.2017 külastas eestkosteasutus ema ja lapse elukohta aadressil XXX, Tallinn. Ema ja laps elavad uue elamu 3. korrusel asuvas kõigi mugavustega 3-toalises avatud köögiga üürikorteris. Eluruumid on sisustatud igapäevaeluks kõige vajalikuga. Korter on puhas ja korras. Korteris on eraldi tuba laste jaoks, kus on kahekorruseline narivoodi, laud ja riiulid mänguvahendite jaoks. Ema vanem tütar (14 a) eelmisest abielust elab vaheldumisi nii ema kui oma isa juures. Lapsed
saavad omavahel hästi läbi. Ema magamistuba asub eraldi. Ema sõnul on korteri asukoht logistiliselt sobilik nii lapsele kooliskäimise kui ema töökoha läheduse tõttu. Ema on esitanud Venemaa kohtule nõude isa vastu elatise saamiseks lapse ülalpidamiseks väites, et lapse igakuised ülalpidamiskulud on 7855 - 10 275 eurot kuus. Ema enda sissetulekud ühes kuus on praegu keskmiselt 640 eurot, millest perehüvitised on 50 eurot, elatis 232 eurot ja töötasu keskmiselt 356 eurot. Samuti lisandub ema igakuistele sissetulekutele onupoegade makstav toetus 1600 eurot. Korteri üür on 1150 eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud. Lapse esindaja seisukoht
4.Lapse esindaja toetas lepitusmenetluse läbiviimist, kuid leidis, et maakohtu 08.04.2016 määruse sundtäitmine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Lapse vanematel on võimalus perelepituse käigus suhete parandamiseks ja kompromissi leidmiseks suhtlemiskorras, mistõttu vanemate ühise hooldusõiguse osaline üleandmine ei ole põhjendatud. Lapse esindaja hinnangul vajab laps sagedasemat ja lähedasemat kontakti isaga. Vanemate vahelised pinged kohtumenetluses võivad tekitada lapses hirmutunnet, takistada lapsel isaga loomulikku ja avatud suhtlemist. 08.04.2016 kinnitatud suhtluskord ei ole piisavalt detailselt reguleeritud. Kui kokkusaamine lapsega ei toimu, siis on oluline arvestada põhjustega, mitte tugineda formaalsele vastuolule kokkuleppega. Selgitamist vajab, miks isa väidab, et ta on saanud kohtuda lapsega ainult ühe korra. Kuna 2017 sügisel läheb laps kooli, muutuvad kokkuleppes sätestatud tingimused, kuid suuri muudatusi lapse elukorralduses (hooldusõiguse muutmine) ei oleks õige teha enne, kui ole ammendatud võimalused kompromissiks. Ema avaldas lapse esindajale, et laps ei ole saanud isaga piisavalt kohtuda. Lapse ema väitel kardab laps, et isa võtab ta endaga kaasa ja ei too enam koju tagasi. Seetõttu pöördus ema koos lapsega psühholoogi nõustamisele. Alates 10.03.2017 elab laps emaga Tallinnas XXX üürilepingu alusel kõigi mugavustega 3-toalises avatud köögiga korteris. Ema omab töökohta ja on kindlustatud igakuise sissetulekuga. Maakohtu määrus
5.18.10.2017 määrusega tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Kohus muutis maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 kinnitatud lapse ja isa suhtlemise korda ning määras uue suhtlemise korra alljärgnevalt: 1) Laps on isaga iga paarisnädala lõpus neljapäeva õhtul kl 18.00 kuni pühapäeval kl 19.00. 2) Paarisaastatel on laps I vaheaja ja III vaheaja emaga ning IV vaheaja isaga, paaritutel aastatel vastupidi. 3) Talvisel koolivaheajal (II vaheaeg) on laps pool vaheaega (kuni 30.12) ühe vanema juures ja pool vaheaega (alates 31.12) teise vanema juures. Paarisaastatel on laps talvise koolivaheaja esimese poole emaga ja teise poole isaga, paaritutel aastatel vastupidi. 4) Suvevaheajal (V vaheaeg) on laps võrdselt mõlema vanemaga sõltuvalt vanemate puhkuste aegadest. Vanemad lepivad kokku lapse kummagi vanema juures viibimise ajad iga aasta 15. maiks. Kokkuleppe puudumisel on laps isaga juunis alates 22.06, juulis alates 16.07 ja augustis alates 16.08. 5) Perekondlikud tähtpäevad (sünnipäevad, isadepäev, emadepäev, vanavanemate sünnipäevad jm) veedab laps selle vanema juures, kellega tähtpäev seotud on. Teise vanema teavitamise aeg on esimesel võimalusel, aga hiljemalt kolm päeva enne tähtpäeva. Kui tähtpäev langeb teise vanema graafikujärgsele suhtluskorrale, lükatakse graafikujärgne suhtlemine järgmisele nädalale ja edasi jätkub graafik endiselt s.o määruse kohaselt.
