XX avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks XX-le
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.02.2018 määrus ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: XX (varasema nimega X, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Hannes Olli Puudutatud isik I: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok Puudutatud isik II: CC (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalja Santaševa Eestkosteasutus: Tallinna linn (Kristiine Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Linnaosa
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 05.02.2018 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta YY kanda, välja arvatud tasu CC-le osutatud riigi õigusabi eest, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
Välja mõista YY-lt XX kasuks ringkonnakohtu menetluskulu summas 576 eurot.
5.YY-l tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (avaldaja) esitas 18.04.2017 Harju Maakohtule avalduse, mida täpsustas 24.04.2017. Avaldaja palus lõpetada tema ja YY (puudutatud isik I) vahel ühise hooldusõiguse lapse CC (puudutatud isik II) suhtes ning anda ainuhooldusõiguse üle avaldajale. Alternatiivselt palus avaldaja lõpetada tema ja puudutatud isiku I vahel ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes osaliselt ja anda hooldusõiguse lapse elukoha, kodakondsuse vahetamise, piiri ületamise, lasteaia ja kooli valiku, perekonnanime vahetamise ning lapse tervise (meditsiiniliste) küsimuste osas üle avaldajale.
2.Avalduse kohaselt on laps elanud alates vanemate lahkuminekust novembris 2014 emaga. Isa ei ole last ülal pidanud, ei ole last kasvatanud ega tundnud huvi lapsega suhtlemise vastu. Isa ei ole toetanud lapse psüühilist ja füüsilist arengut. Peale vanemate lahkuminekut palus avaldaja puudutatud isikut I, et viimane lapsega kohtuks. Isa lapsega suhtlemise vastu suuremat huvi ei tundnud, kuid oli valmis vahel lapsega aega veetma. Kohtumised ei mõjunud lapsele vahel hästi, kuna isa ei pööranud tähelepanu piisavale rõivastusele. Ka ei pidanud isa vajalikuks ema teavitada, kuidas ta lapsega aega veedab. Pärast isaga kohtumist olid lapsel sagedasti emotsionaalsed probleemid. Pärast ühte kohtumist pidi ema pöörduma politseisse. Lapse sugulaste suhtes on algatatud kriminaalasi seoses lapse väärkohtlemisega. Isa ei ole seega suutnud tagada lapse moraalset ja füüsilist kaitset temaga koos viibimisel. Isa viibib sageli välismaal pikad perioodid ning tema viibimiskoht on avaldajale teadmata. Isa ei vasta sageli avaldaja kirjadele ja kõnedele. Olukord, kus teine vanem on kaugel ja on kättesaamatu ning osavõtmatu emaga suhtlemisel, ei ole lapse huvides. Ema on kasvatanud last ilma isa osavõtuta ning loonud lapsele vajalikud tingimused. Ema uuel elukaaslasel on lapsega hea kontakt. Lapse isa elab teises riigis ning lapsega igapäevaselt ei tegele. Isapoolse nõusoleku saamine vajaduse korral võib seega olla takistatud. Tegelikku hooldusõigust teostab seega vaid ema. Isa on lisaks Peruule elanud viimase nelja aasta jooksul veel Balil ja Afganistanis.
3.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ema keelas peale vanemate kooselu lõppu lapsel isaga kohtumise. Pärast suhtluskorra kokkuleppe sõlmimist tundis isa huvi lapse igapäevaelu küsimuste vastu ning soovis lapsega enam aega
koos veeta. Laps on haigestunud mitte ainult isa juures, vaid ka ema juures. Isa on teavitanud ema, kuidas ta lapsega aega veedab. Ema teeb pingutusi selle nimel, et laps unustaks oma bioloogilise isa ning nimetaks isaks ema elukaaslast. Isa ei ole olnud ka välismaal viibides emale kättesaadamatu. Isa on suhelnud korduvalt lapsega videokonverentsi teel. Isa ja lapse vahel on tugev emotsionaalne side ning laps vestleb isaga heameelega. Lapse huve ei häiri ühise hooldusõiguse säilitamine. Ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Vanemate suhete konfliktsus ei tohiks olla alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning nende lahuselu ei pea tähendama automaatselt ühise hooldusõiguse lõpetamist. 22.09.2017 seisukohas teavitas puudutatud isik I, et naaseb Eestisse, et osaleda isiklikult lapse kasvatamises.
