XX avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks avaldajale YY suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.12.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
XX (isikukood
XXXXXXXXXXX),
nende Avaldaja: lepinguline esindaja Andrei Plešanov Puudutatud isik I: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Leino Biin Puudutatud isik II: MM (endine perekonnanimi M, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk Eestkosteasutus: Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.12.2017 määrus ja saata tsiviilasi uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.
Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (avaldaja) esitas 01.08.2016 Harju Maakohtule avalduse, mida täpsustas 07.09.2016. Avaldaja palus lõpetada lapse YY (puudutatud isik I) suhtes avaldaja ja MM (endine perekonnanimi M, puudutatud isik II) vahel ühise hooldusõiguse osaliselt ja anda ainuhooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha, õppimise (sh kool ja täiendõppe kursused) ja tervisega seotud küsimustes üle avaldajale. Avaldaja palus esialgse õiguskaitse korras kohustada puudutatud isikut II andma puudutatud isiku I kohtumenetluse ajaks üle avaldajale. Harju Maakohus jättis 04.10.2016 määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise avalduse rahuldamata.
2.Avalduse kohaselt on avaldaja ja puudutatud isiku II abielu lahutatud 14.11.2013. Nende abielust on sündinud puudutatud isik I ja SS, kes elavad koos emaga korteris, kus elab ka puudutatud isiku II uus elukaaslane PP. Mõlemad lapsed käivad YYY. Avaldaja ja laste vahel on Harju Maakohtu 04.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1963 kindlaks määratud suhtlemiskord. Avaldaja hinnangul on puudutatud isiku I füüsiline ja psüühiline tervis ema ja tema uue elukaaslase juures elades ohus ja tema õppeedukus on tunduvalt langenud. Puudutatud isik II on eiranud avaldaja pretensioone lapse õppeedukuse ja PP-ga koosviibimise kohta, samuti linnavalitsuse esindaja märkusi. Samuti on ta rikkunud suhtlemiskorda, andes lapsi avaldajale üle hilinemisega. 05.06.2016 on politsei poolt fikseeritud, et puudutatud isiku II elukaaslane kasutas puudutatud isiku I suhtes mitteadekvaatses seisundis füüsilist jõudu ning selle tegevusega seoses on algatatud kriminaalasjad. Avaldaja elab 2-toalises kõigi mugavustega korteris. Tema kodus on lastele loodud kõik võimalused, arvestades laste heaolu ja arengut. Lastel on eraldi tuba, mis on eakohaselt sisustatud, sh on olemas arendavad mänguasjad ja õppevahendid. 06.01.2017 ja 08.08.2017 seisukohas tõi avaldaja täiendavalt esile, et puudutatud isiku I õppeedukus on madalal tasemel, kuna laps puudub koolist mõjuva põhjuseta ja tema nägemine halveneb prillide koolis kaasas mitteoleku ja arvutiga piiramatult mängimise tõttu. Arvutisõltuvus mõjutab ka õppeedukust. Avaldaja leidis, et puudutatud isik II ei võta nende probleemide lahendamiseks midagi ette ning selline tegevusetus toob lapsele kaasa kahjulikke tagajärgi. Avaldaja leidis, et poolte huvides on rakendada lepitusmenetlust (sh ka teise lapse SS suhtes), mille ebaõnnestunuks tunnistamisel tuleks rahuldada tema avaldus hooldusõiguse osas. Avaldaja oli seisukohal, et ainult tema suudab kontrollida lapse õppimist ja käitumist, seada piire ja vestelda lapsega sõnadega, mitte kasutades füüsilist vägivalda. Avaldaja viitas, et 29.03.2017 sotsiaaltöötajate kokkuvõte kinnitab, et isa juures elamise ajal (13.02.2017-02.03.2017) hakkas puudutatud isik I täitma iseseisvalt koduülesandeid, käis oma hindeid parandamas ning õppeedukus tõusis. Samuti on tema käitumine paranenud.