6) Kõikidel p-des 2-5 nimetatud juhtudel läheb isa lapsele järele lapse elukohta kohtumise esimesel või ainsal päeval Tallinna piires kl 10.00 ja toob lapse tagasi lapse elukohta kohtumise esimesel või ainsal päeval Tallinna piires kl 19.00. 7) Muutustest lapsega kokkusaamise aegades (nt lapse haiguse tõttu) teatab vanem teisele vanemale esimesel võimalusel. 8) Eemalviibival vanemal on õigus lapsele helistada, arvestades lapse päevakava. 9) Vanematel on võrdne õigus viibida lapsega seotud üritustel (koolis, huviringis vms). 10) Kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida lapsega Eestisiseselt. 11) Lapsega suhtlemise korda võib muuta vanemate kokkuleppel. 12) Vanemad ei tülitse lapse juuresolekul, ei halvusta teist vanemat lapse kuuldes ja ei mõjuta last ühelgi viisil teise vanema vastu. Kohus määras, et lapse üleandmiseks isale on kohtutäituril õigus määruse alusel ja täitmiseks viia läbi täitemenetlus ema suhtes. Kohtutäituril on õigus kohaldada lapse üleandmisel täitemenetluse läbiviimisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 sätteid, sh määrata emale sunniraha § 261 kohaselt. Kui täitemenetluse käigus on muude vahendite rakendamine jäänud tulemusteta, lubada TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kohtutäituril lapse üleandmiseks kasutada määruse sundtäitmisel vajadusel ema suhtes vahetut jõudu ja siseneda ema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Ema taotlused ema ja lapse täiendavaks ärakuulamiseks ning psühholoogi kaasamiseks jäävad rahuldamata. Riigi õigusabikulud jäävad riigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus viitas lahendi tegemisel perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg-le 1, § 123 lg-le 1, §-le 137 ja § 143 lg-le 1, lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21 lg-le 1 ning TsMS §-le 563. Kohus kuulas lapse ära 04.04.2017. Laps oli väga elav, rõõmus, viisakas ja silmatorkavalt intelligentne. Rääkis ühtviisi rõõmsalt ja elavalt oma emast ja isast ning sellest, kuidas ta ei taha isaga koos olla. Rääkis, et armastab ema ja isa ka, aga isa on paha. Isa pärast pidid nad emaga oma kodust ära kolima. Isa kodus ei meeldi olla, sest seal on isa. Kui isa tahab lapsega kokku saada, siis lapse kodus. Emaga on natuke huvitavam kui isaga, isaga ei meeldi midagi teha. Maakohtu 08.04.2016 määrusega nr 2-15-8862 kinnitati vanemate vaheline kompromiss, mis määras mh isa ja lapse suhtlemiskorra. Koheselt suhtluskorra kinnitamise järel isa lapsega suhelda ei üritanud. Isa asus kooskõlastama emaga lapsega suhtlemise aegu septembris 2016. Kohtu määratud kohtumine toimus vaid 28.11.2016, ülejäänud kohtumised on toimunud lapse lasteaias. Kohus menetles käesolevat asja 10 kuud, lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ei ole paranemist toimunud. Ema on jätnud ära kohtu poolt määratud kohtumised ja isa on lapsega kohtunud vaid lasteaias. 09.02.2017 määrusega reguleeris kohus menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemiskorda. Ema vastuseisu tõttu ühtegi määratud kohtumist lapse ja isa vahel ei toimunud. Ema ei lubanud lapsel ja isal suhelda ka tema enda poolt alternatiivselt väljapakutud suhtluskorra kohaselt, kus laps oleks pidanud isaga viibima üle nädala laupäeval ja pühapäeval. 12.04.2017 määrusega reguleeris kohus veelkord isa ja lapse suhtlemist menetluse ajal. Isa ja laps ei ole ka nimetatud määruse alusel kohtunud, kohtumiste ärajäämine oli osaliselt õigustatud, kuna lapsel olid tuulerõuged. 09.02.2017 määrusega suunas kohus vanemad Tallinna Perekeskusesse perelepituse teenusele. Tallinna Perekeskuse sõnul on perioodil 30.0326.09.2017 vanemate vahel toimunud 4 kohtumist. Suveperioodil kohtumisi ei toimunud ning 2 kohtumist on ära jäänud, üks ema ja teine isa algatusel. Vaatamata perelepitusele ei ole ema lapsele suhtlust isaga taganud. Septembri 2017 kohta teatas isa kohtule, et on saanud lapsega suhelda telefoni teel. Eeltoodu põhjal tunnistab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Ema esitas kohtule lastepsühholoogi 05.02.2017 e-kirja, et laps käis korduvalt psühholoogilistel konsultatsioonidel perioodil 15.01-05.02.2017, kuna emale tegi muret lapse emotsionaalne