4.Puudutatud isikule II määratud esindaja märkis oma seisukohas, et ema juures on lapsele tagatud head tingimused elamiseks ja arenemiseks. Lapse isa täidab praegusel hetkel ülalpidamiskohustust ning suhtleb tütrega Viberi kaudu. Arvestades, et isa ei ela arvamuse esitamise ajal Eestis ning vanemate vahel on keerulised suhted, vastab esitatud avaldus lapse huvidele. Kuna aga lapse elukorralduse osas ei ole tegelikult vaidlust, ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses. Alternatiivselt võiks olla põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine selliselt, et emale antakse üle õigus otsustada teatud küsimusi, s.o lapse viibimiskoht, tervis ja haridus.
5.Eestkosteasutus Tallinna linn (Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu) toetas avaldust osaliselt ning leidis, et põhjendatud võiks olla anda emale üle ainuhooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, lasteaia ning koolivaliku ja terviseküsimustes. Lapse elukoht on ema juures ning ema on pühendunud enam lapse kasvatamisele. Rühmaõpetaja sõnul tegeleb lasteaiaga seonduvate küsimustega ema ning isaga lasteaial kontakt puudub. Ema on rühmaõpetaja sõnul hoolitsev ja koostööaldis. Eestkosteasutuse järelduste kohaselt tegeleb igapäevaste kasvatusküsimuste ja oluliste otsuste vastuvõtmisega ainult ema. Ema on kohusetundlik nii isikuhoolduse kui ka varahoolduse küsimustes. Tema on otsustanud lapse sünnist saati last puudutavad asjad, tegelenud lapse tervise küsimusega ning alushariduse tagamisega. Isa kinnitas eestkosteasutusele, et vanemad leppisid kokku, et laps elab ema juures, kuid vanemate vahel tekkis oktoobris 2015 konflikt, kuna ema ei võimaldanud isal lapsega kohtuda. Vanemad jõudsid juristi vahendusel suhtlemise korras kokkuleppele. Isa kinnitab, et soovib oma lapsega suhelda ning teostada oma vanema õigusi. Peruust suhtles isa lapsega Viberi teel. Isa ei keeldu vajadusel nõusoleku andmisest, kui otsus on lapse huvides. Kuna vanemad elavad lahus, last koos ei kasvata ning vanemate omavaheline suhtlus on minimaalne ja suhted pingelised, ei ole nad valmis koostööks ja ühiste otsuste vastuvõtmiseks. Isa küll kinnitab enda soovi ja valmisolekut lapse kasvatamises osaleda, kuid ei ole oma hoolduskohustusi täitnud. Lapse huvides on viia õiguslik olukord vastavusse tegelikkusega. Hooldusõiguse osaline üleandmine tagaks lapsele stabiilse elukorralduse. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 05.02.2018 määrusega avalduse osaliselt ning lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku I ühise isikuhooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes osaliselt. Maakohus andis avaldajale üle ainuhooldusõiguse puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus märkis, et avaldajal on kohtumääruse alusel nimetatud küsimustes alaealise lapse esindusõigus. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda.
7.Määruse kohaselt puudub vanemate vahel vaidlus selles, et lapse ema on lapsevanemate kooselu lõppemisest alates teostanud lapse hooldusõigust enamasti üksi. Isa ja laps on suhelnud, kuid isa ei ole lapse suhtes oluliste otsuste vastuvõtmises osalenud. Isa soovib lapse elus aktiivselt osaleda, kuid ei teosta reaalselt lapse hooldusõigust samas mahus lapse emaga. Samuti nähtub avaldusest, eestkosteasutuste esindajate seisukohtadest ning lapse esindaja seisukohast, et lapsevanemad ei suuda rahulikult ja üksmeeles lapse üle ühist hooldusõigust teostada. Selline olukord ei ole kohtu hinnangul lapse huvides. Nii lapse esindaja kui ka eestkosteasutused on leidnud, et kõige mõistlikum oleks lahendada vaidlus kompromissiga. Vanemad siiski kokkulepet sõlminud ei ole. Kohtu hinnangul on tõendatud, et ema ja isa vaheline olematu suhtlus ei võimalda ühist hooldusõigust teostada. Käesoleval juhul nähtub kohtule esitatud seisukohtadest, et lapse huvides on õigusliku olukorra viimine kooskõlla hooldusõiguse teostamise tegeliku mahuga.