3.Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lisaks esitas puudutatud isik II taotluse lepitusmenetluse algatamiseks ning palus juhul, kui avaldaja jätab Harju Maakohtu 04.04.2016 määrusega nr 2-16-1963 kinnitatud suhtluskorra täitmata, tunnistada kohtumääruse sundkorras täitmisele. Puudutatud isik II viitas, et Harju Maakohtu 15.09.2015 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-11105 on avaldajalt laste ülalpidamiseks mõistetud välja elatis seadusjärgses miinimummääras, kuid avaldaja tasub elatist pidevate viivitustega. Avaldaja on korduvalt pöördunud puudutatud isiku II ja tema elukaaslase suhtes alusetute kaebuste ja avaldustega politsei poole. Avaldajat on Harju Maakohtu 14.09.2015 otsusega kriminaalasjas nr XXX karistatud laste väärkohtlemise eest. Avaldaja püüab tekitada mulje, et puudutatud isik II on halb ema ja ei tegele lapse õppeedukusega. Tegelikult tekkisid puudutatud isikul I probleemid kooliga kohe alguses, s.o ajal, mil pooled
elasid veel koos. Puudutatud isik I ise soovib elada ema juures. Avaldaja on laste jaoks ohtlik ning tema käitumise ja tegevuse tõttu kannatab laste psüühika. 05.01.2017 seisukohas teatas avaldaja, et soovib jätkuvalt lepitusmenetluse läbiviimist ning see peaks toimuma mõlema lapse osas.
4.Puudutatud isikule I määratud esindaja avaldust ei toetanud. Esindaja seisukoha kohaselt on vanemate suhted äärmiselt pingestunud. Mõlemad vanemad süüdistavad teist vanemat vaenulikkuses ja kiusus, vastastikku on esitatud kuriteoteateid. Laps vajab normaalseks arenguks normaalseid suhteid nii ema kui ka isaga. Puudutatud isik I kinnitas esindajale soovi elada ema juures ja jätkata suhtlemist isaga senisel viisil. Puudutatud isik I avaldas, et PP on olnud tema vastu vägivaldne, kuid lapse arvates põhjusega. Nende suhted on viimasel ajal olnud normaalsed ning ta püüdvat kuulata ka tema sõna. PP kinnitas, et tema ja lapse suhted on viimasel ajal normaalsed, laps aktsepteerivat teda kui perekonnaliiget ning kuulavat üldjuhul tema sõna. Esindaja märkis, et lapsel on õppimisega probleeme, samas ei ole põhjendatud üksnes halbade õpitulemuste tõttu anda isale ainuhooldusõigust lapse elukoha määramise küsimuses. Viimane tooks kaasa lahutamise emast ja õest, vastu lapse tahtmist. Kokkuvõttes leidis esindaja, et olgugi et raskustega, saavad vanemad puudutatud isiku I hooldusõiguse teostamisega hakkama ja ühine hooldusõigus peaks jätkuma. Lapse vanemad elavad lähestikku, nende omavaheline suhtlemine last puudutavates küsimustes on võimalik ja vajalik.
5.Eestkosteasutus Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) oli 23.09.2016 seisukohas arvamusel, et isa on näidanud üles pühendumist lapse eest hoolitsemisel ja õppimisel. Hariduse ja tervisega seonduvates küsimustes osalevad mõlemad vanemad ning seega ei näinud eestkosteasutus alust anda avaldajale osaliselt üle hooldusõigust hariduse ja tervisega seonduvates küsimustes. Eestkosteasutus viitas, et kooli iseloomustuse kohaselt on puudutatud isiku I õppedukus langenud, põhjuseks tegemata kodused ülesanded ja tihti ei olnud kaasas õppevahendeid. Lastekaitse spetsialist külastas mõlema vanema kodusid. Mõlemad korterid on ümberplaneeritud, ühetoalisest on tehtud kaks tuba, eraldi lastetuba ja elutuba avatud köögiga. Vanemate omavaheline suhtlemine on raskendatud, nad ei suhtle omavahel ja infot edastatakse laste kaudu. Avaldaja on võetud Ida-Harju kriminaalhooldusosakonnas arvele ning ta on läbinud katseaja positiivselt. Puudutatud isik I on suunatud koos vanematega Tallinna Perekeskuse psühholoogilisele nõustamisele ja Lasnamäe Lastekeskuse päevakeskuse teenusele. 05.01.2017 seisukohas oli eestkosteasutus seisukohal, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isiku I elamine ema juures ei kujuta ohtu tema elule ega tervisele. Laps avaldas soovi elada ema juures ja suhelda isaga, kellega tal on head ja lähedased suhted. Samuti ei ole puudutatud isiku I õest lahutamine kummagi lapse huvides. Eestkosteasutus viitas, et kooli 09.11.2016 iseloomustuse kohaselt on puudutatud isikul raskused õppimisega, pidevalt on tegemata kodused ülesanded ja puuduvad õppematerjalid, lisaks käib ta koolis ilma prillideta. 