Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Gaida Kivinurm, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. mai 2018. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-7969
Tsiviilasi
XX (X) hagi YY (Y) vastu rahalise kohustuse täitmiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
20 116.21 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Sandra Sepp Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas
Kohtuistungi toimumise aeg
13. aprill 2018. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 15. detsembri 2017. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud jätta YY kanda.
4.Rahuldada XX taotlus ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
5.Määrata kindlaks XX ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskuludena 1 198.40 eurot ja mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulud 1 198.40 eurot.
1(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969
6.Määrata, et käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb YYl hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 198.40 eurot) tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Jätta hagi tagamise abinõuna jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2018. a määrusega Y-le kuuluvale kinnistule aadressil XXX, registriosa number XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale seatud kohtulik hüpoteek summas 24 000 eurot XX kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) ja YY (kostja) vahel sõlmitud abielu ning poolte varaühisuse varasuhe lõppesid 17.06.2013, mil jõustus lahutamise kohtuotsus. Harju Maakohtu 29.04.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-11-27306 kinnitati poolte vahel sõlmitud kompromiss ühisvara jagamise nõudes (Kohtumäärus). Kohtumääruse resolutsiooni p-is 1.5 lepiti kokku, et poolte ühisomandis olev korteriomand asukohaga YYY (Korteriomand I) ja korteriomand asukohaga CCC (Korteriomand II) võõrandatakse ja saadud tulu jagatakse poolte vahel. Korteriomandite võõrandamisega kohustus Kohtumääruse kohaselt tegelema kostja kuue kuu jooksul alates Kohtumääruse jõustumisest. Kuivõrd hageja ja kostja leppisid kokku, et loobuvad määruskaebuse esitamise õigusest (Kohtumääruse p 1.7), jõustus Kohtumäärus selle tegemise kuupäeval, s.o 29.04.2016. Kohtumääruse kohaselt kohustus kostja teatama hagejale notari aja ja hageja kohustus määratud ajal notari juurde ilmuma. Veel leppisid pooled kokku, et Korteriomandite müügist saadud raha arvelt 1) tagastatakse kõigepealt pangalaenu (leping nr 04-025417-PK) jääk; 2) kaetakse Korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees ja 3) kaetakse Korteriomandite müügiga seotud kulud (Kohtumääruse p 1.5.). Korteriomandite müügist saadud tulu (st Korteriomandite müügihind, millest on maha arvestatud lepingu nr 04025417-PK alusel saadud pangalaenu jääk, Korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees ja Korteriomandite müügiga seonduvad kulud) jagati Kohtumääruse resolutsiooni punktiga 1.5 hageja ja kostja vahel pooleks. Kuus kuud pärast Kohtumääruse jõustumist, s.o 29.10.2016, edastas kostja hagejale posti teel hulgaliselt lätikeelseid dokumente, millised hageja sai kätte 31.10.2016. Kuigi kostja ei esitanud mitte ühtegi selgitust dokumentide kohta, oli esitatud materjalidest üheselt selge, et kostja oli Korteriomandid ilma hageja teadmata ning hageja osavõtuta juba ära müünud. Veelgi enam, kuigi kostja hagejale Korteriomandite võõrandamislepinguid ei esitanud, nähtus muudest dokumentidest, et Korteriomandid olid võõrandatud juba poolteist aastat enne poolte ühisvara jagamises tehtud kohtulahendi tegemist ja jõustumist. Pärast dokumentide saamist proovis hageja korduvalt kostjaga ühendust saada, et arutada nii dokumentide sisu kui ka rahalise kohustuse täitmise osas kokkuleppele jõuda. Kostja hageja pöördumistele ei vastanud. Seetõttu pöördus hageja 2016 aasta novembrikuus õigusabiteenuse saamiseks Familex OÜ poole. Hageja pöördus