seisund. Psühholoogi kirja kohaselt on laps väga avatud ja seltsiv, kergesti kontakteeruv, kuid jälgib hoolega, mida ja kuidas ütleb. Kasutab sõnu ja lauseid, mis ei ole tema vanuses lapsele omased. Kontrollib oma emotsioone, kurbadest ja rõõmsatest sündmustest räägib kergesti ja ühtemoodi, ilma ilmeka emotsionaalse varjundina. Töös lapsega kasutati projektiivseid metoodikaid, sh ka metoodikat „perepilt“, millel laps kujutab ennast sama täiskasvanuna kui ema ja isa. See tähendab, et laps ei tunneta ennast lapsena, vaid tunneb vastutust perekonnas toimuva eest võrselt täiskasvanutega. See on lapsele väga suur emotsionaalne koormus. Lapse sõnul ta tunneb, et isa teda ei armasta, ta arvab, et isa püüab meelitada teda enda juurde kingituste ja materiaalsete hüvedega. Samas muretseb tüdruk kogu aeg, kus on ema, kuidas ta ennast tunneb jms. Lapsel on selgelt kõrge ärevuse tase, mis on seotud hirmuga kaotada oma ema. Lapsel on emotsionaalselt koormav olla vanemate vahelise tüli keskmes ning ta võtab endale täiskasvanu rolli vanemate kõrval. Lapsel on kummagi vanemaga seotud segased tunded ning olukord on lapse jaoks ettearvamatu. Seoses lapse kooliminekuga on vajalik suhtluskorra muutmine. Senine suhtluskord vastab lapse õigusele ja vajadusele eemalviibiva isaga suhelda, kuid on sisult selline, et eeldab selle täitmiseks kummagi vanema head tahet. Suhtluskorras ei ole tulenevalt sellest, et isa elab välismaal ja sõidab Eestisse vastavalt võimalusele, märgitud konkreetseid nädalapäevi ja kellaaegu. Lapse ema ei ole ilmutanud head tahet suhtluskorra täitmiseks ning konkreetsuse puudumise tõttu on emal olnud võimalik suhtluskorda kergesti eirata. Menetluses on tuvastatud, et isa ja lapse suhe on lähedane, nimetatu nähtub isa poolt esitatud fotodest ja lapse kohtu poolt ärakuulamisest. Lapse poolt kohtule räägitu, et isaga koos ei ole midagi huvitavat teha ja isa pärast peavad nad emaga oma kodust ära kolima, on kindlasti lapse poolt ema seisukohtade kajastamine. Isa ja lapse suhte lähedus nähtub ka isa esitatud psühholoogi arvamusest, kes on vaadanud läbi videod, kus isa viibib koos lapsega ja psühholoog kirjeldab, et laps usaldab isa. Kohus määrab uue suhtluskorra, reguleerides ära täpsed päevad ja kellaajad ning määrab isa ja lapse suhtlemiseks kohtupraktikas levinud lapse ja eraldielava vanema, kellega lapsel on lähedased suhted, suhtlemise korra, millise kohaselt laps viibib eraldielava vanemaga üle nädala nädalalõppudel, pühade aegadel ja koolivaheaegadel viibib laps võrdselt kummagi vanemaga, alusel. Laps ei ole soovinud isaga välismaale reisida pärast seda, kui viibis koos isaga 7 kuud välisriigis ja ei saanud emaga suhelda. Seetõttu määrab kohus, et kumbki vanem ei või lapsega välisriigis reisida. Ka käesoleva lahendiga säilib vanematel ühine hooldusõigus lapse suhtes, mis tähendab, et lapsega seotud otsustused, sh lapse reisid välisriiki, teevad vanemad ühiselt. Isa avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jääb rahuldamata. Eestkosteasutus ja lapse esindaja ei toeta isa nimetatud nõuet. Kohus tuvastas, et laps on väga hästi hooldatud, arendatud, rõõmus ja intelligentne. Lapse elu on korraldatud peamiselt ema poolt, tema kasvatab ja hooldab last, seega ei ole isa etteheited ema poolt hooldusõiguse puuduliku teostamise kohta põhjendatud. Samas moodustab olulise osa lapse isikuhooldusõiguse teostamisest lapsega kooselava vanema poolt eraldielava vanemaga suhtlemise korraldamine. Ema on oluliselt kahjustanud lapse õigust isaga suhelda ja sellega raskelt rikkunud lapse hooldusõigust. Juba aprillis 2016 kompromissi sõlmimisel oli isa ja lapse suhtlus kahjustatud ning seepärast isa kohtusse pöörduski. Isast võõrandumine ei ole lapse huvides. Isa esitas avalduse ema hooldusõiguse piiramiseks põhjusel, et ema ei luba lapsel isaga suhelda. Ema sellise käitumise jätkumisel on võimalik hooldusõiguses muudatuste tegemine. Ema varasema käitumise põhjal on prognoositav, et ta takistab jätkuvalt isa ja lapse suhtlemist ning seega määrab kohus isa taotlusel sunnivahendite kasutamise. Kui ema kohtulahendit vabatahtlikult ei täida, on kohtutäituril õigus tema suhtes jõudu kasutada. Alus kohtutäituri poolt jõu kasutamiseks tekib siis, kui muud täituri poolt kasutatud vahendid lapse isalt emale
üleandmiseks jäävad tulemusteta. Ema taotlus kuulata tema ja laps ära jääb rahuldamata, kuna nende täiendav ärakuulamine ei annaks asja lahendamisele midagi juurde. Samuti jääb ema taotlus kaasata menetlusse psühholoog rahuldamata, kuna psühholoogi ükskõik milline arvamus ei muuda asjaolu, et laps peab saama isaga suhelda. Pealegi on isa ja ema esitanud omalt poolt psühholoogi arvamuse. Avaldaja määruskaebus