14.07.2017 esitas eestkosteasutus arvamuse, milles leidis, et lapse huvides on avaldus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Peale viimase arvamuse koostamist on lastekaitse spetsialistil olnud vanematega pidev koostöö. Puudutatud isik II ei suuda kontrollida lapse õppimist ega hoida arvuti kasutamist kontrolli all. Avaldaja suudab kontrollida lapse õppimist ja käitumist, seada piire, vestelda lapsega, mitte kasutada füüsilist vägivalda. Isa kinnitas, et on valmis võtma poega enda juurde. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 29.12.2017 määrusega rahuldamata avalduse puudutatud isiku I suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks avaldajale. Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
7.PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Asjas kogutud tõenditega, sh Lasnamäe Lastekeskuse kokkuvõtetega, Tallinna Vangla vastusega, teiste menetlusosaliste seisukohtadega, on tõendatud, et mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama ja nende eest hoolitsema ning neil on lastega lähedased suhted. Ületamatuid erimeelsusi hooldusõiguslikes küsimustes ei ole kohtu ette toodud. Vanemate vahel puudub vaidlus selles, et puudutatud isiku I õde elab emaga koos. Põhjendatud ei ole õe-venna eraldamine teineteisest olukorras, kus mõlemad vanemad on võimelised laste eest hoolitsema. Ainuüksi põhjusel, et puudutatud isiku I õppeedukus paranes ajal, mil ta isa juures elas, ei ole piisav vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ka puudutatud isik I ise on korduvalt kohtule kinnitanud, et soovib kehtiva elukorralduse jätkumist. Kõigele eelnevalt tuginedes leidis kohus, et põhjendatud ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine puudutatud isiku I suhtes. Määruskaebus
8.Avaldaja esitas Harju Maakohtu 29.12.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada või alternatiivselt tühistada kohtumääruse õppimise või tervisega seotud valdkondades.
9.Määruskaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, mille tõttu ei tuvastanud kohus määruse tegemisel asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Maakohus on oluliste asjaolude suhtes eksinud ja jätnud põhistamata, millele rajanesid tema järeldused avalduse rahuldamata jätmiseks. Avaldaja ei nõustu maakohtuga selles, et ületamatuid erimeelsusi hooldusõiguslikes küsimustes ei ole kohtu ette toodud. Avaldaja on piisavalt välja toonud erimeelsusi enda ja puudutatud isiku II vahel hooldusõiguslikes küsimustes ning tõendamist on leidnud, et puudutatud isik II ei saa ega soovi vajalikul määral hoolsuskohustust täita. Kohus on andnud asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu. Asjas on esitatud mitmeid tõendeid, mis toetavad avaldaja seisukohti. Puudutatud isik II on oma hoolsuskohustust nii eelneval kui ka praegusel ajal rikkunud ja ohustanud lapse heaolu, sh isikupärast arengut ja tervist. Puudutatud isiku II eluviis ja tegevusetus ohustab lapse tervist ja tekitab muid kahjulikke tagajärgi. Kohus on jätnud andmata hinnangu esile toodud andmetele, et puudutatud isiku II elukaaslane PP on lapse peksmise eest kriminaalkorras karistatud (vt 13.01.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-16-11526). Seevastu avaldaja käitumine ja elukorraldus on viimastel aastatel oluliselt muutunud ja on positiivne, hoolimata temale 5 aastat tagasi määratud karistusest. Puudutatud isiku I õppeedukus on kaks viimast aastat tunduvalt langenud ja terviseseisund halvenenud ning need asjaolud on puudutatud isiku II poolt jäänud vajalikul tasemel tähelepanu ja kontrollita. Lapse nägemine on halvenenud prillide kaasas mitteoleku ja arvutiga kontrollimatu mängimise tõttu. Avaldaja viitas asjas esitatud tõenditele ja asjaoludele, millele maakohus ei ole tähelepanu pööranud.
10.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et eestkosteasutus avaldaja avaldust ei toeta. Eestkosteasutus muutis oluliselt oma seisukohta pärast täiendavat analüüsimist ning toetas avalduse rahuldamist, kuna isa suudab paremini last mõjutada ja täita hoolsuskohustust.
Kohus on arvestanud eestkosteasutuse esialgse seisukohaga, kuid ei võtnud arvesse hilisemaid seisukohti. Ka lapsele määratud esindaja hakkas menetluse lõpus oma varasemas seisukohas kahtlema. See, et puudutatud isiku I õde elab ema juures, ei tähenda, et laste suhtlemist ja koosviibimist avalduse rahuldamisel piiratakse.
