2-15-6711/4 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Põhivõlast Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 27.12.2012 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja hagejalt järelmaksu summas 1238,50 eurot XXX OÜ-lt kauba ostmiseks. Kostja pidi laenu koos intressiga tagastama osamaksetega alates 10.01.2013. Kostja kohustust nõuetekohaselt ei täitnud ja hageja ütles 27.06.2013 lepingu üles. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6, VÕS § 108 lg 1 tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 1200,60 eurot. Intress Hageja taotleb kostjalt intressina 89,94 euro väljamõistmist. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud krediiti oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 89,94 eurot. Krediidiintress Asjas nähtub, et lepingu üldtingimuste puntki 2.1 järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas.

Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid järelmaksulepingu. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes krediidisumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna järelmaksulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb järelmaksuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 2.1 on tühine osas, mille järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Lepingust ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlmimisel nõustunud, et maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kuulub kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Eeltoodu tõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt krediidiintressi 7,39 euro väljamõistmiseks. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 1200,60 eurolt summas 600,37 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 27% aastas ja arvestanud viivist lepingu ülesütlemisest 27.06.2013 kuni 04.05.2015. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid krediidilepingu. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingu üldtingimuste punkti 7.5 alusel võla sissenõudekulude hüvitamist summas 63,90 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt, so summas 10 eurot. Maakohus leiab, et hageja põhjendatud toiminguteks võla sissenõudmisel tuleb lugeda lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise teate saatmist. Täiendavate teadete (võlateatised) saatmist ei pea kohus põhjendatuks ja leiab, et nende saatmisega on hageja ise end kahjustanud. Hagejale pidi olema peale lepingu ülesütlemist selge, et kostja ei täida oma kohustusi ja hagejal oli õigus pöörduda koheselt kohtusse võla sissenõudmiseks. Hageja on märkinud, et lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmine maksab 12,78 eurot ja ülesütlemise avaldus 25,56 eurot, mis on maakohtu hinnangul ülemäärane. Kohus peab ühe teatise põhjendatud hinnaks 5 eurot, mis võiks hõlmata endas nii postiteenuse tasu, töövahendite ja tööjõukulu teatise koostamisel. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 67% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud moodustavad kokku 364 eurot, millest riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu 114 eurot (summa on ilma käibemaksuta). Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 67%, mis teeb summa 243,88 eurot.