Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Kohtuasi
XX avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramise suhtes XX-le andmiseks YY avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse YY-le andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.11.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Valentina Timofejeva Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Anastasia Nezgovorova Puudutatud isik AA (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Eestkosteasutused Raasiku vald (Raasiku Vallavalitsuse kaudu) ja Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu)
Menetluse liik Resolutsioon:
Kirjalik menetlus
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230
1.Jätta Harju Maakohtu 22.11.2017 määrus muutmata, täpsustades maakohtu määruse resoutsiooni vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise suhtes järgmiselt: "Lõpetada osaliselt XX ja YY ühine hooldusõigus lapse AA suhtes, andes ainuhooldusõiguse lapse AA igakordse viibimiskoha määramisel XX-le".
3.Lugeda Harju Maakohtu 22.11.2017 määruse kehtiva resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks:
3.1.Rahuldada XX avaldus ja jätta rahuldamata YY avaldus.
3.2.Lõpetada osaliselt XX ja YY ühine hooldusõigus lapse AA suhtes, andes ainuhooldusõiguse lapse AA igakordse viibimiskoha määramisel XX-le.
3.3.Jätta lapse esindamise menetluskulud riigi kanda. Muud menetluskulud jätta kulusid kandnud menetlusosaliste endi kanda.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a AA menetluskulud, mis tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja avaldus
1.XX (avaldaja, isa) esitas 06.09.2017 Harju Maakohtule avalduse ja 06.11.2017 selle täpsustuse, milles palub lõpetada avaldaja ja YY (puudutatud isik I, ema) ühine hooldusõigus alaealise lapse AA (puudutatud isik II, laps) igakordse viibimiskoha määramise suhtes ning anda ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise suhtes avaldajale. Avalduse kohaselt teatas laps 01.08.2017 oma isale, et ei soovi enam ema juures elada. Nimetatud kuupäevast elab laps isa juures. Laps ei soovi ema juurde tagasi minna.
2.07.11.2017 esitas puudutatud isik I avalduse (edaspidi vastuavaldus), milles palub lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ning anda ainuhooldusõigus emale. Alternatiivselt palub ema lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ja anda lapse emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramisel ning ravi ja haridusega seotud küsimustes. Vastuavalduse kohaselt on laps kasvanud sünnist alates koos emaga ning on emasse vaieldamatult kiindunud. Lapse isal ei ole lapse eest hoolitsemiseks vajalikku vastutustunnet, ta ei ole usaldusväärne ning ta ei ole lapse kasvatamises osalenud. Lapsele määratud esindaja seisukoht
3.Lapsele määratud esindaja toetas isa avaldust. Laps oli ärakuulamisel esindajaga avatud ning selgitas oma seisukohti. Ta teadis, et vanemate vahel on konflikt ja omavahel on neil raske suhelda. Ta selgitas, et varasemalt elas ta koos emaga, kuid praegusel ajal soovib elada koos isaga. Samuti selgitas laps, et tema arusaamise kohaselt tal emaga mingit suuremat konflikti ei olnud, lihtsalt ta tunneb isaga ennast lähedasemalt. Emaga suhtleb ta endiselt tihedalt ja ta ei tunneta, et keegi teda selles kuidagi takistaks. Talle meeldib veeta vaba aega nii isa kui ka emaga. Selgitas, mida nad koos ette on võtnud. Samuti selgitas ta isa elukorraldust, s.o isa tuli Eestisse tagasi elama. Samas laps ei andnud vastust, kus ta kujutab ennast elavat kolme aasta pärast. Ta sõnas, et ei ole
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 välistatud, et võiks sel ajal elada koos emaga. Küsimusele, kus ta kujutab ennast elamas kuue kuu pärast vastas resoluutselt, et soovib elada koos isaga. Lapse parimates huvides on, et ühine hooldusõigus lõpetataks üksnes lapse viibimiskoha osas. Esindaja selgitas lapsele, et hooldusõigust on võimalik lõpetada erinevas ulatuses. Lapse selgituste kohaselt sooviks ta ülejäänud osas, et vanematele jääks ühine hooldusõigus ning vanemad suudaksid tulevikus tema kohta tehtavad tähtsamad otsustused kooskõlastada. Eestkosteasutuste seisukohad