konsultatsiooni järgselt Läti Maaraamatu poole ning talle edastati nii Korteriomandi I võõrandamisleping (Müügileping I), kui ka Korteriomandi II võõrandamisleping (Müügileping II). Müügilepingu I kohaselt 2(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 võõrandas kostja Korteriomandi I 13.11.2014 hinnaga 30 000 eurot. Müügilepingu II kohaselt võõrandas kostja Korteriomandi II 18.12.2014 hinnaga 28 000 eurot. Teisisõnu olid Korteriomandid võõrandatud kokku 58 000 euro eest juba poolteist aastat enne poolte ühisvara jagamises tehtud kohtulahendi tegemist ja jõustumist. Kostja ei avaldanud nimetatud fakti kohtumenetluse kestel ei hagejale ega kohtule. Hageja peab siinkohal vajalikuks ka märkida, et kostja ebaõigete notarile antud kinnituste kohaselt oli ta Korteriomandite võõrandamisel nende ainuomanik. Kuigi kostja oli saanud Korteriomandite võõrandamisest kokku 58 000 eurot ning mahaarvamisele kuuluvad rahalised kohustused ei ületanud müügist saadud summat, ei täitnud kostja enda Kohtumäärusest tulenevat kohustust jagada saadud tulu hagejaga. Kostja ei vastanud ka hageja täiendavatele pöördumistele. Seetõttu oli hageja sunnitud enda õiguste kaitseks pöörduma uuesti professionaalse õigusabiteenuse osutaja poole. Advokaadibüroo Lepmets & Nõges esitas hageja nimel 18.04.2017 kostjale pretensiooni. Hageja märkis, et tema huvi ei ole kostja poolt notarile teadlikult valeandmete esitamise ja ühisomaniku nõusolekuta tehtud tehingute tühisuse või Korteriomandite müügihindade näilikkuse tuvastamine. Hageja soovis, et kostja annaks hagejale välja pool Korteriomandite müügist saadud tulust, st osa, mida hagejal oli õigus saada omandi kaotamise eest nii seaduse kui ka Kohtumääruse alusel. Samuti selgitas hageja kostjale, et viimase poolt esitatud lätikeelsed dokumendid ei ole hagejale arusaadavad. On mõistetav, et kuivõrd Korteriomandid asuvad Läti Vabariigis, siis on ka dokumendid lätikeelsed. Samas peavad tehtud kulutused olema tõendatud ja selged ka osapoolele, kes müügiprotsessis ei osalenud. Kohtuvälisele kokkuleppele jõudmisel oli hageja siiski osaliselt nõus eelnimetatust kõrvale vaatama ning lugema kostja kohustuse täidetuks oluliselt väiksema summa hagejale tasumisega hiljemalt 01.05.2017. Kostja sai hageja pretensiooni kätte 21.04.2017. Kostja ei ole esitanud hagejale pretensioonis esitatu osas mitte ühtegi vastuväidet. Samuti pole kostja esitanud hagejale lätikeelsete dokumentide tõlkeid ega täiendavaid tõendeid. Sellest hoolimata ei ole kostja tänaseni täitnud ka enda rahalist kohustust hageja ees.
2.Kuigi Kohtumääruse tegemise seisuga oli lepingust nr 04-025417-PK kohustuste jääk null, on hageja nõus tõlgendama Kohtumääruse p 1.5 selliselt, et maha arvamisele kuulub pangalaenu jääk Korteriomandi I võõrandamise hetkega, s.o 13.11.2014. Sel hetkel oli pangalaenu jäägiks 13 343.42 eurot. Kostja on esitanud lätikeelse Korteriomandi II kommunaalkulude arve summas 143.41 eurot, millise kostja on ka tasunud. Hageja on saanud selgeks, et nimetatu osas on tegemist Läti Vabariigi nimel tehtud 30.11.2014 tagaseljaotsusega kostja suhtes, millisega mõisteti välja korteriühistu kasuks võlgnevus 8 863.94 eurot. Müügilepingu I p-dest 2.4.2. ja 2.4.3. nähtub, et Korteriomandi I müügisummast on 5 112.55 eurot kohustatud tasuma otse korteriühistule. Seega nimetatud suuruses summast kahtlusi ei ole. Küll aga ei ole kostja esitanud hagejale rohkem dokumente ülejäänud summa tasumise kohta. Hageja lähtub hetkel tagaseljaotsuses märgitud summast, kuid kui selgub, et kohustus on endiselt üleval, kavatseb hageja nõuet selles osas suurendada. Korteriomandite müügiprotsessiga seonduvad kulud on kostja bussipiletid summas 189 eurot. Seega leiab hageja, et kostja on saanud korteriomandite müügi tulemusel tulu 35 460.23 eurot (58 000 – 13 343.42 – 143.41 – 8 863.94 – 189), mistõttu on kostjal kohustus Kohtumääruse pis 1.5 kokkulepitu kohaselt tasuda hagejale 17 730.12 eurot (35 460.23 : 2).