6.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega määrata kindlaks isa ja lapse vahel uus suhtlemiskord, mis arvestaks lapse huvidega ning lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda isale ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamises. Avaldaja palus kohtul kohaldada viivitamatult lapse Eestist väljasõidukeeldu ja reguleerida asja läbivaatamise ajal ajutiselt lapsega suhtlemiskorda. Lisaks palus avaldaja kohtul vaidlustatud määruse resolutsiooni selgitada ning taotles täiendava tähtaja andmist oma seisukohtade põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Avaldaja esitas täiendavate tõendina e-kirjad emale seoses ema ja lapse reisidega välismaale ning suhtluskorra rikkumisega. Maakohus rikkus lahendi tegemisel materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning ei arvestanud lapse huvidega. Lapse ema on pidevalt rikkunud isa õigust lapsega suhelda. Isa on eeltoodut tõendanud, sh esitanud kohtule menetlusdokumente, milles on kajastanud vahepealseid last puudutavaid olulisi sündmusi. Ema ei ole isa väiteid ja tõendeid ümber lükanud. Ka perelepituse teenus ei aidanud vanemaid lepitada, kuivõrd ema ei luba siiani isal lapsega suhelda. Vaidlustatud määrus kitsendab ja piirab isa õigusi lapsega suhelda oluliselt, võrreldes maakohtu 08.04.2016 määrusega. Pealegi ei ole teada, millal määrus jõustub. Varasema 12 päeva asemel saab isa lapsega kohtuda vaid 6 päeva kuus, välismaale reisimise kord jäi uue määrusega reguleerimata ning 2018 koolivaheaegadel on laps rohkem ema kui isaga. Asjaolu, et laps läheb kooli, ei tähenda, et isa õigusi lapsega suhelda tuleb kitsendada. Maakohus märkis ekslikult, et isa ei üritanud koheselt alates suhtluskorra kinnitamisest 2016 aprillis lapsega suhelda. Isa soovis lapsega suhelda vastavalt kompromissis kokkulepitule, kuid ema ei lubanud ning pärast korduvaid katseid, hakkas isa 2016 septembrist oma palveid esitama kirja teel. Maakohus menetles isa avaldust põhjendamatult kaua ajavahemikul 15.12.2016-18.10.2017 (TsMS § 563 lg 9). Isal puudusid menetluse käigus efektiivsed vahendid, et sundida ema lubama isal lapsega kohtuda, mh viis ema 2017 suvel lapse 2,5 kuuks välismaale, hoolimata isa vastuseisust. Maakohus ei selgitanud eestkosteasutuse ja lapse esindaja seisukohti 2017 oktoobri seisuga välja ning leidis ekslikult, et eestkosteasutus ja lapse esindaja ei toeta isa täiendavat avaldust seoses vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamisega. Asja materjalidest nähtub, et eestkosteasutus asus seisukohale, et juhul kui vanemad ei saavuta perelepituse teenuse käigus toimivat suhtluskorra kokkulepet, siis toetab eestkosteasutus isa avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Lapse esindaja arvamustest ei nähtu, et esindaja ei toeta isa nõuet. Lapse esindaja leidis, et laps vajab sagedasemat ja lähemat kontakti isaga. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et ema on oluliselt rikkunud hooldusõigust, takistades isal lapsega suhelda, tuleb isa taotlus hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks temale rahuldada. Lapse heaolu ohustab ema pillav eluviis – ema ei tööta täiskohaga, saab kolmandatelt isikutelt raha ja reisib ringi. Puudutatud isiku II määruskaebus
7.Puudutatud isik II esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrust muuta selliselt, et isa saab lapsega suhelda vaid Eesti Vabariigi territooriumil ning rakendada isa suhtes
sunnivahendeid (TMS §-d 179 ja 261) juhul, kui isa last õigeaegselt ei tagasta. Menetluskulud palub puudutatud isik II jätta avaldaja kanda. Maakohus rikkus TsMS § 563 lg-eid 7 ja 9. Lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel oleks maakohus pidanud omal algatusel leidma viisi, kuidas korraldada lapse ja isa suhtlemist selliselt, et see vastaks lapse huvidele ja traumeeriks last võimalikult vähe. Üheks taoliseks võimaluseks võiks antud asjas olla lapse ja isa suhtlemise korraldamisel erieestkostja määramine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-14), kuna isa ja laps on teineteisest võõrdunud ning laps ei soovi isaga suhelda. Lepitusmenetlus kestis ebamõistlikult pikka aega. Ema ja laps ei saa pidevalt sõltuda isa plaanidest. Lapse isa ei kontakteeru lapsega ja ei osale tema elus. Selline isa käitumine traumeerib last. Maakohus jättis vaidlustatud määruses suhtluskorda reguleerides ja isal lapsega koolivaheajal reisida lubades tähelepanuta asjaolu, et isa on juba ühel korral lapse emalt „varastanud“ ning emal puudus 7 kuu jooksul võimalus lapsega suhelda. Edasine menetluse käik
8.Vastuseks avaldaja määruskaebusele leiab eestkosteasutus, et maakohus on vaidlustatud määruses õigesti hinnanud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja sellest tulenevalt määranud sunnivahendid. Eestkosteasutus jääb oma 09.05.2017 esitatud seisukoha juurde.