8.Menetluses esitatud seisukohtadega on tõendatud see, et vanemate lahuselu korral on lapse suhtes tegelikult hooldusõigust teostanud ja täitnud kohustusi ema. Isa viidatust, mille kohaselt ei ole jäänud ükski otsustus tegelikkuses tegemata ning vanemate vahel on vaidlus vaid selles, kuidas isa ja laps suhtlema peaks, ei tulene kohtu hinnangul see, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei olegi vaidluse puudumisel vajalik. Ühise hooldusõiguse teostamise takistuseks praegusel juhul on ühelt poolt asjaolu, et isale on sobinud selline elukorraldus, kus laps elab ema juures, lapsega seonduvad otsustused teeb ema ning isa ei ole pidanud andma oma märkimisväärset panust lapse kasvatamiseks ning teiselt poolt vanemate suutmatus teha koostööd lapse nimel. Mõlemad vanemad on kinnitanud kohtule, et omavaheline suhtlus kas puudub või ei ole sõbralik ning koostöövalmis. Lapse isa on kinnitanud, et vanemate vahel on konflikt, mis ei jäta puudutamata lapse heaolu, tekitades lapsel nii vaimse tervise kui ka riskikäitumise probleeme.
9.Tallinna linn on leidnud 16.05.2017 seisukohas, et lapse igapäevaste kasvatusküsimustega ja oluliste otsuste vastuvõtmisega tegeleb lapse ema ning 16.01.2018 ärakuulamisel, et vanematevahelise koostöö puudumise võttu ei näe eestkosteasutus, kuidas ühist hooldusõigust teostada. Lapse jaoks on eestkosteasutuse arvamuse järgi oluline, et vanemate vahel sellist vaidlust ei oleks ja üks vanem saaks olulisi küsimusi otsustada iseseisvalt. Kohtu hinnangul tõendab vanemate koostöö võimatust ka 16.01.2018 ärakuulamisel väljatoodu, mille järgi ema ühelt poolt takistab isa ja lapse omavahelist suhtlust, pakkudes võimalust kohtuda vaid ema või sotsiaaltöötaja juuresolekul, teiselt poolt jätab isa aga pigem kasutamata võimaluse kohtuda oma lapsega eeltoodud tingimustel ega kasuta seega võimalust taastada kontakti lapsega ning veenda ema isa ja lapse vahelise hea suhte olemasolus ning isa võimes suhelda lapsega lapse huve tagaval moel. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et kumbki vanem ei ole valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja arvestama selleks, et oleks võimalik ühise hooldusõiguse teostamine. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud.
10.Vaidlus puudub selles, et lapse eest on sünnist alates hoolitsenud tema ema ning ema juures on lapsel head elutingimused. Lapse isa on lapse elus osalenud vähemal määral. Eestkosteasutuse arvamusega ning lapse esindaja arvamusega on kohtu hinnangul tõendanud, et ema puhul on PKS § 137 lg 3 tingimused enam täidetud. Ka isa ei ole vaielnud vastu ema suutlikkusele lapse eest hästi hoolitseda ning isa etteheited puudutavad vaid isa ning lapse vahelise suhtlemise takistatust. Ka on eestkosteasutuse arvamusest nähtuvalt kinnitanud lapse rühmaõpetaja, et lapse algharidusega on õpetajale teadaolevalt tegelenud vaid ema. Vaidluse all ei ole ka, et isa on pikkade ajavahemike vältel elanud välismaal, suheldes küll lapsega video vahendusel, kuid teostamata seega otseselt lapse isikuhooldust.
Kohtu hinnangul tuleb eeltoodust järeldada, et ema on enam valmis lapse eest hoolitsema ning on sellele ka varasemalt oluliselt suuremal määral pühendunud. Ka on lapse ema juures lapse turvaliseks arenguks vajalikud elamistingimused. Avaldaja on omapoolse hooldusõiguse teostamisega hästi hakkama saanud ja on otsustused teinud lapse huvides. Esitatud asjaoludest nähtuvat võib esineda vaid vajakajäämisi lapse ema kohustuses tagada lapse suhtlemine isaga.