3.Hageja nõude aluseks summas 17 730.12 eurot lepingust tulenev kohustus (Kohtumääruse p-st 1.5) tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-st 1 ja § 108 lg-st 1, alternatiivselt kahjuhüvitisena VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel või omandiõiguse rikkumisena VÕS § 1037 lg-te 2 ja 3 alusel. Kuna hageja on teinud kohtueelseid kulutusi summas 896 eurot õigusabiteenusele, siis palub ka need kostjalt VÕS § 115 lg 1 alusel välja
3(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 mõista. Hageja palub VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 kohaselt välja mõista ka viivised kogusummalt 18 626.12 eurot (17 730.12 + 896) alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kostja vastuväited hagile
4.Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele täies ulatuses vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja hinnangul on nimetatud korteriomandid kuulunud algusest peale kostja ainuomandisse (lahusvarasse), sest need soetati peale abieluliste suhete lõppemist ja kostja ärihuve teenivana. Kohtumääruse p-s 1.5 sätestatud Läti korterite osas ei ole võetud selget seisukohta, kas tegemist on ühisvaraga või mitte. Lihtsalt on lepitud kokku, et Läti korterid müüakse ja tulu tehakse pooleks. Loomulikult võib öelda, et ühisvara jagamise viisiks võib olla ka asja müük ja tulu jaotamine, millest justkui järelduks, et Läti korterid olid samuti ühisvara koosseisus, kuid selline käsitlus põhineks nn äraspidisel loogikal, kus vara kuulumist ühisvara hulka tuvastataks vaid selle järgi, kas ja kuidas on pooled otsustanud vara võõrandada. Ese kuulub ühisvara hulka ikka selle alusel, kas see soetamisel läks ühisvarasse, mitte selle järgi, kuidas seda eset hiljem võõrandatakse. Eelkirjeldatu ei välistaks loomulikult hageja õigust Läti korterite müügist saadud tulule (kui see on tekkinud), sest kompromissi järgi hageja tulu jaotamisse kaasati. Küll aga välistab eelkirjeldatu hageja jaoks võimaluse alternatiivsete nõuete, s.o alusetul rikastumisel põhineva ja kahju hüvitamise nõude esitamiseks, sest hageja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et temal oleks Läti korterite suhtes olnud omandiõigus. Lisaks lubavad kompromisslepingu tekst ning korteri soetamise asjaolud pigem asuda seisukohale, et Läti kortereid ühisvarana ei käsitletud.
5.Kostja hinnangul ei ole haginõue sisuliselt põhjendatud. Hageja on nõude rajanud kohtumääruse p-le 1.5, mis nägi ette kahe Lätis asuva korteriomandi võõrandamise ning saadud tulu jagamise hageja ja kostja vahel pooleks. Samaaegselt on hagiavalduse punktis 6 märgitud, et kõnealused kaks korteriomandit Läti Vabariigis võõrandati enne, kui jõustus kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-11-27306. Sel põhjusel ei tohiks olla vaidlust asjaolus, et kostja jaoks oli võimatu võõrandada vaatlusaluse kohtumääruse alusel kahte korteriomandit Lätis (vt VÕS § 108 lg 2 p 1). Järelikult ei saanud selle kohtumääruse alusel tekkida ka tulu, mida jagada. Kohtulikust kompromissist ei tulene, et kostja oleks pidanud hagejaga jagama tulu ka olukorras, kus korteriomandid võõrandati enne 29.04.2016 kohtumääruse jõustumist. Lisaks eelnevale märgib kostja, et hagiavalduses esitatud tuluarvestus on ebatäpne, millest tulenevalt ei ole põhjendatud ka esitatud rahanõue (seda sõltumata nõude alusest). Hageja ei ole vaidlustanud fakti, et kostja esitas hagejale Läti korterite tulu-kulu arvestuse, milles näidati, et Läti korteritest tulu ei tekkinud, s.t „projekt“ lõppes kahjumiga. Seega isegi kui ei oleks esinenud ülalnimetatud täitmise võimatust, ei oleks hageja sellele vaatamata omandanud rahanõuet kostja vastu. Kompromisslepingu p 1.5 mõtteks ei olnud hagejale tulu garanteerimine, vaid temaga tulu jaotamine, kui see peaks tekkima. Hageja on esitanud väite, et korterite müügist mahaarvamisele kuuluvad summad ei ületanud müügist saadud summat. Hagis on esitatud selle väite edasiarendus, kuid siin on kostja hinnangul tehtud eksitus, mis seisneb selles, et korterite müügist saadud rahast saab hageja arvates maha arvata vaid 3 kuluartiklit. Sellise väitega kostja ei nõustu ning leiab, et hageja tõlgendus ei ole kompromisslepingu p 1.5 sõnastuse ja mõttega kooskõlas. Kompromisslepingu p-s 1.5 oli küll sätestatud, et korterite müügist saadava raha arvel tasutakse laen, makstakse võlad korteriühistu ees ja kantakse korteriomandite müügiga seotud kulud, kuid samaaegselt räägib kompromisslepingu p 1.5 viimane lause nn puhastulu jaotamisest. Puhastulu aga ei saa välja arvutada olukorras, kus korteriga seotud kuluartiklid, mida võib maha arvata, on piiratud.