4.Raasiku vald (Raasiku Vallavalitsuse kaudu) toetas isa avaldust ning lähtudes eelkõige lapse huvidest on eestkosteasutus nõus hooldusõiguse osalise üleandmisega. Raasiku valla lastekaitsespetsialist külastas perekonda 19.10.2017. Laps oli sõbralik ja avameelne, valmis meelsasti rääkima nii emast-isast kui ka sellest, miks ta tahab elada just isaga koos. Emaga elasid nad viimati Tallinnas 2-toalises korteris, kus nendega koos elas ka ema uus poiss-sõber, kes armastas õhtuti õlut juua ja jäi kiiresti purju. Lapse sõnul ei pidanud see mees enam seal elama. Tüdruk õpib XXX 6. klassis, enda sõnul läheb tal päris hästi. Samas koolis töötab ka lapse vanaema (isa ema), kellega koos tüdruk peale kooli rongiga koju sõidab. Eriliseks hobiks on tüdrukule gümnastika, kuid ta ei taha käia trennis, vaid harjutab kodus. Suur ja avar maja annab selleks parimad võimalused, mistõttu see on ka üheks põhjustest, miks laps tahab elada isa juures. Küsimus, kuidas ema suhtub sellesse, et tütar tahab isaga elada, muutis lapse veidi kurvaks, kuna emale ei meeldi, et ta ära läks. Ta ütles, et armastab nii isa kui ema ning mõnikord nädalavahetustel tahab emaga koos olla, kuid alaliselt soovib siiski elada isa juures majas. Korduvalt rõhutas laps, et ta ei ole emaga riidu läinud ja on ka mõned korrad juba seal ööbinud, kuid ta tahab isa juures olla. Laps on selgelt ja korduvalt väljendanud oma soovi elada isa juures, käies emal korrapäraselt külas. Isal on lapse vajadustele vastav elukoht, korraldatud on tema turvaliselt kooli ja tagasi jõudmine koos samas koolis töötava vanaemaga. Isa ja tütre vahel valitseb soe ja usalduslik suhe ning hingeline seotus, isa on valmis üle võtma vastutust lapse heaolu tagamiseks.
5.Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) toetas isa avaldust ning on seisukohal, et avaldaja nõue lõpetada osaliselt ühine hooldusõigus ja saada ainuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas on tõendatud ning vastab praeguses kujunenud olukorras alaealise huvidele ja vajadustele. Tallinna Kesklinna Valitsuse lastekaitse vanemspetsialist kohtus 21.09.2017 lapse emaga ning 03.10.2017 lapse isaga ning arutas lapse hooldusõigusega seonduvat. Samuti vestles 03.10.2017 lastekaitse vanemspetsialist lapsega. Vestlusest emaga selgus, et ta on oma tütrega sünnist saadik koos elanud, teda hooldanud ja kasvatanud. Peale abielulahutust ei teinud ema lapse isale tütrega suhtlemisel takistusi. Küll aga nõudis ema isalt kohtu kaudu välja elatise. Ema sõnul ei olnud isal Eestisse naastes koheselt alalist tööd, mistõttu ei suutnud lapse isa talle elatist 3(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 maksta. Ema arvates meelitas isa tütre enda juurde elama. Lapse ema sõnul oli isa juba kooselu ajal manipuleeriv ja salakaval. Ema sõnul takistab lapse isa tal praegu tütrega suhtlemist (viib ta peale kooli kohe koju, kontrollib lapse telefonikõnesid, kus ja kellega ta on jmt). Emale on jäänud mulje, et tütar tunneb hirmu isa ees ning seega ei ole lapsel isa juures turvaline elada. Vestlusest isaga selgus, et tütar soovis tema juurde elama asuda juba paar aastat tagasi, kuid siis puudusid isa majas mugavused, et seal igapäevaselt koos lapsega elada. Nüüdseks on kõik tingimused kodus loodud. Vestlusest lapsega selgus, et tema on oma praeguse elukorraldusega rahul ning ta soovib jätkata elamist oma isa juures. Laps suhtleb oma emaga ja on selle aja jooksul, mil ta elab isaga, ka ema juures juba ööbinud. Samuti soovib ta ka edaspidi kokkulepitud aegadel ööbida ema juures. Vestlusest selgus, et ema juures elades jõi ema elukaaslane alkoholi ja suitsetas ning laps oli sellest häiritud. Lapse sõnul saab ta ema elukaaslasega muidu hästi läbi ja viimane on aidanud teda ka õppetöödes. Laps vestles lastekaitsetöötajaga julgelt ja siiralt ning jättis endast avatud ja sõbraliku lapse mulje. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus rahuldas 22.11.2017 määrusega isa avalduse ja lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes, andes otsustusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramisel üle isale. Maakohus jättis ema vastuavalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, v.a lapse kulud, mis jäid riigi kanda.