11.Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks täies ulatuses ei ole alust ning see ei oleks ka lapse huvides. Ühine hooldusõigus tuleb lõpetada vaid selles ulatuses, milles see on põhjendatud. Lapse isa on lapsega suhelnud, soovib tema elust ja kasvatamisest osa võtta ning on avaldanud soovi lapsega enam suhelda, kui ema seda senini võimaldanud on. Asjaoludest nähtuvalt on laps elanud kogu elu ema juures ning ema on otsustanud ka lapse hariduse ja tervise küsimused. Seega on põhjendatud viia nendes küsimustes õiguslik olukord kooskõlla tegelikkusega. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on põhjendatud vaid eluja viibimiskoha määramise, hariduse ning tervise osas. Selles osas tuleb emale anda ainuhooldusõigus. Põhjendatud ei ole anda hooldusõigust emale lapse kodakondsuse vahetamise ja perekonnanime vahetamise küsimuses. Need on küsimused, mis seonduvad suurel määral lapse identiteediga. Selliste suurte otsustuste tegemises peavad vanemad lapse huvides omavahel kokku leppima või siis jätma olemasolev olukord muutmata. Asjas ei ole esile toodud asjaolud, mille põhjalt võiks nähtuda isa poolt lapse varahooldusõiguse rikkumine. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks ühise hooldusõiguse lõpetamist varahoolduse küsimuses. Antud juhul on põhjendatud emale viibimiskoha määramise õigust andes piirata seda vanemate ja lapse elukohariigiga, s.o Eesti Vabariigiga. Sellisel juhul saab lapse ema otsustada lapse viibimiskoha ainuisikuliselt Eesti Vabariigi piires, kuid lapsega välismaale kolimiseks tuleb jõuda vanematel omavahel kokkuleppele. Kui ema viibimiskoha määramise õigus on selliselt piiratud, siis tagab see isa õigust lapsega suhelda. Välistatud on sel juhul lapse teise vanemaga välismaale elama asumine, mille korral saaks isa ja lapse omavaheline suhtlus takistatud. Kohus selgitas, et lapsevanematel säilib ühine hooldusõigus ülejäänud last puudutavates küsimustes. Puudutatud isikul I säilib ka õigus ja kohustus suhelda oma lapsega. Samuti säilib tal oma lapse ülalpidamiskohustus. Määruskaebus
12.15.02.2018 esitas puudutatud isik I Harju Maakohtu 05.02.2018 määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avalduse täies ulatuses rahuldamata.
13.Määruskaebuse kohaselt rikkus kohus oluliselt nii protsessuaal- kui ka materiaalõiguse norme. Asjas ei leidnud tõendamist avalduses toodud väited selle kohta, et isa ei ole last ülal pidanud, last kasvatanud ega tundnud huvi lapsega suhtlemise vastu ega ole toetanud lapse psüühilist ja füüsilist arengut. Hooldusõiguse äravõtmise puhul peab kohus kõigepealt lähtuma lapse huvidest, mitte aga vanemate vahelistest suhetest. Asjaolu, et vanemate vahel on konflikt ning see, et varem üks vanematest töökorralduse tõttu viibis pikaajaliselt välismaal, ei saa olla aluseks hooldusõiguse äravõtmiseks ühelt vanemalt (vt Riigikohtu 22.11.2017 otsus nr 2-16-5794). Vanemate vahel on mõned erimeelsused omavahelistes suhetes, kuid need ei ole nii tõsised ega kahjusta lapse huvi nii, et otsustusõiguse peaks täielikult mõnedes küsimustes andma ainult ühele vanemale. Erimeelsused ei puuduta hooldusõiguslikke küsimusi ning poolte vahel puudub vaidlus lapse viibimis- ja elukoha üle.