6.Hagiavalduses on alternatiivse nõudena esitatud ka kahjunõue, mida põhjendatakse väitega, et kostja rikkus PerekS § 29 lg-t 1, s.t võõrandas ühisvara ilma hageja loata. Esiteks on see etteheide alusetu, sest hagejal puudus korterite üle omand ning tema nõusolekut ei olnudki
4(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 vaja. Kuid isegi olukorras, kus korterid oleks olnud ühisvara koosseisus, saaks hageja etteheide olla põhjendatud vaid tingimusel, et hageja ei soovinud korterite võõrandamist. Ometi oli korterite võõrandamine hageja tahtega kooskõlas ja see nähtub ka kompromisslepingu p-st 1.5. Asjaolu, et korterid võõrandati enne kompromisslepingut, ei anna alust asuda seisukohale, et korterite võõrandamine oli hageja huvide ja õigustega vastuolus.
7.Alusetu rikastumise nõue on põhjendamatu juba põhjusel, et korterid ei ole hageja omandis kunagi olnudki. Kuid isegi vastupidisel juhul ei oleks hageja nõue põhjendatud, sest kostja poolt faktilist rikastumist ei toimunud.
8.Hageja väidete kohaselt on kahjunõue õigusabikulude hüvitamiseks osas tegemist kohtueelses menetluses esitatud nõuete eest makstud tasuga, samas ei ole esitatud tõendeid, et kohtueelseid nõudeid oleks üldse kostjale esitatud.
9.Viivisnõue on samuti arusaamatu, sest märkimata on jäetud viivise määr ja millisel alusel selline viivisnõue võiks põhineda. Esimese astme kohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas 15.12.2017 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja Harju Maakohtu 29.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27306 kinnitatud kompromissist tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks 17 730.12 eurot, kahju hüvitise 896 eurot, viivis põhinõuetelt (kokku 18 626.12 eurot) ajavahemiku 22.05-15.12.2017 eest summas 856.43 eurot ja alates 16.12.2017 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude (18 626.12 eurot) täitmiseni. Menetluskulud jaotas kohus järgnevalt: jätta hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja hageja lepingulise esindaja kulud 180 eurot hageja kanda ja kõik muud menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3 126 eurot ja menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11.st 6.
Kohus lähtus hagi rahuldamisel VÕS § 108 lg-st 1, § 108 lg-st 4, § 101 lg 1 p-st 1 ja p-
12.Kohus tuvastas 13.11.2014 müügilepingu (tõlkel kuupäev 12.11.2014) alusel, et kostja on müünud korteriomandi asukohaga YYY, Riia koguhinnaga 30 000 eurot, millest korteri hind koos õiguste ja kohustustega on 25 000 eurot ning korteris oleva mööbli ja sisse ehitatud seadmete hind on 5000 eurot. Lepingu p 2.1 kohaselt moodustavad korter ja selles paiknevad mööbliesemed ja sisse ehitatud seadmed tervikliku müügiobjekti, mida selle lepinguga müüakse ning müügiobjekti koguhinnaks on 30 000 eurot. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 lg 3 kohaselt, peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Kohtu hinnangul on 12.11.2014 müügilepingus ostja ja müüja kokku leppinud, et korter, selles paiknevad mööbliesemed ja sisseehitatud seadmed müüakse tervikuna, mistõttu saab lugeda mööbliesemed ja sisseehitatud seadmed korteri päraldiseks ning Harju Maakohtu 29.04.2016 määruses tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 nimetatud korteriomandi müügihinnaks lepingus nimetatud müügiobjekti koguhinna 30 000 eurot. 18.12.2014 müügilepinguga tuvastas kohus, et kostja on müünud korteriomandi asukohaga CCC, Riia hinnaga 28 000 eurot, seega kokku võõrandati korteriomandid I ja II hinnaga 58 000 eurot.
13.Kohtule esitatud Swedbank AS 05.12.2014 teatise nr 315BN21-186A kohaselt ei olnud kostjal kehtivaid võlakohustusi Swedbank AS ees. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on viimane makse selgitusega 04-025417 PK tehtud 26.11.2014. Seega oli 29.04.2016
5(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 kinnitatud kompromissis tsiviilasjas nr 2-11-27306 võetud kohustus tagastada korteriomandite müügist saadud raha arvelt lepingust nr 04-025417-PK tulenev pangalaenu jääk, mida kompromissi kinnitamise ajal tegelikult ei olnud. Hageja on hagiavalduses soovinud korteriomandi I müügist saadud summast 30 000 eurot maha arvata pangalaenu jääk 13.11.2014 seisuga summas 13 343,42 eurot.