9.Lapse määratud korras esindaja avaldaja määruskaebust ei toeta, kuna lapse huvides oleks õigusrahu saavutamine vanemate vahel, mida maakohtu 18.10.2017 määrus võimaldab.
10.Lapse ema palub jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.
11.Maakohus jättis avaldaja kaebuse 21.12.2017 määrusega rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.Ringkonnakohus tagastas 28.12.2017 toimiku maakohtule TsMS §-s 663 sätestatud ülesannete lahendamiseks seoses puudutatud isiku II määruskaebusega ning avaldaja poolt esitatud taotluste lahendamiseks.
13.19.02.2018 esitas avaldaja maakohtule taotluse menetluse kiirendamiseks ning ühtlasi palus maakohtul lahendada ringkonnakohtu 28.12.2017 kirjas nimetatud taotlused.
14.Vastuseks puudutatud isiku II määruskaebusele märgib eestkosteasutus, et kuna eelnevalt on isa viibinud lapsega Venemaal last emale tagastamata, siis võiks kohus kaaluda ema ettepanekut, et isa suhtleks lapsega Eestis.
15.Lapse isa vaidleb ema määruskaebusele vastu ja selgitab, et tema viibimine 2014-2015 lapsega Venemaal oli seaduslik, kuna 15.12.2014 määrusega Ivanovo linna Oktyabrskiy rajoonikohus määras lapse elukohaks isa elukoha. Isa palub jätta ema määruskaebus rahuldamata ja isa suhtlemine lapsega Eesti territooriumiga piiramata, kuna lapsel on peale Eesti kodakondsuse ka Venemaa kodakondsus ja Venemaal elavad lapse lähedased sugulased. Seejuures reisib ema ise mitmel korral aastas lapsega välismaale. Avaldaja palub kohtul mitte piirduda kirjaliku menetlusega, kuna asi on keeruline ja selle läbivaatamisest sõltub lapse saatus.
16.Lapse esindaja hinnangul on ema määruskaebus põhjendamatu. Vaidlustatud määrus sätestab, et kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida vaid Eesti-siseselt, mistõttu puudub vajadus muuta maakohtu määrust selliselt, et isa saab lapsega suhelda vaid Eesti territooriumil. Kuna ema pole esile toonud asjaolusid, et isa oleks kohtu määratud suhtluskorda rikkunud, siis puudub vajadus ja võimalus isa suhtes sunnimeetmete kohaldamiseks.
17.25.04.2018 esitas avaldaja maakohtule taas taotluse vaidlustatud määruse selgitamiseks ning korduva esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub määrata isa ja lapse ajutine suhtlemiskord menetluse ajaks.
18.Maakohus jättis puudutatud isiku II kaebuse 17.05.2018 määrusega rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
19.Ringkonnakohus tagastas 25.05.2018 toimiku maakohtule avaldaja poolt 02.11.2017 ja 25.04.2018 esitatud taotluste lahendamiseks.
20.07.06.2018 määrusega jättis maakohus avaldaja 02.11.2017 ja 25.04.2018 esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlused rahuldamata ning edastas määruskaebused TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
21.31.07.2018 esitas avaldaja ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, milles palus määrata isa ja lapse ajutine suhtluskord, kuna lapse ema takistab isal lapsega suhelda ja ei täida maakohtu 18.10.2017 määruses kinnitatud suhtluskorda. Avaldaja palus juhul, kui ema ei täida ajutist suhtlemiskorda, määrata sunnivahendite kasutamise võimalus. Samuti esitas avaldaja korduva taotluse selgitada maakohtu määruse resolutsiooni, st kas maakohtu 18.10.2017 määrus hakkab kehtima alates 18.10.2017 ja kuulub viivitamatult täitmisele. 31.07.2018 määrusega kohustas ringkonnakohus avaldajat tasuma taotluse esitamisel riigilõivu. Riigilõiv tasuti 05.08.2018. 06.08.2018 palus ringkonnakohus eestkosteasutusel esitada oma seisukoht avaldaja 31.07.2018 esialgse õiguskaitse taotluse osas hiljemalt 09.08.2018.
22.09.08.2018 vastuses andis eestkosteasutus teada, et ei toeta ajutise suhtlemiskorra määramist, kuna esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu selliseid erakorralisi ja kiireloomulisi asjaolusid, mis tingiksid praegu esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse. Lapse ema ja lapse määratud korras esindaja oma seisukohti 31.07.2018 taotluse osas ei esitanud.
23.10.08.2018 määrusega rahuldas ringkonnakohus avaldaja 31.07.2018 taotluse osaliselt ja reguleeris isa ja lapse vahelise suhtluskorra kuni maakohtu 18.10.2017 määruse jõustumiseni. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2.10 (käesoleva määruse resolutsiooni punkt 2.2.j) tuleb täpsustada TsMS § 654 lg 22 ja § 659 järgi. Määruskaebused jäävad TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata.
25.Maakohus leidis, et lepitusmenetlus tuleb lugeda ebaõnnestunuks, kuna kohtus ega perenõustaja poole pöördumisel ei saavutatud suhtlemise korraldamises kokkulepet. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et muuta tuleb Harju Maakohtu 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 kinnitatud isa ja lapse suhtlemise korda, määrates kindlaks uue isa ja lapse suhtlemiskorra ning sunnivahendite rakendamise. Maakohus jättis lapse isa avalduse
vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja otsustustega ning järgib maakohtu määruse põhjendusi ega korda neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel.