7.Maakohus tuvastas, et mõlemad vanemad on võimelised lapse hooldusõigust teostama ja mõlema vanema juures on lapsele sobilikud elamistingimused. Kogutud tõenditest ilmnes, et kummagi vanema suhe lapsega on lähedane, laps soovib aega veeta mõlema vanemaga, kuid elada soovib isa juures. Laps kinnitas ärakuulamisel, et on isaga lähedasem kui emaga. Laps väljendas oma esindajale soovi, et muudes küsimustes võiksid vanemad endiselt ühiselt tema hooldusõigust teostada. Maakohus rahuldas lapse isa avalduse, kuna laps soovib, et tema viibimiskohta saaks määrata isa. 12-aastase lapse soovi ei saa jätta tähelepanuta juhul, kui muudes lapse hooldamisega seotud aspektides on vanemad võrdselt toimetulevad. Määruskaebus
8.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub ema maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega ema vastuavaldus rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse.
9.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus jättis menetlusnorme rikkudes ema taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks läbi vaatamata. Lisaks puudusid kuni 07.11.2017 e-toimikus andmed 17.10.2017 toimunud kohtuistungi kohta, sh kohtuistungi protokoll. E-toimikust ei nähtu lapse ärakuulamise protokolli, millele on rajatud maakohtu lahend. Ilmselgelt ei ole
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 maakohus selgitanud alaealisele, mis tähendusega tema ütlused on.
10.Avaldaja avaldus on põhjendatud üksnes lapse isa soovist jätta temalt väljamõistetud elatis tasumata. Avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega ega taga lapse kehalist, vaimset ja hingelist heaolu. Ema kardab, et pikk eemalolek tekitab võõrandumist ema ja lapse vahel.
11.Isa juures elamine ei võimalda lapsel areneda, erinevates huviringides käimine jääb ära ja õppimine kannatab, kuna isa ei ole kunagi soovinud nendele toimingutele oma aega raisata. Arusaadav, et iga lapse soov on elada suures majas ning koolis mitte käia, vaid mängida terve päev arvutimänge ilma igasuguste kohustusteta, mis on praegu reaalsuseks saanud isa juures elades. Selline kasvatus ei ole lapse huvides. Alates 2017.a augustikuust on langenud lapse õppeedukus ja tema riided ei ole puhtad. Isa juures elab püsivalt ka lapse isa ema, kuid vanaema ei ole oma ea ja terviseseisundi tõttu suuteline hoolitsema lapse eest.
12.Lapse isa on abielus Soome kodanikuga, kellel on kolm last. Lapse ja isa abikaasa omavahelised suhted ei ole laabunud algusest peale. Maakohus jättis tuvastamata asjaolu, et lapse isa on abielus ning laps ja tema naine ei leia omavahel kontakti. Lapse isal on vahelduv elukoht (Eestis ja Soomes), kuna töötab autojuhina. Kui laps asub isa juurde elama, siis on küsimuse all, kes hoolitseb lapse eest isa äraolekul. Ema rõhutab veelkord, et lapse isa käitumine on ajuti ka vägivaldne.
13.Ema suhted oma elukaaslasega lõppesid septembris. Samas kinnitab ema, et need suhted ei olnud lapse suhtes kahjulikud. Ema juures on tagatud lapsele sobivad elamistingimused. Lapse huvides on kindla, lapse jaoks arusaadava ja ettenähtava elukorralduse säilitamine.