14.29.04.2016 määruse tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 kohaselt kohustusid pooled korteriomandite müügist saadud raha arvelt katma korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et korteriomanditel I ja II olid 29.04.2016 kompromissi kinnitamise ajal rahalised kohustused korteriühistu ees. Kohtule esitatud 12.12.2014 arvega ja 18.12.2014 maksekorraldusega on tõendatud, et kostja on tasunud korteriühistule SIA „R“ korteriomandi II (CCC, Riga) kulusid 143,41 eurot. Läti Vabariigi kohtu 30.09.2014 otsusega on kostjalt mõistetud välja sama korteriühistu kasuks välja kommunaalmaksete võlgnevus ja kohtukulud 8863,94 eurot. Hageja on hagiavalduses soovinud korteriomandite müügist saadud rahast maha arvata korteriühistu SIA „R“ ees olnud kohustused summas 9007,35 eurot, mis olid sissenõutavaks muutunud enne korteriomandite võõrandamist ja võõrandamise hetkel täitmata.
15.29.04.2016 määruse tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 kohaselt kohustusid pooled korteriomandite müügist saadud raha arvelt katma korteriomandite müügiga seotud kulud. Hageja on arvanud korteriomandite müügiga seotud kulude hulka kulud kostja poolt temale esitatud bussipiletitele sõiduks Riia linna kokku summas 189 eurot ning on seisukohal, et nimetatud kulu 189 eurot tuleb korteriomandite müügist saadud rahast maha arvata. Kostja ei ole kohtule esitanud andmeid muude korteriomandite müügiga seotud kulude kohta.
16.29.04.2016 määruse tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 kohaselt kohustusid pooled korteriomandite müügist saadud tulu jagama kostja ja hageja vahel pooleks. Kohtu hinnangul tuleneb kohtumäärusest üheselt, et poolte tahe oli korteriomandite müügist saadud rahast maha arvata lepingust nr 04-025417-PK tulenev pangalaenu jääk, korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees ja korteriomandite müügiga seotud kulud ning sellest ülejäänud raha jagada võrdselt kostja ja hageja vahel. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et korteri müügist saadud rahadest tuleb esmajärjekorras maha arvata korteri omandamiseks tehtud kulud. Kohus viitab VÕS § 29 lg-tele 1, 2, 4, 6 ja 7. Hageja on 17.10.2017 menetlusdokumendis kinnitanud, et tema oli kompromissi sõlmimisel teadlik sellest, et korteriomandite müügist saadud rahast, millest on tehakse kompromissis kindlaksmääratud maha arvamised, jääb pool hagejale. Kohus on seisukohal, et 29.04.2016 määruse tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 märgitud lepingutingimusi mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel samal viisil. Kohus nõustub hagejaga selles, et kui kostja oleks soovinud lisada kompromissilepingusse täiendavaid tingimusi, oli tal selleks võimalus olemas.
17.Hageja palub kohtul VÕS § 115 lg 1 alusel välja mõista kahjuhüvitise summas 896 eurot. Hagejale on VÕS § 128 lg 3 tähenduses tekkinud otsene varaline kahju kohtueelsete õigusabikulude näol, mida hageja kandis kostjalt rahasumma väljanõudmiseks. Hageja on tõendanud, et enne kohtusse pöördumist esitati pretensioon kostjale 18.04.2017 ja et kostja on saanud saadetise kätte 21.04.2017. Hagejale tekkinud kahju suurus on tõendatud Familex OÜ 25.11.2016 arvega nr 2160183, Advokaadibüroo Lepmets&Nõges OÜ 23.02.2017 arvega nr S105 summas 120 eurot ja 19.04.2017 arvega nr S113 summas 696 eurot. Kahju suurust kostja vaidlustanud ei ole.
18.Kohtu hinnangul on hageja kohtusse pöördunud mõistliku aja jooksul. 31.10.2016 sai hageja teada, et 29.04.2016 määruse tsiviilasjas nr 2-11-27306 resolutsiooni p 1.5 märgitud korteriomandite müügitehing on toimunud ning et hagejal on tekkinud õigustatud ootus temale kompromissiga määratud osale korteriomandite müügist saadud rahast. Hageja tegi 2017
6(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 aprillis kostjale ettepaneku rahalise kohustuse täitmiseks ja andis tähtaja. Kostja ei esitanud pretensioonile vastuväidet, kuid ei täitnud ka rahalist kohustust, mistõttu oli hagejal põhjendatud 2017 mais pöörduda kohtusse.