14.Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-91-14, et last puudutavas menetluses peab kohus TsMS § 561 lg 1 järgi nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Selleks peab kohus asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi. Tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11 leidis Riigikohus, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Asjaolu, et kohtu arvates ei ole kumbki vanem valmis teise vanemaga piisaval määral suhtlema ja arvestama, ei saa olla oluliseks ega mõjuvaks põhjuseks isa hooldusõiguse piiramiseks. Vaidluse lahendamisel pidi kohus vanema ja lapse suhtlemist reguleerides lähtuma uurimispõhimõttest ning tegema kõik endast oleneva, et veenda vanemaid lapse huvides koostööle ja kokkuleppel lapsega suhtlemist reguleerima, et vältida hilisemaid probleeme kohtulahendiga määratud suhtlemise korra täitmisel. Selleks pidi kohus arutama vanematega kõiki lapsega suhtlemise küsimusi, milles vanemad on eri meelt, suunama vanemaid lapse huvides järeleandmisi tegema ning selgitama, mil viisil ta kavatseb lapsega suhtlemist reguleerida, kui vanemad jäävad lepitamatutele erimeelsustele. Last puudutavates vaidlustes on väga oluline pakkuda vanematele võimalust saada abi erialaste teadmistega nõustajalt ning teatud juhtudel määrata ka kohtuväline lepitusmenetlus erimeelsuste ületamiseks. Kohus jättis need vahendid rakendamata, millega rikkus nii lapse kui ka kaebuse esitaja huvisid ja õigusi.
15.Puudutatud isiku I ainsaks palveks ja huviks on, et avaldaja lubaks temale rohkem lapsega aega veeta, mis on kahtlemata ka lapse huvides. Kohus jättis hindamata isa ja lapse suhtluskorra vastavuse laste huvidele. Kui ema on nõus, et laps on isaga koos senise aja jooksul (st samas mahus väljakujunenud elukorraldusega), jääb arusaamatuks, milleks oli vaja kindlaks määrata suhtluskord, kus lapse isaga olemise aeg oluliselt väheneb. On ilmne, et määruse jõustumisel oluliselt vähendatakse suhtlust isa ja lapse vahel, mis ei ole isa ega lapse huvides. Maakohus jättis määramata isa ja lapse suhtlemise korra. Riigikohus on varasemates otsustes leidnud, et vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi suhtlemise korra täitmisel, tuleb kohtul lapsega suhtlemist reguleerides määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord, sh ei tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et määratud aegadel ei saa vanem tegelikult lapsega koos olla. Samuti ei tohi jätta lapsega suhtlemise küsimusi sisuliselt otsustamata, pannes vanematele kohustuse leppida mingites küsimustes ise kokku. Arvestades kõiki eelpool nimetatud argumente, tuleb maakohtu määrus isa ja lapse suhtlemise korra osas tühistada seetõttu, et maakohus ei ole isa ja lapse suhtlemise küsimust menetledes välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid ega teinud kõike endast sõltuvat, et vanemad lahendaksid isa ja lapse suhtlemise küsimuse kokkuleppel, pidades silmas lapse huve. Seda enam, otsust tehes jättis kohus lapse huvid üldse kaalumata. Seetõttu rikub määrus nii lapse kui ka puudutatud isiku I õigusi ning välistab isa õigust ja võimalust last näha ja lapsega suhelda. Vastused määruskaebusele
16.Avaldaja palus jätta määruskaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt jätta selle rahuldamata. Avaldaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659, § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, kuna määruskaebuse väited ei ole suunatud vaidlustatud kohtumääruse õigsuse kontrollimisele. Puudutatud isik I väitleb määruskaebuses lapsega suhtlemise korra määramise üle ja heidab maakohtule ette, et viimane on ebaõigesti kohtumääruses lapsega suhtlemise korda reguleerinud. Tegelikkuses ei ole lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise avaldust esitatud. Isegi kui eeldada, et määruskaebuse
esitaja faktiväited on mingite asjaolude kohta tõesed, ei ole võimalik määruskaebust rahuldada.
17.Eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
18.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 05.02.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning puudutatud isiku I määruskaebuse rahuldamata.
20.Esmalt märgib ringkonnakohus, et avaldaja taotlus TsMS § 659, § 643 lg 1 ja § 637 lg 1 p 6 alusel määruskaebuse läbivaatamata jätmiseks selle perspektiivituse tõttu ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik määruskaebust sisuliselt läbi vaadata.
21.Puudutatud isik I on palunud vaadata määruskaebuse läbi kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik, mistõttu lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses.