14.Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad on kohtu jaoks ebaselged, peab kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Kohtunik peab näitama menetlusosalistele, et ta on valmis ära kuulama, aru saama ja otsustama. Kohus ei ole sellisel viisil toiminud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-de 3, 4 ja 41 rikkumine).
15.Lapse esindaja ega lastekaitsespetsialistid ei ole asunud seisukohale, et lapse isa avaldus tuleb tingimata rahuldada. Alaealine laps ei ole väljendanud oma kategoorilist soovi isa juures elamiseks. Avalduses toodud isa väited sellest, et laps oleks palunud teda ema juurest ära võtta, on paljasõnalised ja väärad ning ei leidnud asja menetlemise käigus kinnitust. Isa esitatud avaldus ei ole avalduses märgitud ulatuses ja asjaolude osas õiguslikult põhjendatud. Menetluse edasine käik
16.Isa ja eestkosteasutused palusid määruskaebuse jätta rahuldamata.
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230
17.Lapse esindaja palus määruskaebuse jätta rahuldamata, kuid palus tühistada maakohtu määruse osas, milles anti otsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel üle isale. Selles osas palub lapse esindaja teha uus määrus, millega anda isale üle ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel.
18.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
19.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb lahendi täidetavuse eesmärki silmas pidades küll täpsustada vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise suhtes lapse igakordse viibimiskoha määramisel.
20.Juhindudes analoogia korras TsMS § 654 lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus käesoleva määruse resolutsioonis maakohtu määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
21.Nii avaldusest kui vastuavaldusest nähtuvalt vaidlevad vanemad eelkõige selle üle, kummal vanemal võiks olla ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise osas, sh kumb vanematest võib otsustada üksinda lapse elukoha küsimuse. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et asjas esile toodud asjaoludel ning arvestades asjas kogutud tõendeid, on isa avaldus põhjendatud ja ainuhooldusõigus tuleb anda osaliselt isale. Seoses maakohtu otsustusega lõpetada osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes, andes otsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramisel üle isale, märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 vanemale ainuhooldusõiguse. Seejuures saab kohus lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu 07.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 1921).
23.Seega on vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) alternatiivsed nõuded. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).
24.Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 29.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19).
25.Isa esitatud avaldusest ja 06.11.2017 esitatud avalduse täpsustusest nähtub, et avaldaja eesmärgiks on lahendada lapse elukoha küsimus selliselt, et isal oleks õigus üksinda otsustada, kus laps edaspidi elab (tl-d 1-3, 57). Ringkonnakohtu hinnangul saab isa seisukohtadest ja nõude täpsustusest järeldada, et tegemist ei ole vaid ühekordse viibimiskoha otsustamisega ja sellisel juhul tuleb isa avaldus rahuldada PKS § 137 alusel.
26.Maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest nähtuvalt on isa avaldus rahuldatud ning lõpetatud osaliselt vanemate ühine hooldusõigus. Samas on määruse resolutsioonis märgitu järgi antud isale üle otsustusõigus igakordse viibimiskoha määramisel. Selline otsustus viitab ühest küljest konkreetse olukorra lahendamisele (otsustusõigus) ja samas on tulevikku suunatud (igakordse viibimiskoht). Maakohtu määruse resolutsioonist ei selgu üheselt, kas maakohus andis isale otsustusõiguse PKS § 119 järgi või lõpetas selles osas ühise hooldusõiguse ja andis isale viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõiguse PKS § 137 järgi. Määruse põhjendavas osas viitas maakohus küll PKS § 137 lg-le 1 ja 3, kuid ei ole selgelt väljendanud, et rahuldab isa avalduse viidatud sätte alusel. Sellisena ei ole maakohus lahendanud isa avaldust lapse viibimiskoha määramist puudutavas osas selgelt ja ühemõtteliselt ning kohtumääruse resolutsioon on vastuoluline. Hagita asjas tehtava kohtumääruse resolutsiooniga peab aga kohus TsMS
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 lahendama menetlusosaliste taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita. Kolleegium on seisukohal, et ülalpool nimetatud rikkumine on võimalik kõrvaldada määruskaebemenetluses. Eeltoodu tõttu täpsustab ringkonnakohus maakohtu määrus resolutsiooni, kõrvaldades viidatud vastuolu.