19.Kohus on seisukohal, et hageja nõue on võimalik rahuldada ka VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3 alusel ning VÕS § 1037 alusel. Kuivõrd kohus rahuldas hageja Harju Maakohtu 29.04.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-27306 kinnitatud kompromissist tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõude, ei analüüsi kohus täiendavalt hageja poolt esitatud nõude alternatiivseid aluseid.
20.Korteriomandite (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) kuulumise osas poolte ühisvara hulka märgiks kohus järgmist. Harju Maakohtu 19.09.2014 määruses tsiviilasjas nr 2-11-27306 on märgitud, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks teha alates 01.07.2010 kehtiva Perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 11 alusel, mille kohaselt ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS § 35 p 3 kohaselt varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse. Tulenevalt asjaolust, et abielu lahutamise kohtuotsus jõustus 17.06.2013, siis lõppesid poolte varasuhted 17.06.2013. Varasuhete lõppemise ajal ei olnud korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) võõrandatud. PKS § 27 lg 6 kohaselt, varaese loetakse abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. PKS § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PKS § 210 lg 3 kohaselt, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Kuna korteriomandid I ja II on omandatud 16.04.2004, siis tuleb korteriomandite kuuluvuse kindlakstegemisel lähtuda enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest. Enne 01.07.2010, korteriomandite omandamise ajal kehtinud, PKS § 14 lg 1 kohaselt, abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt, abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et korteriomandid on omandatud poolte abielu ajal ning ei ole kostja poolt omandatud kinke või pärimise teel. Kohus ei loe tõendatuks kostja väidet, et korteriomandid on ostetud pärast abielusuhte lõppu, kuna kostja poolt esitatud ühest 30.04.2003 e-kirjast ei ole võimalik seda üheselt järeldada, arvestades, et pärast seda e-kirja olid pooled veel aastaid abielus. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) kuuluvad kostja lahusvara hulka. Kohus on tsiviilasjas nr 2-11-27306 lahendanud poolte hagisid ühisvara jagamiseks ning on ühisvara jagamise menetluse lõpetamiseks kinnitanud kompromissi muuhulgas ka Riia linnas asuvate korteriomandite osas ning korteriomandite jagamise viisiks on kokku lepitud nende müük ja raha jagamine; samuti on kokku lepitud hageja kohustus minna tehingu tegemiseks notari juurde. Kohus ei anna hinnangut sellele, miks kostja esitas tsiviilasjas nr 2-11-27306 hagejale ja kohtule valeandmeid korteriomandite kohta, kui korteriomandid tegelikult ei olnud enam poolte omandis, kuna pooled leppisid kokku, et jagavad korterite müügist saadud raha, mitte kortereid esemeliselt, seega jagati sisuliselt vara väärtust. Kõik eeltoodu annab aluse järeldada, et korteriomandid (Riia linna maaregistris nr OOOOOOOO ja nr UUUUUUUU) olid poolte ühisomandis ja et pooled ka tegelikult pidasid korteriomandeid ja vastavalt vara väärtus poolte ühisvaraks. Käesolevas menetluses ei jaga kohus poolte ühisvara, seega ei ole asjakohased kostja viited võimalusele kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ja arvestada eraldi kostja panust korterite soetamisel ning kostja ärihuvisid. Apellatsioonkaebus
7(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969
21.17.01.2018 esitas kostja Harju Maakohtu 15.12.2017 kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus täielikult. Kostja hinnangul ei ole kohus õigesti määratlenud Kohtumääruse p-is 1.5 kokkulepitud tulu sisu. Kostja arvates kuulub selle sisse ka korteriomandite ostukulud. Kostja ei saanud korterite ostu-müügiga tulu, mistõttu ei ole ka mida hagejaga jagada. Kostja sai hoopis kahju. Samuti on kohus valesti määratlenud, et korteriomandi müügihinna sisse kuulub ka sisustus. Seega leidis kohus valesti, et korteriomandite müügist saadud summa kokku on 58 000 eurot. Õige summa on 53 000 eurot, sest sisustus oli 5 000 eurot (eraldi välja toodud ka müügilepingus). Kuna tulu puudus, mida jagada, puudus ka hagejal vajadus esitada kohtueelne nõue hagejale, mistõttu on alusetud ka õigusabile tehtud kulutused. Kuna nõuded puuduvad, puuduvad alused ka viivise väljamõistmiseks.