11.Kohus on eiranud avaldaja 01.06.2016 taotlust oluliste tõendite saamiseks, st kuulata täiendavalt ära valla-või linnavalitsuse lastekaitsespetsialist. Kohus on jätnud avalduse rahuldamata kõikide valdkondade suhtes, samas puudub määruses selle kohta nii faktiline kui õiguslik põhjendus. Olemas on vaid üldsõnalised sedastamised. Lisaks on kohtumääruse kirjeldavas osas esitatud asjasse mittepuutuvaid andmeid, mis süvendavad kahtlusi selles, et kohus on jätnud vajalikud asjaolud kaalutlemata. Vastused määruskaebusele
12.Puudutatud isik II, puudutatud isikule I määratud esindaja ning eestkosteasutus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 29.12.2017 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning tsiviilasi saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
15.PKS § 137 lg 1 tulenevalt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.
16.Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Õiguskirjanduses on selgitatud, et diskretsiooniotsuse puhul peavad otsusest nähtuma kaalutlused, millest tulenevalt on kohus järeldustele jõudnud. Kohtulahendis tuleb selgelt esitada asjaolud, millised on kaalumisel olulised ja millised ebaolulised. Diskretsioonipiiride ületamisel tuleb hinnata, kas poolte huvisid on piisavalt ja igakülgselt kaalutud ja arvesse võetud, kas otsus on piisavalt põhjendatud ning kas see on kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Kaalumisõiguse korrektsele teostamisele laienevad üldised TsMS §-s 442 sätestatud nõuded, mh tuleb kohtul diskretsiooni teostamisel käsitleda kõiki menetlusosaliste esitatud väiteid ja tõendeid (TsMS § 442 lg 8) (vt V.Kõve, I.Järvekülg, J.Ots, M.Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne lk-d 1084; 1086).
17.TsMS § 477 lg 1 ja § 463 lg 2 kohaselt peab kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 tulenevalt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei vasta maakohtu määrus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud nõuetele. Riigikohus on selgitanud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna ja lapse puhul (Riigikohtu 22.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Käesoleval juhul taotles avaldaja ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse elukoha, õppimisega ning tervisega seotud valdkondades. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks hooldusõiguse lõpetamata jätmist eraldi iga valdkonna suhtes kaalunud. Samuti ei ole maakohus käsitlenud avaldaja ja eestkosteasutuse poolt esitatud tõendeid ja väiteid selle kohta, et hooldusõiguse osaline lõpetamine võib olla vajalik lapse käitumisharjumuste ja õpiedukuse parandamiseks, kuna puudutatud isik II ei suuda vajalikus ulatuses kontrollida lapse õppimist ega hoida arvuti kasutamist kontrolli all. Põhjendatud on määruskaebuse seisukoht, et maakohus on jätnud vastamata ka avaldaja väidetele selle kohta, et elamine koos PP-ga, kes on kasutanud lapse suhtes füüsilist jõudu, ei ole lapse huvides. Maakohus on jätnud täielikult põhjendamata, miks ta avaldaja poolt esitatud tõenditega ja eestkosteasutuse viimase seisukohaga, milles ta avalduse rahuldamist toetas, ei arvesta.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on jätnud vaidlustatud määruse olulises ulatuses põhjendamata. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik otsustada ka maakohtu poolt diskretsiooni teostamise õiguspärasuse üle. Määruse olulises ulatuses põhjendamata jätmine on menetlusõiguse normide oluline rikkumine, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu vaidlustatud määruse põhjendustest võimalik järeldada, et kohus oleks hooldusõiguse osalise lõpetamata jätmise osas kaalutlusõigust kohaselt teostanud.
19.Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et puudutatud isik II on 16.09.2016 menetlusdokumendis palunud algatada lepitusmenetluse (I kd lk 50) ning on 05.01.2017 menetlusdokumendis kinnitanud, et soovib jätkuvalt selle läbiviimist mõlema lapse suhtes (I kd lk 106). Ka avaldaja on pidanud lepitusmenetluse läbiviimist vajalikuks (I kd lk 122). Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks võtnud seisukoha lepitusmenetluse algatamise osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas pooled soovivad endiselt lepitusmenetluse algatamist.
20.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
21.Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14). Kuna
ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule tagasi uueks lahendamiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust. Kaebeõigus ei tulene ka TsMS § 696 lg-st 4, kuna see annab kaebevõimaluse avaldajale juhul, kui tema avaldus on jäetud rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.