27.Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.PKS § 123 lg 1 järgi tuleb kohtul lapse hooldusõigusse puutuvaid asju läbi vaadates teha esmajoones lapse huvidest lähtuv lahend, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (TsMS § 9 lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul ületanud perekonnaseadusest tulenevaid diskretsiooni piire, kui leidis, et lapsel on parem elada koos isaga. Maakohus leidis, et kuigi nii vajalikud elamistingimused kui ka valmisolek last kasvatada on mõlemal vanemal, on lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse andmisel isale määrav asjaolu, et nii laps ise kui ka lapsele määratud esindaja ning mõlemad eestkosteasutused olid vaidlusaluses küsimuses üksmeelsel seisukohal. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus eksis oma järelduste kujundamisel tegelikele asjaoludele hinnangut andes. Lapse ema ei ole toonud määruskaebuses esile asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt teistsuguse lahendi tegemise. Määruskaebusest ei selgu, kuidas ema juures elamine oleks rohkem lapse huvides. Asjaolu, et isa juures elades saavad laps ja ema varasemast vähem aega koos veeta, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Asja materjalide pinnal ei saa teha järeldust, et emal puuduks lapse praegusest elukohast tulenevalt võimalus oma lapsega piisavalt suhelda. Kaebaja heidab isale ette ka seda, et lapse isa ei toeta lapse arengut ja huvitegevust. Asja materjalid ei võimalda sellisele seisukohale jõuda. Samuti ei ole tõendatud isa vägivaldne käitumine või ohtlikkus lapsele.
29.Vastupidiselt ema seisukohale leiab ringkonnakohus, et laps on avaldanud selgelt soovi isa juures elada ning lapse esindaja ja eestkosteasutused on väljendanud toetust avalduse rahuldamiseks. Lapse elukoha muutmise üle otsustades tuleb lähtuda lapse huvidest, arvestades seejuures vähemalt 10-aastase lapse soovi (vt ka Riigikohtu 16.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 35). Kuivõrd laps oli praegusel juhul maakohtus toimunud menetluse ajal 12-aastane, pidigi lapse arvamus olema maakohtu jaoks keskse
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 tähtsusega. Seetõttu on põhjendamatu ema etteheide, et maakohus lähtus asja lahendamisel lapse enda arvamusest. Kaheteistaastase lapse arvamusega vastuollu mineva otsustuse tegemiseks peaksid esinema väga kaalukad põhjused, eelkõige selge ja tõenäoliselt realiseeruv oht lapsele endale. Asja materjalidest ei nähtu, et isaga elamine võiks praegusel juhul last ohustada.
30.Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse etteheitele maakohtu väidetavatele menetlusnormide rikkumiste kohta märgib kolleegium järgmist.
31.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud etteheited maakohtu 17.10.2017 kohtuistungi protokolli menetlusosalistele nähtavakstegemisega viivitamise kohta. Seadus iseenesest ei sätesta, millise aja jooksul pärast istungi toimumist peab kohus protokolli allkirjastama. Lisaks ei ole menetlusosalisel hagita asjas TsMS § 477 lg-st 8 tulenevalt õigust taotleda protokolli parandamist vastavalt TsMS §-s 53 sätestatule. Vastuväiteid protokollile võib esitada asjas tehtud lahendi peale edasi kaevates. TsMS § 54 lg-st 1 tuleneb, et kui protokolli on koostanud kohtuistungi sekretär või muu selleks pädev isik, kirjutab protokollile lisaks kohtunikule alla ka tema. TsMS § 53 lg 2 teise lause kohaselt teavitab kohus menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on maakohtu kohtunik on allkirjastanud 17.10.2017 toimunud istungi protokolli 02.11.2017 ja kohtuistungi sekretär 07.11.2017. Samal päeval, s.o 07.11.2017, on maakohus protokolli menetlusosalistele ka nähtavaks teinud.