22.PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb puudutatud isiku II suhtes lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda avaldajale üle ainuhooldusõigus määrata Eesti Vabariigi piires lapse elu- ja viibimiskoht, ning samuti lapse hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus on võtnud asjakohasel määral arvesse ka
eestkosteasutuse ja lapse esindaja arvamusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjenduste ja järeldustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse elu- ja viibimiskoha Eesti Vabariigi piires määramise, samuti lapse tervise ja hariduse küsimuste osas ainuhooldusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt siiani teostanud, ei oleks lapse huvides. Võttes arvesse ema pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja seda, et tegelikkuses on vanemate lahusoleku ajal lapsega seotud otsustused teinud peamiselt ema üksi ning isa on teostanud lapse suhtes vaid suhtlemisõigust, on hooldusõiguse osaline emale üleandmine põhjendatud. Ka Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral hooldusõiguse ümbervaatamisel tuleb seda muuta vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse (RKTKo nr 3-2-1-45-11, p 21). Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna kohtu hinnangul alust ka määruskaebuse väited, mille kohaselt ei teinud maakohus puudutatud isiku I hinnangul piisavalt selleks, et suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama.
24.Puudutatud isiku I määruskaebuse väited puudutavad peamiselt tema ja lapse vahelist suhtlemisõigust. Ringkonnakohus juhib puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja ühele vanemale üleandmine ei mõjuta teise vanema õigust lapsega isiklikult suhelda. PKS § 143 lg 1 teise lause järgi on vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda. PKS § 145 lg 4 järgi on tal ka lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Lisaks säilib ühine hooldusõigus ulatuses, milles seda ei ole lõpetatud ning teisele vanemale üle antud. Puudutatud isiku I ja lapse vahelises suhtlemiskorras tuleb PKS § 143 lg 21 kohaselt vanemate vahel kokku leppida. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Käesolevas menetluses ei ole avaldaja lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks avaldust esitanud. Seega on põhjendamatud määruskaebuse väited, mille kohaselt jättis maakohus reguleerimata puudutatud isiku I ja lapse vahelise suhtlemiskorra.
25.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
26.Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad vastavalt TsMS § 171 lgle 1 määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud puudutatud isiku I kanda, välja arvatud tasu puudutatud isikule II osutatud riigi õigusabi eest, mis jääb Eesti Vabariigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
27.Avaldaja on esitanud 28.03.2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub välja mõista menetluskulud summas 3416 eurot ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale osutatud õigusabi hinnaga 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Esindajal on kulunud tsiviilasja materjalidega tutvumisele ja 16.01.2018 kohtuistungiks ettevalmistumisele 4 tundi, 16.01.2018 kohtuistungil osalemisele 1 tund, 05.02.2018 kohtumääruse analüüsile 1 tund, määruskaebusega tutvumisele 0,5 tundi ja määruskaebusele vastuse koostamisele 5,5 tundi, kokku 12 tundi, summas 1728 eurot (sh käibemaks). Puudutatud isik II vaidles menetluskuludele vastu. Määruskaebuse menetlusega on seotud ajakulu 7 tundi, mis ei ole põhjendatud ja tõendatud. Vastus määruskaebusele on 2 leheküljel ning sisaldab maakohtus
esitatud asjaolude kordamist. Avaldaja menetluskulud on ülepaisutatud. Puudutatud isik II palus vähendada menetluskulusid põhjendatud ja vajaliku suuruseni. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul jääb avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks, turuhinna raamidesse ning seda võib pidada mõistlikuks. Tsiviilasja materjalidega tutvumise ning 16.01.2018 kohtuistungiks ettevalmistumisega seotud ajakulu 4 tundi, samuti 16.01.2018 kohtuistungil osalemisega seotud ajakulu 1 tund, on seotud maakohtu menetlusega ning tuleb seega jätta kindlaks määramata. Ringkonnakohtu hinnangul võib maakohtu määrusega ja määruskaebusega tutvumise ning analüüsiga seotud ajakulu pidada põhjendatuks ja vajalikuks kokku 1 tunni ulatuses. Arvestades määruskaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu, võib selle koostamisega seotud ajakulu pidada kolleegiumi hinnangul põhjendatuks ja vajalikuks 3 tunni ulatuses. Seega on avaldaja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalik kokku 4 tunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulu summas 576 eurot (sh käibemaks) ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Eestkosteasutusel puuduvad ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Samuti puuduvad puudutatud isikul II, peale riigi õigusabi tasu, muud ringkonnakohtu menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Tasu puudutatud isikule II osutatud riigi õigusabi eest määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.