22.Kostja teeb ettepaneku kompromissiks, kus pakub tasaarvestada laenulepingust nr 10011411-EV abielu lahutamise seisuga olnud kohustus summas 105 890.60 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Hageja jääb oma maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Korterid osteti poolte ühisvaras oleva laenu arvelt, millise jääk arvestati maha korteriomandite müügihinnast. Korteriomandi müügilepingus ei ole eristatud sisustust korteri müügi hinnast, vaid see on müügihinna üks komponente, mistõttu kuulub müügihinna juurde. Hageja on seisukohal, et kuna kostja ei ole vaidlustanud maakohtu lahendis korteriomandite ühisvarasse kuulumise tuvastamist, puudub selles osas vaidlus.
24.Kompromissi sõlmimine on välistatud, kuna laenulepingust nr 10-011411-EV tulenev kohustus on juba tsiviilasjas nr 2-11-27306 lahendatud, kus kostja kinnitas, et tegemist ei ole perekonna huvides võetud laenuga vaid tema äritegevuse raames olnud kohustusega. Menetluse edasine käik
25.12.02.2018 esitas hageja hagi tagamise avalduse, mille Tallinna Ringkonnakohus 13.02.2018 määrusega rahuldas ja määras seada kostjale kuuluvale kinnistule aadressil XXX, registriosa number XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 24 000 eurot hageja kasuks. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja seetõttu neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). YY apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium vastab apellatsioonkaebuse väidetele.
27.Arvestades YY apellatsioonkaebuses avaldatut, ei ole vaidluse all, et pooled on endised abikaasad, kes lõpetasid tsiviilasjas nr 2-11-27306 toimunud ühisvara jagamise menetluse kompromissiga, mille Harju Maakohus 29.04.2016 määrusega (edaspidi kohtumäärus) kinnitas. Pooled vaidlevad eelnimetatud kohtuliku kompromissi p-is 1.5 sisalduva kokkuleppe tõlgendamise üle. Kohtumääruse p-is 1.5 sisaldub poolte kokkulepe järgmises sõnastuses: “Korteriomandi asukohaga YYY, Riia, Läti Vabariik, mille reaalosaks on korter nr Y üldpinnaga 33,42 ruutmeetrit, (kantud Riia linna maaregistrisse nr OOOOOOOO all, katastri nr OOO OOO OOOO) ja korteriomandi asukohaga CCC, Riia, Läti Vabariik, mille reaalosaks on korter nr CC üldpinnaga 52,25 ruutmeetrit (kantud Riia linna maaregistrisse nr UUUUUUUU all) katastri nr UUUU UUU UUUU müügiga tegeleb YY 6 kuu jooksul
8(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 kompromissi kinnitava määruse jõustumisest. YY teatab XX`ile notari aja ning XX kohustub ilmuma notari juurde määratud ajal. Korteriomandite müügist saadud raha arvelt tagastatakse pangalaenu (leping nr 04-025417-PK) jääk, kaetakse korteriomanditel lasuvad kohustused korteriühistu ees ja korteriomandite müügiga seotud kulud. Korteriomandite müügist saadud tulu jagatakse YY`i ja XX`i vahel pooleks.“
28.Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-ist 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Maakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et kohus ei pidanud poolte ühist tahet võimalikuks tuvastada. Juhul, kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.
29.Kostja seisukohtadest võib aru saada, et kohtumääruse p-is 1.5 sisalduvas kokkuleppes on pooled avaldanud tahet jagada tuluna korterite müügist saadud tulemit, millest on maha arvatud lisaks kokkuleppes kirjalikult avaldatule ka korterite ostmiseks tehtud kulud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole veenvalt selgitanud, kuidas tema poolt kirjalikult avaldatud tahe, mille järgi ta võttis kohustuse 6 kuu jooksul kompromissi kinnitava määruse jõustumisest tegeleda vaidlusaluste Riia korterite müügi ja sellega seonduvaga, vastab tema käesolevas menetluses väidetud tegelikule tahtele olukorras, kus tahteavalduse andmise ajal oli ta vaidlusalused korterid juba varasemalt ära müünud ning korterite müügist saadud tulu või selle puudumisega seonduvad asjaolud pidid talle teada olema. Kuna praegusel juhul vaidlusaluse kokkuleppe kehtivust vaidlustatud ei ole, siis kohus seda ka ei hinda. Hageja on palunud vastavalt kohtumääruse p-is 1.5 kokku lepitule jagada vaidlusaluste korteriomandite müügist saadud tuluna summat, mis jääb järgi pärast müügihinna arvelt pangalaenu tagastamist, korteriomanditel lasuvate kohustuste täitmist korteriühistu ees ning korteromandite müügiga seotud kulude mahaarvamist. Seega, kui kostja mõistis kompromissi p-is 1.5 kokkulepet selliselt, et see kohustab pooli korteriomandite müügihinnast lisaks eelnimetatud mahaarvamistele veel maha arvestama ka korteriomandite soetamiseks tehtud kulud, siis saaks seda punkti nii tõlgendada vaid juhul, kui hageja lepingu sõlmimise ajal sellest teadis või pidi teadma. See, et hageja kostja seesugusest tõlgendusest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, ei ole tuvastatud. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja pidi kokkuleppes märgitud “tulu“ tähendusest aru saama nii, nagu mõistis seda kostja.