32.Kolleegium ei pea menetlusnormi oluliseks rikkumiseks ema lepingulise esindaja kohtuistungi edasilükkamise taotluse lahendamata jätmist. Menetlusosalise taotluse oleks kohus pidanud lahendama määrusega (TsMS § 463 lg 1). Siiski ei anna määruskaebuse väited kolleegiumile alust arvata, et tegemist oleks praegusel juhul olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, st minetusega, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. TsMS § 477 lg 3 järgi ei takista kohtuistungile kutsutud isikute puudumine hagita asja läbivaatamist ja lahendamist, kui kohus ei määra teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas oluline, et mõlemad lapsevanemad on maakohtus isiklikult ära kuulatud (TsMS § 558 lg 1). Lisaks on ema saanud kõik asjas tähtsust omavad seisukohad lepingulise esindaja kaudu esitada ka kirjalikult (tl-d 66– 69). Puudub alus arvata, et lapse ema lepingulise esindaja puudumine kohtuistungilt võis kokkuvõttes mõjutada maakohtu otsustust asja lahendamisel. Kolleegiumi hinnangul ei esinenud kaalukad asjaolud istungi edasilükkamiseks ja istungi edasilükkamine oleks pigem toonud kaasa asja põhjendamatu venimise.
33.Maakohtu 17.10.2017 kohtuistungi protokolli (tl 45 pöördel) ja vaidlustatud maakohtu määruse kirjeldava osa (tl 90 pöördel) kohaselt toimus lapse ärakuulamine 20.10.2017. Kuivõrd TsMS § 5521 koosmõjus § 477 lg-ga 8 ei näe ette kohustust ärakuulamist protokollida, ei ole tegemist ka selles osas menetlusliku rikkumisega. Kuigi lapse
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 ärakuulamine ei ole protokollitud, ei ole kahtlust lapse seisukohtades, kuna ta on korduvalt avaldanud ka erinevatele lastekaitsespetsialistidele ja lapse esindajale oma arvamust selle kohta, kumma vanema juures ta sooviks elada (tl-d 30 pöördel, 33, 36 pöördel). Praegusel juhul ei esine vastuolu lapse seisukohtades erinevatele isikutele.
34.Menetlusnormide rikkumist ei näe kolleegium ka selgitamiskohustuse täitmisel. Ringkonnakohus iseenesest nõustub puudutatud isikuga I, et hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, mistõttu hagita asja läbivaatamisel on kohtul aktiivsem roll ning kohus peab vastutama väljaselgitatud asjaolude piisavuse ja objektiivsuse eest. See ei võta aga menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust (vt nt Riigikohtu 04.10.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). Ema etteheide, et väidetavalt ei selgitanud maakohus piisavalt, missuguseid asjaolusid tuleb tõendada, võiks olla ehk põhjendatud juhul, kui pooltel ei oleks lepingulisi esindajaid. Praegusel juhul on ema esindanud õigusteadmistega lepinguline esindaja, mistõttu ei saa väita, et tal puudus teadmine, milliseid asjaolusid tuli tal tõendada. Vanemate hooldusõiguse vaidluses piisab tavapäraselt üksnes eluliste asjaolude esile toomisest. Praegusel juhul pidid vanemad hiljemalt 17.10.2017 kohtuistungil nende vahetul ärakuulamisel mõistma vaidluse olemust ja vajadust põhjendada oma seisukohta, miks laps peaks elama just temaga koos.
35.Puudutatud isik I on esitanud 11.03.2018 ringkonnakohtule lisatõendina enda ekirjavahetuse Raasiku valla lastekaitsespetsialistiga. Ema hinnangul on nimetatud ekirjavahetuses kajastatud asjaolud põhjendatud ja vajalikud käesoleva asja läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates ei anna viidatud tõend koosmõjus menetluses varasemalt kogutud infoga alust maakohtu määruse muutmiseks. Kõnealune ekirjavahetus kajastab eelkõige ema seisukohti ja hinnanguid, mida ta on välja toonud ka kohtule esitatud menetlusdokumentides.
36.Määruskaebuse väited (sh õiguslikud väited), mis puudutavad ema ja lapse suhtlusõiguse piiramist, ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased. Vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine maakohtu poolt ei piira ema õigust lapsega suhelda
(PKS § 143).
Menetluskulude jaotus
37.Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 172 lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium määruskaebuse esitamisest tingitud avaldaja ning puudutatud isiku I menetluskulud samuti menetlusosaliste nende endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-17-13230 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.