26.Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 14.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (vt nt hagita perekonnaasja kohta Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Nii hooldusõiguse üle otsustamisel kui ka suhtluskorra määramisel (sh lepitusmenetluse läbiviimisel) on esimese astme kohtul seega ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme. Lapse ja vanema suhtluskorra vaidluses saaks ringkonnakohus muuta maakohtu määratud suhtluskorda juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mille põhjal ei ole senine kord enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega.
27.Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus lapse isa avalduse lahendamisel kaalumispiire, sh võttis õigesti arvesse kõigi menetlusosaliste huve, aga seadis esiplaanile lapse huvid.
28.Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Lapse isa palub määruskaebuses muuta maakohtu määratud suhtlemiskorda selliselt, et see arvestaks lapse huvidega. Täpsemalt heidab isa kehtestatud suhtlemiskorra osas ette, et sellega kitsendatakse ja piiratakse oluliselt isa õigusi lapsega suhelda, et välismaale sõitmise kord on reguleerimata ning, et 2018 koolivaheajad veedab laps rohkem emaga kui isaga. Ringkonnakohus leiab, et kohtu ette ei ole toodud selliseid uusi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et määratud suhtluskord ei ole enam piisavalt kooskõlas lapse huvidega. Seega ei ole suhtlemiskorra muutmine praegusel juhul põhjendatud ning ei aitaks kaasa õigusrahu saavutamisele.
30.Iseenesest ei ole kohus lepitusmenetluses suhtluskorra muutmisel seotud vanemate taotlustega, kuid sellest hoolimata saab neid arvestada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole suhtluskorra määramisel ületanud diskretsiooni piire ning on piisavalt arvestanud käesoleva vaidluse asjaolusid (isa elab välismaal, laps käib koolis ja vanemate vahelised suhted on pingelised), isa esitatud seisukohti (menetlusdokumentides, kohtuistungil avaldatu) ning määranud isa ja lapse suhtlemise korra, milles on täpselt reguleeritud päevad ja kellaajad, millal isa ja laps saavad kohtuda. Põhjendatud ei ole kaebuse etteheide lapse ja isa välismaale sõitmise korra reguleerimata jätmise osas. Maakohus on arvestades lapse huve teinud otsustuse, et kumbki vanem ei või koos lapsega välisriigis reisida. Laps ei ole soovinud isaga välismaale reisida. Asjaolu, et 08.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-8862 leppisid vanemad kokku, et isa võib lapsega kohtuda veidi enam päevi kuus, kui vaidlusaluse määrusega reguleeritud juhul ning, et 2018 koolivaheajad veedab laps rohkem emaga kui isaga, ei tingi samuti määratud suhtluskorra muutmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimaldaks suhtluskorra muutmine või isa ja lapse kohtumiste arvu suurendamine või koolivaheajal toimuvate kohtumiste teisiti reguleerimine isa ja lapse suhtlemist reaalselt tagada. Asja materjalidest nähtub, et lapse ema on hoolimata määratud suhtluskorrast isal lapsega suhtlemist pidavalt pigem takistanud. Lapse ema ei ole oma vastupidiseid väiteid, mille kohaselt lapse isa ei osale lapse elus ja ei võta temaga ühendust, tõendanud. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vanemad võivad alati kokku
leppida kohtu määratust erinevas suhtluskorras. Üksnes muu kokkuleppe puudumisel tuleb vanematel täita kohtu määratud suhtluskorda.
31.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus küll isa kaebuse väitega, et lapse ema on rikkunud isa õigust lapsega suhelda, kuid ei nõustu isa seisukohaga, et praegusel juhul on põhjendatud suhtluskorra muutmine, kuivõrd kohus, eeskosteasutus ega lapse määratud korras esindaja ei rakenda mingeid asjakohaseid meetmeid ema suhtes. Arvestades, et poolte vahel 08.04.2016 määrusega kokkulepitud suhtlemiskord ning käesolevas vaidluses 09.02.2017 ja 12.04.2017 määrustega reguleeritud ajutine suhtlemiskord ei ole toiminud, on maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel põhjendatult määranud sunnivahendite kasutamise võimaluse. Seejuures on maakohus sunnivahendite kohaldamise vajadust põhjendanud, leides, et ema varasema käitumise põhjal on prognoositav, et ta takistab jätkuvalt isa ja lapse suhtlemist, mistõttu tuleb määrata sunnivahendite kasutamise võimaldamine. Olukorras, kus isa sunnivahendite kasutamist taotles ning kohus sunnivahendite kasutamise võimaluse määras, kuid isa väitel ei soovi ta määruse jõustumisel kohtutäituri poole pöörduda (19.06.2018 menetlusdokument), ei anna alust ülaltoodud etteheideteks kohtule, eeskosteasutusele ega lapse määratud korras esindajale.
