Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Elatisenõude lahendamisel tuli arvestada sellega, et hagejate ema sai 2017. a märtsist juunini peretoetust 219,18 eurot, 2017. a juulist detsembrini 519,18 eurot ja alates jaanuarist 529,18 eurot. Arvestades elatise miinimumist kolme lapse kohta (2017. a 705 eurot kuus ning alates 2018. a 750 eurot kuus) maha pool saadud toetustest, oleks kostjalt nõutav osa laste ülalpidamiseks olnud 2017. a juunini 595,41 eurot, 2017. a juulist detsembrini 445,41 eurot ja alates 2018. a jaanuarist 485,41 eurot. Alates 2017. a maist tasus kostja hagejate emale igakuiselt elatist, mis jäi vahemikku 330-570 eurot, s.o keskmiselt 462,22 eurot ning tegi paaril korral ülekandeid selgitusega „kino piletid“. Lisaks tegi kostja 30 euro suuruseid ülekandeid hagejale I selgitusega „taskuraha“. Eelnevale lisaks kandis kostja osaliselt ka hagejate koduks oleva korteri kulusid keskmiselt 140 eurot kuus. Võttes arvesse hagiga nõutava elatise suurust, peretoetust, kostja tasutud elatist ning hüvitatavaid elamiskulusid, andis kostja piisavas ulatuses hagejatele ülalpidamist. Eelneva tõttu tuli hagi jätta rahuldamata. Kohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392 lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Praegusel juhul jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata nii hagejate nõuded, kostja vastuväited kui ka asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Maakohus lähtus hageja nõude lahendamisel PKS §-st 101, mis sätestab minimaalse elatise suuruse alaealisele lapsele. Viidatud paragrahvi lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o 2017. a 235 eurot kuus ja 2018. a 250 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole alates hagi esitamisest taganud hagejatele seadusjärgset minimaalset ülalpidamist. Asjas puudub vaidlus, et kostja on osaliselt täitnud hagejate ülalpidamiskohustust. Kostja väitel täidab tema eest laste ülalpidamiskohustust osaliselt riik, makstes toetusi. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui arvestas hageja nõudest automaatselt maha riigipoolsed toetused ja luges selliselt kostja ülalpidamiskohustuse osaliselt täidetuks. Seejuures liitis kohus kolme elatise miinimumsummad ja lahutas sellest pool peretoetusest ning tuvastas kostja tasutud summade keskmise järgi, et kostja on andnud piisavas ulatuses lastele ülalpidamist. Ringkonnakohus leiab, et hagejatel on õigus saada riigipoolseid toetusi, kuid vastavalt PKS § 97 p-le 1 on alaealise lapse ülalpidamise kohustus eelkõige lapse vanematel. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 sätestatud alusel saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole seni menetluses esile toonud asjaolu, miks tuleks riiklikku peretoetust eraldivõetuna arvestada mõjuva põhjusena elatise vähendamisel. Seni tugines kostja kokkuvõtlikult vaid kahele asjaolule: hagejad saavad peretoetust ja tema töötasu on 600 eurot, millele lisanduvad päevarahad ca 600 eurot kuus (tl 124). Ringkonnakohtu istungil, kui kohus avaldas, et ei ole eluliselt usutav, et kostja ainukeseks sissetulekuks on töötasu 600 eurot, vastas kostja esindaja kohtule, et kostja töötab enamus aega mehhaanikuna ja teenib 1200 eurot kuus. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh

hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 16.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17, 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hagejate kulutuste suuruse. Kostja tuginemine asjaolule, et laste kulutused on väiksemad kui miinimumelatis mh mastaabisäästu tõttu, ei pruugi laste erinevaid vanuseid arvestades olla edukas (tütar 16 a, pojad 8 a ja ligi 12 a). Siiski, kui kostja selle vastuväite juurde jääb, tuleb hagejatel oma kulutuste suurust tõendada. Hagejate seaduslik esindaja on menetluses väitnud ja asja materjalidest nähtub (hagejate kulutuste nimekiri, tl 121), et kulutused lastele on miinimumelatisest suuremad, kuid ta palus menetluse kiirendamiseks välja mõista elatise miinimumsuuruses iga lapse kohta kuus. Laste õigusi esindades on hagejate esindaja käitumine mõistetav. Hagejate seaduslik esindaja esitas 22.02.2018 kohtuistungil kohtu poolt 30.01.2018 istungil nõutud tõendid (kulutusi tõendavad tšekid), millega tutvumisel kohus konstateeris, et kulud on hinnangulised elulise usutavuse piires (tl 58). TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. 29.04.2015 otsuses asjas nr 3-2-1-21-15 p-s 11 selgitas Riigikohus, et kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Seega ei ole lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et praeguses asjas on eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata ja kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Selliste rikkumiste korral tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-5416, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12). Maakohtul tuleb uuel asja menetlemisel läbi viia seadusele vastav eelmenetlus ja täita selgitamiskohustust. Ringkonnakohus tõi ülal välja, et kostja ei ole seni menetluses esile toonud, miks tuleks riiklikku peretoetust arvestada mõjuva põhjusena elatise väljamõistmisel. Lisaks ei toonud kostja esile asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla tema võime piisavat sissetulekut teenida. Maakohtul on võimalik teha kostjale ettepanek esitada tõendeid oma varandusliku seisundi kohta ja koguda vajadusel ise täiendavaid tõendeid, tehes päringuid pankadele, registritele ja Maksu- ja Tolliametisse kostja tegelike sissetulekute tuvastamiseks. Kui kostja jääb väite juurde, et laste kulutused on väiksemad kui miinimumelatis, tuleb hagejatel oma kulutuste suurust tõendada. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel on pooltel mõistlik lahendada vaidlus kompromissiga. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. /allkirjastatud digitaalselt / /allkirjastatud digitaalselt / /allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm Margo Klaar Nele Atonen

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.