30.Kuna poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, on maakohus õigesti tõlgendanud kokkulepet lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast (VÕS § 29 lg 1). Kohus leiab, et tulenevalt kohtuotsuse p-is 27 nimetatud asjaoludest ning poolte kirjalikult avaldatust ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik tõlgendada lepingut nii, et lisaks piisavalt täpselt kirjeldatud korteriomandite müügist tehtavatele mahaarvamistele saaks teha veel mingeid määratlemata mahaarvamisi, mis võiks paljudel juhtudel viia olukorrani, kus jagatavat tulemit ei jäägi. Kohtuotsuse p-is 27 on märgitud, et pooled olid lahutatud abikaasad,
9(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 kelle eesmärgiks oli jagada ühisvarana korteriomandite müümisest pärast kindlaksmääratud mahaarvamisi alles jäänud raha. Mõistlik isik ei saa eeldada, et ühisvara jagamist soovinud abikaasa võimaldab tal teha täiendavaid määratlemata mahaarvamisi selliselt, et tulu tekkimine on äärmiselt vähe tõenäoline. Seega tuleb lepingut tõlgendada nii, et kostja lepingujärgseks kohustuseks oli pärast vaidlusaluste korteriomandite müügist raha saamist, millest on maha arvatud tagastamisele kuuluv pangalaen, korteriomanditel lasunud rahalised kohustused korteriühistu ees ja korteriomandi müügiga seotud kulud, maksta hagejale allesjäänud rahast pool. Kolleegium märgib lisaks, et praegusel juhul on vaidlusaluses kokkuleppes poolte tahe selgelt väljendunud, mistõttu on alust järeldada, et see ongi poolte tegelik tahe.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et mööblit ja seadmeid saab pidada TsÜS § 57 lg 1 mõttes päraldisteks. Müügilepingu pooled on ka ise pidanud vajalikuks määratleda, et päraldis jagab peaasja saatust.
32.Kolleegium leiab, et eeltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
33.Kohus rahuldas 13.02.2018 määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja määras seada kostjale kuuluvale kinnistule aadressil XXX, registriosa number XXXXXXXX, esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 24 000 eurot hageja kasuks. TsMS § 445 lg 2 kohaselt juhul kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et hagi tagamise abinõu jõusse jätmine on vajalik kohtulahendi täitmiseks.
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud ringkonnakohtule taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes õigusabikulud 1 020 eurot, millele lisandub kohtuistungil osalemise tasu vastavalt kohtuistungi kestvusele, ning hagi tagamise avalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot. Hageja lepinguline esindaja on apellatsiooniastmes teinud järgmisi toiminguid: tutvunud maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, sh täiendava materjali analüüs, konsultatsioon kliendiga ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, 6 h; tõendite kogumine ja uurimine, hagi tagamise taotluse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule esitamine, 1 h; kohtu kirjaga tutvumine, võimaliku kompromissi arutamine kliendiga ja apellandile ettepaneku koostamine, 0,5 h; kohtuistungiks ettevalmistamine 1 h. Tasumääraga 120 eurot (koos käibemaksuga) tunnis. Hageja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane. Kõik toimingud on seotud käesoleva tsiviilasja menetlemisega ringkonnakohtus. 13.04.2018 toimunud kohtuistungi pikkuseks oli vastavalt kohtuistungi protokollile 1 h ja 4 minutit, seega kohtuistungist osavõtmise tasuks on 128.04 eurot (120 eurot/h x 1 h ja 4 minutit). Kokku on hageja menetluskuludeks 9 h ja 34 minuti eest 1 148.04 eurot, millele lisandub riigilõiv 50 eurot, seega kokku 1 198.04 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja poolt apellatsiooniastmes tehtud toiminguid ajalises ulatuses põhjendatud ja muuhulgas vajalikud TsMS § 175 lg 1 mõttes. Samuti on põhjendatud hagi tagamise avalduse esitamise eest tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot. Hageja esindaja tasumäär 120 eurot tunnis vastab kohtu hinnangul kehtivale turuhinnale. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud 1 198.04 eurot. Vastavalt 10(11)
Tsiviilasi nr 2-17-7969 hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel ringkonnakohus määrab, et menetluskuludelt tuleb kostjal hagejale tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.