32.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades käesolevas asjas selgelt mittetoimivat suhtluskorda, on vajalik võimaldada erinevate sunnivahendite rakendamist selleks, et tagada efektiivsemalt määratud suhtluskorra täitmist. Praegusel juhul on avaldaja toonud kohtu ette asjaolud, et lapse ema on keeldunud ust avamast ja telefonile vastamast suhtlemiskorras määratud kohtumiste ajal, ei ole isa kirjadele suhtlemiskorra täpsustamiseks korduvalt vastanud ning on viibinud pikaaegselt ja korduvalt lapsega välismaal ilma isa nõusolekuta ja ilma isale teatamata. Lapse ema ei ole nimetatud asjaolusid ümber lükanud. Arvestades eeltoodud asjaolusid, on ringkonnakohtu hinnangul alust leida, et sunniraha kohaldamine võib jääda tulemusteta ning sellisel juhul on põhjendatud näha ette ka jõu kasutamise võimaldamine järgmise abinõuna. Ka menetlusökonoomiliselt on põhjendatud praegusel juhul lubada erinevate sunnivahendite kasutamine, arvestades, et kohus annab üksnes võimaluse kasutada jõudu. Vahetu jõu kasutamine jääb lõppastmes alati kohtutäituri otsustada, kes peab vastavalt asjaoludele ja olukorrale otsustama, kas kasutada jõudu või piisab muudest meetmetest (Riigikohtu 29.10.2014 määrus nr 3-2-1-95-14, p 24). Seega vahetu jõu kasutamise lubamine ei tähenda, et seda kasutatakse, vaid see annab üksnes võimaluse täita lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmist kiiresti ja efektiivselt. Kohtutäitur peaks jõudu kasutama üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud korduvalt tulemusteta. Põhjendamatu oleks jätta jõu kasutamine hetkel võimaldamata, arvestades et muude vahendite rakendamise tulemusteta jäämine on selge alus, et rahuldada taotlus jõu kasutamiseks.
33.Järgmisena vastab ringkonnakohus avaldaja väidetele, et maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse põhjendamatult osaliselt lõpetamata, kuna ei selgitanud välja lapse määratud korras esindaja ja eestkosteasutuse seisukohti 2017 oktoobri seisuga ning, et lapse esindaja ja eestkosteasutuse arvamustest ei nähtu, et nad ei toeta isa nõuet. Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu. Laste määratud korras esindaja on menetluses asunud seisukohale, et laps vajab küll sagedasemat ja lähedasemat kontakti isaga (I kd, tl 105), kuid leidnud 05.06.2017 menetlusdokumendis, et lähtudes lapse huvidest ei pea ta esindaja ühise hooldusõiguse osalist üleandmist põhjendatuks (II kd, tl 2). Samale seisukohale on lapse esindaja asunud määruskaebemenetluses 22.11.2017 ja 19.03.2018 esitatud arvamustes (II kd, tl 74 ja 109). Eestkosteasutus on 09.05.2017 menetlusdokumendis leidnud, et juhul kui vanemad ei saavuta perelepituse teenuse käigus toimivat suhtluskorra kokkulepet, mis vastaks eelkõige lapse huvidele ja vajadustele, siis toetab eestkosteasutus isa avaldust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks kohtu poolt vajalikuks peetud mahus (I kd, tl 160).
Maakohus tuvastas, et laps on väga hästi hooldatud, arendatud, rõõmus ja intelligentne. Lapse elu on korraldatud peamiselt ema poolt, tema kasvatab ja hooldab last, seega ei ole isa etteheited ema poolt hooldusõiguse puuduliku teostamise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ning isale ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramisel Eesti piires ja lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamises üle andmine ei oleks käesoleval hetkel lapse huvides.
34.Vaidlustatud määruse tühistamist ei tingi ka TsMS § 563 lg-s 9 sätestatud tähtaja rikkumine. Iseenesest peab kohus reeglina lepitusmenetluse läbi viima 60 päeva jooksul alates avalduse esitamisest, kuna vanemate erimeelsused lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse või kokkuleppe täitmisel tuleb lapse huvide ja heaolu tagamiseks lahendada võimalikult kiiresti. Siiski ei saa välistada, et teatud asjaoludel võib lepitusmenetlus tulemuse saavutamiseks kesta ka kauem. Eelkõige tuleb saavutada lepitusmenetluse eesmärk ning seaduses sätestatud tähtaega saab pidada orienteeruvaks ajaks, mis võiks lepitusmenetlusele tavapäraselt kuluda (Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, Kommenteeritud väljaanne, Juura 2018, TsMS § 563 komm. 3.6). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas lepitusmenetluse läbi viinud piisavalt kiiresti, arvestades muuhulgas, et lapse ema kaebas maakohtu 09.02.2017 määruse, millega kohus reguleeris menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemiskorda ringkonnakohtusse edasi ning, et vanemad hakkasid Tallinna Perekeskusesse perelepituse teenusel osalema.
35.Avaldaja on määruskaebuses taotlenud kohaldada lapse Eestist väljasõidukeeldu ning puudutatud isik II on oma määruskaebuses taotlenud muuta maakohtu määrust selliselt, et isa saab suhelda lapsega vaid Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd maakohus ongi mõlema vanema suhtlemist lapsega piiranud Eesti territooriumiga (resolutsiooni p 2.10), siis kaebajate taotluste rahuldamiseks alus puudub. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu resolutsiooni tuleks selguse mõttes selle punkti 2.10 osas täpsustada ja sõnastada see käesoleva määruse resolutsiooni punktis 2.2.j selliselt, et kumbki vanem ei või teise vanema kirjaliku nõusolekuta reisida lapsega välismaale (Eestist väljapoole) ning, et kumbki vanem võib teise vanema nõusolekuta reisida lapsega Eesti-siseselt. Selleks, et uus suhtluskord oleks jälgitav ja üheti mõistetav, tuleb käesoleva määruse resolutsioonis sõnastada terviklik kehtiv suhtluskord (TsMS § 654 lg 22 ja § 659).
36.Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta avaldaja määruskaebus rahuldamata.
37.Rahuldamata tuleb jätta ka puudutatud isiku II määruskaebus. Ringkonnakohus ei näe vajadust lapse isa suhtes sunnivahendite rakendamiseks juhuks, kui isa last õigeaegselt ei tagasta. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et lapse isa oleks lapsega tsiviilasjas nr 2-15-8862 või käesolevas asjas kokkulepitud suhtluskorrast kinni pidamata jätnud või lapse õigeaegselt tagastamata jätnud. Lapse ema ei ole vastupidiseid asjaolusid kohtu ette toonud. Suhtluskorra kohtulikul reguleerimisel ei ole vajalik ega õige määrata isa suhtes sunnivahendeid n-ö igaks juhuks ettenähtamatute juhtumite jaoks.
38.Lapse ema etteheide maakohtule, et kohus oleks pidanud omal algatusel leidma viisi, kuidas korraldada lapse ja isa suhtlemine selliselt, et see vastaks lapse huvidele ja traumeeriks last võimalikult vähe, nt määrama erieestkostja, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Praegusel juhul tuleks lapse ema taotluse rahuldamisel ema isikuhooldusõigust lapse heaolu tagamiseks piirata küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses lapse emalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja PKS § 209 lg 1 alusel (vt nt Riigikohtu 19.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-14, p 20). Kuigi erieestkostja määramine võib olla põhjendatud sellises olukorras,
kus lapsega kooselav vanem järjepidevalt rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda ja erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud (vt nt Riigikohtu 06.04.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111/116, p 19), siis ringkonnakohtu hinnangul oleks erieestkostja määramine käesoleval hetkel ennatlik abinõu ja ei oleks lapse huvides. Maakohus on põhjendatult leidnud, et määrata tuleb uus lapse isa ja lapse suhtlemiskord ning suhtlemiskorra tagamiseks tuleb reguleerida sunnivahendite kohaldamise vajadus.
39.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Maakohtu määrus on põhjendatud ja lapse huvides. Kohus on käsitlenud piisavalt poolte esiletoodud asjaolusid ning teinud esitatud tõenditele ja oma siseveendumusele tuginedes lahendi. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ei ole leidnud kinnitust põhjused, mille tõttu peaks keelama isal aktiivselt suhelda oma lapsega, samuti ei ole esile toodud, et isa ei sooviks oma lapsega tegeleda.
40.TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 koosmõjul lahendab kolleegium lõpplahendis seni lahendamata taotlused.
41.Avaldaja palus vaadata määruskaebuse läbi kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 järgi lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine praeguses asjas vajalik.
42.Avaldaja esitas määruskaebemenetluses täiendavate tõendina 25.10.2017, 01.12.2017, 17.04.2018, 04.06.2018, 18.06.2018, 10.07.2018 ja 30.07.2018 e-kirjad emale seoses ema ja lapse reisidega välismaale ning suhtluskorra rikkumisega. Puudutatud isik II esitas määruskaebemenetluses täiendava tõendina 25.07.2018 j 13.04.2018 e-kirjad lapse isale, milles teatas, et ema ja laps katkestasid puhkuse ning soovivad teada, millal avaldaja lapsega kohtuda soovib. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid. Sellest tulenevalt võtab ringkonnakohus avaldaja ja puudutatud isiku II poolt määruskaebuse menetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde. Lapse isa esitatud tõendid kinnitavad isa soovi kohtuda lapsega ning kohtumised lapse emaga eelnevalt kooskõlastada. Lapse ema ekirjadest nähtub, et iseenesest ema ei ole välistanud lapse ja isa kohtumisi, kuid esitatud ekirjade põhjal ei saa järeldada, et isa ja lapse suhtlemise kord toimiks regulaarselt ning, et lapse ema soosiks isa ja lapse kohtumisi. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad esitatud e-kirjad, et lapse isa ja lapse kohtumised ei toimu korrapäraselt ja kokkuleppel, mis kinnitab suhtluskorra kohtuliku reguleerimise põhjendatust.
43.Seoses avaldaja taotlusega selgitada, kas maakohtu 18.10.2017 määrus hakkab kehtima alates 18.10.2017 ja kuulub viivitamatult täitmisele, viitab ringkonnakohus TsMS § 550 lg-le 3, mille kohaselt hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega kuna lapsega suhtlemise korra asjades kehtib reegel, et vastavad lahendid kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, ei kuulu praegusel juhul maakohtu 18.10.2017 lahend enne jõustumist viivitamatule täitmisele.
44.TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jätab ringkonnakohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a puudutatud I isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.